2-24-1657/24 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maris Juha

Kohtujurist

Nona Alas

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.02.2025.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-1657

Tsiviilasi

APaint Holding OÜ hagi T.P vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

5 416,42 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: APaint Holding OÜ (registrikood 14963995);

seaduslik esindaja N.N; lepinguline esindaja Vitali Denikin

Kostja: T.P (isikukood XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Kiir

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 17.01.2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn,

elektronpostiaadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline

taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI NÕUE

1. APaint Holding OÜ esitas 30.01.2024 Harju Maakohtusse hagi T.P vastu järgmiste nõuetega:

1.1 mõista kostjalt hageja kasuks välja poolte vahel 14.04.2022 laenulepingust tulenev põhivõlg

summas 5000 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 28.12.2023-30.01.2024 eest summas

57,80 eurot;

1.2 mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud

viivis põhinõudelt (5000 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 31.01.2024

kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni.

HAGEJA SEISUKOHAD

2. Hageja toob välja, et nõue tuleneb hageja ja kostja vahel 14.04.2022.a suuliselt sõlmitud

tähtajatust laenulepingust, mille alusel hageja andis kostjale laenu summas 5000 eurot. Hageja on

kostjale antud laenusumma 5000 eurot üle andnud ülekandega kostja arvelduskontole nr

XXXXXXXX 14.04.2022, selgitusega "Laen".

Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus ei lepitud kokku laenu tagastamise tähtaega ega

intressi. Tegemist oli tähtajatu laenulepinguga.

3. 13.10.2023.a saatis hageja kostjale laenulepingu ülesütlemisavalduse, mis toimetati kostjale kätte

26.10.2023. Hageja teavitas, et ütleb lepingu üles alates 25.12.2023.a, kuid kuna kostja sai

ülesütlemisavalduse kätte alles 26.10.2023, siis leping sai üles öeldud alates 27.12.2023 ehk kahe

kuu möödumisel alates ülesütlemisavalduse esitamisest. Siis muutus sissenõutavaks laenulepingust

tulenev kohustus.

Hageja nõudis laenu tagastamist hiljemalt laenulepingute lõppemisel, seega oli kostja kohustatud

27.12.2023.a tasuma hagejale kokku 5000 eurot. Kostja ei ole laenu tagastanud.

4. Hageja teavitas kostjat, et ülesütlemisavalduse saamise ajal ei ole lepingust tulenev kohustus veel

sissenõutavaks muutunud, mistõttu palus teatada hiljemalt 25.12.2023, kas kostja vaidleb sellele

vastu, et 13.06.2023.a laenuandja pangakontole laekus eraisik N.N pangakontolt summa 5000 eurot

selgitusega "T.P laenu tagasimakse". Hageja selgitas kostjale, et kui ta ei esita hiljemalt

25.12.2023.a vastuse, et kolmas isik ei tohtinud täita kohustust kostja eest, siis arvestab laenuandja,

et lepingust tuleneva kohustuse täitis kostja eest kolmas isik (s.o 13.06.2023 pangaülekanne summas

5000 eurot eraisik N.N poolt) ja arvestab selle kohustuse just lepingust tuleneva kohustuse

täitmisena.

Kuna kostja vaidles vastu N.N poolt ülekantud summadele kui kostja kohustuste täitmisele, siis

keeldus hageja võlaõigusseaduse § 78 lg 3 järgi (mille kohaselt võlausaldaja võib keelduda

kolmandalt isikult kohustuse täitmist vastu võtmast) kolmandalt isikult raha vastuvõtmisest ning

kandis 5000 eurot tagasi N.N-ile.

5. Hageja nõuab seadusjärgses viivisemääras viivist alates 28.12.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni

30.01.2023.a (kokku 57,80 eurot) ja alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse täitmiseni.

KOSTJA SEISUKOHAD

6. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja kinnitab raha saamist, kuid eitab, et hageja ja kostja oleks

vaidlusaluse summa suhtes laenulepingu sõlminud.

Kostja toob välja, et hageja ainuosanik ja seaduslik esindaja on N.N, kellega kostja oli kooselulises

suhtes ca 17 aastat. Suhted lõppesid 2023.a juunis. Suhete lõppemisel lubas N.N karistada kostjat

materiaalselt ning hakatigi erinevaid nõudeid (sh käesolev nõue ja väidetavatest 20.04.2022 ja

06.08.2022 laenulepingutest tulenevad nõuded) esitama. Kostja pidas hagejaga läbirääkimisi

mingisuguse hüvitise maksmise üle, ent seda tingimusega, et N.N jätab kostja rahule ning kinnitab, et

loobub igasugustest nõuetest kostja vastu. Hageja sellega ei nõustunud, kuna N.N eesmärgiks on kostja

vastu tekitada erinevaid kohtuvaidlusi.

