3-24-2252/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. veebruar 2025. a, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2252

Haldusasi

Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.06.2024 otsuse nr

15.3-3.2/404-1 tühistamiseks ja taotluse uuesti läbivaatamiseks

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja Irina Kadõševitš

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Marta Gromtsev

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 12.03.2025 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 18.06.2024 otsusega nr 15.3-3.2/404-1 (dtl 6 jj) keelduti Xile

tähtajalise elamisloa andmisest püsivalt Eestisse elama asumiseks.

-

Taotleja omab tähtajalist elamisluba töötamiseks VMS § 118 p 4 alusel autojuht-ekspediitorina.

-

Taotlejale tuleb keelduda tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 p-de 2 ja 3 alusel, kuna

taotlus ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimusele ega ole põhjendatud.

-

Taotleja ei ela püsivalt Eestis, mida tõendavad tema selgitused ja pangakonto väljavõte. Taotleja

piiriületused näitavad seda, et ta viibib tihti Eestist eemal erinevates riikides ning viibib Eestis

üksnes lühikest aega. Taotleja pangakontolt ei nähtu, et taotleja elaks igapäevaselt Eestis, maksaks

näiteks kodukulusid (vesi, elekter jne) või tarbiks Eesti kultuuri. VMS § 117 lg 1 p 2 kohaselt

välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuseks on tegelik elukoht Eestis.

-

Kuna taotleja ei ela püsivalt Eestis, ei saa ta ka olla Eesti eluga kohanenud. PPA on saatnud

taotlejale korduvalt kutseid osaleda välismaalastele mõeldud kohanemisprogrammis. Taotleja ei

ole seal osalenud ega ole ka PPA-le selgitanud, miks ta ei ole kohanemisprogrammis osalenud,

mis näitab, et taotleja ei ole huvi tundnud Eestis kohanemise vastu.

-

PPA andmetel taotlejal puudub abikaasa ja alaealised lapsed. Seega elamisloa andmisest

keeldumisega ei rikuta põhiõigust taotleja perekonnaelule. Taotleja omab kehtivat tähtajalist

elamisluba töötamiseks, millega taotleja saab Eestis edasi elada ja töötada, seega PPA ei riiva

elamisloa andmisest keeldumisega taotleja eraelu. Taotlejal on võimalik oma elu jätkata samal

viisil nagu siiani.

PPA jättis 25.07.2024 vaideotsusega nr 15.3-3.6/33 (dtl 17 jj) taotleja vaide rahuldamata.

1(4)

2. X esitas 02.08.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb PPA 18.06.2024 otsuse

tühistamist ja elamisloa taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamist.

1. Vastustaja ei ole pidanud vajalikuks hinnata eelnevalt väljastatud elamisloa kasutamist.

2. Tegeliku elukoha nõuet ei pea seostama Eestis 183-päevase miinimumperioodiga. Elukohaks saab

lugeda elukohta, mis on registreeritud rahvastikuregistris. Kaebaja viibib elukutsest tulenevalt

enamasti sõidukis. Kaebajal on õigus valida tegevusala ja töökohta.

3. Kohanemisprogrammis osalemine on võimalus, mitte otsene kohustus. Kaebaja ei saanud

töökohustuste täitmise tõttu programmis osaleda.

3. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata.

1. Tähtajaline elamisluba antakse isikule konkreetsel eesmärgil. Töötamiseks antaval tähtajalisel

elamisloal on 2 eesmärki – Eestis elamine ja töötamine. Vastustaja ei vaidle vastu, et kaebaja töö

iseloom, st rahvusvaheline vedu, eeldab tihedat liikumist erinevates riikides. Vastustaja ei ole

kunagi heitnud kaebajale ette tööülesannete täitmata jätmist. VMS § 118 punkti 9 alusel antava

tähtajalise elamisloa eesmärk on aga püsiv Eestis elamine. Kuna kaebaja tegelik elukoht ei olnud

Eestis ning, arvestades tema töö iseloomu, ei ole kaebajal võimalust ka edaspidi elada püsivalt

Eestis ega täita elamisloa eesmärki.

