3-24-3263/11 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa, Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

07.02.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3263

Haldusasi

Päästame Eesti Metsad MTÜ kaebus majandus- ja

tööstusministri 31.10.2024 käskkirja nr 262

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10.12.2024 määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – Päästame Eesti Metsad MTÜ, volitatud

esindaja vandeadvokaat Margus Reiland

Vastustaja

– Majandus- ja Kommunikatsiooni-

ministeerium, volitatud esindaja Gerly Lootus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Päästame Eesti Metsad MTÜ määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse Päästame Eesti Metsad MTÜ määruskaebus Tallinna Halduskohtu

10.12.2024 määruse peale haldusasjas nr 3-24-3263.

2. Rahuldada Päästame Eesti Metsad MTÜ määruskaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 10.12.2024 määruse resolutsiooni punkt 1 ja saata

asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

4. Ülejäänud osas jätta Päästame Eesti Metsad MTÜ määruskaebus rahuldamata ja

Tallinna Halduskohtu 10.12.2024 määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule 15

päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg

1, § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Linnavalitsuse menetluses on Niidu tn 17, Kauba tn 10 ja 12 kinnistute ning Harutee

mets P4 katastriüksuse detailplaneering, mis on algatatud Pärnu Linnavolikogu 18.04.2024

otsusega nr 20 ja millega kavandatakse metanoolitehase rajamist. Detailplaneering hõlmab

3-24-3263

eraomandis kinnistuid Niidu tn 17 (katastriüksuse tunnus 62517:050:0180, pindala 82 541 m2,

sihtotstarve tootmismaa 100%), Kauba tn 10 (katastriüksuse tunnus 62516:001:0770, pindala

72 188 m2, sihtotstarve sihtotstarbeta maa 100%) ja Kauba tn 12 (katastriüksuse tunnus

62516:001:0190, pindala 1448 m2, sihtotstarve elamumaa 100%) ning riigi omandis olevat

katastriüksust Harutee mets P4 (katastriüksuse tunnus 62401:001:2620, pindala 175 517 m2,

sihtotstarve maatulundusmaa 100%). Harutee mets P4 katastriüksus asub Pärnu

maakonnaplaneeringu kohaselt rohelise võrgustiku puhkemetsa alal. Pärnu linna

üldplaneeringu 2025+ kohaselt asub Harutee mets P4 katastriüksus linna suure roheala ja

ülelinnalise puhkeala alal. Harutee mets P4 katastriüksus on peaaegu täielikult

vääriselupaigana arvele võetud, seal on registreeritud 5 vääriselupaika: VEP161005,

VEP161006, VEP161007, VEP161008 ja VEP161009. Riigi kinnisvararegistri andmetel oli

Harutee mets P4 katastriüksuse valitseja kuni 22.01.2025 Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium ja alates 22.01.2025 on selleks Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium.

2. Majandus- ja tööministri 31.10.2024 käskkirjaga nr 262 otsustati Harutee mets P4

katastriüksus võõrandada tasu eest avalikul enampakkumisel. Asjaõiguslepingu sõlmimise

tingimuseks on käskkirjas nr 262 seatud: 1) kinnisasjale on kehtestatud detailplaneering, mis

võimaldab kinnisasja kasutusele võtta tootmistegevuseks ning 2) ostjal on saavutatud

kokkulepe sarnases ulatuses metsa arvele võtmiseks vääriselupaigana ja selle kaitse

tagamiseks metsaseaduses (MS) sätestatud korras.

3. Päästame Eesti Metsad MTÜ esitas 02.12.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse

majandus- ja tööstusministri 31.10.2024 käskkirja nr 262 tühistamiseks. Kaebusele oli lisatud

esialgse õiguskaitse taotlus vaidlusaluse käskkirja kehtivuse peatamiseks kuni praeguses asjas

tehtava lõpplahendi jõustumiseni.

