2-23-10777/21 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. veebruar 2025, xxx kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-10777

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagi Z.J vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

12 655 eurot 18 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood

14304235, asukoht XXX), lepinguline esindaja: Sigrid

Rahkema (e-post XXX)

Hageja poolel iseseisva nõudeta kolmas isik: Rediem

Capital AB (välisriigi registrikood 559310-4697, aadress

Box 1252, 501 12 Borås, Stockholm, Rootsi Kuningriik, e-

post XXX), lepinguline esindaja: Sigrid Rahkema (e-post

XXX)

Kostja: Z.J (isikukood XXX, elukoht XXX, xxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Jätta 04.12.2020 sõlmitud võlatunnistusest nr 229382 tulenevad hageja põhi- ja

kõrvalnõuded rahuldamata.

3. Mõista Z.J K. (Z.J) TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja TF Bank AB (publ.)

Eesti filiaaliga 10.03.2015, 12.08.2015, 10.03.2016, 15.07.2016 ja 27.12.2017 sõlmitud

laenulepingutest tasumata põhivõlg 990,64 eurot ja viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras põhinõudelt 990,64 eurolt alates 11.01.2025 kuni põhinõude tasumiseni.

4. Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

5. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus

6. Menetluskulud jätta 91% ulatuses TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kanda ja 9% ulatuses Z.J

K. kanda.

7. Kohus määrab menetluskulud kindlaks pärast käesoleva määruse jõustumist.

Kaja esitamine

Kostja võib esitada xxx Maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata

mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi on kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul

viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei

võinud seaduse kohaselt teha.

Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajas peab

sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas

kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei

ole mõjuv põhjus vajalik). Koos kajaga esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh

kostja vastus ja kostja väidete kohta tõendid.

Kaja esitamisel tuleb tasuda riigilõiv, mis vastab poolele hagihinnale, kuid mitte vähem kui 100

eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole

nr EE571010220229377229 AS SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS, nr

EE221700017003510302 Luminor Bank AS või nr EE567700771003819792 LHV Pank.

Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb esitada andmed

riigilõivu tasumise kohta.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse xxx Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks

peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal esitas 28.07.2023 hagiavalduse Z.J K. (Z.J) vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

7329,09 eurot, kuni 28.07.2023 sissenõutavaks muutunud viivise 3707,42 eurot ja

edasiulatuva viivise põhinõudelt 6822,63 eurolt alates 29.07.2023 kuni põhinõude

tasumiseni.

2. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid pooled 04.12.2020 võlatunnistuse nr 229382 ning

võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe, millega kostja tunnistas, et

võlgneb hagejale 7520,09 eurot, millest põhisumma on 6936,71 eurot, viivis 45,92 eurot,

kahjuhüvitis 40 eurot ja intress 497,46 eurot. Lisandub ühekordne lepingutasu 100 eurot.

3. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 16.11.2023 määrusega, andes kostjale 20 päeva

hagimaterjalidele seisukoha esitamiseks. Kohtul ei õnnestunud kostjale

menetlusdokumente kätte toimetada kohtule teadaolevatel kostja aadressil ega kostja

sidevahendite andmeid kasutades. Kohus toimetas menetlusdokumendid kostjale kätte

kostja tööandja vahendusel. Kostja sai hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse kätte

24.01.2024 ning seega oli viimane päev hagile kirjaliku vastuse esitamiseks 13.02.2024.

Kostja ei ole esitanud kohtule vastust ega muul viisil hagile reageerinud.

4. 08.04.2024 märkis hageja kohtunõudele vastates, et enne võlatunnistuse nr 229382

sõlmimist oli hageja ja kostja vahel 10.03.2015 sõlmitud tarbijakrediidileping nr

500106302, mille alusel sai kostja laenu summas 2000 eurot. 12.08.2015 sai kostja

lisalaenu summas 339 eurot, 10.03.2016 600 eurot, 15.07.2016 500 eurot ning

27.12.2017 7000 eurot. Kokku sai kostja laenu 10 439 eurot. Kostja ei täitnud lepingust

tulenevaid kohustusi. Kostjal jäi tasumata 10.08.2020, 10.09.2020, 10.10.2020 ja

10.11.2020 osamaksed. 08.11.2020 saatis hageja krediidilepingu ülesütlemise hoiatuse,

milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud

võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles hageja kostjaga sõlmitud lepingu üles

23.11.2020.

5. 10.12.2024 määrusega kaasas kohus menetlusse Rediem Capital AB iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna hageja poolel.

KOHTU SEISUKOHT

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole

tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati

kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt

omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse

tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

7. Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha

tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule.

8. Ringkonnakohus on selgitanud, et kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, kuid

kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid osaliselt, on kohtul TsMS § 407 lg

1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt ning jätta see ülejäänud osas

TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-

22-145432, p 23).

9. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi

tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult

põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata. Kohus on seisukohal, et

käesoleval juhul on võimalik hagi rahuldada osaliselt tagaseljaotsusega, kuid ülejäänud

osas võtta seisukoht n-ö sisulise otsusega.

10. Hageja ja kostja on 04.12.2020 sõlminud maksekokkuleppe/võlatunnistuse nr 229382.

Kohus leiab, et hageja ja kostja vahel sõlmitud maksekokkulepe on tehinguline

deklaratiivne võlatunnistus, põhjendades seda järgnevalt.

11. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub

andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja on majandustegevuses tegutsev äriühing ja

kostja on tarbija. Kõrgema kohtu seisukoha kohaselt tuleb nii võlakokkuleppe kui ka

esialgse võlasuhte osas eeldada, et kostja kui tarbijaga oli sõlmitud tarbijakrediidilepingu

tunnustele vastav leping (vt Tallinna Ringkonnakohtu määrus nr 2-22-150688, p 10.2).

Riigikohus on selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees

konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte

tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Seega

on konstitutiivse võlatunnistusega tegemist siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse

tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest

oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus.

Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi

koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata,

tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes

kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada

selle sissenõudmist (vt Riigikohtu otsus nr 2-19-5601, p 16.2)

Kui poolte ühist tegelikku tahet ega VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole võimalik

tõendada, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg

4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid,

samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste

lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest

ja eesmärgist.

Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et võlatunnistuse nr 229382 puhul on tegemist

konstitutiivse võlatunnistusega. Esitatud dokumendist ei nähtu, et pooltel oli soov luua

abstraktne kokkulepe algse lepingu kõrvale. Kokkulepetest on võimalik saada aru, et

eelnevalt on sõlmitud laenuleping, kuivõrd selle alusel on tekkinud mh intressivõlg, võlg

ning poolte tahe on selle võla tasumiseks kokku leppida uues maksegraafikus ja sellega

seotud tingimustes. Konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist deklareeritakse vaid

kokkulepete teisel leheküljel. Dokumendi sisust konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise

soovi ei nähtu. Samuti leiab kohus, et tarbija ei pruugi üldse teadvustada, et ta allkirjastab

(hageja väitel) konstitutiivse võlatunnistuse. Võlatunnistuse esimesel leheküljel ei ole

sellekohast märget, on vaid viide maksekokkuleppe sõlmimisele. Võib ka eeldada, et

enamik tarbijaid ei saa aru, mida termin „konstitutiivne võlatunnistus“ tähendab ja mis on

selle õiguslikud tagajärjed.

Kohus hindab võlatunnistust ning asub seisukohale, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige

kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu

kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud

kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse

regulatsiooni kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega

ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda. Võlatunnistuse tõlgendamisel

saab arvestada, et poolte eesmärgid ühtivad osas, kus kostjal võimaldatakse võlgnevuse

tasumist maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei saa lugeda tunnistatava

võlgnevuse kõrvale uue iseseisva kohustuse tekitamist. Vaidlusaluse võlatunnistusega on

võlausaldaja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni

kohaldamise võlasuhtele, mis tuleneb algsest tarbijakrediidilepingust. Seega on kohtu

hinnangul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Tegemist ei olnud võlgniku ühepoolse

mittetehingulise tunnistusega, vaid õiguslikult siduva võlatunnistusega.

12. Riigikohus on 24.11.2023 lahendis tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-s 27 selgitanud, et tarbija

ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka

deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega

lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis

toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal

algatusel (vt sama määruse p 13). Kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena

võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või

millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab

kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse

määr (vt sama määruse p-d 14-16) ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet (vt sama määruse p-d 17-23). Kui võlatunnistuse andmisega on

tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob

võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib

olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel. Kui võlatunnistuse on andnud

tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on

tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes

võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse

kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse

kohaselt tühised (Riigikohtu määrus 2-21-13098, p 28). Seetõttu ei ole kokkuvõttes

vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja

oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu

asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles

sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad (Riigikohtu määrus 2-

21-13098, p 29).

Hageja ja kostja vahel sõlmitud võlatunnistuse teisel leheküljel on sätestatud järgmine

punkt: „Võlgnik kinnitab Võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla

summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustub, et käesoleva võlatunnistuse andmisega

kaotab Võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem Võlgnevuse olemasolu ja suurust ning

esitada Võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid“.

Kohus on seisukohal, et tüüptingimustel vormistatud deklaratiivne võlatunnistus, mille

eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS

§ 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Kuivõrd võlatunnistustega on kostja kui

tarbija loobunud õigusest esitada nõudele mistahes vastuväiteid, on võlatunnistus kohtu

hinnangul tervikuna tühine. Seega tuleb hageja võlatunnistustest tulenev põhinõue ja

sellega seonduvad kõrvalnõuded kostja vastu jätta rahuldamata.

13. Kohus andis hagejale 07.03.2024 määrusega ning täiendavalt 17.01.2025 määrusega

võimaluse tuua esile ja tõendada, et on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

14. Hageja 08.04.2024 esitatu põhjal on kostja sõlminud hagejaga 10.03.2015 laenulepingu

nr 500106302, mille alusel sai kostja laenu summas 2000 eurot. 12.08.2015 sai kostja

lisalaenu summas 339 eurot, 10.03.2016 600 eurot, 15.07.2016 500 eurot ning

27.12.2017 7000 eurot. Hageja taotleb alternatiivselt nõude rahuldamist aluslepingu

alusel.

15. Viidatud laenulepingute puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1

mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku

laenamise põhimõtet (VÕS § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas

tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi

2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24.

novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi

enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest

tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu

krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene,

kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari

2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. xxx krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija

varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava

rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab

krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS §

4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid

andmekogusid. xxx krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4

kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures

küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui

krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija

kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt

Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

16. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja märkinud 08.04.2024

esitatud vastuses, et enne 10.03.2015 lepingu sõlmimist esitas kostja laenutaotluse, milles

märkis oma sissetulekud 6000 eurot ja kohustused 700 eurot. Enne 12.08.2015 lepingu

sõlmimist esitas kostja laenutaotluse, milles märkis oma sissetulekud 495 eurot ja

kohustused 0 eurot. Peale laenutaotluse heakskiitmist saaksid isiku kohustused olema

311,87 eurot kalendrikuus ning sissetulekute ja kohustuste suhtarv on 63%. Enne

10.03.2016 lepingu sõlmimist esitas kostja laenutaotluse, milles märkis oma sissetulekud

6000 eurot ja kohustused 1000 eurot. Kohustused on kalendrikuus 344,47 eurot ja suhtarv

64,63%. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud

Maksehäireregistrisse, mille kohaselt taotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid

maksehäireid polnud. Enne 15.07.2016 lepingu sõlmimist esitas kostja laenutaotluse,

milles märkis oma sissetulekud 6000 eurot ja kohustused 1500 eurot. Enne 27.12.2017

lepingu sõlmimist esitas kostja laenutaotluse, milles märkis oma sissetulekud 7000 eurot

ja kohustused 2000 eurot. Kohustused on kalendrikuus 460,69 eurot ja suhtarv 62,51%.

Riigikohus on 24. novembri 2023. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS §

49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete

finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning

muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või

asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija

varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg

1 p 5) (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).

Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimisel on rikutud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingute

sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet

krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohtu

hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe

kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut ja maksehäire registri

kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto

väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8.

novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et

krediidiandja oleks kostja sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud või teinud

ettepaneku esitatud andmeid täpsustada.

17. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks

tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude

maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid

tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

Kohus selgitas hagejale, et hageja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud

nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude

vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma

tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Hageja esitas 03.02.2025 tagasimaksete

arvestuse ning täpsustas nõuet. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõla

990,64 eurot ning viivise alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o 11.01.2025

intressimääraga võrdses määras 19,90%.

Kostja pidi tasuma sõlmitud lepingute kohaselt kokku 10 439 eurot. Kostja on teinud

tagasimakseid kogusummas 9448,36 eurot. Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega

muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõla katteks. Kostjal on hagejale

põhivõlast tasumata järelikult 990,64 eurot (10439-9448,36). Seega rahuldab kohus

hageja põhinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva põhivõla

990,64 eurot.

Hageja on arvestanud nõude ümberarvestamisel intressimääraks 0%. Kohus lähtub hageja

esiletoodust.

18. Hageja on esitanud hagiavalduses kostja vastu viivisenõude. 03.02.2025 esitatud

seisukohas märgib hageja, et juhul, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjal tasuda viivis alates lepingu

lõppemisele järgnevast päevast, s.o 11.01.2025 intressimääraga võrdses määras 19,90%

aastas.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on intressi alanemine

seadusjärgse määrani. Hageja viivise nõue tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on põhjendatud ja asjakohane

mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses viivisemääras, s.o VÕS § 113 lg 1 alusel.

Kohus mõistab hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt 990,64 eurolt alates lepingu

lõppemisele järgnevast päevast, s.o 11.01.2025 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg

1 teises lauses ettenähtud määras.

19. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi TF Bank AB (publ.) Eesti filiaaliga sõlmitud

laenulepingute osas ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus

summas 990,64 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhinõudelt 990,64 eurolt alates 11.01.2025 kuni põhinõude tasumiseni.

20. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse omal algatusel viivitamata täidetavaks TsMS § 468 lg 1

p-st 2 tulenevalt.

Menetluskulude jaotus

21. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda. TsMS § 167 lg 1 sätestab, et iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku

esindaja menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele

niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule.

22. Hageja palus kostjalt välja mõista võlatunnistuse alusel põhivõlgnevuse 7329,09 eurot ja

viivise 3707,42 eurot, kokku 11 036,51 eurot. Kohus mõistis käesoleva otsusega kostjalt

välja 990,64 eurot. Hagi rahuldati ligi 9% ulatuses.

23. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 91% ulatuses hageja kanda ning 9%

ulatuses kostja kanda. Seda menetluskulude jaotust tuleb TsMS § 167 lg 1 alusel

arvestada ka kostjalt kolmanda isiku kasuks menetluskulude väljamõistmisel.

24. 10.12.2024 määrusega kaasas kohus Rediem Capital AB menetlusse iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna hageja poolel. Toimiku materjalide kohaselt osalesid hageja ja kolmas

isik kohtumenetluses lepingulise esindaja kaudu. Kohtul puuduvad hageja ja kolmanda

isiku menetluskulude nimekirjad ja ka kostja seisukoht eelnimetatud menetluskulude

kohta. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks pärast käesoleva otsuse

jõustumist (TsMS § 174 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik