2-22-110903/78 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 7.veebruaril 2025

tsiviilkantselei Lubja 4 Tallinnas ja e-toimiku kaudu

Tsiviilasja number

2-22-110903

Kohtuasi

L.A hagi O.R vastu võla ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

6 688,42 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: L.A (isikukood XXX, elukoht XXX) lepinguline

esindaja Erki Casar

Kostja: O.R (isikukood XXX, elukoht XXX) lepinguline

esindaja vandeadvokaat Teele Viilup

Kohtumenetlus

Kohtuistung 7.jaanuaril 2025

Resolutsioon

1. L.A hagi O.R vastu võla ja viivise väljamõistmiseks rahuldada.

2. Välja mõista O.Rlt põhivõlgnevus 5000 eurot, ajavahemiku 18.aprill 2019 kuni 23.mai 2022 eest

viivis 1239,45 eurot ja alates 24.maist 2022 viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras

põhinõudelt 5000 eurot kuni põhinõude täieliku täitmiseni L.A kasuks.

Menetluskulude jaotus

1. Hagimenetluse kulud jätta täies ulatuses O.R kanda.

2. Määrata menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hageja nõue

1. L.A (edaspidi hageja) palub kohtule O.R (edaspidi kostja) vastu esitatud hagis välja mõista

põhivõlgnevus 5000 eurot, viivis 1239,45 eurot ajavahemiku 18.aprill 2019 kuni 23.mai 2022 eest

ja alates 24.maist 2022 viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 5000

eurot kuni põhinõude täieliku täitmiseni.

2. 6.aprillil 2024 esitas hageja täiendavalt kaks alternatiivset nõuet: 1) välja mõista kostjalt hageja

kasuks tagastamata laen põhisummas 5000 eurot ja viivis alates 24.jaanuarist 2023 põhinõude

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras; 2) välja mõista kostjalt hageja kasuks

alusetult saadud 5000 eurot ja viivis alates 13.novembrist 2022 põhinõude tasumiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus võttis hageja esitatud alternatiivsed nõuded menetlusse

06.juuni 2024 kohtumääruses.

Hagiavalduse asjaolude kokkuvõte

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel suuline kokkulepe, mille järgi kandis hageja

03.04.2019 oma Swedbank arveldusarvelt kostja LHV pangas asuvale pangakontole 5000 eurot.

Kostja selgituste kohaselt puudus tal vajalik kogus raha, mida paigutada ühte tulusasse äriprojekti.

Kostja lubas raha tagastada kahe nädala jooksul, so hiljemalt 17.04.2019. Kostja ei ole kuni

käesoleva hetkeni raha tagastanud ning ignoreerib jätkuvalt hageja sellekohaseid palveid. Kostja

rikkus oma kohustust, raha ei tagastanud ning nõue muutus sissenõutavaks alates 18.04.2019. VÕS

§ 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning sama lõike p 6 võimaldab rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda

viivist. Hageja kasutab õiguskaitsevahendina oma õigust nõuda viivist. Ajavahemikul 18.04.2019

kuni hagiavalduse esitamiseni 23.05.2022 on seadusjärgne VÕS § 113 lg teise lause kohane

viivisemäär põhinõudelt 5000 eurot 1239,45 eurot. Tulenevalt TsMS §-st 367 võib viivisenõude

koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või

osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt,

et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista viivis alates 24.-ndast maist 2022 kuni

kohtuotsuse kohase täitmiseni.

4. 6.aprillil 2024 täiendas hageja hagiavaldust kahe alternatiivse nõudega. Esimese alternatiivse

nõude kohaselt VÕS § 398 lg 1 järgi kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib

laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja

võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Tahteavalduse

võib esitada ka menetlusdokumendiga. Hageja on seisukohal, et juhul kui kohus leiab, et poolte

vahel sõlmitud laenuleping ei ole tähtajaline, siis on see muutunud sissenõutavaks kahe kuu

möödudes hagimaterjalide kättesaamisest. E-toimiku kohaselt sai kostja hagiavalduse kätte

12.novembril 2022, seega kohustus kostja tagastama hagejale laenu hiljemalt 23.jaanuaril 2023.

Viivise nõue antud nõude puhul on alates 24.jaanuarist 2023.