Käskkirjaga nr 262 otsustatakse viie esindusliku vääriselupaigaga Harutee mets P4

katastriüksuse eraisikule võõrandamine. Vastavalt keskkonnaministri 04.01.2007 määruse nr

2 „Vääriselupaiga klassifikaator, valiku juhend, kaitse korraldamine ning vääriselupaiga

kaitseks lepingu sõlmimine ja kasutusõiguse tasu arvutamise täpsustatud alused“ (määrus nr

2) § 261 lg-le 2 on riigimetsas asuvas vääriselupaigas raie keelatud. Vääriselupaiga kaitse

eraomandis ehk erametsas on vabatahtlik. Juhul, kui senine riigimets koos vääriselupaigaga

võõrandatakse eraomandisse ja realiseerub Harutee mets P4 detailplaneeringuga kavandatu,

kaob vääriselupaiga kohustuslik kaitsekord ning sellega seoses kaob suure tõenäosusega ka

vääriselupaik ise. Vastustaja tegevus, millega antakse luba kaotada kaitse all eksisteerivad ja

esinduslikud vääriselupaigad on otseselt seotud kaebaja põhikirjaliste keskkonnakaitseliste

eesmärkidega ja rikub kaebaja õigusi. Kaebaja hinnangul ei ole võimalik võõrandada

vääriselupaika riigivaraseaduse (RVS) § 29 lg 1 alusel, sest vääriselupaikade kaitse on vajalik

avalikes huvides. Keskkonnakaitse on avalik huvi ja avalike huvide kaitse ja tagamine riigi

ülesanne. Kuivõrd Harutee mets P4 kinnistul vääriselupaigad endiselt eksisteerivad, siis on

Harutee mets P4 kinnistu endiselt ka riigile vajalik. Ala vajalikkus peitub kitsalt kohastunud,

ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide elupaikade (MS § 23 lg 1) kaitsmises. Seejuures

on seadusandja soov olnud, et selliste alade kaitse oleks võimalik ja teostud üldreeglina riigile

kuuluvas metsas. Lisaks on kinnisasi vajalik asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele

planeerimisseaduse (PlanS) §-s 75 nimetatud ülesannete täitmiseks (RVS § 96 lg 1 p 4). PlanS

§ 75 reguleerib üldplaneeringu koostamist, mille ülesandeks on PlanS § 75 lg 1 p-de 10, 14 ja

20 kohaselt mh rohevõrgustiku asukoha ja toimimist tagavate tingimuste täpsustamine.

Kehtiva Pärnu linna üldplaneeringu kohaselt jääb Harutee mets P4 katastriüksus rohe- ja

puhkevõrgustiku koosseisu.

Käskkirjaga nr 262 otsustatakse nii Pärnu maakonnaplaneeringu kui Pärnu linna

üldplaneeringu 2025+ kohaselt rohevõrgustiku alale kuuluva Harutee mets P4 katastriüksuse

2(8)

3-24-3263

võõrandamine eesmärgiga muuta senine rohevõrgustiku ja puhkemetsa ala erahuve teenivaks

tootmis- ja tööstusmaaks. Vastustaja tegevus, millega nõutakse seni rohevõrgustikku kuuluva

vääriselupaikadega kaetud katastriüksuse muutmist tootmismaaks, on otseselt seotud kaebaja

põhikirjaliste keskkonnakaitseliste eesmärkidega (milleks on ka looduskeskkonna ja väärtuste

säilitamine). Kuivõrd käskkirja nr 262 lisatingimusega nähakse ette rohevõrgustiku alade

likvideerimine detailplaneeringuga, siis rikub see selgelt kaebaja õigusi.

Käskkirjaga nr 262 otsustatakse, et Harutee mets P4 katastriüksuse võõrandamine saab

toimuda siis, kui kinnistule on kehtestatud detailplaneering. Kaebaja, mitmed haldusorganid

ning ka metanoolitehase arendaja on leidnud, et kavandatav tehas on vastavalt Vabariigi

Valitsuse 01.10.2005 määrusele nr 102 „Olulise ruumilise mõjuga ehitiste nimekirja“ p-dele 1

ja 2 olulise ruumilise mõjuga ehitis (ORME). ORME planeerimine ei saa toimuda

detailplaneeringu raames, vaid kohaseks haldusmenetluseks on PlanS § 95 lg 1 kohaselt

kohaliku omavalitsuse eriplaneering (teatud juhtudel isegi riigi eriplaneering). Kuivõrd

ORME tähendab praegusel juhul olulise suurõnnetuse ohuga ehitist, siis tähendab see ka

olulise keskkonnariski tekkimise võimalust. Suurõnnetuste ohu vältimine seondub

keskkonnakaitsega keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 23 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes.

Seega on suurõnnetuse ohuga ehitise ebaõige planeerimine seotud kaebaja

keskkonnakaitseliste eesmärkidega.

Kaebaja hinnangul ei ole eraisikul võimalik täita käskkirja nr 262 teist lisatingimust.

