3-24-2440/22 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Haldusasi

3-24-2440

6. veebruar 2025

Kadri Palm

X-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisega

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Liisa Paltsar-Jürimäe

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i 3. detsembri 2024. a taotlus täiendavate tõendite kogumiseks

rahuldamata.

2. Rahuldada X-i kaebus osaliselt.

3. Tuvastada, et Tartu Vangla tegevusetus, mille tõttu oli kaebaja 19 päeva ilma

voodipikenduseta, oli õigusvastane. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 54 eurot Eesti Vabariigi

kanda.

5. Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10. märtsil 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

3-24-2440

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 9. oktoobri 2023. a käskkirjaga nr 2-23/1-2/393 kohaldati kinnipeetav X-i

suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist,

kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse

piiramist. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati alates 6. oktoobrist 2023 kuni asjaolude

äralangemiseni (digitaalse toimiku leheküljed (dtl) 152-154). Täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise tingis 6. oktoobril 2023 aset leidnud intsident, mille käigus viskas kaebaja S7

eluosakonna köögis olnud kinnipeetavat näo piirkonda tumeda vedelikuga.

2. Kaebaja esitas Tartu Vangla 9. oktoobri 2023. a käskkirja nr 2-23/1-2/393 peale vaide (dtl

156-159), mille Tartu Vangla jättis 21. novembri 2023. a vaideotsusega nr 1-11/227-2

rahuldamata (dtl 175-177).

3. Tartu Vangla 10. novembri 2023. a käskkirjaga lõpetati kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine (dtl 164).

4. Kaebaja esitas 16. aprillil 2024 kahju hüvitamise taotluse, milles soovis saada hüvitist

seoses tema suhtes 6. oktoobril 2023 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega (dtl

48-52).

5. Kaebaja esitas 8. juulil 2024 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla

vastu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot seoses 6. oktoobril 2023

kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, kambris valitsenud tingimuste ja

vaimse tervise kontrollimata jätmisega. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse

riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl 1-24, 29-38, 136-137).

6. Tartu Halduskohus võttis 29. augusti 2024. a määrusega esitatud kaebuse menetlusse,

tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama ja kaebajat

teavitama kohut, kui suur osa 2000 euro suurusest hüvitisest moodustab tervise kahjustamine

(dtl 142-144).

7. Kaebaja teatas 2. septembril 2024 vastuseks kohtunõudele, et hindab 2000 euro suurusest

hüvitisest tervise kahjustamise 200 eurole ja inimväärikuse alandamise 1800 eurole (dtl 147).

8. Tartu Vangla esitas 28. oktoobril 2024 vastuse kaebusele (dtl 188-192).

9. Tartu Halduskohus kuulutas 29. oktoobri 2024. a määrusega menetluse Tartu Vangla poolt

28. oktoobril 2024 edastatud videosalvestiste osas kinniseks ning piiras kaebaja õigust tutvuda

Tartu Vangla poolt 28. oktoobril 2024 edastatud videosalvestistega ja saada neist koopiaid (dtl

274-275).

3-24-2440

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

10. Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust

kokkuvõtvalt järgmiselt:

1) Kaebaja paigutati abinõude kohaldamise ajaks 3. üksuse E2 kambrisse 1066, mille puhul

on tegemist tugevdatud kambriga ning kuhu kinnipeetavad paigutatakse lühiajaliselt. Kaebajat

hoiti sellises kambris 36 päeva, mida ei saa pidada lühiajaliseks.

2) Sektsiooni E2 kambris 1066 oli vahetrelluks, mille puhul on tegemist julgeolekuabinõuga.

Vahetrellukse kohaldamist vaidlusaluses käskkirjas ei ole põhjendatud.

3) Kambris puudusid ligemale kuu aega riiete kuivatamiseks metalltorud. Tartu Vangla

kodukorra p-st 1.7.6 tulenevalt oli kaebajal keelatud asetada riideid nt uksele või mujale, et

seal neid kuivatada, kuna kaebaja oleks sellisel juhul riskinud ettekandega. Seega puudus

kaebajal igasugune võimalus riiete kuivatamiseks.

4) Vaatamata sellele, et kaebaja teavitas valvurit voodipikenduse puudumisest kambrisse

paigutamise päeval, puudus kaebajal voodipikendus 19 päeva. Voodipikenduse puudumine

takistas kaebajal voodi sihipärast kasutamist.

