2-23-9453/55 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Vallo Kariler ja Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

7. veebruar 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-9453

Kohtuasi

N.X-i avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 9. augusti 2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

R.V määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: N.X (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kaire Aus

Puudutatud isik I): J.F (isikukood XXX), määratud

esindaja vandeadvokaadi abi Laureana Telk

Puudutatud isik II: R.V (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Ene Ahas

Eestkosteasutus: Põhja-Pärnumaa vald (vallavalitsuse

kaudu, registrikood 77000234), lepinguline esindaja

Elisabeth Pahk

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda R.V

20. septembril 2024 esitatud tõendite (vanemate

e-kirjavahetus, kooli logopeedi e-kiri) vastuvõtmisest.

2. Keelduda N.X-i 16. jaanuaril 2025 esitatud tõendite (vanemate

e-kirjavahetus, R.V vastus perelepituses osalemise kohta) vastuvõtmisest.

3. Tühistada Pärnu Maakohtu 9. augusti 2024 määrus osas, millega maakohus

lõpetas N.X-i ja R.V ühise hooldusõiguse J.F-i haridust ja tervist puudutavates

küsimustes ja andis hooldusõiguse selles osas üle N.X-ile . Teha tühistatud osas

uus määrus, millega jätta N.X-i avaldus nimetatud osas rahuldamata. Muus osas

jätta maakohtu määrus muutmata.

4. Kohtumääruse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

2-23-9453

4.1. Rahuldada osaliselt N.X-i avaldus R.V vastu ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks alaealise lapse J.F-i suhtes.

4.2. Lõpetada N.X-i ja R.V ühine hooldusõigus alaealise lapse J.F-i suhtes J.F-i

viibimiskoha määramise õiguse osas ja anda hooldusõigus selles küsimuses üle

N.X-ile.

4.3. Jätta rahuldamata N.X-i avaldus N.X-i ja R.V ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks alaealise lapse J.F-i haridust ja tervist puudutavates küsimustes.

Nendes küsimustes säilib vanematel ühine hooldusõigus.

5. Rahuldada R.V määruskaebus osaliselt.

6. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda, v.a J.F-i riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad Eesti

Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse resolutsiooni p-de 3–6 peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva

jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei ole määrus edasikaevatav

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 4771 lg 4).

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

Vanema hooldusõiguse kuuluvuse asjas tehtud määrus on isiku perekonnaseisuandmetes

muudatuste tegemise alus. Kohus saadab määruse jõustumisest arvates kümne päeva jooksul

perekonnaseisuasutusele hooldusõiguse andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse (TsMS §

5631).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. N.X (avaldaja, ema) esitas 03.07.2023 Pärnu Maakohtule avalduse vanemate ühise

hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse igakordse viibimiskoha, hariduse ja tervise

küsimustes ning nendes küsimustes hooldusõiguse avaldajale üleandmiseks.

2. Avaldaja ja R.V (isa) kooselust sündis xx.xx.xxxx J.F (laps). Vanemate kooselu lõppes

31.05.2018 ning algselt jäi laps elama koos emaga. Pärnu Maakohtu 19.10.2019 määrusega

tsiviilasjas nr 2-19-3749 kinnitati vanemate kokkulepe selle kohta, et lapse elukohaks on ema

elukoht Pärnu linna piires, laps õpib ema elukohajärgses koolis Pärnu linnas ning tema

perearstiks on ema elukohajärgne perearst Pärnu linnas. Muudes küsimustes jäi vanematel

lapse suhtes ühine hooldusõigus. Pärnu Maakohtu 31.08.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-

18818 kinnitati vanemate kokkulepe selle kohta, et lapse elukohaks on alates 01.09.2021 isa

elukoht (YYYs), laps õpib isa elukohajärgses koolis, lapse perearstiks on isa elukohajärgne

perearst. Muudes küsimustes on vanematel lapse suhtes ühine hooldusõigus.

