2-23-5439/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.02.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-5439

Kohtuasi

OÜ Dragonet hagi OÜ JS Invest vastu võla, intressi ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.06.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ JS Invest apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

40 227 eurot 12 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja OÜ Dragonet (registrikood 12208964),

lepinguline esindaja Heiki Tulk

Kostja OÜ JS Invest (registrikood 12310131), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Indrek Naur

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ JS Invest apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 19.06.2023 tsiviilasjas nr 2-23-5439 tehtud otsus muutmata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud OÜ JS Invest kanda.

4. Mõista OÜ-lt JS Invest OÜ Dragonet kasuks välja apellatsioonimenetluse kulude

hüvitis 315 eurot. OÜ JS Invest on kohustatud tasuma OÜ-le Dragonet alates

lahendi jõustumisest kuni täitmiseni menetluskulude hüvitiselt viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ls-s 2 ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-23-5439

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Dragonet esitas 10.04.2023 Harju Maakohtule OÜ JS Invest (kostja) vastu hagi, milles

palus kostjalt hageja kasuks välja mõista tasumata laenusumma 30 000 eurot, intressi 4527

eurot 12 senti, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 225 eurot ja

viivise 0,05% päevas alates hagiavalduse esitamisest (10.04.2023) kuni rahalise kohustuse

kohase täitmiseni.

1.1. Hagiavalduse ja hageja hilisemate menetlusdokumentide kohaselt sõlmisid pooled

25.03.2020 laenulepingu nr 25032020 (25.03.2020 laenuleping), millega hageja andis kostjale

laenu 30 000 eurot. Vaidlusaluse laenulepingu p 2.1 järgi kohustus kostja laenu tagastama

25.04.2020 juhul, kui pooled ei lepi kokku uut tähtaega. Laenu intress oli 900 eurot kuus ehk

36% aastas (25.03.2020 laenulepingu p 2.3) ja viivis 0,05% päevas sissenõutavaks muutunud

summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest (25.03.2020 laenulepingu p 3.1).

1.2. Kostja ei tagastanud laenu tähtajaks (25.04.2020) ja pooled pikendasid laenulepingut

tingimusel, et kostja jätkab laenulepingu järgi intressi 900 eurot kuus tasumist. Hageja tuletas

kostjale korduvalt meelde, et ootab laenu põhisumma tagastamist ja 25.03.2020 laenulepingu

pikendamise eelduseks on intressi maksmine. Kostja kinnitas korduvalt, et jätkab laenu

põhisumma tagastamiseni intressi 900 eurot kuus tasumist. Lisaks kinnitas kostja 07.11.2020

e-kirjas, et ei ole vaja koostada eraldi kirjalikku dokumenti 25.03.2020 laenulepingu

pikendamise kohta ning kostjale on selge, et ta peab tasuma intressi laenu kasutamise eest. Ei

olnud tõendatud, et kostja tagastas laenu, mitte ei tasunud intresse.

1.3. Kostja tasus 30 000 euro suuruselt laenusummalt intressi 900 eurot kuus kuni

25.10.2022. Pärast seda, kui kostja jättis alates 26.10.2022 laenuintressi tasumata, pidasid

pooled läbirääkimisi laenu põhisumma tagastamiseks. Hageja nõustus laenuintressi

vähendama, kui kostja tasub hiljemalt 15.02.2023 intressivõla ja alustab põhisumma

osamaksetena (5000 eurot kuus) tagastamist. Pooled kooskõlastasid e-kirjavahetuses

25.03.2020 laenulepingu lisa I, mille sisu oli laenu põhisumma ja intresside tasumiseks

maksegraafiku koostamine. Kostja ei tasunud ka lisa I kohaselt 15.02.2023 tasumata intresse

ega alustanud veebruarist laenu põhiosa tagastamisega. Kostja saatis e-kirjaga hagejale

25.03.2020 laenulepingu lisa I muudatuse teksti. Nimetatu kohaselt lubas kostja alustada

laenu põhisumma ja intressimaksetega märtsis. Kostja viivitas ka selle allkirjastamisega.

