3-24-2840/12 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.02.2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-2840

Haldusasi

X kaebus riigihangete vaidlustuskomisjoni 04.10.2024.

a otsuse tühistamiseks vaidlustusasjas nr 174-24/281742

ja MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus kohustamiseks

viia riigihanke „Sotsiaaltranspordi osutamine Tartu

maakonnasˮ alusdokumendid vastavusse õigusaktidega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28.11.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X ja

MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja (vaidlustaja)/apellant – X, esindajad v.adv

Margo Lemetti ja adv Mariliis Timmermann

Vastustaja (hankija)/apellant – MTÜ Tartumaa

Ühistranspordikeskus, esindaja v.adv Kristina Laarmaa

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus apellatsioonkaebus ja tühistada

Tartu Halduskohtu 28.11.2024. a otsus osas, millega kohus jättis hankija menetluskulud

tema enda kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista OÜ-lt X MTÜ

Tartumaa Ühistranspordikeskus kasuks välja halduskohtumenetluse kulud summas

2405 eurot.

3. Jätta X menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.

4. Mõista OÜ-lt X MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus kasuks välja

apellatsioonimenetluse kulud summas 3130 eurot.

5. Kokku mõista OÜ-lt X MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus kasuks välja 5535

eurot (ilma käibemaksuta). Ülejäänud osas jätta vastustaja menetluskulud tema enda

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 10 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, so 04.02.2025, arvates (HKMS § 278 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus avaldas 30.07.2024 riigihangete registris hanketeate

riigihanke „Sotsiaaltranspordi osutamine Tartu maakonnasˮ (viitenumber 281742)

väljakuulutamise kohta. Hange korraldati avatud hankemenetlusena ja see on jagatud neljaks

osaks: Põhja piirkonnas vedu tavasõidukitega Kastre, Luunja ja Tartu valla klientidele; Lõuna

piirkonnas vedu tavasõidukitega Elva, Nõo ja Kambja valla klientidele; Tartumaa vedu

erisõidukitega Kastre, Luunja, Tartu, Elva, Nõo ja Kambja valla klientidele; Tartumaa

jooksva päeva tellimuste vedu tavasõidukitega Kastre, Luunja, Tartu, Elva, Nõo ja Kambja

valla klientidele.

Hankija eesmärk on igas riigihanke osas sõlmida leping ühe eduka pakkujaga, et osutada

sotsiaaltransporditeenust Tartu maakonnas kohalike omavalitsuste poolt määratud reisijatele

tellija poolt esitatud marsruutide ja hankes määratud tingimuste alusel eelduslikult alates

01.01.2025, veoperioodiga 48 kuud.

2. X esitas 06.09.2024 riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse riigihanke

alusdokumentide (RHAD) peale. VAKO jättis 04.10.2024. a otsusega vaidlustuse

rahuldamata.

3. X esitas 14.10.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse VAKO 04.10.2024. a otsuse

tühistamiseks ja hankija kohustamiseks viima RHAD vastavusse õigusaktidega. RHAD on

õigusvastased vastuolu tõttu riigihanke korraldamise üldpõhimõtetega, eelkõige riigihangete

seaduse (RHS) § 3 p-dega 2, 3 ja 5.

3.1. Raamlepingu p 6.10 kohaselt ei muudeta vedajale makstavat veotasu lepingu vältel. Kui

pakkuja peab pakkumust tehes arvestama mistahes võimalike kulude suurenemisega järgmise

4,5 aasta jooksul, tõstab see ebamõistlikult pakkumuste hinda. Selleks, et oleks tagatud

riigihangete läbipaistvuse ja ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtted, peavad hinna

muutmise võimalused olema hanketingimustes üksikasjalikult ette nähtud.

3.2. Tehnilise kirjelduse p 1.5 kohaselt toimub teenuse osutamine üksnes tellija tegelikest

vajadustest lähtuvalt ning garanteeritud veomahte ei ole. Vedaja peab tegema lepingu

täitmiseks olulisi investeeringuid ja maksma lepingu täitmistagatise, olema kogu lepingu

kehtivuse aja valmisolekus osutada sotsiaaltransporditeenust, kuid leping ei anna

kindlustunnet, et tehtud investeeringuid oleks võimalik tagasi teenida. Vastustajal oli hanke

väljakuulutamisel olemas kogemus Tartu maakonnas sotsiaaltranspordi teenuse osutamisel.

Seega on võimalik vähemalt mingis mahus veomahte garanteerida.

3.3. Raamlepingu p 10.4 kohaselt on vedajal õigus leping üles öelda vaid juhul, kui vastustajal

on vedaja ees tekkinud võlgnevus. Olukorras, kus raamleping ei näe ette võimalust veotasu

muutmiseks lepingu kehtivuse ajal, peab olema vedajale jäetud võimalus öelda leping

ennetähtaegselt üles ka juhul, kui lepingu täitmine on muutunud vedaja jaoks majanduslikult

ebamõistlikuks.

3.4. Olukorras, kus vastustaja on sätestanud teenusele ranged nõuded, mis eeldavad, et vedaja

peab tegema olulisi investeeringuid lepingu täitmiseks, kuid lepinguga garanteeritud

veomahtusid ette nähtud ei ole, on õigusvastane raamlepingu p 10.5, mis annab tellijale

õiguse igal ajal 90-päevase etteteatamistähtajaga leping ühepoolselt üles öelda ja välistab

vedaja hüvitusnõuded tellija suhtes. Sellise tingimuse kehtestamiseks ei ole asjakohast

põhjust, samas tõstab see oluliselt teenuse hinda.

3.5. Tehnilise kirjelduse p 3.2 keelab riigihanke osades 1 ja 2 sõidukite omavahelise

ristkasutamise. Sõidukite ristkasutamise keeld ei ole põhjendatud, seda eriti olukorras, kus

garanteeritud veomahtusid ei ole, kuid vedajal on kohustus kogu lepingu kehtivuse ajal hoida

kõik sõidukid RHAD-s sätestatud nõuetele vastavas olukorras.

3.6. Tehnilise kirjelduse p 3.19 kohaselt peab vedaja võimaldama juhul, kui kliendil on

samaks päevaks tellitud nii teenusele/arsti juurde sõit kui ka tagasisõit, kliendil töökäsus

nimetatud abivahendit kasutada ka kahe tellimuse vahelisel ajal. Tegu on abivahendi

renditeenusega, mis ei ole sotsiaaltransporditeenuse osa. Abivahendite renditeenuse osutamise

kohustus tõstab üleüldiselt teenuse hinda, ka nende sõitude osas, kus seda teenust ei kasutata.

3.7. Alates 06.09.2024 kehtivas tehnilise kirjelduse p-s 3.5 ei ole sätestatud, et

keskkonnahoidlikke sõidukeid peab minimaalselt 23,1% ulatuses ka raamlepingu täitmiseks

kasutama. Selline kohustus peab olema RHAD-is sätestatud. Olukorras, kus riigihanke osades

1 ja 2 nõutakse kummaski 13 sõiduki olemasolu ja vedaja valib ise, millise autoga ta

konkreetset tellimust täidab, võib tal olla võimalik teenindada kõik sõidud ära tavaautodega ja

vältida keskkonnahoidlike autode kasutamist.

3.8. Alates 06.09.2024 kehtiva tehnilise kirjelduse p 4.3 kohaselt peab vedaja esitama

kliendile omaosaluse arve tellija nimel. Ei ole sätestatud, et arvel märgitud tasu tuleb tasuda

vedaja arvelduskontole, kuigi arve on väljastatud tellija nimel. Sellise sätte puudumisel ei ole

vedajal õigust väljastada arvet tellija nimel selliselt, et tasu laekuks vedajale. Hanketingimus,

et arve tuleb esitada tellija nimel, on olukorras, kus vedaja peab kliendile väljastatavad arved

koostama, vastuolus õigusaktides ettenähtud nõuetega.

3.9. Kaebajale jääb ebaselgeks, mida tähendab tehnilise kirjelduse p-s 4.10 sätestatud tellija

vastutus kliendi poolt arve tasumata jätmise korral ja miks peaks mittelaekunud tulu maha

arvama tellija poolt vedajale makstavast tasust.

3.10. Tehnilise kirjelduse p-de 3.14 ja 3.21 (logod sõidukite välisküljel ja infolehed

sõidukites) puhul on tegemist ebamõistlike tingimustega, kui need peavad olema täidetud

kogu lepingu kehtivuse aja.

4. Tartu Halduskohus jättis 28.11.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja

poolte menetluskulud nende endi kanda (p-d 2-3). Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.

1.1. Hankijal on hanketingimuste kehtestamisel avar kaalutlusruum ning VAKO ja kohtute

kontroll selle üle on piiratud. Eelkõige saab kohus kontrollida, et hankija kehtestatud

tingimused ei oleks ilmselgelt asjakohatud või meelevaldsed. Kohus ei saa eraldivõetuna

hinnata nende otstarbekust.

1.2. Kohus nõustub VAKO ja vastustajaga, et asjaolu, et vastustaja ei ole RHAD-is

sõnaselgelt sätestanud veotasu muutmise võimalust, ei ole õigusvastane ning samuti ei

tähenda see, et veotasu muutmine oleks lepingu kehtivuse ajal igal juhul välistatud. Üldised

põhimõtted veotasu muutmiseks tulenevad RHS §-st 123 ja HMS §-st 102. Kaebajale on

tagatud võimalus veotasu muutmiseks seaduses sätestatud alustel. Kaebajal ei ole õigust

nõuda, et just RHAD-is peavad olema üksikasjalikult ette nähtud veotasu muutmise

tingimused. Asjaolu, et selline lahendus oleks kaebajale mugavam, ei tähenda veel, et

vastustaja oleks õigusvastaselt toiminud. Vastustaja selgitas, et fikseeritud veotasu suurus on

oluline vastustajat haldusülesande täitmiseks volitanud kohalikele omavalitsustele, et nad

saaksid sellest lähtuvalt planeerida eelarvevahendeid sotsiaaltransporditeenuse tellimiseks ja

kujundada vastavalt kohalikku poliitikat (sh määrata omaosalustasud). Seega ei ole sellise

tingimuse kasuks otsustamisel tegemist ilmselgelt meelevaldse valikuga. Eelmises riigihankes

tehtud valik võimaldada veotasu muuta vastavalt tarbijahinnaindeksi muutumisele ei loo

vastustajale mingeid kohustusi praeguse riigihanke korraldamisel. See, et uus hanketingimus

on kaebaja jaoks ebasoodsam, ei tähenda, et see oleks vastuolus riigihanke üldpõhimõtetega.

Ka asjaolu, et kaebaja peab pakkumust tehes arvestama erinevate järgmise 4,5 aasta jooksul

esineda võivate asjaoludega ja teatav ebakindlus võib tõsta pakkumuse hinda, ei tähenda veel,

et eksitud oleks riigihanke üldpõhimõtete vastu.

1.3. Kaebaja peab õigusvastaseks seda, et garanteeritud veomahte ei ole. Praegusel juhul on

tegu raamlepingute sõlmimisega. Raamleping ongi mõeldud juhtudeks, kus hankijal on vaja

teenust, kuid ta ei tea, millal ja kui palju tal hangitavat teenust vaja on. Eelnevat arvestades ei

saa garanteeritud veomahtude puudumist pidada õigusvastaseks. Sellise lepingu sõlmimisega

seotud riske saab pakkuja arvestada pakutavas hinnas. Kui kaebaja leiab, et teenusega seotud

riskid ületavad tema taluvusläve, on tal õigus loobuda pakkumuse esitamisest. Kaebaja

loogikat järgides muutuks raamlepingu instituut sisutühjaks. Kaebaja kahtlused, et temalt

ühtegi veokilomeetrit ei tellita ja tal ei ole võimalik oma investeeringuid tagasi teenida, on

eluliselt ebausutavad.

