2-24-9179/25 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand, Andra Pärsimägi

Määruse tegemise aeg ja koht

13. veebruar 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-9179

Tsiviilasi

X.S-i hagi L.Q vastu kohustada andma tahteavaldus

soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. detsembri 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L.Q apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised

Apellant (kostja): L.Q (isikukood XXX), esindaja

vandeadvokaat Tarmo Pilv

Vastustaja (hageja): X.S (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Maia Ploom

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast L.Q apellatsioonkaebust Tartu Maakohtu 27. detsembri

2024. a otsuse peale ja tagastada apellatsioonkaebus L.Q-le.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus L.Q kanda. Hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. X.S (hageja) esitas 20. aprillil 2020 hagi L.Q (kostja) vastu kostja kohustamiseks anda

tahteavaldus, et kostja loobub laste X L.Q (laps 1) ja Y L.Q (laps 2) kasvatamise eest riikliku

pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 10 lg 1 p-s 2 ettenähtud soodustingimustel

vanaduspensioni õiguse kasutamisest hageja kasuks.

Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja abielust sündinud kaks last: X L.Q ja Y L.Q. Lisaks

kostjaga ühistele lastele on hagejal veel kaks last, kelle isa ei ole kostja. Hageja väitel on ta

oma nelja last kasvatanud ise ning kostja ei nende ühiste laste ega ka hageja teiste laste

kasvatamises osalenud. Seetõttu ei ole kostja RPKS § 10 lg 1 p 2 tähenduses isikuks, kellel

oleks õigus taotleda soodustingimustel vanaduspensionit. Kostja on alusetult keeldunud

andmast hagejale vastavalt RPKS § 10 lõikele 2 nõusolekut soodustingimustel

vanaduspensioni saamise õiguse kasutamisest loobumise kohta.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

Kostja ei anna nõusolekut loobumaks soodustingimustel vanaduspensioni kasutamisest.

Kostja on soovinud enda laste elus osaleda, aga hageja pole seda talle võimaldanud ning on

lapsi kostjast tahtlikult eemal hoidnud. Kostjal olid suured rahalised raskused, mistõttu oli tal

ka ennast raske ülal pidada.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 27. detsembri 2024. a otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja

kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 1575 eurot.

Maakohtu põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on kohustus anda

RPKS § 10 lg 2 alusel tahteavaldus, et kostja loobub laste 1 ja 2 kasvatamise eest RPKS § 10

lg 1 p-s 2 sätestatud soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamisest hageja kasuks.

Kostjat saaks kohustada andma hagejale nõusolek, kui kostja ei ole laste 1 ja 2 kasvatamisel

hagejaga võrdselt osalenud, sest juhul, kui kostja ei ole laste 1 ja 2 kasvatamisel hagejaga

võrdselt osalenud ning lapsi 1 ja 2 vähemalt kaheksa aastat kasvatanud, on kostja keeldumine

nõuoleku andmisest vastuolus hea usu põhimõttega.

Hageja on oma nõuet tõenditega piisavalt tõendanud, põhistanud ja selle aluseks olevad

asjaolud usutavaks muutnud, mistõttu pöördus tema nõuet välistavate asjaolude

tõendamiskoormis üle kostjale. Kostja ei esitanud oma vastuväidetele mitte ühtegi sisulist

põhjendust, tõendit ega põhistust, ehkki kohus määras talle selleks tähtaja.

Maakohus luges tuvastatuks, et kostja ei ole laste 1 ja 2 kasvatamisel hagejaga võrdselt

osalenud ning neid vähemalt kaheksa aastat kasvatanud. Seega on kostja keeldumine hagejale

RPKS § 10 lg-s 2 sätestatud nõuoleku andmisest vastuolus hea usu põhimõttega. Sellest

lähtuvalt on kostjal kohustus anda hagejale RPKS § 10 lõikes 2 sätestatud tahteavaldus,

millega kostja nõustub loobuma laste 1 ja 2 kasvatamise eest RPLS § 10 lg 1 p-s 2 ette nähtud

soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamisest hageja kasuks. Kostja tahteavaldust

asendab kohtuotsus.

MENETLUSOSALISE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus arvestamata vaidluses tähtsust

omavad asjaolud. Maakohus tugines ühepoolselt hageja esitatud tõenditele ja tunnistaja

ütlustele, mis olid kallutatud ja subjektiivsed. Hageja tunnistaja A.A. on hageja lähikondlane,

mistõttu ei ole ta objektiivne tunnistaja. Maakohus ei kontrollinud tunnistaja ütluste

usaldusväärsust. Tunnistaja ütlused võisid olla hagejast mõjutatud.

Hageja väide, et kostja ei osalenud laste kasvatamises alates 1993. aastast on ekslik ja tugineb

üksnes hageja ütlustele. Kostja tasus laste ülalpidamiseks rahalisi vahendeid ja tegi selleks

erinevaid vajalikke kulutusi. Kostja soovis hoida lastega kontakti, kuid hageja takistas seda.

RPKS § 10 lg 2 kohaldamisel tuleb hinnata objektiivselt mõlema poole panust laste

kasvatamisse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda

ning kaebus tuleb hagejale tagastada. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse põhimõttest lahendada kohtuasi

õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et

menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus

apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks

kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik

perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui

faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt

RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12; RKTKm 03.04.2018, 2-16-18835/64, p 10.1).

Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kaebuses toodud

väidete õigsust eeldades ei saa kaebust ilmselt rahuldada ning apellatsioonkaebus on

õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud ühtegi väidet, mis annaks

alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Maakohtu resolutsioon on selge ja

täidetav ning vastab nõuetele (TsMS § 442 lg 5).