7. Kostja toob välja, et N.N osutas kostjale tagastamatut abi kõlbelise kohustusena. Kooseluliste

suhete ajal pooled tihti reisisid, kandsid ühiselt erinevaid igapäevavajadusi ning nagu abikaasade puhul

on tavapärane N.N toetas (abistas) kostjat ja tema vajadusi järjepidevalt. Tavapärane oli asjaolu, et

N.N igakuiselt jooksvateks kuludeks andis kostjale igakuiselt 500-700 eurot ning suuremate ostude

või puhkuste planeerimisel kandis ta ka need kulud. Seega oli tavapärane, et N.N kandis nii kostja

vajadusteks, kui ka ühisteks vajadusteks kostja pangaarvele erinevaid summasid, sh ka olulisi

summasid, kuna suhted olid perekondlikud. Kostja ja hageja ka töötasid koos (sh oli kostja ka N.N

äriühingu töötajaks). Oluline on märkida, et pooled abistasid järjepidevalt ka kostja last ning lapselast

ja N.N-il on tänaseni nendega head suhted. Lisaks sellele oli kostja hooldusel vanaema ning ka neid

kulusid aitas kanda N.N . Kostja esitab tõendina enda pangakonto väljatrüki alates juuni 2006.a,

millisest nähtub, et N.N on praktiliselt igakuiselt kooseluliste suhete ajal toetanud kostjat ja nende

ühiseid kulude kandmisi.

N.N initsiatiiv oli, et kostja alustaks ise äritegevust ning ta nõustus abistama materiaalselt. Kostja

selgitab, et antud ajal pakuti talle võimalust omandada kaupa/riideesemeid ja müüa kaupa

komisjonimüügis riiete kaupluses. Kostja ja N.N arutasid pakkumist ning N.N leidis, et kostjal

oleks hea alustada äritegevust ja võtta pakkumine vastu. N.N leidis, et toetab seda ettevõtmist

tagastamatu abina. Nii laekuski kostjale hagejalt eeltoodud summad. Kuna seekord oli abi laekunud

hoopis hagejalt ja lisaks ka selgitusega laen, märkas kostja seda pangakonto väljavõttelt ning küsis

N.N-ilt selgitusi. N.N selgitas kostjale, et ta võttis abi jaoks oma äriühingult raha, et ta lahendab

hagejaga need kohustused ise ja kostja ei ole asjassepuutuv. Lisaks N.N selgitas, et ta võttis hagejalt

need summad laenu nime all, st maksuvabalt ja ta ei saa neid otse endale üle kanda, kuna juhatuse

liikme ja äriühingu vahel kehtib seaduse kohaselt laenu keeld. Seega ta tagastab tema poolt võetud

vahendid ise ja kostja ei ole asjassepuutuv ning ei pea muretsema ega seda raha kellelegi tagastama.

Kostja on seisukohal, et kostjal on N.N ees VÕS § 4 kohane mittetäielik kohustus. Mittetäielik

kohustus on kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Ilmselt vastab üldisele

arusaamale kooselulistes suhetes ca 17 aasta jooksul kujunenud tava, st kaaslase materiaalne

abistamine, sh kaaslase pangakonto vahendusel ühiste kulude kandmine jms. Pooltel ei ole kunagi

jutuks olnud, et tegemist on vastastikuste laenudega või muude kokkulepetega ja vahendid tuleb

tagastada, sh kolmandale isikule. Kuna kostjale on N.N poolt korduvalt tehtud ka kinkeid rahaliste

summade näol, on oluline, et vastavalt VÕS § 270 lg 3 kinkija ei või taganeda kõlbelise kohustuse

täitmiseks sõlmitud kinkelepingust. Tagasinõudeid ei saa esitada ka ühise kooselu jaoks tehtud

kulutuste eest, millest saadud eelised on kooselu kestel ühiselt ära tarbitud või mis oli võetud

jooksvate kulude katteks. Asjaolu, et hageja on märkinud makse selgitustesse „laen“, ei tõenda

pooltevahelisi laenusuhteid ning kostja kohustust ülekantud raha hagejale tagastada. Selline makse

selgitus tähendas hageja seadusliku esindaja avaldatu kohaselt tema õigussuhet hagejaga ja soovi

varjata tegelikku laenu saajat seoses sellise laenu maksustamise küsimusega.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Vaidluse ese

8. Puudub vaidlus selle üle, et hageja kandis kostjale üle kõnealuse 5000 eurot. Vaidlus on selle üle,

kas rahasumma anti kostja kasutusse laenuna.

