3-23-1659/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.02.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1659

Haldusasi

MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebus Keskkonnaameti 17.07.2023

korralduse nr 1-3/23/450 õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – MTÜ Eesti Suurkiskjad, esindaja Eleri Lopp

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Signe Lehtme

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus. Teha kindlaks Keskkonnaameti 17.07.2023 korralduse nr 1-

3/23/450 õigusvastasus.

2. Mõista Keskkonnaametilt MTÜ Eesti Suurkiskjad kasuks välja menetluskulud 40

eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 10.03.2025 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel

korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet (KeA) kehtestas 17.07.2023 korraldusega nr 1-3/23/450

„Pruunkaru küttimismahu kehtestamine 2023/2024. jahiaastal“ pruunkaru

küttimismahuks Eesti Vabariigi territooriumil kokku 96 isendit (korralduse

resolutsiooni p 1.1.), jaotas küttimismahu maakondade vahel, kehtestas pruunkaru

küttimise korraldamiseks küttimistingimused (p 1.2.) ning kehtestas pruunkaru

küttimismahust kinnipidamiseks jahi registreerimise ja küttimisest teavitamise korra (p

1.3.). Korralduse kõrvaltingimusena kehtestas KeA õiguse korraldusega kehtestatud

korralduse küttimismahtu ja ohjamisalade piire muuta (p 1.5.).

3-23-1659

2. MTÜ Eesti Suurkiskjad esitas 26.07.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse

KeA 17.07.2023 korralduse tühistamiseks. Korraldusega määrati pruunkaru

küttimismaht 2023/2024. jahiaastaks, mis pruunkaru puhul kestab 01.08.2023‒

31.10.2023 (jahieeskirja § 5 lg 1). KeA 26.11.2024 seisukoha järgi kütiti jahiaastal 95

karu. Kuna korralduse õiguslik mõju seega ammendus, soovis kaebaja jätkata vaidlust

tuvastusnõudes, leides, et kuigi 2022. a korraldus on jõustunud kohtuotsusega

haldusasjas nr 3-22-1629 kinnitatud õigusvastaseks, ei ole KeA praktika muutunud

ning jätkuvalt esineb vajadus tuvastada, kas praegune karude küttimine vastab

loodusdirektiivi nõuetele. Kaebaja ei nõustu KeA-ga, et vastustaja on seda kohtuotsust

juba arvesse võtnud ja muudatusi teinud.

Kohus lubas 02.01.2025 määrusega kaebajal üle minna tuvastusnõudele. Ühtlasi määras kohus

kaebuse läbi vaatamiseks kirjalikus menetluses, määras võimaluse esitada täiendavaid

avaldusi hiljemalt 24.01.2025 ja vastata neile hiljemalt 31.01.2025 ning määras kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemise ajaks 07.02.2025.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. MTÜ Eesti Suurkiskjad 26.07.2023 kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt

järgmised.

1)

Pruunkaru on Euroopa Liidus loodusdirektiivi1 rangelt kaitstav liik ja kantud lisasse IV,

isendikaitset reguleerivad loodusdirektiivi artiklid 12-16. Berni konventsiooni järgi on

pruunkaru Eestis konventsiooni lisas II (rangelt kaitstav liik). Et tagada EL õiguse täielikku

toimet, tuleb jahieeskirja § 5 lg-t 1 mõista viisil, et lubatud on pruunkarule jahti pidada üksnes

olulise kahjustuse vältimiseks ning juhul, kui puuduvad muud selle eesmärgi saavutamiseks

sobivad alternatiivid. Korralduses on artiklit 16 võetud kui üldist õigusnormi, mitte kui

erandit.

2)

Erandi tegemisel peab taotletav eesmärk olema esitatud selgelt ja täpselt ning liikmesriigi

asutus peab usaldusväärseid teaduslikke andmeid arvesse võttes tõendama, et erandid on selle

eesmärgi saavutamiseks sobivad, põhjendama artikli 16 lg 1 punktide a–e kohast

põhjust/valikut ja veenduma, et eritingimused on täidetud (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-

674/17).

3)

Korralduses tuginetakse loodusdirektiivi art 16 p-dele b (kahjude ennetamine) ja c (rahva

tervise ja elanikkonna ohutuse huvides) ning salaküttimise vähendamisele. Korralduses ei

viidata konkreetselt, milliste karuisendite tekitatud kahjusid või ohtu proovitakse ära hoida ja

kellele konkreetsele mesinikule või loomasöödapallide omanikule tekitatavat kahju

proovitakse ära hoida või milliseid alternatiivseid ennetusmeetmeid nad on juba rakendanud.

Selgusetuks jääb, millised karuisendid tapetaks artikli 16 punkti b ja millised artikli punkti c

alusel.

4)

Kahjude ära hoidmine ei eelda tingimata, et kahju on juba tekkinud, kuid see ei vabasta

range kaitse erandi eelduste kohustuslikest kontrollidest, sh erandi otstarbekuse ja

alternatiivide puudumise kontrollist.

5)

KeA pole tõendanud, et rangest kaitsest erandi tegemiseks pole rahuldavaid alternatiive.

Rahuldavaks alternatiiviks loetakse sisuliselt kõik teada olevad tehnilised võimalused, isegi

kui nende rakendamine oleks raske. Kohtuasjast C-674/17 selgub, et alternatiivide

rakendamise raskus ei ole piisav põhjus lubada erandit (p 48). Korralduse ainus

1 Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ

2(15)

3-23-1659

alternatiividega seonduv põhjendus (p 2.8) on väga pealiskaudne, ebateaduslik ja

umbmäärane. KeA annab mõista, et Eestis juba rakendatavad ennetusmeetmed oleks just nagu

rangest kaitsest erandi tegemisele täiendus, mitte alternatiiv. Lisaks järeldub korralduse

sõnastusest, et alternatiiv peaks välistama kõik kahjud ja inimesele tekkivad ohud selleks, et

erandid jäetaks tegemata. See on vastuolus direktiivi sõnastuse ja kohtulahenditega, mille

põhjal peaks piisama muu rahuldav alternatiiv ehk ka selline alternatiiv, mis ei välista

sajaprotsendiliselt ohtusid inimesele või kahjusid.

6)

Enamikud mesilatele ja loomasöödapallidele tehtud kahjudest tulenevad ebapiisavatest

ennetusmeetmetest. Mesilate ja loomasöödapallide kahjustusi saab ennetada. Silorullide

vedamine ladudesse või piiramine aedadega on tehniliselt teostatav ehk rahuldav alternatiiv.

Suurkiskjate adekvaatsete piirdeaedade püstitamine on tehniliselt teostatav ennetusmeede.

Kaebaja analüüsis aastatel 2013–2018 karude tekitatud kahjusid. Statistika järgi on

silorullidele tekitatud kahjudest suur osa tehtud kaugel majadest ja sügise keskel või lõpus ehk

vedelema jäetud silorullidele. Ühelgi juhtumil ei oldud palle kaitstud nt piirdeaiaga, rääkimata

lattu vedamisest. Rahuldavaid mitteletaalseid ennetusmeetodeid on järelikult kasutatud 0%

kahjustusjuhtumitel. Silorullidele tehtud kahjustusteateid (karude kohta) on Eestis väga vähe

võrreldes sellega, kui palju neid rulle valmistatakse ja põldudele vedelema jäetakse.

6 a jooksul teatatud 510 mesilaskahjustusest selgub, et elektriaeda ehk elektrikarjust kasutati

ennetusmeetmena ainult 5% juhtudest (25 juhtumit). Nendest 25 juhtumist paaril juhul (0,4%

kõigist juhtudest) oli kasutusel suurkiskjate vastu efektiivseim ehk 5-paelaga elektrikarjus. Ka

nendel kahel juhtumil ei või teada, kas aiad olid hooldatud, piisava pinge alla või üldse

töökorras. Paljud kahjusaajad (eriti mesinikud) ei ole muutnud oma praktikat aastate jooksul

ja on lasknud tekkida uusi kahjustusi ilma, et varasemast efektiivsemaid ennetusmeetodeid

oleks pärast esimese kahju ilmnemist kasutusele võetud. Seda saab järeldada, sest statistikas

on korduvaid kahjustusteateid ilma, et teaduslikult tõestatud efektiivsemaid ennetusmeetmeid

oleks kasutusele võetud sama kahjusaaja poolt.

