2-19-7703/59 · Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Reena Undrest

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.veebruar 2025, Kuressaare

Tsiviilasja number

2-19-7703

Tsiviilasi

Hagihind

Osaühing Reyna Trade (pankrotis) pankrotihaldur Kristo

Teder hagi aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii (pankrotis)

pankrotihaldurite Toomas Saarma ja Andrias Palmits,

aktsiaselts Holostovi Kinnisvarahaldus ja Tuulaja Osaühing

vastu nõuete tunnustamiseks aktsiaselts Saaremaa

Laevakompanii (pankrotis) pankrotimenetluses

7000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Osaühing Reyna Trade (pankrotis, registrikood 11411309)

pankrotihaldur Kristo Teder

lepingulised esindajad vandeadvokaat Toomas Vaher ja

vandeadvokaat Marika Kütt

Kostja I: aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii (pankrotis, reg kood

10214334) pankrotihaldurid Toomas Saarma ja Andrias Palmits

lepingulised esindajad vandeadvokaat Carri Ginter, vandeadvokaat

Marcus Niin ja advokaat Liisa-Maria Puur

Kostja II: aktsiaselts Holostovi Kinnisvarahaldus (registrikood

10131720)

Kostja III: Tuulaja Osaühing (registrikood 11394120)

kostja II ja kostja III lepinguline esindaja Allan Viirma

Kohtuistungi toimumise aeg

18.12.2024

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu hageja osaline hagist loobumine 314 338,4 eurot ületavas osas nõude

tunnustamise taotlemisest

aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii (pankrotis)

pankrotimenetluses ning lõpetada selles osas tsiviilasja menetlus.

2. Jätta rahuldamata Osaühing Reyna Trade (pankrotis) pankrotihaldur Kristo Teder

hagi aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) pankrotihaldurite Toomas

Saarma ja Andrias Palmits, aktsiaselts Holostovi Kinnisvarahaldus ja Tuulaja

Osaühing vastu nõude summas 314 338, 4 euro tunnustamiseks aktsiaselts Saaremaa

Laevakompanii (pankrotis) pankrotimenetluses.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta menetluskulud hageja kanda.

4. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta

seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Menetluse käik, hageja nõue

1. Osaühing Reyna Trade (pankrotis) pankrotihaldur Andres Tootsman (hiljem

pankrotihaldur Kristo Teder) esitas 21.05.2019 Pärnu Maakohtule hagi aktsiaselts Saaremaa

Laevakompanii (pankrotis) pankrotihalduri Veli Kraavi (hiljem pankrotihaldurid Toomas

Saarma ja Andrias Palmits) (kostja I), aktsiaselts Holostovi Kinnisvarahaldus (kostja II) ja

Tuulaja Osaühing (kostja III) vastu nõuete tunnustamiseks aktsiaselts Saaremaa

Laevakompanii (pankrotis) pankrotimenetluses.

Hageja palus tunnustada järgnevad nõuded:



nõue kostja I pankrotimenetluses 8 838 634 eurot, mis tugines prahilepingu alusel

kostja I poolt tasumata prahitasudele.



nõue kostja I pankrotimenetluses 217 031,54 eurot, mis tugines prahilepingu

lisakokkuleppe alusel kostja I poolt tasumata prahitasudele.

2. 12.08.2019 esitas hageja kohtule taotluse menetluse peatamiseks TsMS § 356 lg 1 alusel

kuni tsiviilasjas nr 2-18-6020 menetluse lõpetamiseni, kus oli vaidluse all 01.03.2017 Release

Agreementi punkti 2.2(b) kehtivus. Hageja põhjendas, et tema nõude lahendamine sõltus

sellest, kas Release Agreementi p 2.2.(b), millega hageja loobus kõikidest oma prahilepingu

alusel tekkinud nõuetest kostja I vastu, oli kehtiv.

Hageja esitas kostja I vastu Harju Maakohtule hagi tsiviilasjas nr 2-18-6020, milles palus

tuvastada 1.03.2017 Release Agreementi kehtetus, alternatiivselt, et hageja ja kostja I vahel ei

ole seda tehingut kehtivalt sõlmitud.

3. Pärnu Maakohtu 7.10.2019 määrusega peatati käesoleva asjas menetlus TsMS § 356 lg 1

alusel kuni tsiviilasjas nr 2-18-6020 lõpplahendi jõustumiseni.

4. Harju Maakohus jättis 21.02.2022 otsusega (jõustus 5.06.2023) tsiviilasjas nr 2-18-6020

hagi rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 23.03.2023 Harju Maakohtu

eelnimetatud otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis põhjendusi. Hageja esitas

ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, kuid Riigikohus ei võtnud 5.06.2023

määrusega seda menetlusse. Seega ei tuvastanud kohtud Release Agreementi kehtetust.

5. Pärnu Maakohus uuendas 23.10.2023 määrusega praeguses asjas menetluse, jättis läbi

vaatamata hageja esimese nõude: s.o nõue tunnustada hageja nõuet kostja I

pankrotimenetluses 8 838 634 eurot osas. Kohus jätkas menetlust hageja teise nõude osas, s.o

nõue tunnustada hageja nõuet kostja I pankrotimenetluses 217 031,54 euro ulatuses.

Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2024 määrusega tühistati maakohtu 23.10.2023 määrus osas,

milles kohus jättis hagi osaliselt läbi vaatamata (määruse resolutsiooni punkt 3) ja hageja

esimese nõudega seotud menetluskulud hageja kanda (määruse resolutsiooni p 6) ning saadeti

asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks.

6. 17.04.2024 esitas hageja nõuete täpsustuse, milles palus: 1) Tunnustada OÜ Reyna Trade

(pankrotis) nõuet AS-i Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) pankrotimenetluses summas 314

338,4 eurot, sealhulgas põhinõuet summas 276 472,99 eurot ja viivise nõuet summas 37

865,41 eurot. 2) Jätta menetluskulud kostjate kanda.

Hageja märgib, et tsiviilasjas nr 2-18-6020 jõustus kohtuotsus, milles leiti, et 01.03.2017

Release Agreement’is sisalduv nõuetest loobumise kokkulepe ei ole kehtetu. Seega ei saa

hageja taotleda nende nõuete tunnustamist AS Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) (SLK)

pankrotimenetluses, mis olid hõlmatud Release Agreementi vastava kokkuleppega.

Tsiviilasi nr 2-18-6020 ehk tagasivõitmise kohtuvaidlus puudutas järgmisi Release

Agreement’i (hagi lisa 12 koos tõlkega) punkte:

2.2 (b) Laevapereta prahtija (Reyna) vabastab: (i) SLK kõigist kohustustest ja (ii) loobub

kõigist nõuetest, mis laevapereta prahtija on SLK vastu, mis on tekkinud 28. veebruaril 2017

või enne seda laevapereta allprahilepingu alusel. SLK võtab vastava vabastamise ja loobumise

vastu.

2.3 (b) Laevapereta prahtija: (i) vabastab SLK kõigist kohustustest ja (ii) loobub kõigist

nõuetest, mis laevapereta prahtijal on SLK vastu, mis on tekkinud 1. märtsil 2017 või pärast

seda laevapereta allprahilepingu alusel. SLK võtab vastava vabastamise ja loobumise vastu.

Release Agreement ei hõlma Novation Addendum’i alusel ehk alates 01.03.2017 tekkinud

prahitasude ja viivise nõudeid. Seda kinnitavad mh järgmised asjaolud:

a) Nagu viidatud hagi punktis 6, siis 01.03.2017 sõlmiti Reyna ja SLK vahel Novation

Addendum ehk lisa-kokkuleppe 2009. aasta prahilepingule. Vastav lisa-kokkulepe sõlmiti

seega samal kuupäeval nagu Release Agreement. Sellest järeldub, et Release Agreement ei

hõlma Novation Addendum’i alusel tekkinud nõudeid. Oleks ebaloogiline järeldada, et pooled

sõlmisid uue kokkuleppe prahitasude reguleerimiseks, ent seejärel leppisid koheselt kokku

nendest samadest nõuetest loobumises. Release Agreement’i punkt 2.3(b) saab seega

loogiliselt viidata mis tahes muudele pärast 01.03.2017 tekkinud nõuetele (nt leppetrahvid),

ent mitte prahitasudele ja sellega seonduvale viivisele;

b) Kuigi Novation Addendum oli sisuliselt algse prahilepingu muudatus, anti sellele

spetsiifiline nimi erinevalt varasematest muudatustest. Kui pooled oleksid tahtnud antud

lepingust tulenevatest nõuetest loobuda, oleks Novation Addendum’ile Release Agreement’is

spetsiifiliselt viidatud. Release Agreement’i punktid 2.2(b) ja 2.3(b) viitavad aga all-

prahilepingust tekkinud nõuetele (ingl. k. Sub-Bareboat Charter), mitte Novation Addendum’i

alusel tekkinud nõuetele. „Allprahileping“ on Release Agreement’i definitsioonide nimekirjas

omakorda defineeritud kui „12. juuni 2009 laevapereta prahileping (ingl. k. bareboat charter),

mis on sõlmitud laevapereta prahtija ja SLK kui prahtija vahel“. Seega kinnitab Release