1.4. Kuna kostja ei tasunud veebruari lõpuks lubatud intressivõlga ega alustanud põhivõla

tagastamist osamaksetena, esitas hageja 13.03.2023 nõude tasuda võlgnevus ja hagihoiatuse.

Hageja andis kostjale täiendava tähtaja lepinguliste kohustuste täitmiseks ja nõudis, et kostja

tagastaks hiljemalt 14 päeva jooksul (st 27.03.2023) laenu põhisumma 30 000 eurot ja

kogunenud intressivõla tasumise päeva seisuga. Hageja hoiatas, et pöördub oma huvide

kaitseks hagiga kohtusse, kui kostja ei tagasta hiljemalt 14 päeva jooksul 30 000 euro suurust

laenu põhisummat ja kogunenud intressi. Lisaks märkis hageja, et kui kostja ei suuda korraga

tasuda kogu võlgnevust, on hageja nõus selle tasumisega maksegraafiku alusel, kui kostja

tasub võlgnevuse võrdsete osamaksetena kuue kuu jooksul ning pooled sõlmivad kirjaliku

2-23-5439

maksegraafiku seitsme päeva jooksul.

Arvestades 25.03.2020 laenulepingu p-s 2.3 kokkulepitud intressimäära ja kohustust tasuda

laenu kasutamise eest intressi kuni laenu põhisumma tagastamiseni, pidi kostja alates

26.10.2022 kuni 25.03.2020 laenulepingu lõpuni (27.03.2023) tasuma intressi 4527 eurot 12

senti. Kostja ei tasunud 27.03.2023 laenu põhisummat ja intressi ega avaldanud soovi sõlmida

maksegraafik, et võlgnevus tasuda.

1.5. Kostja kinnitas hagejale korduvalt laenu põhisumma ja intresside saldot. Viivisenõue 30

000 euro suuruselt tagastamata laenu põhisummalt alates laenusumma tagastamise kuupäevast

(27.03.2023) kuni hagi esitamiseni oli 225 eurot.

1.6. Paljasõnaline oli kostja väide, et ta tasus intressi ainult üks kord (29.04.2020). Kostja

väitis alusetult, et hageja ei nõudnud enne hagihoiatust laenu tagasi ning nõustus sellega, et

raha kasutamisel puudub hind ja kostja võib tagastada laenu talle sobiva vaba graafiku alusel

(mh kohustuseta tasuda raha kasutamise eest intressi). VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb

majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi ning nimetatut on pooled oma e-

kirjavahetuses korduvalt kinnitanud. Kostja paljasõnalised väited olid vastuolus aastatel

2020–2023 peetud poolte e-kirjavahetusega, milles kostja tunnistas võlga ja kohustust tasuda

laenult intressi.

Hageja laenas kostjale raha ka teiste laenulepingute alusel ja hageja esitatud pangakonto

väljavõtetest nähtus, et kostja tasus intressi selgitusega „vastavalt lepingule 250320250“. Kui

kostja tagastas mõnd laenu, nähtus see pangakonto väljavõtte kohaselt makse selgitusest (nt

09.08.2021 makse 10 100 eurot selgitusega „tagastus vastavalt lepingule 04082021“ või

10.01.2022 makse 10 125 eurot selgitusega „tagastus vastavalt lepingule 30122021“.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

2.1. Kostja ei vaidlustanud järgmisi asjaolusid. Pooled sõlmisid 25.03.2020 laenulepingu,

millega hageja andis kostjale laenu 30 000 eurot. Kostja kohustus 25.03.2020 laenulepingu

järgi tagastama laenu hiljemalt 25.04.2020, juhul kui pooled ei lepi kokku uut tähtaega.

2.2. Ei olnud tõendatud, et pooled sõlmisid samadel tingimustel uue täitmise tähtaja

kokkuleppe, mille kohaselt oli kostjal kohustus igas kuus intressi tasuda. Poolte tahe lepingut

samadel tingimustel pikendada peab olema selgelt väljendatud. Hageja pangakonto

väljavõtete kohaselt tasus kostja 900 euro suurust intressi üksnes 29.04.2020. Kostja tagastas

hagejale laenu põhiosast 2020. aastal 5674 eurot, 2021. aastal 13 500 eurot ning 8100 eurot

aastatel 2022– 2023 aastal (kokku 27 274 eurot). Kostja ei võtnud hagile lisatud

saldokinnitusi omaks.