Statistikas ei olnud ühtegi teadet karu poolt viljale tekitatud kahjudest. Ka pole KeA

korralduses ära näidanud, et kahjud viljale oleks eriti olulised ja ka vilja kaitseks poleks

olemas rahuldavaid, mitteletaalseid alternatiive. Kaebaja hinnangul on tegemist tavapärase

äririskiga, millega on põllumehed aastaid hakkama saanud.

Kaebajal pole kasutada uuemat statistikat, kuid KeA ei näita oma korralduses ära, et pärast

2018. a tekitatud kahjustusjuhtumite puhul oleks olnud kasutusel adekvaatsed

ennetusmeetmed. Tõenduskohustus on korraldust väljastaval ametil.

Korralduse punktist 2.8 ei selgu, kas korraldus on väljastatud ainult loomasöödapallide

kahjustuste ära hoidmiseks või ka mesilatele tekitatud kahjude ära hoidmiseks. Kohtulahendist

C-674/17 selgub, et erandi tegemisel peab taotletav eesmärk olema esitatud selgelt ja täpselt

ning liikmesriigi asutus peab usaldusväärseid teaduslikke andmeid arvesse võttes tõendama, et

erandid on selle eesmärgi saavutamiseks sobivad, põhjendama artikli 16 lg 1 punktide a–e

kohast põhjust/valikut ja veenduma, et eritingimused on täidetud. Korraldusest ei selgu

hinnangut, kui palju kahjusid eranditega ära hoitaks ja kas selle tulemuseni (vähenenud

kahjude arv) ei jõutaks muudel alternatiividel.

7)

Karude tapmisel ei ole mõju või on vastupidine mõju kahjude ennetamisel; mitteletaalsed

ennetusmeetodid on palju efektiivsemad. Seda kinnitab E.T eksperthinnang (kaebuse lisa 1).

Korralduses ei lükata viidatud järeldusi ümber, vaid jäetakse see alternatiiv kaalumata. KeA

pole välja andnud isegi eestikeelset juhist efektiivsete kaitseaedade ehitamiseks, erinevalt nt

Soomest. Juhiseid leidub ka teistest riikidest.

3(15)

3-23-1659

8)

Nagu selgub Euroopa kohtu lahendist C-342/05 (p-d 41-44 ja 47), Soome ei suutnud

välistada hundile tapmislubasid väljastades, et need puudutaks konkreetselt kahjusid

tekitavaid hundiisendeid ja ennetava huntide tapmisega ka tegelikult kaasneks kahjude

vähenemine. Nagu selgub E.T eksperthinnangust (kaebuse lisa 1), ei ole karude küttimisel ja

kahjude realiseeruval määral siiani teaduslikult suudetud leida seost.

9)

Euroopa Kohus märkis linnudirektiivi (2009/147/EÜ) artiklis 9 sätestatud võrreldava

erandi tegemiskorra kohta, et direktiivi eesmärk ei ole vältida mitte väikest, vaid üksnes

olulist, st teatavast tasemest suuremat kahju (otsus kohtuasjas C-46/11, p 31). Sellest järeldub,

et tavapärased äririskid ei saa olla erandite tegemise õiguspärased põhjused (Euroopa

komisjon 2021). KeA pole ära näidanud, et karude kahjustused oleks eriti olulised. Nii kaua,

kui on paika panemata, millised kahjud on eriti olulised, on erandite tegemise otstarbekust ja

proportsionaalsust võimatu hinnata, korraldus on meelevaldne.

10) Vaidlustatud korralduse põhirõhk on erandil c. Oht on olemas, kuid on väike, võrreldes

ühiskonnas esinevate muude ja oluliselt suuremate riskidega, mida inimesed tolereerivad. E.T

selgitas (kaebuse lisa 2): „Eestis on viimase 23-aasta jooksul toimunud teadaolevalt 4 inimese

vigastusega lõppenud karu rünnakut, kuigi karu arvukus on ametlikele andmetele tuginedes

jäänud sel perioodil vahemikku 700-1000 isendit“. Suurim oht tekib jahiolukordades, mil karu

kaitseb ennast. Üks alternatiivne muu lahendus oleks jahi keelustamine. Inimestele

suurusjärgu võrra suurem ja letaalne oht Eestis on kiletiivaliste (mesilased jt) nõelamine, keda

aga proovitakse korraldusega kaitsta karude eest.

11) Salaküttimise vähendamise osas on samuti alternatiivide kaalumine jäänud tegemata: nt

ulukite söötmise keelamine (sisse söödetuid loomi lihtne salaküttida), rajakaamerate

keelamine, karistuste muutmine tugevamaks, järelevalve muutmine tõhusamaks, öö binoklite

keelustamine jne. Salaküttimise vähendamise põhjendusest paistab läbi, et lube väljastatakse

jahimeestele meelepäraseks olemise tõttu, mitte kahjude ennetamiseks. Salaküttimise

vähendamise argumendi kohta on olemas ka pretsedent Euroopa kohtust (C-674/17), p-d 48-

12) Maakondlike küttimislubade jagamine tähendab, et tapetakse isendeid, kes potentsiaalselt

kunagi kahju ei tekitaks ja tegu on lihtsalt üldise arvukuse piiramisega.

13) Korralduses ei reguleerita ka seda, kuidas tapetud karud riigile üle antakse või

hävitatakse: karude omandamine on samuti loodusdirektiiviga keelatud (loodusdirektiiv art 12

punkt 2).

14) Tartu Ülikooli teadlased on välja toonud, et Eesti suurkiskjate seire ei ole teaduspõhine.2

Seega on alust karta, et arvukust taastama hakanud karude asurkonnale tehakse liiga. Kahe

eelmise aasta peale kütitud ligi 200 isendit on väga suur osa asurkonnast. Keskkonnaagentuuri

aruandest selgub,3 et paljunemisvõimeliste emaskarude osakaal on olnud väga kõrge.

15) Vaidlustatud korraldus ei erine sisuliselt eriti oma põhjenduste poolest eelmise aasta

korraldusest, mis tunnistati õigusvastaseks. Vastustaja ei ole 2023. a ega ka 2024. a

korraldustes viinud ellu muudatusi, mis muudaks väljaantud korralduse loodusdirektiiviga

kooskõlla. Jätkuvalt kasutatakse paljasõnalisi väiteid, esitatud ole tõendeid ega piisavalt

põhjendusi, miks on olnud vajalik iga aasta ligi 100 karu tapmine ja kas nende tapmisel ei

2 https://arvamus.postimees.ee/7667699/tartu-ulikooli-teadlased-eesti-suurkiskjate-seires-on-aeg-ule-minna-

tegelikule-teaduspohisusele

3https://keskkonnaportaal.ee/sites/default/files/Teemad/Ulukid/SEIREARUANNE_2023.pdf?

fbclid=IwAR3osFznd_sm9-21DSFEktshfK_ZjtFHkHPvcrIPU8kIJRdJsSDYKq6JjD0

4(15)

3-23-1659

olnud alternatiivi. Vastustaja on üritanud jätta muljet, et korraldus vastab loodusdirektiivi

nõuetele, kuid praktikas see ei avaldu.

16) Loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktis b nimetatud erandile tuginedes tohib pruunkarule

jahti pidada üksnes eriti oluliste kahjustuste vältimiseks ja juhul, kui eesmärgi saavutamiseks

puuduvad muud rahuldavad lahendused ning jahipidamine ei kahjusta pruunkarude soodsa

kaitsestaatuse säilitamist. Vastustaja ei ole vaidlusaluses korralduses ega ka 2024. a korraldus

ära tõendanud, et karud on põhjustanud eriti olulise kahju ja nende kahjude vältimiseks ei ole

muud rahuldavat alternatiivi. Vastustaja esitab paljasõnalisi väiteid, et kõik alternatiivid on

proovitud, tõendid selle kohta puuduvad. Ringkonnakohtu selgitusel pidi vastustaja komisjoni

teatises toodud kontrolliskeemi kohaselt ära näitama, et 90 pruunkaru isendi küttimine

2022/2023. jahiaastal aitab ära hoida oluliste kahjustuste tekkimise suure tõenäosuse.

Vastustaja ei ole vaidlusaluses korralduses ära näidanud, et 100 karu küttimine aitab ära hoida

oluliste kahjustuste tekkimise suure tõenäosuse.

17) Jätkuvalt väidab vastustaja nii 2023. a kui ka 2024. a korraldustes, et karu osas oleks

justkui Eestile tehtud erand, viidates ühisdeklaratsioonile. Ringkonnakohus on võtnud selles

seisukoha: Ringkonnakohtu hinnangul järeldub ühisdeklaratsiooni sõnastusest, et pruunkaru

küttimine on lubatud loodusdirektiivi art-s 16 nimetatud tingimustel ja korras ning

ühisdeklaratsioon üksnes kinnitab selle võimalikkust, kuid ei tee Eestile teiste liikmesriikidega

võrreldes mingeid üldisi erandeid loodusdirektiivi art-te 12 ja 16 kohaldamisel.

18) Vastustaja on 2023 ja 2024. a korraldustes kasutanud väidet, et karude sellises mahus

küttimine on vajalik inimpelglikkuse tekitamiseks ja ohu ära hoidmiseks inimese elule ja

varale. Loodusdirektiivi mõttes peab olema oht reaalne, mitte eeldatav. Vastustaja on

seletanud, et väga paljud inimesed võivad karusid karta, aga see ei ole piisav tõestus, et need

kütitud karud olid inimestele reaalselt ohtlikud. Kaebaja on esitanud ka Tartu Ülikooli

terioloogia teaduri seisukohad inimpelglikkuse ja karujahi seoste asjus varasemas vaidluses.

19) Vastustaja kirjutab 22.11.2024 vastuses kohtunõudele, et on juba arvestanud korraldustes

ja ka vaidlusaluse korralduse puhul Tallinna Halduskohtu varasemas otsuses välja toodud

puudustega. Korraldusest ei nähtu, et nende puudustega oleks arvestatud. Vastustaja ei ole aru

saanud või ei soovi aru saada kõikidest varasemas kohtuotsuses välja toodud probleemidest.

2. KeA palub vastuses jätta kaebus rahuldamata, leides järgmist.

1)

Korralduse andmise aluseks on loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktid b ja c, mis on võetud

siseriiklikku õigusesse üle Keskkonnaministri 28.05.2013 määruse nr 32 „Jahieeskiri“

(jahieeskiri) § 5 lg-ga 1. Korraldusega ei kahjustata populatsiooni kaitsetaseme säilimist ning

puudub rahuldav alternatiiv. KeA on korralduse andmisel lähtunud KAUR aruande

„Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2023“ (seirearuanne). Seega on KeA

korralduse andmisel lähtunud parimast riigil olemasolevast teadmisest ning määranud

küttimismahu, mille eesmärk on pidurdada asurkonna kiiret kasvamist ja samas säilitada liigi

soodne kaitsetase.

2)

Loodusdirektiivi art 16 tõlgendamisel tuleb mh lähtuda Eesti Euroopa Liiduga

ühinemislepingu seletuskirjast. Pruunkarudeklaratsiooni näol on tegemist olulise erisusega,

võrreldes teiste liikmesriikidega. Art 16 tõlgendamise suunised annab lisaks ka Euroopa

Komisjoni teatis „Juhenddokument ühenduse tähtsusega loomaliikide range kaitse kohta

elupaikade direktiivi alusel“ (2021/C 496/01)2). EK teatises on märgitud, et art 16 lg 1

punktide b ja c kohaste erandite kasutamine ei eelda kahju tekitamist enne erandimeetmete

vastuvõtmist (vt lk 54). Täidetud on kõik direktiivis toodud tingimused erandimeetmete

5(15)

3-23-1659

kasutamiseks: korraldusega ei kahjustata populatsiooni kaitsetaseme säilimist ning puudub

rahuldav alternatiiv.

3)

Vaidlustatud korraldusest tuleneb ühemõtteliselt, et Eestis on pruunkaru asukord soodsas

seisundis ning vaidlustatud korraldusega ei ohustata karu asurkonna soodsa kaitsetaseme

säilimist nende looduslikul levialal. KeA peadirektori 18.02.2022 käskkirjaga nr 1-1-/22/32

kinnitatud „Suurkiskjate: hundi, ilvese ja pruunkaru kaitse ja ohjamise tegevuskava“

(tegevuskava) kohaselt on karu asurkonna soodsa seisundi künnisväärtuseks alla aasta vanuste

poegadega pesakondade arv enne jahihooaega mitte vähem kui 70 (p 7.2.1.).

Suurkiskjate seire teaduspõhist olemust on ammendavalt selgitanud KAUR oma veebilehel.

Tallinna Ringkonnakohus on käesoleva kohtuasja 17.08.2023 määruse p-s 12 leidnud, et

põhjendatud ei ole väita, et pruunkarude küttimismahtude määramine ei toimu teaduspõhiselt.

Ka asjas nr 3-22-1629 tehtud määruse p-s 15 on ringkonnakohus hinnanud, et karu arvukuse

hinnang ja küttimismahu määramine põhinevad teaduslikel meetoditel. KAURi seire

metoodika on alates 2013. a toimunud samadel alustel ning seire peegeldab mh arvukuse

muutuse positiivset trendi adekvaatselt. Seirearuandes toodud seireandmed näitavad, et

pesakondade arv on viimased 10-15 aastat olnud tõusutrendis. Korralduses käsitletakse

sagenenud kokkupuuteid karudega, mis viitab arvukuse tõusule. KeA hinnangul ei ületa

küttimismaht asurkonna juurdekasvumäära. Isegi kui küttimismaht oleks asurkonna

juurdekasvumäärast suurem, on karu pesakondade langustrend järgmise aasta seire tulemustes

nähtav ning küttimismaht kiirelt korrigeeritav. Seega puudub oht, et vaidlustatud korralduses

märgitud küttimismahu realiseerimine ohustab karu asurkonna soodsat seisundit.

Paljasõnaline on väide, et maakondlikud küttimisload tähendavad, et tapetakse isendeid, kes

kunagi kahju ei tekitaks. Vaidlustatud korralduse lisas 1 on toodud küttida lubatud isendite arv

ja tingimused maakondade kaupa, seejuures on KeA aluseks võtnud KAUR poolt

seirearuandes oleva küttimisettepaneku. Seirearuanne on riigi parim teadmine ja KeA-l on

kohustus arvestada küttimismahu määramisel KAUR esitatud küttimissoovitustega.

4)

Erandimeetme kasutamisele puudub rahuldav alternatiiv. Korralduses on põhjendatud (p

2.8 alap 2), et küttimine ei ole ennetusmeetmena kasutatav esmane alternatiiv. Välja on

toodud kasutusel olevad mitteletaalsed alternatiivid kahjude vähendamiseks. Korralduse

andmisel on KeA kaalunud vastanduvaid avalikke huvisid ning leidnud, et avalik huvi tagada

elanikkonna ohutus kaalub üle looduskaitselise avaliku huvi. Vaidlustatud korraldus ei

kahjusta looduskaitselist huvi, kuna pruunkarude populatsiooni soodne seisund on tagatud.

Karude arvukuse kasvuga suureneb tõenäosus inimese ja karu vaheliseks konfliktiks ning

arvestades karu asurkonna positiivset juurdekasvu trendi, on tegemist ajas kasvava

tõenäosusega. Korralduse kohaselt on tõusnud mh pruunkaruga seotud liiklusõnnetuste arv.

Arvestada tuleb ka sotsiaalseid aspekte, sh inimese hirmu suurkiskjate ees ning sellest

tulenevat ühiskonna taluvuspiiri nende arvukuse osas. Pikemas perspektiivis jätkab karude

populatsioon prognoositavalt pigem kasvu või püsib stabiilsena ning kahjustuste ja

ohuolukordadega seotud probleemid suure tõenäosusega süvenevad. 2021. aastaga võrreldes

oli 2022. aastal ja on ka 2023. aastal olemasolevate andmete põhjal karude poolt tekitatud

kahju juhtumite arv oluliselt väiksem, mis näitab, et korralduses välja toodud alternatiivsed

meetmed täidavad koosmõjus oma eesmärki. Korralduse p-s 10 on toodud, et võrreldes

varasemaga olid 2023. a-l korralduse andmise seisuga pruunkarude poolt tekitatud kahjud

märkimisväärselt vähenenud. Järelikult on vähenenud kahju avalikule huvile (riigi rahaline

kulu looma tekitatud kahjude hüvitamiseks) ning kolmandatele isikutele (varalise kahju suurus

eeskätt mesinikele ja põllupidajatele). Alternatiivsete meetmete rakendamisest sõltumata on

ka juhtumeid, kus karud tungivad nõuetekohastesse aedikutesse või ründavad lisaks

jahimeestele seenelisi ja marjulisi, st teavitusmeede ei ole piisavalt tõhus. Seega annab

6(15)

3-23-1659

soovitud tulemuse nii letaalsete kui ka mitteletaalsete meetmete kasutamine koosmõjus.

Järelikult on täidetud erandimeetme rakendamise tingimus, mille kohaselt meetme

rakendamine peab olema proportsionaalne. Inimese elule ja tervisele tekkiva ohu vältimise

seisukohast ei pea karude juurdekasvu piiramise otsustamiseks jääma ootama inimese surma

või vigastusega lõppenud rünnakut. Riigil on kohustus inimelu kaitsta.

5)

KeA halduspraktika, mille kohaselt KeA lubab siseriiklikku õigusesse ülevõetud

direktiivi erandi alusel ennetavalt karusid küttida (sh väljastab jahiloa jahipiirkonna kasutaja

ja eelkõige piirkonnas, kus karude arvukus on suurem ning on esinenud karude tekitatud

kahjustusi või on kahjustuste tekkimine tõenäoline), liiki kõige vähem häirivamal perioodil,

arvestades karude tekitatud kahjustuste piirkondi ning üksnes rangelt korralduses toodud

tingimustel, kooskõlas nii siseriikliku õiguse, loodusdirektiivi kui ka kohtuasjas C-342/05

Euroopa kohtu seisukohaga. Direktiivi meetmeid võib rakendada ka kahjude ja ohu

ennetamiseks. Järelikult ei saa eelnevalt ära määratleda konkreetseid isendeid, keda tuleb

eelnenud kahjujuhtumite või rünnakute puhul hakata metsast tagantjärele üles otsima.

6)

Puudub mõistlik vaidlus, et teoreetiliselt saavad põllumajandustootjad alati oma vara

kaitseks täiendavaid meetmeid kasutusele võtta, kuid praktikas ei ole see alati teostatav.

Põllumajandustootjad on motiveeritud oma vara kaitsma ja teevad vastavalt oma võimalustele

parima (ka hüvitise maksmisel võetakse kaitseabinõude rakendamist arvesse). Kasutatav

meede sõltub tootja võimalustest. Kaebaja kirjeldatud meetmed (silorullide vedamine

ladudesse, piirdeaiad, elektrikarjused) ei pruugi olla igale põllumajandustootjale jõukohased ja

võivad viia tootmise lõpetamiseni.

7)

Kaebaja esitatud kahjude analüüs puudutab 5-10 a tagasi tekitatud karude kahjusid ja

nende ennetamiseks rakendatud meetmeid, mis on konkreetse vaidluse kontekstis vananenud

info. Korraldusest nähtub selgelt, et vaatamata karude arvukuse jätkuvale tõusule on

kahjujuhtumite arv oluliselt vähenenud, mis näitab ühemõtteliselt ennetusmeetmete

koosmõjulist toimimist. Kuna viljapõldudel tekitatud kahjusid karude puhul ei

kompenseeritud, ei olnud põllumajandustootjatel ka huvi sellest KeA-le teada anda, kuid see

ei tähenda, et neid ei esineks ja see ei oleks probleemiks. Eesti Põllumajandus- ja

Kaubanduskoda on 11.07.2023 märgukirjas teada andnud, et karude tekitatud kahjud

põllumajanduskultuuridele on suur probleem. Seoses kaebaja väitega, et KeA peaks

tõendama, et pärast 2018. a on kasutusel adekvaatsed ennetusmeetmed, tuleb arvestada, et kui

ennetusmeetmeid on edukalt rakendatud, siis karu mesilasse üldjuhul ei jõua ja nii ei saa ka

statistikas midagi näidata ega tõendada. Viimase aasta statistikast on tuua näiteid, kus karu

jõuab hästi ja nõuetekohaselt kaitstud mesilasse (2023. a-l 5 juhtumit). See kinnitab veelkord,

et soovitud tulemuse annab mitteletaalsete ja letaalsete meetmete kasutamine koosmõjus.

8)

Kaebuses ei ole välja toodud, milles seisneb vaidlustatud korralduse õigusvastasus osas,

mis puudutab pruunkarude küttimist inimese elule või tervisele tekkiva ohu vältimiseks.

Asjaolu, et kaebaja ei nõustu kaalutlustega, ei anna alust väita, et otsus on kaalutlusveaga.

KeA on erialakirjanduses esitatud seisukohtadele tuginedes asunud seisukohale, et kütitavas

populatsioonis on loomad inimese suhtes ettevaatlikumad kui kaitstud populatsioonis, nad on

aremad ka madalama asustustihedusega populatsioonis (KeA seisukoha aluseks olevad

teadusartiklid vastuse lisas 2). Lisaks on veel mitmeid teadusuuringuid, mis kinnitavad, et

küttimine suurendab inimpelglikkust.

9)

Kaebaja viide kiletiivaliste põhjustatud ohule on tõendamata ja võrdlus on kohatu, kuna

kiletiivaliste puhul võib letaalse tagajärje kaasa tuua allergiline reaktsioon, mis on üldiselt

ravitav. Karude rünnete või nende põhjustatud liikluskahjudest saadud tervisekahjude

vältimiseks ravimit ei ole. Kuna üha enam satuvad karud inimasustuste lähedusse, on karuga

7(15)

3-23-1659

kohtumist ka metsas mittekäival inimesel pea võimatu vältida. Kohtul tuleb vastanduvate

avalike huvide kaalumisel arvestada, et karude asurkond on Eestis väga heas seisundis ning

tema kaitsestaatust vaidlustatud korraldusega ei ohustata. KeA on korralduses põhjendanud,

miks käesolevalt prevaleerub avalik huvi tagada elanikkonna ohutus.

10) Erinevalt kaebaja väidetest on KeA andnud välja eestikeelsed juhised ja soovitused

tõrjeaedade rajamiseks (kodulehel). KeA on välja toonud, et pruunkaru tekitatud mesitaru ja

viljapuuistanduse kahjustuse korral loetakse ennetustegevus piisavaks, kui mesitaru asub

asustatud hoonele lähemal kui 100 m või mesila on ümbritsetud nõuetekohase

kiskjatõrjeaiaga.

11) KeA on arvestanud kohtuasjas 3-22-1629 Tallinna Halduskohtu poolt osundatud

põhjendamispuudustega. Tallinna Ringkonnakohtu osundatud põhjendamispuudused on

kõrvaldatavad järgmistel aastatel küttimismahu kehtestamisel.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Kohus määras 02.01.2025 määrusega MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebuse läbi

vaatamiseks kirjalikus menetluses, andis võimaluse esitada täiendavaid avaldusi

hiljemalt 24.01.2025 ja vastata neile hiljemalt 31.01.2025 ning määras kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemise ajaks 07.02.2025. Kaebaja esitas täiendava seisukoha

28.01.2025. Vastustaja palus juhul, kui kohus 28.01.2025 esitatud seisukohta arvestab,

määrata vastustajale uus tähtaeg sellele vastamiseks.

4. Halduskohtumenetluse seadustiku § 51 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline

esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda

üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline

põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Menetlustähtajad on mõeldud tagama

menetluse sujuvat ja stabiilset läbiviimist. Vastustaja märgib õigesti, et kaebaja ei ole

ära näidanud, et seisukoha hilinenult esinemiseks oli mõjuv põhjus ega ka millegagi

põhjendanud, miks tal polnud seisukohta võimalik esitada enne kohtu määratud

tähtpäeva. Täiendav seisukoht on esitatud ajal, mil kohus oli juba kindlaks määranud

otsuse kuulutamise aja. Hilinenult esitatud seisukoha menetlemine põhjustanuks

praegusel juhul menetluse viibimise, kuna kohtul tulnuks anda vastustajale täiendav

tähtaeg sellele vastamiseks. Seega jätab kohus otsuse tegemisel kaebaja 28.01.2025

seisukohad tähelepanuta.

5. Kohus selgitab veel, et kuigi kaebaja on 08.12.2024 seisukohas viidanud ka

KeA 2024. a korraldusele, ei ole see käesoleva vaidluse esemeks ja vastavad viited

tuleb seega samuti jätta tähelepanuta.

6. Selles asjas taandub vaidlus küsimusele, kas vaidlustatud korraldusega

pruunkaru küttimismahu määramine 2023/2024. jahiaastaks oli kooskõlas

loodusdirektiivist tulenevate nõuetega ning piisavalt põhjendatud. Seejuures on

osaliselt sarnaste põhjendustega 2022/2023. jahiaastaks küttimismahtu kehtestav

korraldus jõustunud kohtuotsusega praeguseks tunnistatud õigusvastaseks (haldusasi

nr 3-22-1629, kus halduskohtu 06.04.2023 otsus on tehtud enne ja ringkonnakohtu

18.10.2023 otsus pärast käesolevas asjas vaidlustatud korralduse andmist). Kohtu

arvates on need viidatud haldusasjas avaldatud kohtute seisukohad neis käsitletud

õiguslikke probleeme arvestades asjakohased ka selle asja lahendamisel, mistõttu

kohus järgib neid ega pea vajalikuks kõiki põhjendusi üksikasjalikult ning täies mahus

käesolevas otsuses korrata.

8(15)

3-23-1659

7. Arvestades kaebust ja sellele esitatud vastuväiteid, on menetlusosaliste vahel

sisuline vaidlus ennekõike nende põhjenduste osas, millega käesolevas asjas

vaidlustatud korraldust, võrreldes 2022/2023. jahiaasta kohta antud korraldusega,

täiendati. Kohtule nähtub, et sellised põhjendused sisalduvad vaidlustatud korralduse

p-des 2.3–2.5, osaliselt p-s 2.6, p-des 2.7–2.8, osaliselt p-des 2.9, 2.11 [sh p-d 2.11.1 ja

2.11.2] ning põgusalt p-des 2.13 ja 2.14).

8. Kaebaja leiab, et ka täiendavate põhjenduste korraldusse lisamisega ei ole

kõrvaldatud haldusasjas nr 3-22-1629 tehtud kohtuotsustes esile toodud puudused.

Vastustaja on aga asunud seisukohale, et ta on vaidluse all oleva korralduse andmisel

arvestanud kohtuasjas 3-22-1629 Tallinna Halduskohtu poolt osundatud

põhjendamispuudustega ning Tallinna Ringkonnakohtu poolt osundatud

põhjendamispuudused on kõrvaldatavad järgmistel aastatel küttimismahu

kehtestamisel.

9. Loodusdirektiivis on loetletud ühenduse tähtsusega liigid, mille kaitseks tuleb

moodustada kaitsealad (lisa II) ja mis vajavad ranget kaitset (lisa IV). Direktiivi II lisa

punktis a on nimetatud mh pruunkaru (Ursus arctos), välja arvatud Eesti, Soome ja

Rootsi populatsioonid. Direktiivi IV lisa punktis a on samuti nimetatud pruunkaru.

Loodusdirektiivi art 12 lg 1 järgi võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et

kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende levilal,

keelates mh kõik nende liikide isendite looduses tahtliku püüdmise või tapmise viisid

(punkt a). See säte kohaldub ka nende liikide osas, mille puhul on juba saavutatud

soodne kaitsestaatus (Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus C-601/22, p 44). Direktiivi art

16 lg 1 järgi võib liikmesriik teha teatud juhtudel direktiivi artiklite 12, 13 ja 14 ning

art 15 punktide a ja b sätetest erandi, kui muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei

ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme

säilitamist nende looduslikul levialal.

10. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 18.10.2024 otsuses, et loodusdirektiivi IV

lisas ei ole Eestile tehtud pruunkaru puhul mingeid erandeid (vt otsuse p 20).

Ringkonnakohus selgitas, et pruunkaru küttimine on seega lubatud loodusdirektiivi art-

s 16 nimetatud tingimustel ja korras ning ühisdeklaratsioon üksnes kinnitab selle

võimalikkust, kuid ei tee Eestile teiste liikmesriikidega võrreldes mingeid üldisi

erandeid loodusdirektiivi art-te 12 ja 16 kohaldamisel. Vastupidine seisukoht ei ole

seega põhjendatud.

11. Loodusdirektiivi art 16 lg 1 järgi võib liikmesriik teha teatud juhtudel direktiivi

artiklite 12, 13 ja 14 ning artikli 15 punktide a ja b sätetest erandi, kui muud rahuldavat

alternatiivset lahendust ei ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide

soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levialal, mh järgmistel tingimustel: /

…/ b) eriti oluliste saagi-, karja-, metsa- , kalamajandus-, veemajanduskahjude ja

muud liiki omandiga seotud kahjude ärahoidmiseks; /…/ c) rahva tervise ja

elanikkonna ohutuse huvides või muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel

põhjustel, sealhulgas sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused ning kasu, mida keskkond

saab erandite andmisest.

12. KeA selgitusel on erandimeetme rakendamise eesmärgiks kahjude (sh nii vara

kui ka inimese elu ja tervist puudutavate kahjude) vähendamine ning ennetamine.

Seega on tuginetud nii punktidele b kui ka c.

13. Loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktis b nimetatud erandile tuginedes tohib

pruunkarule jahti pidada üksnes eriti oluliste kahjustuste vältimiseks ja juhul, kui selle

9(15)

3-23-1659

eesmärgi saavutamiseks puuduvad muud rahuldavad lahendused ning jahipidamine ei

kahjusta pruunkarude soodsa kaitsestaatuse säilitamist. Seejuures ei ole välistatud

võimalus kasutada küttimist ka kahjustuste ennetamiseks. Tallinna Ringkonnakohus

selgitas Euroopa Kohtu praktikale tuginedes, et erandi kohaldamiseks ei pea

kahjustused olema juba tekkinud, siiski peab esinema oluliste kahjustuste tekkimise

suur tõenäosus (vt ka Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus C-601/22, p-d 70-72). Oluliste

kahjustuste tekkimise suurt tõenäosust saab KeA põhjendada mh varasemate

kahjustuste juhtumitega. Sellele viitab ka nimetatud punkti b Eesti õigusesse üle võttev

jahieeskirja § 5 lg 1, mis lubab küttimist justnimelt karu tekitatud kahjustuste

piirkonnas tulevaste karu tekitatud kahjustuste vältimise eesmärgil (Tallinna

Ringkonnakohtu 18.10.2024 otsuse p 21). Erandi kohaldamise eelduste olemasolu

peab tõendama vastustaja.