Vääriselupaiga kaitse on tagatud kahes olukorras: tegemist on avalik-õiguslik isikule kuuluvas

metsas asuva vääriselupaigaga, kus määruse nr 2 § 261 lg 2 kohaselt kehtib raie keeld või on

tegemist eraisikule kuuluva metsaga, mille eraisik on vabatahtlikult MS § 23 lg 4 kohaselt

notariaalse lepinguga kaitse alla andnud. On arusaamatu, kuidas saab Harutee mets P4

katastriüksust omandav eraisik kohustada riiki avastama ja kaitse alla võtma vääriselupaiku

riigile kuuluvates metsades. Juhul, kui riigil on teada mõni vääriselupaiga tunnustega

vääriselupaik, siis on see kaitse alla võetud ning eraettevõtjast ostja ei saa riiki mõjutada

vääriselupaiku rohkem, kiiremini või talle sobivas ulatuses registreerima. Lisaks ei saa eraisik

kohustada riiki võtma kaitse alla uusi vääriselupaiku eraomandis olevas metsas ning lisaks

kohustada metsaomanikke vääriselupaiga kaitseks lepingud sõlmima.

Käskkirja nr 262 kehtima jäämine annab riigile õiguse Harutee mets P4 katastriüksuse

võõrandamisega edasi liikuda ning Harutee mets P4 katastriüksuse avalikule

enampakkumisele panna. Haldusakti kehtivusel on tegemist selliste tagajärgedega, mis ei ole

hõlpsasti kõrvaldatavad, nt võib müügilepingu sõlmimine enne korrektse planeeringu

kehtestamist kaasa tuua maa võõrandamisest tingitud Harutee mets P4 katastriüksuse

hoonestamist ettevalmistavad toimingud, nagu maa raadamine, täitmine, loomade, lindude ja

taimede elu- ja kasvukohtade kadumine jne. Müügilepingu tagasitäitmine on oluline kulu

riigile ning võimalik, et ka kohalikule omavalitsusele. Käskkirja nr 262 kehtima jäämine

annab õiguspärase ootuse arendajale, kohalikule omavalitsusele ning teistele puudutatud

isikutele eeldada, et metanoolitehase rajamine on võimalik detailplaneeringuga, kuigi

tegelikult ei ole. Käskkirja kehtima jäämine võib anda ostjale õigustatud ootuse

vääriselupaikade kustutamiseks registrist, misläbi toimub esinduslike vääriselupaikade

kaotamine. Kuivõrd käskkiri on oluliste menetlusvigadega ja vastuolus kehtivate

õigusaktidega, on kaebus perspektiivikas ning seega esialgse õiguskaitse kohaldamine

põhjendatud. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei põhjusta vastustajale mingeid kulusid ega

raskusi, sest isegi kui käskkiri peaks kohtumenetluse tulemusel jääma kehtima, lükkab see

avaliku enampakkumise korraldust edasi vaid senikaua, kui on saavutatud õigusselgus

Harutee mets P4 kinnistu tuleviku osas.

4. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) palus jätta esialgse õiguskaitse

taotlus rahuldamata.

3(8)

3-24-3263

Käskkiri nr 262 on kehtestatud õiguspäraselt (RVS § 29 lg-d 1 ja 2, § 4 lg 1). Maa-amet küsis

17.04.2024 kirjas nr 7-1/24/5224 Keskkonnaameti seisukohta vaidlusaluse kinnisasja

vajalikkuse ning selle looduskaitseliste väärtuste ja piirangute kohta. Keskkonnaamet teavitas

16.05.2024 kirjas nr 7-9/24/8121-2 ja selle lisas olevas tabelis, järjekoha numbri all 5, et

vaidlusalusel kinnistul asub kuus vääriselupaika, kuid nimetatud kinnisasja ei ole vaja riigi

omandis säilitada (dtl 89–90). Riigi omandis säilitamise vajaduse kaalumisel võetakse arvesse

kinnisasjale kohalduvad õigusaktidest tulenevad kasutuspiirangud, millega uus omanik peab

arvestama, kui nimetatud kinnisasi võõrandatakse. Vääriselupaiga kinnisasjal asumine ei

takista selle võõrandamist. Vääriselupaikade kaitse on reguleeritud MS §-s 23, mis ei kohusta

vääriselupaigaga maad riigi omandis hoidma ega riiki seda omandama. MS § 23 sätestab

regulatsiooni, kuidas korraldatakse vääriselupaikade kaitset eraomandis oleval kinnisasjal (nt

on võimalik koormata kinnisasi piiratud asjaõigusega Kliimaministeeriumi kasuks; üle

lähevad vääriselupaiga kaitseks kehtivad õigused ja kohustused). Seega on kinnisasja

võõrandamine RVS § 29 lg 1 p 1 alusel lubatud. Õigusaktidest ei tulene piirangut

võõrandamaks riigi omandis olevat kinnisasja, millel asub vääriselupaik.

