3-24-3183/47 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

7. veebruar 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3183

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba paigutada

T.L-i kinnipidamiskeskusesse

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21. novembri 2024. a määrus ja

21. jaanuari 2025. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad

Margo Peters ja Katri Bergmann

Puudutatud isik – T.L-i (endine nimekuju T.L),

esindaja adv Kristina Ivanova

Menetluse alus ringkonnakohtus

T.L-i määruskaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata taotlused vaadata määruskaebused läbi kohtuistungil.

2. Jätta T.L-i 3. detsembri 2024. a määruskaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 21. novembri 2024. a määruse haldusasjas nr 3-24-3183 resolutsiooni

punkt 2 muutmata.

3. Võtta menetlusse T.L-i 31. jaanuari 2025. a määruskaebus Tallinna Halduskohtu

21. jaanuari 2025. a määruse peale haldusasjas nr 3-24-3183.

4. Jätta T.L-i 31. jaanuari 2025. a määruskaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 21. jaanuari 2025. a määrus haldusasjas nr 3-24-3183 muutmata.

5. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused

puštu keelde.

6. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg (sh varasem

nimekuju ja sünniaeg) tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p-de 2 ja 4 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Muus osas

ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1).

3-24-3183

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 24.05.2023 kell 04.18 Võru maakonnas kinni

Venemaa ja Eesti vahelise ajutise kontrolljoone ületanud isiku, kes tuvastati kui Afganistani

Islamiemiraadi kodanik T.L (sünd. XX.XX.XXXX). Isik esitas 24.05.2023 kell 10.40

rahvusvahelise kaitse taotluse, kuid avaldas samal päeval kell 18.08 soovi taotlusest loobuda

ning loobus taotlusest kirjalikult 25.05.2023. Tartu Halduskohus andis 25.05.2023 määrusega

nr 3-23-1153 PPA-le loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse (KPK) väljasõidukohustuse

ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel. Isik esitas 31.05.2023 uue rahvusvahelise kaitse

taotluse, mille menetlemisel selgus, et isik on nii Afganistani kui ka Pakistani Islamivabariigi

kodanik. Tallinna Halduskohus andis 02.06.2023 määrusega nr 3-23-1196 PPA-le loa

paigutada isik KPK-sse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel

ning haldusasjas nr 3-23-1196 tehtud määruste alusel peeti isikut KPK-s kinni kuni

29.11.2023, mil ta paigutati varjupaigataotlejate majutuskeskusesse. PPA 31.10.2023 otsusega

nr 12305310062-1 on jäetud rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldamata ning puudutatud isik

on selle otsuse vaidlustanud halduskohtus (haldusasi nr 3-23-2774). Tallinna Halduskohus

jättis 14.03.2024 otsusega tema kaebuse rahuldamata, kuid peatas esialgse õiguskaitse korras

PPA 31.10.2023 otsuse kehtivuse kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Puudutatud

isiku apellatsioonkaebus on Tallinna Ringkonnakohtu menetluses. Puudutatud isik lahkus

12.05.2024 loata majutuskeskusest ning esitas Leedus 20.05.2024 uue rahvusvahelise kaitse

taotluse, mis jäeti läbi vaatamata. Leedu Migratsiooniamet esitas PPA-le 24.05.2024 palve

isiku tagasivõtmiseks. Isik saabus nn Dublini III määruse1 art 18 lg 1 alusel Eestisse tagasi

19.11.2024. Haldusasjas nr 3-23-2774 esitatud 27.11.2024 teate kohaselt on puudutatud isiku

andmed rahvastikuregistris muutunud ning puudutatud isiku õige nimekuju on T.L-i ja õige

sünniaeg XX.XX.XXXX.

2. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 19.11.2024 taotluse anda VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja

5 alusel luba paigutada puudutatud isik KPK-sse kuni kaheks kuuks. Isiku kinnipidamine on

õigustatud VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, kuivõrd PPA on lükanud isiku rahvusvahelise kaitse

taotluse tagasi, teinud isikule ettekirjutuse lahkumiseks Pakistani ning kohaldanud temale

Schengeni sissesõidukeeldu 5 aastaks, samuti esineb isiku põgenemise oht. Isiku

kinnipidamine on õigustatud ka VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel, sest ta on peetud kinni Eestist

lahkuma kohustamise menetluses (vt haldusasi nr 3-23-1153) ning on põhjendatud alus

arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse täitmise

edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Isik esitas pärast algsest rahvusvahelise

kaitse taotlusest 25.05.2023 loobumist uue rahvusvahelise kaitse taotluse 5 päeva hiljem

pärast seda, kui talle oli uuesti selgitatud, et ta viibib Eestis ebaseaduslikult ja tal on kohustus

lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki. Seega sai isik aru, et tema edasi liikumine on takistatud

ning ta saadetakse Eestist välja. Võttes arvesse, et isik viibis enne Eestisse saabumist ka

Tadžikistanis, Kasahstanis ja Venemaal ning ei ole püüdnudki siseneda Eestisse seaduslikult,

samuti viivitas isik rahvusvahelise kaitse taotlemisega, siis saab järeldada, et tegemist on

varjupaigasüsteemi kuritarvitajaga. Isiku puhul esineb VSS § 68 p 2 kohane põgenemisoht,

sest ta varjas teadlikult oma Pakistani kodakondsust (isik tunnistas seda 11.10.2023 vestlusel)

ning andis valeütlusi oma teekonna ja tema juurest leitud andmekandjate kohta. Lisaks esineb

VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht, kuna isik on korduvalt teatanud oma soovist minna

Saksamaale (tal on seal sõbrad ja sugulased) ning see oht realiseerus 12.05.2024, mil isik

kõnealust teekonda omavoliliselt alustas (isik peeti Leedus kinni Tallinna–Berliini

liinibussis). Dokumentide puudumine ei ole takistanud isikul riigipiiride ületamist ning

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja

mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või

kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (uuesti sõnastatud)

2(11)

3-24-3183

seejuures puudub Schengeni riikide vahel piirikontroll. Esineb ka VSS § 68 p 9 kohane

põgenemisoht, sest isik lahkus loata temale määratud elukohast (varjupaigataotlejate

majutuskeskusest). Isiku põgenemis ohtu ei ole võimalik maandada VRKS §-s 29 sätestatud

leebemate järelevalvemeetmetega ning varasemalt ei ole isik neid meetmeid järginud. Eestiga

puuduvad isikul mis tahes sidemed.