5. Teise alternatiivnõudena esitab hageja nõude alusetu rikastumise alusel. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt

kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse

täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki

või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1035 lg 3 kohaselt kohustub saaja maksma saadud raha

eest intressi seadusega sätestatud suuruses. Hageja palub juhul, kui kohus leiab, et tegemist ei ole

tähtajalise ega ka tähtajatu laenulepinguga, rahuldada nõue alusetu rikastumise sätete alusel, sest

hagejal puudus kohustus kanda kostjale 03.aprillil 2019 5000 eurot. Kostja väited, et hageja poolt

kantud summa, on kostja poolt osutatud teenuse eest on vale ja on tõendamata. Kostja pidi

alates hagi kättesaamisest, st 12.novembrist 2022 teadma, et on alusetult

saanud 5000 eurot, mistõttu leiab hageja, et kostja on kohustatud tasuma

viivist alates 13.novembrist 2022.

Kostja vastuväidete kokkuvõte

6. Kostja vastuväidete kohaselt on vale hageja väide, et tema põhinõue tuleneb suulisest

laenulepingust. Pooled ei ole laenulepingut sõlminud ning hageja vastav väide on tõendamata.

Üksnes maksekorralduse alusel, millele hageja on ühepoolselt märkinud selgitusi, ei ole võimalik

lugeda laenulepingut sõlmituks. Hageja on küll tõendanud raha ülekandmise kostjale, kuid kostja

selgitab, et hageja poolt kohtule esitatud maksekorralduselt nähtuva tasus ta summa kostja poolt

esitatud arve nr 0204-19 tasumiseks. Kostjale ei olnud hagimaterjalidega tutvumiseni teada, millise

selgituse oli hageja maksekorraldusele märkinud ning üksnes maksekorralduselt nähtuv selgitus ei

saa määratleda pooltevaheliste kokkulepete sisu olukorras, kus kostja ei saa mõjutada seda, mida

hageja selgitusse kirjutab. Vastusele lisatud tõendiga on kostja tõendanud, et hagejal ei ole õigus

03.04.2019 kostjale kantud summat tagasi nõuda. Kostja hinnangul ei ole võimalik tuvastada

kahepoolset kokkulepet laenu tagastamise tähtaja kohta üksnes maksekorralduse alusel. Isegi juhul,

kui poolte vahel oleks sõlmitud suuline laenuleping ei saaks tuvastada, et laenu tagastamise

tähtajaks oli 14 päeva alates laenu väljastamisest ning laenuleping tuleks lugeda tähtajatuks. Seega

väidetava laenu tagastamise nõue ei ole muutunud sissenõutavaks ja hagejal nõue puudub, kuna

VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda

laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu

laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Olukorras, kus hagejal puudub

põhinõue, on välistatud ka hageja viivisnõude rahuldamine, kuna viivisnõude esitamise eelduseks

on kohustuse rikkumine võlgniku poolt.

7. Hageja alternatiivsed nõuded ei saa kaasa tuua hagi rahuldamist. Hageja väited on üksteist

välistavad, hageja esitab kohtule valeväiteid, et õigustada alusetu nõude esitamist. Kostja on

seisukohal, et suulise laenulepingu ülesütlemine ei saa lõppeda kaudse tahteavaldusega. Seega,

isegi, kui pooled oleksid sõlminud suulise laenulepingu, ei oleks hagejal vastavast lepingust

tulenev väidetav nõue muutunud sissenõutavaks. Hageja alusetust rikastumisest tulenev võimalik

nõue oleks aegunud. TsÜS § 151 lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on

alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja endal väitel oli ta 17.aprilli 2019 seisuga arusaamal, et

tal on nõue kostja vastu. Seega oleks hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue aegunud

17.aprillil 2022. Kostja selgitab, et kostja vahendas hagejale teenust seoses bitcoine sisaldavale

krüptorahakotile (wallet) ligipääsu võimaldava algoritmi väljatöötamisega ning hageja poolt tehtud

ülekanne 5000 eurot oli tehtud vastava teenuse eest esitatud arve katteks. Hageja poolt kohtule

esitatud maksekorralduselt nähtuva summa tasus hageja kostjale viimase poolt esitatud arve nr

0204-19 tasumiseks ning hagejal puudub õigus nõuda arve tasumiseks kantud rahasumma

tagastamist.

