3-23-2880/34 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

07.02.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2880

Haldusasi

O.P kaebus Sotsiaalkindlustusameti 31.10.2023 otsuse

nr P26-2023-104845 ja 23.11.2023 vaideotsuse nr 5.2-

3/41007-2 tühistamiseks ning Eesti Töötukassa

30.10.2023 otsuse nr TVH/23/040859 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – O.P

Vastustajad – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Livia

Kask; Eesti Töötukassa, esindaja Helle Rebane

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26.11.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

O.P apellatsioonkaebus

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada O.P apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 26.11.2024 otsuse peale

haldusasjas nr 3-23-2880 läbivaatamatult selle esitajale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 7, § 235 lg-d 1 ja

3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav O.P (kaebaja) esitas Eesti Töötukassale (töötukassa) ja

Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 23.09.2023 töövõime hindamise ja puude raskusastme

tuvastamise ning toetuste taotluse.

2. SKA jättis 31.10.2023 otsusega nr P26-2023-104845 kaebaja esitatud ekspertiisitaotluse

ja lisatud dokumendid läbi vaatamata ja lõpetas menetluse. SKA leidis, et kaebajal puudub

õigus ekspertiisitaotluse menetlemisele, kuna ta ei ole Eesti alaline elanik ega oma Eestis

elamisluba või elamisõigust. SKA tugines sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg-le 1

ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 3 lg-le 1. Kaebaja esitas 13.11.2023

nimetatud otsuse peale vaide, mille SKA jättis 23.11.2023 vaideotsusega nr 5.2-3/41007-2

rahuldamata.

3-23-2880

3. Töötukassa jättis 30.10.2023 otsusega nr TVH/23/040859 kaebaja töövõime hindamata,

kuna rahvastikuregistri andmete järgi ei ole ta 30.10.2023 seisuga Eesti kodanik või

pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elav välismaalane või

tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elav välismaalane, mistõttu

puudub tal õigus töövõime hindamisele (töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 2 lg 1 p-d ja 2).

4. O.P esitas 14.12.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus võttis

12.01.2024 ja 09.09.2024 määrustega menetlusse nõuetes tühistada SKA 31.10.2023 otsus nr

P26-2023-104845 ja 23.11.2023 vaideotsus nr 5.2-3/41007-2 ning töötukassa 30.10.2023

otsus nr TVH/23/040859. Kaebaja hinnangul ei ole otsused Eesti Vabariigi põhiseadusega

(PS) kooskõlas. Kaebaja taotles, et kohus tunnistaks TVTS § 2 PS-ga vastuolus olevaks, kuna

selle alusel puudub võimalus määrata töövõimetuse taset ja saada vabaduses pensioni siis, kui

puudub elamisluba. Samuti tuleb PS-ga vastuolus olevaks tunnistada SÜS § 3, kuna selle

alusel puudub võimalus korraldada ekspertiis selgitamaks välja puude raskusaste puuetega

inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg-te 1 ja 3 alusel põhjusel, et kaebajal puudub

Eestis elamisluba.

5. SKA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes oma 31.10.2023 ja 23.11.2023 otsustes

esitatud põhjenduste juurde. Kaebaja viidatud sätted ei ole PS-ga vastuolus. Seadusandjale on

PS-ga jäetud avar otsustusruum otsustamaks, millistele põhimõtetele sotsiaalkaitsesüsteem

rajada. SKA on pädev haldusorgan puude raskusastet tuvastama ja puuetega inimeste

sotsiaaltoetust määrama. Kaebaja õigusi ei ole ebaproportsionaalselt piiratud. Haldusakti

andmisel on arvesse võetud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja vaidemenetluses on

need üle kontrollitud. Haldusakt vastab vorminõuetele. Vastustaja on seega õiguspäraselt

lõpetanud kaebaja puude raskusastme tuvastamise ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste

taotluse menetluse.

6. Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes oma 30.10.2023 otsuses nr

TVH/23/040859 ja kaebajale 07.12.2023 saadetud vastuses toodud seisukohtade juurde.