2. VMS §-s 6 ei ole enam nõuet, et välismaalane peab Eestis viibima vähemalt 183 päeva, kuid

välismaalase Eestis püsivalt elamine määratletakse elamisloa või elamisõiguse omamise kaudu.

Vastustaja leiab, et tähtajalise elamisloa andmine VMS § 118 punkti 9 alusel ei ole võimalik

olukorras, kus taotleja ei suuda täita elamisloa eesmärki, olgugi et Eestist pikemat eemalviibimist

eeldab tema elukutse valik. Lühiajalist Eestis viibimist ei saa mingil juhul nimetada Eestis

elamiseks.

3. Tegeliku elukoha tingimuse puhul ei ole tegemist formaalse nõudega, mis peab täidetud olema,

vaid tegelikkusega. Eestis elukoha registreering ei tähenda iseenesest, et välismaalane sellel

aadressil Eestis elab. Menetluse käigus ei leidnud kinnitust asjaolu, et kaebaja elaks

rahvastikuregistrijärgsel aadressil, tasuks elukohaga seotud kulusid. Kaebaja pole esitanud

üürilepingut ega dokumenti, mis tõendaks talle eluaseme kuulumist.

4. Kaebaja pole Eestis elanud, seega ei saa ta olla eluga Eestis kohanenud. Kaebaja ei selgita, milles

seisneb tema kohanemine Eestis. PPA suunab uussisserändaja programmi, mitte ei anna talle

sellist võimalust.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus nõustub vaidlustatud haldusaktis toodud põhjendustega ega korda neid tervikuna HKMS §

165 lg 2 alusel. Kohus märgib vastusena kaebusele üksnes järgmist.

5. Kohtuasja materjalide kohaselt oli kaebajal seni elamisluba Eestis töötamiseks. Käesoleva vaidluse

esemeks on aga kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine püsivalt Eestisse elama

asumiseks.

VMS § 2102 lg 1 sätestab, et püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa

lisatingimused on:

1) välismaalane on Eestis elanud viie järjestikuse aasta jooksul vähemalt kolm aastat;

2) välismaalane on Eestis hästi kohanenud ja

3) välismaalase senine tegevus on olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja

tingimustega.

Punktis 1 toodud tingimust tuleb sisustada VMS § 117 lg 1 p 2 kaudu, mis seab välismaalasele täht-

ajalise elamisloa andmise üldtingimusena isiku tegeliku elukoha Eestis. Tegeliku elukohana tuleb

2(4)

käsitleda kohta, kus isik tegelikult elab, st kus on tema majanduslike ja sotsiaalsete huvide kese.

VMS sõnastusest ei nähtu, et seadusandja oleks soovinud siduda elukoha mõiste formaalse kandega

rahvastikuregistris, vaid silmas on peetud tegelikku elulist asjaolu, kus isik tegelikult elab.

Tegemist on läbivalt VMSis sätestatud põhimõttega välismaalasele elamisloa andmisel – elamisloa

andmine peab olema põhjendatud (§ 117 lg 1 p 1) ehk elamisluba peab olema isikule vajalik sellel

eesmärgil, milleks isik on elamisluba taotlenud. Nii peab abikaasa juurde elama asumiseks antud

elamisloa eesmärgiks olema soov elada tegelikku pereelu, mitte seadustada fiktiivse abielu kaudu

Eestis viibimise võimalus. Ka töötamiseks või õppimiseks antud elamisloa eesmärgiks on see, et

välismaalane tegelikult Eestis töötab või õpib ning neil eesmärkidel antud elamisloa tingimuste

täitmiseks ei ole piisav, kui isikul on üksnes formaalselt kehtiv tööleping või tema suhtes on tehtud

ülikooli immatrikuleerimist kinnitav käskkiri.