1.4. Vastustaja selgitas raamlepingu p 10.4 osas asjakohaselt, et riigihanke raames tellitava

teenuse puhul on oluline selle katkematus ja järjepidevus ning sellest tulenevalt ei saa

vedajale tagada võimalust öelda leping kergekäeliselt üles, vaid see õigus saab vedajal olla

üksnes hankija kõige olulisemate lepingurikkumiste korral. Selline piirang on vajalik avaliku

huvi kaitseks. Asjaolu, et kohalikud omavalitsused on aeg-ajalt tellinud väheses mahus

sotsiaaltransporditeenust ilma vastustajata, ei kinnita, et nad oleksid võimelised lepingu

ootamatu lõppemise korral seda kiiresti suures mahus kõigile abivajajatele tagama.

1.5. Hankija õigust öelda leping mistahes põhjusel 90-päevase etteteatamistähtajaga üles

(raamlepingu p 10.5) ei saa pidada õigusvastaseks. Riskiga, et vastustaja võib igal ajal

mistahes põhjusel lepingu üles öelda, saavad pakkujad arvestada pakkumust tehes, sh hinda

määrates. Kohus nõustub VAKO ja vastustajaga, et 90-päevast etteteatamistähtaega tuleb

pidada vedajale piisavaks, et oma tegevus ümber korraldada ja leida võimalus muul viisil tulu

teenimiseks. Vastustaja ei ole vastu vaielnud sellele, et kuni lepingu lõppemiseni osutatud

teenuse eest on vedajal õigus tasu saada. Kuid nõuded, mis seonduvad sealt edasi saamata

jäänud tuluga või muud sarnased nõuded, ei ole põhjendatud. Sellist tingimust ei ole alust

pidada ilmselgelt meelevaldseks. Asjaolu, et kirjeldatud lepingu lõpetamise regulatsioon

tõstab pakkumuse hinda, ei tähenda veel, et selline regulatsioon oleks vastuolus riigihanke

üldpõhimõtetega.

1.6. Vastustaja on piisaval määral selgitanud, miks ristkasutamise keeld on osade 1 ja 2 puhul

vajalik. Kaebaja märkis üksnes, et täidab hetkel kehtivaid raamlepinguid ning teab seetõttu

väga täpselt, millise arvu sõidukitega on võimalik lepinguid tegelikult täita. Samas ei esitanud

kaebaja hanketingimuse õigusvastasuse ära näitamiseks kohtule mingeid tõendeid ega

väitnud, et tal oleks selliste tõendite esitamine raskendatud või võimatu. Lubatavaks ei saa

pidada seda, et isik vaidlustab hanketingimuse üksnes paljasõnalise väitega ega esita

tingimuse õiguspärasuse kahtluse alla seadmiseks ühtegi tõendit. Kohtul ei ole mõistlikku

põhjust kahelda vastustaja selgituses, et riigihanke osades 1 ja 2 on kummaski vaja 13

sõidukit. Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja väide konkurentsi kahjustamise kohta, sest

selline hanketingimus kehtib kõikide pakkujate, mitte ainult kaebaja suhtes. Vajadus tagada

puuetega isikutele vajalikus mahus ja operatiivselt transporditeenuse olemasolu prevaleerib

praegusel juhul keskkonnahoidlikkuse põhimõtte üle.

1.7. Tehnilise kirjelduse p 3.19 osas nõustub kohus vastustajaga, et abivahendite rent puudega

isikule samal päeval toimuvate reiside vaheliseks ajaks on ilmselgelt vajalik

sotsiaaltransporditeenuse eesmärgi saavutamiseks, milleks on võimaldada puudega isikule

tõhusat juurdepääsu tööle, haridusele ja avalikele teenustele. Asjaolu, et abivahendite

renditeenuse tagamise kohustusega tõuseb ka pakkumuse hind, ei tähenda veel, et selline

hanketingimus oleks riigihanke üldpõhimõtetega vastuolus. Kaebajal ei ole õigust hankijale

ette kirjutada, millise sisuga teenust võib hankija riigihanke korras tellida.

1.8. Kaebaja peab tehnilise kirjelduse p 3.5 õigusvastaseks osas, milles see ei sätesta

keskkonnahoidlike sõidukite kasutamise kohustust. Kohus selgitab, et hanketingimusi ja

nende toimet tuleb tõlgendada koosmõjus. Vastustaja on igas osas minimaalselt nõutavate

sõidukite arvu määrates lähtunud oma senisest kogemusest ja klientide nõudlusest teenuse

järele. Sellest saab järeldada, et vastustaja on arvestanud sellega, et tõenäoliselt leiavad

arvestatava osa ajast kõik sõidukid kasutust. RHS-ist ei saa tuletada nõuet, et täpselt peab

olema tagatud ka see, et vähemalt 23,1% läbitud sõidukilomeetritest või tehtud sõitude arvust

peab olema tehtud just keskkonnahoidlike sõidukitega. Eeldada võib, et vedajal tuleb

arvestatava osa ajast kasutada kõiki hankes ette nähtud sõidukeid ning sellega on tagatud ka

keskkonnahoidlikkuse kaalutlus, sest kindlustatud on, et osaliselt on teenuse osutamisel

osalenud ka keskkonnahoidlikud sõidukid.

1.9. Kaebaja leiab, et puudub säte, mis ütleks, et arvel märgitud tasu tuleb tasuda vedaja

arvelduskontole, kuigi arve on väljastatud tellija nimel. Sellise sätte puudumisel ei ole vedajal

õigus väljastada arvet tellija nimel selliselt, et tasu laekuks vedajale. RHAD üldosa p 7.3 ning

tehnilise kirjelduse p-dest 4.1, 4.6–4.8 ja 4.10 koostoimes ilmneb, et omaosaluse tasu peab

laekuma vedajale. Selline tasu on käsitletav raamlepingu alusel makstava tasu ettemaksuna.

Ükski õigusakt ei keela vedajal koostada tellija nimel arvet ja märkida arvele vedaja

arvelduskontot, kui tellija on ise sellega nõus. Vastustajal on õigus ise määrata, millisele

kontole laekub tema nimel koostatud arve alusel tasutud raha. See, kuidas vastustaja selliseid

arveid deklareerib, ei kuulu enam kaebaja õiguste sfääri.

1.10. Kaebaja heidab ette, et tehnilise kirjelduse p 4.10 ei ole piisavalt arusaadav ja talle

sobiva üksikasjalikkusega kirja pandud. Kaebaja ei ole ära näidanud, milles seisneb tehnilise

kirjelduse p 4.10 õigusvastasus ja vastuolu RHS-ga. VAKO ja kohtu menetlused ei ole ette

nähtud selleks, et kaebaja saaks lihtsalt avaldada arusaamatust hanketingimuste osas ning

vaielda hanketingimuste sõnastuse üle ja nõuda talle meelepärasema detailsusega

regulatsiooni kehtestamist. Sellist mõttevahetust saab hankijaga pidada ja temalt selgitusi

küsida enne pakkumuste esitamist VAKO ja kohtu menetluse väliselt. Kohus märgib siiski, et

tehnilise kirjelduse p 4.10 on piisavalt selge. See, et vedaja poolt teavitamiskohustuse täitmise

korral ei tohi vedaja võla ulatuses kahju kanda (st vähem tasu saada), tuleneb tehnilise

kirjelduse p 4.10 sisemisest loogikast ning kaebajal ei ole õiguslikku alust nõuda niigi

ilmselge põhimõtte väljendamist hanketingimustes talle sobiva sõnastuse ja täpsusastmega.

1.11. Kaebaja vaidlustas tehnilise kirjelduse p-d 3.14 ja 3.21 osas, milles nende puhul puudub

täpsustus, et need nõuded peavad olema täidetud vaid raamlepingu alusel toimuvate tellimuste

täitmisel. Vastustaja selgitas asjakohaselt, et logod aitavad puuetega inimestel

sotsiaaltranspordi sõidukit paremini üles leida. Kuna vedaja peab olema lepingu kehtivuse

perioodil valmis teenust osutama, ei saa ülemääraseks pidada nõuet, et sõidukid peavad

samuti pidevalt vastama hanketingimustes esitatud nõuetele.

1.12. Kokkuvõttes ei ole kaebaja ära näidanud, et tema vaidlustatud hanketingimused oleksid

eraldivõetuna või kogumis vastuolus RHS-iga. Asjaolu, et teatud hanketingimused võivad

tõsta pakkumuse hinda või mitte nii hästi teenida keskkonnahoiu eesmärke või on kaebaja

hinnangul lihtsalt ebamõistlikud, ei tähenda veel, et need oleksid RHS-iga vastuolus.

Vastustaja on suutnud iga vaidlustatud hanketingimuse vajalikkust põhjendada ning nende

põhjenduste valguses ei ole võimalik järeldada vastuolu RHS-iga. Vastustaja on õigesti esile

toonud, et kõik hanketingimused rakenduvad pakkujatele võrdselt, soosimata ühtegi neist.

Asjas ei ole esitatud väiteid, et mõni vaidlusalustest tingimustest kohtleks potentsiaalseid

pakkujaid mingil põhjusel ebavõrdselt. Piirangute eeldatav mõju on kõigi potentsiaalsete

pakkujate jaoks samaväärne. Kaebaja ei ole väitnud, et vaidlustatud tingimused piiraksid

ebaproportsionaalselt tema võimalust riigihankes osaleda. Kaebaja ei saa teenuse osutamiseks

nõuda neid tingimusi, mis oleksid talle meelepärased ja mugavamad.

1.13. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustajale kohalike omavalitsuste poolt

halduslepinguga üle antud kohustus korraldada sotsiaaltransporditeenuse osutamist. Seega

kuuluvad nii sotsiaaltranspordi korraldamine kui ka selleks vajaliku teenuse ostmiseks

hankemenetluse korraldamine vastustaja põhiülesannete hulka. Seetõttu ei ole õigustatud

vastustaja poolt kohtumenetluses kasutatud välise õigusabi kulude panemine kaebaja kanda ka

juhul, kui kaebus jääb rahuldamata (vt Tartu Ringkonnakohtu 30.05.2024. a otsus asjas nr 3-

22-71). Seetõttu tuleb vastustaja kohtumenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda

kanda. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 28.11.2024. a otsuse

resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning rahuldada kaebus. Halduskohus kohaldas ebaõigesti

materiaalõigust ning rikkus oluliselt kohtumenetluse norme.

5.1. Halduskohus rikkus menetlusnorme, leidis, et kaalutlusõiguse teostamise kontrollimisel

tuleb piirduda meelevaldsuse testiga. Hanketingimustele sätestab proportsionaalsuse nõude

RHS § 3 p 2. Seega ei ole küsimus vaid kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasuses, vaid ka

selles, kas kehtestatud hanketingimused on kehtiva õigusega kooskõlas. Hankija kehtestas

tulevasele sotsiaaltransporditeenuse osutajale seaduses sätestatud nõuetest oluliselt rangemad

tingimused. Selliseid tingimusi võiks kehtestada vaid juhul, kui need ei tõsta asjatult teenuse

hinda. Avalikke vahendeid tuleb kasutada võimalikult säästvalt ja otstarbekalt (RHS § 3 p 5).

Kui hanketingimus tõstab teenuse hinda, siis peavad hankijal olema eriti mõjuvad põhjused

vastava hanketingimuse kehtestamiseks. Kui selliseid põhjendusi ei ole, on tegemist

ebaproportsionaalse, asjakohatu või põhjendamatu tingimusega, mis on õigusvastane (RHS §

3 p 2).