9. Kohus hindab nõuet esmalt lepinguliste kohustuste (laenuleping), seejärel lepinguväliste

kohustuste (alusetu rikastumine, käsundita asjaajamine) normide alusel.

10. Laenuleping

10.1. VÕS § 396 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,

samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

Laenulepingule tuginedes pidi hageja seega esile tooma, et a) pooled tegid vastastikku

tahteavaldused just laenulepingu sõlmimiseks (st et oli selge kokkulepe raha tagastamise kohta), et b)

raha on laenusaaja kasutusse antud ning c) et laenu tagastamise nõue on sissenõutavaks muutunud.

Üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut

sõlmituks. Kohtupraktikas on selgitatud, et ei saa pidada iseenesest mõistetavaks, et kostja peaks aru

saama, et raha tuleb tagastada, kui hageja ja kostja ei ole kokku leppinud raha saamises laenuna, mis

tuleb tagastada. Laenuleping ei pea olema kirjalik, laenu võib anda tähtajatult, intressita ja tagatiseta,

ent laenu ei saa anda kellelegi, ilma et seda on küsitud ja jäetud selgesõnaliselt kokku leppimata

laenu tagastamise kohustuses.

Laenuleping eeldanuks seega selget ja konkreetset kokkulepet raha tagastamise kohta.

10.2. Nii hageja esindaja kui kostja andsid kohtuistungil vande all ütlusi ning täiendavaid selgitusi.

N.N ja kostja olid olnud elukaaslased. N.N ja kostja andsid küll erinevaid selgitusi selle kohta,

kuidas kooselu kuni 2020. aastani täpselt välja nägi, ent seda kinnitasid mõlemad, et kummalgi oli

olemas oma korter ning kumbki korter ei olnud üürile antud. Nii N.N kui ka kostja sõnul hakkas N.N

alates 2020. tegelema uue äriga, autoremondiga, APaint OÜ alt. Mõlemad kinnitasid, et kostja töötas

mõnda aega selles ettevõttes, tegeles koristamisega (kostja sõnul ka muu abistava tegevusega). N.N

sõnul APaint Haldus OÜ ja APaint Holding OÜ on toetavate tegevuste, nt laenude andmine jm jaoks,

need ettevõtted ise autosid ei remondi.

N.N ja kostja seletused selle kohta, mis põhjusel 2020.a rohkem eraldi elama hakati, on erinevad, ent

mõlemad kinnitasid, et suhe siiski jätkus ning koos käidi ühiselt reisidel, teatris, koeraga jalutamas,

oldi nädalavahetustel koos. Kohtule esitatud kostja konto väljavõttest (dtl 90-93) nähtub, seda

kinnitas kostja ja ei eitanud N.N, et N.N toetas kostjat rahaliselt aastatel 2002-2022, tehes ülekandeid

kostjale. Ülekanded on olnud kas igakuised, mõnikord mitu korda kuus, vahel ei ole ka iga kuu

ülekannet tehtud. Konto väljavõttelt nähtub, et 2011-2019 on ülekanded olnud siiski reeglina ca 650

eurot kuus, üsna regulaarsed; vaid paaril korral nähtub suuremaid kandeid (2017/2018 aasta

vahetusel 25 000 eurot kokku). Viimase ülekande on N.N teinud 30.03.2022 500 eurot. Kohtu

hinnangul nähtub konto väljavõttelt, et ülekandeid jäi alates 2020.a oluliselt vähemaks. 2020.a on

N.N teinud kolm ülekannet (600+600+700), 2021.a 2 ülekannet (500 ja 750 eurot) ja 2022.a 2

ülekannet (500 ja 750 eurot).

N.N selgitas, et ülekannete tegemine lõppes seetõttu, et suhe muutus, ta ei näinud enam põhjust

toetamiseks. Kostja selgitas aga, et ülekanded N.N-ilt lõppesid seetõttu, et N.N-il olid äriliselt rasked

ajad.