2.3. Laenu põhiosa tasumine kolme aasta jooksul ning mitte ühegi pretensiooni esitamine

laenu koheseks täielikuks tasumiseks näitas, et hageja nõustus vaba graafiku alusel laenu

põhiosa tasumisega. Poolte vahel kujunes vaikimisi või konkludentselt välja tava

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 2 lg 2).

2.4. Hageja ei tõendanud 30 000 euro suuruse laenu sissenõutavaks muutumise alust.

Hagihoiatuse kohaselt oli selleks asjaolu, et kostja ei tasunud laenu tähtajaks (25.04.2020).

Seega ei saanud hageja väita, et pooled leppisid kokku muu täitmise tähtaja kui 25.04.2020 ja

2-23-5439

kostjal oli igas kuus 900 euro suuruse intressi tasumise kohustus. Hageja ei tõendanud oma

nõudeõigust. Lisaks ei tõendanud hageja, kas pooltel oli tähtajaline või tähtajatu leping.

Olukorras, kus hageja hinnangul leppisid pooled kokku uues tähtajas, peaks hageja tõendama

uues laenu tasumise tähtajas kokkuleppimist. Kui aga 25.03.2020 laenuleping muutus pärast

tähtaja lõppemist 25.04.2020 tähtajatuks, peaks hageja tõendama, et ta ütles vaidlusaluse

lepingu VÕS § 398 lg 1 alusel üles. Hageja esitatud e-kirjavahetus ei tõendanud poolte

kokkulepet, et hageja kohustub 25.03.2020 laenulepingu alusel tasuma igas kuus intressi 900

eurot. Aastate jooksul sõlmisid pooled kokku 18 laenulepingut ning 17.01.2023 kell 16.42

saadetud kohtumise kokkuvõttes kinnitas kostja 11.01.2023 läbirääkimistel räägitut ega

kinnitanud hageja 12.01.2023 e-kirjas esitatud väiteid. Laenulepingu 24.01.2023 projekt käis

30 000 euro suuruse laenu andmise ja intressi tasumise kohta. Nimetatud laenulepingu projekt

ei olnud 25.03.2020 laenu refinantseerimise leping. Kostja ei allkirjastanud uut lepingut, kuna

tingimused ei olnud sobivad. VÕS § 76 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule.

Laenuleping tuleb täita tähtaja möödumisel või tähtajatu lepingu puhul erakorralise

ülesütlemise kahekuulise tähtaja möödumisel.

2.5. Hageja esitatud fotokoopiatest ei ole võimalik aru saada, kelle vahel ja millisel kuupäeval

suhtlus toimus ning millistest lepingutest suhtlejad rääkisid.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Maakohus rahuldas 19.06.2023 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

laenu põhiosa 30 000 eurot, intressi 4527 eurot 12 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 210

eurot ja viivise 30 000 euro suuruselt põhinõudelt lepingujärgses määras 0,05% päevas alates

11.04.2023 kuni põhinõude (30 000 eurot) täitmiseni. Maakohus jättis hagi rahuldamata 15

euro suuruse sissenõutavaks muutunud viivisenõude osas. Maakohus jättis menetluskulud

kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2300 eurot. Maakohus

määras, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale alates praeguse

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 ettenähtud ulatuses viivist.

3.1. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 25.03.2020 laenulepingu nr 25032020, millega

hageja andis kostjale laenu 30 000 eurot (dtl-d 7–8). Kostja kohustus laenu tagastama

hiljemalt 25.04.2020, juhul kui pooled ei lepi kokku uut tähtaega (25.03.2020 laenulepingu p

2.1; dtl 7). Laenusaaja pidi maksma laenuandja pangakontole tagasi võlgnetava 30 000 eurot

ja 900 eurot intressi laenuperioodi eest (25.03.2020 laenulepingu p 2.3; dtl 7). Viivis oli

0,05% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest

(25.03.2020 laenulepingu p 3.1; dtl 7).