5) Eraldatud lukustatud kambris viibimisel tekkisid kaebajal unehäired, depressioon,

kontsentratsiooni puudulikus, mälu häired ja heaolu langus. Eraldatud lukustatud kambris

viibides ei kontrollinud ükski tervishoiutöötaja kaebaja vaimset tervist. Kuivõrd pikaajaline

üksikvangistus ohustab eeskätt inimese vaimset tervist, ei saa piisavaks pidada üksnes või

peaasjalikult sellele lootmist, et kinnipeetav annab ise märku sellest, et tema tervis on

halvenemas. Samuti oli kambrisisene ja -väline tegevus viidud miinimumini.

6) Kaebaja kommunikatsiooniprogrammi vestlused toimusid selliselt, et kaebajat hoiti

lukustatud uksega metallpuuris. Julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjast ei nähtu, et

vangla oleks sellist meedet kaalunud ja põhjendanud.

11. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Vastuses kaebusele märkis vastustaja järgmist.

1) Tartu Vangla kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid seetõttu, et

kinnipeetav ohustas oma käitumisega vangla üldist julgeolekut näidates, et ta võib muutuda

agressiivseks igal ajahetkel ega vali ründamiseks või oma tahtmise saavutamiseks viise. Teise

kinnipeetava suunas vedeliku viskamine konfliktsituatsioonis viitab impulsiivsele,

hoolimatule käitumisele ning kehvale probleemide lahendamise oskusele. Ettekandest

nähtuvalt tajusid ka teised kinnipeetavad olukorra eskaleerumise ohtu (kasskinnipeetav

tõmbas hädaabi nuppu). Vangla ei saanud jätta sellisel viisil ettearvamatult ning ohtlikult

käituvat kaebajat avatud eluosakonda teiste kinnipeetavate keskele.

2) Vangla ei pea täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestust õigusvastaseks. Võttes

arvesse kaebaja käitumist viimase kolme kuu jooksul (kahe erineva kinnipeetava ähvardamine

ja füüsiline vägivald kaaskinnipeetava vastu lühikese ajavahemiku jooksul), puudus vanglal

teadmine, et kaebaja ei jätka vangla julgeolekut ohustavat käitumist ka teises osakonnas.

Vastustaja hinnangul oli põhjendatud kaebaja käitumise jälgimine pikema ajaperioodi jooksul,

tegemaks kindlaks, et kinnipeetav ei kujuta oma käitumisega enam kaaskinnipeetavatele ohtu.

3-24-2440

3) Kartseri ega tavakambri sisustuseelementide hulgas ei ole loetletud kuivatustoru. Kuna

kaebaja vormiriietuse (sh ka voodipesu ja käterättide) pesu pidi korraldama vangla, puudus

kinnipeetaval vajadus kuivatada oma elukambris suuremaid riideesemeid. Kuigi väiksemate

riideesemete kuivatamiseks (sokid ja aluspesu) ei olnud kaebajal kuni 1. novembrini 2023

võimalik kasutada kuivatustorusid, ei saa sellist olukorda pidada siiski kaebaja õigusi

intensiivselt riivavaks. Kuigi kaebajal puudus võimalus kuivatada väiksemaid riietusesemeid

kuivatustorul, oli võimalik esemete kuivatamiseks kasutada muid mööbliesemeid.

4) Vangla tegevust kaebajale temale vastava pikkusega voodi tagamata jätmisel ei saa pidada

õiguspäraseks. Tartu Vangla vabandab taolise olukorra tekkimise pärast. Samas ei nähtu

kaebusest ega kahju hüvitamise taotlusest, et kaebajale oleks vangla tegevuse tagajärjel

saabunud selliseid kahjulikke tagajärgi, mis kuuluksid rahalisele hüvitamisele. Kuigi lühema

voodi peal magamine võis olla kinnipeetava jaoks ebamugav, ei saanud see enesega tuua

kaasa taolisi kannatusi, millel oleks inimväärikuse alandamise kvaliteet. Olles mõistnud, et

ametniku poole suuliselt pöördumine ei ole andnud tulemusi, oleks kaebajal tulnud siiski

astuda ka voodipikendust puudutavas osas täiendavaid samme oma õiguste kaitseks.

5) Asjaolu, et kambri 1066 näol on tegemist tugevdatud järelevalve vajadustele vastavaks

kohandatud kambriga, ei tähenda, et sellesse kambrisse ei tohiks panna kinnipeetavaid.