14. Arvestades viidatud Euroopa Kohtu lahendit ning ka ringkonnakohtu selgitusi,

pidi vastustaja seega ära näitama, et 96 pruunkaru isendi küttimine 2023/2024.

jahiaastal aitab ära hoida oluliste kahjustuste tekkimise suure tõenäosuse. Kahju tuleb

tõendada (see ei tohi olla puht hüpoteetiline) ning see peab vähemalt suures osas

olema omistatav konkreetsele loomaliigile.

15. Seoses varakahjudega on KeA vaidlustatud korralduses viidanud, et 2020. a ja

2021. a oli pruunkaru tekitatud kahjustuste hulk mesindusele suurem kui kunagi varem

teadaolevalt, samas viimasel kahel aastal on võrreldes eelmise aasta sama perioodiga

KeA-le teavitatud kahjustuste hulk mõnevõrra vähenenud (korralduse p 2.6). KeA

kirjeldatud trendi kinnitab ka KAUR 2023. a ulukiseire aruanne, millest KeA on

korralduse andmisel lähtunud. Aruande kohaselt oli karu tekitatud kahjustuste hulk

mesindusele 2022. a-l, võrreldes aasta varasemaga, üle kahe korra väiksem ning

kahjustatud mesitarude arv viimase nelja aasta madalaim. Samuti märgitakse, et 2023.

a kevadel oli kahjustuste hulk taas kahanenud eelmise aasta sama perioodiga võrreldes

(vt dtl 584). Aruandest selgub, et enim kahjustusi oli Järva- ja Viljandimaal, 2022.

aastaga võrreldes olid kahjustused kasvanud vaid Ida-Viru- ja Jõgevamaal, kuigi päris

puutumata ei jäänud mesilad üheski Mandri-Eesti maakonnas (dtl 587 ja joonis dtl

588).

16. KeA viidatud suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavast nähtub, et karu

tekitatud kahjustused on olnud Eestis seotud peamiselt mesilate rüüstamisega.

Tegevuskavas kirjeldatakse, et aastal 2020 kahjustasid pruunkarud KeA-le

teadaolevalt 221 korral 179 mesilas 511 mesitaru (aastal 2019 vastavalt 193 korral 163

mesilas 354 tk) ning viimaste aastate keskmine registreeritud karu kahjustatud

mesilasperede arv on olnud ca 300. Tegevuskavas on välja toodud, et karude tekitatud

registreeritud kahjude arv on viimastel aastatel kasvanud, kuid märgitud, et ilmselt on

kasvanud ka teadlikkus kahjude teatamise ja hüvitise saamise võimalusest, mis võib

omakorda olla tõstnud kahjuteadete edastamise aktiivsust (vt dtl 705). Samuti

viidatakse sellele, et karude arvukuse tõusuga on samaaegselt tõusnud mesinduse

populaarsus ja mesilate arv ning sellega seoses ka vastavate kahjustuste tõenäosus (dtl

713).

17. Kaebusele vastates selgitas KeA, et kuna karude poolt tekitatud kahju juhtumite

arv on 2022. a ja 2023. a oluliselt väiksem, näitab see, et korralduses välja toodud

alternatiivsed meetmed täidavad koosmõjus oma eesmärki. Sellise järeldusega ei saa

nõustuda. 31.07.2023 seisukohas märkis KeA, et 2020. a kütiti 92 karu, 2021. a 85

karu, 2022. a 91 karu (dtl 665). 2023/2024. jahiaastal kütiti 95 karu. KeA esitatud

andmetest nähtuvalt on kütitud isendite arv viimastel aastatel (2020-2023) seega olnud

10(15)

3-23-1659

suhteliselt sarnane. Samas on 2022. a ja 2023. a KeA-le teavitatud karu tekitatud

kahjustuste hulk nii KeA selgitusel kui ka KAUR 2023. a seirearuandest nähtuvalt

oluliselt vähenenud, seevastu 2020. a ja 2021. a oli pruunkaru tekitatud kahjustuste

hulk mesindusele suurem kui kunagi varem. Seega ei nähtu kohtule, et just karude

küttimine, mille suurusjärk on olnud viimastel aastatel väga sarnane, oleks mesilate

rüüstamisega seotud kahjude vältimise osas positiivset mõju omanud.

18. Karude poolt võimalike kariloomade kahjustamise osas on nii suurkiskjate

kaitse ja ohjamise tegevuskavas (vt dtl 704) kui ka KAUR 2023. a seirearuandes (vt dtl

588) märgitud, et kariloomade murdmist karude poolt juhtub Eestis väga harva ning

vastavat statistikat ei ole mõtet esitada. Kariloomadele tekitatud kahju ennetamise

vajadusele ei ole vaidlustatud korralduses ka tuginetud ning seega puudub vajadus

seda kahju põhjalikumalt käsitada.

19. Vaidlustatud korralduses on põgusalt viidatud ka silorullide ja vilja

kahjustamisele karude poolt. Seirearuandest nähtub, et lõhutud silorullide kogused, aga

ka kahjustuste trend on võrreldavad mesitarude omadega: 2021. a jäi sarnaselt

rekordiliste mesilakahjustustele silma rekordiliste silopallide lõhkumistega, kuid 2022.

a lõhuti karude poolt silorulle võrreldes 2021. a-ga üle kolme korra vähem (vt dtl 588).

Seirearuande kohaselt tekitavad karud olulisi kahjustusi ka põllukultuurides, eelkõige

maisi-, kaera- ja nisupõldudes, kuid selle kohta puudub statistika ja lisaks võib olla

keeruline või lausa võimatu hinnata, kui suur ühest või teisest põllust on rüüstatud

karude ja kui suur osa metssigade poolt (dtl 589). Seega ei ole põllukultuuridele

tekitatud kahju omistatav konkreetselt karudele.

20. Kokkuvõttes nähtub korralduse aluseks olevast seirearuandest 2023. a kohta, et

kõigis Mandri-Eesti maakondades oli mesilate ja/või silorullide kallal käidud, kuid

märksa vähem kui eelneval kolmel aastal. Teistest eristuvat selgelt Järvamaa, kus

kolmel viimasel aastal on karu kevadised ründed mesilatele olnud suurimad ning on

aasta-aastalt kasvanud (dtl 589).

21. Kohtu arvates ei ole eelnevat arvestades veenvalt ära näidatud, kuidas 96

pruunkaru isendi küttimine 2023/2024. jahiaastal aidanuks ära hoida eriti oluliste

kahjustuste tekkimise suure tõenäosuse. Seega ei ole täidetud erandile b tuginemise

esimene eeldus. Ennekõike arvukuse piiramine ei saa olla erandite kohaldamise

eesmärgiks. Seirearuandes on märgitud, et kuigi karu kahjustuste hulk on kahtlemata

seotud karude arvukusega, mängivad väga olulist rolli ka muud tegurid, mis aastati

suurel määral kõikuda võivad: esiteks loodusliku toidu rohkus ja kättesaadavus

sügisesel nuumaperioodil (vajadus mesitarude kallale minna väheneb toidu hea

kättesaadavuse korral), teiseks omaniku poolt kahjustuste ennetamiseks tarvitusele

võetud abinõud ja riigipoolne tugi sellele, kolmandaks võimalikele kahjustajatele

suunatud küttimise õnnestumisele (dtl 588). Viimase osas nähtub seirearuandest, et nii

mesilaskahjustuste tekitajateks kui ka silorullide kahjustajateks peetakse eeskätt noori

karusid, kes teevad seda enda suurema energiavajaduse tõttu või lihtsalt mängulustist

(dtl 588). Samas on välja toodud, et küttimissurve on suurenenud täiskasvanud

emakarudele (dtl 591).

