3-22-1467/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1467

Haldusasi

H.D kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitamiseks seoses perioodil 25.07.2020-

19.06.2021 isaga pikaajalise kokkusaamise

mittevõimaldamisega

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – H.D,

seaduslik esindaja C.D

Vastustaja – Tallinna Vangla,

esindaja Ann-Enel Valter

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19. detsembri 2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

H.Di apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta H.Di apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19. detsembri

2022 otsus haldusasjas nr 3-22-1467 muutmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

03.03.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-22-1467

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja on 2013. aastal sündinud alaealine, kelle isa kandis karistust Tallinna Vanglas.

Kaebaja külastas oma isa pikaajalisel kokkusaamisel 25.07.2020 ning seejärel 20.06.2021.

Vahepealsel ajal ei pääsenud kaebaja pikaajalisele kohtumisele oma isaga, kuna Tallinna Vangla

ei rahuldanud kaebaja isa sellekohaseid taotlusi põhjusel, et Tallinna Vangla direktori käskkirjade

kohaselt ei toimunud sel ajal vanglas pikaajalisi kokkusaamisi COVID-19 leviku tõkestamiseks.

2. Kaebaja esitas Tallinna Vanglale taotluse hüvitada talle 2000 euro suurune mittevaraline

kahju, mis tekkis põhjusel, et Tallinna Vangla ei võimaldanud kaebajale ajavahemikul

25.07.2020 kuni 19.06.2021 (vaidlusalune ajavahemik) pikaajalist kokkusaamist vanglas viibiva

isaga.

3. Tallinna Vangla jättis 04.07.2022 otsusega nr 5-37/22/77-3 kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata, märkides, et pikaajaliste kokkusaamiste taotlused, mille kaebaja isa esitas vastavalt

23.09.2020, 20.10.2020, 23.11.2020, 04.01.2021, 16.02.2021, 09.04.2021 jättis vangla

rahuldamata tingituna sel perioodil COVID-19 leviku tõkestamiseks vanglas kehtinud

piirangutest. Vangla hinnangul olid COVID-19 laialdast levikut ja viiruse ohtlikkust arvesse

võttes vanglas kehtestatud piirangud (sh pikaajaliste kokkusaamiste piiramine) inimeste elu ja

tervise kaitseks vältimatult vajalikud ja proportsionaalsed.

4. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes mõista Tallinna Vanglalt välja

2000 euro suuruse hüvitise. Kaebaja leidis, et ta jäeti põhjendamatult ilma võimalusest suhelda ja

olla kontaktis oma isaga, samas kui kinnipeetavate tervist ohustasid märksa rohkem valvurid, kes

tõid viiruse vanglasse. Kaebaja hinnangul ei oleks lühiajalised kokkusaamised klaasiga eraldatud

ruumis saanud asendada pikaajalisel kokkusaamisel võimalikku füüsilist kontakti isa ja lapse

vahel.

5. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu. Vastustaja jäi oma 04.07.2022 otsuses esitatud

seisukoha juurde ning esitas kokkuvõttes järgmised põhjendused. Kuna justiitsministri

30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 45 kohaselt on kinnipeetaval õigus

ühele pikaajalisele kokkusaamisele poole aasta jooksul ning kuna kaebaja isale võimaldati

pikaajaline kokkusaamine 25.07.2020, siis ei olnud vanglal kohustust enne kuue kuu möödumist

järgmist pikaajalist kokkusaamist võimaldada. Õiguskantsler leidis 06.04.2020 kirjas nr 7-

7/200489/2001899, et kokkusaamiste keelamine vanglates oli COVID-19 leviku piiramiseks

mõistlik ja vajalik. Samuti on Tallinna Halduskohus haldusasjas nr 3-20-2617 tehtud otsuses

leidnud, et Tallinna Vangla jättis õiguspäraselt rahuldamata kaebaja isa taotlused pikaajalisteks

kokkusaamisteks 2020. aasta novembris ja detsembris. Tallinna Vangla direktori 27.08.2020

käskkiri nr 1-1/20/44 „Kinni peetavate isikute kokkusaamiste korraldamise osaline peatamine“,

27.10.2020 käskkiri nr 1-1/20/50 „Kinni peetavate isikute kokkusaamiste korraldamise peatamise

jätkamine“, 10.12.2020 käskkiri nr 1-1/20/56 „Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine,

osakondade lukustamine, päevakavajärgsete tegevuste peatamine ja kinni peetavate isikute

kokkusaamiste korraldamise peatamise jätkamine“ olid õiguspärased ja kehtestatud piirangud

olid hädavajalikud.