Vahetrellide olemasolu kambris ei saa kinnipeetava õigusi iseenesest rikkuda, kui

kinnipidamistingimused vastavad ka vahetrellide olemasolu korral kehtivas õiguses sätestatud

nõuetele. Vahetrellide näol ei ole tegemist ka täiendava julgeolekuabinõuga vangistusseaduse

(VangS) § 69 lg 1 mõttes, vaid kambri ehitusliku eripäraga, mille eesmärk on tagada see, et

kinnipeetavad elukambri sisustust ei lõhuks.

6) Metallist võrega vestlusala puhul ei ole tegemist täiendava julgeolekuabinõuga VangS § 69

lg 1 mõttes, vaid tegemist on vangla ehitusliku eripäraga. Kehtiv õigus ei kehtesta kindlaid

nõudeid sellele, milline peab nägema välja vestlusruum, kus kinnipeetav vangla

sotisaaltöötaja, psühholoogi või kaplaniga kohtub. Oluline on see, et kohtumise ajal oleks

tagatud kinnipeetavaga toimuva vestluse sisu konfidentsiaalsus.

7) Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise olemusega kaasneb see, et kinnipeetava

kambriväline liikumine on viidud miinimumini ning tal ei ole kohaldatud meetmetest

tulenevalt selliseid võimalusi vaimse ja füüsilise stimulatsiooni saamiseks nagu on

kinnipeetavatel, kelle suhtes ei ole täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud. Kaebajale oli

tagatud piisavalt tähenduslikku inimlikku kontakti võimaldavat suhtlust.

8) Kaebajal oli perioodil 18. oktoober – 7. november 2023 kolm kohtumist psühholoogiga,

kelle puhul on tegemist vaimse tervise spetsialistiga. K. Kirillovi e-kirjas välja toodud

kohtumiste kirjeldustest ei nähtu, et kaebaja oleks ühegi vestluse käigus kurtnud vaimse

tervise probleemide üle. Vaimse tervise kõrvalekalletega seotud tähelepanekuid ei ole teinud

ka psühholoog. Kaebaja avaldas alles 8. novembril 2023 soovi psühhiaatri vastuvõtule

saamiseks üksikvangistuse halva mõju tõttu.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Esmalt peab kohus vajalikuks lahendada kaebaja 3. detsembri 2024. a taotlus täiendavate

tõendite kogumiseks. Esitatud taotluses palus kaebaja vastustajalt välja nõuda vangiregistri

12. oktoobri 2023. a kanne 9. oktoobril 2023 toimunud vestlusest psühholoogi Teele Susiga,

3-24-2440

milles on märgitud: „Oli näha, et tundis end vestluse ajal ebamugavalt: põhjendas seda

vestlusruumi eripäraga (trellid).“ Kaebaja soovib sellega tõendada, et puuris hoidmine

vestlusruumis mõjus kaebajale negatiivselt. Lisaks palus kaebaja vastustajalt välja nõuda

Tartu Vangla vastuskiri nr 1-13/24/1-3, milles vangla kinnitab, et seoses voodipikenduse

elemendiga on läbi viidud infotund ning selgitatud vanglateenistusele kohustust ja

reageerimisvajadust tagada pikemat kasvu kinnipeetavatele voodipikendus.

13. Vastavalt HKMS § 56 lg-le 1 on tõend igasugune teave, mis on seaduses sätestatud

menetlusvormis ja mille alusel kohus teeb seaduses sätestatud korras kindlaks

menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti

muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. HKMS § 62 lg-st 2 tulenevalt korraldab

kohus üksnes selliste tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust.

14. Kohus jätab kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata. Kohus leiab,

et ebamugavustunde esinemise tõendamiseks ei pea kohtule esitama dokumenti, milles on

kajastatud teise isiku ülestähendused selle kohta, et kaebaja sõnutsi oli tal ebamugav.

Käesoleval juhul on kaebaja esinenud ebamugavustunnet põhistanud kohtule esitatud

kaebuses, mis on kohtu hinnangul asja lahendamiseks piisav. Ka ei ole asjas vaidlust selles, et

vanglaametnikud olid teadlikud sellest, et kaebaja vajab oma pikkuse tõttu voodipikendust.

Seega asjaolu, et eelnevalt oli vanglaametnikele läbi viidud sellekohane infotund, asjas

tõendamist ei vaja.

15. Kohus on seisukohal, et esitatud kaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. Kohtu

põhjendused on järgnevad.