Vaidlustatud otsus tugineb faktilistele asjaoludele ja on õiguspärane. Ei ole selgunud uusi

õiguslikke ega faktilisi asjaolusid, ei ole esitatud uusi tõendeid ega dokumente, mille alusel

tuleks vaidlustatud otsus kehtetuks tunnistada. Välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 3

kohaselt on Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis

viibimise seaduslik alus sama paragrahvi lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus ja neil ei pea

kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud selles ega muus seaduses

sätestatud seaduslikku alust. Nimetatud alused ei anna õigust töövõime hindamiseks, kuna

tegemist on Eestis viibimise alustega, aga TVTS § 2 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt peab töövõime

hindamiseks õigustatud subjektil olema elamisluba või elamisõigus. Kaebaja ei ole

rahvastikuregistri andmete järgi 30.10.2023 seisuga Eestis elav Eesti kodanik või pikaajalise

elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elav välismaalane või tähtajalise

elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elav välismaalane, mistõttu puudub tal

õigus töövõime hindamisele. Vastustajale teadaolevalt ei ole vaidlustatud otsuse tegemise

aluseks olevad asjaolud muutunud. Kaebaja töövõime hindamata jätmine ei ole vastuolus PS-

ga. Seadusandjal on lai sotsiaalpoliitiline kaalutlusruum otsustamaks, millistele põhimõtetele

sotsiaalkaitsesüsteem rajada. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab

seadus. TVTS § 2 lg 1 ei näe ette kaalutlusõigust. Ühtlasi ei ole TVTS § 12 lg 6 kohaselt

töövõimetoetusele õigust isikul, kes kannab karistust vanglas või kes viibib vahi all.

7. Tallinna Halduskohus

jättis

26.11.2024 otsusega

kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ei olnud vaidlusaluste otsuste tegemise ajal

vanaduspensioniealine ning selle üle, et kaebaja viibis kinnipeetavana Tallinna Vanglas

2(5)

3-23-2880

(kaebaja karistusaeg lõpeb 29.11.2027). Kaebaja on pikaaegset vanglakaristust kandev

määratlemata kodakondsuseta isik. Eestis viibimise alus tuleb kaebajal seega vahetult

seadusest (VMS § 43 lg 1 p 5). Kaebajal on haldusasja 3-23-692 raames pooleli kohtuvaidlus

selle üle, kas PPA jättis tema tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse õiguspäraselt läbi

vaatamata. Olenemata aga vaidluse tulemusest viidatud haldusasjas, on selge, et kaebajal

vaidlustatud otsuste tegemise ajal Eestis kehtivat elamisluba ei olnud.

SKA 31.10.2023 otsus on õiguspärane ja seega ei ole alust ka 23.11.2023 vaideotsuse

tühistamiseks. SKA jättis kaebaja puude raskusastme tuvastamise taotluse õiguspäraselt läbi

vaatamata ja taotleja puude raskusastme hindamata. SKA lähtus oma otsust tehes kaebaja

esitatud dokumentidest ja rahvastikuregistrisse kantud andmetest. Kaebaja ei ole Eesti

kodanik ega oma elamisluba või tähtajalist elamisõigust (SÜS § 3 lg 1).

SÜS § 3 lg 1 vastuolu PS-ga ei ole äratuntav. PS § 28 näeb ette, et igaühel on õigus tervise

kaitsele. Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse

korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei

sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi

kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Praegusel juhul sätestabki SÜS § 3 lg 1, et

sotsiaalseadustikust tulenevad õigused ja kohustused ei laiene kodakondsuseta ja elamisloata/

elamisõiguseta isikutele. Seadusandja on teinud seega valiku, kellele on sotsiaalkaitse ette

nähtud. Samas ei tähenda see, et kodakondsusteta/elamisõiguseta isikud jääksid ilma riigi

abita. SÜS § 3 lg 2 kohaselt on igal Eestis viibival isikul seaduses sätestatud alustel õigus

saada vältimatut abi. Kaebaja ei ole oma määratlemata kodakondsuse staatuse pärast

sotsiaalabist ilma jäänud. Kuna kaebaja on kinnipeetav, siis ta on riigi ülalpidamisel. Ajal, mil

kinnipeetav viibib vanglas, on talle riigi poolt tagatud peavari, toit ja arstiabi. Kaebaja

igapäevane toimetulek on vanglas kindlustatud ning seeläbi on tagatud ka tema inimväärikus.

Pärast seda, kui kaebaja on vanglast vabanenud, saab ta PPA-le esitada elamisloa taotluse

ning pärast elamisloa saamist on tal võimalik esitada töötukassale ja SKA-le ühistaotlus

töövõime hindamiseks ning tööealise inimese puude raskusastme tuvastamiseks.