Agreement’i sõnastus, et punktides 2.2(b) ja 2.3(b) ei olnud mõeldud Novation Addendum’i

alusel tekkinud nõudeid;

c) SLK nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati osaliselt alates 01.03.2017 tekkinud Reyna

prahitasude ja seonduva viivise nõuet ning selles summas on nõue Reynale tasutud. Seda ei

oleks tehtud, kui antud nõue oleks hõlmatud Release Agreement’is sisalduva nõuetest

loobumise kokkuleppega. Nii selgitas kostja 1 hagile 22.07.2019 esitatud vastuse punktis 40:

Arvestada tuleb, et SLK pankrotimenetluses esitatud 638 945,75 euro nõudest /.../ tunnustati

421 914,21 eurot ning tunnustamata jäeti 217 031,54 eurot just seetõttu, et hageja ei ole

tõendanud sellise nõude olemasolu. Kostja viitas seejuures nõude tunnustamisele peatüki all,

mis käsitles hageja poolt Novation Addendum’i alusel esitatud nõudeid.

Kostjad on menetluses kinnitanud, et Release Agreement ei hõlma Novation Addendum’i

alusel esitatud nõudeid. Kostja 1 selgitas näiteks 21.07.2021 menetlusdokumendis, et

„[s]eevastu tsiviilasi nr 2-18-6020 ei puuduta mitte mingil viisil hageja 217 031,54 euro

suurust nõuet ja sellest tulenevalt on põhjendatud ka nõue summas 217 031,54 eurot

eraldamine eraldi menetluseks“. Kostja 1 viitas seejuures hageja poolt Novation Addendum

alusel esitatud nõudele (nõudesumma oli tegelikkuses kostja viidatud summast suurem).

Kostjad 2 ja 3 on näiteks oma 24.10.2019 menetlusdokumendis selgitanud, et „hageja teise

nõude aluseks on 1.3.2017.a sõlmitud Novation Addendum, millest tulenevaid väidetavaid

nõudeid ei puuduta 1.3.2017.a sõlmitud Release Agreement, mis välistab kõigi enne selle

sõlmimist (so kuni 28.2.2017.a) tekkinud nõuete olemasolu“. Poolte vahel puudub seega

vaidlus, et Reyna ei loobunud Release Agreement’is Novation Addendum’i alusel esitatud

nõuetest.

Selgitamaks, millises ulatuses tekkis hagejal nõudeid Novation Addendum’i alusel, teeb

hageja esmalt ülevaate pankrotimenetluses ja hagis esitatud nõuetest. Reyna esitas

pankrotimenetluses kaks nõudeavaldust:

a) Nõudeavaldus I. Reyna esitas antud nõudeavalduses kokku nõude summas 8 838 634 eurot

(hagi lisa 2). Antud summa hõlmas 4 419 317 euro suurust põhinõuet ja 4 419 317 euro

suurust viivise nõuet. Nõudeavaldus I hõlmas Reyna nõudeid SLK vastu, mis olid tekkinud

enne 01.04.2017. Eelnevat kinnitab nõudeavalduse punktis 7 toodud selgitus: „Lõplik

võlgnevus nähtub saldokinnituselt, milles kajastatud võlgnevus 31. detsembri 2015 seisuga,

millele lisandub perioodil 1. jaanuar 2016 – 1. aprill 2017 täiendavalt tekkinud võlgnevused“;

b) Nõudeavaldus II. Teises nõudeavalduses esitas Reyna nõude kogusummas 638 945,75

eurot (hagi lisa 3). See hõlmas 549 000 euro suurust põhinõuet ja 89 945,75 euro suurust

viivise nõuet. Nõudeavaldus II hõlmas Reyna nõudeid SLK vastu perioodil 01.04.2017 -

30.09.2017. Seda kinnitab Nõudeavalduse II punktis 5 toodud selgitus: „Seega on

põhivõlgnevus arvestatud perioodi 1. aprill 2017 – 30.september 2017 kohta, mis on kokku

549 000 eurot (3 000 * 183 päeva)“. Eelnevast nähtuvalt hõlmas Nõudeavaldus I osaliselt, s.o

2017. aasta märtsikuu osas ka Novation Addendum’i alusel tekkinud nõudeid (ühe kuu

prahitasu ja viivise osas).

21.05.2019 hagiavalduses olid nõuded grupeeritud SLK pankrotimenetluses esitatud

nõudeavalduste järgi. Reyna pankrotihaldur taotles hagiavalduses nõuete tunnustamist seega

järgmiselt:

a) Hagi resolutsiooni punkt 1. Antud punktis taotles Reyna nõude tunnustamist summas 8 838

634 eurot. Resolutsiooni punkt 1 kajastas Nõudeavalduses I esitatud nõudeid. Seega hõlmas

resolutsiooni punkt 1 ka prahitasu ja viivise nõuet 2017. aasta märtsikuu eest. Nii oli

hagiavalduse põhjendava osa punktis 19 selgitatud resolutsiooni punkti 1 nõuet järgmiselt:

„Vastavalt saldokinnitusele oli SLK võlgnevus 31.12.2015 seisuga ilma viivisearvestuseta 2

348 696 eurot (vt lisa 9, lk 6). Perioodi eest 01.01.2016 – 01.04.2017 lisandub võlgnevus

prahitasude maksmata jätmise eest vastavalt prahilepingule summas 2 070 621 eurot“;

b) Hagi resolutsiooni punkt 2. Antud punktis taotles Reyna nõude tunnustamist summas 217

031,54 eurot, st osas, milles Nõudeavalduse II alusel esitatud nõuded jäid nõuete kaitsmise

koosolekul kaitsmata. Resolutsiooni punkt 2 kajastas seega Nõudeavalduses II esitatud

nõudeid ning hõlmas Reyna nõudeid SLK vastu perioodi 01.04.2017- 30.09.2017 osas. Nii oli

hagiavalduse põhjendava osa punktis 27 selgitatud resolutsiooni punkti 2 nõuet järgmiselt:

„Seega on põhivõlgnevus arvestatuna perioodi 1. aprill 2017 – 30. september 2017 kohta

kokku 549 000 eurot (3 000 * 183 päeva)“. Nõude korrigeerimise kontekstis on eelnevast

oluline, et Nõudeavaldus I ja hagiavalduse resolutsiooni punkt 1 hõlmasid ka 2017. aasta

märtsikuu prahitasu nõuet ning sellega seonduvat viivise nõuet (93 000 eurot prahitasu +

viivis alates 02.03.2017 summas 16 001,1 eurot). See oli ka põhjuseks, miks hageja vaidlustas

hagi resolutsiooni punktis 1 tervikuna läbi vaatamata jätmise.

Selgitamaks alates 01.03.2017 tekkinud Reyna prahitasude ja seonduva viivise suurust,

kirjeldab Reyna ülevaatlikkuse huvides nõude kujunemise aluseks olevate lepingutingimuste

sisu. Vastavad tingimused tulenevad eelkõige Novation Addendum’ist, mis reguleeris SLK ja

Reyna vahelist prahtimise suhet alates 01.03.2017. Osas, milles Novation Addendum ei

sisaldanud muudatusi, kohaldusid jätkuvalt edasi algse, s.o 22.07.2009 prahilepingu sätted (sh

üldtingimused ehk Rider Clauses). Nõudesumma kujunemisel on asjakohased järgmised

tingimused:

a) Punktis 1.4 lepiti kokku, et SLK-l tuleb Reynal tasuda prahitasu 18 000 eurot päevas (mis

sisaldab käibemaksu) iga päeva eest alates 1. märtsist 2017. Kohustus kehtis prahilepingu

lõppemiseni (vt hagiavalduse punkt 13). SLK-l oli kohustus tagada, et osa sellest summast, s.o

15 000 eurot, tasub TS Laevad OÜ (parvlaeva „Hiiumaa“ lõppkasutaja sel perioodil). SLK-l

endal lasus seega kohustus teha Reynale iga päeva eest makse summas 3000 eurot (=18 000 –

15 000);

b) Punkti 1.3 kohaselt kehtis prahileping kuni 30.09.2017;

c) SLK pidi prahitasu tasuma kuu kaupa. SLK pidi iga kuu eest arvestatava prahitasu tasuma

ette selle konkreetse kuu esimeseks tööpäevaks. Reyna nõue igas kuus tasumisele kuulunud

prahitasu eest muutus seega sissenõutavaks ja viivis hakkas jooksma selle konkreetse kuu

teisel tööpäeval (VÕS § 82 lg 7);

d) Prahilepingu eritingimuste punkti 24 ja prahilepingu üldtingimuste p 11(f) 9 kohaselt on

Reynal õigus nõuda SLK-lt prahitasude maksmisega viivitamise korral intressi (viivist)

määraga 10% aastas.