3.2. Tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja

vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks

lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta otseselt faktilist asjaolu, kuid

kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist

või puudumist järeldada (RKTKo 25.05.2020, 2-17-124505/53, p 14.3.3; RKTKo 31.03.2020,

2- 16-14152/67, p 13.6.2; TlnRnKm 05.01.2022, 2-21-7083/59, p 13.3.2).

Maakohtu hinnangul tõendasid praegu kaudsed tõendid (poolte kirjavahetus, kostja võlajäägi

kinnitused), et pooled pikendasid 25.03.2020 laenulepingut tingimusel, et kostja tasub

hagejale igas kuus intressi 900 eurot. Laenulepingu sõlmimisele ja pikendamisele pole

seadusega ette nähtud kohustuslikku vorminõuet ning kostja ka ei tuginenud vorminõuete

rikkumisele.

2-23-5439

Kostja esindaja Q.Z (kostja esindaja) kinnitas 03.01.2023 hagejale „OK“ vastates, et

31.12.2022 seisuga oli kostjale antud laenu jääk 30 000 eurot ja tasumata intress 1800 eurot

(dtl 23). Kostja kinnitas 08.03.2022 hagejale 25.03.2020 laenulepingu ja 30 000 euro suuruse

laenu kohta, et kostja laenukohustus hageja ees on 30 000 eurot (dtl 24). Kostja esindaja

kirjutas 10.11.2020, et laenu alguskuupäev 25.03, intress 900 eurot, intressi arvestamine

kuupõhine ning kahe laenu intresside tasumata summa 31.10 seisuga 9696 eurot (dtl 49).

Maakohtu hinnangul viitasid eespool märgitud tõendid, et kostja nõustus tasuma intressi ka

pärast 25.03.2020 laenulepingu esialgselt kokkulepitud lõppemise kuupäeva (25.04.2020).

Kostja ei väitnud, et hageja esitatud e-kirjavahetus ei olnud autentne või et ta ei saatnud

hagejale viidatud e-kirju.

Maakohus nõustus, et hageja 31.05.2023 esitatud sõnumitest (dtl-d 72–77) ei järeldunud

üheselt, kelle vahel ja millistel kuupäevadel suhtlus toimus ning millistest lepingutest

suhtlejad rääkisid. Maakohus luges aga juba e-kirjavahetuse alusel tõendatuks, et pooled

pikendasid 25.03.2020 laenulepingut. Hageja esitatud sõnumid, milles võlausaldaja nõudis

võlgnikult intressi maksmist ning võlgniku esindaja Q.Z lubas korduvalt, et tasub

intressivõlgnevuse, haakusid asjas esitatud muude tõenditega (sh e-kirjavahetus). Kogumis

teiste tõenditega kinnitasid sõnumid vähemalt kaudselt hageja väidet 25.03.2020 laenulepingu

pikendamise ja kostja igas kuus 900 euro suuruse intressi tasumise kohta. Kostja ei väitnud, et

hageja võltsis sõnumivahetuse ja ka maakohtul ei olnud alust seda arvata.

Maakohtu hinnangul olid kostja vastuväited intressi tasumise kohustuse puudumise kohta

vastuolus tsiviilasjas esitatud tõenditega. Ei olnud loogiline, et kostja kinnitas 31.12.2022, et

tasub intressi, kui tal selline kohustus puudus. Lisaks kinnitas kostja 08.03.2022, et

25.03.2020 laenulepingust tulenev laenukohustus hageja ees oli 30 000 eurot. Nimetatu oli

vastuolus kostja väitega, et pärast 25.04.2020 tegi kostja makseid üksnes laenu põhiosa

katteks. Kostja maksed hagejale pärast 25.04.2020 nähtusid hageja pangakonto väljavõtetelt

(dtl- d 9– 10, 12–13, 15–17). Kui kostja oleks kõik maksed teinud põhiosa, mitte intressi

katteks, ei saanuks kostja 08.03.2022 kinnitada, et 25.03.2020 laenulepingust tulenev

laenukohustus hageja ees on 30 000 eurot.