16. Vaidluse all on kaebaja suhtes 6. oktoobril 2023 täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine ja selle kestus, kambris ja sekkumistegevuste osakonna ametnikega toimunud

vestluste ruumis esinenud tingimused, kaebaja vaimse tervise kontrollimine ning kambrisisese

ja -välise tegevuse minimeerimine. Kaebaja palub välja mõista kahjuhüvitis 2000 eurot

kaebaja inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest.

17. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud

riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9

lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1

sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust,

objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud

piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt

kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodud sätetest tulenevalt on kahju

hüvitamise eeldused seega haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu

avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivse õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos

õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja

mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei

ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

3-24-2440

18. Väljakujunenud kohtupraktika põhjal ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada, kuna

valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav

tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise.

Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel. Muu hulgas

on mittevaralise kahju hüvitamine RVastS § 9 lg-s 1 ette nähtud väärikuse alandamise ja

tervise kahjustamise korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse

alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt Riigikohtu 5.

märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2).

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

19. VangS § 41 lg-st 2 tuleneb üldine alus vabadust piiravate meetmete kohaldamiseks

julgeolekukaalutlustel. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve

viisil, mis tagab VangS ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ning üldise julgeoleku vanglas.

VangS § 66 lg 2 järgi vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas

vanglateenistuse ametnik. Julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate

isikute, sh kinnipeetavate julgeolekut.

20. VangS § 69 lg 1 ja 2 tulenevalt võib vanglateenistus kohaldada kinnipeetava suhtes, kes

süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidi-

või põgenemiskalduvustega, on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule, samuti raske

õiguserikkumise ärahoidmiseks, täiendavate julgeolekuabinõudena kinnipeetava vanglasisese

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise

keelamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja

ohjeldusmeetmete kasutamist.

21. Seega on VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel vanglal õigus otsustada, kas on

vajalik julgeolekuabinõu kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes

loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui

ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 69.

22. VangS § 11 lg 1 sätestab, et VangS-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele

kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 4 lg

2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi

ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti

põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu

õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude

kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse

otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides

kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega saab kohus kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist

täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa

kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 11).

23. Tartu Vangla 9. oktoobri 2023. a käskkirjast nr 2-23/1-2/393 nähtub, et vangla kohaldas

kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid selleks, et tõrjuda ohtu vanglas viibitavetele

3-24-2440

isikutele. Kohtu hinnangul võimaldab VangS § 69 lg 1 eelpool nimetatud alusel täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldada. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada

preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib

olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises (vt

ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-94-10, p 12; nr 3-3-1-33-10, p 12 ja

nr 3-3-1-88-14, p 11).

24. Vangla on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuginenud ettekandele nr

2-23-4616. Tartu Vangla 9. oktoobri 2023. a käskkirja kohaselt ajendas julgeolekuabinõusid

kohaldama 6. oktoobril 2024 kella 15.37 paiku aset leidnud sündmus, kus kaebaja võttis

põuest pudeli ja viskas S-7 köögis olnud kaaskinnipeetavat näo piirkonda tumeda vedelikuga,

kes omakorda viskas kaebajat panniga. Pärast seda kutsus kaebaja eelmainitud kinnipeetava

kaamerate vaateväljast ära ning kolmas kinnipeetav tõmbas paanika nuppu.

25. Kohtu hinnangul viitab eelpool kirjeldatud kaebaja käitumine sellele, et kaebaja võib

käituda kaaskinnipeetavate suhtes agressiivselt ning seega ohustada vangla üldist julgeolekut.

Kuna ettekandest nähtuvalt tajusid ka teised kinnipeetavad olukorra eskaleerumise ohtu, siis

nõustub kohus vanglaga, et kaebajat võib kirjeldada kui ettearvamatult ning ohtlikult käituvat

kinnipeetavat, keda ei saanud jätta avatud eluosakonda teiste kinnipeetavate keskele. Kohus

lisab, et kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetlus toimub väga piiratud aja

tingimustes, siis ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel võimalik üksikasjalikult

välja selgitada kõiki juhtumi asjaolusid, s.t miks kaebaja nii käitus ning mis toimus väljaspool

kaamera vaatevälja. Vanglaametnikul on kohustus tagada vangla julgeolek (VangS § 111 lg

1), mis tähendab ka seda, et vangla peab välistama muuhulgas ohu kinnipeetavate elule ja

tervisele. Kuivõrd vanglal puudus veendumus, et kaebaja ei kujutada ohtu

kaaskinnipeetavatele, on kohtu hinnangul proportsionaalne julgeoleku tagamiseks ja tõhusama

julgeoleku kohaldamiseks eraldada kaebaja teistest kinnipeetavatest.