3. Avalduse esitamise tingis lapse soov minna elama ema juurde Tallinnasse, kuid isa ei anna

selleks nõusolekut. Laps on korduvalt emale oma soovist rääkinud. Ema muretseb lapse

vaimse seisundi pärast, sest laps on rusutud ja kurb. Vanematel on lahkhelid ka lapse õppetöö

2-23-9453

järjepidevuse osas, sest isa läheb lapsega reisile õppetöö ajal hoolimata õpetajate hoiatustest,

et laps jääb õppetööst maha ja lapsel on väga raske hiljem järele õppida. Isa on tahtnud lapse

võtta ka koduõppele, kuigi tal ei ole piisavalt tahet, aega või oskusi last kodus õpetada.

4. Isa vastuseisu lapse elukoha ja kooli muutmisele tõendab ka see, et kui ema registreeris

lapse elukoha enda juurde ja võttis YYY Gümnaasiumist välja lapse dokumendid, et laps

saaks alustada õpinguid ema elukohajärgses koolis, siis isa vaidlustas need toimingud. Ema

soovib pakkuda lapsele parimat elu- ja hariduskeskkonda ning on loonud selleks kõik

võimalused. Ka isa leidis, et lapsele tuleb keskkonnavahetus kasuks (seda seoses Tenerifel

puhkamisega). Seega mõistab ta, et laps vajab teistsugust elukeskkonda ja arenguvõimalusi,

mida isaga hea suhte hoidmine ja tema külastamine maaelu keskkonnas üksnes toetaksid.

Puudutatud isikute seisukohad

5. Isa vaidles avaldusele vastu. Kehtiv elukorraldus vastab lapse huvidele ja tagavad lapse

heaolu. Ema põhjendused ei anna alust elukorraldust muuta. Võrreldes varasema

kohtumenetlusega on muutunud see, et laps on jõudnud teismeikka. Selles eas lapsed

suudavad näha eelkõige lühiajalist perspektiivi ja kalduvad võtma otsuseid vastu iseenda

kasust lähtuvalt. 13-aastane laps ei saa aru, mida selline suur elukorralduse muudatus

tähendab. Seega ei saa lapse soovi automaatselt aluseks võtta ja muuta kergekäeliselt

kardinaalselt lapse elukorraldust.

6. Isa on emast tasakaalukam. Ka perelepituses soovis isa läbi arutada ema soovitud lapse

elukorralduse muutuse plussid ja miinused. Ema keeldus arutelust ja soovis perelepituse

lõpetada. Ema ei õpi lapsega. Ema tundis lapse õpitulemuste ja koduste tööde vastu viimati

huvi 29.05.2023, s.o kohtule avalduse esitamise ettevalmistamise ajal. Erinevalt ema

elukorraldusest (tööandja poolt rangelt piiritletud tööaeg, töövälisel ajal täiendkoolitused)

võimaldavad isa elukorraldus ja teadmised vajadusel last õppetöös rohkem aidata.

7. Arusaamatuks jääb ema valitud õiguskaitse viis – suuremas mahus lapsega aja veetmine on

võimalik ka ilma lapse elukorraldust muutmata ja isa hooldusõigust piiramata. Isa ei ole olnud

vastu sellele, kui ema soovib lapsega rohkem suhelda ja tegi selleks ka ettepaneku, kuid ema

teatas, et tema ei saa töö tõttu suuremas ulatuses suhelda või keeldus üldse arutelust. Ema

soovib, et laps elaks tema juures Tallinnas, kuid toob välja, kuidas tema töö piirab lapsega

koosolemise võimalusi. Sellisel juhul oleks mõistlik anda teisele vanemale võimalus lapsega

tegeleda.

8. Lapsele määratud esindaja leidis, et avalduse rahuldamine on lapse huvides, kuna lapsel on

väljakujunenud kindel soov minna elama ema juurde. Laps on konfliktist ilmselgelt häiritud.

Tekkinud olukord on vaimse tervise häire tekkimisele hea kasvulava. Mõlemad vanemad on

valmis ja võimelised last kasvatama, vanemate materiaalne võimekus lapse eest hoolitseda on

samane, lapse õppimist toetavad mõlemad vanemad võrdsel määral ja lapsel on mõlema

vanemaga kiindumuslik suhe. Samas ei mõista vanemad, et kuni nad ei õpi omavahel

suhtlema ja ei saa aru, et last ei saa kasutada suhtlusvahendina, ei muutu lapse enesetunne

paremaks.