Käskkirja nr 262 p-s 2.4. sätestatud tingimus ei ole õigusvastane. Käskkirja kohaselt on Pärnu

Linnavolikogu 18.04.2024 otsusega nr 20 algatatud Pärnu linnas Niidu tn 17, Kauba tn 10 ja

12 kinnistute ning Harutee mets P4 katastriüksuse detailplaneering ja keskkonnamõju

strateegiline hindamine. Detailplaneeringuga kavandatakse kinnisasja kasutusele võtmine

tootmistegevuseks ning edaspidised kasutusvõimalused selguvad lõplikult detailplaneeringu

kehtestamisel. Kui planeering mistahes takistuste tõttu kehtestamiseni ei jõua, siis kinnistut

eraomandisse ei võõrandata. RSV tähenduses riigivara valitseja pädevuses ei ole

planeeringutega seonduvad tegevused. Seega ei ole planeeringut puudutavad etteheited seotud

vaidlusaluse käskkirja reguleerimisalaga. Planeeringu menetlemiseks pädeva isiku poolt

planeeringu liigi valik sõltub sellest, mida kinnisasja võõrandamise enampakkumise võitja

kavatseb kinnisasjale rajada, millised mahud ja millised tingimused kaasnevad selle

arendusega. Kinnisasja võõrandamise eeltingimus on, et sellel tootmist võimaldav planeering

on asjaõiguslepingu sõlmimise ajaks kehtestatud. Juhul, kui kinnisasjale rajatav arendus on

olulise ruumilise mõjuga (ORME), siis detailplaneeringuga ORME-t rajada ei saa, küll aga

saab detailplaneeringuga ORME-t kavandada juhul, kui üldplaneeringus on ORME asukoht

juba valitud. Pärnu linna uus üldplaneering on koostamisel. Üldplaneeringu kehtestamise järel

saab kehtestada sellega kooskõlas oleva detailplaneering. Kuna vaidlusalust kinnisasja ei ole

võõrandatud ning selle arendamiseks vajalikku planeeringut ei ole kehtestatud, ei saa

menetluse praeguses staadiumis öelda, millised keskkonna- ja looduskaitselised tingimused

määratakse keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses, samuti Keskkonnaameti

poolt.

Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudub vajadus. Samuti eksisteerib avalik huvi

vaidlusalune kinnisasi avalikul enampakkumisel võõrandada. Kaebus on perspektiivitu.

Kaebaja väited rajanevad oletustel ega põhine õigusnormidel.

5. Tallinna Halduskohus tagastas 10.12.2024 määrusega kaebuse läbivaatamatult selle

esitajale (resolutsiooni p 1) ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p

2).

Kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, mistõttu tuleb kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel

tagastada.

Vaidlusaluse käskkirja aluseks on RVS normid. RVS reguleerib riigivara valitsemist (RVS §

1 lg 1). Riigivara valitsemine on vara Eesti Vabariigi nimel omandamine, kasutamiseks

võtmine, valdamine, kasutamine ja käsutamine ning riigi osalemine Eestis registrisse kantud

juriidilises isikus või varaühisuses ja välisriigis registreeritud piiratud vastutusega

eraõiguslikus juriidilises isikus. Seega ei reguleeri RVS keskkonnakaitselisi küsimusi, mis

4(8)

3-24-3263

tähendab, et vaidlusaluse käskkirja esemeks ei ole kaebaja põhikirjaliste eesmärkidega seotud

küsimused. Ka kaudselt pole vaidlusaluse käskkirjaga otsustatud keskkonnakaitselist

küsimust.

Kaebaja väide, et riigivara võõrandamisel annab vastustaja loa vääriselupaigad kaotada, on

ekslik. Määruses nr 2 reguleeritakse mh ka vääriselupaiga kaitse korraldamine ning võimalik

on vääriselupaiga kaitseks lepingu sõlmimine (vt määruse nr 2 § 27). Teisalt aga ei näe

vaidlusalune käskkiri ette vääruselupaikade likvideerimist, vaid see on seatud sõltuvusse

planeeringutest (vt vaidlusaluse käskkirja p 2.4.; dtl 29). PlanS sätetest (§ 3 lg 1, § 13 lg 1, §