3. Puudutatud isik selgitas Tallinna Halduskohtu 21.11.2024 istungil, et lahkus bussiga

Leetu, sest soovis sealt saada dokumendid (ID-kaart ja pass) ning naasta seejärel Eestisse.

Pilet oli ostetud marsruudil Tallinn–Kaunas. Isik on teadlik, et lahkus Eestist kohtu või PPA

loata, kuid tegemist oli eksimusega. Dokumentide saamise võimalust selgitas isikule sõber.

Leedus peeti isikut samuti kinni 6 kuud ning ta ei mõista, miks on tema uuesti kinnipidamine

vajalik. Isikul on Eestis sõbrad ja ta on teadlik, et Eestist lahkumisel saadetaks ta nn Dublini

menetluse raames Eestisse tagasi. Isik ei olnud vastu sellele, et ta saadetakse Leedust Eestisse,

kuid ta on vastu sellele, et ta paigutatakse Eestis uuesti KPK-sse.

4. Tallinna Halduskohus andis 21.11.2024 määrusega VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel PPA-

le loa paigutada puudutatud isik KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte

kauemaks kui 21.01.2025. Isikut saab kinni pidada VRKS alusel, sest haldusasjas nr 3-23-

2774 kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõust tulenevalt on ta jätkuvalt rahvusvahelise kaitse

taotleja staatuses. Isiku kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel ei ole põhjendatud, kuna

PPA ei ole selgitanud, milliste rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses vajalike toimingute

läbiviimise tagamiseks on kinnipidamine vajalik. Selle sätte eesmärgiks ei ole tagada isiku

kättesaadavust kohtumenetluse ajal, sest kohus kontrollib eelkõige PPA otsuse põhjendatust,

mitte ei lahenda konkreetset rahvusvahelise kaitse taotlust.

VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel isiku kinnipidamise eeldused on täidetud. Asjaoludest nähtuvalt

on isikut enne viimase rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist peetud korduvalt kinni VSS-i

alusel lahkuma kohustamise menetluse tagamiseks. PPA selgitas isikule, et rahvusvahelise

kaitse taotlusest loobumisel jätkatakse tema väljasaatmismenetlusega ning isik pidi olema

teadlik enda lahkumiskohustusest. Seetõttu esineb põhjendatud alus arvata, et isik esitas

rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes lahkumiskohustuse täitmise vältimiseks. Põhjendatud on

arvestada isiku põgenemise ohtu laiemalt kui üksnes VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 7 puhul (vt ka

Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Esineb isiku põgenemise oht VSS § 68 p

9 järgi, sest ta lahkus omavoliliselt Vao keskusest (VRKS § 34 lg 1) ja peeti Leedus kinni

Tallinna-Berliini bussis. Isik ei ole eitanud, et tal puudus luba majutuskeskusest ja Eestist

lahkumiseks. Isik on kuritarvitanud kohtu usaldust (s.o tema KPK-st vabastamist Tallinna

Halduskohtu 28.11.2023 määrusega haldusasjas nr 3-23-1196). Isiku selgitused, miks ta

Eestist lahkus ning et ta soovis Eestisse naasta ja siia jääda, ei ole veenvad. Esineb ka VSS §

68 p 2 kohane põgenemisoht, sest isik esitas rahvusvahelise kaitse taotlemisel valeandmeid

enda tegeliku (topelt)kodakondsuse kohta. Samuti on tuvastatav põgenemisoht VSS § 68 p 6

alusel, sest isik on rahvusvahelise kaitse menetluses korduvalt selgitanud, et tema tegelik

eesmärk on jõuda Saksamaale ning ta soovib sinna edasi liikuda. Kinnipidamise asjaolud ei

kinnita väiteid, et isik soovis pärast dokumentide saamist naasta Leedust tagasi Eestisse.

Eluliselt pole usutav, et isik ostis pileti Tallinna-Berliini bussile, kuigi soovis tegelikult minna

Leetu. KPK-sse paigutamine ei ole ebaproportsionaalne ning põgenemisohu tõttu ei tagaks

leebemad järelevalvemeetmed isiku Eestis viibimist. Kuigi isik viibis varem VRKS-i alusel

KPK-s ca 6 kuud, ei ole ületatud kinnipidamise maksimaalset 18-kuulist tähtaega (vrd VSS §

25 lg 2). Isiku kinnipidamine Leedus eesmärgiga tagada tema üleandmine Dublini III määruse

alusel ei ole Eestis kinnipidamise tähtaja arvestamisel tähtis. Isegi kui see nii oleks, ei liideta

isiku erinevatel õiguslikel alustel kinnipidamise perioode.

3(11)

3-24-3183

5. Puudutatud isik esitas halduskohtu 21.11.2024 määruse peale 03.12.2024

määruskaebuse ja taotles ühtlasi riigi õigusabi. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 04.12.2024

määrusega riigi õigusabi taotluse ja võttis 10.01.2025 määrusega puudutatud isiku

määruskaebuse menetlusse, võttes ühtlasi haldusasja nr 3-24-3183 toimiku juurde PPA

viidatud dokumendid haldusasjadest nr 3-23-1196 ja nr 3-23-2774, millele riigi õigusabi

osutajal puudus varasemalt juurdepääs.

6. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 13.01.2025 taotluse pikendada VRKS § 361 lg 2 p 5

ja lg 5 alusel luba puudutatud isik KPK-s kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks. Puudutatud

isiku kinnipidamine kuni haldusasjas nr 3-23-2774 toimuva kohtumenetluse lõpuni on

põhjendatud, sest isik on jätkuvalt rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses ja võib vabaduses

viibides lahkuda temale sobivasse Euroopa Liidu liikmesriiki või asuda end Eestis varjama.

VRKS § 361 lg 2 p 5 tingimused on täidetud, sest puudub vaidlus, et isik oli varem peetud

kinni VSS-i alusel ja paigutatud KPK-sse (haldusasi nr 3-23-1153), et täita temale koostatud

lahkumisettekirjutust väljasaatmiseks Afganistani. Arvestades isikuga seotud asjaolusid

kogumis (sh ebaseaduslik piiriületus, varjamine politsei eest, tegelik soov jõuda Saksamaale,

rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine pärast väljasaatmise ilmsiks tulekut, isiku

mobiiltelefonidest leitud tõendid, omavoliline lahkumine Vao majutuskeskusest ja

suundumine Saksamaale) on PPA seisukohal, et isikust tulenev põgenemise oht (vt VSS § 68

p-d 2, 6 ja 9) on jätkuvalt aktuaalne ning seetõttu ei ole muid järelevalvemeetmeid võimalik

tõhusalt kohaldada. Tegemist on varjupaigasüsteemi kuritarvitajaga. Põgenemise ohtu

suurendab ka asjaolu, et PPA on lükanud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ja

halduskohus on PPA seisukohaga nõustunud. Koos keelduva otsusega tegi PPA isikule

sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Pakistani ja kohaldas talle Schengeni

sissesõidukeeldu 5 aastaks. Haldusasjas nr 3-23-2774 on määratud istungi ajaks 07.04.2025.

Isiku põgenemise ohtu ja VRKS § 361 lg 2 p 5 sätestatud aluse esinemist on tõdenud ka

Tallinna Ringkonnakohus 03.07.2023 ja 25.08.2023 määrustes haldusasjas nr 3-23-1196.

7. Puudutatud isik leidis 15.01.2025 seisukohas, et PPA taotlus on põhjendamatu ning

tema kinnipidamise pikendamiseks ei ole alust. VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud tingimused

ei ole täidetud, kuna isik peeti 24.05.2023 kell 04.18 kinni alles tema andmete

kontrollimiseks, mitte lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks. Tähtsust ei oma, et isik peeti

pärast 24.05.2023 esitatud rahvusvahelise kaitse taotlusest loobumist 25.05.2023 uuesti kinni

VSS-i alusel, sest tal säilis rahvusvahelise kaitse menetluse lõpetamise otsuse

vaidlustamistähtaja jooksul rahvusvahelise kaitse taotleja staatus (vt VRKS § 251 lg 2; nt

Tallinna Ringkonnakohtu 15.03.2022 määrus nr 3-22-111, p 14). VRKS-i alusel KPK-s

kinnipidamise eesmärgiks ei saa olla isiku väljasaatmise täideviimine. VSS § 68 p 2 ei ole

asjakohane, sest puudutatud isik ei ole esitanud valeandmeid viibimisaluse taotlemisel (vt

Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2204, p 12). Vaidlust ei ole, et puudutatud isik lahkus

loata Eestist Leetu, kuid selle eesmärgiks oli üksnes täiendavate tõendite hankimine oma

kodakondsuse kohta, sest isiku dokumendid asusid tema sõbra käes, kes viibis sel hetkel

Leedus. Isik ei kavatsenud põgeneda, sest tal oli ostetud bussipiletid Eestist Leedusse ja

tagasi. Pileteid ei ole isikul alles, kuid tema sõber kinnitab eeltoodud asjaolusid. Isiku jätkuv

KPK-s kinnipidamine on ebaproportsionaalne ja leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise

on PPA välistanud kergekäeliselt. Isikul on Eestis kindel elukoht sõbra juures ja tema onu on

valmis kandma vajalikud kulud.

8. Tallinna Halduskohus pikendas 21.01.2025 määrusega VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel

puudutatud isiku KPK-s kinnipidamiseks PPA-le antud loa tähtaega kuni kinnipidamise aluse

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 21.05.2025. Täidetud on VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel

kinnipidamise tingimused. Riigikohus selgitas 12.04.2024 määruses nr 3-23-2232 (p-d 21–

4(11)

3-24-3183

23), et riigis viibimise aluse kontrollimine ja lahkumisettekirjutuse tegemine ei pea toimuma

rangelt eristatavates haldusmenetlustes. Puudutatud isik peeti 24.05.2023 kell 04.18 kinni

VSS § 15 alusel olukorras, kus eelnevalt oli kaamera vahendusel tuvastatud ajutise

kontrolljoone ületus kell 01.14. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse 24.05.2023 kell

10.40 ja peeti seejärel kinni VRKS-i alusel. Põhjendatud on PPA seisukoht, et mh piiriületuse

asukoht ja sisenemise viis andsid alust arvata, et isik sisenes riiki ebaseaduslikult. Seega peeti

isik 24.05.2023 kell 04.18 kinni ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu nii riigis

viibimise aluse kontrollimiseks kui ka lahkumisettekirjutuse tegemiseks. PPA sõnul tuvastati

isiku ebaseaduslik riigis viibimine kohe pärast tema kinnipidamist. Igal juhul oli isikul

küllaldaselt aega esitada rahvusvahelise kaitse taotlus, kuid ta esitas selle alles 6 tundi hiljem.

Seetõttu on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga

lükata lahkumiskohustuse täitmine edasi või nurjata enda väljasaatmine.