Töötukassa on õiguspäraselt jätnud kaebaja töövõime hindamata. Kuna kaebaja ei ole Eesti

kodanik ega oma ka elamisluba/elamisõigust, siis puudub tal õigus töövõime hindamisele

(TVTS § 2 lg 1 p-d 1 ja 2). Kaebaja huviks on saada puudega tööealise isiku toetust ja

töövõimetoetust või riigilt hüvitist selle eest, kui toetused on ebaõigesti talle määramata

jäetud, aga isegi kui kaebaja puude raskusaste määrataks ja/või tema töövõimet hinnataks, ei

ole TVTS § 12 lg 6 kohaselt õigust töövõimetoetusele isikul, kes kannab karistust vanglas või

viibib vahi all.

TVTS § 2 lg 1 on põhiseaduspärane. Riigil on lai otsustusruum sotsiaalhüvitiste saamise

tingimuste kehtestamisel. Seadusandja ei ole ette näinud töövõime hindamist isikutele, kellel

puudub elamisluba/elamisõigus. Pealegi ei ole TVTS § 12 lg 6 järgi niikuinii õigust

töövõimetoetusele õigust isikul, kes kannab karistust vanglas. TVTS seletuskirjas märgitu

kohaselt on tegemist põhimõttega, et asendussissetulekut ei maksta inimesele, kes on riigi

ülalpidamisel. Enne tööjõureformi püsivalt töövõimetuks tunnistatud isikule maksti

töövõimetuspensioni, mida aga praegu enam olemas ei ole. Seega on kaebajal kodakondsuse

ja elamisloa/elamisõiguse puudumisest sõltumata välistatud töövõimetoetuse saamine, sest ta

viibib kinnipidamisasutuses.

Kaebusest võib ka aru saada, et kaebaja soovib, et tal oleks juba vanglas viibides etteulatuvalt

võimalus, et SKA ja töötukassa määraksid puude raskusastme ja hindaksid ta töövõimet

selleks, et ta saaks võimaliku vabanemise korral hakata kohe toetusi saama.

Kohtuinfosüsteemi andmetel on kaebajale määratud karistuse kandmise lõpp 29.11.2027.

Kaebaja märgib küll kaebuses, et tal avaneb 2025. a mais võimalus taotleda enda

3(5)

3-23-2880

ennetähtaegset vabastamist, kuid see ei tähenda, et vastustajad pidanuks kaebaja taotluste

alusel asuma kaebajal võimaliku puude olemasolu ja töövõime puudumist hindama 2023. a

septembris esitatud taotluste alusel.

8. O.P esitas 27.12.2024 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu

otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Kaebaja esitas 2023. a-l vanglas

viibides avalduse SKA-le terviseekspertiisi tegemiseks. Rahalist toetust loomulikult vanglas

olles ei maksta. 2017. a-l oli juba selline olukord, et kaebajal lõppes ajutine elamisluba, aga

töötukassa tegi tema kasuks otsuse ja tal tuvastati 80% raskusega invaliidsus, mis oli juba

2010. a-st. Rikutakse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) ja

kaebajat diskrimineeritakse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. HKMS § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist

määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. Apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest keeldumise korral tagastatakse apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult

(HKMS § 187 lg 2). HKMS § 187 lg 3 p 5 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui

apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt

rahuldada. HKMS § 187 lg 3 p 5 kohaldamisel tuleb lähtuda apellandi faktiväidetest.

10. Ringkonnakohus leiab, et O.P apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel

tagastada, sest apellatsioonkaebust ei saaks ilmselgelt rahuldada. Vaidluse asjaolud ja õiguslik

olukord on selge. Seejuures ei ole apellatsioonkaebuses esitatud vastuväiteid halduskohtu

poolt asjaolude tuvastamisele.

