2-25-444/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

07.02.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-444

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatria-

kliiniku valvearsti taotlus esialgse õiguskaitse korras

F.Z-ile tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja selle

pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13.01.2025 määrus (esialgse õiguskaitse

pikendamine)

Kaebuse esitaja ja liik

F.Z-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399) psühhiaatriakliiniku valvearst

Q.W

Puudutatud isik F.Z (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie

Kunila

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta F.Z-i määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 13.01.2025 määrus muutmata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-25-444

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearst Q.W (avaldaja)

esitas 10.01.2025 Harju Maakohtule taotluse kohaldada F.Z-ile (puudutatud isik) esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset õiguskaitset

40 päevani.

Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 05.01.2025 ning

10.01.2025 kell 09.00 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Puudutatud isik on

psüühikahäirest tingitud ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu endale ja teistele

ohtlik ega suuda hinnata oma ravivajadust.

2. Psühhiaatrite 10.01.2025 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire

(äge psühhootiline häire F29 ja dementsuse F00 kahtlus). Puudutatud isik toodi valvetuppa

Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnast, kuhu ta oli ise pöördunud.

Puudutatud isik palju ei avaldanud, kuid kurtis hirmu ning väitis, et ta põgeneb kellegi eest,

kes on teinud midagi kohutavat. Samas ei olnud tal sellest mälupilti ning ta ei mäletanud

viimasel paaril kuul toimunut. Puudutatud isik elab Soomes ning ta ei osanud öelda, millal ja

miks ta Eestisse tuli, kus ta peatus ning kas tal oli kaasas pagas. Ta avaldas, et ei ole ühelgi

tingimusel nõus Soome tagasi minema, andmata selle kohta selgitusi. Oma mobiiltelefoni oli

ta kuhugi kaotanud ning lähedaste telefoninumbreid ei teadnud. Puudutatud isik oli esialgu

nõus jääma mäluhäirete tõttu psühhiaatriakliinikusse ravile, kuid alates 09.01.2025 hakkas

tema seisund tasapisi halvenema. Ta muutus kahtlustavaks ja süüdistavaks ning oli

rahuolematu, et peab olema uuringute ajal haiglas, samuti keeldus ta kahel päeval minemast

aju MRT-uuringule ja siseorganite ultraheliuuringule. Süvenesid kaebused nõrkustunde ja

mäluhäirete kohta ning ta avaldas jätkuvalt, et põgeneb millegi hirmsa eest, mis juhtus

Soomes. Olenemata põhjalikest selgitustest, oli puudutatud isik negativistlik meeleolu

parandava, psühhoosivastase, rahustava ja keskendumisvõimet parandava ravi vajaduse kohta.

Ta oli impulsiivne, sõnaliselt agressiivne, konfliktne, ennast ravita jättev, ettearvamatu

käitumisega ja situatsioonis täiesti desorienteeritud. Ravita jäämisel on ta oma

psühhoosisümptomitest (paranoilised luulumõtted, impulsiivsus, desorientatsioon

situatsioonis) ja mäluhäiretest juhitud käitumisega ohtlik eelkõige iseendale, aga ka teistele.

Psüühikahäire tõttu ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.

Haiglast lahkudes püsib kõrge risk, et puudutatud isik eksib Tallinnas ning käitub paranoiast

ja mäluhäiretest mõjutatuna ennast ja teisi ohustavalt. Puudutatud isiku seisundit arvestades ei

ole tõenäoline tema seisundi paranemine ja iseseisev ohutu toimetulek haiglavälistes

tingimustes nelja päeva jooksul. Seetõttu tuleks jätkata tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi

ning lubada manustada psühhoosivastaseid, rahustavaid ja muid vajalikke ravimeid

haiglatingimustes kuni 40 päeva.

3. Harju Maakohus kuulas puudutatud isiku ja tema raviarsti ära.

Puudutatud isik selgitas, et ta pöördus psühhiaatriakliinikusse vabatahtlikult erakorralise

meditsiini osakonna kaudu. Ta võttis hotelli eest takso, sest tal tekkis mäluhäirete kahtlus.

Eestisse tuli ta laupäeval pärast aastavahetust. Tal on suur füüsiline nõrkus ja mälu on

kadunud. Ta keeldub MRT-uuringust, sest sellel ei ole mõtet. Ta tahaks oma muredest

kellegagi vestelda ja oma tervislikus seisundis selgust saada. Soomes elab ta üksi ning Eestis

on kõik lähedased peale lapse ja lapselapse. Ta on tahtnud Soomes oma korteri tühjaks teha ja

ära kolida. Ta ei tea, mis plaaniga ta Eestisse tuli. Ta ei tea veel, kas üürida Tallinnas või

kuskil korter. Tema ja haigla töötajad ei mõista teineteist.