Kostja andis vande all ütlused, et ta tutvus Tallinnas Pärnu mnt-l asuva XXX poe omaniku J.Mga

2021.a sügisel ning 2022.a kevadeni käis ta poes vaatamas, kuidas riideäri läheb, mida kliendid

eelistavad jne. Koos Mga mõeldi plaanile avada Ülemiste keskuses äri, kus hakata Türgist toodud

riideid müüma (see siiski ei realiseerunud). Sellest ideest (tuua Türgist riideid ja müüa neid Eestis)

rääkis kostja enda sõnul ka N.N-ile kui oma elukaaslasele, kellega enda sõnul arutas kõiki asju.

Kostja sõnul toetas N.N tema ideed tegeleda ise mingi ettevõtlusega ning N.N ütles talle, et toetab

seda. Seda, et kostjal oli Türgist riiete toomise ja müümise plaan, kinnitas ka N.N.

14.04.2022 kandis hageja kostja pangakontole üle 5000 eurot selgitusega „laen“.

Edasi ongi pooled erimeelel selles osas, millistel tingimustel 5000 eurot kostjale selle plaani tarbeks

anti.

Kostja selgitas vande all, et N.N (ehk tema elukaaslane) lubas teda toetada. Selle, et raha oli üle

kantud hoopis hagejalt, avastas ta ca 2 nädalat hiljem (st umbes 2022.a aprilli lõpus) ning selle

avastamisest omakorda ca paar päeva hiljem küsis ta, miks raha seekord N.N ettevõttelt on laekunud,

N.N-ilt, kui nad olid õhtul koeraga jalutamas. Kostja sõnul selgitas N.N talle vastuseks, et nii on

talle mugavam ja ma ei pea sellepärast muretsema ja ta ise, kui tal raha tekib, kannab selle raha

firmale tagasi. (protokoll 01:01:23).

Hageja esindaja andis vande all järgmised ütlused laenulepingu tahteavalduste tegemise kohta:

Raha laenati tema isiklikuks eraäriks Türgist riiete toomiseks ja siin edasi müümiseks. Mulle seal

osalust ei pakutud. Kui oleks pakutud, siis oleks ka raha andmine näinud välja hoopis teismoodi.

Kuna midagi ei pakutud, siis pakkusin laenu andmist firma poolt, mitte eraisikuna, vaid firma alt.

Küsiti, et tahaks tegeleda. (Kohus: kas ta küsis raha?) Tal oli seda vaja. Ta tahtis tegeleda ja tal ei

olnud. Esimene kanne oli 5000 eurot. Ma ei mäleta, kui palju ta küsis. Pärast andsin veel juurde. Ju

siis küsiti, sest vaevalt, et ma oleks niisama. (Kohus: kuidas te omavahel selle kokku leppisite?)

Täpselt ei mäleta, aga minu arust tegin 5000 eurose ülekande tema juuresolekul. Meil on head

suhted ja ma ei hakka talle ütlema, et hakkame lepinguid tegema. See oleks skandaal olnud. Lootus

oli, et ta saab oma käibed üles ja mingi aja pärast tagastab. See oligi minu idee, et tegin selle

spetsiaalselt firma alt, mitte eraisikuna. Et ei saaks hakata pärast jaotama eraelu. Pakkusin talle, et

lasen teha firma alt. (Kohus: Kuidas edasi läks?) Ootasin kuni kõik kasvab. Et võib-olla hakatakse

rääkima, et võiks tagasi hakata maksma. Ootasin ja ootasin.

Vastuseks kostja küsimusele, et miks ettevõtte raamatupidaja siis kirjalikku lepingut ei vormistanud

selle jaoks, vastas hageja, et Ma ei tea, kuidagi jäi kahe silma vahele. Võib-olla seaduste

mittetundmine. (protokoll: 00:28:20)

Ei N.N ega kostja ei osanud kirjeldada jutuajamise detaile – nt kuupäeva, täpset sisu, asukohta.

Kostja kinnitas vande all, et 2022.a augustis käis ta Türgis kahekesi koos Mga, kumbki ajas küll omi

asju, kuid kostja ostis Türgist riideid. Reisi peale kokku kulus kostjal enda sõnul 5000 eurot

(lennukipiletid, ööbimine, ostetud riided). Ostetud riided müüs kostja enda sõnul osaliselt YYY poe

kaudu, osaliselt internetis ja osaliselt tuttavatele. Küsimusele, et mis põhjusel tulid kostjale 2022.a

aprillis ja 2022.a augustis N.N ettevõtetelt veel laekumised 5000 + 5000 eurot, selgitas kostja, et

teise 5000 eurot kandis N.N talle aprillis omal algatusel lisaks niisama, et kostja kulud saaks kaetud

ja augustis kandis sügiseks planeeritud Hispaania reisi jaoks. Kostja sõnul sügisel siiski Hispaaniasse

ei reisitud, reis tehti 2023.a jaanuaris, Tenerifele.