9. Põhja-Pärnumaa vald (vallavalitsuse kaudu) avaldab, et Tallinnasse kolimine on lapse enda

kindel soov ning vanemad peaksid mõistma, et laps ei saa olla nende vahendaja, sest see

tekitab lapses lojaalsuskonflikti.

2-23-9453

Maakohtu määrus ja põhjendused

10. Harju Maakohus rahuldas avalduse ja lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse

lapse suhtes ning andis hooldusõiguse lapse viibimiskohta, haridust ja tervist puudutavates

küsimustes üle emale. Kohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning lapsele

riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud riigi kanda.

11. Maakohus tuvastas, et avaldaja ja puudutatud isik II on rahvastikuregistri andmetel lapse

hooldusõiguslikud vanemad. Perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg-st 3 tulenevalt lähtub kohus

ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel

eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku

valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist. Asja materjalist

ja ärakuulamistest järelduvalt on lapse huvides vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine

taotletud küsimustes ja hooldusõiguse üleandmine lapse emale.

12. Lapse ärakuulamisel veendus kohus, et lapse tahe minna ema juurde elama on siiras,

tingitud ainult tema isiklikust soovist. Kuigi laps ei olnud kooli vahetusega seonduvaid

küsimusi lõpuni läbi mõelnud, ei olnud ta kooli vahetuse osas ebakindel. Ei tekkinud kahtlust,

et laps oleks ema poolt mõjutatud, kuid lapsel oli mure isa suhtumise ja temaga edasise

läbisaamise osas. Õige ei ole isa etteheide, et lapse arvamusele tuginemisega paneks kohus

vastutuse täielikult lapsele. PKS § 116 lg 3 sätestab vanematele kohustuse arvestada lapse

arengutasemega ja arutada lapsega seotud hooldus- ja kasvatusküsimusi. Ühelt poolt isa

täidab seda kohustust, kuid ainult selliselt, et lõppresultaat oleks talle sobilik.

13. Ema juurde elama asumine ei kahjusta lapse heaolu. Vanemate vahel ei ole konstruktiivset

koostööd. Kohtuasjas (tsiviilasi nr 2-19-18818) andis ema nõustumuse lapse elukoha,

hariduse ja tervise küsimustes isale põhjusel, et laps avaldas emale sellist soovi. Isa ei ole

vastupidist olukorda valmis aktsepteerima. Isa heidab emale ette, et ema ei ole valmis arutama

lapse kirja pandud plusse ja miinuseid, kuid ei ole ise valmis arutama emaga lapse elukoha

muutumist. Isa ei ole valmis seda mõtet kaaluma. Kui isa ei ole valmis last ja lapse ema

usaldama, ning seab enda seisukohad lapse tunnetest kõrgemale, ei ole vanemate ühise

hooldusõiguse säilitamine lapse elukoha, kooli ja tervise küsimustes enam lapse huvides.

14. Võimalikku leppimist ja vanemate vahelist konstruktiivset lapse heaolust lähtuvat

koostööd ei ole ja puudub alus arvata, et vanemad jõuaksid lähiajal ühistele arusaamadele ja

vaidlusi enam ei tekiks. Vanemad on lapse hooldusõiguse ja ülalpidamise küsimustes

pöördunud kohtu poole alates 2017. a korduvalt (tsiviilasjad nr 2-17-689, 2-19-3749, 2-19-

18818, 2-21-7262).

15. Asjaolu, et ema ei ole e-koolis tutvunud lapse õpitulemustega, ei tõenda seda, et emal ei

oleks huvi lapse koolikohustuse täitmise vastu. Eluliselt ei ole usutav, et kui täiskasvanu

ennast koolitab-täiendab, alahindab ta samal ajal oma lapse hariduse omandamist.