22. Kohtu arvates ei võimalda esitatud andmed järeldada, et just letaalsete ja

mitteletaalsete meetmete kombineerimine on andnud soovitud tulemuse eriti oluliste

kahjude vältimisel. Kuna letaalsete meetmete kasutamine on viimastel aastatel

toimunud sarnases mahus, tuleb soovitud tulemuse saavutamine omistada pigem

mitteletaalsete meetmete kasutamisele. Kuivõrd kahjustuste hulk võrdluses aastatega

11(15)

3-23-1659

2020 ja 2021 on seega eelduslikult ennekõike mitteletaalsete meetmete kasutamise

tõttu märkimisväärselt vähenenud, ei ole ühtlasi piisavalt põhjendatud ega tõendatud,

et olemas ei oleks rahuldavat alternatiivset lahendust, mis võimaldaks saavutada

taotletava eesmärgi. Sellist järeldust kinnitab suurkiskjate kaitse ja ohjamise

tegevuskava, milles märgitakse, et üldiselt soovitatakse maailmas suurkiskjate

kahjustuste puhul toetada kahjustuste ennetusmeetmeid ning need on viimasel

aastakümnel tugevalt tõusnud (dtl 703). Tegevuskavas on seejuures analüüsitud

aastateks 2012–2021 koostatud suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskava täitmist

ning leitud, et on selgeid signaale, et ellu viidud ennetusmeetmed (kiskjatõrjeaiad ja

karjavalvekoerad) on väga tõhusad (vt dtl 713). Elektrikarjuse kasutamise võimalusele

kui tõhusa meetme olemasolule viitas ka Tallinna Ringkonnakohus oma 18.10.2024

otsuses (p 34). Vaidlustatud korralduses on KeA samuti selgitanud, et korralduses

nimetatud alternatiivide aktiivsel propageerimisel ning toetuste tulemusel on paaril

viimasel aastal vähenenud mesitarude kahjustused. Seega ei ole antud juhul täidetud ka

muude rahuldavate vahendite puudumine kui teine erandile b tuginemise eeldus.

23. Eelnevast tulenevalt puudub vajadus hinnata erandi kohaldamise kolmandat

aspekti ehk seda, kas erandi kohaldamine kahjustaks karu populatsiooni soodsa

kaitsestaatuse säilitamist.

24. Vastustaja on korralduse andmisel tuginenud lisaks loodusdirektiivi art 16 lg 1

punktile c, mille kohaselt tohib art-s 12 toodust erandeid teha rahva tervise ja

elanikkonna ohutuse huvides või muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel

põhjustel, sealhulgas sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused ning kasu, mida keskkond

saab erandite andmisest. Jahieeskirja §5 lg 1 lubab karule jahti pidada inimese elule

või tervisele tekkiva ohu vältimiseks.

25. Selles osas on vaidlustatud korralduse p-s 2.7 põhjendatud, et karude asurkonna

suurus on Euroopa üks kõrgemaid; asurkonna kasvuga kaasneb aga risk inimese

ründeks. Põhjendatakse, et karu soodne seisund võib ohtu sattuda, kui suurenevad

kahjude hulk ja inimeste kokkupuutevõimalused suurkiskjatega. Korralduse järgi

suureneb karu arvukuse kasvuga tõenäosus inimese ja karu vaheliseks konfliktiks, seda

eriti asulate lähedal, kuhu põlistest elupaikadest välja tõrjutud peamiselt nooremad

isendid endale elupaika ja toitu otsima tulevad. Korraldusest nähtub, et 2023. a

esimesel poolaastal on KeA-le teada antud 9 juhtumist, kus inimese ja karu teed

ristusid, Häirekeskuse riigiinfo telefonile aga 25 korral. Põhjendatakse ka seda, et

reeglina karuga kohtumistest ametkondadele teada ei antagi, vaid pigem jagatakse

vastavat infot nii kohtumiste kui karu tegevusjälgede osas kogukonnaliikmete vahel

eesmärgiga teineteist ohu eest hoiatada; erinevatel tööalastel kohtumistel teevad

kogukonnad nendest sündmustest kõige muu kõrval aga üha sagedamini juttu.

Korralduses viidatakse ka sagenenud meediakajastustele seoses karuga kohtumisest

tingitud konfliktidega ning järeldatakse kõigest eeltoodust, et karude arvukusest

tingitud kokkupuudete sagenemine ja konfliktide ohu suurenemine on selge. KeA

järeldas korralduses kokkuvõttes, et eelneva valguses on Eestis selgelt tunnetatav

ülekaalukas avalik huvi tagada elanikkonna ohutus. Legaalse tegevuse lubamine aitab

vähendada ka ebaseaduslikku küttimist, kuivõrd vastasel juhul võib Rootsi näitel

suureneda salaküttimine. KeA hinnangul tuleb karude asurkonna väga hea seisundi

olukorras arvestada enam ka sotsiaalsete aspektidega, sh võimalike tekkivate

hirmudega karuga kohtumise või rünnaku ees.

26. Esitatud põhjendused vältimist vajava ohu sisustamisel jäävad siiski väga

üldsõnaliseks. Neist ei selgu, kas karudest KeA-le või Häirekeskusele teatanud

12(15)

3-23-1659

inimesed on karusid näinud metsas käies või on märkimisväärselt suurenenud karude

kohtamine just aktiivse inimtegevusega aladel. Kuigi korralduses kirjutatakse, et

paljud kohtumistest leidsid aset asulate läheduses, on ka see viide väga üldine, jättes

selliste kohtumiste osas täpsustamata isegi suurusjärgu, samuti selle, kas või kuidas

karude viibimine asulate läheduses on varasemaga võrreldes muutunud. Suurkiskjate

kaitse ja ohjamise tegevuskavast nähtub, et karud üldiselt väldivad aktiivse

inimtegevuse (nt linnade) lähedust (dtl 693). Ehkki karuga kohtunud inimestes

tekkinud hirmule on korralduses viidatud, ei selgu sellest ka üldistatult, mitmel juhul

karuga kohtunud inimene karu rünnaku ees reaalset hirmu tundis ja kus selline

kohtumine toimus (kas metsas või asula läheduses; millistes maakondades või

jahipiirkondades). Samuti ei nähtu esitatud põhjendustest hinnangut, kui palju

suureneb tõenäosus karurünnakuteks seoses karude arvukuse kasvuga. Isegi kui

karudega kokkupuudete sagenemisest järeldada karude arvukuse tõusu, ei saa ainuüksi

sellega automaatselt põhjendada suuremat ohtu elanikkonnale.

27. Erandeid tuleb rakendada kitsendavalt ja nende vajadust konkreetselt

põhjendada, mis aitaks tagada nende kohaldamise kontrollitavust. Seega ei piisa

rahvatervise ja elanikkonna ohutuse tagamise vajaduse erandile tuginemiseks ainuüksi

üldistest põhjendustest seoses pruunkarust, mh arvestades tema asurkonna suurust,

lähtuda võiva ohuga. Põhjendatud kahtlus inimese elule või tervisele tekkivast ohust

peaks tuginema teaduslikel andmetel, kuid praegusel juhul selliseid veenvaid andmeid

esitatud ei ole. Suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskava järgi on karu rünnakud

inimese vastu haruldased (dtl 690, dtl 707). Ka kaebaja esitatud terioloogi E.T

selgituses (dtl 10) on välja toodud, et Eestis on viimase 23 aasta jooksul toimunud

teadaolevalt 4 inimese vigastusega lõppenud karu rünnakut, kuigi karu arvukus on

ametlikele andmetele tuginedes jäänud sel perioodil vahemikku 700-1000 isendit

(võrdlusena oli seirearuande kohaselt karude üldarvukus 2022. a suvel 900-950

isendit). Terioloog on selgitanud ka seda, et karu arvukuse muutus ei ole karu

rünnakute selgitamiseks piisav (karu rünnakut ei saa välistada ka väga väikese

arvukuse korral, dtl 11). Lisaks ei ole korralduse aluseks olnud 2023. a seirearuandes

esitatud küttimisettepaneku kohaselt küttimise eesmärgina nimetatud vajadust vältida

ohtu inimese elule või tervisele, vaid eesmärgina on nimetatud eeskätt kahjustuste

ennetamist (dtl 592). Seirearuandes tuginetakse ka sellele, et kuna tol aastal oli

iseseisvunud noori karusid varasemate aastatega võrreldes rohkem, lubas see

küttimiskvooti mõnevõrra suurendada. Selline põhjendus ei kinnita eesmärki või

vajadust vältida ohtu inimese elule või tervisele, vaid viitab pigem soovile piirata

pruunkarude arvukust.