Mõlemad pooled on kinnitanud, et 2023.a jaanuaris käidi koos reisil Tenerifel (väited erinevad selles

osas, mitu päeva reis kestis ja kes mille eest maksis). N.N sõnul käidi koos Tenerifel ka 2021.a

sügisel, 2022 ei käidud reisil (viimast kinnitas ka kostja, selgitades, et ema on kohtule esitatud kirjas

eksinud aastaarvuga).

Hageja on hagis märkinud, et kostja müüs hiljem Türgist toodud kaupa oma firma, YYY OÜ alt.

Kohtule esitatud YYY OÜ äriregistri registrikaardilt nähtub, et ettevõte on registrisse kantud

28.02.2023 (dtl 103) ning et ettevõtte põhitegevusalane on märgitud rõivaste jaemüük

spetsialiseeritud kauplustes (registrikaart on seisuga 25.03.2024). Kostja selgitas, et algselt tal oli

plaan sellega tegeleda, ent ta kunagi ei hakanud selle firma alt riideid müüma ning 2023.a kohta

äriregistrile 2024.a esitatud majandusaasta aruande alusel on ka äriregistris nüüdseks ära muudetud

ettevõtte tegevusala. Ettevõte tegeleb ehitustöödega.

Kostja väitel lõppes suhe N.N-iga 2023.a juulis, mil kostja teatas N.N-ile, et ei soovi suhtega sellisel

viisil jätkata. Kostja sõnul mindi lahku rahulikult, mingit tüli ei olnud, suheldi telefonitsi ka hiljem

edasi, sõbra tasemel (nt sünnipäeva õnnitlusteks). N.N sõnul aga lõppes suhe 2022.a märtsis, edasi

käidi koos nagu vabad inimesed.

Kostja sõnul soovis N.N septembris planeerida oktoobriks, sünnipäevaks, restoranikülastust, aga

kostja ei tahtnud. Kostja sõnul sai ta 26.10.2023 laenulepingu ülesütlemise teate (seda kuupäeva

kinnitab ka hageja), sellest saigi teada, et hageja temalt raha tahab. Vastuseks kohtule vastas kostja,

et püüdis ka helistada N.N-ile, ent N.N ei võtnud kõnesid vastu; et ta ei võtnud neid vastu pärast

seda, kui ta keeldus restoranikülastusest. Ning et seejärel pöörduski ta advokaadibüroo poole, sest oli

ehmatanud ja hirmul, kartes, et N.N esitab tema vastu nüüd palju nõudeid, sest N.N on talle paljude

aastate jooksul palju raha kandnud. Kohus palus kostjal selgitada, et kui kostja ja N.N läksid kostja

sõnul sõbralikult lahku ja suhtlesid ka edasi ning mingit konflikti ei olnud, et kuidas see raha

tagasinõudmine advokaadi vahendusel siis äkki tuli. Kostja arvas, et ilmselt N.N vihastas selle peale,

et ta keeldus oktoobris restorani minemast.

Ülesütlemisteates (dtl 43) teatas hageja, et ütleb korraliselt üles kostja ja hageja vahel 14.04.2022

sõlmitud laenulepingu, teatades sellest vastavalt VÕS § 398 lõikele 1 ette kaks kuud. Ning et

13.06.2023 on hageja kontole laekunud A.Plt 5000 eurot selgitusega „T.P laenu tagasimakse“,

mistõttu palub kostjal teatada hiljemalt 25.12.2023, kas kostja vaidleb vastu sellele, et laenulepingust

tuleneva laenu tagastamise kohustuse täitis kolmas isik, N.N.

Kohus palus kostjal selgitada, miks kostja esindaja (JeweLex Advokaadibüroo OÜ vandeadvokaat

Allan Vaik), arvestades kostja poolt 5000 euro saamise kohta antud enda ütlusi, saatis 7.11.2023

hagejale kokkulepe teksti (dtl 15), kuhu on kirjutatud „Pooled kinnitavad, et APaint Holding OÜ

andis T.P-le 14.04.2023 laenuks 5000 eurot ja APaint Holding OÜ ja T.P vaheline laenuleping

(14.04.2022) loetakse N.N poolt 13.06.2023 tehtud ülekandega (5000 eurot) täidetuks“.