Puudutatud isiku varasem käitumine kinnitab tema põgenemise ohtu VSS § 68 p-de 6 ja 9

järgi (isiku väljendatud soovimatus täita lahkumiskohustust ja loata lahkumine määratud

elukohast). Isik oli VRKS § 34 lg-st 1 tulenevalt kohustatud elama majutuskeskuses, kuid

lahkus sealt omavoliliselt. Leedu ametnikud pidasid isiku kinni Tallinna–Berliini bussis.

Põgenemise ohtu ei vähenda usutavalt see, et isik on teadlik põgenemise tagajärgedest ja

tabamise korral Eestisse tagasisaatmisest, sest nimetatud teadmine oli tal olemas juba varem

(vt Tallinna Halduskohtu 28.11.2023 määrus nr 3-23-1196, p 15), kuid see ei takistanud tema

Eestist lahkumist. On alust arvata, et isiku varasem käitumine võib korduda. Isik on lisaks

rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses selgitanud, et tema tegelik eesmärki oli jõuda

Saksamaale. Selgitused Leetu üksnes dokumendi järele sõitmise kohta ei ole veenvad. Isik

peeti Leedus kinni põhjusel, et ametnikud kontrollisid Tallinna–Berliini bussis tema

dokumente. Eluliselt ei ole usutav, et isik ostis pileti Tallinna–Berliini bussile, kuid soovis

tegelikult minna Leetu. Pileti ostmist kinnitavad tõendid puuduvad ja isik ei ole esitanud

PPA-le ka dokumente, mille järele ta väidetavalt Leetu sõitis. Need asjaolud kinnitavad, et

põgenemisoht on praegusel juhul reaalne. KPK-s kinnipidamine on põgenemisohu tõttu

proportsionaalne ning VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmed ei tagaks isiku Eestis

viibimist, mida kinnitab isiku varasem käitumine. Puudub vajalik usaldus, et isik järgiks

edaspidi temale seatavaid nõudeid. KPK-s tagatakse isikule juurdepääs vajalikele

tervishoiuteenustele ja pole teada muid asjaolusid, mis kinnipidamise välistaksid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. T.L-i palub 03.12.2024 määruskaebuses (täiendatud 17.12.2024 ja 21.01.2024)

tühistada halduskohtu 21.11.2024 määrus ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata

ja vabastada ta viivitamata KPK-st. Halduskohus leidis õigesti, et puudutatud isik on

rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses ning kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel ei ole

põhjendatud. Puudutatud isiku kinnipidamise aluseks ei saa olla ka VRKS § 361 lg 2 p 5, sest

teda ei peetud 24.05.2023 kinni väljasaatmise eesmärgil, vaid andmete kontrollimiseks. PPA-l

ei saanud veel olla andmeid isiku võimaliku viibimisaluse kohta. Isik ei viivitanud ka

ebamõistlikult rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega. PPA ei ole avaldanud, millal tehti

otsus isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse lõpetamise kohta. Kinnipidamise

ümbervormistamisel 25.05.2023 oli isik jätkuvalt rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, sest

tal oli õigus menetluse lõpetamist vaidlustada (vt VRKS § 251 lg 2). Seega ei tohtinud teda

25.05.2023 pidada kinni VSS-i alusel (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 15.03.2022 määrus nr

3-22-111, p 14). Järelikult ei ole isik esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust

lahkumiskohustuse täitmise vältimiseks. Isikut ei saa VRKS-i alusel pidada kinni pelgalt

väljasaatmise tagamiseks.

5(11)

3-24-3183

Isiku põgenemise ohtu ei saa tuvastada VSS § 68 p-de 2 ja 9 alusel. VSS § 68 p 2 ei kohaldu,

kui isik esitab valeandmeid või võltsitud dokumendi selleks, et tõendada enda Eestis viibimise

seadusliku aluse olemasolu (nt Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2204, p 12). Praegusel

juhul tuvastati isiku kodakondsus enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist, mil PPA alles

kontrollis isiku staatust ja viibimisalust. Isik ei varjanud 11.10.2023 vestlusel teadlikult oma

kodakondsust ning PPA rikkus sellel ärakuulamisel menetlusnorme. Kui varasemalt oli isikul

teoreetiline teadmine, mis juhtub tema omavolilisel Eestist lahkumisel, siis praeguseks on tal

selle kohta konkreetne eluline kogemus. Seetõttu puudub isikul igasugune huvi Eestist uuesti

põgeneda, sh sellega kaasnevate tagajärgede tõttu. Isik ei ole loobunud rahvusvahelise kaitse

taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisest ega väljendanud ka huvi haldusasja nr 3-23-2774

lõpetamiseks. Kohus ei ole arvestanud selgitusi, et isik soovib jääda Eestisse. Ainuüksi

usalduse kuritarvitamine ei saa olla kinnipidamise aluseks VSS-i ega VRKS-i järgi.

Halduskohus ei ole lisaks piisavalt põhjendanud, miks on tuvastatav isiku põgenemise oht

VSS § 68 p 6 alusel. Isik ei lahkunud Leetu mitte põgenemise eesmärgil, vaid soovis hankida

täiendavaid tõendeid oma kodakondsuse kohta. Pileti ostis isikule tema sõber ning kuna pilet

oli paberkandjal, siis ei ole tal seda enam alles. Isegi kui isiku põgenemise ohtu ei saa

välistada, ei ole see piisavalt suur, et õigustada tema kinnipidamist. Isikul on Eestis sõprade

näol tugivõrgustik ja ka kindel elukoht ühe sõbra juures. Onu on valmis aitama isikut

majutuskulude kandmisel. Isik saaks vajadusel viibida ka hostelis, kus tal tuleks maksta ca 12

eurot öö eest. Halduskohus viitas, et ületatud ei ole maksimaalselt lubatud 18-kuulist

kinnipidamise tähtaega, kuid ei arvestanud kinnipidamise proportsionaalsuse hindamisel

isikuga seotud asjaolusid. Halduskohtu määruse resolutsioon on vastuolus määruse

põhjendustega (p 16), sest põhjendustes anti luba pidada isikut kinni kuni tema Eestist

väljasaatmiseni, mis ei ole kooskõlas VRKS-i alusel kinnipidamise eesmärkidega.