Seega pikendasid pooled 25.03.2020 laenulepingut kokkuleppel ning kostja kohustus tasuma

hagejale laenusumma (30 000 eurot) kasutamise eest intressi 900 eurot kuus. Maakohus viitas

VÕS § 396 lg-le 1 ja § 397 lg-le 1 ning selgitas, et pooled leppisid sisuliselt kokku tähtajatu

laenu andmises kohustusega tasuda igas kuus intressi eelnevalt kirjalikult kokku lepitud

tingimustel.

3.3. Kui laenulepingu erakorralise ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on

täidetud, toob ülesütlemine kaasa lepingu lõppemise (RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-190-13, p

23). VÕS § 399 lg 1 p 2 järgi võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest

tagastamist, kui laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi.

3.3.1. Enne erakorralist ülesütlemist tuleks võlgnikule VÕS § 196 lg 2 kohaselt anda mõistlik

tähtaeg kohustuse täitmiseks. Hageja esitas kohtule 13.03.2023 nõude tasuda võlgnevus ja

hagihoiatuse (dtl 19). Hageja esindaja teatas kostjale nõudekirja p-s 1.5, et kostjal on tekkinud

alates 2022. a novembrist hageja ees intressivõlgnevus ning 25.02.2023 seisuga on

intressivõlgnevus 3600 eurot (4 × 900 eurot; dtl 19). Hageja palus nõudekirja p 3.1 järgi

kostjal hiljemalt 14 päeva jooksul tasuda 25.03.2020 laenulepingu alusel tagastamata

põhisumma 30 000 eurot ja tasumise päeva seisuga kogunenud intressi (dtl 19).

2-23-5439

3.3.2. Maakohus selgitas, et hageja esindaja ei viidanud nõudekirjas selgelt 25.03.2020

laenulepingu erakorralisele ülesütlemisele. Siiski väljendas hageja nõudekirjas selgelt, et

soovib, et kostja tagastaks hagejale kogu võlgnetava laenu põhiosa 30 000 eurot ja

intressivõlgnevuse, ega soovi laenusuhet jätkata (TlnRnKo 08.03.2023, 2-20-18624/54, p 49).

Seega tõendas hageja, et avaldas kostjale nõudekirjas soovi 25.03.2020 laenuleping lõpetada,

kuna kostja ei tasunud laenult intressi (TsÜS § 75 lg 1). Seega olid laenulepingu ülesütlemise

formaalsed eeldused täidetud.

3.3.3. Maakohus hindas, kas ülesütlemiseks esines materiaalne eeldus (st kostja oli hagejale

intressi tasumisega viivituses). Hageja pangakonto väljavõtete kohaselt tegi kostja hagejale

alates 25.03.2020 laenulepingu sõlmimisest kuni 13.03.2023 nõudekirja esitamiseni makseid

summas 27 274 eurot selgitusega „vastavalt lepingule 25032020“ (dtl-d 9–17). Poolte

kokkuleppe ja viivisekalkulaatori andmete kohaselt pidi kostja tasuma hagejale perioodi

25.03.2020–13.03.2023 eest laenusummalt 30 000 eurot intressi 36% aastas (kostja ei

esitanud intressimäärale vastuväiteid) ehk kokku 32 051 eurot 72 senti. Seega oli kostjal

13.03.2023 seisuga hageja ees 4777 euro 72 sendi suurune intressivõlgnevus (32 051 eurot 72

senti–27 274 eurot). Hageja arvestas nõudekirjas võlgnevust alates 2022 novembrist kuni

25.02.2023 summas 3600 eurot (nelja kuu eest). Kostja ei tasunud täiendava tähtaja jooksul

hagejale intressi ega tuginenud sellele menetluses. Seega oli hagejal õigus 25.03.2020

laenuleping erakorraliselt üles öelda. Hageja antud täiendav tähtaeg (14 päeva) möödus

27.03.2023 ning vaidlusalune laenuleping lõppes 28.03.2023.

3.4. Maakohus viitas VÕS § 8 lg-le 2, § 76 lg-le 1, § 82 lg-tele 1 ja 7 ning selgitas, et kuna

kostja ei täitnud lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ega tasunud kokkulepitud intressi,

rikkus kostja kohustusi VÕS § 100 mõttes. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse

täitmist VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel. Maakohus viitas VÕS § 108 lg-le 1 ja § 103 lg-le 1 ning

viitas, et kostja ei tõendanud seda, et kostja või kolmas isik tasus hagejale võla, ega muud

asjaolu, mille alusel jätta hageja põhinõue rahuldamata. Vaidlusaluse laenulepingu

erakorralise ülesütlemise tõttu kohustus kostja tagastama hagejale laenu 30 000 eurot

hiljemalt 28.03.2023. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja laenu põhiosa 30 000

eurot.