5.2. Hanketingimuse õiguspärasuse kontrollimisel tuleb arvestada hanketingimusi tervikuna,

sest pakutav hind kujuneb hanketingimuste kui terviku alusel. Halduskohus jättis tähelepanuta

kaebaja väited, mis puudutavad lepingu üldist majanduslikku tasakaalu. Iga tingimus

eraldiseisvalt ei pruugi RHS-s sätestatud üldpõhimõtteid rikkuda, kuid nende tingimuste

kumulatiivne toime viib RHS-i rikkumiseni. Kui hankija kehtestab hangitavale teenusele

sedavõrd ranged ja teenuseosutaja suhtes koormavad tingimused, peavad selleks, et ei tekiks

vastuolu RHS §-s 3 sätestatud põhimõtetega, olema lepingus muude tingimustega sätestatud

võimalus teenida lepingu täitmiseks tehtavad investeeringud tagasi või vajadusel lepingust

väljuda. Praegusel juhul see tagatud ei ole, kuna puuduvad garanteeritud veomahud, samuti

puudub vedajal võimalust öelda leping üles, kui selle täitmine muutub vedaja jaoks

majanduslikult ebamõistlikuks. See tõstab põhjendamatult teenuse hinda ja ei ole õiguspärane

(vastuolu RHS § 3 p-dega 3 ja 5).

5.3. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et vaidlustatud hanketingimused on õiguspärased.

1.1.1. Raamlepingu p 6.10 kohaselt vedajale makstavat veotasu lepingu vältel ei muudeta.

Hankijal peab olema mõistlik põhjendus, miks tal ei ole võimalik hanketingimustes näha ette

veoteenuse hinna muutmise võimalust. Kui selline hanketingimus tõstab teenuse hinda, siis ei

piisa sellise hanketingimuse proportsionaalsuse põhjendamiseks väitest, et nii on lihtsam

eelarvevahendeid planeerida.

1.1.2. Vastuoluline on halduskohtu argumentatsioon, mis puudutab hanketingimustes

garanteeritud veomahtude puudumist. Üksnes asjaolu, et hankija valis riigihanke vahendiks

raamlepingu ning üksikasjalikult ei ole teada teenuse mahud, mida kohalikud omavalitsused

selle lepingu raames tellivad, ei ole piisav, et õigustada võimalikku kõrgemat teenuse hinda.

Halduskohus ei võtnud seisukohta kaebaja väite kohta, et vastustajal puudub mõistlik põhjus

mitte garanteerida veomahte kasvõi osaliselt. Halduskohus leidis, et pole põhjust arvata, et

seni tellitud mahud tulevikus oluliselt muutuks. Kui võib eeldada seniste mahtude jätkumist,

siis oleks vastustajal võimalik neid ka hanketingimustes garanteerida ja saada selle võrra

soodsamat hinda.

1.1.3. Halduskohus jaatab seda, et raamlepingu p-d 10.4 ja 10.5 tõstavad pakutava teenuse

hinda. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et vastustaja esitatud põhjendused on selleks

piisavad.

1.1.4. Halduskohus leidis ebaõigesti, et õiguspärane on hanketingimus, mille kohaselt on

vastustajal õigus igal ajal mistahes põhjusel leping üles öelda ja välistada hüvitusnõuded

(raamlepingu p 10.5). Kui hankijal puudub kohustus teenust tellida, siis ei saa mingil viisil

õigustada avalike vahendite säästva kasutamise põhimõttega raamlepingu p-s 10.5 sätestatud

hankija õigust öelda igal ajal mistahes põhjusel leping 90-päevase etteteatamisega üles. Lisaks

ei ole välistatud, et hankija korraldab uue hanke eelmise raamlepingu kehtivuse ajal (nagu

hankija on praegusel juhul teinud) ja võib ka sõlmida uue raamlepingu ning asuda teenust

tellima teise raamlepingu partneri käest, olenemata sellest, et tal on juba kehtiv raamleping

olemas.

1.1.5. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, nagu võiks riigihanke osade 1 ja 2 puhul

sätestatud sõidukite ristkasutamise keeldu õigustada vajadus tagada puuetega isikutele

riigihanke osades 1 ja 2 vajalikus mahus ja operatiivselt transporditeenuse olemasolu. Keelust

tingitud tühisõitudega arvestamine tõstab teenuse hinda, sest nende eest vedajale tasu ei

maksta. Ristkasutamise keelu kehtestamata jätmine teenuse kvaliteeti oluliselt ei halvendaks,

küll aga tooks see alla pakutava teenuse hinda.

1.1.6. Halduskohus jättis tehnilise kirjelduse p 3.19 õiguspärasuse kontrollimisel tähelepanuta

kaebaja väited, mis puudutavad seda, et universaalse seadistusega abivahendite kasutamine

sõitudevahelisel ajal, mil sõidukijuht ei saa klienti abistada, võib olla kliendi jaoks ohtlik.

Abivahendite renditeenuse osutamine sõitudevaheliseks ajaks on hoopis midagi muud, kui

abivahendi tagamise kohustus sõidu toimumise ajaks, nagu see oli kehtestatud varasemas

hankes. See tõstab teenuse hinda.

1.1.7. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et tehnilise kirjelduse p 4.10 ei ole

õigusvastane. Hanketingimused peavad olema selged ja üheselt mõistetavad. Hanketingimust

ei saa pidada piisavalt selgeks, kui teenuse eest tasu saamise õigust tuleb tuletada

hanketingimuste sisemisest loogikast.

1.1.8. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et ebaproportsionaalne ei ole nõue, mille

kohaselt vedaja sõidukid peavad kogu lepingu kehtivuse aja vastama hanketingimustes

esitatud nõuetele, sh ajal, mil nad sotsiaaltransporditeenust ei osuta. Vedaja huve ülemääraselt

kahjustav on nõue, et sõidukid peavad kandma tellija logosid ja nendes peavad olema

infolehed tellija kontaktandmetega ka ajal, mil sõiduk tellijale sotsiaaltransporditeenust ei

osuta.

5.4. Halduskohus rikkus oluliselt kohtumenetluse normi, kui jättis istungi korraldamata.

Halduskohus jättis kaebajale tagamata õiguse anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi

asja arutamisel tekkinud küsimuste kohta ja võtta osa tõendite uurimisest. Halduskohus viitas

õigusliku alusena HKMS § 131 lg 1 p-le 2. Kaebaja hinnangul ei olnud HKMS § 131 lg 1 p 2

eeldused praegusel juhul täidetud. Asjas on lisaks õiguslikele küsimustele vaidluse all ka

faktilised küsimused. Lisaks peab kohus arutama kohtuistungil menetlusosalistega läbi ka asja

lahendamiseks olulised õigusküsimused (HKMS § 129 lg 1 p 6).

6. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse osas,

milles kohus jättis hankija menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 3). Vastustaja

palub teha asjas uus otsus, millega mõista kaebajalt välja vastustaja poolt

halduskohtumenetluses kantud menetluskulud.

6.1. Halduskohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata, ent sellele vaatamata jättis kohus

üllatuslikult hankija menetluskulud tema enda kanda. Halduskohtu otsus on selles osas

kehtiva kohtupraktikaga vastuolus. Vastustaja põhitegevuseks ei ole mitte riigihangete

korraldamine ja riigihankevaidluste pidamine, vaid avaliku liiniveo ja sotsiaaltranspordi

korraldamine, sh piirkonna elanikkonna sõiduvajaduste rahuldamiseks optimaalsete

logistiliste plaanide koostamine ja ellurakendamine, liinivõrgu kujundamine,

piletimüügisüsteemi kasutuselevõtt ja arendamine jne. Riigihangete läbiviimine saab olla

haldusorgani põhitegevuseks vaid siis, kui tegemist on keskse hankijaga RHS § 42

tähenduses. MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus ei ole käsitatav keskse hankijana.

Vastustaja põhitegevuseks on kohalike omavalitsuste ja riigi seadusest tulenevate ülesannete

täitmine ühistranspordi ja sotsiaaltranspordi korraldamisel ning riigihankeid viib vastustaja

läbi kõrvaltegevusena üksnes selleks, et võimaldada lepingute sõlmimist oma põhitegevuse

realiseerimiseks ehk ühistranspordi ja sotsiaaltranspordi korraldamiseks. Haldusorganilt ei saa

oodata pädevust juriidiliste kohtuvaidluste pidamiseks ilma välist õigusabi kaasamata.

6.2. Riigikohus märkis juba 15.01.2015. a otsuses asjas nr 3-3-1-68-14, et riigihangetest

võrsunud vaidlusi ei saa pidada haldusorgani igapäevase põhitegevuse hulka kuuluvaks.

Hankemenetluste läbiviimine on ka ühistranspordikeskuste puhul halduse kõrvalfunktsioon

(RKHK 11.12.2020. a otsus asjas nr 3-20-1198, p-d 30–31; 15.01.2015. a otsus asjas

nr 3-3-1-68-14, p 33; Tallinna RKK 21.06.2018. a otsus asjas nr 3-18-752, p 18; 13.11.2018.

a otsus asjas nr 3-18-1570, p 17; 30.04.2019. a otsus asjas nr 3-19-174, p 18; 08.07.2019. a

otsus asjas nr 3-19-631, p 18; 07.06.2019. a otsus asjas nr 3-19-531). Riigikohus kinnitas ka

kohtuasjas nr 3-20-1198 selgesõnaliselt, et riigihangete läbiviimisega seotud vaidluste puhul

on põhjendatud haldusorganil kaasata välist õigusabi isegi siis, kui haldusorganil endal on

olemas juriidiline osakond. Tallinna Ringkonnakohtus võttis kohtuasjas nr 3-20-1900

samasuguse seisukoha MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskuse õigusabikulude põhjendatuse

osas riigihankevaidlustes (otsuse p-d 15–16). Kõik eelviidatud lahendis vastustaja kohta

järeldatu kohaldub käesoleval juhul ka MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus suhtes, sh

puudub ka MTÜ-l Tartumaa Ühistranspordikeskus õigusosakond ja koosseisuline jurist.

6.3. Halduskohus viitas Tartu Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 3-22-71. Riigihanke

kehtetuks tunnistamisel menetluskulude väljamõistmise regulatsioon ei puutu käesoleval juhul

asjasse. Vaidlustuse rahuldamata jätmisel mõistetakse RHS kohaselt vaidlustajalt välja

hankija menetluskulud ning vaidlustaja poolt esitatud kaebuse rahuldamata jätmisel

halduskohtus mõistetakse samuti vaidlustajalt välja hankija menetluskulud.

7. Vastustaja palub vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata.

7.1. Hankijal on hanketingimuste seadmisel avar kaalutlusruum. VAKO ja kohus hanke-, sh

hankelepingu tingimuste majanduslikku põhjendatust ja otstarbekust ei hinda.

7.2. Hanke-, sh hankelepingutingimus on proportsionaalne, kui see on kohane ja vajalik.

Vastustaja põhjendas iga vaidlustatud hanketingimuse vajalikkust ja seost riigihanke

eesmärgiga. pakkuda operatiivset, klientide reaalsetest vajadustest lähtuvat ja

eelarvevahendite planeerimist võimaldavat sotsiaaltransporditeenust.

7.3. Proportsionaalsuse nõue ei tingi seda, et hankija ja ettevõtja õigused ja kohustused

peavad olema mistahes hankelepingu maksumuse juures tasakaalus.

7.4. Säästlikkuse ja otstarbekuse põhimõte ei tähenda seda, et hankija peaks taotlema

võimalikult madala hinnaga hankelepingu sõlmimist. Juba pakkumuste hindamise

kriteeriumidest tuleneb, et madalaim hind ei ole üldjuhul parima pakkumuse väljaselgitamise

peamine kriteerium (RHS § 85 lg 4).

7.5. Apellatsioonkaebus on tervikuna rajatud ebaõigele seisukohale, et kõik hanketingimused,

mis põhimõtteliselt võivad pakkumuse hinda tõsta, on ainuüksi seetõttu õigusvastased. Samuti

rajaneb apellatsioonkaebus ebaõigel eeldusel, et kaebaja ise ei pea hanketingimuse

ebamõistlikkust või ebaproportsionaalsust mitte mingil moel põhjendama, vaid piisab üksnes

sellest, et ta nimetab endale ebasümpaatse hanketingimuse ning hankijal tekib seetõttu

ulatuslik põhjendamiskohustus hanketingimuse vajalikkuse osas.

7.6. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas ja milline leebem nõue võimaldaks hankija eesmärke

täita ja teenuse kvaliteeti säilitada. Kaebaja ei ole ümber lükanud ega küsimärgi alla seadnud

ühtegi hankija põhjendust vaidlustatud hanketingimuste vajalikkuse osas. Kaebaja ainus

etteheide on jätkuvalt see, et hanketingimus tõstab teenuse hinda.

7.7. Kaebaja leiab, et kohus pidanuks analüüsima kõikide hanketingimuste õiguspärasust

sõltumata sellest, kas kaebaja on hanketingimuse vaidlustanud või mitte. Kaebaja argument

on vastuolus vaidlustusmenetluse ja halduskohtumenetluse aluspõhimõtetega.

7.8. Enamus vaidlustatud hanketingimustest sisaldusid täpselt samal kujul ka riigihankes nr

253659, kus leping on sõlmitud kaebaja endaga.

7.9. Vaidlustatud hanketingimused on õiguspärased. Hankija jääb enda varem esitatud

argumentide juurde ja nõustub halduskohtu seisukohtadega.

7.10. Halduskohus ei eksinud menetlusnormide vastu, kui jättis istungi korraldamata. Kuna

hankeasjade läbivaatamiseks on HKMS-s sätestatud pingelised menetlustähtajad, peavad

esinema erakorralised põhjused istungi korraldamiseks. Kaebaja ei ole halduskohtumenetluses

mitte mingil moel avaldanud, et ta peab istungi korraldamata jätmist oma õigusi rikkuvaks

(HKMS § 90 lg 2). Kaebaja väidab veel, et istungi korraldamata jätmise tõttu ei olnud talle

mõistetav, et ta peaks enda väiteid tõendama ja seetõttu on talle üllatuslik halduskohtu

etteheide, et kaebaja ei ole oma väiteid tõendanud. Antud juhul esindas kaebajat menetluse

algusest alates kaks professionaalset advokaati, mistõttu pidi kaebajale olema arusaadav oma

etteheidete kohta tõendite esitamata jätmise tagajärg.

8. Kaebaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta vastustaja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

8.1. Tartu Ringkonnakohus leidis 30.05.2024. a otsuse nr 3-22-71 p-s 28, et kui vaidlus on

riigihanke üle, millega soovitakse soetada teenust seadusest kohalikule omavalitsusele

tuleneva ülesande täitmiseks, siis kuulub nii vastav ülesanne kui selleks vajaliku teenuse

ostmiseks hankemenetluse korraldamine kohaliku omavalitsuse põhiülesannete hulka.

Sotsiaaltransporditeenuse osutamise korraldamine on sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 38

lg 1 kohaselt kohustuslik omavalitsuslik ülesanne. Kui RHS kohustab vastustajat viima läbi

vastava teenuse soetamiseks riigihanke, siis on riigihanke korraldamine vastustaja

põhitegevuseks.

8.2. Oma põhiülesannete täitmise raames antud haldusakti õiguspärasuse kasuks peab

haldusorgan suutma kohtus argumenteerida ilma välise õigusabita, isegi kui haldusakti

andmisega seostusid keerukamad õigusküsimused (RKHK 15.01.2024. a otsus asjas

nr 3-21-150, p 37). Seetõttu peab vastustaja olema ise võimeline kohtumenetluses

argumenteerima, et tema koostatud riigihanke alusdokumendid on õiguspärased. Selle

põhjendamiseks ei ole vaja spetsiifilisi õigusalaseid teadmisi. Vastustaja vajaduse kasutada

vaidluses välist õigusabi on tinginud vastustaja enda sätestatud hanketingimuste keerukus.

Riigihanke ettevalmistamine mõistlikel tingimustel oleks ilmselt juriidilised vaidlused ära

hoidnud. Seega on vastustaja ise oma tegevusega põhjustanud endale kulud ja neid kulusid ei

ole põhjendatud jätta kaebaja kanda.

8.3. Kaebaja ei nõustu ka vastustaja käsitlusega, et riigihangete läbiviimine saab olla

haldusorgani põhitegevuseks vaid siis, kui tegemist on keskse hankijaga RHS § 42

tähenduses. Kui kohus nõustub selles osas siiski vastustajaga, siis võib kaebaja arvates

käsitada vastustajat keskse hankijana tegutseva ühinguna RHS § 42 lg 7 mõttes. Tartu

Vallavolikogu 24.01.2024. a otsusega nr 1 andis Tartu vald vastustajale volituse

sotsiaaltransporditeenuse osutamiseks riigihanke korraldamiseks ning alles pärast riigihanke

tulemuste selgumist sõlmitakse haldusleping sotsiaaltransporditeenuse osutamiseks. Seega on

pigem tegemist keskse riigihankega RHS § 42 lg 1 mõttes.

9. Vastustaja esitas 09.01.2025 täiendava seisukoha, milles märkis järgmist.

9.1. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kui riigihange on läbi viidud seadusest

tuleneva haldusülesande täitmiseks, siis sellise riigihanke korraldamine on haldusorgani

põhitegevus. Vastustaja viitas apellatsioonkaebuses kohtupraktikale, mille kohaselt

riigihangete läbiviimist loetakse halduse kõrvaltegevuseks sõltumata sellest, kas konkreetne

hange on läbi viidud haldusorgani seadusest tulenevate haldusülesannete täitmiseks või mitte.

9.2. Kaebaja ei ole mõistnud RHS § 42 sisu ehk seda, millistel eeltingimustel saab hankijat

pidada keskseks hankijaks. Vastustaja ei ole kohaliku omavalitsuse üksuste liit või muu

ühendus, samuti pole hankija muu keskse hankijana tegutsev ühing, sest hankija põhikirja

kohaselt ei ole tema põhitegevuseks riigihangete läbiviimine teiste isikute eest nagu keskseks

hankijateks olevatel asutustel (nt RIK, SMIT või RTK). Ükski kohalik omavalitsus ei ole

haldusaktiga määranud vastustajat enda eest kõikide riigihangete läbiviijaks.

10. Kaebaja esitas 09.01.2025 täiendava seisukoha, milles märkis järgmist.

10.1. Vaidlust ei ole selles, et hanketingimustest ettevõtjale tulenevad riskid kajastuvad

pakutava teenuse hinnas. Ebamõistlikud hanketingimused, mis panevad majanduslikud riskid

tulevasele teenusepakkujale, viivad selleni, et pakkumusi hangitud teenuse osutamiseks ei

esitata üldse või osad potentsiaalsed pakkujad jätavad pakkumuse tegemata, mis võib viia

avaliku teenuse põhjendamatu hinnatõusuni.

10.2. Euroopa Kohus leidis otsuses C-295/20, et see, kui pakkujatele pannakse kohustus täita

kõik hankelepingu täitmise tingimused juba pakkumuse esitamise ajal, kujutab endast

ülemäära kõrget nõuet, mis võib pärssida ettevõtja soovi osaleda hankemenetlustes ja seeläbi

rikkuda proportsionaalsuse ja läbipaistvuse põhimõtet (Euroopa Kohtu 08.07.2021. a otsus

kohtuasjas C-295/20, p 62). Praegusel juhul soovib vastustaja parima pakkujaga sõlmida

lepingu, millest tulenevad majanduslikud riskid jäävad sedavõrd suures ulatuses

teenuseosutaja (vedaja) kanda, et see teeb hankes pakkumuse tegemise ettevõtja jaoks väga

keeruliseks. Sellised hanketingimused pärsivad kaebaja soovi hankemenetluses osaleda ning

rikuvad sellega kaebaja subjektiivseid õigusi (ettevõtlusvabadus).

10.3. Juba täna kehtiva lepingu aluseks oleva riigihanke tingimused on ebamõistlikud ja

seetõttu on lepingu täitmise maksumus osutunud kõrgeks.

10.4. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et veotasu muutmine on võimalik RHS § 123 ja

HMS § 102 alusel. Kaebaja arvates on vastustaja raamlepingu p 6.10 sõnastusega soovinud

välistada ka seadusest tulenevad lepingu muutmise võimalused.

10.5. Kaebaja esitas eelmise hanke tulemusena sõlmitud lepingute raames ettepanekud

teenuse paremaks korraldamiseks, sh ettepaneku hinna alandamiseks (kaebuse lisa 13), kuid

vastustaja ei võtnud neid ettepanekuid vastu (kaebuse lisa 14). Kaebajal oleks olnud võimalik

hinda alandada, kui vastustaja oleks loobunud oma õigusest öelda leping ennetähtaegselt

mistahes põhjusel 90-päevase etteteatamisega üles. Seejuures oleks vastustajale jäänud alles

kõik muud lepingust tulenevad õigused lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks. Juba ainuüksi

sellest kaebaja ettepanekust nähtub, et raamlepingu p-l 10.5 on väga tugev seos pakutava

teenuse hinnaga.

10.6. Halduskohus oleks pidanud andma hanketingimuste proportsionaalsusele hinnangu,

arvestades hanketingimusi tervikuna.

10.7. Tehnilise kirjelduse p-s 4.3 on üksikasjalikult loetletud, millised andmed peab vedaja

kandma tellija nimel esitatavale kliendi omaosaluse arvele. Sellist volitust, mis annaks

vedajale õiguse väljastada tellija nimel arveid selliselt, et arve tuleb tasuda vedajale,

hanketingimustest ei nähtu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et X (kaebaja/vaidlustaja) apellatsioonkaebuse rahuldamiseks

puudub alus. Ükski kaebaja apellatsioonkaebuses ega täiendavas seisukohas toodud väide ei

anna alust halduskohtu 28.11.2024. a otsuse tühistamiseks ja asjas uue otsuse tegemiseks,

millega esitatud tühistamis- ja kohustamiskaebus rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei

eksinud halduskohus selles osas vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide

kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Ringkonnakohus

nõustub kõnealuses osas halduskohtu vaidlusaluse otsuse põhjendustega ning tuginedes

HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Kuna kaebaja väited vaidlustatud hanketingimuste osas on

juba saanud vastused nii vaidlustusmenetluses kui ka kohtumenetluses, märgib

ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastusena üksnes järgmist.

12. Kaebaja väitel rikkus halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel menetlusnorme sellega,

et lähtus vaidlustatud hanketingimuste kontrollimisel alusetult nn meelevaldsuse testist.

12.1. Ringkonnakohtu hinnangul asus halduskohus igati põhjendatult seisukohale, et kuna

hankijal on hanketingimuste seadmisel avar kaalutlusruum, on hankija seatud piirangud ja

kriteeriumid VAKO-s ja kohtus vaidlustatavad üksnes siis, kui need on ilmselgelt

asjakohatud, meelevaldsed või vastuolus riigihangete- ja õiguse üldpõhimõtetega ning rikuvad

hankes osalemisest huvitatud isiku õigusi ja huve (RKHK16.11.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-

65-11, p 26; Tallinna RKK 24.09.2020. a otsus asjas nr 3-20-1202, p 10; 21.06.2018. a

otsus asjas nr 3-18-587, p 10; Tallinna HK 04.05.2021. a otsus asjas nr 3-21-613, p

10; 24.04.2020. a otsus asjas nr 3-20-582, p 10; 06.09.2019. a otsus asjas nr 3-19-1443, p 13)

ning, et VAKO ja halduskohus hankelepingu tingimuste majanduslikkust ja otstarbekust ei

hinda (viidatud lahend asjas nr 3-20-1202, p 10; Tartu HK 29.05.2018. a otsus asjas nr 3-18-

1047, p-d 13.2 ja 14.2).

12.2. Hankelepingu tingimus on proportsionaalne, kui see on kohane ja vajalik. Tingimus on

kohane, kui see soodustab sellele seatud eesmärgi saavutamist, ning vajalik, kui eesmärki ei

saa saavutada mõne teise, vähem koormava, kuid vähemalt sama efektiivse abinõu või

tingimusega (Euroopa Kohtu 13.07.2017. a otsus C-76/16, p 33 ja 18.10.2012. a otsus C-

218/11, p 29). Nagu halduskohus vaidlusaluses otsuses märkis, põhjendas vastustaja kõigi

vaidlustatud hanketingimuse vajalikkust ja seost hanke eesmärgiga pakkuda operatiivset,

klientide reaalsetest vajadustest lähtuvat ja eelarvevahendite planeerimist võimaldavat

sotsiaaltransporditeenust. Samuti põhjendas vastustaja menetluste käigus ka seda, miks ei ole

kaebaja poolt soovitud ja talle soodsam tingimus kooskõlas tellitava teenuse olemusega või

miks ei võimalda see hanke eesmärke saavutada.

Proportsionaalsuse nõue ei tähenda aga seda, et hankija ja hankelepingu teiseks pooleks oleva

ettevõtja õigused ja kohustused peavad olema mistahes hankelepingu maksumuse juures

tasakaalus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et hankes osalev ettevõtja peab ise

hindama, kas hankelepingu maksumus katab tema jaoks piisaval määral hankelepingust

tulenevad riskid ning selle põhjal otsustama, kas hankes osaleda või mitte (Tallinna RKK

otsus asjas nr 3-20-1202, p 22; Tallinna HK otsus asjas nr 3-21-613, p-d 9 ja 11; otsus asjas

nr 3-20-582, p-d 12–13; otsus asjas nr 3-19-1443, p 13; Tartu HK otsus asjas nr 3-18-1047,

p 8).

12.3. Säästlikkuse ja otstarbekuse põhimõte ei tähenda, et hankija peaks taotlema võimalikult

madala hinnaga hankelepingu sõlmimist (RKHK 20.11.2019. a otsus asjas nr 3-17-2718, p

23). Pakkumuste hindamise kriteeriumidest tuleneb, et madalaim hind ei ole üldjuhul parima

pakkumuse väljaselgitamise peamine kriteerium (RHS § 85 lg 4). Tuleb nõustuda

vastustajaga, et talle haldusülesande volitanud KOV-ide sooviks polnud saada mitte

võimalikult odavat teenust, vaid kvaliteetset sotsiaaltransporditeenust, mis seejuures

võimaldaks eelarvevahendeid planeerida ja vastaks kohalike elanike reaalsetele vajadustele

veomahtude osas. Samas on hankijal õigus oma äranägemisel ja oma soovide kohaselt

hanketingimusi kujundada ka nii, et hanketingimuste tulemusena võib hangitava teenuse hind

tõusta. Kui hanketingimused on ühtemoodi ebamugavad või ebasoodsad kõikide

potentsiaalsete pakkujate suhtes, ei tähenda see hanketingimuse õigusvastasust. Kui selliste

tingimuste kehtestamiseks on hankijal olnud asjakohane ja mõistlik põhjus, võivad need

tingimused küll olla ebaotstarbekad, kuid see ei anna pakkujale õigust nõuda tingimuste

muutmist (Tallinna RKK otsus asjas nr 3-20-1202, p 10). Hankija ei pea kujundama

hankelepingu tingimusi selliselt, et need oleksid pakkujatele võimalikult soodsad ja

meelepärased (Tartu HK otsus asjas nr 3-18-1047).

12.4. Vaidlustus ja ka kaebus hanketingimuste peale peavad sisaldama faktilist põhjendust

(RHS § 190 lg 1 p 4) selle kohta, kuidas hankija tegevus riivab vaidlustaja õigusi ja huve

(Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Lk 1075). Kaebaja ei ole selgelt

põhjendanud, miks vaidlustatud hanketingimused on tema arvates õigusvastased või riivavad

tema subjektiivseid õigusi. Kaebaja poolt viidatud hanketingimuse mõju pakkumuse hinnale

ei tähenda aga seda, et hanketingimused on seetõttu õigusvastased. Kui kaebaja leiab, et

hanketingimus tõstab pakkumuse maksumust, siis ongi kaebajal võimalik konkreetsest

hanketingimusest lähtuv risk või rahaline koormus kajastada pakkumuse hinnas täpselt nii

nagu kõikidel teistel pakkujatel.

13. Kaebaja heidab halduskohtule ette, et hanketingimuse õiguspärasuse kontrollimisel

tulnuks arvestada hanketingimusi tervikuna, sest pakutav hind kujuneb hanketingimuste kui

terviku alusel, kuid halduskohus andis hinnangu vaid iga üksiku vaidlustatud hanketingimuse

õiguspärasuse kohta.

13.1. Ringkonnakohtu arvates ei pidanud halduskohus analüüsima kõikide hanketingimuste

õiguspärasust sõltumata sellest, kas kaebaja hanketingimuse vaidlustanud oli või mitte. Nagu

juba märgitud, on vaidlustuse ja kaebuse piiritlemine ehk otsus selle kohta, millised

hanketingimused on õigusvastased ja rikuvad kaebaja subjektiivseid õigusi, kaebaja enda

kohustus. Vaidlustatud hanketingimuste õigusvastasuse põhjendamine on samuti kaebaja

kohustus. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja viidanud põhiliselt sellele, et

hanketingimused mõjutavad pakkumuse hinda.

13.2. Mis puudutab veel hanketingimuste väidetavat õigusvastasust, siis on halduskohus ja ka

vastustaja põhjendatult viidanud sellele, et suur osa käesolevas asjas vaidlustatud

hanketingimustest on samal kujul sees ka riigihankes nr 253659, kus leping on sõlmitud just

kaebajaga. Ka riigihankes nr 253659 sõlmiti raamleping, milles veomahud ei olnud vedajale

garanteeritud, lepingus sisaldus samasugune korralise ülesütlemise ja erakorralise

ülesütlemise regulatsioon, nagu vaidlustatud raamlepingu projekti p-des 10.4 ja 10.5, samuti

oli riigihankes 253659 nõutav abivahendite pakkumine reisijatele, sõidukite välisküljel pidi

samuti olema logo ja sõidukid pidid vastama nõuetele kogu lepingu kehtivusaja jooksul.

14. Nõustuda ei saa väitega, mille kohaselt leidis halduskohus ebaõigesti, et vaidlustatud

hanketingimused on õiguspärased.

14.1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ühestki õigusaktist ega ka kohtupraktikast ei

tulene hankijale kohustust tagada töövõtjale makstava tasu perioodiline korrigeerimine. Ka

vastustaja poolt viidatud Euroopa Kohtu praktika asjades nr C-421/22 ja C-152/17 kinnitab, et

vedaja tasu perioodilise indekseerimismudeli puudumine hanketingimustes ei ole

õigusvastane. Neis lahendites on isegi avaliku liiniveo lepingute puhul sedastatud, et pakkujal

ei ole subjektiivset õigust nõuda tema reaalsete kulude hüvitamist või lepingu hinna jooksvat

kaasajastamist võimaldava indekseerimismudeli sätestamist hanketingimustes. Teenuse hinna

määramine neljaks aastaks ei ole seega liigselt koormav ning on usutav, et kohalike

omavalitsuste jaoks on oluline teada, milline on kogu lepingu kehtivusaja jooksul kehtiv

teenuse hind, et sellest tulenevalt planeerida eelarvevahendeid sotsiaaltransporditeenuse

tellimiseks, määrata omaosalustasud jne. Lisaks eeltoodule ei ole sotsiaaltransporditeenus

avalik liinivedu ÜTS-i tähenduses, mille suhtes kehtiks ÜTS § 23 lg-st 2 tulenev kohustus

tagada igal ajahetkel lepingu täitmise faasis avaliku liiniveo kulude katmine lepingust saadava

tuluga. See, et avaliku liiniveo lepingu täitmisega seotud kulud peavad olema alati kaetud

lepingust saadava tuluga, on just avaliku liiniveo regulatsioon, mitte üldpõhimõte kõigi

halduslepingute kohta. Kuigi hankija on riigihankes kehtestatud hanketingimuste kaudu

soovinud, et pakkumuses esitatava veoteenuse hinna piisavuse riski kannaks pakkuja, ei

järeldu sellest tellija kohustust garanteerida pakkuja poolt pakutava veohinna perioodilist

indekseerimist.

14.2. Halduskohus ja vastustaja on põhjendatult leidnud, et tulenevalt sotsiaaltranspordi

olemusest kujuneb reaalne vajadus sotsiaaltranspordi tellimuste järele jooksvalt ja vastustajal

ei ole võimalik sätestada hanketingimustes ka minimaalseid veomahtusid, mille täitmise

kohustuks vastustaja vedajale igal juhul tagama, sest hankija ei saa mõjutada seda, millised

puudega isikud millises teeninduspiirkonnas ja kuhu täpselt soovivad sõita. Seega on igati

mõistlik sellise teenuse tellimine raamlepingu alusel vastavalt reaalsetele vajadustele. Eelneva

kogemuse pinnalt on vastustaja hanketingimuses sätestanud ka eelduslikud veomahud igas

riigihanke osas, kuid põhjendatuks ei saa pidada olukorda, kus hankija võtab kohustuse

maksta kinni transporditeenus kasvõi minimaalsetes veomahtudes olukorras, kus ta ise ei saa

mõjutada transporditeenuse reaalset vajadust.

14.3. Riigihankes sõlmitava lepingu erakorralise ülesütlemise aluste piiramine on vajalik

sotsiaaltransporditeenuse järjepidevuse ja usaldusväärsuse tagamiseks. Samuti ei ole

hanketingimustega kuidagi piiratud kaebaja õigust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kui

lepingu täitmine peaks osutuma vedaja jaoks ettenägematult majanduslikult koormavaks.

Halduslepingute osas on seaduses sätestatud regulatsioon, et halduslepingu ühepoolseks

ülesütlemiseks majandusliku tasakaalu muutumise tõttu peab eraõiguslik pool pöörduma

selleks kohtusse (HMS § 102 lg 4). Vedaja poolt lepingu ülesütlemine tellija võlgnevuse tõttu

ei vii kuidagi järelduseni, et vedaja osutab teenust tasuta, sest vedajal säilivad kõik

tasunõuded osutatud teenuse eest koos muude sanktsioonidega (viivisenõue). Raamlepingu p-

ga 10.4 ei ole hankija seega kuidagi piiranud või välistanud kaebaja õigust lepingust väljuda

HMS § 102 lg 4 alusel. Ühepoolset kohtuvälist ülesütlemisõigust ei ole sellest sättest

eraõiguslikule poolele kunagi tulenenud ning lepingu muutmise nõudeõigust ja kohtusse

lepingu lõpetamise taotlusega pöördumise õigust ei ole hanketingimustes välistatud.

14.4. Pakkuja peab korraldama oma äritegevuse nii, et 90-päevase etteteatamisega on tal

võimalik lepingu täitmiseks planeeritud ressursid ümber suunata. Samuti ei saa korralise

ülesütlemise säte rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi olukorras, kus tegemist on

raamlepinguga, mille puhul ei ole garanteeritud konkreetseid veomahtusid. Asjaolu, et

hanketingimus võib mõjutada pakkumuse hinda, ei muuda veel hanketingimust ennast

õigusvastaseks.

14.5. Vastustaja selgituste kohaselt on riigihanke osades 1 ja 2 nõutav minimaalne sõidukite

arv määratud lähtudes riigihankes 253659 kaebajaga sõlmitud lepingust tulenevast praktikast.

Kaebaja algatusel on riigihankes nr 253659 nimetatud nii osas 1 kui ka osas 2 lepingu

teenindamiseks 33 sõidukit kummaski osas, ehkki nõutud oli kummaski osas vaid 8 sõidukit.

Tuginedes riigihanke nr 253659 kogemusele ja praktikale on nii osas 1 kui ka osas 2 vajalik

tagada võimalus, et kummaski osas on korraga väljas 26 sõidukit ja see eesmärk on saavutatav

vaid nii, et osas 1 minimaalselt nõutud 13 sõidukit ei kattu osas 2 nõutud minimaalse

13 sõidukiga. Kui vedaja soovib kummagi osa teenindamiseks kasutada suuremal arvul

sõidukeid, siis nende osas puudub ristkasutusele piirang. Sellest tulenevalt ei ole alust asuda

seisukohale, et hankija seatud nõuded sõidukite arvule on ilmselgelt meelevaldsed.

14.6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ilmselgelt on abivahendite tagamine ka

samal päeval toimuva kahe sõidu vahelisel ajal vajalik, kui näiteks puudega reisija vajab

abivahendit oma sihtkohas toimetulekuks. Sotsiaaltranspordi eesmärk on võimaldada ka

puuetega isikutel osaleda ühiskondlikus elus, õppida, töötada ja kasutada vajadusel

tervishoiuteenuseid, mistõttu on isiku puudest tingitud abivahendite tagamise kohustus samal

päeval toimuvate sõitude vahelisel ajal vajalik selle eesmärgi saavutamiseks. Asjaolu, et

abivahendite võimaldamine reisijatele võib tõsta teenuse hinda, pole põhjus hanketingimuse

õigusvastaseks tunnistamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on abivahendite tagamise

kohustus kaebajal olemas ka riigihankes nr 253659.

14.7. Halduskohus leidis igati põhjendatult, et hanketingimused moodustavad lahutamatu osa

riigihankes sõlmitavast lepingust ning tehnilise kirjelduse p 3.5 ütleb otse, et riigihanke

osades 1, 2 ja 4 peab olema täidetud keskkonnahoidlikkuse nõue. Seega ei ole tehnilise

kirjelduse nõuded piiratud vaid sellega, et pakkumuses tuleb nimetada keskkonnahoidlikud

sõidukid, kuid pakkumuse alusel sõlmitud lepingu täitmine ei pea pakkumuse ja tehnilise

kirjelduse nõuetega kooskõlas olema.

14.8. Halduskohus on vaidlusaluses otsuses õigesti leidnud, et ükski seadusesäte ei keela

halduslepinguga volitada vedajat tellija nimel ettemaksuarvet väljastama nii, et ettemaksu

laekumine toimub vedaja arveldusarvele. Kaebaja heitis ette seda, et talle ei ole arusaadav,

mida tähendab see, et kliendile väljastatud ülekandearve tasumata jätmisel vastutab laekumata

tulu eest tellija. Vastustaja selgitas, et tehnilise kirjelduse p 4.8 järgi käsitletakse klientide

omaosalusest laekunud tulu vedaja ettemaksena ehk kattena tellija poolt vedajale maksmisele

kuuluvale tasule. Kui klient omaosalusarvet vedaja kontole ei tasu, siis ei ole p 4.8 kohaselt

vedaja vastavat ettemaksu tellijalt saanud ning vedajal on tellija suhtes ettemaksu tasunõue.

14.9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sõidukitel nõutav hankija logo ja vedaja

logo on abiks puudega isikule sotsiaaltranspordisõiduki leidmisel, kuna on eluliselt usutav, et

paljude sõitude algpunkt võib olla rahvarohke ja tihedama liiklusega (tervishoiuasutuste

juurdepääsualad).

15. Kaebaja heidab halduskohtule ette menetlusnormi olulist rikkumist seetõttu, et

halduskohus ei rahuldanud tema taotlust kohtuistungi korraldamiseks, kuigi kaebaja arvates

olid vaidluse all ka faktilised asjaolud ja istungi korraldamata jätmise tõttu ei olnud talle

mõistetav, et ta peaks enda väiteid tõendama ja seetõttu oli talle üllatuslik halduskohtu

etteheide, et kaebaja ei ole oma väiteid tõendanud.

15.1. Ringkonnakohus kaebaja etteheidetega ei nõustu. Asja läbivaatamise vormi valik on

kohtu diskretsiooniline otsustus ning kohus ei ole iseenesest seotud menetlusosaliste

tahteavaldustega. HKMS § 131 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus asja lahendada kirjalikus

menetluses, kui menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda,

arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste

vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused.

Halduskohus leidis 22.10.2024. a määruses, et istungi korraldamine on otstarbekas siis, kui

see aitab reaalselt asja lahendamisele kaasa. Kaebaja ei põhjendanud kuidagi oma soovi asjas

istung korraldada ja halduskohtule ei olnud asja materjalide pinnalt ära tuntav vajadus istungi

korraldamiseks näiteks põhjusel, et käesolevas asjas on vaidluse all ka faktilised asjaolud.

Poolte ärakuulamine ei pea igal juhul toimuma kohtuistungil, vaid kohus võib pooled ära

kuulata ka kirjalikult. Pooled saidki oma seisukohti selgitada kohtule esitatud

menetlusdokumentides ning esitada vastuväiteid vastaspoole seisukohtadele. Nõustuda tuleb

ka sellega, et arvestades käesoleva vaidluse iseloomu, ei olnud praegusel juhul vajalik istungit

korraldada ning kohus sai asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitada kohtuistungit

korraldamata.

15.2. Kaebaja väide, et käesolevas asjas on vaidluse all ka faktilised asjaolud või küsimused,

jääbki üksnes väiteks, sest ühtegi sellist asjaolu või küsimust ei ole ka apellatsioonkaebuses

esile toodud. Asja materjalide pinnalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et antud asjas

on vaidluse all üksnes õiguslikud asjaolud.

15.3. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega ei ole kaebajal alust väita, et asjas

istungi korraldamata jätmise tõttu ei olnud talle mõistetav, et ta peaks enda väiteid tõendama

ja seetõttu on talle üllatuslik halduskohtu väide, et kaebaja ei ole kõiki oma väiteid tõendanud.

15.4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole samuti alust etteheideteks, et asjas istungi

korraldamata jätmise tõttu ei saanud kaebaja anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi

tekkinud küsimuste kohta ning võtta osa tõendite uurimisest. Käesoleva vaidluse näol on

tegemist tavapärase vaidlusega hanketingimuste õiguspärasuse üle, kus pole olnud vaidlust

mingisuguste faktiliste asjaolude üle ja pole esitatud ka selliseid uusi tõendeid, mis vajanuks

vahetut uurimist istungil põhjusel, et tõendite suhtes seisukoha avaldamine kirjalikus

menetluses pole võimalik või pole sama tõhus. Asjas said oma arvamuse ja põhjendused

kaebuse, vastuse ja täiendavate seisukohtade näol esitada mõlemad pooled ning halduskohtule

esitati samad materjalid, mis olid menetlusosalistele tuttavad juba vaidemenetluses. Seetõttu

pole halduskohus asja kirjalikus menetluses lahendades oluliselt menetlusnorme rikkunud.

16. Vastustaja/hankija

MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus

palub esitatud

apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus jättis vastustaja

menetluskulud tema enda kanda, kuigi X kaebus jäi tervikuna rahuldamata. Vastustaja

hinnangul on halduskohtu selline otsustus jätta hankija menetluskulud tema enda kanda

üllatuslik ja vastuolus kehtiva kohtupraktikaga analoogsetes asjades.

17. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Halduskohus

põhjendas vastustaja kulude tema enda kanda jätmist sellega, et vastustaja on hankija RHS §

5 lg 2 p 5 tähenduses, mistõttu laieneb talle kohustus soetada teenuseid hankemenetluse kaudu

ja kuna vastustajale on kohalike omavalitsuste poolt halduslepinguga üle antud kohustus

korraldada sotsiaaltransporditeenuse osutamist, kuulub nii sotsiaaltranspordi korraldamine kui

ka selleks vajaliku teenuse ostmiseks hankemenetluse korraldamine vastustaja põhiülesannete

hulka, viidates mh Tartu Ringkonnakohtu 30.05.2024. a otsusele asjas nr 3-22-71.

17.1. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu, kuna asjaolu, et vastustaja on

eraõigusliku isikuna RHS § 5 lg 2 p 5 tähenduses avaliku sektori hankija, kes on kohustatud

järgima RHS-is sätestatud korda, ei tähenda veel seda, et vastustaja poolt mõne teenuse

ostmiseks hankemenetluse korraldamine ja selle raames RHAD koostamine on alati käsitatav

vastustaja põhiülesandena (igapäevase põhitegevusena). Ka see, et asja materjalidest (nt Tartu

VVK 24.01.2024. a otsus nr 1) nähtuvalt osutatakse Tartu valla elanikele sotsiaaltranspordi

teenust MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskuse ja valdade vahel sõlmitava sotsiaaltranspordi

logistika- ja veoteenuse halduslepingu alusel, ei tähenda, et hankemenetluse läbiviimine

sotsiaaltranspordi osutamiseks Tartu maakonnas oleks käsitatav vastustaja igapäevase

põhitegevusena tulenevalt halduslepingust, mis omakorda õigustaks hankija poolt

kohtumenetluses kasutatud välise õigusabi kulu tema enda kanda jätmist ka kaebuse

rahuldamata jätmise korral.

17.2. Riigikohus on juba 15.01.2015. a kohtuotsuse nr 3-3-1-68-14 p-s 33 märkinud, et

riigihangetest võrsunud vaidlusi ei saa pidada haldusorgani igapäevase põhitegevuse hulka

kuuluvaks. Viidatud juhul korraldas hanke Tahkuranna Vallavalitsus KOV-i üksusena. Sama

seisukohta on Riigikohus kinnitanud ka 11.12.2020. a asjas nr 3-20-1198 tehtud otsuses, kus

hankija/vastustaja oli Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus. Riigikohus märkis nimetatud

otsuses viitega oma otsusele asjas nr 3-3-1-68-14 ja määrusele asjas nr 3-18-1445/52, et

pidades vastustaja välise õigusabi kasutamist põhjendamatuks tulenevalt sellest, et vaidlus ei

väljunud haldusorgani igapäevase tegevuse raamidest, kuna vastustajal on hangete

korraldamise pädevus ja kogemus, hälbis ringkonnakohus menetluskulu jaotamisel

halduskolleegiumi praktikast, mille kohaselt peab kohtumenetluses vaidlustuse rahuldamata

jäämisel kaebaja kandma hankija põhjendatud õigusabikulud. Samas lahendis selgitas

Riigikohus veel, et jääb varasema seisukoha juurde ning rõhutab, et hankemenetluse eesmärk

on mh ehitustööde, kaupade ja teenuste ostmisel hankija raha säästmine (RHS § 2 lg 1) ning

selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas olukord, kus õiguspärase hanke korraldaja kanda jäävad

vaidlustamisega kaasnenud lisakulud. See, kas määrata hankevaidluses hankija esindajaks

majasisene jurist või advokaat, on hankija töökorralduse küsimus, mida kohus ei hinda ning

kaebaja ei saa nõuda, et hankija korraldaks enda esindamise kohtumenetluses kaebajale

soodsaimal viisil.