Elamisloa andmise põhjendatuse kontrolli ei välista see, kui samalaadset kontrolli ei ole varem teisel

alusel antud elamisloa suhtes läbi viidud. Elamisloa andmise tingimused peavad olema täidetud

elamisloa kogu kehtivuse jooksul.

6. Vastustaja tugines vaidlustatud haldusaktis, et kaebaja viibib tihti Eestist eemal ning tema

pangakontolt ei nähtu, et taotleja elaks igapäevaselt Eestis, maksaks näiteks kodukulusid (vesi,

elekter jne), tarbiks Eesti kultuuri. Vastustaja ei ole seostanud kaebaja Eestis elamist Eestis aasta

kestel 183 päeva jooksul või muu ajavahemiku kestel viibimise kaudu.

Kohus andis kaebajale 31.10.2024 määrusega võimaluse täiendavate selgituste ja seisukohtade

esitamiseks kaebaja arvelduskontol nähtuva ja töökorralduse kohta. Määrus on kaebaja esindajale

kätte toimetatud 09.11.2024, kuid kaebaja ei ole määrusele vastanud. Seega ei ole kaebaja selgitanud

ega tõendanud asjaolusid, mida kohus pidas asja lahendamiseks oluliseks. Sealjuures oli kaebaja ise

nõus kirjaliku menetlusega (dtl 4).

7. 31.10.2024 määruses tõi kohus välja järgmist:

Kohus saab kaebaja seisukohast aru, et kaebaja põhistab enda püsivalt Eestis elamist ennekõike

sellega, et tal on registreeritud Eestis rahvastikuregistris elukoht ning arvestatud ei ole tema

töökohast (kaugsõiduautojuht) tulenevaid erisusi.

Haldusaktis on tuginetud, et taotleja pangakontolt ei nähtu, et kaebaja viibiks igapäevaselt Eestis,

käiks poes ja maksaks kodukulusid.

Kaebaja pangakonto väljavõttest (dtl 63-127) nähtub, et kaebaja viibis Eestis:

-

2020. aastal 3 päeva, s.o 4.-5. märts ja 23. detsember;

-

2021. aastal 22 päeva, s.o 26. jaanuar kuni 3. veebruar, 13.-23. juuli, 12. august ja 25. detsember;

-

2022. aastal 34 päeva, s.o 20.-21. jaanuar, 24. juuli kuni 13. august, 28.-30. august ja 22.-29.

detsember;

-

2023. aastal 89 päeva; s.o 15.-16. jaanuar, 3.-12. juuli, 19. juuli kuni 15. august, 18.-24. august,

14.-21. september ja 12. november kuni 15. detsember. Kaebaja vaidest lähtuvalt lõppes kaebaja

töösuhe tööandjaga novembri lõpus (dtl 14).

2024. aastal kuni väljavõtte lõppkuupäevani 19. veebruaril kaebaja Eestis ei viibinud.

Kaugsõiduautojuhi töö-, sõidu- ja puhkeaeg on põhjalikult reguleeritud Euroopa Liidu erinevate

direktiivide ja määrustega1. Kokkuvõtlik ülevaade nende piirangute kohta tuleneb näiteks

1 Vt Vabariigi Valitsuse 21.10.2010 määruse nr 151 „Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja järelevalve

korralduslikud nõuded“ § 2 lg 1 - https://www.riigiteataja.ee/akt/124012017012?leiaKehtiv

3(4)

Tööinspektsiooni Sõidukijuhi töö- sõidu- ja puhkeaja korralduse käsiraamatust2. Käsiraamatus on

toodud, et juhile peab olema tagatud muuhulgas:

-

iganädalane puhkeaeg – kahe mis tahes üksteisele järgneva nädala jooksul peab juht kasutama

vähemalt järgmisi puhkeperioode: 1) kaks regulaarset iganädalast puhkeperioodi või 2) üks

regulaarne iganädalane puhkeperiood ja üks vähendatud iganädalane (vähemalt 24-tunnine)

puhkeperiood. Puhkeperiood peab olema kestusega 24-45 tundi;

-

autojuhi koju naasmine – veoettevõtja korraldab juhtide töö selliselt, et iga nelja järjestikuse

nädala jooksul saab juht naasta oma tavalisse tugipunkti tööandja tegevuskohas, kus algab juhi

iganädalane puhkeperiood, tööandja asukohaliikmesriigis, või naasta juhi elukohta, et veeta

vähemalt ühe regulaarse iganädalase puhkeperioodi või üle 45-tunnise iganädalase

puhkeperioodi.