Kokkuleppele oli lisatud volikiri kostja esindamiseks ning esitatud dokumendid olid vandeadvokaadi

poolt digiallkirjastatud. Kostja selgitas, et ta ei valda sedavõrd palju eesti keelt, et aru saada

juriidilistest tekstidest ning et ta ei saanud üldse aru, et mingitest laenulepingutest juttu on või et

esindaja lubas kokkuleppes, et maksab hagejale 15 000 eurot. Kostja esindaja (sama advokaadibüroo

teine vandeadvokaat) selgitas, et kogu asja mõte oli saada hagejaga kokkuleppele, et N.N ei esita

kostja vastu rohkem nõudeid ning et neil polnud mingit vahet, mis alusel N.N või tema firmad

kostjalt raha nõudsid. Et nad oleks alla kirjutanud mis iganes pealkirjaga lepingutele, kui vaid N.N

oleks selle kinnituse andnud.

Hageja esindajal palus kohus selgitada, et miks N.N 13.06.2023 siis hagejale kostja laenu ära maksis.

Hageja esindaja selgitas, et hagejal tekkis järsku sel ajal vajadus käibevahendite järgi (13.08.2023

tegi N.N hagejale ka teise ülekande 2000 eurot, teise väidetava kostja laenulepingu katteks). Kohtu

küsimusele, et miks hageja oktoobris kostja laenulepingu üles ütles, kui N.N oli kostja laenu hagejale

ära maksnud, vastas hageja esindaja, et Siis hakkas see kolm aastat lõppema. Kui kolm aastat läheb

mööda, siis laen ju kustub (istungi protokoll 01:55:13). Kohus juhtis hageja tähelepanu, et isegi kui

hageja esindaja nii arvas, siis kui laen anti väidetavalt 14.04.2022, siis 2023. oktoobris ei olnud

kuidagi veel 3 aastat täis saamas. Hageja esindaja selgitas vastuseks, et ta ei näe selles mingit

vastuolu, miks selline küsimus peaks tekkima (kohtuistungi protokoll 01:59:04). Kohus palus hagejal

selgitada, et mis oli hageja mõte, kui ta ülesütlemise teates üksnes küsis, et kas kostja nõustub N.N

poolt kohustuse täitmisega, et mis siis edasi oleks saanud, kui kostja oleks nõustunud. Hageja

esindaja selgitas, et oli arusaamisel, et siis see nõue tuleb talle eraisikuna üle.

10.3. Kostja väitel ei tekkinud tal hetkekski kahtlusi, et raha on saadud toetusena, sest N.N oli teda

paljude aastate jooksul kogu aeg toetanud, teinud ka kalleid kingitusi, samuti nt 2017-2018 a

vahetusel kandnud kostjale üle kokku 25 000 eurot ning et kunagi pole see olnud laenuna. Ehk et

raha saamine, ka suuremates summades, ei olnud ebatavaline.

Kostja esitatud konto väljavõttega (dtl 90) on tõendatud, et N.N tegi kostjale regulaarselt

ülekandeid alates 27.06.2006 kuni 30.03.2022. Ülekanded on olnud erinevates summades, alates

mõnesajast eurost kuni 10 000 euroni. Kokku on N.N kostjale euro kasutuselevõtu järgselt alates

01.01.2011 teinud ülekandeid 110 435 eurot. 2016 on olnud ülekanded valdavalt 650 eurot kuus.

2017 detsember kuni 2018. jaanuar on N.N jaanuaris teinud kostjale 11 ülekannet, kokku 25 000

eurot, ülejäänud 2017 ja 2018 on teinud tavapärane 650 eurot kuus. 2019 on N.N teinud 11

ülekannet, iga kord 600-650 eurot, kord kuus (v.a oktoober). Tavalisest mustrist väljaspool kanded

on olnud veel 2013.a märtsis 10 000 eurot ja mais 5000 eurot; 2012 ülekanne 2500 „Head reisi“

selgitusega, ja 2011 3000 eurot. Ülejäänud euro kehtivuse ajal on mõned korrad lisaks kantud (nt

paar korda 1000 eurot), kuid valdavalt on ülekanded olnud 650 eurot kuus. Alates 2020 jäid

ülekanded oluliselt harvemaks, vt eespool ning lõppesid viimase ülekandega 2022.a märtsis. Hageja

ei ole kostjale rohkem ülekandeid kunagi teinud kui see üks ülekanne 5000 eurot. Ka APaint Holding

OÜ on kostjale teinud üksnes kaks ülekannet, kumbki 5000 eurot (mille kohta on antud ka

selgitused).