26. Kohtu hinnangul on Tartu Vangla 9. oktoobri 2023. a käskkirjas nr 2-23/1-2/393 piisavalt

põhjendanud kaitstavate õigushüvede kahjustamise tõenäosust ja seda, miks täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine on vajalik. Kohus nõustub, et vanglal oli tekkinud

põhjendatud kahtlus kaitstavate õigushüvede kahjustamises. Vangla on täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisel arvestanud ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate

järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas

(VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi

kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega. Kaebaja suhtes rakendatud

täiendavate julgeolekuabinõude eesmärk oli vältida tema poolt aset leidvaid võimalikke

õigusrikkumisi. Käskkirjas on iga rakendatud meetme kohta esitatud põhjendus, mida

soovitakse meetmega ära hoida ja miks on selle rakendamine vajalik. Kohtu hinnangul ei ole

alust väita, et rakendatud meetmed ei olnud vangla julgeoleku tagamiseks kohased ja

vajalikud. Arvestada tuleb ka sellega, et vangla peab julgeolekuohu ilmnemisel otsustama

täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 13).

27. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vangla tegutses kooskõlas VangS § 69 lg-ga

1, kui ta kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kohtu hinnangul vastab

Tartu Vangla 9. oktoobri 2023. a käskkiri nr 2-23/1-2/393 HMS §-s 54 ja § 55 lg-s 1

sätestatud nõuetele ning on õiguspärane, sh selge ja üheselt mõistetav. Kaebuse esitaja ei ole

esitanud ühtegi põhjendust või asjaolu, mis tõendaks, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine oli õigusvastane.

3-24-2440

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestus

28. Lisaks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja õiguspärasusele tuleb

kohtul hinnata ka seda, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine 36 päeva jooksul oli

õiguspärane. VangS § 69 lg 3 sätestab, et VangS § 61 lg 1 sätestatud asjaolude äralangemisel

tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada.

29. Tartu Vangla 9. oktoobri 2023. a käskkirjast nr 2-23/1-2/393 nähtuvalt kohaldati kaebaja

suhtes täiendavaid julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist,

kehakultuuriga tegelemise keelamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist

kuni asjaolude äralangemiseni. Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

lõpetati 10. novembri 2023. a käskkirjaga nr 2-23/1-2/431.

30. Kohus leiab, et arvestades kaebaja käitumist viimase kolme kuu jooksul, kus kaebaja

ähvardas kahte erinevat kinnipeetavat ja kasutas füüsilist vägivalda kaaskinnipeetava vastu,

ning seda, et ka praeguses asjas vaidlustatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli

tingitud kaebaja enda käitumisest, kusjuures viimati kohaldatud täiendavad

julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 28. septembril 2023, siis oli põhjendatud kaebaja

käitumise jälgimine pikema ajaperioodi jooksul, tegemaks kindlaks, et kinnipeetav ei kujuta

oma käitumisega enam kaaskinnipeetavatele ohtu. Kohus nendib, et käskkirja sõnastus võis

jätta kaebaja teadmatusse, millal võiks piirangute ülevaatamine toimuda või mida seejuures

arvesse võetakse, kuid siiski ei olnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestus

ülemäärane. Asjaolusid arvestades oli 36 päevane periood kaebaja käitumisest tuleneva ohu

kindlakstegemiseks mõistlik. Vangla rakendas meetmeid vangla julgeoleku tagamise

eesmärgil ning ei ole sellega ülemääraselt kaebaja õigusi riivanud.

Kambris ja sekkumistegevuste osakonna ametnikega toimunud vestluste ruumis esinenud

tingimused

31. Kaebaja heidab ette, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks paigutati kaebaja

kambrisse 1066, milles oli vahetrelluks, puudusid ligemale kuu aega riiete kuivatamiseks

metalltorud ja 19 päeva voodipikendus. Ka vaidlustab kaebaja seda, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisel toimusid kommunikatsiooniprogrammi vestlused

sekkumistegevuste osakonna ametnikega selliselt, et kaebajat hoiti metallpuuris, mille trelluks

lukustati. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei ole eelnimetatud asjaolude esinemise üle

vaidlust. Vaidlus keskendub ennekõike sellele, kas viidatud asjaolude tõttu oli vangla tegevus

õigusvastane.