Põhinõude suurus 642 000 eurot. Hageja esitab eelviidatud kokkuleppeid arvesse võttes

Novation Addendum’i alusel tekkinud prahitasu arvestuse tabeli kujul (vt TABEL 1).

Hageja märgib, et kostjad 2 ja 3 on kinnitanud eeltoodud Novation Addendum’i alusel

tekkinud põhinõude suurust 22.07.2019 hagi vastuse punktis 14: Võlgnikul oli Novation

Addendum’ist tulenev täitmata kohustus hageja ees summas 642 000 eurot (põhivõlg). Samas

summas põhivõlg on võetud aluseks ka kostjate 2 ja 3 viivise arvestuses (22.07.2019 hagi

vastuse lisa 4; viivise arvutus on küll ebaõige, kuivõrd tegelikkuses ei ole põhivõlga tasutud).

Hageja märgib, et prahitasude nõude aluseks on lepinguline kokkuleppe. Arvete esitamine ei

ole lepingust tuleneva tasumiskohustuse eelduseks.

Viivise nõue 94 252,61 eurot. Hageja esitab viivise arvestuse tabeli kujul (vt TABEL 2).

Kokkuvõtvalt, perioodi 01.03.2017 – 30.09.2017 prahitasude põhinõue summas 642 000 eurot

(arvestamata hiljem tasutud osa) kujunes Nõudeavalduses II esitatud põhinõudest ning

Nõudeavalduses I esitatud 2017. aasta märtsikuu prahitasu nõudest (549 000 + 93 000).

Lisaks tekkis viivise nõue summas 94 252,61 eurot, mis oli enamuses esitatud

Nõudeavalduses II ning 2017. aasta märtsi prahitasu osas Nõudeavalduses I.

Reyna olemasoleva nõude suuruse määratlemisel on oluline, et kolmas isik, Peetri Keskus

OÜ, tasus 04.11.2020 Reynale SLK eest 421 914,21 eurot. Vastavas ulatuses oli Reyna nõue

saanud SLK pankrotimenetluses tunnustatud. Seejuures ei määratletud, millises osas tasuti

põhinõue ja millises viivis. Kostjad on käesolevas tsiviilasjas väitnud, et Reyna põhinõue on

põhjendatud summas 365 527,01 eurot ja viivise nõue summas 56 387,2 eurot. Lähtudes

perioodi 01.03.2017 – 30.09.2017 prahitasude ja viivise kogunõudest (642 000 prahitasud +

94 252,61 eurot viivis) ning eeltoodud Reyna nõude vaidlustajate avaldusest, jäi Reynal SLK

vastu alates 01.03.2017 sissenõutavaks muutunud prahitasude ja viivise nõudena seega 314

338,4 eurot, millest:

a) põhinõue moodustab 276 472,99 eurot (= perioodi 01.03.2017–30.09.2017 prahitasude

kogusummast 642 000 on lahutatud 365 527,01 eurot ehk summa, mis tasuti Peetri Keskus

OÜ poolt prahitasude põhinõude katteks);

b) viivisenõue moodustab 37 865,41 eurot (= perioodi 01.03.2017–30.09.2017 viivise nõude

kogusummast 94 252,61 on lahutatud 56 387,2 eurot ehk summa, mis tasuti Peetri Keskus OÜ

poolt viivise nõude katteks).

Kokkuvõtvalt, Reyna järele jäänud nõude summa 314 338,4 eurot hõlmab:

a) kogu Nõudeavalduses II esitatud prahitasude põhinõuet summas 549 000 eurot ja sellega

seonduvat viivist summas 78 251,51 eurot (esialgse hagi resolutsiooni punktis 2 toodud

nõuded);

b) prahitasu 2017. aasta märtsikuu eest summas 93 000 eurot ja sellega seonduvat viivist

summas 16 001,1 eurot, mis varasemalt oli hõlmatud Nõudeavaldusega I (sh esitatud esialgse

hagi resolutsiooni punktis 1):

c) eelnevast on lahutatud Reynale tasutud 421 914,21 eurot;

Eelneva alusel on Reyna SLK vastu oleva nõude suuruseks 314 338,4 eurot.

Arvestades nõude korrigeerimist, loobub Reyna 314 338,4 eurot ületavas osas nõude

tunnustamise taotlemisest SLK pankrotimenetluses.

Kostjad on varasemalt võtnud omaks, et Novation Addendum’i alusel tekkinud nõuded ei

olnud hõlmatud Release Agreement’iga. Samas on kostjad väitnud, et SLK olevat tasunud

Reynale vastavad nõuded, tasudes oma sisendkäibemaksu arvelt Maksu- ja Tolliametis

(„MTA“) Reyna maksukohustusi. Kostjad väidavad, et kuna Reyna kohustused MTA ees

vähenesid, tuleb lugeda SLK kohustused Reyna ees täidetuks. Kostjad eksivad.

Kolmandale isikule maksete tegemine ei ole käsitatav kohase täitmisena. VÕS § 76 lõike 1

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lõike 3 kohaselt

loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule

õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Rahalise kohustuse täitmise viisi reguleerib VÕS § 91.

VÕS § 91 ei võimalda lugeda rahalist kohustust täidetuks, kui rahaline kohustus täidetakse

kolmandale isikule võlgniku suva kohaselt. Prahileping ega ka Novation Addendum ei näinud

samuti ette, et SLK võib Reynale võlgnetava prahitasu tasuda Reyna asemel MTA-le.

Järelikult, isegi kui SLK tegi mingeid makseid MTA-le Reyna kohustuste katteks, ei ole

täidetud SLK prahitasu maksmise kohustust Reyna ees. SLK on jätkuvalt Reynale võlgu

prahitasu ja sellega seotud kõrvalkohustused (s.o Nõue II on põhjendatud).

Kostjate vastuväited

7. Kostja I (ka SLK) leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata (vt 22.07.2019, 27.05.2024 hagi

vastused).

7.1. Kostja I leiab, et hageja nõue ületab pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse piire.

SLK jääb ka varasemalt esitatud seisukohale, et hageja ise on oma nõude menetluses läbivalt

kaheks osaks jaganud:

1) nõue tunnustada SLK pankrotimenetluses prahilepingule tuginevat Reyna nõuet summas 8

838 634 eurot (hagiavalduse resolutsiooni p 1, nõue I)

2) nõue tunnustada SLK pankrotimenetluses Novation Addendum’ile tuginevat Reyna nõuet

summas 217 031,54 eurot (hagiavalduse resolutsiooni p 2, nõue II) (vt nt hageja 21.07.2023

seisukoha p 2).

Alles pärast tsiviilasjas nr 2-18-6020 (Release Agreement’i vaidlus) lahendi jõustumist – mis

välistab hageja nõuded Release Agreement’i alusel, on hageja asunud väitma, et nõuded

jagunevad teisiti (vt hageja 08.11.2023 määruskaebus). 17.04.2024 nõuet korrigeerides

vähendas hageja nõuet 314 338,4 euroni. SLK on menetluses juba varasemalt välja toonud, et

hageja nõude korrigeerimine ületab SLK pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse piire (vt

nt SLK 30.11.2023 seisukoha ptk 2).

Hageja korrigeeris oma nõuet 17.04.2024 väites, et täpsustatud nõue ei ületa SLK

pankrotimenetluses esitatud nõuete piire ning nõudeavaldus I (hagi lisa 2) hõlmab ka 2017.

aasta märtsikuu osas Novation Addendum’i alusel tekkinud nõudeid. Nõudeavalduse I nõude

alusena on selgelt toodud prahileping ning nõudeavalduse II (hagi lisa 3) nõude aluseks on

Novation Addendum. Sama nähtub selgelt ka hagiavalduses esitatud nõuetest. Hagiavalduse

resolutsiooni p 1 viitab samuti prahilepingule ning p 2 Novation Addendum’ile. Niisiis on

selge, et hageja on nõude alust, selle suurust ja seonduvaid asjaolusid muutnud. Seega on

ekslik hageja väide, et sellise nõude ümberjagamisega ei ole ületatud pankrotimenetluses

esitatud nõudeavalduste piire. PankrS § 107 ei võimalda nõude tunnustamise vaidluses esitada

nõuet asjaoludel, millele pole nõudeavalduses tuginetud.

Eeltoodut arvestades on Reyna nõude maksimaalne võimalik ulatus piiratud summaga 217

031,54 eurot (tunnustamata osa SLK pankrotimenetluses nõudeavalduses II esitatud 638

945,75 euro suurusest nõudest).

Eelviidatud ulatuses jäi hageja nõue SLK pankrotimenetluses tunnustamata, sest nõue ei

olnud tõendatud. Tunnustatud osas (421 914,21 eurot) on hageja nõue rahuldatud ning poolte

vahel selles vaidlust ei ole (vt nt hageja 17.04.2024 seisukoha p 12). Hageja ei ole oma

käesolevas vaidluses esitatud nõuet siiani tõendanud. TsMS § 363 lg 1 p 3 kohaselt peab

hageja esitama haginõude tõendamiseks tõendid, viidates konkreetselt, millist asjaolu, millise

tõendiga tõendada soovitakse. Hageja on küll viidanud lepingule ning esitanud arvutuskäigu,

ent ei ole seda sidunud konkreetsete arvete ega saldokinnitustega. Pooltevahelises praktikas

aga esitati arveid ning saldokinnitusi. Niisiis ei ole hageja nõue tõendatud.

7.2. Kostja I leiab, et on nõude hagejale tasunud.

Igal juhul on SLK tasunud Reyna nõude, tasudes oma tagastatava sisendkäibemaksu arvelt

Reyna maksukohustusi. Kokku tehti ümberkandeid MTA ettemaksukontodel summas 276

413,95 eurot (vt kostja II ja kostja II 22.07.2019 hagivastuse lisa 3). Selle võrra vähenesid

Reyna kohustused MTA ees. Pooled ei vaidle selle üle, et vastavad kanded on tehtud.

Ekslik on hageja väide, et tegemist ei olnud kohase täitmisega. Reyna on seejuures viidanud,

et kolmandale isikule maksete tegemine ei ole kohase täitmisena käsitletav, sest VÕS § 91

keelab võlgniku suva kohaselt rahalise kohustuse täitmise kolmandale isikule.

Hageja on aga tähelepanuta jätnud, et tegemist ei olnud võlgniku suva kohaselt rahalise

kohustuse kolmandale isikule täitmisega. Vastupidi, Reyna võlausaldajana oli ka ise nõus

kohustuse sellise täitmisega. SLK-l ja Reynal oli kokkulepe, et SLK loovutab oma

tagastamisele kuuluva sisendkäibemaksu Reyna kohustuste katteks. Vastavalt kokkuleppele

tehti MTA kontode vahel kanded. Ei ole ka eluliselt usutav, et SLK oleks sellised kanded

teinud ühepoolselt ilma kokkuleppeta – sisuliselt oleks SLK siis oma saadaolevast rahast

Reyna heaks ilma mingi vastusoorituseta loobunud.

Niisiis on alusetu Reyna väide, et kohustused on täidetud võlgniku suva kohaselt kolmandale

isikule ja seetõttu ei saa Reyna nõuet täidetuks lugeda. SLK on oma kohustuse 276 413,95

euro ulatuses Reyna ees täitnud.

7.3. Juhul kui kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ning SLK ei ole kohaselt Reyna

nõuet täitnud, palub SLK alternatiivselt hageja nõude tasaarvestada SLK nõudega hageja

vastu. Kui asuda seisukohale, et poolte vahel ei olnud kokkulepet, et SLK tasub Reynale

ülekandega MTA ettemaksukontole, siis on SLK tasunud Reyna ettemaksukontole MTA-s

ilma õigusliku aluseta 276 413,95 eurot.

VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase

kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas,

kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Antud juhul on SLK andnud Reynale üle

276 413,95 eurot, kuivõrd SLK-le tagastatavad sisendkäibemaksu summad on ümber kantud

Reyna ettemaksukontole MTA-s (kostja II ja kostja II 22.07.2019 hagivastuse lisa 3). Selle

üle pooled ei vaidle ning vastava summa võrra vähenes Reyna maksukohustus. SLK tegi

kanded Reyna ees kohustuse täitmiseks. Juhul kui kohus käesolevas vaidluses leiab, et SLK ei

ole Novation Addendum’ist tulenevat kohustust Reyna ees kohaselt täitnud, puudub SLK-l

selline kohustus. Seega on VÕS § 1028 lg 1 eeldused täidetud ning SLK-l on Reyna vastu

alusetust rikastumisest tulenev nõue. Niisiis kui järeldada, et SLK ei ole oma kohustust Reyna

ees kohaselt täitnud, on SLK-l siiski nõue Reyna vastu summas 276 413,95 eurot.

Kui isikud on kohustatud teineteisele rahasumma maksma, võib kumbki neist oma nõude teise

poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt

poolelt nõuda tema kohustuse täitmist (VÕS § 197 lg 1). Antud olukorras on tegemist

sissenõutavaks muutunud kohustustega, mistõttu on SLK-l õigus oma kohustuse täitmiseks ja

Reynalt tema kohustuse täitmise nõudmiseks. Seega on täidetud ka tasaarvestamise eeldused

ja SLK esitab tasaarvestamise avalduse (VÕS § 198). Vastavalt kohtupraktikale võib

tasaarvestuse avalduse esitada kohtumenetluse ajal ning selleks ei pea vastuhagi esitama (vt nt

RKTKo 2-16- 16481/77 p 15). Eelnevast tulenevalt tugineb SLK alternatiivselt

tasaarvestusavaldusele, millega arvestab Reyna käesolevas menetluses esitatud nõude SLK

vastu summas 314 338,4 eurot (kuigi SLK hinnangul on Reyna nõue maksimaalselt 217

031,54 eurot) tasa oma alusetust rikastumisest tuleneva nõudega Reyna vastu summas 276

413,95 eurot.

8. Kostjad II ja III ei tunnista hageja nõuet ja vaidlevad sellele vastu (vt 27.05.2024

seisukoht). Võlgnik on kohustused hageja ees täitnud täielikult seadusega ettenähtud korras ja

võlgnik ei võlgne hagejale mitte midagi. Hageja tegeleb sisuliselt väljapressimisega.

8.1. Esmalt soovivad kostjad välja tuua, et hageja esitas võlgniku pankrotimenetlusse kaks

eraldiseisvat nõuet ja tõendas kumbagi nõuet eraldi tõenditega. Nendest esimese nõude

summas 8 838 634 eurot (hagiavalduse lisa 2) tugineb ühemõtteliselt ja selgelt 22.7.2009

prahilepingule, mille järgsed kohustused lõppesid täies ulatuses ja eranditeta vastavalt

1.3.2017 sõlmitud pooltevahelisele kokkuleppele (nn Release Agreement) samast päevast, so

1.3.2017. Nõude 1 ulatus on nõudeavalduses selge, antud nõude ajaline ulatus oli kuni

1.4.2017. Teiste sõnadega, nende tõenditega, mida hageja antud nõudeavaldusele lisas, ei ole

võimalik tõendada nõuet, mis tekkis pärast 1.3.2017.

Hageja nõudeavalduste esitamise ajal kehtinud PankrS redaktsiooni § 107 kohaselt võib

võlausaldaja nõude tunnustamist kohtus taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas

ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul.

Hageja esitas ka teise nõude, summas 638 945,75 eurot (hagiavalduse lisa 3), mille ajaline

piiritlus algab selgelt alates 1. aprillist 2017 (nõudeavalduse p 2) ja mis tugines sootuks teisele

kokkuleppele, 1.3.2017 sõlmitud Novation Addendumile.

Kostjate hinnangul saab iga nõuet menetleda lähtudes iga konkreetse nõude kohta esitatud

nõudeavaldusest ja konkreetsele nõudeavaldusele lisatud tõenditest. Vastasel juhul oleks

tegemist nõuete aluse ja ulatuse muutmisega. Selline ühest nõudest nõude ülekandmine teise

nõudesse, tõendite segamine ja ühendamine, mida hageja üritab teha, on nõuete tunnustamise

kohtumenetluses lubamatu. Nõue peab olema konkreetne ja tõendatud juba

pankrotimenetlusse nõuete tunnustamise protsessi esitamisel, et teised võlausaldajad saaksid

nõude tõendatust hinnata ja vajadusel vastuväited esitada. Vajadusel kohtus toimub sama

aluse ja sama ulatusega nõude tunnustamise vaidlus. Antud juhul on hageja kohtule

tunnustamiseks esitanud segu oma nõuetest.

Eelnevast tulenevalt on hageja esimene nõue selgelt alusetu, tõendid seda nõuet ei toeta.

Hageja teist nõuet tuleb menetleda sellisena nagu see pankrotimenetlusse esitati, nõue on

esitatud rahaliste nõuete kohta, mis on tekkinud alates 1.4.2017.