16. Hetkel puudub vaidlus lapse tervise küsimuses, kuid vanemate vahel puudub tegelik

koostöö. Ühise hooldusõiguse jätkumine lapse tervisega seotud küsimustes annab alust

tulevikus vaidluste tekkele, mis ei ole lapse huvides. Ühise hooldusõiguse lõpetamist toetab

isa avaldatud usaldamatus ema vastuvõetud otsuste suhtes. Kuna lapse viibimiskoha

küsimustes jääb ainuotsustusõiguse emale, tuleb ka hariduse ja tervisega seotud küsimused

jätta otsustada lapse emale. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole tingitud sellest, et isa ei

oleks hooldusõiguse teostamisega hakkama saanud, vaid sellest, et isa ei ole valmis lapse

2-23-9453

sooviga arvestama. Vanemate omavaheline halb suhtlus või negatiivsus teise vanema suhtes

võib olla last kahjustav.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

17. Lapse isa palub maakohtu määruse tühistada ja jätta uue määrusega ema avaldus

rahuldamata ja menetluskulud ema kanda.

18. Kaebuse kohaselt puudusid alused avalduse rahuldamiseks selliselt, et isale jääb sisuliselt

üksnes lapsega suhtlusõigus. Puudus vaidlus, et isa sai lapsevanemana väga hästi hakkama

ning et isal on oma elu- ja töökorralduse juures enam aega lapsega õppimiseks ja muudeks

tegevusteks. Pärast 31.08.2021 kompromissimäärust ei ole toimunud olulisi elukorralduslikke

muudatusi peale selle, et ema soovis veeta lapsega rohkem aega, ei olnud nõus seda

suhtluskorraga lahendama ning et laps jõudis teismeikka ja nägi isa juurest YYYst ema juurde

Tallinna kolimisel enda jaoks rohkem võimalusi huvitegevuseks. Suuremas mahus lapsega aja

veetmine on võimalik ka ilma lapse elukorraldust muutmata ja isa hooldusõigust piiramata.

Ema ei valinud kohast õiguskaitse viisi.

19. Olukorras, kus vaidlus oli üksnes lapse elukoha üle, piiras kohus põhjendamatult isa

hooldusõigust lapse viibimiskoha, hariduse ja tervisega seotud küsimustes. Puudus vaidlus, et

lapse elukoha vahetus toob paratamatult kaasa kooli ja perearsti vahetuse. Samuti ei olnud

vaidlust lapse viibimiskoha üle muus küsimuses peale elukoha, mida on võimalik määrata

kindlaks ilma vanema hooldusõigust piiramata.

20. Hooldusõiguse lõpetamiseks ei anna alust kohtu subjektiivne oletus, et vanemate

vahelised halvad suhted võivad tuua kaasa vaidlusi tulevikus (RKTKm 19.05.2021, 2-20-

1708). Maakohus pidas põhjendamatult isa vastutavaks vanemate suhte kvaliteedi eest.

Maakohus tugines lahendi tegemisel isa halvustavatele tegelikkusele mittevastavatele

põhjendustele.

21. Vanema hooldusõiguse piiramiseks ei anna alust see, et isal on lapsest erinev arvamus.

Vanem tohib jääda eriarvamusele. Lapse kaasamine ja tema arvamusega arvestamine ei võrdu

arvamusega nõustumisega. Isa on lapsega küsimust arutanud ja jääb selle juurde, et teismeeas

lapsed kalduvad tegema otsuseid lähtudes lühiajalisest perspektiivist ja iseenda kasust ega ole

võimelised aru saama, mida selline suur elukorralduslik muudatus tegelikult tähendab. Lapse

soovi ei saa automaatselt aluseks võtta. See paneks vastutuse lapse heaolu eest lapsele endale.

Üksnes ühe vanema soov lapsega seonduvaid küsimusi ise otsustada ei võimalda järeldada, et

see on vajalik lapse huvide tagamiseks ja esineb alus teise vanema hooldusõiguse piiramiseks.

22. Avaldaja, lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutud palusid jätta määruskaebuse

rahuldamata.

23. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

24. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel, koosmõjus

§-ga 659 tühistada osas, millega maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse

haridust ja tervist puudutavates küsimustes. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue

2-23-9453

määruse, millega jätab avalduse selles osas rahuldamata. Ülejäänud osas jääb maakohtu

määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

25. Isa esitas 20.09.2024 ringkonnakohtule täiendava seisukoha ja tõendid, s.o vanemate e-

kirjavahetuse, millega soovib tõendada, et ema avalduse tegelik põhjus on tema makstav

elatis. Samuti esitas isa kooli logopeedi e-kirja lapse kõneravi vajalikkuse kohta. Ema vaidles

uute tõendite vastuvõtmisele vastu, kuna tõendid ei ole seotud käesoleva vaidlusega ega

tõenda määruskaebuse väiteid. Ema esitas omakorda vanemate tervikliku e-kirjavahetuse,

millega soovib tõendada, et isaga suhtlemine on ebameeldiv. Samuti esitas ema isa vastuse

perelepituses osalemise kohta tõendamaks, et isa keeldus perelepituses asja arutamast, kuna

ema ei loobunud esitatud avaldusest.