11. SÜS § 3 lg 2 sätestab, et sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused on Eestis

elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis

elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval

välismaalasel ning et seaduses sätestatud juhul on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja

kohustused ka muul isikul. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste liigid, nende saamise

tingimused, nende suurused ning määramise ja maksmise korra sätestab PISTS (PISTS § 1 lg

1). Selles seaduses ettenähtud sotsiaalkaitsele kohaldatakse SÜS-i sätteid, arvestades PISTS-i

erisusi (PISTS § 1 lg 3). PISTS § 3 lg 2 kohaselt määratakse ja makstakse puuetega inimeste

sotsiaaltoetusi Eesti alalisele elanikule või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse

alusel Eestis elavale isikule lisakulutusi põhjustava keskmise, raske või sügava puude korral

vastavalt PISTS-i sätetele. Lisaks on Eesti alalise elanikuga võrdsetel alustel puuetega

inimeste sotsiaaltoetuste saamise õigus Eestis viibival rahvusvahelise kaitse saajal (PISTS § 3

lg 2).

12. TVTS § 2 lg 1 sätestab, et selles seaduses sätestatud töövõime hindamisele ja

töövõimetoetusele on õigus 16-aastasel kuni vanaduspensioniealisel isikul, kes on: 1) Eestis

elav Eesti kodanik või pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elav

välismaalane; 2) tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elav

välismaalane; 3) Eestis viibiv rahvusvahelise kaitse, sealhulgas ajutise kaitse saaja või

rahvusvahelise kaitse taotleja, kellel on õigus Eestis töötada välismaalasele rahvusvahelise

kaitse andmise seaduses sätestatud tingimustel.

13. Nagu halduskohus selgitas, oli kaebaja vaidlustatud otsuste tegemise ajal kinnipeetav

Tallinna Vanglas ning tal ei olnud Eesti elamisluba. Kaebaja kui kinnipeetava alus Eestis

viibida tuleneb seadusest, s.o VMS § 43 lg 1 p-st 5 ja lg-st 3 (vt nt Riigikohtu 06.11.2023

otsus nr 5-23-35, p-d 30–31). Tegemist on Eestis ajutise viibimise seadusliku alusega, s.o

Eestis viibimisega ilma Eesti elamisloata või elamisõiguseta (vt VMS § 7). Seejuures on

praeguseks halduskohtu viidatud haldusasjas nr 3-23-692 jõustunud kohtuotsusega tuvastatud,

4(5)

3-23-2880

et Politsei- ja Piirivalveameti 03.03.2023 otsus jätta kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise

taotlus läbi vaatamata oli õiguspärane. Kuna kaebajal ei olnud Eesti elamisluba ega

elamisõigust, ei olnud tal ka eelviidatud PISTS-i ja TVTS-i sätetest tulenevalt õigust puude

raskusastme tuvastamisele, töövõime hindamisele ega ka nende alusel makstavatele toetustele.

14. Halduskohus leidis õigesti, et SÜS § 3 lg 1 ja TVTS § 2 lg 1 ei ole PS-ga vastuolus. PS §

28 lg-st 2 tuleneb, et Eesti riigil on kohustus tagada abi erinevate sotsiaalsete riskide vastu

eelkõige Eesti kodanikule ning Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta

isikutele riigi abi andmise üle otsustamine on jäetud seadusandjale (vt nt Riigikohtu

22.06.2023 otsus nr 5-23-6, p 73). Seega on ka seadusandjal õigus otsustada, millistel

tingimustel maksta kõnealustele isikutele toetusi puude olemasolu või töövõime vähenemise

või puudumise korral. Kuna PS ei kohusta selliste toetuste määramisel kohtlema välismaalasi

ja kodakondsuseta isikuid samamoodi nagu Eesti kodanikke, ei ole ka äratuntav, kuidas

kaebajat praegusel juhul diskrimineeritakse. Nagu halduskohus selgitas, ei ole kaebaja samas

jäänud ilma Eesti riigi abist, kuivõrd ta on kinnipeetavana riigi ülalpidamisel, kus talle on

tagatud peavari, toit ja arstiabi. Nii ei nähtu kokkuvõttes, et praegusel juhul oleks kaebajat

koheldud vastuolus EIÕK-s sätestatuga.

15. Kuna vastustajad pidid kaebaja taotluse lahendamisel lähtuma selle aja faktilisest

olukorrast ning kehtivast õiguslikust regulatsioonist, ei oma tähtsust see, kas kaebajal on

varem töövõimet hinnatud või talle puue määratud.

16. Eelneva põhjal ja HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel keeldub ringkonnakohus O.P

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastab selle läbivaatamatult.

Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud (HKMS §

187 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)