Kostjad on nõus hageja väljatoodud summadega selles osas, et perioodil 1.3.2017-30.9.2017

Novation Addendumi alusel pidi võlgnik maksma hagejale prahiraha põhiosana kokku 642

000 eurot ( so 3 000 eurot päevas).

Hageja ja võlgnik leppisid kokku arvelduste lihtsustamiseks sellise tasumise korra, et võlgnik

kannab enda maksuameti ettemaksukontole tekkiva ettemaksu üle hagejale ning selline hageja

kohustuste vähenemine EMTA ees loetakse võlgniku poolseks tasumiseks.

Tegemist on täiesti adekvaatse, mõistliku ja praktilise kokkuleppega. Alternatiivselt oleks

võlgnik pidanud iga kuu 90 000 eurot käibemaksu EMTA-lt tagasi küsima, seejärel ootama

taotluse menetlemist, saama raha arvelduskontole, et raha seejärel kanda üle hagejale, kes

selle omakorda EMTA-le tagasi kannab. Hageja kirjeldatud olukord, et võlgnik ühel hetkel

lihtsalt hakkas peale ja kandis veerand miljonit eurot hageja EMTA ettemaksukontole lihtsalt

niisama, ilma poolte vastava kokkuleppeta, ei ole eluliselt absoluutselt usutav. Seejuures ei

teinud saaja (hageja) ühtegi tegu ega toimingut, et väidetavalt ilma mistahes põhjuseta saadud

raha võlgnikule tagasi anda või vähemalt teatada, et sellist maksmist ta tasumiseks ei loe.

Hageja ühtegi teavitust ei teinud arusaadaval põhjusel, et selline tavaline viis suuremate

käibemaksu maksete teostamiseks oli hageja ja võlgniku vahel kokku lepitud.

Käesoleva vaidluse kogu sisu seisneb selles, et hageja tunnistab, et EMTA ettemaksukontole

on võlgniku poolt laekunud sadu tuhandeid eurosid aga ühtlasi teatab, et see ei olnud kohane

täitmine VÕS mõttes. Raha hageja küll sai, seda hageja tunnistab, aga võlgniku kohustus

hageja väitel ei vähenenud. Tegemist ei ole hea usu kohase käitumisega. Kogu muu hageja

aritmeetika võlgnevuse arvestamisel tugineb sellel eksiarvamusel ning kui võlgniku poolt

tehtud maksed hageja EMTA kontole arvesse võtta ja lisada ka kolmanda isiku poolt võlgniku

võla lõppjäägi tasumine, on ühemõtteliselt selge, et hagejal puudub nõue võlgniku vastu.

Perioodil 1.3.2017 kuni 19.11.2018 (võlgniku pankroti väljakuulutamiseni) on hageja nõude

suuruse arvestus toodud tabelis.

Sellest arvestusest tuleneb ühemõtteliselt, et 19.11.2018 seisuga võlgnes võlgnik koos

viivisega hagejale 421 914,21 eurot, mis tasuti hagejale 4.11.2020 kolmanda isiku poolt ja

millise summa võlgnevust vähendava mõjuga laekumise üle poolte vahel vaidlus puudub.

Sealjuures tasuti võlgnevus kalkuleerides võlgnevust alates 1.3.2017, mitte hageja teise

nõudeavalduse järgi, milles rahaline nõue esitati 1.4.2017 algava ajaperioodi kohta (hageja

esimene nõudeavaldus on selgelt alusetu). Seega ei ole hagejal nõuet. Võlgniku kohustus on

täies mahus koos viivistega täidetud. Veelgi enam, hageja ei keeldu mitte üksnes tema EMTA

ettemaksukontole kantud raha kohustuse täitmisena arvesse võtmast, vaid hageja keeldub ka

iseenda poolt tehtud tasaarvestust aktsepteerimast, kuna hageja poolt tehtud tasaarvestust (vt

lisa) ei nähtu hageja esitatud täpsustatud väidetava võlgnevuse arvestuses mitte kusagilt.

Hageja majanduspõhimõte on selge: raha kliendilt laekub, hageja oma kohutusi

tasaarvestusega justkui tasub, aga teise poole võlgnevus sellest hoolimata ei vähene. Selline

hageja lähenemine õigussuhetele on väga kaugel hea usu põhimõttest.

Hageja ja hageja nn sõsarettevõtted, keda kõiki ühendab üks esindaja, on aastaid esitanud

võlgniku vastu absurdseid nõudeid algsummaga ca 60 miljonit eurot. Nüüd on kõikidest

ajakirjanduses välja toodud võlgnetavatest miljonitest järgi jäänud käesolevas hagis

tunnustamist nõudev summa, mille tunnustamist hageja jäärapäiselt nõuab ja keeldub

mistahes tasumisi aktsepteerimast. Sõsarettevõtted OÜ Dagenhart (pankrotis) ja OÜ Paxton

Assets (pankrotis) on mistahes nõuetest peale järjestikkuseid kaotusi kohtumenetluses

sealjuures tänaseks täielikult loobunud. Kostjate hinnangul hageja ei tahagi raha, vaid hageja

soov on võlgniku lõplikku kasusaajat kahjustada absurdseid nõudeid ja hagisid esitades ja

viimase võimaluseni menetleda. Viis aastat on see õnnestunud, kümnetest miljonitest

väidetavast võlast on jäänud järgi mõnisada tuhat, mis samuti on tegelikkuses tasutud. Juhul

kui kohus leiab, et võlgnik ei täitnud kohustusi EMTA ettemaksu kontole hageja kasuks

tehtud maksetega, on hageja samas väärtuses lihtsalt alusetult rikastunud ja sisuliselt nõuab

sama raha teist korda. Kostjate hinnangul ei vaja selline teguviis kohtu kaitset.

Kohtu põhjendused

9. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid leiab, et

hagi tuleb jätta rahuldamata.

10. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle

vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud

poolte esitatud õiguslike väidetega.

11. 22.05.2019 määrusega menetlusse võetud hagis taotleb hageja (ka Reyna) nõuete

tunnustamist kostja I (ka SLK) pankrotimenetluses. Nõuded, mille tunnustamist hageja taotleb

olid: 1) prahitasude nõue summas 8 838 634 eurot Reyna ja SLK vahel 22. juulil 2009

sõlmitud prahilepingu alusel (hagi resolutsiooni p 1); 2) prahitasude nõue summas 217 031,54

eurot Reyna ja SLK vahel 1. märtsil 2017 sõlmitud prahilepingu lisakokkuleppe „Novation

Addendum“ alusel (hagi resolutsiooni p 2).

17.04.2024 esitatud nõuete täpsustuses palub hageja tunnustada nõuet kostja I

pankrotimenetluses summas 314 338, 4 eurot. Arvestades nõude korrigeerimist loobus hageja

314 338,4 eurot ületavas osas nõude tunnustamise taotlemisest SLK pankrotimenetluses.

Kostja I, II ja III eeltoodud ulatuses nõudest loobumisele vastu ei vaidle (vt 18.12.2024

kohtuistungi protokoll).

12. TsMS § 428 lg 1 p 3 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist

loobunud. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud

lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu

määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. TsMS § 429 lg 2 sätestab, et kui hageja

loobub hagist kohtuistungil, hagist loobumine protokollitakse. Sama paragrahvi lõike 3 järgi

kui hagist loobumise avaldus esitatakse väljaspool kohtuistungit, teatab kohus enne menetluse

lõpetamise otsustamist kostjale avalduse esitamisest, määrates kostjale vastamise tähtaja.

Kostjad I, II ja III vastuväiteid nõudest osalisele loobumisele ei esitanud.

13. Kohus leiab, et hageja hagist osaline loobumine ei kahjusta kostjate huve, mistõttu kohus

võtab vastu hageja osalise loobumise kostjate vastu esitatud hagist 314 338,4 eurot ületavas

osas nõude tunnustamise taotlemisest SLK pankrotimenetluses ning lõpetab selles osas

tsiviilasjas menetluse. Kohus ei ole tuvastanud TsMS § 429 lg-s 4 sätestatud asjaolusid.

14. Peale 17.04.2024 esitatud nõude täpsustust on hagejal praeguseks ajaks järele jäänud

seega nõue summas 314 338,4 eurot, mis koosneb:

-põhinõue moodustab 276 472,99 eurot (= perioodi 01.03.2017–30.09.2017 prahitasude

kogusummast 642 000 on lahutatud 365 527,01 eurot ehk summa, mis tasuti Peetri Keskus

OÜ poolt prahitasude põhinõude katteks);

-viivisenõue moodustab 37 865,41 eurot (= perioodi 01.03.2017–30.09.2017 viivise nõude

kogusummast 94 252,61 on lahutatud 56 387,2 eurot ehk summa, mis tasuti Peetri Keskus OÜ

poolt viivise nõude katteks).