32. Tartu Vangla selgituste kohaselt ei ole kambri nr 1066 näol tegemist kartserikambriga,

vaid tugevdatud järelevalve vajadusele vastava kambriga. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab

kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele

nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle

ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis

kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate

esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.

Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 1

kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: 1) ühe- või kahekordsed voodid; 2) isiklike

asjade hoiukoht; 3) laud; 4) istekoht igale kinnipeetavale; 5) võimaluse korral valjuhääldi; 6)

riidenagi; 7) võimaluse korral pesemiskoht; 8) võimaluse korral WC.

3-24-2440

33. Kohus leiab, et kuivõrd eeltoodust tulenevalt ei ole kambri sisustuseelementide hulgas

loetletud kuivatustoru, ei ole kuivatustoru puudumise tõttu vangla kaebaja suhtes

õigusvastaselt käitunud. Lisaks arvestab kohus, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise ajal puudus kaebajal vajadus kuivatada oma elukambris suuremaid riideesemeid,

kuna kaebaja vormiriietuse, voodipesu ja käterättide pesu korraldas vangla ning väiksemate

riideesemete kuivatamiseks oli kaebajal võimalus kasutada mööbliesemeid. Tartu Vangla

vastusest tulenevalt võib mõista, et mööbliesemetele väiksemate riiete kuivama paneku puhul

ei oleks tegu Tartu Vangla kodukorra p 1.7.6 rikkumisega, nagu väidab kaebaja. Ka arvestab

kohus, et kaebaja esitas esimese kirjaliku pöördumise seoses kuivatustorude puudumisega 23.

oktoobril 2023 ehk 17 päeva pärast seda, kui ta paigutati kõnealusesse kambrisse. Kaebaja

pöördumise esitamise järgselt paigutati kuivatustorud kambrisse 1. novembril 2024. Seega

juhul, kui kaebaja oleks kuivatustorude puudumisest ja nende vajadusest vanglat teavitanud

varem, oleks kaebajal olnud võimalik tekkinud olukorda ära hoida või selle kestust lühendada.

34. Ka ei saa kohtu hinnangul pidada õigusvastaseks kambris vahetrellide olemasolu ning

seda, et kaebaja vestlused toimusid metallist võrega vestlusalal.

35. Olukorras, kus vaatamata vahetrellidele oli kambri pind vastavuses õigusaktides sätestatud

tingimustega, ei saa kambris vahetrellide paiknemine iseenesest kaebaja õigusi rikkuvaks

pidada. Nagu vangla põhjendas, siis ei ole vahetrellide näol tegemist ka täiendava

julgeolekuabinõuga VangS § 69 lg 1 mõttes, mida vangla peaks eraldiseisvalt põhjendama,

vaid kambri ehitusliku eripäraga.

36. Samamoodi ei saa VangS § 69 lg 1 mõttes täiendava julgeolekuabinõuna käsitleda

metallist võrega vestlusala. Kohus nõustub vanglaga, et kehtiv õigus ei kehtesta kindlaid

nõudeid, milline peab välja nägema vestlusruum, kus kinnipeetav vangla sotisaaltöötaja,

psühholoogi või kaplaniga kohtub. Et antud juhul oli kohtule arusaadavalt kaebajale tagatud

vestluse sisu konfidentsiaalsus, elementaarsed võimalused vestluse läbi viimiseks (laua ja

istumiskoha olemasolu) ning võimalus paberil dokumentidega tutvustamiseks, pole eelnevaga

kaebaja õigusi rikutud.

37. VSkE § 7 lg 1 p 1 järgi kuuluvad toa või kambri sisustusse voodid. Kohus nõustub

vanglaga, et tulenevalt VangS § 41 lg-st 1 koostoimes VSkE § 7 lg 1 p-ga 1 on vanglal

kohustus tagada kinnipeetavale tema pikkusele vastava voodi andmine, et kinnipeetav saaks

voodit kasutada eesmärgipäraselt.

38. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebajale on määratud voodipikendus ning kambrisse

nr 1066 paigutamise päeval juhtis kaebaja valvuri tähelepanu mainitud puudusele, kuid valvur

unustas sellest inspektor-kontaktisikut teavitada.