28. Inimese ja karu vaheliste konfliktide ohu suurenemise käsitlemisel on

vaidlustatud korralduse punktis 2.7 viidatud, et inimeste suurenev ohutunne karu

suhtes ei ole otseselt mõõdetav, kuid meediakajastusi sellistest konfliktidest on järjest

sagedamini. Punktis 2.8 tuginetakse ka vajadusele säilitada karude inimpelglikkus.

Samas ilmneb korralduses viidatud, ajakirjas Eesti Jahimees ilmunud T.R artiklist

„Kui ohtlik on karu?“,4 milles mh analüüsitakse rahvusvahelisi artikleid, et aastate

2000–2015 kohta maailmas olemasolevatest andmetest 664 karurünnaku osas on

järeldatud, et karurünnakute sagedus ja fataalsus on suurem piirkondades, kus

inimasustus on hõre ja karude oma tihe, mille põhjuseks toodi analüüsis asjaolu, et

karud ja inimesed on ilmselt õppinud tiheda inimasustusega aladel koos eksisteerima

ning ohtlik konflikt tekib pigem seal, kus karusid tihedalt, aga inimene harv külastaja.

Samuti on T.R märkinud, et tema poolt käsitletud artiklis ei täheldatud karude

4 https://issuu.com/menuk/docs/jahimees_03_2022_issuu/s/16592951

13(15)

3-23-1659

ohtlikkuse erinevust paigus, kus liiki kütitakse ja kus ei kütita, tuues küll välja, et võib

olla ka teistsuguseid seisukohti. Sarnaselt on E.T oma arvamuses esile toonud, et

uuringud ei kinnita küttimise olulisust karurünnakute vähendamisel (dtl 11).

29. Et kinnitada karude käitumuslikku seost küttimisega, täpsemalt seda, et

kütitavas populatsioonis on loomad inimese suhtes aremad, mistõttu küttimine peaks

aitama tagada ka elanikkonna ohutust, on korralduses viidatud mitmele teadusartiklile

(vt korralduse joonealused viited 11-13 ja vastustaja vastuse lisad). Kõik need artiklid

ei kinnita siiski üheselt vastustaja järeldust.

Korralduse joonealuse viites nr 12 olevast artiklist5 (täistekst lisatud vastustaja vastusele)

nähtub näiteks, et küttimise selline mõju ei ole leidnud teaduslikku kinnitust ning küttimine ei

ole inimpelglikkuse tekkel esmane tegur – olulisim mõjur inimpelglikkuse vähenemisel on

karudele kättesaadav inimtekkeline sööt ning seda isegi kütitavate karude puhul. Küttimise

mõju täheldatakse siis, kui toitu puudutav faktor kõrvale jätta. Artiklis on järeldatud, et

inimpelglikkuse säilitamiseks tuleb ennekõike kontrollida toiduressursside kättesaadavaust

karudele. Sarnane järeldus on nähtav ka suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavast, milles

on kirjeldatud, et inimese-karu konflikte (aga ka karude asustustihedust) mõjutavad

toiduressursside jaotus, kättesaadavus ja kvaliteet, kusjuures oluliseks on muutunud just

lisasöötmine ja jäätmed – karud harjuvad kiiresti inimese antava kunstliku söödaga ja seeläbi

ka inimestega, mistõttu võivad sellistest loomadest kergesti saada probleemsed isendid (dtl

694-695).

Korralduse joonealuse viites nr 12 olevas artiklis on ühtlasi viidatud ka selliste kasvava

arvukusega ja kütitavate populatsioonide olemasolule, mis sellest olenemata on muutunud

vähem pelglikuks.

Korralduse joonealuses viites nr 11 toodud artiklist6 nähtub küll sellele tuginev järeldus, kuid

selles artiklis analüüsitakse Ameerika musta karu ehk baribali (Ursus americanus), mitte

pruunkaru käitumist. Pole teada, millises ulatuses vastav järeldus on ülekantav pruunkarudele.

Vastustaja vastusele lisatud artiklist (dtl 889 jj) nähtub autorite kokkuvõtlik hinnang, et

jahipidamine mõjutab karude ööpäevast liikumismustrit kriitilisel toitumisperioodil, muutes

nad liikuvamaks öisel ajal. Artikkel ei kinnita üheselt, et jahipidamine, mis pealegi toimub

üldiselt aladel, kus inimeste ja koerte viibimine pigem ei ole tavapärane, oleks sobiv vahend

ohtlike kokkupuudete vähendamiseks.

30. Seega ei ole praegusel juhul veenvalt ära näidatud, kuidas sellises mahus

pruunkaru isendite küttimine 2023/2024. jahiaastal kavandatud piirkondades oli

vajalik rahva tervise ja elanikkonna ohutuse huvides või kuidas meetmete võtmata

jätmise korral olnuks suur tõenäosus inimese elule ja tervisele ohu tekkimiseks.

Erandile tuginemiseks ei saa ohu tekkimine olla puht hüpoteetiline.

31. Lisaks on kõnealusesse erandisse puutuvalt tegevuskavas selgitatud, et Eestis

on võimalik ohtusid vähendada, koolitades ja informeerides inimesi sellest, et

suurkiskjatega kohtudes valesti käitudes, suurkiskjatele toitu kättesaadavaks tehes või

neid ebaseaduslikult loodusest eemaldades võib oluliselt suureneda ka rünnakute

tõenäosus ning rünnakute ärahoidmise eesmärgil on koostatud ka mitmeid

käitumisjuhiseid, näiteks Eesti Jahimeeste Seltsi kodulehel (dtl 707). Korralduses ei

ole piisavalt põhjendatud rahuldavate alternatiivsete lahenduste puudumist.

5 https://www.jstor.org/stable/3872997

6 https://besjournals.onlinelibrary.wiley.com/doi/full/10.1111/1365-2664.12700

14(15)

3-23-1659

32. Korralduse p-s 2.7 on tuginetud sellele, et viimastel aastatel on karude arvukuse

tõusuga seoses suurenenud nende osalusega liiklusõnnetuste arv: perioodil 2013–2017

hukkus Eestis liiklusõnnetustes aastas 1-2 karu, alates 2018. a on see arv aga tõusnud,

püsides vahemikus 5–7 isendit aasta kohta. Need andmed ei võimalda siiski selgelt

järeldada, kas või milline suur kahju või oht on karude osalusel toimunud

liiklusõnnetustega kaasnenud ning kuidas karude küttimine sellise kahju või ohu

tekkimise tõenäosust vähendab. Kaebusele vastates on vastustaja viidanud

liiklusõnnetustega kaasneda võivale tervisekahjule, näitamata ära, kas või milliseid

tervisekahjusid on sellistes õnnetustes tekkinud või kuidas korraldus selliste õnnetuste

tõenäosust vähendada aitab (sh maakondade või jahipiirkondade kaupa). Viide

võimalikule salaküttimise ohu suurenemisele on hüpoteetiline. Puuduvad andmed, et

Eestis toimuks ulatuslik karude salaküttimine.

33. Neil põhjustel tuleb kaebus rahuldada.

34. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kuna otsus on tehtud vastustaja kahjuks, jäävad menetluskulud vastustaja kanda.

Kaebaja on tasunud kaebuselt riigilõivu 40 eurot. Seega tuleb vastustajalt kaebaja

kasuks välja mõista menetluskulu 40 eurot. Muus osas jäävad menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

15(15)