26. Ringkonnakohus keeldub vanemate esitatud täiendavate tõendite vastuvõtmisest TsMS §

238 lg 1 alusel, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust. Asjas ei ole vaidluse all, et

vanematel on konfliktsed suhted. Seega puudub vajadus selle asjaolu kohta lisatõendite

esitamiseks (vanemate e-kirjavahetused, isa vastus perelepituses osalemise kohta). Tõend

lapse kõneravi vajalikkuse kohta ei seondu käesoleva vaidluse sisuga, kuna vanematel ei ole

selles küsimuses vaidlust olnud. Isa ka ei selgita, mida ta soovib kooli logopeedi e-kirjaga

tõendada. Kuna tõendid esitati elektrooniliselt, ei ole vaja neid tagastada. Kohus eemaldab

tõendid toimikust.

27. PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Ühise

hooldusõiguse korral teostavad vanemad PKS § 118 lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad

hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Ka

juhul, kui vanemad elavad lahus, peavad nad ühise hooldusõiguse korral otsustama lapsega

seotud olulisi asju ühiselt. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või

ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus

kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult

üle (PKS § 137 lg 1). Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse

andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama

astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt

RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik).

28. Maakohus ei ületanud diskretsioonipiire kui lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse

viibimiskohta puudutavates küsimustes. Selles osas on kohus oma otsustust piisavalt

põhjendanud, tuvastanud avalduse lahendamiseks vajalikud asjaolud ning lähtunud otsustuse

tegemisel lapse huvidest. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi (koosmõjus TsMS

§-ga 659) maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks

määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

29. Õige ei ole lapse isa seisukoht, et praeguse vaidluse oleks saanud lahendada lapse elukoha

määramisega ema juurde. Kolleegium selgitab, et kehtiva õiguse kohaselt ei määra kohus

vanemate vaidluse korral mitte lapse elukohta, vaid selle, kummale vanemale tuleb anda õigus

lapse elukoha üle otsustada. Iseenesest on olukorras, kus vaidlus on last puudutavas

ühekordses olulises küsimuses võimalik anda ühele vanemale ka ühekordne otsustusõigus

PKS § 119 alusel, hooldusõigust piiramata. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik

lõpetamine PKS § 137 alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste

tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate

küsimuste üle valdkonnas, milles talle on antud ainuhooldusõigus. Kohus ei ole seejuures

seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ja peab kõigepealt välja selgitama,

milles vanemate erimeelsused seisnevad ning seejärel hindama, milline lähenemine on lapse

2-23-9453

huvidest lähtuvalt põhjendatud (vt ka RKTKm 05.01.2022, 2-21-233 p 15 teine lõik, RKTKm

19.05.2021, 2-20-1708/82, p 16 ja seal viidatud lahendid).

30. Arvestades siinse vaidluse asjaolusid, sh vanemate konfliktseid suhteid ja usaldamatust,

samuti ema varasemat valmisolekut arvestada lapse soovidega, käsitas maakohus avaldust

õigesti PKS § 137 alusel ja andis põhjendatult emale õiguse määrata edaspidi lapse

viibimiskoht iseseisvalt. Menetluses lapse huve kaitsma määratud isikute seisukohtadest

nähtub, et vanemate konflikt ja suutmatus teha selles küsimuses koostööd kahjustab last

pikaajaliselt. Seetõttu vajab see küsimus lapse huvide ja heaolu tagamiseks ka püsivat

reguleerimist.