Hageja arvestuse järgi järele jäänud nõude summa 314 338,4 eurot hõlmab:

a) kogu Nõudeavalduses II esitatud prahitasude põhinõuet summas 549 000 eurot ja sellega

seonduvat viivist summas 78 251,51 eurot (esialgse hagi resolutsiooni punktis 2 toodud

nõuded);

b) prahitasu 2017. aasta märtsikuu eest summas 93 000 eurot ja sellega seonduvat viivist

summas 16 001,1 eurot, mis varasemalt oli hõlmatud Nõudeavaldusega I (sh esitatud esialgse

hagi resolutsiooni punktis 1):

c) eelnevast on lahutatud Reynale tasutud 421 914,21 eurot.

15. Kostjad I, II ja III leiavad, et hageja nõue ei ole põhjendatud ning täpsustatud nõue ületab

pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse piire ja on seega vastuolus PankrS §-ga 107. Ning

igal juhul on kostja I hageja nõude rahuldanud ümberkannetega Maksu- ja Tolliameti (MTA)

ettemaksukontodel. Vastavad kanded summas 276 413, 95 on tehtud ning selle üle pooled ei

vaidle. Sellisel kujul võla tasumine toimus poolte kokkuleppel ning vastavas ulatuses vähenes

hageja maksukohustus.

Hageja kostjate I, II ja III eelneva käsitlusega ei nõustu ning leiab, et kolmandale isikule

maksete tegemine ei ole käisitatav kohase täitmisena ning isegi kui kostja I tegi mingeid

makseid MTA-le hageja kohustuste katteks, ei ole täidetud kostja I prahitasu maksmise

kohustust hageja ees. Hageja leiab, et kostja I on jätkuvalt hagejale võlgu prahitasu ja sellega

seotud kõrvalkohustused.

16. Asja materjalidest nähtub, et:

- 22.07.2009 sõlmisid OÜ Reyna Trade ja SLK prahilepingu (inglise keeles „Bareboat

Charter“). Prahilepingu moodustasid selle eri- ja üldtingimused ning nende juurde kuuluvad

„Rider Clauses“ (vt I kd lk 27 jj). OÜ Reyna Trade andis prahilepingu alusel SLK-le rendile

parvlaeva Hiiumaa ning SLK kohustus selle eest OÜ-le Reyna Trade tasuma iga kuu

prahitasu. Prahileping sõlmiti tähtajaga oktoober 2026 (prahileping, eritingimuste p 21);

- 1.03.2017 sõlmisid OÜ Reyna Trade ja SLK prahilepingule lisakokkulepe „Novation

Addendum“ („lisakokkulepe“) (I kd lk 61 jj). Lisakokkuleppega muudeti muuhulgas

prahilepingu tähtaega. Prahileping kehtis kuni 30.09.2017. Prahilepingu lisakokkuleppe p-s

1.4 leppisid OÜ Reyna Trade ja SLK kokku, et SLK-l tuleb OÜ-le Reyna Trade tasuda

prahitasu 18 000 eurot päevas (sh käibemaks) iga päeva eest alates 1.03.2017. Kohustus

kehtis prahilepingu lõppemiseni;

- 1.03.2017 sõlmisid parvlaeva Hiiumaa ostu finantseerinud pank DVB Bank America N.V,

parvlaeva omanik Saaremaa Ferry Erste Beteiligungs Gmbh & Co KG, OÜ Reyna Trade,

SLK ja OÜ Väinamere Liinid Release Agreementi (I kd lk 79 jj). Muude kokkulepete seas

kinnitas OÜ Reyna Trade Release Agreementi p-des 2.2 (b) ja 2.3 (b), et loobub nõuetest, mis

OÜ-l Reyna Trade prahilepingu alusel SLK vastu on;

- tsiviilasjas nr 2-18-6020 on kohtud tuvastanud, et Release Agreement on kehtiv (II kd lk 159

jj);

-võlgniku (AS Saaremaa Laevakompanii) pankrot kuulutati välja Pärnu Maakohtu 19.11.2018

määrusega tsiviilasjas nr 2-18-14646;

-hageja esitas 30. novembril 2018 pankrotimenetluses kaks nõudeavaldust:

1) nõudeavalduse summas 8 838 634 eurot seoses OÜ Reyna Trade ja SLK vahel sõlmitud

prahilepingust tuleneva prahitasu tasumise nõudega (I kd lk 14);

Hageja nõudeavaldusest summas 8 838 634 eurot nähtub, et see nõue tugineb 22.07.2009

hageja ja SLK vahel sõlmitud prahilepingule (,,Bareboat Charter“), mille alusel anti SLK-le

rendile parvlaev ,,Hiiumaa“ ning sellest tulenevast maksmata prahitasudest 31.12.2015

seisuga, millele lisandub võlgnevus perioodi eest 1.01.2016-1.04.2017, kõik kokku summas 4

419 317 eurot ja viivisenõudest summas 4 419 317 eurot. Nõudeavaldusele on lisatud

prahileping, 20.02.2014 prahilepingu lisa, arved, saldokinnitused, 19.09.2018 e-kiri,

menetlusse võtmise määrus ts asjas 2-18-6020.

2) nõudeavalduse summas 638 945,75 eurot seoses OÜ Reyna Trade ja SLK vahel sõlmitud

prahilepingu lisakokkuleppest „Novation Addendum“ tuleneva prahitasu tasumise nõudega (I

kd lk 16).

Hageja teisest nõudeavaldusest summas 638 494,75 nähtub, et see nõue tugineb 22.07.2009

hageja ja SLK vahel sõlmitud prahilepingu 1.03.2017 sõlmitud lisakokkuleppele (,,Novatium

Addendum“), mille p 1.4. kohaselt tuli SLK-l tasuda hagejale 18 000 eurot päevas (sh

käibemaks) iga päeva eest alates 1.03.2017. Alates 1.04.2017-30.09.2017 on SLK-l tekkinud

võlgnevus summas 638 945, 75 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest summas 549 000 eurot

ja viivisest summas 89 945, 75 eurot. Nõudeavaldusele on lisatud prahileping, 1.03.2017

lisakokkulepe prahilepingule (,,Novation Addendum“), pankrotihoiatus, viivisearvestus.

- 22.04.2019 toimus nõuete kaitsmise koosolek (I kd lk 18 jj), kus:

1) hageja nõudele summas 8 838 634 eurot esitasid vastuväited AS Holostovi

Kinnisvarahaldus, Tuulaja OÜ ja võlgniku pankrotihaldur, mille tulemusel nõuet ei

tunnustatud;

2) hageja nõudele summas 638 494,75 eurot esitasid vastuväited AS Holostovi

Kinnisvarahaldus, Tuulaja OÜ ja võlgniku pankrotihaldur osaliselt 217 031,54 euro ulatuses.

Nõue loeti tunnustatuks summas 421 914,21 eurot.

- Nõuded, mille tunnustamist hageja taotleb 21.05.2019 hagiavalduses on:

1) prahitasude nõue summas 8 838 634 eurot Reyna ja SLK vahel 22. juulil 2009 sõlmitud

prahilepingu alusel (hagi resolutsiooni p 1);

2) prahitasude nõue summas 217 031,54 eurot Reyna ja SLK vahel 1. märtsil 2017 sõlmitud

prahilepingu lisakokkuleppe „Novation Addendum“ alusel (hagi resolutsiooni p 2).

- 17.04.2024 esitatud nõuete täpsustuses palub hageja:

Tunnustada nõuet summas 314 338,4 eurot, sealhulgas põhinõuet summas 276 472,99 eurot ja

viivise nõuet summas 37 865,41 eurot.

Hageja märgib nõude täpsustuses mh, et tsiviilasjas nr 2-18-6020 (Release Agreementi

vaidlus) on jõustunud kohtuotsusega suuremas osas välistatud hageja nõuded SLK vastu.

Sellest tulenevalt on hageja nõuet ka täpsustanud. Hageja on hagi täpsustusest nähtuvalt

kokkuvõtval seisukohal, et võlgnik ei ole perioodil 1.3.2017 kuni 30.9.2017 maksnud hagejale

mitte ühtegi senti, kuigi pidi maksma 3000 eurot päevas. Kuna kolmas isik on tasunud

võlgniku eest hagejale 421 914,21 eurot, siis selles summas (perioodil 1.3.2017 kuni

30.9.2017) tekkinud võlgnevuse tasumist hageja tunnistab.

17. Kehtiva PankrS § 193 lg 5 sätestab, et kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne

01.02.2021, kohaldatakse nõuete kaitsmisele ja tunnustamisele PankrS 5. ptk 2. jao

redaktsiooni, mis kehtis kuni 31.01.2021. Võlgniku pankrotiavaldus on menetlusse võetud

enne 01.02.2021. Seega tuleb antud juhul kohaldada kuni 31.01.2021 kehtinud PankrS

redaktsiooni.

Kostjad märgivad õigesti, et PankrS § 107 kohaselt võib võlausaldaja taotleda nõude

tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta

oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Riigikohtu praktika kohaselt mõeldakse

sama aluse all pankrotiseaduses asjaolusid, mida võlausaldaja esitas nõude tunnustamiseks

nõuete kaitsmise koosolekul. Seejuures on Riigikohus väljendanud seisukohta, et kohus ei ole

seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab (Riigikohtu 28. aprilli

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 17).

18. Kostjad osundavad õigesti, et hageja ise on oma nõude nii pankrotimenetluses, kui

hagiavalduses läbivalt kaheks osaks jaganud: 1) nõue tunnustada SLK pankrotimenetluses

prahilepingule tuginevat Reyna nõuet summas 8 838 634 eurot (hagiavalduse resolutsiooni p

1, nõue I)

2) nõue tunnustada SLK pankrotimenetluses Novation Addendumile tuginevat Reyna nõuet

summas 217 031,54 eurot (hagiavalduse resolutsiooni p 2, nõue II) (vt nt ka hageja

21.07.2023 seisukoha p 2).

Alles pärast tsiviilasjas nr 2-18-6020 (Release Agreementi vaidlus) lahendi jõustumist – mis

välistab hageja nõuded Release Agreementi alusel, on hageja asunud väitma, et nõuded

jagunevad teisiti (vt näiteks hageja 08.11.2023 määruskaebus). 17.04.2024 nõuet

korrigeerides vähendas hageja nõuet 314 338,4 euroni.

Kohus nõustub kostjatega selles, et hageja korrigeeritud nõue ületab pankrotimenetluses

esitatud nõudeavalduse piire ja on seega vastuolus PankrS §-ga 107.

Hageja korrigeeris oma nõuet 17.04.2024 väites, et täpsustatud nõue ei ületa SLK

pankrotimenetluses esitatud nõuete piire ning nõudeavaldus I (I kd lk 14jj) hõlmab ka 2017.

aasta märtsikuu osas Novation Addendumi alusel tekkinud nõudeid.

Kohus ei nõustu hagejaga. Hageja nõudeavalduse I nõude alusena on toodud 22.07.2009

prahileping, mille järgsed kohustused lõppesid täies ulatuses vastavalt 1.3.2017 sõlmitud

pooltevahelisele kokkuleppele (Release Agreement) samast päevast, so 1.3.2017. Nõude I

ajaline ulatus on nõudeavalduses märgitud kuni 1.4.2017. Seega nende tõenditega, mida

hageja antud nõudeavaldusele lisas, ei ole võimalik tõendada nõuet, mis tekkis pärast

1.3.2017.

Hageja nõudeavalduse II (hagi lisa 3) nõude summas 638 945,75 eurot aluseks on 1.03.2017

sõlmitud Novation Addendum ja nõude ajaline piiritlus algab alates 1.04.2017.

Sama nähtub selgelt ka hagiavalduses esitatud nõuetest. Hagiavalduse resolutsiooni p 1 viitab

samuti prahilepingule ning p 2 Novation Addendumile.

Seega tuleb sarnaselt kostjatega asuda seisukohale, et hageja on 17.04.2024 esitatud nõude

täpsustuses nõude alust, selle suurust ja seonduvaid asjaolusid muutnud võrreldes sellega, mis

ta esitas tunnustamiseks nõuete kaitsmise koosolekul ja kohtule esitatud hagiavalduses.

Kohtu hinnangul saab iga nõuet menetleda lähtuda iga konkreetse nõude kohta esitatud

nõudeavaldusest ja konkreetsele nõudeavaldusele lisatud tõenditest. Vastasel juhul oleks

tegemist nõuete aluse ja ulatuse muutmisega.

Kohtule esitatud nõue peab olema selge ja tõendatud sarnaselt juba pankrotimenetluses

esitatud nõudeavaldusega ja sellele lisatud tõenditega, et kõik võlausaldajad saaksid nõude

tõendatust hinnata ja vajadusel vastuväited esitada. Kohtus toimub sama aluse ja sama

ulatusega nõude tunnustamise vaidlus. Antud juhul on hageja menetluse ajal ca 5 aastat peale

hagiavalduse esitamist esitatud tunnustamiseks täpsustatud nõude, mis on segu

pankrotimenetluses esitatud nõuetest ja muutnud nõuetega seotud asjaolusid, sh nõuete ajalist

piiritlust. Kohtu hinnangul on hageja sellise nõude ümberjagamisega ületanud

pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduste piire. PankrS § 107 ei võimalda nõude

tunnustamise vaidluses esitada nõuet asjaoludel, millele pole nõudeavalduses tuginetud.

Eeltoodut arvestades nõustub kohus kostjatega selles, et hageja nõude maksimaalne võimalik

ulatus on piiratud summaga 217 031,54 eurot (tunnustamata osa SLK pankrotimenetluses

nõudeavalduses II esitatud 638 945,75 euro suurusest nõudest). Nõue on esitatud rahaliste

nõuete kohta, mis on tekkinud alates 1.4.2017. Eelviidatud ulatuses jäi hageja nõue SLK

pankrotimenetluses tunnustamata. Tunnustatud osas (421 914,21 eurot) on hageja nõue

rahuldatud ning poolte vahel selles vaidlust ei ole (vt nt hageja 17.04.2024 seisukoha p 12).

19. Hagiavalduse ja nõudeavalduse II kohaselt nõuab hageja võlgnikult (SLK) prahitasude

tasumist VÕS § 108 lg 1 ja lisakokkuleppe Novation Addendum p 1.4 alusel, kuna SLK

rikkus lisakokkuleppe Novation Addendum alusel prahitasu maksmise kohustust.

Lisakokkulepe Novation Addendum punkti 1.4 kohaselt tuli võlgnikul tasuda võlausaldajale

18 000 eurot päevas (sisaldab käibemaksu) iga päeva eest alates 1.03.2017.

Prahitasud tuli lisakokkuleppe p 1.5 järgi maksta iga kuu esimesel tööpäeval ette ja nõuded

muutusid vastavalt sissenõutavaks. SLK ei täitnud nõuetekohaselt prahilepingu

lisakokkuleppest tulenevaid maksekohustusi.

Lisakokkuleppe punktide 1.3 ja 33 kohaselt lõppes prahtimisperiood 30.09.2017.

Lisakokkuleppe punkti 38.2.9. kohaselt tasus prahtimistasu osaliselt summas 15 000 eurot

SLK eest OÜ TS Laevad. Seda on võlausaldaja nõude esitamisel arvesse võetud (18 000 – 15

000 = 3 000). Seega on põhivõlgnevus arvestatuna perioodi 1.04.2017 – 30.09.2017 kohta

kokku 549 000 eurot (3 000 * 183 päeva). Vastavalt prahilepingu eritingimuste punktile 24 ja

prahilepingu üldtingimuste punktile 11(f) tuli võlgnikul prahitasude maksmisega viivitamise

korral maksta intressi määraga 10% aastas. Sellest tulenevalt on võlausaldaja arvestanud

võlgniku vastu ka viivisenõude summas 89 945,75 eurot (vt I kd lk 117). OÜ Reyna Trade

kogunõue lisakokkuleppe alusel on seega 638 945,75 eurot (549 000 + 89 945,75 = 638

945,75).

20. Kostjad on nõus hageja väljatoodud summadega selles osas, et perioodil 1.3.2017-

30.9.2017 pidi võlgnik Novation Addendumi alusel maksma hagejale prahiraha põhiosana

kokku 642 000 eurot ( so 3 000 eurot päevas x 214 päeva).

Kostjad on menetluses ka esile toonud, et esitasid hageja eeltoodud nõudele

pankrotimenetluses vastuväite, kuna võlgnik on hageja poolt nõutavast põhivõlast tasunud

276 472,99 eurot ja Novation Addendumi alusel on hagejal põhivõla nõue võlgniku vastu

tegelikult summas 365 527,01 eurot. Seoses väiksema põhivõlaga on hageja poolt märgitust

väiksem ka viivise nõue, mille suuruseks tegelikult saab olla 56 387,20 eurot.

Võlgnikul oli Novation Addendumist tulenev täitmata kohustus hageja ees summas 642 000

eurot (põhivõlg). Võlgnik tasus põhivõlast hagejale 276 472,99 eurot selliselt, et palus tema

ettemaksukontole maksu- ja tolliametis tagastatavad sisendkäibemaksu summad ümber kanda

hageja ettemaksukontole (so sisuliselt vähenes maksuameti poolt võlgnikule tagastamisele

kuulunud maksusummade arvelt hageja maksukohustus või sai hageja tagastatavate summade

nõudeõiguse maksuameti vastu). Ettemaksukontode ümberkannete tegemise kuupäevad ja

summad on nähtavad kostjate II ja III 22.07.2019 menetlusdokumendi lisas 3 (II kd lk 56 jj).