55 lg-d 1 ja 2, § 56 lg 1 p-d 7 ja 9, § 74 lg-d 1 ja 5, § 76 lg 1 p 10, § 124 lg-d 1 ja 2, § 126 lg 1

p 3 ja lg 4) nähtub, et madalama taseme planeering peab olema kooskõlas kõrgema taseme

planeeringuga ning et üldplaneeringuga määratakse nt rohevõrgustiku asukoht ja selle

toimimist tagavad tingimused ning detailplaneering peab üldplaneeringut järgima. Samuti

järeldub eelnevast, et detailplaneeringu menetluses otsustatakse krundi ehitusõigus, sh

hoonete või olulise avaliku huviga rajatiste suurim lubatud arv, ehitisealune pind ja

maksimaalne kõrgus. Sisuliselt tähendab eelnev ka seda, et kaebajal on võimalik

keskkonnakaitselisi huvisid kaitsta planeerimismenetluses. Vaidlust ei ole, et vaidlusaluse

käskkirjaga ei otsustata planeeringute ülesandeid, sh vaidlusaluse katastriüksuse ehitusõigust.

Kaebaja väidab, et vaidlusaluse käskkirjaga otsustatakse nii Pärnu maakonnaplaneeringu kui

ka Pärnu linna üldplaneeringu 2025+ kohaselt rohevõrgustiku alale kuuluva Harutee mets P4

katastriüksuse võõrandamine eesmärgiga muuta senine rohevõrgustiku ja puhkemetsa ala

erahuve teenivaks tootmis- ja tööstusmaaks. Selline kaebaja tõlgendus on väär. Vaidlusaluse

käskkirja p-s 2.4 (dtl 29) on määratletud võlaõigusliku müügilepingu sõlmimise tähtaeg,

samuti on selle sisuks asjaõiguslepingu sõlmimine tingimusel, et kinnisasjale on kehtestatud

detailplaneering, millega on lubatud kinnisasi kasutusele võtta tootmistegevuseks. Teisisõnu

on küsimus vaidlusaluse katastriüksuse ehitusõigusest eelnevalt otsustatud detailplaneeringu

menetluses, mitte vaidlusaluse käskkirjaga. Ekslik on kaebaja väide, et vaidlusaluse

käskkirjaga nähakse ette rohevõrgustiku likvideerimine detailplaneeringuga. Nagu eelnevalt

on viidatud, on detailplaneeringu menetlus eraldiseisev haldusmenetluses, mis aga ei ole osa

riigivara võõrandamise menetlusest. Tegemist on kahe erineva haldusmenetlusega. Sellest

johtuvalt ei puuduta vaidlusalune käskkiri kaebaja põhikirjalisi keskkonnakaitselisi eesmärke.

Kaebaja väited ebaõigest planeerimismenetlusest ning ORME-st ei seondu riigivara

võõrandamise küsimusega, vaid planeerimismenetlusega. Viimane aga ei ole käesoleva

vaidluse esemeks.

Kuivõrd kaebus kuulub selle esitajale tagastamisele, siis on tegemist ilmselgelt perspektiivitu

kaebusega ning see on alus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Päästame Eesti Metsad MTÜ palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 10.12.2024

määrus ning uue määrusega võtta kaebus menetlusse ning rahuldada esialgse õiguskaitse

taotlus.

Kohtupraktika kohaselt võib kaebuse tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kui kaebeõiguse

puudumine on selge ilma kahtlusteta. Halduskohus ei ole määruses sisuliselt analüüsinud

vääriselupaiga eesmärki ja tähtsust ning käskkirja nr 262 tagajärgi. Määruse nr 2 § 261 lg 2

sätestab, et avalik-õigusliku isiku omandis olevas metsas ja riigimetsas asuvas Eesti looduse

infosüsteemi kantud vääriselupaigas on keelatud raie, välja arvatud erandkorras tehtav raie ja

kujundusraie Keskkonnaameti nõusolekul. Erametsas asuvas vääriselupaigas kohustuslikku

raiekeeldu sätestatud ei ole. Seadus näeb seega vääriselupaiga kaitse korraldamisel erisusi

sõltuvalt sellest, kellele maa kuulub. Vääriselupaikade kaitse on vajalik elurikkuse tagamiseks

5(8)

3-24-3263

ning vääriselupaikade osas tehtavad otsused omavad mõju keskkonnale. Käskkirjaga nr 262

otsustatakse vääriselupaikadega kaetud kinnisasja võõrandamine avalik-õiguslikust omandist

eraomandisse. Selle tulemusel muutub vääriselupaiga kaitsekorra ulatus ja olemus –

kohustuslik kaitsekord kaob, mis tähendab, et Harutee mets P4 katastriüksusel asuvates

vääriselupaikades saab edaspidi teostada raied jms ning väärtusliku elukeskkonna säilitamine

ei ole enam kohustuslik. Selline otsus omab kahtlemata mõju looduskeskkonnale ja seega

käsitleb käskkiri nr 262 keskkonnakaitselist küsimust.