31. Maakohus arvestas asja lahendamisel õigesti ka lapse arvamuse ja tahtega. Isa

määruskaebus lähtub ekslikust arusaamast, nagu ei omaks lapse enda arvamus asjas mingit

tähtsust. Lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21 lg 1 järgi tuleb kõigi last mõjutavate otsuste

vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel

valimisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast

kaalutlusest. Seejuures tuleb sama sätte lg 2 p 2 kohaselt laps ära kuulata tema vanust ja

arengutaset arvestades sobival viisil ning võtta lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest

tema arvamus arvesse ühe asjaoluna lapse huvide väljaselgitamisel. Ka TsMS § 5521 lg 1

kohaselt kuulab kohus last puudutavas asjas isiklikult ära lapse, kes on suuteline seisukohti

omama, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Maakohus leidis vahetult ärakuulamisel kogetu

põhjal, et lapse tahe minna ema juurde elama on siiras ja ainult tema isiklikust soovist

tingitud. Kohtul ei tekkinud kahtlust selles, et laps oleks ema poolt mõjutatud. Tegemist on

13-aastase (siinse määruse tegemise ajaks 14-aastane) noorukiga, kes väljendas selget soovi

elada edaspidi ema juures nii lastekaitsespetsialistile, talle määratud esindajale kui ka kohtule.

Maakohus ega lapse huve esindama määratud isikud ei tuvastanud, et laps ei oleks võimeline

oma arvamust avaldama ja seisukohti põhjendama.

32. Ekslik on määruskaebuse väide, nagu oleks maakohus tuginenud avalduse rahuldamisel

üksnes lapse arvamusele ja piiranud isa hooldusõigust lapsest erineva arvamuse omamise

tõttu. Kohus peab lähtuma hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale

andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, kuid arvestama ka kummagi vanema vaimset ja

majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist

lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi (PKS § 137 lg 3). Maakohus on

asja lahendamisel nendest põhimõtetest lähtunud. Maakohus tuvastas, et mõlemad vanemad

on võimelised ja soovivad lapse eest hoolt kanda, kuid nende konfliktsed suhted ja tegeliku

koostöö puudumine takistavad ühise hooldusõiguse teostamist. Samuti tuvastas kohus, et ema

juurde elama asumine ei kahjusta lapse heaolu, kuid erinevalt emast ei ole isa valmis lapse

sooviga arvestama. Isa suutmatusele aktsepteerida lapse soove viitas lapsele riigi õigusabi

korras määratud esindaja ka määruskaebemenetluses. Seega leidis maakohus, et ema on

suuteline ainuhooldusõigust teostama, seades esikohale lapse huvid. Seejuures ei oma siinse

asja lahendamisel määravat tähtsust see, kumb vanematest on konfliktsetes suhetes süüdi.

33. Seega ei lähtunud maakohus ainuüksi lapse arvamusest, vaid on pärast lapse arvamuse

väljaselgitamist hinnanud ka selle kooskõla tema huvidega. Maakohus ei tuvastanud

asjaolusid, mille alusel võiks järeldada, et lapse arvamus ei ole tema huviga kooskõlas. Õige

on lapse isa viide LasteKS § 6 lg-le 1, mille järgi tuleb lapse õiguste ja heaolu tagamiseks

ennetada lapse heaolu ja arengut ohustavaid riske. Lapse arvamuse vastuolu tema huviga ega

last tegelikult ohustavaid tegureid lapse isa aga esile ei too. Isa väidab üksnes üldsõnaliselt, et

teismelised lapsed ei ole võimelised aru saama, mida selline suur elukorralduslik muudatus

tegelikult tähendab, toomata samas esile, millised on need suured muudatused, millega laps ei

2-23-9453

arvesta ja mille tõttu tuleks teha lapse soovist erinev otsustus. Iseenesest on õige, et lapse

elukoha muudatus toob kaasa ka elukorralduse muudatuse. Hooldusõigusliku vanema

kohustus on last erinevate elumuutustega kohanemisel toetada ja juhendada, mitte neid

elumuutusi ära hoida. Asjaolusid, millest võiks järeldada, et laps ei ole võimeline

muudatustega kohanema või et see tekitaks talle põhjendamatuid raskusi, ei ole isa samuti

esile toonud.

34. Asjakohatu on määruskaebuse väide, et lapse ema ei ole valinud kohast õiguskaitse viisi.

Lapsevanemal on õigus valida, millise last puudutava avaldusega ta kohtu poole pöördub.