Seega saab öelda, et N.N poolt kostja toetamine oli tavaline ning N.N on kostjale kandnud üle raha

ka suuremates summades, mistõttu 5000 euro andmist ei oleks saanud pidada erakordseks. Erinev on

aga see, et ülekanne tehti hageja kontolt, mitte N.N isiklikult kontolt.

Kohus tuvastas, et N.N ja kostja suhted alates 2020.a jahenesid (või vähenesid, st elati ka vähem

koos), millega on kohtu hinnangul kooskõlas ka N.N poolt kostjale varasemast vähem toetuse

maksmine 2020-2022. Kohus peab võimalikuks, et N.N-il kadus suhete iseloomu tõttu 2022.a

kevadel motivatsioon kostjale toetust maksta (edasisi ülekandeid pole), ent siiski suheldi edasi ja

käidi koos ka reisimas (kuni 2023. jaanuar).

Kohtu hinnangul ei tulnud hageja esindaja vande all antud ütlustest välja, et hageja esindaja oleks

selgelt kostjaga leppinud kokku raha tagastamises või vähemalt selgelt kostjale teada andnud, et

ootab kostjalt selle raha tagastamist. Hageja esindaja ütluste kohaselt ta ootas, et kostja maksab

tagasi. Ka kostja vande all antud ütlustest selgus, et jutuajamine kostja ja N.N vahel oli raha andmise

osas pigem umbmäärane. See, et N.N tasus 5000 eurot hagejale, ühtib sellega, mida N.N kostja

vande all antud ütluste kohaselt ka teha lubas (kanda raha ise oma ettevõttele tagasi).

Hageja on viidanud, et raha laenuna andmist tõendab ka see, et maksekorraldusele oli märgitud

„laen“ ja et hageja majandusaasta aruandes on arvestatud selle laenuga (dtl 135 ja lisatud väljavõte

raamatupidamisprogrammist, dtl 142). Kohus märgib, et majandusaasta aruandes on siiski välja

toodud üksnes üldised summad (nõuded ja ettemaksud). Samuti on asjaolud N.N ainukontrolli all, st

kostja ei saanud mõjutada ülekande selgituse sisu ega hageja majandusaasta aruannet või

raamatupidamist. Samuti võiski hageja raamatupidamise vaatest olla tegemist laenuga, aga see ei

tõenda, et ka kostjaga oli kokkulepe raha tagastamise kohta. Raha laenu nimetuse all väljamaksmine

ja selle raamatupidamises nii kajastamine on kooskõlas sellega, mida N.N kostjale selgitas, et võtab

raha ettevõttest ja klaarib selle ise ära.

Hageja väitel tõendab raha laenuna andmist ka kostja vastused hagejale 2023.a oktoobris ja

novembris - kostja saadetud kokkuleppe tekst ja e-kirjades laused, et „keegi pole palunud N.N-il neid

ülekandeid teha“. Kohus nõustub, et kostja poolt pakutud kokkuleppe tekst on kostja ülejäänud

selgitusi arvestades kummaline ning kord on kirjutatud, et aktsepteeritakse N.N poolt tehtud

ülekandeid laenu tasumisena ja siis hiljem vastatud, et ei aktsepteerita. Samas tundub kohtule usutav

kostja selgitus, et eesmärk oli, et N.N ei tuleks ühegi rohkema nõudega ning sel eesmärgil oli kostja

nõus maksma kokku 15 000 kuid seda üksnes tingimusel, et N.N kinnitab kokkuleppes, et tal ei ole

üldse mingeid nõudeid rohkem kostja vastu. Hageja esindaja seda tegema ei soostunud ning seepeale

teatas ka kostja esindaja, et kompromissi saavutamise püüdlused on nurjunud ja

kompromissläbirääkimisi ei saa pidada hageja nõuetega (laenuleping) nõustumiseks (dtl 30).

Nagu märgitud, ei pidanud pooled kokku leppima konkreetses raha tagastamise tähtajas (laenuleping

võib olla ka tähtajatu), kuid pooled pidid siiski vastastikku väljendama kattuvat tahet, et kostja peab

raha hagejale kunagi tagasi maksma. Isegi kui N.N mõttes eeldas, et kostja raha tagasi maksab, ei ole

tõendatud, et ta seda raha andmisel (või ka hiljem, enne 2023.a oktoobrit, kui esitas lepingu üles