RVS § 29 lg 1 p 1 kohaselt võib kinnisasja võõrandada, kui see ei ole riigile vajalik. Eelkõige

võib riigivara võõrandada, kui riigivara ei ole vajalik riigivara valitsejale või volitatud

asutusele riigivõimu teostamiseks või avalikul eesmärgil. Vara võib seega olla riigile vajalik

mitmel moel, sh vajalik keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamiseks. Kaebaja on kaebuses

rõhutanud, et vääriselupaiga kaitse on avalikes huvides ning avalike huvide tagamine on riigi

kohustus. Juhul, kui vara on keskkonnakaitselistel kaalutlustel riigile vajalik, siis ei ole RVS

kohaselt võimalik seda võõrandada. Seega hõlmab RVS vajadusel ka keskkonnakaitseliste

küsimuste reguleerimist. Haldusasjas 3-24-3084 on Tallinna Halduskohus 11.12.2024

kohtumääruses leidnud, et avaliku võimu otsused vääriselupaikade osas peavad olema

kontrollitavad ja metsa kui elukeskkonna kaitseks loodud keskkonnaorganisatsioonidele tuleb

seega tagada juurdepääs vääriselupaikade kohta tehtavatele otsustele ning neile peab olema

tagatud ka tõhus kaebeõigus. Kuivõrd käskkirjaga nr 262 otsustatakse vääriselupaikade

võõrandamine eraomandisse ja seeläbi vääriselupaiga kaitsekorra kaotamine ning kaebaja

põhikirja eesmärgiks on metsakeskkonna kaitse, siis on kaebajal kaebeõigus.

Käskkiri nr 262 omab ka ilma detailplaneeringu ellu viimiseta negatiivset mõju

looduskeskkonnale. Isegi kui detailplaneeringut ei realiseerita, jääb Harutee mets P4

katastriüksus endiselt uue omaniku eraomandisse. Kuna vääriselupaiga kaitse eraomandis ei

ole kohustuslik, siis võib uus omanik kasutada ala vabalt, sealhulgas vääriselupaiga

likvideerida. Negatiivne mõju looduskeskkonnale ei tulene seega mitte detailplaneeringu

kehtestamisest, vaid riigivara eraomandisse võõrandamisest. Kaebaja jääb siinkohal kaebuses

esitatu juurde ning leiab, et käskkirja nr 262 lisatingimused on õigusvastased.

Kui oletada, et Harutee mets P4 katastriüksusele kehtestatakse detailplaneering ning kaebaja

selle vaidlustab, siis puudub tal planeerimisvaidluses kaebeõigus argumentide osas, mis

puudutavad käskkirja nr 262. Kaebajal ei ole hiljem planeerimisvaidluses võimalik vaielda

küsimuse üle, kas Harutee mets P4 katastriüksus oli või ei olnud riigile vajalik

keskkonnakaitseliste eesmärkide täitmiseks ja kas vääriselupaikade võõrandamine

eraomandisse on üldse RVS kohaselt lubatav. Samuti ei saa kaebaja planeerimisvaidluses

vaidlustada käskkirja nr 262 teist lisatingimust, s.o katastriüksuse võõrandamise tingimust, et

ostja on saavutanud kokkuleppe sarnases ulatuses metsa arvele võtmiseks vääriselupaigana ja

selle kaitse tagamiseks MS-s sätestatud korras. Teise lisatingimuse sisu on otseselt seotud

kaebaja põhikirjaliste eesmärkidega – s.t üritatakse reguleerida seda, kuidas võtta

loodusväärtusi kaitse alla samas mahus ja ulatuses, nagu neid hävitatakse. Selle tingimuse

täitmine on teostamatu ja seda on võimalik vaidlustada ainult käskkirja nr 262 vaidlustades.

Esialgse õiguskaitse vajaduse osas jääb kaebaja kaebuses esitatu juurde.