Praegusel juhul leidis ema, et lapse huvides on esitada avaldus vanemate ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks ja selle emale osaliselt üleandmiseks. Ema lähtus avalduse esitamisel lapse poolt

temale avaldatud soovist asuda elama just tema juurde. Seega ei oleks avalduse eesmärki

saanud saavutada üksnes ema ja lapse kohtumiste suurendamisega, nagu leiab lapse isa.

Arvestades ka vanemate elukohtade vahelist kaugust (YYY ja Tallinn) ei oleks emaga

suuremas mahus suhtlemise võimaldamine olukorda ka lahendanud, kuna selline suhtluskord

ei oleks koolis käiva lapse jaoks mõistlikult täidetav.

35. Õige on aga määruskaebuses etteheide, et olukorras, kus vaidlus oli üksnes selle üle, kas

lapse elukoha peaks määrama ema või isa, ei olnud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine

lapse hariduse ja tervisega seotud küsimustes põhjendatud. Asja materjalist, sh ärakuulamise

protokollist ja menetlusosaliste kirjalikest seisukohtadest tuleneb, et vanemad vaidlevad selle

üle, kummal neist peaks olema õigus määrata lapse viibimiskoht. Vanemad ei ole

eraldiseisvalt vaielnud lapse tervist või haridust puudutavate küsimuste üle. Seda kinnitas ka

maakohus ise. Arvestades vanemate elukohtade kaugust, on need küsimused olnud

paratamatult seotud lapse elukohaga, kuid ei ole olnud iseseisvaks vaidluse objektiks. Nii

märgib isa ka oma määruskaebuses, et on ilmne, et lapse elukoha vahetus toob paratamatult

kaasa kooli ja perearsti vahetuse. Ema viide isa seisukohale, et laps peab lõpetama põhikooli

YYYs, on eksitav. Isa seisukoht on olnud see, et lapse elukoht peaks olema edasi isa elukohas

ja sellega kaasneb ka isa elukohajärgses koolis käimine. Asjaolusid, mis annaksid iseseisvalt

aluse piirata isa õigusi otsustada lapse hariduse või tervisega seonduvaid küsimusi, ei ole

tuvastatud.

36. Õige ei ole maakohtu seisukoht, nagu tuleks ühine hooldusõigus hariduse ja tervisega

seotud küsimustes lõpetada põhjusel, et lapse viibimiskoha küsimustes jääb ainuotsustusõigus

emale. Selline seisukoht on vastuolus perekonnaautonoomia põhimõttega ja kohustusega

säilitada vanemate ühine hooldusõigus võimalikult suures ulatuses (vt ka RKTKm

05.01.2022, 2-21-233/69, p 14 viimane lõik). Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks küsimustes,

mille üle ei ole vanemate vahel vaidlust olnud, ei anna alust ka vanemate halb läbisaamine

ega hüpoteetiline võimalus, et vanemad võivad olla tulevikus erimeelt. Maakohus ei ole

seejuures tuvastanud asjaolusid, millest võiks järeldada suutmatust lähtuda konkreetselt

hariduse ja tervise küsimustes lapse huvidest ja otsustada neid küsimusi ühiselt.

37. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu määrus tühistada osas, millega maakohus lõpetas vanemate

ühise hooldusõiguse lapse tervist ja haridust puudutavates küsimustes. Lapse ema avaldus

jääb selles osas rahuldamata ja vanematele säilib nendes küsimustes ühine hooldusõigus.

38. Ringkonnakohus lahendas määruskaebuse kooskõlas TsMS § 667 lg-ga 3 kirjalikus

menetluses.

2-23-9453

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

39. Kuigi maakohtu määrust tuleb muuta, ei too see endaga kaasa maakohtu määratud

menetluskulude jaotuse muutmist. Arvestades siinse vaidluse asjaolusid, samuti avalduse ja

määruskaebuse rahuldamise ulatust, jäävad nii maa- kui ringkonnakohtus kantud menetlus

TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a alaealise lapse riigi

õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad Eesit Vabariigi kanda. Lapsele määratud

esindaja riigi õigusabi tasu ja kulud määrab kohus kindlaks eraldi määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)