10. PPA palub 24.01.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Rahvusvahelise kaitse

menetluses on isikuga toimunud mitmeid vestlusi ning ütlused on olnud vastuolulised ja

ebausaldusväärsed. Isik selgitas 11.10.2023 küsitlusel, miks ta oli sunnitud taotlema Pakistani

passi (p 12) ning miks ta varjas oma Pakistani kodakondsust (p 32). PPA hinnangul varjas isik

olulisi asjaolusid teadlikult. Samas ei ole Pakistani kodakondsuse varjamine kinnipidamiseks

ka määrav, arvestades muid asjaolusid. Isiku ebaseaduslik Eestis viibimine tehti kindlaks juba

tema esmasel kinnipidamisel 24.05.2023 kell 04.18 ja seejärel peeti teda kinni Eestist

lahkuma kohustamise menetluses. Isik avaldas soovi saada rahvusvahelist kaitset alles pärast

seda, kui talle oli teada kohustus Schengeni alalt lahkuda. Isikule selgitati pärast

rahvusvahelise kaitse taotlusest loobumist, et PPA jätkab lahkumisettekirjutuse koostamisega.

Ka Leedus 20.05.2024 uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine viitab varjupaigasüsteemi

kuritarvitamisele ning väljasaatmise takistamisele.

VRKS § 261 lg 2 p 5 kohaldamine ei eelda põgenemisohu tuvastamist. Samas esitas isik

rahvusvahelise kaitse taotlemisel valeandmeid oma kodakondsuse kohta (VSS § 68 p 2), kuna

tema Pakistani kodakondsus selgus alles 06.09.2023 küsitlusel. Riigikohtu 12.04.2024 määrus

nr 3-23-2204 ei ole asjassepuutuv. Isiku põgenemisoht on tuvastatav mh VSS § 68 p 9 alusel,

sest ta lahkus loata Eestist. Veenvad ei ole väited, et isik lahkus Leetu sooviga saada sõbra

käest enda dokumendid. Isik peeti Leedus kinni põhjusel, et ametnikud kontrollisid Tallinna-

Berliini bussis tema dokumente. Eluliselt ei ole ka usutav, et bussipilet oli ainult paberkandjal

ja mitte elektrooniliselt, sest pole selge, kuidas isik sel juhul pileti üldse kätte sai. Kui isiku

dokumendid oleksid reaalselt olnud Leedus, siis saanuks ta korraldada nende üleandmise

Leedu ametnikele ja esitada need Leedus kinnipidamise ajal. Isik ei ole dokumente senini

esitanud. Väide, et isik soovib nüüd jääda Eestisse, ei ole usaldusväärne, sest ta on

halduskohtu usaldust juba korra kuritarvitanud. Isiku põgenemise ohtu suurendab asjaolu, et

PPA lükkas rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ning halduskohus nõustus PPA järeldustega.

6(11)

3-24-3183

Isikut võib täiendavalt motiveerima põgeneda ka temale kohaldatud sissesõidukeeld. Isikul on

jätkuv soov minna Saksamaale, kus on tema pere ja sugulased. Seega saab põgenemisohu

tuvastada ka VSS § 68 p 6 alusel. Isiku väidetav tugivõrgustik Eestis (sõber) üksnes suurendab

isiku põgenemise ohtu, sest eelmisel korral põgenes isik Eestist samuti sõbra abiga.

11. T.L-i palub 31.01.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 21.01.2025 määrus

ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta viivitamata KPK-st. Asjas

ei ole tuvastatud, millal PPA tuvastas puudutatud isiku ebaseadusliku riigis viibimise.

Halduskohtu viidatud ajal 24.05.2023 kell 01.14 fikseeriti üksnes isiku liikumine Eesti

sisemaa suunas, mitte kontrolljoone ületus. Esialgset kinnipidamist VSS § 15 lg 1 alusel ei saa

käsitada kinnipidamisena Eestist lahkuma kohustamise menetluses VRKS § 361 lg 2 p 5

tähenduses. Halduskohus nõustus PPA-ga kergekäeliselt. Menetlus lahkumiskohustuse

kindlakstegemiseks ei ole samastatav menetlusega lahkumiskohustuse täitmiseks. Puudutatud

isik ei ole viivitanud rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega ebamõistlikult (vrd Riigikohtu

19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 13). Puudutatud isik nõustub, et lahkus Vao keskusest ja

Eestist luba küsimata ning ta peeti Leedus (Kaunases) kinni Tallinna–Berliini bussis, kuid ta

ei plaaninud põgeneda, vaid tal oli ostetud bussipilet Leetu (Vilniusesse) ja ka sealt tagasi,

sest sõber pidi andma talle Vilniuses dokumendid. Sõber on neid asjaolusid ka kirjalikult

kinnitanud. Lisaks ei saa rääkida kohtu usalduse kuritarvitamisest, sest halduskohus jättis

28.11.2023 määrusega PPA taotluse rahuldamata mitte isiku usaldamise tõttu, vaid põhjusel,

et kinnipidamise pikendamise eeldused olid täitmata. Usalduse olemasolu või puudumine ei

ole kinnipidamise (sh selle pikendamise) alus, eeldus ega nõue. Elulist kogemust arvestades

puudub isikul praegu igasugune huvi Eestist lahkuda. Samuti ei saa isiku hoiakutest ja

käitumisest järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isikul puudub praegusel ajal soov

Saksamaale edasi liikuda. Halduskohus ei ole sisuliselt põhjendanud, miks ta peab

määruskaebuse esitaja jätkuvat kinnipidamist proportsionaalseks, kuigi vabaduse võtmine on

äärmiselt intensiivne põhiõiguste riive. Ületatud on maksimaalset 18-kuulist

kinnipidamistähtaega (vt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p 11). Enne

esmakordset vabastamist peeti isikut KPK-s kokku ca 6 kuud, seejärel viibis puudutatud isik

Leedu kinnipidamiskeskuses ca 6 kuud ning praegu on ilma piisavate põhjendusteta antud

luba isiku kinnipidamiseks veel kuni 6 kuuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Kuigi puudutatud isiku KPK-s kinnipidamine ei toimu enam halduskohtu 21.11.2024

määruse alusel, vaid halduskohtu 21.01.2025 määruse alusel, siis ei saaks ringkonnakohus ka

03.12.2024 määruskaebuse rahuldamise korral puudutatud isikut KPK-st vabastada, vaid see

oleks võimalik üksnes 31.01.2025 määruskaebuse rahuldamise korral. Eelnev ei takista siiski

ringkonnakohtul hindamast, kas puudutatud isiku KPK-s kinnipidamiseks loa andmine oli

halduskohtu 21.11.2024 määruse tegemise aja seisuga õiguspärane või mitte (vt ka Riigikohtu

30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 15).

13. Puudutatud isiku 03.12.2024 esitatud määruskaebuse võttis ringkonnakohus menetlusse

10.01.2025 määrusega ja PPA esitas sellele 24.01.2025 vastuse. Puudutatud isiku 31.01.2025

määruskaebus tuleb praeguse määrusega võtta HKMS § 207 lg 1 alusel samuti menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on

tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele.

Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).

Kuna määruskaebuste väited on suures osas korduvad, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks

küsida 31.01.2025 määruskaebuse lahendamiseks PPA-lt täiendavat seisukohta, vaid arvestab

taotleja poolt varem avaldatuga.

7(11)

3-24-3183

14. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus

ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Olenemata sellest, et HKMS § 264 lg 5 kohaselt

tuli halduskohtul korraldada PPA 19.11.2024 ja 13.01.2025 taotluste lahendamiseks

kohtuistung, ei ole HKMS § 265 lg 5 teisest lausest tulenevalt siiski nõutav kohtuistungi

korraldamine samas asjas esitatud määruskaebuste läbivaatamiseks. Määruskaebused ei

sisalda ainsatki põhjendust, miks tuleks need vaadata läbi kohtuistungil. Puudutatud isik sai

osaleda Tallinna Halduskohtu 21.11.2024 ja 16.01.2025 istungitel, millest võttis osa puštu

keele tõlk. Isikut esindab advokaat (sh osales advokaat ka halduskohtu 16.01.2025 istungil),

kes on saanud määruskaebustes tuua välja kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja

põhjendused. Määruskaebuste väiteid on piisava põhjalikkusega võimalik hinnata kirjalikus

menetluses. Seetõttu jäävad taotlused asjas istungi korraldamiseks rahuldamata.

15. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Halduskohus peatas 14.03.2024 otsusega nr 3-23-2774

esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud PPA

31.10.2023 otsuse nr 12305310062-1 kehtivuse kuni nimetatud haldusasja menetlust lõpetava

lahendi jõustumiseni. Haldusasi nr 3-23-2774 on ringkonnakohtu menetluses ning selles asjas

on määratud kohtuistungi ajaks 07.04.2025. Seega on puudutatud isik jätkuvalt

rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses ning tema KPK-s kinnipidamine on lubatav vaid

tingimusel, et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt

rakendada, kinnipidamine ei riku proportsionaalsuse põhimõtet ning kinnipidamiseks on

vältimatu vajadus ja esineb mõni VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alus. Halduskohus on nii

21.11.2024 määrusega puudutatud isiku KPK-sse paigutamiseks loa andmisel kui ka

21.01.2025 määrusega puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaja pikendamisel leidnud,

et rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine on lubatav VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel ning

vähemasti VSS § 68 p-des 6 ja 9 märgitud asjaolude esinemisest järelduva põgenemisohu tõttu

on isiku kinnipidamine vältimatult vajalik.

16. VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse

korral kinni pidada, kui välismaalane on peetud kinni Eestist lahkuma kohustamise

menetluses ning on põhjendatud alus arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati

lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Selle sättega on

võetud üle direktiivi 2013/33/EL2 art 8 lg 3 punkt d, mille kohaselt võib taotlejat kinni pidada

siis, kui ta peetakse kinni direktiivis 2008/115/EÜ3 ettenähtud korra kohaselt tagasisaatmise

ettevalmistamiseks või väljasaatmise täideviimiseks ning objektiivsete kriteeriumite alusel,

sealhulgas selle alusel, et tal on juba olnud võimalus saada juurdepääs varjupaigamenetlusele,

saab põhjendada, et on olemas piisavalt alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse

üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist.

Riigikohus selgitas 12.04.2024 määrustes nr 3-23-2204 (p-d 16–21) ja nr 3-23-2232 (p-d 17–

22), et määrav ei ole, milline oli kinnipidamise algne ajend, vaid oluline on kinnipidamise

seos lahkumiskohustuse menetlusega. Samuti märgiti, et riigis viibimise aluse kontrollimine

ja lahkumisettekirjutuse tegemine ei pea toimuma rangelt ja formaalselt eristatavates

menetlustes, vaid esimene võib ka teiseks üle kasvada, kusjuures tagasisaatmise otsustamise

staadium algab siis, kui pädev asutus on enda hinnangul tuvastanud isiku ebaseadusliku riigis

viibimise.

17. Praegusel juhul ei ole seejuures määrav, kas puudutatud isiku kinnipidamine 24.05.2023

kell 04.18–10.40 (s.o kuni esmase rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseni) oli juba

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse

taotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud).

3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiiv 2008/115/EÜ, ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides

ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel.

8(11)

3-24-3183

kasvanud riigis viibimise aluse kontrollimise staadiumist üle lahkumisettekirjutuse

koostamise staadiumi, sest vaidlust ei saa olla, et pärast algsest rahvusvahelise kaitse

taotlusest loobumist koostas PPA isikule 25.05.2023 lahkumisettekirjutuse nr 1052268234

(sundtäidetav alates 25.05.2023) ning Tartu Halduskohus andis 25.05.2023 määrusega nr 3-

23-1153 PPA-le loa paigutada puudutatud isik KPK-sse. Seega on selge, et enne 31.05.2023

uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist peeti isikut juba kinni lahkumiskohustuse täitmise

tagamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et ehkki isiku VSS-i alusel kinnipidamine ei

pruukinud olla õiguspärane, sest puudutatud isik oli rahvusvahelise kaitse menetluse

lõpetamise toimingu vaidlustamise tähtaja jooksul veel rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses

(nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2024 määrus nr 3-24-2188, p-d 10–12; 13.09.2024 määrus

nr 3-24-2277, p-d 12–20) ning tema kinnipidamine saanuks järelikult toimuda üksnes VRKS-i

sätete alusel, ei ole eeltoodule vaatamata võimalik ignoreerida asjaolu, et isik oli vastavalt

kehtiva kohtumäärusega antud loale 31.05.2023 seisuga peetud kinni lahkumiskohustuse

(sund)täitmise tagamiseks. Puudutatud isik ei ole ka väitnud, et 24.05.2023 õhtul suuliselt ja

25.05.2023 kirjalikult avaldatud soov loobuda rahvusvahelise kaitse taotlusest ei oleks sellel

hetkel vastanud tema tegelikule tahtele. Alles kriminaalasjas nr 23260300013 ütlusi andes

(30.05.2023) märkis puudutatud isik, et on järele mõelnud ja ei soovi päritoluriiki tagasi

minna, vaid soovib siiski taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset (dtl 228). Seetõttu esineb

põhjendatud kahtlus, et uus rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud eeskätt

lahkumiskohustuse täitmise vältimiseks. Eelnevast tulenevalt on täidetud VRKS § 361 lg 2 p-s

5 sätestatud eeldused rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks.

18. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu hinnanguga, et isiku varasemat käitumist

ja hoiakuid arvestades on KPK-s kinnipidamine vältimatult vajalik, sest isikuga seotud

asjaolud viitavad reaalse põgenemisohu esinemisele. Puudutatud isik avaldas 11.10.2023

vestlusel (nt küsimused nr 8, 17, 19 ja 39) selgelt, et ta ei ole mingil juhul nõus minema tagasi

Afganistani ega Pakistani. Seejuures ei oma VSS § 68 p 6 alusel põgenemisohu tuvastamisel

tähtsust, mis põhjusel ei soovi isik lahkumiskohustust täita. Samuti esineb põgenemisoht VSS

§ 68 p 9 järgi, sest puudutatud isik lahkus omavoliliselt varjupaigataotlejate majutuskeskusest

(vt VRKS § 34 lg 1) ja peeti 11.05.2024 kinni Leedus, kus esitas 20.05.2024 uue

rahvusvahelise kaitse taotluse. Vaidlust ei ole selles, et Leedu ametivõimud pidasid isiku

kinni, kontrollides tema dokumente Tallinna–Berliini liinibussis. PPA esitatud Leedu

ametivõimude 24.05.2024 tagasivõtupalvest ei nähtu konkreetselt, kus isik Leedus kinni peeti,

kuid puudutatud isik on Tallinna Halduskohtu 16.01.2025 istungil selgitanud, et tema

kinnipidamine toimus Kaunases, samas kui tema plaan oli sõita Vilniusesse, kus ta pidi sõbra

käest saama oma dokumendid. Isik on esitanud ka sõbra kinnituse, et just tema ostis

puudutatud isikule bussipiletid Tallinnast Vilniusesse ja tagasi, kuid mingeid muid tõendeid ei

ole selle kohta esitatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeltoodut pidada usutavaks.

Avalikest andmetest nähtuvalt on Tallinna-Berliini bussiliin praegusel ajal olemas kahel

vedajal: FlixBus ja Ecolines. FlixBus’i (https://www.flixbus.ee/) sõiduplaanide kohaselt

sõidab Tallinna–Berliini liinibuss kahel alternatiivsel marsruudil, millest lühema puhul on

Leedus peatused Panevėžyses ja Kaunases ning teise puhul peatub buss Šiauliais, Kaunases ja

Kalvarijas. Kummalgi juhul ei läbi Tallinna–Berliini buss Vilniust. Teise vedaja Ecolines’i

(https://ecolines.net/et-EE) Tallinna–Berliini liinibuss sõidab samuti kahel erineval

marsruudil, millest lühemal on Leedus peatused Panevėžyses, Kaunases ja Marijampolės ning

teine peatub tõepoolest ka Vilniuses, kuid seda enne Kaunase läbimist (peatused Leedus on

Tallinna poolt tulles järjekorras: Panevėžys, Vilnius, Kaunas, Marijampolė). Seega juhul, kui

puudutatud isik olnuks teel Vilniusesse, siis ei oleks ta pidanud Kaunases enam bussis

viibima. Tõenäoliseks ei saa pidada, et Tallinna–Berliini bussiliini marsruut saanuks 2023. a

mais olla teistsugune. Isiku väited Leedust dokumentide äratoomise soovile ja kavatsusele

Eestisse naasta on ebausutavad ka põhjusel, et väidetavaid dokumente ei ole puudutatud isik

9(11)

3-24-3183

seniajani esitanud ning Eestisse naasmise asemel taotles ta Leedus uuesti rahvusvahelist

kaitset. Pigem on usutav, et isik soovis teha teoks enda algse eesmärgi liikuda edasi

Saksamaale, kus elavad tema sõbrad ja sugulased (sh onu, kes on avaldanud valmisolekut

katta isiku Eestis elamise kulud).

19. Põgenemise ohtu ei vähenda usutavalt asjaolu, et isikul on praeguseks olemas teadmine

ja ka praktiline kogemus nn Dublini menetluse raames Eestisse tagasisaatmisega, sest sellise

teadmise olemasolule on viidatud ka Tallinna Halduskohtu 28.11.2023 määruses nr 3-23-1196

(p 15), kuid isik lahkus sellele vaatamata loata Eestist. Õige on see, et kohtu või PPA usalduse

puudumine ei saa iseseisvalt olla isiku KPK-s kinnipidamise aluseks, küll võiks selline

usaldus isiku suhtes anda põhjust mitte omistada VSS §-s 68 märgitud asjaolude esinemisele

isiku puhul sama suurt tähendust nagu usalduse puudumise korral. Leedus kinnipidamine võis

puudutatud isiku jaoks olla eluliselt õpetlik selles osas, et edaspidi ta võib-olla ei püüaks

jõuda Saksamaale bussiga, vaid kasutaks mõnda muud transpordivahendit. Samas ei ole

mingit põhjust eeldada, et erinevalt varasemast puuduks isikul praegu huvi Eestist lahkuda ja

Saksamaale edasi liikuda.

20. PPA 19.11.2024 ja 13.01.2025 taotlustes on isiku põgenemise ohtu lisaks seostatud VSS

§ 68 p-ga 2, millega halduskohus on 21.11.2024 määruses nõustunud, kuid 21.01.2025

määruses ei ole kohus seda eraldi käsitlenud. Ringkonnakohus märgib, et praegusel juhul on

tuginemine VSS § 68 p-le 2 asjakohane, sest puudutatud isik on rahvusvahelise kaitse

taotlemisel esitanud valeandmeid oma kodakondsuse kohta, st varjas täiendava Pakistani

kodakondsuse olemasolu, mis omas taotluse lahendamisel ilmselgelt olulist tähtsust.

Nõustuda ei saa vastuväitega, et isiku kodakondsus tuvastati juba enne rahvusvahelise kaitse

taotluse esitamist, sest isik möönis alles 06.09.2023 vestlusel, et tal on nii Afganistani kui ka

Pakistani kodakondsus ning ta varjas seda varem teadlikult. Isik väitis vestlusel algselt, et

tema Pakistani pass ja ID-kaart on võltsitud (vt küsimus nr 33), kuid hiljem tunnistas, et tal on

mõlema riigi kodakondsus (vt küsimus nr 60). Valeandmete esitamist tunnistas puudutatud

isik mh 11.10.2023 vestlusel (vt küsimus nr 32).

21. Isikuga seotud asjaolude pinnalt ei saa tema kinnipidamist pidada

ebaproportsionaalseks, sh puuduvad andmed, et kinnipidamine võiks ohustada puudutatud

isiku tervist või turvalisust. Kinnipidamine piirab kahtlemata oluliselt isiku põhiõigusi, kuid

tema kinnipidamist ei ole alust lugeda ülemääraseks ainuüksi selle kestuse tõttu, sest VRKS

§-s 361 sätestatud aluste esinemise korral tohib isikut maksimaalselt kinni pidada kuni 18

kuud (nt Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 8; 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-

16, p 11). Siinsel juhul peeti isikut algselt VRKS-i alusel kinni ca 6 kuud (31.05.2023–

28.11.2023) ja uuesti on teda kinni peetud alates 19.11.2024 ehk halduskohtu 21.01.2025

määrusega antud loa kehtivuse lõpuks (21.05.2025) samuti ca 6 kuud. Seega ei ole

maksimaalset 18-kuulist tähtaega ületatud. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks seisukohta,

et eeltoodud kinnipidamistähtaja sisse tuleb lisaks arvestada isiku kinnipidamine Leedus

11.05.2024–19.11.2024 (ca 6 kuud), sest tegemist ei olnud samal alusel toimunud

kinnipidamisega ning neid ei saa summeerida (vrd nt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-

14-16, p 10). Pole teada, miks ei antud isikut Eestile üle enne 19.11.2024, kuigi Leedu

24.05.2024 tagasivõtupalve rahuldas PPA juba 03.06.2024 vastusega. Kinnipidamist Leedus

ei ole siiski võimalik seostada Eestis 31.05.2023 esitatud rahvusvahelise kaitse taotlusega,

vaid kas üleandmismenetlusega Dublini III määruse art 28 alusel või Leedus 20.05.2024

esitatud uue rahvusvahelise kaitse taotlusega. Kuna puudutatud isik on oma tegevusega

näidanud, et ta ei ole usaldusväärne, siis ei oleks VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud

järelevalvemeetmed eeldatavalt tõhusad ega tagaks puudutatud isiku Eestisse jäämist.

10(11)

3-24-3183

22. Eelneva põhjal jäävad T.L-i määruskaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

21.11.2024 ja 21.01.2025 määrused muutmata.

23. Tallinna Halduskohus on andnud 21.11.2024 ja 21.01.2025 määrustega puudutatud

isikule menetlusabi asjas tehtud kohtulahendi osaliseks tõlkimiseks puštu keelde. Menetlusabi

jätkuvuse põhimõtet (HKMS § 114 lg 2) arvestades tuleb ka praeguse määruse sissejuhatus ja

resolutsioon ning edasikaebamise kord ja põhjendused tõlkida puštu keelde.

24. VRKS § 13 lg 1 ning HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb määruse avaldamisel

puudutatud isiku nimi ja sünniaeg (sh varasem nimekuju ja sünniaeg) asendada tähemärgiga.

25. Puudutatud isikule määruskaebuste menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi

taotlused riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi

määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)