39. Kohus leiab, et kaebajale ettenähtud voodipikenduse tagamata jätmine ning selle

väljastamine 19 päeva möödudes ei olnud õiguspärane. Kohus peab usutavaks, et kaebaja

pikkusele vastava voodi võimaldamata jätmisel ei olnud voodi sihipärane kasutamine

võimalik ning voodis magamine oli kaebaja jaoks ebamugav. Ka on kohus seisukohal, et

kaebaja kasutas ära talle antud esmased õiguskaitsevahendid, kui kambrisse paigutamisel

teatas kaebaja valvurile voodipikenduse puudumisest ning valvur lubas asjaga tegeleda.

Lisaks näeb Tartu Vangla kodukorra p 11.1.1 ette, et kinnipeetaval tuleb oma olmeküsimuste

lahendamise probleemiga vanglateenistuse ametniku poole pöörduda ennekõike suuliselt,

3-24-2440

mida kaebaja ka tegi. Et taotlustele vastamise tähtaeg on üldjuhul 30 päeva, ei ole kohus

veendunud, et kirjaliku taotluse esitamine oleks andnud kaebajale soovitud tulemust.

Vaimse tervise kontrollimine ning kambrisisene ja -väline tegevus

40. Kaebaja vaidlustab mh seda, et täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamisel ei

kohaldatud kaebaja suhtes vaimselt või füüsiliselt stimuleerivaid meetmeid ning kambrisisene

ja -väline tegevus oli viidud miinimumini ning puudus üldse. Samuti ei ole kaebaja rahul

asjaoluga, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal ei kontrollinud kaebaja vaimset

tervist ükski meditsiinitöötaja.

41. Kohus nõustub vanglaga, mille kohaselt kaasneb täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise olemusega see, et kinnipeetava kambriväline liikumine on viidud miinimumini

ning kinnipeetaval ei ole selliseid võimalusi vaimse ja füüsilise stimulatsiooni saamiseks nagu

on kinnipeetavatel, kelle suhtes ei ole täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud. Samas

nähtub Tartu Vangla vastusest, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal, täpsemalt

18. oktoobril 2023 alustati kaebaja suhtes suhtlusprogrammi läbiviimisega, mis viitab

asjaolule, et kaebaja ei viibinud sotsiaalses isolatsioonis. Täpsemalt toimusid vangla selgituste

kohaselt kaebajal kohtumised kaplani (18. oktoobril 2023, 9. novembril 2023), sotisaaltöötaja

(24. ja 31. oktoobril 2023, 7. novembril 2023) ja ka psühholoogiga (25. oktoobril 2023 ning 1.

ja 10. novembril 2023). Lisaks sellele olid kaebajal igapäevased kokkupuuted ametnikega ja

iganädalaselt inspektor-kontaktisikuga. Seega võimaldas vangla kaebajale suhtlust, sh

tähenduslikku inimlikku kontakti võimaldavat suhtlust. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita,

et võimaldatud suhtlusviisid ja nende ulatus oleks olnud ebapiisavad.

42. Vanglas peab olema tagatud üksikvangistuses viibiva kinnipeetava füüsilise ja vaimse

tervise regulaarne jälgimine. Jälgimise sageduse üle tuleb otsustada konkreetse inimesega

seotud riskitegureid arvestades (Riigikohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 2021. a otsus asjas

nr 3-18-1895, p 26). Kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et kaebaja ei saanud piisavat

meditsiinilist tähelepanu. Tartu Vangla poolt kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kaebajal oli

perioodil 18. oktoober – 7. novembril 2023 kolm kohtumist psühholoogiga (dtl 171).

Vaatamata sellele, et psühholoogi puhul pole tegemist arstiga, on psühholoogi töö põhisisuks

nõustamine psühholoogilistes küsimustes. Samuti oli kaebajal mitmeid kokkupuuted

meditsiinitöötajaga (vt kaebaja tervisekaardi väljavõte (dtl 290)). Lisaks nagu eelnevalt välja

toodud olid kaebajal ka muid kokkupuuteid ametnikega, kellel oli võimalus kaebaja tervisliku

seisundi halvenemisel ühendust võtta meditsiiniosakonnaga.

43. Kohus peab kaebajale võimaldatud suhtlemisvõimaluste ja tervise jälgimise ulatust

piisavaks, et eitada kaebajale vangla tegevuse tõttu sedavõrd intensiivsete kannatuste

tekkimist, mis annaks aluse jaatada vangla õigusvastast tegevust.