7. MKM palub jätta määruskaebus rahuldamata.

Vastavalt RVS § 29 lg-le 2 kohustub riigivara valitseja enne riigile kuuluva kinnisasja

võõrandamist välja selgitama kinnisasja vajalikkuse riigile, lähtudes RVS §-st 96. MKM

edastas kohtule Keskkonnaameti 16.05.2024 kirja, millest nähtuvalt ei ole Harutee mets P4

kinnisasi, millel paiknevad vääriselupaigad, riigile vajalik. Seega on riigivara valitseja viinud

õiguspäraselt läbi riigivara võõrandamise otsustamisele eelnevad toimingud, mille hulgas on

selgitanud välja, kas kinnisasi on riigile vajalik või mitte. Nagu MKM varem selgitas, ei

6(8)

3-24-3263

takista vääriselupaiga paiknemine kinnisasjal selle võõrandamist. Käskkirja kohaselt

võõrandatakse kinnisasi kahes etapis. Esmalt sõlmitakse enampakkumise võitjaga

võlaõiguslik müügileping. Asjaõiguslepingu sõlmimise eelduseks on vastavalt käskkirja p-le

2.4 kinnisasjale kehtestatud detailplaneering, mis võimaldab kinnisasja kasutusele võtta

tootmistegevuseks ning kui ostja on saavutanud kokkuleppe sarnases ulatuses metsa arvele

võtmiseks vääriselupaigana ja selle kaitse tagamises MS-s sätestatud korras. Eelnimetatud

tingimus tagab, et kinnisasja omandaja peab tagama vääriselupaikade kaitse samas mahus.

Käskkirja andmise ajal ei ole teada, kas ja millises mahus kehtestatakse kinnistul

tootmistegevust võimaldav planeering. Selles osas, milles tootmistegevust võimaldav

planeering kattub vääriselupaiga asukohaga, on aga igal juhul nõutav vääriselupaiga

asendamine teises asukohas. Seega on looduskaitseliste väärtuste kaitse tagatud, kuigi mitte

samal kinnisasjal. Vaidlustatud käskkirjal puudub igasugune puutumus kaitstavate

loodusväärtustega, sealhulgas vääriselupaikadega. Käskkiri ei reguleeri keskkonnakaitselisi

küsimusi ega näe ette vääriselupaikade kaotamist, vaid see sõltub planeeringutest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse.

9. Halduskohus tugines kaebuse tagastamisel HKMS § 121 lg 2 p-le 1. HKMS § 121 lg 2 p 1

puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis Riigikohtu praktika kohaselt võimaldab

kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta.

Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse

võtmist. Ebaselges olukorras tuleb kaebeõigust kontrollida otsust tehes ning jätta kaebus

kaebeõiguse puudumise korral rahuldamata (nt Riigikohtu 04.10.2017 määrus nr 3-17-505, p

8).

10. Kaebajat on varasemates kohtuasjades korduvalt käsitatud kui valitsusvälist

keskkonnaorganisatsiooni, kelle tegevuse eesmärgiks on Eesti metsa ja metsaelupaikade

kaitse. Seega ei ole vaidlust selles, et kaebaja vastab keskkonnaorganisatsiooni tunnustele

KeÜS § 31 tähenduses. KeÜS § 30 lg 2 sätestab, et kui keskkonnaorganisatsioon vaidlustab

haldusakti või sooritatud toimingu halduskohtumenetluse seadustikus või haldusmenetluse

seaduses sätestatud korras, eeldatakse, et tema huvi on põhjendatud või et tema õigusi on

rikutud, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste

eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga.

11. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et käskkirjaga nr 262 ei ole üldse otsustatud

keskkonnakaitselisi küsimusi ning et kaebaja saab oma kaebuses esile toodud

keskkonnakaitselisi huve kaitsta planeerimismenetluses. Kaebaja on kaebuses ja

määruskaebuses selgitanud, et MS-s ja määruses nr 2 sätestatust tulenevalt on vääriselupaiga

kaitsekorra ulatus ja olemus riigi ja eraisiku omandis olevas metsas erinev: eraomandisse

minekuga kaob selle kohustuslik kaitsekord. Kaebaja arvates on käskkiri nr 262 mh

õigusvastane seetõttu, et praegusel juhul ei olnud täidetud RVS § 29 lg 1 p-s 1 sätestatud

tingimused riigivara võõrandamiseks ning käskkirja teise lisatingimusega ei ole võimalik

tagada samas ulatuses loodusväärtuste kaitset. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja sellega

ära näidanud, et käskkiri nr 262 võib mõjutada Harutee mets P4 kinnisasjal asuvate

vääriselupaikade kaitset ja säilimist, sõltumata hilisemast planeeringumenetlusest. Arvestades

kaebaja keskkonnakaitselisi eesmärke ja senist tegevust, on kaebaja ühtlasi ära näidanud,

kuidas käskkiri nr 262 tema huve või õigusi puudutab (KeÜS § 30 lg 2). Põhjendatud on

kaebaja osutus, et hilisemas planeerimisvaidluses ei ole kaebajal võimalik esitada argumente,

mis puudutavad käskkirjaga nr 262 Harutee mets P4 kinnisasja eraomandisse võõrandamise

lubatavust. Tegemist ei ole ühe toiminguga planeerimismenetluses, vaid eraldiseisva

menetluse ja selle tulemusel kehtestatud haldusaktiga.

7(8)

3-24-3263

12. Eeltoodust tulenevalt on ennatlik halduskohtu seisukoht, et kaebajal puudub asjas

ilmselgelt kaebeõigus. Arvestades et vääriselupaikade kohta tehtavate otsuste vaidlustamisel

seni kohtupraktika peaaegu puudub, tuleks hinnata kaebaja väidete põhjendatust asja sisulise

läbivaatamise käigus. Seetõttu ei olnud kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel

põhjendatud ja halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 tuleb tühistada. Kuna kaebuse

menetlusse võtmisel tuleb halduskohtul kontrollida mitmete eelduste täidetust ja teha

erinevaid toiminguid (vt HKMS §-d 120 ja 121), ei saa ringkonnakohus otsustada ise kaebuse

menetlusse võtmist. Seega tuleb asi saata menetlusse võtmise otsustamiseks halduskohtule.

13. Kaebaja soovib määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist ka osas, millega

halduskohus jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kuivõrd kaebaja on

keskkonnaorganisatsioon, kes esitas halduskohtule kaebuse loodus- ja keskkonnakaitse

eesmärgil, tuleb esialgse õiguskaitse vajaduse üle otsustamisel teha kindlaks, kas esialgse

õiguskaitse kohaldamata jätmisel võib kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega osutuda

oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1 teine lause, vt ka Riigikohtu

25.08.2022 määrus nr 3-20-771, p 16). Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus

avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse

õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 2).

14. Ringkonnakohus saab kaebusest ja esialgse õiguskaitse taotlusest aru nii, et kaebaja

eesmärgiks on hoida ära Harutee mets P4 kinnisasjal asuvate vääriselupaikade kadumine või

kahjustumine, mis leiaks aset kinnisasja eraomaniku omandisse mineku tulemusel. Kaebaja

taotleb selleks käskkirja nr 262 kehtivuse peatamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine

praegu sellist ohtu. Nagu eespool märgitud, on käskkirja nr 262 p-s 2.4 kehtestatud, et

enampakkumise võitjaga asjaõiguslepingu sõlmimise üheks tingimuseks on see, et

kinnisasjale on kehtestatud detailplaneering, mis võimaldab kinnisasja kasutusele võtta

tootmistegevuseks. See tähendab, et Harutee mets P4 kinnisasja omandit ei saa eraomanikule

üle anda enne, kui selline detailplaneering on kehtestatud. Ühtlasi ei saa seega enne muutuda

ka kinnisasjal asuvate vääriselupaikade kaitsekord ega saa otsustada nende kaitsmise või

säilitamise üle uus omanik. Pärnu linna veebilehel avaldatu1 ja dokumendiregistris kõnealust

detailplaneeringut puudutavate dokumentide põhjal ei ole alust arvata, et Niidu tn 17, Kauba

tn 10 ja 12 kinnistute ning Harutee mets P4 katastriüksuse detailplaneering oleks sellises

menetluse staadiumis, et võiks eeldada lähiajal selle kehtestamist. Järelikult ei ole lähiajal ka

ohtu, et Harutee mets P4 kinnistu omanik vahetuks. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul

kaebajal praegu esialgse õiguskaitse vajadust ja esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei ole

alust. Esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise tõttu pole vaja lisaks hinnata kaebuse

perspektiivi ja avalike huvide kaalukust.

15. Eeltoodust tulenevalt jättis halduskohus kokkuvõttes õigesti kaebaja esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata. Seetõttu jääb halduskohtu 10.12.2024 määruse resolutsiooni p 2

muutmata.

16. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et kui asjaolud peaksid kohtumenetluse kestel

muutuma, on kaebajal võimalik taotleda kohtult uuesti esialgse õiguskaitse abinõu

kohaldamist või kohtul kohaldada esialgset õiguskaitset omal algatusel (HKMS § 253 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

1 https://parnu.ee/linnakodanikule/planeerimine-ehitus/planeeringud/detailplaneeringud

8(8)