Kohtuotsuse põhjendused

8. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid hageja ja kostja suulise laenulepingu, mille alusel andis hageja

kostjale laenu 5000 eurot kandes laenusumma 03.04.2019 oma Swedbank arvelduskontolt kostja

LHV pangas asuvale pangakontole ning kostja lubas raha tagastada kahe nädala jooksul, so

hiljemalt 17.04.2019. Vastavalt VÕS §-le 3 tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 396 lg 1

sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma

või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. TsÜS § 77 lg-st 1 ja VÕS § 11

lg-st 1 tulenevalt ei ole laenulepingule seadusega kehtestatud vorminõuet, mistõttu võib selle

sõlmida ka suuliselt.

9. Hageja vande all antud ütlustest nähtuvalt sõlmisid pooled suulise laenulepingu 02.04.2019 kella 9-

10 ajal õhtul, mil kostja sõitis tema juurde koju xxx tänaval ja rääkis, et tal on kiiresti raha vaja

5000 eurot. Hageja sai aru, et kostjal on mingi hea kinnisvara projekt ja kui see korda läheb, siis

saavad nad kasumit jagada. Hageja ei tahtnud kostjale laenu sularahas maksta ja tegi talle järgmisel

päeval ülekande, mille selgitusse märkis, et laen vastavalt kokkuleppele, tagasimakse 14 päeva

jooksul. Hageja ütluste kohaselt lepiti laenu osas kokku, et kahe nädala jooksul maksab kostja

laenu tagasi, mis sai ka selgitusse pandud, viivitusintressist juttu ei olnud. Hageja põhjendustest

nähtuvalt, ei hakanud ta kohe laenu tagasi nõudma, kuna ootas kinnisvaratehingutest tulenevat

vahendustasu, kuid tehingud ei realiseerunud ja kostja lubas talle korduvalt, et tehingud tulevad.

Kokkulepet, et 14.-päevast laenu tähtaega pikendatakse, ei olnud. Hageja ütlustest nähtuvalt küsis

ta kostjalt telefoni teel ja näost-näkku korduvalt laenu tagasi, kuid kostja vastas, et tal ei ole raha

näidates hagejale oma rahakotti, kus olid sendid sees. Hagejale, kuuldes kostja partneri käest, et

kinnisvara tehingutega midagi ei toimu, jäi mulje, et kostja tahab kolm aastat täis venitada.

10. Maksekorraldusest nr 2902 03.04.2019 nähtuvalt kandis hageja kostja pangakontole 03.04.2019

5000 eurot selgitusega „Laen vastavalt kokkuleppele. Tagasimakse 14 päeva jooksul.“

11. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 17. mai 2017 kohtuotsuse nr 3-2-1-45-17 p-s 12 märkinud, et

suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise

laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise

tähtaeg. Antud juhul asub kohus seisukohale, et hageja vande all antud ütlustega ja

maksekorraldusega nr 2902 03.04.2019 kogumis, on hageja tõendanud hagiavalduses toodud

asjaolu, et pooled sõlmisid tähtajalise laenulepingu 14 päevaks. Sellega on ümber lükatud ka

viidatud Riigikohtu lahendis toodud eeldus ja kostja vastuväide, et poolte vahel sõlmitud suuline

laenuleping oli tähtajatu.

12. VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on pooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS

§ 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks

õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus

sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti,

võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks

ettenähtud tähtaja möödumisel. Kohus tuvastas eelpool, et pooled sõlmisid tähtajalise laenulepingu

ning, et laen tuli tagasi maksta 14 päeva jooksul, seega oli laenu tagasimakse tähtpäev 17.04.2019

ja laen muutus sissenõutavaks alates 18.04.2019.

13. Kostja vastuväiteid, mille kohaselt ta vahendas hagejale teenust seoses bitcoine sisaldavale

krüptorahakotile (wallet) ligipääsu võimaldava algoritmi väljatöötamisega ning et hageja poolt

tehtud ülekanne 5000 eurot oli tehtud vastava teenuse eest esitatud arve katteks, ei pea kohus

põhjendatuteks ega tõendatuteks. Hageja väitel ei ole tal kostja osundatud teenust vaja olnud ning

ta ei ole kunagi sõlminud kostjaga kokkulepet, mille kohaselt kostja osutab hagejale krüptoga

seotud programmeerimis- ja toeteenust. Ka ei ole ta saanud kätte kostja esitatud arvet nr 0204-19,

02.04.2019 mida ta nägi esmakordselt kohtule esitatud kaja lisana. Kostja ei ole kohtu eelistungil

antud selgitustest hoolimata tõendanud, et pooled sõlmisid kostja väidetud kokkuleppe, mille alusel

arvet nr 0204-19, 02.04.2019 hagejale esitada. Kostja ei ole vastuses esile toonud, mil viisil ta

hagejale arve nr 0204-19 tasumiseks esitas või kätte toimetas hiljemalt 03.04.2019, s.o enne kui

hageja tegi tema kontole 5000 euro ülekande. Eluliselt ei ole usutav, et kostja ettevõtjana ei pannud

tähele ega reageerinud hageja maksekorralduse ebaõigele selgitusele, millest nähtuvalt ei tasunud

hageja kostja esitatud arvet, vaid andis talle 14 päevaks laenu.

14. VÕS § 100 kohaselt loetakse kohustuse mittetäitmine või mittekohane täitmine kohustuse

rikkumiseks, mille puhul on võlausaldajal VÕS § 101 lg 1 p-s 1 ja § 108 on sätestatud, et juhul kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmist. Eeltoodust

tulenevalt on hagiavaldus põhivõlgnevuse nõudes põhjendatud ja tõendatud ning kuulub

rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista laenusumma 5000 eurot.

15. Hagejal on õigus tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6, § 113 lg-st 1 ja TsMS § 367 nõuda rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva

seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367

sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei

ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla

summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige

võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja

edasi protsendina põhinõudest. Kohus tuvastas eelpool, et laenulepingu kohaselt kohustus kostja

saadud laenu tagastama 14. päeva jooksul s.o hiljemalt 17.04.2019. Hagiavaldusele lisatud

viiviseraporti kohaselt on VÕS § 113 lg 1 teise lause kohane viivis võlgnevuselt 5000 eurot

ajavahemikul 18.04.2019 kuni 23.05.2022 hagiavalduse esitamiseni 1239,45 eurot. Seega tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 1239,45

eurot ja alates 24.05.2022 viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 5000

eurot kuni põhinõude täieliku täitmiseni.

16. Kokkuvõtvalt on Riigikohtu tsiviilkolleegium 9. juuni 2021 kohtuotsuse nr 2-18-2243 p-des 25 ja

26 selgitanud, et kui hageja on esitanud TsMS § 370 lg 2 järgi mitu alternatiivset nõuet ja palub

rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esmast nõuet ei rahuldata, ei saa kohus lahendada sellele

järgnevaid nõudeid enne, kui on selge, et esmast nõuet ei rahuldata. TsMS § 442 lg 8 viimase lause

järgi ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist

põhjendama. Kolleegium selgitab, et järjestatud alternatiivsete nõuete korral saab kohus jätta

põhjendamata vaid nende nõuete rahuldamata jätmise, mis järgnevad rahuldatud nõudele. Kui

kohus rahuldab hageja eespoolsena järjestatud alternatiivse nõude, peaks kohus menetlusliku

ebaselguse vältimiseks hoiduma sellele järgnevate alternatiivsete nõuete kohta kohtuotsuse

resolutsioonis seisukoha võtmisest. Eelnevast tulenevalt jätab kohus põhjendamata ja kohtuotsuse

resolutsioonis seisukoha võtmata hageja esitatud teiste alternatiivnõuete kohta, kuna avaldusest

nähtuvalt on need esitatud täiendavalt esmasele nõudele ja selleks juhuks, kui kohus jätab esmase

nõude rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

17. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus

rahuldas hagi täies ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 sätestab,

et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra,

määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2

sätestatud korras. TsMS § 177 lg 2 kohaselt kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust

kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud

maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Kohus, juhindudes TsMS §-dest 174 lg 4 ja 177 lg 2,

määrab menetluskulude suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik