2-24-18088/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) Vallo Kariler, Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht

12. veebruar 2025. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-18088

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.11.2024 ja 02.12.2024 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

N.W määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Puudutatud isik: N.W (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

kaudu), seaduslik esindaja Raimo Saadi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 29.11.2024 ja 02.12.2024 määrused muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva

määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS §

536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise

lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-24-18088

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 29.11.2024 Harju Maakohtule

taotluse N.W (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks.

1.1. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 28.11.2024, kus kell

22.48 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse

(PsAS) §-s 11 sätestatule. Puudutatud isiku psüühikahäirest tulenev ebaadekvaatne käitumine

ja toimetulematus oli ohtlik ümbritsevatele ja temale endale. Puudutatud isik ei olnud

võimeline ravivajadust hindama. Ei olnud alust prognoosida puudutatud isiku psüühilise

seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel.

1.2. Avaldusele lisatud psühhiaatri arvamuse järgi selgitasid raviarstid, et puudutatud isik

viibib teist korda psühhiaatriakliinikus haiglaravil. Puudutatud isik haigestus psüühiliselt

esimest korda 2016. aastal, kui pöördus erakorralise meditsiini osakonda kehavalude ja

kõneraskusega. Kuna puudutatud isiku meeleolu oli oluliselt langenud, siis alustati

depressiooniraviga. Järgnevalt käis puudutatud isik perearsti juures kehavärinate ja tugeva

väsimuse tõttu, millele vaatamata põhjalikele uuringutele kehalist põhjust ei leitud. 2017.

aastal käis puudutatud isik esimest korda psühhiaatri vastuvõtul, kes diagnoosis isikul

mõõduka depressiooni somaatiliste sümptomitega (F32.11). Puudutatud isik psühhiaatri

määratud ravimeid pikalt ei võtnud. Saku Vallavalitsuse sotsiaaltöötaja KK sõnul on

puudutatud isiku käitumine olnud ebaadekvaatne vähemalt 6 aastat. Selle aja jooksul on tema

kohta naabrid ja korteriühistud esitanud korduvalt kaebekirju vallale, kuna puudutatud isik

terroriseerib naabreid, koputab luululistel ajenditel uste peale, süüdistab naabreid ja avaldab

luulumõtteid, et naabrid jälitavad ja kahjustavad teda. Puudutatud isik ise ei usalda kedagi, on

vahetanud mitmeid kordi perearstikeskust ning ei suhtle oma sugulastega. Naabrid kardavad

teda ja mõned on tema terroriseeriva käitumise tõttu ära kolinud. Politsei on koos

sotsiaaltöötajaga mitu korda kohapeal käinud, kuid puudutatud isik on iga kord ennast

korterisse lukustanud ja pole politseid sisse lasknud. Viimane hospitaliseerimine oli 02.02.–

13.03.2023, kui puudutatud isik toodi psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabi ja politsei saatel.

Puudutatud isik toodi erakorralise meditsiini osakonnast, kuhu toimetati kodust, kuna ta oli

olnud juba kolmandat päeva vägivaldne (peksis haamriga naabrite uksi) ning kisas ja karjus.

Erakorralise meditsiini osakonnas ei olnud puudutatud isik koostööaldis, rääkis seosetult ja

ähvardas naabreid tappa. Isik ei lasknud läbivaatust teha, vaid vehkis kätega ja üritas personali

lüüa. Samuti avaldas luulumõtteid, ütles, et ta ei saa hingata, kuna trepikojas keegi valmistab

narkoaineid. Vajalik oli puudutatud isiku sedeerimine anesteetikumidega, misjärel oli

võimalik puudutatud isik transportida psühhiaatriakliinikusse. Psühhiaatriakliiniku valvetoas

avaldas puudutatud isik paranoilisi kahjustusluulumõtteid naabrite ja sugulaste suhtes (naabrid

ründavad teda pidevalt, ähvardavad; süüdistas naabreid narkootiliste ainetega mürgitamises,

vägistamises; sugulane on info puudutatud isiku kohta maha müünud, mistõttu ei suhtle

sugulastega). Ägeda psühhoosi kahtlusel vormistas valvearst tahtest olenematu ravi otsuse.