Eeltoodu tõttu ei ole alust nõustuda halduskohtu tõlgendusega, mille kohaselt

riigihankevaidluses on põhjendatud menetluskulude jätmine hankija enda kanda juba üksnes

seetõttu, et tegemist on hankijaga RHS § 5 lg 2 p 5 tähenduses.

17.3. Asjades, kus hankija/vastustaja on olnud mõni piirkondlik transpordikeskus ja kus

kaebaja kaebus on jäetud rahuldamata, on ka haldus- ja ringkonnakohtud korduvalt hankija

kasuks õigusabikulusid välja mõistnud (vt nt Tallinna RKK 13.11.2018. a otsus asjas nr 3-18-

1570 ja 07.01.2021. a otsus asjas nr 3-20-1900; Tallinna HK 20.05.2019. a otsus asjas nr 3-

19-631; Tartu RKK 23.08.2018. a otsus asjas nr 3-18-1031 ja 26.01.2023. a otsus asjas nr 3-

22-2270). Asjades, milles vaidluse sisuks oli RHAD-i erinevate punktide ja VAKO vastava

otsuse vaidlustamine kaebaja poolt, on kohtud kaebuse rahuldamata jätmisel samuti jätkuvalt

pidanud õigustatuks piirkondliku ühistranspordikeskuse õigusabikulude kaebajalt välja

mõistmist (vt nt Tartu HK 06.07.2018. a otsus asjas nr 3-18-1047, Tartu HK ja Tartu

RKK 2023. a otsused asjas nr 3-23-1314 ning Tallinna RKK 18.06.2021. a otsus asjas nr 3-

21-613).

Olukorras, kus kaebaja kaebus jäeti rahuldamata, on vastustaja menetluskulud jäetud välja

mõistmata näiteks juhul, kui vaidluse sisuks oli avaliku teenindamise lepingu täitmine

(vt Tallinna HK 25.03.2021. a otsus asjas nr 3-21-34) ning juhul, kui hankijaks oli Riigi

Kaitseinvesteeringute Keskus, mille osas leiti, et tema üheks põhimääruse järgseks

põhifunktsiooniks on riigiasutustele riigihangete korraldamise teenuste osutamine, mille tõttu

on ta pigem sarnane Riigi Tugiteenuste Keskusega (oli 2016-2017 määratud vabatahtlikuks

keskseks hankijaks valitsusasutuste ja nende hallatavate riigiasutuste hangetes) ja seega ei ole

tegemist sellise hankijaga, kes korraldaks hankeid vaid muude, seaduse või põhimäärusega

ettenähtud ülesannete täitmiseks (Tallinna HK ja Tallinna RKK 2019. a otsused asjas

nr 3-19-531).

17.4. Mis puudutab vastustajat, siis ÜTS § 15 kohaselt on piirkondlik ühistranspordikeskus

omavalitsusüksuste ja riigi asutatud äriühing või mittetulundusühing ning omavalitsusüksused

võivad volitada teda halduslepingu alusel täitma sama seaduse §-s 13 nimetatud ülesandeid ja

ÜTS § 15 lg 3 järgi on piirkondliku ühistranspordikeskuse ülesanne tagada elanikele

ühistranspordikeskuse asutajate ettenähtud tegevuspiirkonnas soodsam ja majanduslikult

tõhusam ühistransport. Vastustaja põhiülesanne on seega ühistranspordi, mitte riigihangete

korraldamine. MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus eesmärgiks on ka põhikirja järgi

sõitjateveo korraldamine ning selle täitmiseks korraldab MTÜ mh liinivedu, töötab välja

arengukavasid, koostab uuringuid, kinnitab sõiduplaanid, korraldab taristuobjektide

planeerimist, haldab piletisüsteeme, sõlmib vedajatega lepinguid ja korraldab avalikke

konkursse vedajate valimiseks. Viimati mainitu ei tähenda aga, et kuigi piirkondlik

ühistranspordikeskus sõitjateveo korraldamisel sõlmib ka lepinguid ja viib vajadusel läbi

riigihankeid vedajate valimiseks, on riigihangete korraldamine tema põhifunktsioon. Nagu

juba p-des 13.2 ja 13.3 märgitud, siis kohtupraktikas on kujunenud selge seisukoht, et ka

juhul, kui ühistranspordikeskuse pädevusse kuulub mh liiniveo lepingute sõlmimine ja sel

eesmärgil riigihangete korraldamine, siis sellest hoolimata ei saa riigihangetest võrsunud

vaidlusi ei kohaliku omavalitsusüksuse ega piirkondliku ühistranspordikeskuse puhul pidada

nende igapäevase põhitegevuse hulka kuuluvaks. Juba Tartu RKK 23.08.2018. a otsuses asjas

nr 3-18-1031, kus hankijaks oli MTÜ Valgamaa Ühistranspordikeskus ja kaebus jäeti

rahuldamata, öeldi näiteks, et kuigi asjas 3-3-1-68-14 oli vastustajaks kohalik

omavalitsusüksus ning käesolevas asjas piirkondlik ühistranspordikeskus, kelle ülesandeks on

mh vedaja leidmiseks riigihanke korraldamine, siis tuleb arvestada, et ÜTS § 15 järgi on

piirkondlikuks ühistranspordikeskuseks äriühing või MTÜ, kes on asutatud

omavalitsusüksuste ja riigi poolt ning meelevaldne oleks olukord, kus kohaliku

omavalitsusüksuste poolt loetaks riigihanke teostamine kõrvalfunktsiooniks ning välise

õigusabi kasutamine põhjendatuks, kuid nende poolt asutatud MTÜ puhul loetaks välise

õigusabi kasutamine põhjendamatuks. Samuti ei ole põhjust arvata, et niisuguse

ühistranspordikeskuse asutamisel tuleks lugeda selle põhifunktsiooniks ka riigihankealaste

vaidluste pidamine kohtus ning näha selle jaoks ette vajalikud ressursid, samas kui riigil ja

kohalikul omavalitsusüksusel on võimalik sellise vaidluse pidamiseks kasutada välist

õigusabi. Ringkonnakohus märkis veel, et kui sellistes vaidlustes oleks kaebajatelt

piirkondlike ühistranspordikeskuste kasuks õigusabikulude väljamõistmine välistatud, siis ei

riskiks kaebajad riigihanke vaidlustamisel sisuliselt millegagi ning oleks arvestatav oht, et

isikud võiksid oma kaebeõigust sellistel juhtudel kuritarvitada ning esitada nt perspektiivituid

kaebusi, mille tegelik eesmärk on üksnes korraldatud riigihanke nurjamine. Sellele, et ka

juhul, kui vaidluse all on olnud just hanketingimuste vaidlustamine, peeti hankemenetlust ikka

haldusorgani kõrvalfunktsiooniks, viitas Tallinna RKK asjas nr 3-21-613 tehtud

otsuses.

Eeltoodu tõttu ei ole alust nõustuda halduskohtu tõlgendusega, mille kohaselt

riigihankevaidluses on põhjendatud menetluskulude jätmine hankija enda kanda juba üksnes

seetõttu, et tegemist on hankijaga RHS § 5 lg 2 p 5 tähenduses.

17.5. Kuigi sotsiaaltranspordi korraldamise nõue ei tulene omavalitsusorganitele ÜTS §-s 13

nimetatud ülesannete kaudu, vaid KOKS § 6 lg 1 ja SHS § 38 lg 1 kaudu ja sellega seonduvat

kohustust ei tulene ühistranspordikeskusele selgelt ei ÜTS-st ega ka vastustaja kehtivast

põhikirjast, siis ei ole kahtlust, et keskuse liikmetega sõlmitavate halduslepingute alusel võib

vastustaja sotsiaaltranspordi korraldamisega omavalitsusüksuse asemel tegeleda. KOKS § 6

lg 1 viitab omavalitsusüksuse ülesandena ka ühistranspordi korraldamisele oma territooriumil

ning ÜTS § 2 kohaselt on ühistransport tasuline sõitjatevedu, mida teostatakse eelkõige

liiniveo, juhuveo või taksoveo korras. Olenevalt omavalitsusüksuse vajadusest, võidakse ka

sotsiaaltransporditeenust osutada nii liiniveo, juhuveo kui ka taksoveo korras.

Lähtudes p-des 13.2 ja 13.3 toodud kohtulahendite selgitustest, siis pelgalt asjaolu, et

vastustaja tegeleb ühistranspordikeskuse liikmetega sõlmitavate halduslepingute alusel ka

ühistranspordiga külgnevate transporditeenuste (sotsiaaltransport) korraldamisega ning peab

sel eesmärgil vajadusel riigihankeid korraldama, ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul siiski

seda, et vastustaja põhitegevuse hulka kuulub seetõttu ka mistahes juriidiliste vaidluste

pidamine seoses sotsiaaltranspordi hangetega, nende alusel vastavate veolepingute

(raamlepingud) sõlmimisega jne. Hankija viib riigihankeid läbi ainult selleks, et täita oma

põhieesmärke ühistranspordi, sh sotsiaaltranspordi, korraldamisel.

17.6. Kuna asja materjalidest, sh MTÜ põhikirjast ja 2023. a majandusaasta aruande

tegevusaruandest

(https://ariregister.rik.ee/est/company/80426233/Mittetulundus

%C3%BChing-Tartumaa-%C3%9Chistranspordikeskus) nähtub, et vastustajal puuduvad ka

õigusosakond ja koosseisuline jurist, siis on seda enam õigustatud hankijal välise õigusabi

kasutamine (vt nt Tallinna RKK 07.01.2021. a otsus nr 3-20-1900, p 16 ja

08.07.2019. a otsus nr 3-19-631, p 18) ning ka käesoleva asja lahendamisel tuleb lähtuda

Riigikohtu 15.01.2015. a otsuses nr 3-3-1-68-14 toodud seisukohtadest.

Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu otsused asjades nr 3-21-150, 3-18-687 ja 3-3-1-26-12 ei

anna alust asuda teistsugusele seisukohale, kuna neis kirjeldatud menetlustes ei ole tegemist

olnud hankemenetlustega, vaid kaebuste sisuks olid kultuuriministri käskkiri mälestise

kaitsevööndi kehtestamise kohta, Maa-ameti otsus, millega keelduti moodustamast

katastriüksust avalikus veekogus ja Ravimiameti ettekirjutus lõpetada reklaami avaldamine.

Nendel juhtudel oli haldusorganite õigusabikulude nende enda kanda jätmine kaebuse

rahuldamata jätmise korral õigustatud, kuna vaidluste sisust nähtuvalt ei väljunud need

haldusorganite põhiülesannete raamidest.

18. Ringkonnakohtu arvates ei tulene ka Tartu Ringkonnakohtu 30.05.2024. a otsusest asjas

nr 3-22-71 sellist tõlgendust, mis annaks aluse jätta käesolevas asjas hankija/vastustaja

õigusabikulud kaebuse rahuldamata jätmisel vastustaja enda kanda.

18.1. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et nimetatud kohtuasja asjaolud

erinevad oluliselt käesoleva asja asjaoludest. Asjas nr 3-22-71 toimunud vaidlus

kohtumenetluses puudutas olukorda, kus enne vaidlustuse suhtes lõpliku sisulise lahendi

saavutamist otsustas hankija hanke kehtetuks tunnistada ning seetõttu jäi vaidlustus VAKO-s

läbi vaatamata RHS §-de 197 lg 1 p 8 ja 192 lg 3 p 5 alusel, mis ei võimaldanud hankijalt

vaidlustusmenetluse kulusid, välja arvatud riigilõiv, kaebaja kasuks välja mõista.

Kohtuvaidluse esemeks oli kõnealuse VAKO otsuse tühistamine ning sisuliseks

vaidlusküsimuseks see, kas VAKO oleks pidanud vaidlustusmenetluse lõpetama RHS § 197

lg 1 p 3 ja lg 5 alusel, mis võimaldaks vaidlustusmenetluse kulude hüvitamist tervikuna. Sel

põhjusel nõudis kaebaja eelnimetatud asjas hankijalt (Rakvere vald) halduskohtumenetluses

vaidlustamismenetluse kulude väljamõistmist.

Käesoleval juhul on tegemist riigihankevaidlusega, kus kaebaja vaidlustas VAKO-s

riigihankes kehtestatud hanketingimused, vaidlustus võeti menetlusse ja jäeti täies ulatuses

rahuldamata, misjärel esitas vaidlustaja/kaebaja VAKO otsuse peale halduskohtule

tühistamiskaebuse ja nõudis ka hankija kohustamist viia RHAD vastavusse õigusaktidega,

milline kaebus jäeti tervikuna halduskohtus rahuldamata.

18.2. Asjas nr 3-22-71 leidis ringkonnakohus, et vaidluse ese väljub haldusorgani

põhiülesannete raamidest, kuna kohaliku omavalitsuse üksus (vallavalitsus) on hankija

RHS § 5 lg 2 p 2 järgi ja vaidlusega seotud riigihanke sisuks oli kalmistu hooldamine

perioodil 2022-2024 ning vastustajale tulenes kohustus tagada kalmistu heakord

kalmistuseadusest, mis tähendab, et nii kalmistu hooldamine kui ka selle teenuse ostmiseks

hankemenetluse korraldamine kuuluvad valla kui vastustaja ja hankija põhiülesannete hulka.

Ringkonnakohus leidis, et seetõttu ei ole selles vaidluses vastustaja kasutatud õigusabi kulude

jätmine kaebaja kanda põhjendatud ka siis, kui kaebus jääb rahuldamata, viidates Riigikohtu

24.03.2021. a otsusele asjas nr 3-18-687 ja seal toodud praktikale. Asjas nr 3-18-687 tehtud

otsus ega ka selle p-s 24 viidatud lahendid asjades nr 3-3-1-50-16 ja 3-3-1-63-10 ei räägi

hankemenetlusest ega sellest, et hankemenetlusest võrsunud kohtumenetluses jäävad

õiguspärase hanke korraldaja enda kanda õigusabikulud ka siis, kui kohtumenetluses jääb

vaidlustus rahuldamata ja seda põhjusel, et kui ta juba on hankija, siis väljub tema tegevus

haldusorgani igapäevase tegevuse raamidest, kuna hankijal on hangete korraldamise pädevus

ja kogemus olemas. Asjas nr 3-18-687 kirjeldatud vaidluse sisuks oli Maa-ameti

otsus, millega keelduti moodustamast katastriüksust avalikus veekogus. Selles viidatud

lahendite sisuks oli isiku kaebus erakondade rahastamise järelevalve komisjoni ettekirjutuse

peale, mille osas leiti, et tegemist on vastustaja põhiülesandega ja ERJK peab seetõttu olema

kohtus ise suuteline oma tegevust õigustama ning Keskkonnainspektsiooni protest Kõue

Vallavalitsuse korralduste tühistamiseks.

18.3. Mis puudutab veel hankijat/vastustajat ja asjas nr 3-22-71 märgitut, et vallavalitsusele

hankijana tulenes kohustus tagada kalmistu heakord ka otse kalmistuseadusest, siis

käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et MTÜ-le Tartumaa Ühistranspordikeskus ei tulene

otse seadusest (KOKS § 6 lg 1, SHS § 38 lg 1) kohustust korraldada konkreetse valla või

linna territooriumil sotsiaaltransporditeenust ning isegi juhul, kui vastustaja tegeleb

ühistranspordikeskuse liikmetega sõlmitavate halduslepingute alusel sotsiaaltransporditeenuse

korraldamisega ning peab sel eesmärgil vajadusel riigihankeid korraldama, ei tähenda see

seda, et vastustaja põhitegevuse hulka kuulub seetõttu ka mistahes juriidiliste vaidluste

pidamine seoses sotsiaaltranspordi hangetega, nende alusel vastavate veolepingute

(raamlepingud) sõlmimisega jne. Vastustaja põhiülesanne on ÜTS-i ja MTÜ põhikirja järgi

endiselt ühistranspordi (selle osana sotsiaaltranspordi), mitte riigihangete korraldamine ning

riigihangete läbiviimine on keskuse jaoks vaid vahend talle usaldatud haldusülesannete

täitmiseks (sõitjateveo korraldamine, piirkonna elanikkonna sõiduvajaduste rahuldamiseks

logistiliste plaanide koostamine ja ellurakendamine, liinivõrgu kujundamine,

piletimüügisüsteemi kasutuselevõtt ja arendamine jne).

18.4. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust tulenevalt ei ole asjas nr 3-22-71 toodud tõlgendus

käesolevas asjas kohaldatav ning selle alusel ei saa käesolevas asjas jätta hankija/vastustaja

õigusabikulusid tema enda kanda põhjendusega, et vaidluse ese ei välju vastustaja

põhiülesannete raamest.

19. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja ka keskne hankija RHS § 42 lg 7 tähenduses,

kellele pandud haldusülesande keskne eesmärk ongi teiste haldusorganite eest

riigihankemenetluste tehniline läbiviimine.

19.1.

Tartu VVK 24.01.2024. a otsusest nr 1 nähtub, et MTÜ Tartumaa

Ühistranspordikeskuse liikmete 01.12.2023 toimunud üldkoosolekul otsustati, et

ühistranspordikeskus hakkab ette valmistama uut hanget Tartu maakonnas

sotsiaaltransporditeenuse osutamisel vedaja leidmiseks. Nimetatud otsusega anti Tartu

Vallavalitsusele nõusolek osaleda MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskuse korraldatava

sotsiaaltransporditeenuse uut riigihanget ettevalmistavates protsessides, sõlmida pärast

riigihanke tulemuste selgumist haldusleping MTÜ-ga Tartumaa Ühistranspordikeskus

sotsiaaltransporditeenuse osutamiseks Tartu valla elanikele kuni neljaks aastaks, kui see on

olemasolevast lepingust soodsam ning volitus sõlmida otsuses nimetatud halduslepingut.

19.2. Viidatud otsuse kohaselt sõlmitakse haldusleping ühistranspordikeskusega

sotsiaaltransporditeenuse osutamiseks tõesti pärast uue riigihanke tulemuste selgumist, kuid

sellest tulenevalt ei ole ringkonnakohtu arvates vastustaja näol veel tegemist keskse

hankijaga. Keskne riigihange on RHS § 42 lg 1 kohaselt keskse hankija poolt hankijale asjade

ostmine või teenuste tellimine või hankelepingu või raamlepingu sõlmimine hankijale asjade

ostmiseks või teenuste või ehitustööde tellimiseks. Samas sätestab RHS § 42 lg 7, et

käesoleva seaduse § 5 lg 2 p-s 2 nimetatud hankija volitusel (KOV üksus, -asutus ja -

ühendus) võib tema eest riigihanke korraldada KOKS § 62 lg 1 p-s 3 sätestatud

koostöövormis asutus või muu keskse hankijana tegutsev ühing. KOKS § 62 lg 1 p 3 kohaselt

võivad vallad ja linnad ühiste huvide väljendamiseks, esindamiseks ja kaitsmiseks ning ühiste

ülesannete täitmiseks moodustada kohaliku omavalitsuse üksuste liite ja muid ühendusi.

Seega tuleks kohaliku omavalitsuse üksusel, asutusel või üksuste ühendusel riigihangete

korraldamise ülesannete üleandmiseks moodustada keskse hankijana tegutsev liit või ühendus

KOKS § 62 lg 1 p 3 alusel. ÜTS § 15 lg 1 kohaselt on piirkondlik ühistranspordikeskus

omavalitsusüksuste ja riigi asutatud äriühing või mittetulundusühing, kus riigil ja

omavalitsusüksustel on enamusotsustusõigus. Eeltoodust saab järeldada, et vastustaja ei saa

olla keskne hankija RHS § 42 mõistes, sest ta ei ole moodustatud KOKS § 62 lg 1 p 3

kohaselt. Samuti pole vastustaja käsitatav muu keskse hankijana tegutseva ühinguna KOKS §

62 lg 1 p 3 mõistes.

20. Eeltoodust tulenevalt kuulub MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus apellatsioonkaebus

rahuldamisele ja halduskohtu 28.11.2024. a otsus tuleb tühistada osas, millega kohus jättis

hankija menetluskulud tema enda kanda (otsuse resolutsiooni p 3).

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab OÜ-lt X MTÜ Tartumaa

Ühistranspordikeskus kasuks välja halduskohtumenetluse kulud. HKMS § 109 lg 6 alusel

mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. MTÜ Tartumaa

Ühistranspordikeskus poolt halduskohtus kantud menetluskulude suuruseks oli 3237.50 eurot

(ilma käibemaksuta). Õigusabi osutati kokku 17,5 tundi hinnaga 185 eurot tund.

Ringkonnakohus loeb vastustaja vajalikeks ning põhjendatud õigusabikuludeks esimese astme

kohtus summat 2405 eurot (ilma käibemaksuta), arvestades seda, et vaidlustusmenetluse

läbimisel olid vaidluse temaatika ning asjakohane kohtupraktika esindajale

halduskohtumenetluses juba suures osas varasemast teada, sest sama advokaat esindas

hankijat/vastustajat ka vaidlustusmenetluses ja VAKO otsuses peeti hankija esindaja

põhjendatud kuluks 4810 eurot 26 töötunni eest (tunnihind 185 eurot). Eeltoodust tulenevalt

vähendab ringkonnakohus nõutud õigusabikulude suurust ja peab mõistlikuks summat, mis

kokku vastab esindaja 17,5 töötunni asemel 13-le töötunnile ehk siis 2405 eurot

(13x185=2405), milline summa tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista.

21. Kuna X poolt ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad

kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. MTÜ

Tartumaa Ühistranspordikeskus esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluse

kulude hüvitamiseks summas 3718.50 eurot (õigusabikulud), millele lisandub riigilõiv

summas 1280 eurot. Õigusabi osutati kokku 20,1 tundi hinnaga 185 eurot tund. Kehtiva

kohtupraktika kohaselt ei saa menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad

kui eelmises kohtuastmes (nt RKHK 10.01.2023. a otsus nr 3-20-1280). Kuna

ringkonnakohus pidas vastustaja põhjendatud esindajatasuks halduskohtumenetluses 2405

eurot, siis vastustaja põhjendatud menetluskuludeks apellatsiooniastmes on 1850 eurot

(10x185=1850), millele lisandub tasutud riigilõiv 1280 eurot, kokku seega 3130 eurot (ilma

käibemaksuta). Seda, et apellatsioonkaebuse esitasid nii kaebaja kui ka vastustaja, ei saa

pidada selliseks erandlikuks asjaoluks, mis õigustaks apellatsiooniastmes suuremas summas

õigusabikulude väljamõistmist menetlusosalisele võrreldes halduskohtumenetluses

väljamõistetud menetluskuludega. kandmist.

Mõlema kohtuastme menetluskuludena kokku tuleb kaebajalt seega vastustaja kasuks välja

mõista 5535 eurot (ilma käibemaksuta). Ülejäänud osas jäävad õigusabikulud vastustaja enda

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)