Kahjuhüvitise väljamõistmine

44. Kaebuse kohaselt alandas vangla kaebaja inimväärikust ja kahjustas kaebaja tervist.

Kaebaja selgituste kohaselt on tema tervist kahjustanud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine, mis võis koosmõjus voodi sihipärast kasutamist takistava voodipikenduse

puudumisega põhjustada kaebajale unehäireid, depressiooni, kontsentratsiooni puudulikust,

mäluhäireid ja heaolu langust, mille tulemusel kaebaja kaal langes 6 kg.

3-24-2440

45. Eeltoodule tuginedes on kohus tuvastanud, et Tartu Vangla tegevusetus, mille tõttu

puudus kaebajal 19 päeva voodipikendus, oli õigusvastane. Seega puudub käesolevas asjas

selline vastustaja õigusvastaste tegevuste kogum, mis annaks kumulatiivselt aluse kaebajale

rahaline hüvitis välja mõista.

46. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi

olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon; erivajaduste ignoreerimine; arstiabi andmata jätmine,

millega kaasnevad rasked vigastused või surm; põhjendamatu jõu kasutamine;

sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta; ülerahvastatus kambris; alasti kinnipeetava

läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul; paigutamine kolmeks kuuks pimedasse

väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta; halvad sanitaartingimused kogumis.

Praegusel juhul ei ole kaebaja poolt kirjeldatu võrreldav nimetatud olukordadega.

47. Mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest

eluriskist intensiivsemad. Praegusel juhul ei ole kaebaja selliseid asjaolusid esile toonud.

Kohus ei pea voodipikenduse andmata jätmist sellise intensiivsusega kaebaja õiguste

rikkumiseks, mis õigustaks talle selle hüvitamiseks vanglalt reaalse rahasumma

väljamõistmist. Kohus arvestab siinkohal, et vanglaametnik, kes lubas kaebaja

voodipikenduse küsimusega tegeleda, kuid unustas selle, ei pannud ilmselgelt tegu toime

tahtlikult ning kaebajal endal oli siinkohal võimalik talle tekitatud kahju (võimalikud une- ja

mäluhäired jms) kahandada. Vaatamata sellele, et kaebaja kasutas kohtu hinnangul esmaseid

õiguskaitsevahendeid, kui ta kambrisse paigutamisel teavitas vanglaametnikku

voodipikenduse puudumisest, oli kaebajal siiski lisaks võimalik antud olmeküsimusega

pöörduda temaga kokku puutunud ametnike ja inspektor-kontaktisiku poole ning uurida

voodipikenduse väljastamisega seonduvat. Kaebajal tuleb ka endal tegutseda mõistlikult ja

teha kõik võimalik kahju ärahoidmiseks. Lisaks ei saa kohtuasja materjalidest nähtuvalt

tõsikindlalt väita, et kaebajal tekkisid terviseprobleemid just voodipikenduse puudumise tõttu.

Kohus ei saa tähelepanuta jätta, et kaebaja sai juba 6. oktoobril 2023 toimunud intsidendi tõttu

kehavigastusi, mille üle kurtis kaebaja ka hilisemalt (esitades 9. oktoobril 2023 vastavasisulise

pöördumise vigastuste ülevaatamiseks). Ka ei nähtu kohtuasja materjalides sisalduvast

kaebaja tervisekaardist (dtl 290-291), et kaebajal oleks diagnoositud depressioon ning et tema

haigusjuhus A13612024 fikseeritud kehakaal viitaks alakaalulisusele.

48. Arvestades kõiki asjaolusid kogumis ei ole käesoleval juhul seega kaebajale rahalise

hüvitise maksmine põhjendatud ja juhtunu heastamiseks saab pidada piisavaks vangla

tegevuse õigusvastasuse tuvastamist. Kohtupraktikas on ka varem selgitatud, et mittevaralise

kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib olla ka kahju rahas kompenseerimise asemel

kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine.

Menetluskulud ja muud selgitused

49. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja palus vanglalt välja mõista hüvitise

2000 eurot. Kohus vabastas kaebaja inimväärikuse eest kahju hüvitamise nõudmisel riigilõivu

tasumise kohustusest. Et kaebaja 2. septembri 2024. a vastuse kohaselt hindas ta

inimväärikuse alandamise 1800 eurole, vabastas kohus seega kaebaja 54 euro suuruse

riigilõivu tasumise kohustusest (1800×0,03). Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda

(HKMS § 118 lg-d 2 ja 3). Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu ning kui need on

3-24-2440

pooltel siiski tekkinud, siis jäävad need kulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg

1).

50. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)