Diagnoositi luululine (paranoidne) häire (F22.0). Antipsühhootilise ravi foonil psüühiline

seisund stabiliseerus, spontaanselt luulumõtteid ei avaldanud, kuigi küsitledes püsis

mõningane umbusk naabrite suhtes. Puudutatud isik haiglaravijärgselt ambulatoorsele

vastuvõtule ei pöördunud ja ravimite retsepte ei pikendanud.

Käesolevalt toodi puudutatud isik 28.11.2024 PERH Psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabi ja

politsei saatel. Kiirabilt saadud info põhjal oli puudutatud isik naabrite sõnul olnud viimase 7

päeva jooksul provokatiivne, agiteeritud ja süüdistav, nimetas oma naabreid

narkokurjategijateks ja väitis, et nemad mürgitavad teda oma korteris narkootiliste gaasidega.

2-24-18088

Puudutatud isik kohati peksab naabrite uksi rusika või jalaga. Olukord kulmineerus

hospitaliseerimise päeval sellega, et puudutatud isik kella 9 paiku ootas trepikojas naabri ukse

taga kedagi välja tulemas, hüüdes samal ajal solvavaid väljendeid. Korterist tuli välja

tütarlaps, keda puudutatud isik hakkas nimetama narkomaaniks ja narkodiileriks ning

killeriks. Vaidluse käigus toimus kähmlus ja vastastikune tõukamine, mille järel

naabrikorterist tuli tütarlapse isa välja, kaitses oma last (lükkas puudutatud isikut) ja pani ukse

kinni. Psühhiaatriakliiniku valvetoas avaldas puudutatud isik luulumõtteid oma naabrite osas.

Puudutatud isik haiglaraviga nõus ei olnud. Valvetoas hospitaliseeriti puudutatud isik

valvepsühhiaatri otsusega tahtest olenematu ravi korras vältimatu psühhiaatrilise ravi

osutamiseks.

Arvamuse kirjutamise aja seisuga ei olnud puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud

isik avaldas jätkuvalt paranoilisi luulumõtteid kahjustamise osas oma naabrite poolt. Isik

avaldas, et naabrimees olevat talle kätte maksnud, sest oli käinud vaatamas tema

voolumõõtjat, kuna on veendunud, et naaber varastab elektrit. Puudutatud isik kurtis mürgiste

aurude üle, mis tulevad alumistest korteritest, mis on narkootiliste ainete ja raipe lõhnaga.

Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (luululine paranoidne häire, F22.0), tema

käitumine on paranoidsetest kahjustusluulumõtetest juhitud, ta on vaenulik naabrite ja

ametiasutuste suhtes ja võib olla ettearvamatu käitumisega. Puudutatud isik ei olnud

psüühilise seisundi tõttu võimeline otsustama ravi vajaduse üle ega andma edasiseks

haiglaraviks adekvaatset nõusolekut.

2. Maakohus kuulas 29.11.2024 ära puudutatud isiku ja tema raviarsti. Puudutatud isiku

raviarst avaldas, et isiku diagnoos on paigas. Raviga alustatakse otsast peale, kuna puudutatud

isik katkestas ravi. Puudutatud isiku ohtlikkus seisneb selles, et luulude ja meelepetete ajendil

võib isik sattuda konfliktidesse. Puudutatud isik sai viimane kord konfliktis ka viga, ta lükati

ümber. Ilma ravita võib puudutatud isiku käitumine muutuda hullemaks. Puudutatud isik

keeldus ravimite võtmisest.

3. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotlust.

Maakohtu 29.11.2024 määrus ja põhjendused

4. Maakohus rakendas 29.11.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja

lubas hoida puudutatud isikut tema tahtest olenemata Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Tallinna Psühhiaatriakliinikus ja kohaldada puudutatud isiku suhtes tema tahtest olenemata

psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest, s.o

alates 28.11.2024 kella 22.48-st kuni 02.12.2024 kella 22.48-ni. Kohus andis loa puudutatud

isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, sealhulgas psühhoosivastase ja rahustava ravi

manustamiseks haigla tingimustes, ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud

viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei

nõustu. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

Maakohus viitas PsAS § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.

Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire – luululine paranoidne häire

(F22.0). Arstide arvamusest nähtuvalt avaldus puudutatud isiku psüühikahäire paranoidsetes

kahjustusluulumõtetes ja vaenulikkuses. Puudutatud isik oli veendumusel, et naabrid

ründavad ja ähvardavad teda pidevalt. Puudutatud isik süüdistas naabreid narkootiliste

ainetega mürgitamises, vägistamises ning selles, et naabrid varastavad elektrit. Puudutatud

isiku sõnul tuleb alumistest korteritest mürgist auru, mis on narkootiliste ainete ja raipe

2-24-18088

lõhnaga. Tuginedes arstide poolt väljatoodule ei olnud kohtul kahtlust, et isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

Kuna puudutatud isiku käitumine oli esitatud dokumentidest nähtuvalt täiel määral

psüühilisest haigestumisest mõjutatud, oli ta haiglaravita jätmisel ohtlik peamiselt

ümbritsevatele isikutele (eelkõige oma naabritele), kuid ka iseendale. Puudutatud isik ohustas

oma psüühikahäirest tuleneva ebaadekvaatse käitumisega oma naabrite elu ja tervist. Lisaks

ka iseenda elu ja tervist, kuivõrd provotseeris oma ebaadekvaatse käitumise tõttu enda vastast

vägivalda. Kuna isikul puudus ravisoostumus, siis oleks puudutatud isik jäänud ilma

tahtevastase haiglaravita ka ilma vajalikust ravist, mis on oluline tema enda tervise kaitseks.

Järelikult oli isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.

Avaldusest ja arsti arvamusest nähtuvalt ei mõistnud puudutatud isik ravivajadust. Seega ei

oleks olnud muu psühhiaatriline abi küllaldane. Puudutatud isik end ise haigeks ei pidanud ja

ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama ei soostunud. Seega ei oleks olnud tagatud ega

kontrollitav ravimite korrektne manustamine isiku poolt vabatahtlikult ja kodustes

tingimustes. Lisaks nähtus arstide arvamusest, et puudutatud isik oli varasemalt temale

määratud ravi omaalgatuslikult lõpetanud.

Menetluse edasine käik

5. Avaldaja andis 30.11.2024 kohtule teada, et puudutatud isiku seisund ei olnud muutunud.

Puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel oli ta oma raske

psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu 02.12.2024 määrus ja põhjendused

6. Maakohus pikendas 02.12.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, lubades

kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi alates 28.11.2024

kella 22.48-st kuni 07.01.2025 kella 22.48-ni või mõne eelneva päevani, kui

psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse

paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt

ravimite manustamiseks, sealhulgas psühhoosivastase ja rahustava ravi manustamiseks haigla

tingimustes, ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui

puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus

jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

Määruse põhjendustes tõi maakohus esile, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire –

luululine paranoidne häire (F22.0). Arstide arvamusest nähtuvalt avaldus puudutatud isiku

psüühikahäire paranoidsetes kahjustusluulumõtetes ja vaenulikkuses. Puudutatud isik oli

veendumusel, et naabrid ründavad ja ähvardavad teda pidevalt. Puudutatud isik süüdistas

naabreid narkootiliste ainetega mürgitamises, narkodiileriteks olemises ning selles, et naabrid

varastavad elektrit. Kohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isik ei mõtle selgelt.

Puudutatud isik selgitas ärakuulamisel kohtule pikalt tema vastast kahjustavat tegevust

naabrite poolt, mis oli segase ja ulmelise sisuga. Kohtul, tuginedes arstide väljatoodule ja

ärakuulamisele, ei olnud kahtlust, et isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet

oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

Puudutatud isiku käitumine oli haiglaravita jätmisel ohtlik peamiselt ümbritsevatele isikutele

(eelkõige naabrid), kuid ka iseendale. Puudutatud isik võib käituda agressiivselt ja ähvardavalt

2-24-18088

ning provotseerida ka oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu enda vastast

vägivalda. Ka enne praegust hospitaliseerimist sattus ta kähmlusesse tütarlapsest naabriga,

kus sai ise viga. Ka varasemalt on isik olnud naabrite suhtes agressiivne ja vägivaldne (on

varasemalt ka haamriga läinud naabrite ukse taha vehkima ja lööma) ning ähvardanud neid ka

tappa. Järelikult isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline.

Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei olnud tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes

tingimustes. Kuna isikul puudus ravisoostumus, jääks isik ilma tahtevastase haiglaravita ka

ilma vajalikust ravist, mis on oluline tema enda tervise kaitseks.

Määruskaebus

7. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrused.

Määruskabus esitati puudutatud isiku soovil, arvestades tema seisukohta, et ta ei vaja

psühhiaatrilist ravi, kuid on valmis vajadusel talle sobivaid ja vajalikke ravimeid võtma.

Puudutatud isik rääkis esindajale, et tema elu on majas raske. Isik on veendunud, et alumises

korteris valmistatakse narkootikume. Puudutatud isikut sõimatakse hulluks. Isik ei ole ise

kunagi konflikti otsinud joodiku ja narkomaaniga. Ta on kindel, et naabril on kaamera ja seda

saaks kontrollida. Puudutatud isik ei saa aru, miks teda ei viidud EMO-sse, vaid toodi

psühhiaatriahaiglasse. Naaber oli joobes ja kasutas vägivalda ja ta on üleni kaetud

verevalumitega (tegelikult on need siin haiglas fikseeritud ja ravitakse). Politsei ei

reageerinud üldse sellele. Puudutatud isik toodi kaks aastat tagasi samuti haiglasse ja see

tekitas talle palju majanduslikku kahju. Keegi oli elanud sel ajal tema korteris ja tekitas kahju

jm. Puudutatud isikul ei ole psüühilist haigust. Puudutatud isik ei peaks haiglas viibima, sest

ta on kannatanu, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Puudutatud isik püüab leida uut elukohta, et

pääseda sealt. Tal ei ole kaasas raha, telefoni ega midagi muud. Ta ei tea, mis võib juhtuda

haiglaravi järgselt.

Puudutatud isik on veendumusel, et tema ohtlikkus iseenda ja teiste suhtes ei ole tõendatud

ega õige. Kuna puudutatud isiku puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused,

siis ei olnud tahtevastase ravi kohaldamine põhjendatud.

Menetlusosaliste seisukohad

8. Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) on seisukohal, et määruskaebus

tuleb jätta rahuldamata.

9. Avaldaja selgitas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire (luululine paranoidne häire

(F22.0). Isiku käitumine on paranoidsetest kahjustusluulumõtetest juhitud. Ta on vaenulik

naabrite ja ametiasutuste suhtes ning on ettearvamatu käitumisega. Psüühilise seisundi tõttu

pole ta käesolevalt võimeline otsustama enda ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks

adekvaatset nõusolekut. Puudutatud isiku haiguspildis esinevad paranoidsed luulumõtted tema

naabritepoolsest kahjustamisest, jälgimisest ja tagakiusamisest. Oma kortermajas on ta

naabrite ust rusikaga või jalaga löönud. Puudutatud isik oli hospitaliseerimisele eelnevalt

luulumõtetest lähtuvalt konfliktne ja agressiivne oma naabri ukse taga, rünnates ja solvates

korteri elanikke. Puudutatud isik ootas kiirabilt saadud andmetel trepikojas naabri ukse taga

kedagi välja tulemas, hüüdes samal ajal solvavaid väljendeid. Korterist tuli välja tütarlaps,

keda puudutatud isik hakkas nimetama narkomaaniks ja narkodiileriks ning killeriks. Vaidluse

käigus toimus kähmlus ja vastastikune tõukamine, mille järel tütarlapse isa kaitses oma last

(lükkas puudutatud isikut) ja pani ukse kinni. Puudutatud isik lõpetas viimase haiglaravi

2-24-18088

järgselt omaalgatuslikult toetusravi, mistõttu on tema psüühiline seisund halvenenud.

Puudutatud isik õigustas endiselt enda agressiivset käitumist kortermaja kaaselanike vastu ega

tunnistanud haiglaravivajadust. Temale vajaliku meeleolu stabiliseeriva ja psühhoosivastase

ravi tagamine on teostatav vaid kontrollitud ravikeskkonnas.

Menetluse edasine käik

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määrused muutmata ja määruskaebuse rahuldamata

(TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega

ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.

12. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väidetega. Maakohus leidis mõlemas määruses

õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5

sätestatud tingimused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamiseks.

Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku

tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus.

13. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Psühhiaatrite

arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire luululine paranoidne häire

(F22.0) ning oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline enda tervislikku

seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Ringkonnakohus leiab, et

puudutatud isiku enda arvamus, et tal rasket psüühikahäiret ei ole, ei lükka ümber

psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg 1 p-s 1

sätestatud tingimuse täidetuse hindamisel.

14. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatu kohaselt võib

puudutatud isik haiglaravita jäämisel oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka

ümbritsevatele ning et ohtlikkus on pigem kindel kui tõenäoline. Raviasutuse psühhiaatrite

arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isiku käitumine tema

paranoidsetest

kahjustusluulumõtetest juhitud ning sellest tulenevalt tema käitumine ettearvamatu,

ebaadekvaatne, konfliktne ja agressiivne, mistõttu ohustas ta nii ümbritsevate (eelkõige

majanaabrid) kui ka tekitatud konflikti astumistega ka iseenda turvalisust. Sealjuures oli

puudutatud isik vahetult enne hagilaravile toomist rünnanud ja solvanud majanaabreid.

Vaidluse käigus toimus isegi füüsiline kähmlus ja vastastikune tõukamine, milles puudutatud

isik sai vigastada. Lisaks tõid psühhiaatrid esile, et puudutatud isik õigustab siiani enda

agressiivset käitumist oma kortermaja kaaselanike vastu ega tunnista ravivajadust (dtl 11 ja

62). Eeltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et puudutatud isiku ohtlikkus

seisneb ka haiguskriitika puudumises.

15. Kolleegiumi hinnangul oli antud juhul täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.

Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu

psühhiaatriline ravi ei oleks olnud küllaldane. Puudutatud isik on eitanud endal psüühikahäire

olemasolu ning ta ei ole tunnistanud oma ravivajadust. Avaldaja tõi esile, et puudutatud

2-24-18088

isikule vajaliku meeleolu stabiliseeriva ja psühhoosivastase ravi tagamine oli tagatud vaid

kontrollitud ravikeskkonnas. Puudutatud isik oli viimase haiglaravi järgselt lõpetanud

omaalgatuslikult ambulatoorsetel vastuvõttudel käimise ja väljakirjutatud ravimite retsepte ei

pikendanud, mistõttu oli tema psüühiline seisund taaskord halvenenud (dtl 11 ja 62).

Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu, et

väljaspool raviasutust oleks olnud tagatud korrektne ravimite manustamine ja puudutatud

isiku terviseseisundi paranemine.

16. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ning ringkonnakohtu hinnangul

olid praegusel juhul täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad

tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle tähtaja pikendamiseks. Neil

kaalutlustel jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 29.11.2024 ja 02.12.2024 määrused

muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

17. Menetluskulude jaotuse osas on maakohtu määrus põhjendatud. Ka

määruskaebemenetluse kulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.

18. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543

võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)