3.5. Maakohus mõistis poolte kokkuleppe ja VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks

välja intressivõlgnevuse 4527 eurot 12 senti. Kostja ei esitanud vastuväiteid

intressiarvestusele, mille kohaselt arvestas hageja 26.10.2022–27.03.2023 intressi 36% aastas

(kokku 4527 eurot 12 senti). Nagu eespool märgitud, tuvastas maakohus, et pooled pikendasid

pärast 25.05.2020 vaidlusalust laenulepingut tingimusel, et kostja tasub hagejale igas kuus

intressi 900 eurot. Kostja ei väitnud ega tõendanud, et tasus intressi 26.10.2022–27.03.2023.

3.6. Maakohus rahuldas hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude VÕS § 113 lg 1 ja

25.03.2020 laenulepingu p 3.1 alusel osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 210

eurot. Laenuandjal oli õigus nõuda võlgnikult viivist 0,05% päevas sissenõutavaks muutunud

summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest (25.03.2020 laenulepingu p 3.1; dtl 7). Hageja

arvestas viivist 30 000 euro suuruselt põhivõlgnevuselt 0,05% päevas 27.03.2023–10.04.2023,

kokku 225 eurot. Kostja ei esitanud viivisenõudele sisulisi vastuväiteid (mh ei vaielnud vastu

viivisemäärale). Maakohtu hinnangul ei olnud viivisenõue 27.03.2023 eest põhjendatud, sest

kostja põhivõlgnevuse tasumise kohustus muutus sissenõutavaks alates 28.03.2023. Võla

tasumise täiendav tähtaeg (14 päeva), mille hageja andis 13.03.2023, lõppes 27.03.2023 kell

24.00. Viivis 0,05% päevas 30 000 euro suuruselt põhivõlgnevuselt perioodi 28.03.2023–

2-23-5439

10.04.2023 eest oli 210 eurot.

3.7. Maakohus viitas TsMS §-le 367 ning pidas hageja edasiulatuva viivise nõuet

põhjendatuks alates 11.04.2023. Kuna maakohtu poolt kostjalt hageja kasuks välja mõistetud

viivis 210 eurot sisaldas viivist 10.04.2023 eest, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks

välja edasiulatuva viivise 0,05% päevas 30 000 euro suuruselt põhinõudelt välja alates

11.04.2023 kuni põhinõude (30 000 eurot) täitmiseni.

3.8. Maakohus ei hinnanud muid poolte väiteid ja tõendeid, sest need ei olnud asja õigeks

lahendamiseks olulised ega muutnud maakohtu lõppjäreldust hagi osalise rahuldamise osas.

3.9. Kuna maakohus rahuldas kostja vastu esitatud hagi rohkem kui 99,9% ulatuses ning tegi

otsuse sisuliselt kostja kahjuks, jättis maakohus menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg

1). Hageja põhjendatud menetluskulu oli 2300 eurot (km-ta), sh riigilõiv 1400 eurot ja

lepingulise esindaja õigusabikulud 900 eurot (10 tundi × 90 eurot).

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus hageja kostja vastu esitatud hagi rahuldas, ja teha tühistatud osas uue lahendi,

millega jätta hagi rahuldamata. Samuti palub kostja tühistada maakohtu otsuse

menetluskulude jaotuse osas ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt hindas maakohus valesti tõendit, kui luges 13.03.2023

nõudekirja vaidlusaluse laenulepingu ülesütlemisavalduseks. Maakohus jättis tähelepanuta

13.03.2023 nõudekirja p 1.4, mille kohaselt ei tagastanud kostja laenu tähtajaks. Seega nõudis

hageja laenu sisse, sest kostja jättis laenu tähtajaks tasumata. Laenu tagastamise tähtaeg oli

25.03.2020 laenulepingu kohaselt 25.04.2020. Hageja ei toonud hagis esile, milliseks muuks

tähtajaks pidi kostja laenu tagastama.

Laenulepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli 25.03.2020 laenulepingu p 4.1 kohaselt

lepingu rikkumine. Hageja ei toonud nõudekirjas esile, et ütleb 25.03.2020 laenulepingu

erakorraliselt üles intressi tasumata jätmise tõttu. Hageja heitis kostjale ette laenu tähtajaks

tagastamata jätmist. Seega leidis maakohus ekslikult, et hageja ütles nõudekirjas 25.03.2020

laenulepingu üles, kuna kostja jättis nelja kuu eest intressi tasumata. Hageja ei öelnud

25.03.2020 laenulepingut üles ja kostja võlgnevus hageja ees oli 2726 eurot (30 000 eurot– 27

eurot).

4.2. Nõude lahendamisel tuleb tuvastada kõik asjaolud, mis on sätte, mille alusel nõuet

lahendatakse, rakendamise eelduseks (RKTKm 28.09.2011, 3-2-1-61-11, p 28). Olukorras,

kus pooled pikendasid maakohtu hinnangul 25.03.2020 laenulepingut, pidi maakohus olulise

asjaoluna tuvastama laenulepingu pikendamise kuupäeva ja laenulepingu tingimused. Praegu

ei tuvastanud maakohus, millisel kuupäeval ja millistel tingimustel pooled vaidlusaluse

laenulepingu pikendamise kokkuleppe sõlmisid.

4.3. Maakohus rikkus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme, kui leidis, et kostja

20.01.2023 e-kirjas (dtl 23) märgitud lühend “ok” tähendas võla tunnistamist. Kostja kinnitas

lühendiga “ok” e-kirja kättesaamist ega andnud saldokinnitust. Lisaks leidis maakohus

ekslikult, et 10.11.2020 e-kiri (dtl 49) kinnitas, et pooled sõlmisid 25.03.2020 laenulepingu

pikendamise ja igas kuus intressi tasumise kokkuleppe. Pooled on aastate jooksul sõlminud 18

laenulepingut erineva intressi ja tähtajaga.

2-23-5439

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS §

654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus hageja kostja vastu esitatud hagi rahuldas.

8. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus materiaal- ja menetlusõiguse normide

vastu, kui leidis, et pooled pikendasid 25.03.2020 laenulepingut ning leppisid kokku tähtajatu

laenu andmises. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas maakohtu otsuse põhjendustega ega

korda neid (TsMS § 654 lg 6).

Menetlusosalised ei vaidle, et 25.03.2020 laenulepingu p 2.1 järgi kohustus kostja tagastamata

laenu (30 000 eurot) hiljemalt 25.04.2020, juhul kui pooled ei lepi kokku uut tähtaega. Kuigi

asja materjalide alusel ei ole võimalik tuvastada täpset kuupäeva, mil pooled 25.03.2020

laenulepingut pikendasid, ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, kui luges kaudsete

tõendite alusel tuvastatuks, et pooled pikendasid 25.03.2020 laenulepingut ning leppisid

kokku tähtajatu laenu andmises tingimusel, et kostja tasub hagejale igas kuus intressi 900

eurot. Paljasõnaline on kostja väide, et kuna pooled sõlmisid aastate jooksul 18 laenulepingut,

ei kinnita kostja esindaja 10.11.2020 e-kiri (dtl 49), et pooled sõlmisid 25.03.2020

laenulepingu pikendamise ja igas kuus intressi tasumise kokkuleppe. Kostja ei toonud esile, et

pooled sõlmisid 25.03 mitu laenulepingut, mille kohaselt laenulepingujärgne intress oli 900

eurot. Lisaks tõendab asjaolu, et kostja kinnitas 11.01.2023 e-kirjas info, mis puudutas

25.03.2020 laenulepingut (dtl 57), et pooled pikendasid 25.03.2020 laenulepingut ning kostja

ei pidanud laenusummat tagastama algselt kokku lepitud kuupäevaks.

Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus ei tuvastanud tähtajatuks

muudetud laenulepingu tingimusi. Maakohus viitas, et muus osas kehtivad poolte eelnevalt

kirjalikult kokku lepitud tingimused (st 25.03.2020 laenulepingu dokumendis märgitud

tingimused). Mh nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kostja nõustus tasuma intressi ka

pärast 25.04.2020.