Seega kaebajale tagatud töökorraldus pidi tagama nii iganädalase puhkeaja (nt nädalavahetuse) ning

samuti vähemalt korra kuus sel ajal elukohta tagasi pöördumise võimaluse. Kaebaja arvelduskontol

toodud ajaperioodidest ei nähtu, et kaebaja oleks Eestisse elukohta tagasipöördumise võimalust

aktiivselt kasutanud. Ka ei nähtu kaebaja pangakonto väljavõttelt Eestis elamisega tavapäraseid

kulutusi, sj olukorras, kus kaebaja töö viis teda tihti Eestist eemale. Arvestades Eestis viibimise

ajaperioodide lühidust, on keeruline järeldada, et kaebaja on Eestis elamisega kohanenud.

8. Kohus jääb eeltoodud põhjenduste juurde. Samas ei nõustu kohus vastustaja poolt

kohtumenetluses toodust järelduvaga, et kaebaja elukutse valik võib olla tinginud selle, et kaebaja ei

saa täita püsivalt Eestis elamise eesmärki. Kohtu järeldus kaebaja püsivalt Eestis elamise kohta

võiks olla teistsugune, kui kaebaja pangakonto väljavõttelt nähtuks järjekindel koju, s.o Eestisse

naasmine, siin kodu omamisele iseloomulike kulutuste tegemine jne. Seega ainuüksi kaebaja

töökoha valik Eestis püsivalt elamist ei välista, kui esinevad faktilised asjaolud, mis kinnitavad

seda, et kaebaja majanduslike, sotsiaalsete ja elukondlike huvide kese on Eestis.

9. Kuivõrd kaebaja ei ole tõendanud, et tema tegelik elukoht on Eestis, mis välistab elamisloa

andmise, ei ole asjas ka oluline, kas kaebaja on Eestis hästi kohanenud. Kohus samas nõustub

haldusaktis tooduga, et kuna kaebaja ei ela püsivalt Eestis, ei saa ta olla ka siin kohanenud ning

selliseid kulutusi ei nähtu ka kaebaja pangakonto väljavõttelt.

VMS § 1211 näeb ette, et vastustaja suunab välismaalase, kellele on antud elamisluba või kelle

elamisluba on pikendatud, osalema kohanemisprogrammis. Samas ei näe VMS eraldi alusena ette,

et isikule keeldutaks elamisloa andmisest, kui ta ei ole kohanemisprogrammi läbinud. Samas on

välismaalase kohustus tõendada, et ta on Eestis hästi kohanenud. Kohanemisprogrammi eesmärk on

uussisserändajate rändeprotsessi ja kohanemise toetamine, tagades neile teadmised riigi ning

ühiskonna toimimise, igapäevase eluolu, töö, õppimise ja perekonnaga seotud teemadel ning

soodustades neil eesti keele oskuse omandamist3. Seega on tegemist välismaalase kohanemist

lihtsustava võimalusega, mida kaebaja ei ole siiski kasutanud.

10. Kohus jätab kokkuvõttes kaebuse rahuldamata, kuna vaidlustatud haldusakt on õiguspärane.

HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin

2 Kättesaadav: https://www.ti.ee/sites/default/files/documents/2023-09/S%C3%B5idukijuht

%205%202023%20veeb%20parandustega.pdf

3 Siseministri 13.08.2014 määruse „Kohanemisprogramm“ § 3 - https://www.riigiteataja.ee/akt/123022024002

4(4)