2-25-444

Raviarst avaldas, et puudutatud isiku seisund ega ravivajadus ei ole vahepeal muutunud.

Tema diagnoosimine ja ravimine võtavad aega. Kõigepealt on vaja diagnoos uuringutega

kinnitada ja seejärel saab määrata ravi haigla tingimustes koos seisundi jälgimisega. Koju

saab puudutatud isik minna seisundi paranemisel.

4. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldust. Puudutatud isik on selgelt segaduses

ja vajab abi. Tal ei ole selget plaani, mida haiglast välja saades teha.

5. Harju Maakohus kohaldas 10.01.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ning paigutas puudutatud isiku alates

10.01.2025 kell 09.00 kuni 14.01.2025 kell 09.00 psühhiaatriakliinikusse, andes loa talle

vajadusel tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks.

6. Puudutatud isiku raviarst esitas 13.01.2025 arvamuse, mille kohaselt ei ole puudutatud

isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul ei ole jätkuvalt koostöövalmidust raviks ning

ravita jätmisel on ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus pikendas 13.01.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi kuni 40 päevani alates 10.01.2025 ning andis loa

talle vajadusel tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks. Maakohus märkis, et tahtest olenematu ravi loetakse lõpetatuks 19.02.2025

või varem, kui raviasutus teeb otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks.

Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 2 ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5. Maakohus leidis, et esialgse

õiguskaitse pikendamise eeldused on täidetud. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire (äge

psühhootiline häire F29 ja dementsuse F00 kahtlus). Tema käitumine on täiel määral

psüühilisest haigestumisest mõjutatud. Ta on segadusseisundis, ei mõtle selgelt, ei mõista

ravivajadust ning ei suuda enda eest mistahes adekvaatseid otsuseid teha. Ta kurdab mälu

puudumist mingi perioodi osas ja ei oska öelda, miks ja kuidas ta Eestisse sattus. Tal ei ole ka

selget plaani, kuhu minna ja mida teha pärast haiglast välja saamist. Puudutatud isiku

psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita

jätmisel ohustab ta eelkõige ennast, aga ka teisi. Tema ohtlikkus lähitulevikus on pigem

kindel kui tõenäoline. Tema seisundit arvestades ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek

kodustes tingimustes. Kodustes tingimustes ei ole tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne

manustamine. Puudutatud isik ei pea end haigeks ega soostu ravimeid arsti määratud skeemi

järgi tarvitama. Tahtest olenematut ravi saab aga kohaldada üksnes haigla tingimustes.

Seetõttu tuleb esialgset õiguskaitset pikendada.

Puudutatud isik vajab ravimite manustamist ja ravi, mistõttu tuleb anda luba talle ravimite

manustamiseks ja tema suhtes vajalike ravimeetodite rakendamiseks, kui ta ei peaks ravimeid

vabatahtlikult manustama ja/või ravimeetoditega nõustuma.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

8. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.

Kuigi esialgse õiguskaitse kohaldamine kuni neljaks päevaks oli puudutatud isiku

mäluprobleemide tõttu mingil määral põhjendatud, siis esialgse õiguskaitse pikendamine seda

ei ole. Puudutatud isik on täiesti adekvaatne ning ta ei ole endale ega teistele ohtlik. Haiglas

2-25-444

rikutakse tema inimõigusi. Tal ei lubata haigla territooriumilt linnas jalutamiseks või lähedal

asuvas toidupoes käimiseks lahkuda. Arstid ega ka kohtunik ei ole temaga piisavalt vestelnud

ja ta ei ole saanud oma probleeme selgitada. Kohus ega puudutatud isikule määratud esindaja

ei ole talle vaatamata korduvatele nõudmistele esitanud tervislikku seisundit ja ravi

puudutavaid dokumente. Kui eeltoodud pretensioonid saaksid lahenduse, oleks puudutatud

isik nõus haiglasse jääma, kuid nii kaua, kui need ei ole lahendatud, soovib ta vaidlustatud

määruse tühistamist ja alusetult kohaldatud tahtest olenematu ravi lõpetamist.

9. Avaldaja jäi vastuses psühhiaatrite 10.01.2025 arvamuse juurde. Avaldaja lisas, et raviarst

andis 14.01.2025 puudutatud isikule kirjalikku tagasisidet tema seisundi kohta ning raviarst ja

teise osakonna arst konsulteerisid puudutatud isikuga ka 17.01.2025 ning selgitasid talle tema

seisundit ja raviplaani.

Menetluse edasine käik

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

11. Ringkonnakohus andis avaldajale 03.02.2025 tähtaja selgitamaks ja põhistamaks, millele

tuginedes oli puudutatud isiku raviarst tahtest olenematu ravi pikendamise kohta arvamust

andes veendunud, et ravita jäämise korral on puudutatud isik lähitulevikus endale ja/või

teistele ohtlik, ning milles tema ohtlikkus seisnes ja seisneb praegusel ajal. Samuti palus

ringkonnakohus esile tuua, kas ja mil viisil on haigla võtnud ühendust puudutatud isiku

lähedastega.

12. Avaldaja vastas 05.02.2025, et puudutatud isik oli haiglasse tulles situatsioonis

desorienteeritud. Ta ei teadnud, miks ja millal ta Eestisse tuli, ning pidi enda väitel Soomest

põgenedes lahkuma, sest seal juhtus midagi hirmsat. Ta kartis, et ta sureb kohe ära, ning

nõudis personalilt abi. Puudutatud isiku kehaline seisund oli stabiilne, kuid tema mõttekäik oli

hüplev, ebaloogiline ning juhitud surmahirmust ja paranoiast. Tal ei olnud mobiiltelefoni, sest

ta oli veendunud, et selle kaudu saab teda jälitada ja ohustada. Tema käitumine oli

ettearvamatu, agressiivne ja vastuoluline. Ühelt poolt nõudis ta oma tervisliku seisundi, sh

mäluhäirete tekkepõhjuse täpsustamiseks meditsiinilisi uuringuid, kuid teiselt poolt ei olnud ta

nõus tellitud meditsiinilistes uuringutes ja protseduurides osalema või katkestas need poole

pealt ning suhtus talle määratud ravimitesse paranoiliselt, keeldudes neid võtmast. Ta oli

veendunud, et kuni paari viimase kuu kohta tal mälu ei ole, kuid objektiivne leid mäluhäirete

kohta puudus. Sisulist kontakti ei olnud temaga olukorra osas võimalik saada. Puudutatud isik

oli osakonnas sõnaliselt agressiivne ja riiakas. Ta kahtlustas ja süüdistas nii personali kui ka

kaaspatsiente enda kahjustamises ja rumaluses. Ta ei soovinud haiglast lahkuda, aga tahtis

seal olla vaid omadel tingimustel ning ei teinud ägeda paranoia ja vaenuliku meeleolu tõttu

koostööd. Tema mõttekäik oli kohati ebaloogiline, vastuoluline ja äärmiselt paranoiline ning

tema käitumine oli tugevalt mõjutatud paranoiast ja hirmust. Ta ei saanud enda ravivajadusest

aru ja jättis end puuduliku haiguskriitika tõttu ravita. Puudutatud isik oli paranoiast mõjutatud

agressiivse käitumise tõttu ohtlik ja ettearvamatu nii endale kui ka teistele. Ta sai tahtest

olenematut ravi täpsustamata orgaanilise psühhoosi (F29) diagnoosiga.

Puudutatud isikul ei olnud oma Soomes elavate lähedaste kontaktandmeid ja ta andis

vastuolulisi andmeid oma elukoha kohta Soomes. Ta rääkis pidevalt, et tal ei ole Eestis

kuhugi minna ja nõudis endale Eestis elamise korraldamist ja isiklike asjade Eestisse kolimist.

Esialgu keelas ta haiglapersonalil kategooriliselt oma Tallinnas elava vennaga

kontakteerumise, hiljem aga süüdistas, et miks ei kutsu keegi venda talle vajalikke asju

2-25-444

tooma. Selle peale teavitas raviarst ühte puudutatud isiku kahest vennast puudutatud isiku

viibimisest haiglas. Venna sõnul olid sugulased puudutatud isikut 2024. a novembri ja

detsembri paiku taga otsinud, sest ta oli kõigiga kontakti lõpetanud, ning sugulased kaalusid

tema taga otsimist ka politsei abil. Vennal ei olnud kontakti puudutatud isiku Soomes elava

lapse ja lapselapsega.

Puudutatud isiku seisund paranes ja agressiivne käitumine taandus rahustava, paranoiat

leevendava ja meeleolu parandava raviga. Ta oli 27.01.2025 nõus haiglast lahkuma stabiilses

seisundis ning tahtest olenematu ravi lõpetati. Puudutatud isikule selgitati vajadust pöörduda

edasise ravi korraldamiseks perearsti või psühhiaatri vastuvõtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata, sest määruskaebuse väited ei

anna alust kahelda maakohtu määruse seaduslikkuses ja põhjendatuses.

14. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud TsMS § 534 lg 1 ning PsAS § 11 lg 1

kohaldamisel ning tahtest olenematu ravi pikendamisel kuni 40 päevani.

Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja

kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS

§ 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste

asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire

tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole

küllaldane.

Kolleegiumi arvates asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid

ilmselt täidetud isiku kuni 40 päevaks esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele

psühhiaatrilisele ravile paigutamise tingimused TsMS § 534 lg 1 p 1 ja PsAS § 11 lg 1

tähenduses. Samuti on isiku tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused

küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset

ja seda pikendada. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659

maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.

15. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Puudutatud isik ei ole otseselt vaidlustanud seda, et tal on raske psüühikahäire, kuid ta leiab,

et ta on adekvaatne ja ei ole endale ega teistele ohtlik. Kolleegiumi arvates asja materjalid

seda ei kinnita. Esialgu hinnati puudutatud isiku diagnoosiks äge psühhootiline häire (F29),

kuid hiljem on puudutatud isikul diagnoositud täpsustamata orgaaniline psühhoos (F29).

Mõlemaid saab pidada raskeks psüühikahäireks, mis piiravad puudutatud isiku võimet oma

käitumisest aru saada ja seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 mõttes. Puudutatud isik oli haiglasse

saabudes situatsioonis täiesti desorienteeritud. Ta põgenes enda väitel millegi hirmsa eest, mis

2-25-444

juhtus Soomes, kuid midagi täpsemat ei osanud ta juhtunu kohta öelda ja ta ei mäletanud

viimasel paaril kuul toimunut. Samuti ei osanud ta öelda, millal ja miks ta Soomest Eestisse

tuli ja kus ta peatus. Puudutatud isiku käitumine oli seega psühhoosisümptomitest

(paranoilised luulumõtted, impulsiivsus, desorientatsioon situatsioonis) ja mäluhäiretest

juhitud ning tema seisund ei olnud paranenud ka esialgse õiguskaitse pikendamise aja seisuga.

Tema käitumine haiglas oli ettearvamatu, impulsiivne, sõnaliselt agressiivne, konfliktne,

süüdistav, ennast ravita jättev ja vastuoluline. Eelneva foonil ei olnud puudutatud isikul ka

selget arusaama, kuhu ta haiglast välja saades läheb ja mida ta edasi teeb. Puudutatud isiku

väitel ei ole temaga piisavalt vesteldud ja ta ei ole saanud oma probleeme selgitada ning talle

ei esitatud tema tervislikku seisundit ja ravi puudutavaid dokumente. Samas on avaldaja

vastuses määruskaebusele selgitanud, et arstid andsid puudutatud isikule tema tervisliku

seisundi ja raviplaani kohta nii kirjalikku kui ka suulist tagasisidet, samuti sai puudutatud isik

kõik enda hinnangul tähtsust omava esile tuua ka kohtulikul ärakuulamisel ja

määruskaebuses. Arvestades, et puudutatud isiku käitumine oli psühhoosisümptomitest ja

mäluhäirest juhitud ning ta oli situatsioonis täiesti desorienteeritud ja ettearvamatu

käitumisega, oli pigem kindel kui tõenäoline, et ta on esialgse õiguskaitse pikendamata

jätmise korral endale ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses, kuid võib agressiivse käitumisega

seada ohtu ka teisi.

Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule oleks olnud piisav muu psühhiaatriline

abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Puudutatud isik pöördus küll ise haiglasse, kuid ta ei olnud

psühhiaatrite 10.01.2025 arvamuse järgi võimeline mõistma ravivajadust ja keeldus ravimite

võtmisest. Puudutatud isiku raviarsti 13.01.2025 arvamusest esialgse õiguskaitse pikendamise

kohta nähtub, et tal ei olnud jätkuvalt koostöövalmidust raviks. Avaldaja on ka 05.02.2025

vastuses selgitanud, et puudutatud isik ei olnud nõus osalema tema tervisliku seisundi

väljaselgitamiseks tellitud uuringutes ja protseduurides ning suhtus talle määratud ravimitesse

paranoiliselt ja keeldus neid võtmast. Seejuures ei olnud puudutatud isikul Eestis

peatumiskohta, ta ei teadnud oma lähedaste kontaktandmeid ja tal ei olnud enda sõnul Eestis

kellegi juurde minna, samuti keelas ta esialgu haiglapersonalil kategooriliselt oma Tallinnas

elava vennaga kontakteerumise. Puudutatud isikule ei olnud seega võimalik osutada

vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel kui talle psühhiaatriahaiglas tahtest olenematut ravi

osutades, mille vältel ei olnud paratamatult võimalik jalutamiseks ja poes käimiseks haigla

territooriumilt lahkuda. Praeguseks on ka teada, et puudutatud isiku seisund on ravi tulemusel

stabiliseerunud ja paranenud ning tahtest olenematu ravi lõpetati 27.01.2025.

16. Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule

esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid

ilmselt täidetud ja puudutatud isik tuli paigutada kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse

äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi.

Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

17. Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese

lause alusel riigi kanda.

18. Määruse peale, millega ringkonnakohus lahendab määruskaebuse maakohtu esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamise määruse peale, saab TsMS § 543 lg 2

järgi esitada Riigikohtule määruskaebuse. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1

esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

2-25-444

(allkirjastatud digitaalselt)