Kostjad leiavad, et kuna hageja on esitanud põhivõla nõude summas 549 000 eurot, siis on ta

93 000 euro ulatuses tagasimakseid arvestanud, kui ei ole millegipärast arvestanud võlgniku

poolt tehtud tagasimakseid summas 183 472,99 eurot ning seetõttu vaidlevadki kostjad hageja

põhivõla nõudele 183 472,99 euro ulatuses vastu. Seoses sellega, et põhivõlg on 365 527,01

eurot (549 000 – 183 472,99), on põhjendatud hageja viivisenõue summas 56 387,20 eurot

(mitte 89 945,75 eurot, nagu väidab hageja) vastavalt kostjate esitatud viivisearvestusele (II

kd lk 58). Seega on põhjendatud võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud hageja

nõue suuruses 421 914,21 eurot ning Novation Addendumist väidetavalt tulenev hageja nõue

summas 217 031,54 eurot tuleb jätta tunnustamata, kuna hagejal ei ole sellist nõuet võlgniku

vastu.

Kostjate väitel leppisid hageja ja võlgnik kokku arvelduste lihtsustamiseks sellise tasumise

korra, et võlgnik kannab enda maksuameti ettemaksukontole tekkiva ettemaksu üle hagejale

ning selline hageja kohustuste vähenemine EMTA ees loetakse võlgniku poolseks tasumiseks.

Alternatiivselt oleks võlgnik pidanud iga kuu 90 000 eurot käibemaksu EMTA-lt tagasi

küsima, seejärel ootama taotluse menetlemist, saama raha arvelduskontole, et raha seejärel

kanda üle hagejale, kes selle omakorda EMTA-le tagasi kannab. Asjaolu, et võlgnik ühel

hetkel lihtsalt hakkas kandma ilma kokkuleppeta veerand miljonit eurot hageja EMTA

ettemaksukontole lihtsalt niisama, ilma poolte vastava kokkuleppeta, ei ole eluliselt usutav.

Nimelt muutis kostjate väitel 1.03.2017 sõlmitud Novation Addendum prahilepingut selles

osas, et selles ei olnud enam märgitud konkreetset pangakonto viidet, kuhu tuleb prahitasu

makseid tasuda. Novation Addendum p 1.6 kohaselt makstakse prahitasu vastavalt kirjalikele

instruktsioonidele, mis saadakse omanikelt st Reynalt (vt I kd lk 61 jj; kostjate väited

kohtuistungil). Seda, et SLK tasus makseid vastavalt Reyna poolt näidatud isikute juhistele,

kelledeks olid juhatuse liikmed Olav Miil, Richard Tomingas ja Vjatšeslav Leedo, kinnitab ka

hageja poolt koos hagiavaldusega esitatud 3.02.2017 e-kiri (vt I kd lk 116), kus Terje Paasik

on pöördunud Vjatšeslav Leedo poole, et Richard Tomingase palve on, et alates jaanuarist

prahitasu arveid mh ka Reynast SLK-le ei esitataks. E-kirjas palutakse kinnitust. Seda

kinnitab omakorda V.Leedo - ,,peatame ja teeme ka lepingud ümber“. Kiri on adresseeritud

kõikidele Reyna juhatuse liikmetele. Puuduvad tõendid, et keegi juhatuse liikmetest oleks

sellele vastu olnud või et keegi oleks sellest teistmoodi aru saanud. Vaidlus puudub selles, et

perioodi 1.03.-30.09.2017 kohta prahitasu arveid SLK-le ei esitatudki, samuti saldokinnitusi

(vt poolte kinnitused kohtuistungil III kd lk 175 jj). Seetõttu tasutigi prahitasud Maksuameti

ettemaksukontole, mille arvelt sai hageja maksukohustusi täidetud.

Perioodil 1.03.2017 kuni 19.11.2018 (võlgniku pankroti väljakuulutamiseni) on hageja nõude

suurus alljärgnev:

Kuupäev

Arve summa

Tasumine

(ümberkanded

ettemaksukontodel)

Võla jääk

Viivitatud

päevi

Viivis

päevas

0,027%

päev

Viivis

01.03.2017

€ 93 000,00

€ 93 000,00

€ 25,11

€ 778,41

01.04.2017

€ 90 000,00

€ 183 000,00

€ 49,41

€ 1482,30

01.05.2017

€ 93 000,00

€ 276 000,00

€ 74,52

€ 2310,12

01.06.2017

€ 90 000,00

€ 366 000,00

€ 98,82

€ 790,56

08.06.2017

€ 93 000,00

€ 273 000,00

€ -

€ -

08.06.2017

€ 413,95

€ 272 586,05

€ 73,60

€ 883,18

20.06.2017

€ 59,04

€ 272 527,01

€ 73,58

€ 735,82

01.07.2017

€ 93 000,00

€ 365 527,01

€ 98,69

€ 3059,46

01.08.2017

€ 90 000,00

€ 455 527,01

€ 122,99

€ 368,98

03.08.2017

€ 93 000,00

€ 362 527,01

€ -

€ -

03.08.2017

€ 90 000,00

€ 272 527,01

€ 73,58

€ 2060,30

01.09.2017

€ 93 000,00

€ 365 527,01

€ 98,69

€43 918,07

€ 642 000,00 € 276 472,99

€56 387,20

Põhiosa

€ 365 527,01

Viivis

€ 56 387,20

Kokku võla jääk

€ 421 914,21

Eelnevast arvestusest nähtub, et 19.11.2018 seisuga võlgnes SLK koos viivisega hagejale 421

914,21 eurot, mis tasuti hagejale 4.11.2020 kolmanda isiku poolt ja millise summa võlgnevust

vähendava mõjuga laekumise üle poolte vahel vaidlus puudub. Seejuures tasuti võlgnevus

arvestusega alates 1.03.2017, mitte hageja II nõudeavalduses toodu järgi, milles nõude

arvestust oli toodud alates 1.04.2017.

Kohus nõustub seega kostjatega selles, et kostja I on hagejale nõude tasunud, tasudes oma

tagastatava sisendkäibemaksu arvelt Reyna maksukohustusi.

Kokku tehti ümberkandeid MTA ettemaksukontodel summas 276 413,95 eurot (vt II kd lk 56

jj) ja selle võrra vähenesid Reyna kohustused MTA ees. Pooled ei vaidle selle üle, et vastavad

kanded on tehtud.

Kohtu arvates ei olnud tegemist nn võlgniku suva kohaselt rahalise kohustuse kolmandale

isikule täitmisega, vaid Reyna võlausaldajana oli ka ise nõus kohustuse sellise täitmisega.

SLK-l ja Reynal oli kokkulepe, et SLK loovutab oma tagastamisele kuuluva

sisendkäibemaksu Reyna kohustuste katteks. Vastavalt kokkuleppele tehti MTA kontode

vahel kanded. Ei ole ka eluliselt usutav, et SLK oleks sellised kanded teinud ühepoolselt ilma

kokkuleppeta – sisuliselt oleks SLK siis oma saadaolevast rahast Reyna heaks ilma mingi

vastusoorituseta loobunud. Niisiis on alusetu Reyna väide, et kohustused on täidetud võlgniku

suva kohaselt kolmandale isikule ja seetõttu ei saa Reyna nõuet täidetuks lugeda. SLK on oma

kohustuse 276 413,95 euro ulatuses Reyna ees täitnud ja hagejal puudub nõue SLK vastu.

Eeltoodud põhjendustel jääb hagi rahuldamata.

Kuna kohtuistungil ei olnud enam vaidluse osaks kostja I alternatiivne väide, et ta on hageja

nõude tasaarvestanud, kuna kaitsmata nõuet ei ole võimalik tasaarvestada, siis kohus kostja I

alusetu rikastumise alternatiivset vastuväidet ei käsitle.

Muuhulgas ei käsitle kohus eelpoolt nimetamata asjaolusid ja tõendeid, kuna ei pea neid

asjakohaseks.

Menetluskulude jaotus

21. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS §

162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

22. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel.

Kuna praegusel juhul jättis kohus hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda.

TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati.

23. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust,

võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist (TsMS § 174 lg 2).

24. Kohus leiab, et praegusel juhul on menetlusökonoomika põhimõtetest lähtuvalt mõistlik

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrata alles pärast menetlust lõpetava lahendi

jõustumist. Eeltoodust tulenevalt kuulub kohaldamisele TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2, mis

sätestavad, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid

kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Reena Undrest

kohtunik