9. Samuti ei eksinud maakohus materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui leidis, et

praegu olid hageja poolt 25.03.2020 laenulepingu erakorralise ülesütlemise puhul täidetud nii

formaalsed kui ka materiaalsed eeldused. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas maakohtu

otsuse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.

Ringkonnakohtu hinnangul luges maakohus materiaal- ja menetlusõiguse normidega

2-23-5439

kooskõlas hageja 13.03.2023 nõudekirja laenulepingu erakorralise ülesütlemise avalduseks.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja esitas kostja vastu nõude, sest kostja jättis laenu

tähtajaks tasumata. Nimetatu ei järeldu mh 13.03.2023 nõudekirja p-st 1.4, milles hageja

märkis, et kostja ei tagastanud laenu tähtajaks. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki

tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt,

kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades mh poolte kokkuleppeid

tõendamise kohta (TsMS § 232 lg 1). Asjas olulised asjaolud tuleb tuvastada kõiki esitatud

tõendeid nende koosmõjus hinnates, arvestades poolte väiteid tõendite kohta (RKTKo

26.04.2017, 3-2-1-23-17, p 14). Hinnates 13.03.2023 nõudekirja, järeldub selle sisust, et

kostja jättis laenu algselt kokku lepitud tähtajaks (25.04.2020) tagastamata ega tasunud pärast

25.03.2020 laenulepingu tähtajatuks muutumist kokku lepitud intressi alates 2022. a

novembrist. Seega tuvastas maakohus menetlus- ja materiaalõiguse normidega kooskõlas, et

hageja ütles laenulepingu 13.03.2023 nõudekirjas erakorraliselt üles, sest kostja ei tasunud

laenult intressi.

Ka laenulepingu hageja poolt erakorraliselt ülesütlemise kontekstis ei riimu kostja väide, et

laen tuli tagastada 25.04.2020, asjas esitatud tõenditega. Hageja pangakonto väljavõtetelt

nähtub, et kostja tegi hagejale 25.03.2020 laenulepingus märgitud intressi suuruses makseid

selgitusega „Vastavalt lepingule 25032020“ mh nt 31.05.2021, 02.07.2021, 03.08.2021,

08.02.2022.

10. Lisaks on paljasõnaline kostja väide, et kostja 20.01.2023 e-kirjas (dtl 23) märgitud

lühend “OK” ei tähenda võla tunnistamist, vaid kostja kinnitust e-kirja kättesaamise kohta.

Viidatud e-kirja saatis kostja vastuseks hageja 03.01.2023 e-kirjale, milles hageja palus

kinnitada 31.12.2022 seisuga saldo, mille kohaselt oli kostjale antud laenujääk 30 000 eurot ja

kostja tasumata intressid 1800 eurot. Olukorras, kus kostja 20.01.2023 e-kirja sisu oli „Hei

OK. Q.Z“, ei pea ringkonnakohus usutavaks, et kostja kinnitas üksnes e-kirja kättesaamist.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel apellandi kanda.

12. Ringkonnakohus määrab menetluskulude jaotuse alusel TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 ning §

175 lg 1 järgi vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse.

12.1.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja esitatud menetlusekulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 382 eurot 50 senti. Nimekirja kohaselt kulus

hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 4,25 tundi (sh

tutvumine apellatsioonkaebusega ja kliendiga nõupidamine 0,75 tundi; apellatsioonkaebuse

vastuse koostamine 3,5 tundi).

Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ning mahtu, olid kolleegiumi

hinnangul hageja lepingulise esindaja tehtud toimingud põhjendatud ja vajalikud ning neile

kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik kokku 3,5 tunni ulatuses.

2-23-5439

Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 90 eurot, mis ei ületa oluliselt

juristi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul. Menetluskulude nimekirja

kohaselt ei lisandu nimetatud tunnitasule käibemaksu.

Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 315

eurot (3,5 tundi × 90 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

12.2.

Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 ettenähtud määras viivist.

13. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1

järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale

võib TsMS § 178 lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)