ütlemise teate) ka väljendas. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt tuleb aga kindlale isikule suunatud

tahteavaldust tahteavalduse tegija poolt ka väljendada. Kostja omakorda ei pidanud, arvestades

kostja ja N.N vahelisi suhteid (isiklikke ja rahalisi), eeldama, et tal tuleb raha tagastada. Kohus peab

võimalikuks, et raha tagasi küsimise soov oli ajendatud kostja ja N.N suhete lõppemisest (isegi

arvestades N.N ja kostja erinevaid arusaamu, on selge, et 2023.a oktoobriks olid mõlema poole väitel

isiklikku laadi suhted lõppenud). Kohus on seega eeltoodu alusel siseveendumusel, et kostja ja N.N

(hageja esindajana) ei teinud vastastikku selgeid tahteavaldusi hagejale raha tagastamise ega ka raha

laenuna andmise kohta ning seetõttu ei saa lugeda laenulepingut sõlmituks.

11. Kohus märgib täiendavalt et kui tegemist oleks olnud laenulepinguga, oleks see pidanud olema

ka seadusega ettenähtud vormis, sest hageja on äriühing ning kostja tarbija. VÕS § 404 lg 1

kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia

püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS §

404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

12. Alusetu rikastumine

Hageja hinnangul saaks pooltevahelist õigussuhet alternatiivselt käsitleda ka alusetu rikastumisena.

Kohus selgitas pooltele kohtumääruses, et pooltevahelistele õigussuhtele võlaõigusseaduse (VÕS) §

1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või

tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis

kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem

ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS §

1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Selleks, et hagi saaks

VÕS § 1028 lg 1 alusel rahuldada, peab tegema kindlaks, missuguse oma arvatava kohustuse

täitmiseks tegi hageja kostjale rahaülekanded. Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu

soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028

lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest

tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Muuhulgas ei pea

tagastama seda, mis on saadud kinkena või tagastamatu toetusena või anti üle mittetäieliku kohustuse

täitmiseks.

Hageja pole välja toonud, millist kohustust hageja kostja ees siis täitis, mis olematuks osutus või ära

langes. Nii hageja kui kostja väitel andis hageja kostjale raha selleks, et kostja saaks äri alustada,

kuid kohustust hagejal selleks ei olnud (ka mitte sellist, mis oleks hiljem ära langenud).

Kohtu hinnangul ei saa VÕS § 1028 alusel hakata tagasi pöörama mis iganes makseid, mis kunagi

tehtud on. On küll selge, et hageja juriidilise isikuna ei olnud kostjat kunagi varasemalt toetanud, ent

tuleb arvestada, et juriidiline isik tegutseb siiski üksnes füüsiliste isikute kaudu ning otsuse kostjale

raha andmise kohta langetas hageja ainuomanik ja juhatuse liige N.N, kes oli isiklikes suhetes

kostjaga. N.N-il oli seega kontroll hageja varade üle. Lisaks tuleb arvestada kostja vande all antud

ütlusi, et N.N oli lubanud hagejale ise raha tagasi kanda, mida N.N ka tegi. Seega isegi kui öelda, et

hageja andis raha kostjale laenuna, lubas hageja esindaja samas selle laenu ise hagejale tasuda (mida

ta ka tegi).

13. Käsundita asjaajamine

Käsundita asjaajamise mõiste on sätestatud VÕS §-s 1018. Selle kohaselt on käsundita asjaajamisega

tegemist siis, kui asjaajaja teeb midagi teise isiku kasuks, ilma et viimane oleks teda selleks

kohustanud või talle selleks õigust andnud. Kuid hageja ei ole välja toonud, mis oli see asi, mida ta

kostja eest ajas ning kelle ees. Kohus selgitab, et asjaajamiseks ei ole teisele isikule raha laenamine.

Seega ei näe kohus hageja esitatud asjaolude ja selgituste põhjal, kuidas hageja poolt kostjale raha

kandmine saaks kvalifitseeruda käsundita asjaajamiseks.

Kohus on seisukohal, et kostjale raha andmine eelpooltoodud motiividel ei kvalifitseeru kostja asja

ajamisena.

14. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et hageja kandis kostjale raha, kuid ei ole tõendatud, et oli ka

kokkulepe raha tagastamise kohta.

Eeltoodud põhjendustel jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostjalt võlgnevuse summas 5000

eurot väljamõistmiseks. Kuna põhinõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka viivisenõue.

15. Menetluskulud

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 177 lg 2 kohaselt, kui kohus ei

määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt TsMS § 177 lõike 1 punktile 1

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus

menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumisest.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, on põhjendatud menetluskulud jätta hageja kanda.

Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi määrusega pärast kohtuotsuse

jõustumist.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maris Juha

kohtunik