6. Kostja hinnangul tuleb maakohtu otsus tühistada, sest maakohus tugines otsuse tegemisel

ühepoolselt hageja esitatud tõenditele.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa esitatud etteheide olla apellatsioonkaebuse rahuldamise

alus. Vaatamata sellele, et maakohus selgitas pooltele 14. oktoobri 2024 määrusega

põhjalikult tõendamiskoormist, ei ole kostja maakohtu menetluses ega ka

apellatsioonkaebuses ühtegi tõendit esitanud, taotlenud tõendite kogumist ega teatanud

kavatsusest tõendeid esitada. Olukorras, kus menetluses esitab tõendeid vaid üks menetluse

pool, saabki kohus tugineda vaid selle poole esitatud tõenditele.

7. Kostja heidab maakohtule ette tuginemist tunnistaja ütlustele, mis olid kallutatud ja

subjektiivsed, sest tunnistaja A.A. on hageja lähikondlane, mistõttu ei ole isik objektiivseks

tunnistajaks. Kostja arvates ei kontrollinud maakohus tunnistaja ütluste usaldusväärsust ning

tunnistaja ütlused võisid olla tugevalt hagejast mõjutatud.

TsMS § 251 lg 1 kohaselt võib tunnistajana üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada

asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline või

menetlusosalise esindaja. Vaid tunnistaja lähedus menetlusosalisega ei ole tunnistaja

ülekuulamisest keeldumise või ütluste arvestamata jätmise alus. Kostjal oli istungil võimalus

küsida tunnistajalt küsimusi, kuid kostja jättis võimaluse kasutamata. Kostja väitel on

tunnistaja ütlused kallutatud ja subjektiivsed, kuid kostja ei esitanud maakohtus ega

apellatsioonkaebuses tunnistaja ütlusi ümberlükkavaid asjaolusid ega kirjeldust, kuidas olid

tunnistaja ütlused kallutatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seega maakohus hageja

tunnistajat üle kuulates ning tunnistaja ütlustele tuginedes menetlusõiguse norme rikkunud.

8. Kostja väitel ei ole tõene hageja väide, et kostja ei osale alates 1993. a laste kasvatamisel.

Kostja väidab, et on tasunud laste ülalpidamiseks rahalisi vahendeid ja tegi selleks erinevaid

vajalikke kulutusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei esitanud kostja apellatsioonkaebuses faktilisi

asjaolusid, mis nende tõendatuse korral annaksid aluse apellatsioonkaebus rahuldamiseks.

Pooled vaidlevad praeguses asjas selle üle, kas kostjal on kohustus anda RPKS § 10 lg 2

alusel tahteavaldus, et ta loobub laste 1 ja 2 kasvatamise eest RPKS § 10 lg 1 p-s 2 sätestatud

soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamisest hageja kasuks. RPKS § 10 lg 2

tahteavalduse saamise nõude aluseks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja §

138 lg 1 (vt RKEKm 20.01.2014, 3-3-4-2-13, p 21). TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste

teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus.

RPKS § 10 sätestab soodustingimustel vanaduspensioni õiguse isikutele, kes on kasvatanud

vähemalt kolme last vähemalt 8 aastat. Vähemalt kolme last 8 aastat kasvatanud isikul on

õigus vanaduspensionile üks aasta, vähemalt nelja last kasvatanud isikul kolm aastat ja

vähemalt viite last kasvatanud isikul viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. RPKS §-s

10 ega ka mujal ei ole sätestatud soodustingimustel vanaduspensioni õigust isikule, kes on

kasvatanud vähemalt kahte last vähemalt 8 aastat.

Hageja selgitas hagiavalduses, et tal on kokku 4 last, kellest kaks last on kostjaga ühised.

Seega oleks hagejal õigus minna RPKS § 10 lg 1 p 2 alusel vanaduspensionile kolm aastat

enne vanaduspensioniikka jõudmist juhul, kui kostja kahe ühise lapse suhtes

soodustingimustel vanaduspensioni saamise õigusest loobuks või loobumine kohtulahendiga

asendataks. Kostja ei ole maakohtus ega apellatsioonkaebuses väitnud, et ta oleks kasvatanud

peale hagejaga ühiste laste veel vähemalt ühte last 8 aastat. Samuti ei ole kostja väitnud, et tal

oleks tahe RPKS §-s 10 sätestatud soodustingimustel vanaduspensioni taotlemiseks. Kostja

esitatud faktiliste asjaolude kohaselt ei oleks kostjal õigust soodustingimustel

vanaduspensioni taotlemiseks ka sellisel juhul, kui kostja oleks kasvatanud hagejaga ühist

kahte last vähemalt 8 aastat. Olukorras, kus kostjal endal soodustingimustel vanaduspensioni

õiguse kasutamise õigust tekkida ei saa, on kostja keeldumine nõusoleku andmisest hea usu

põhimõttega vastuolus.

Seega, isegi eeldades apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste väidete õigsust, ei oleks

apellatsioonkaebuse rahuldamine õiguslikult võimalik.

9. Eeltoodule tuginedes keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest,

kuivõrd apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei ole võimalik

apellatsioonkaebust rahuldada.

Kuna maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, ei ole alust ka maakohtu määratud

menetluskulude jaotuse muutmiseks.

10. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab hageja menetluskulud, kui kohus

keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Kuivõrd ringkonnakohus ei ole

edastanud kaebust kostjale vastamiseks, ei saanud kostjal apellatsioonimenetluses

menetluskulusid tekkida.

Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4

II lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega

paberkandjal ei tagasta.

Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele

menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

11. Käesolev määrus on edasikaevatav Riigikohtule (TsMS § 638 lg 9).

/allkirjastatud digitaalselt/