6. Tallinna Halduskohus jättis 19.12.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu

põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

2(5)

3-22-1467

6.1. Kuigi üldjuhul on VSkE § 45 kohaselt kinnipeetaval õigus vähemalt ühele pikaajalisele

kokkusaamisele üks kord poole aasta jooksul, kehtisid vaidlusalusel ajavahemikul vangla

direktori käskkirjad (üldkorraldused), mille alusel olid muu hulgas pikaajalised kokkusaamised

peatatud. Viidatud käskkirjade õiguspärasust on kaebaja isa kaebuse alusel hinnanud Tallinna

Halduskohus haldusasjas nr 3-20-2617 ning leidnud, et pikaajaliste kokkusaamiste keelamine oli

õiguspärane. Seetõttu ei pidanud vangla kaebaja isa 23.09.2020 ja 20.10.2020 taotluste osas ka

kaaluma, kas esineb erandlikke asjaolusid pikaajalise kokkusaamise lubamiseks enne 6 kuu

möödumist viimasest pikaajalisest kokkusaamisest, mis toimus 25.07.2020.

6.2. Kaebaja isa 2021. aasta jaanuaris, veebruaris ja aprillis esitatud taotluste alusel pikaajaliste

kokkusaamiste mittevõimaldamist ei ole alust pidada õigusvastaseks. Vangla valitud meede – s.o

inimestevaheliste kontaktide minimeerimine – oli ja on proportsionaalne, selle eesmärk oli

vanglasiseselt nakkushaiguse leviku takistamine ning seeläbi vangla julgeoleku ja vanglas

viibivate isikute elu ja tervise kaitse. Ka õiguskantsler on vastustaja osundatud kirjas leidnud, et

kokkusaamiste keelamine on viiruse laialdase leviku olukorras mõistlik ja vajalik. Kõrvuti

kaebaja õigusega perekonnaelule tuli kaitsta ka vanglaametnike ning kinnipeetavate põhiõigust

elule ja tervise kaitsele. Valitud meede oli sobiv ja vajalik, sest inimkontaktide vähendamine

aitab inimeselt inimesele liikuva viirushaiguse leviku tõkestamisele ilmselgelt kaasa ning

viirushaiguse levikut ei olnud võimalik sama tõhusalt tõkestada mõne isikut vähem koormava

meetmega. Isegi kui viirus võis potentsiaalselt vanglasse sattuda ka mõne vanglateenistuja kaudu,

ei tähenda see, et vanglasisese viirusleviku tõkestamiseks ei olnud mingil juhul sobiv ja vajalik

võtta kasutusele meetmeid kinnipeetavate kontaktide vähendamiseks, sh kokkusaamiste

peatamiseks. Piirangute ebaproportsionaalsust ei kinnita kaebaja paljasõnalised väited, et kõik

kaebaja lähisugulased olid vaktsineeritud või viiruse läbi põdenud või et kõik kinnipeetavad olid

viiruse läbi põdenud. Vangla kinnitusel sai kaebaja isa teise doosiga vaktsineeritud alles

15.07.2021.

6.3. Kaebajal oli võimalik kasutada vaidlusalusel perioodil muid võimalusi isaga suhtlemiseks ja

kontakti hoidmiseks, eelkõige käia lühiajalistel kokkusaamistel. Viimati nimetatud võimalust

kaebaja ei kasutanud. Lisaks nähtub kaebaja ema esitatud seisukohtadest, et viimane ei oleks

kaebajat vaidlusalusel ajavahemikul vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele viinud. Vangla

selgituste kohaselt võimaldati pärast viiruse leviku langust pikaajalisi kokkusaamisi tavapärasest

tihedamini – ka kaebajal oli võimalik 2021. a pikaajalistel kokkusaamistel osaleda 20.06, 19.08,

18.09 ja 11.12.

6.4. Kuna vangla tegevust ei saa pidada õigusvastaseks, tuleb hüvitamiskaebus rahuldamata jätta,

ilma et oleks vajalik kontrollida teisi hüvitamisnõude rahuldamise eeldusi.

7. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsuse ja teha uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 2000

euro suurune hüvitis. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised. Vanglas

COVID-19 leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangud olid tarbetud, kuna üksuses R2

haigestusid ikkagi kõik. Vangla oleks pidanud pikaajalise kokkusaamise mittelubamise korral

võimaldama kinnipeetavale lühiajalisi väljasõite. Põhjendamatu on halduskohtu arvamus, et

kaebaja ema ei oleks kaebajat pikaajalistele kokkusaamistele lubanud. Kaebaja isa oleks võinud

pärast pikaajalist kokkusaamist jääda karantiini ega oleks olnud nakkusohtlik ei valvuritele ega

teistele kinnipeetavatele. Vangla lähtus viiruse leviku tõkestamisel arusaamatutest

topeltstandarditest – oma lapsega kokkusaamine loeti ohtlikuks, ent teiste kinnipeetavate järelt

koristamist ohtlikuks ei peetud.

8. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, jäädes juba halduskohtule esitatud

seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3(5)

3-22-1467

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kaebaja nõuab hüvitist selle eest, et Tallinna Vangla

ei võimaldanud tal ligemale 11 kuu jooksul kordagi kohtuda pikaajalisel kokkusaamisel oma

kinnipeetavast isaga. VangS §-s 25 on sätestatud, et kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi

kokkusaamisi teiste hulgas oma lapsega. Kinnipeetava ja tema lapse vaheliste pikaajaliste

kokkusaamiste eesmärk on tagada võimalus kinnipeetava ja lapse kui pereliikmete vahelise suhte

säilimiseks (vt ka VangS § 23 lg 1). VSkE § 42 lõike 1 kohaselt saab pikaajalise kokkusaamise

taotluse esitada üksnes kinnipeetav ning sellise taotluse esitamise õigust ei ole kinnipeetava lapsel

või muul isikul, kellega kinnipeetavale VangS § 25 kohaselt pikaajalisi kokkusaamisi

võimaldatakse, ent otsus, millega vangla kinnipeetava taotluse üle otsustab, ei reguleeri siiski

vaid taotluse esitanud kinnipeetava, vaid ka kinnipeetava taotluses nimetatud isiku (kokkusaaja)

õigusi.

10. Kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumisel on niisiis ka isikul,

kellega kokkusaamist kinnipeetav taotles, õigus see keeldumine vaidlustada, kui ta leiab, et

keeldumine oli õigusvastane ja rikub tema õigusi. Kuna siinsel juhul keeldus Tallinna Vangla

kaebaja isale pikaajaliste kokksaamiste võimaldamisest seetõttu, et COVID-19 leviku

tõkestamiseks oli vangla direktori käskkirjade alusel pikaajaliste kokkusaamiste toimumine

peatatud, siis oleks kaebaja saanud tühistamiskaebusega vaidlustada ka vastavat piirangut ette

nägeva käskkirja ehk vastavalt Tallinna Vangla direktori 27.08.2020 käskkirja nr 1-1/20/44,

27.10.2020 käskkirja nr 1-1/20/50 või 04.05.2021 käskkirja nr 1-1/21/16. Nende käskkirjade

vaidlustamisel oleks kaebaja saanud tugineda argumendile, et konkreetsel ajal ja konkreetseid

asjaolusid (sh viiruse leviku, vanglas nakatumis- jms asjaolude kohta olemas olevat teavet)

arvesse võttes piiras pikaajaliste kokkusaamist täielik välistamine ebaproportsionaalselt kaebaja

õigust suhelda oma isaga ehk teisisõnu kaebaja perekonnaelu puutumatust.

11. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja

6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (esmased õiguskaitsevahendid). Kaebaja ei

vaidlustanud aga ei otsuseid, millega vangla kaebaja isa esitatud pikaajalise kokkusaamise

taotlused rahuldamata jättis, ega ka vangla direktori käskkirju pikaajaliste kokkusaamiste

piiramise kohta. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või

avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu

vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise,

kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti

või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjuseid (vt. Riigikohtu otsus

haldusasjas nr 3-21-884 punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).

12. Siinsel juhul oli kaebajal võimalus oma õigusi kaitsta ehk esitada oma isa taotluste

rahuldamata jätmist käsitlevate otsuste ja vangla direktori käskkirjade tühistamiseks vaie või

kaebus halduskohtule ning taotleda esialgse õiguskaitse korras vangla direktori käskkirjade

kehtivuse peatamist ja pikaajalise kokkusaamise võimaldamist (vt HKMS § 249 lg 2 ja § 251 lg 1

p 1). Selliste õiguskaitsevahendite kasutamise võimalikkus pidi olema kaebaja jaoks arusaadav,

pidades silmas, et siinses kohtumenetluses esindab kaebajat tema isa, kes oli nii pikaajalise

kokkusaamise taotluste tagastamise või rahuldamata jätmise kohta tehtud ostustest kui ka

pikaajaliste kokkusaamiste toimumist välistavatest käskkirjadest teadlik. Seejuures ei ole vaidlust

selles, et kaebaja isa esitas enda (aga mitte kaebaja) subjektiivsete õiguste kaitseks vanglale vaide

ja hiljem kaebuse halduskohtule (haldusasi nr 3-20-2617), milles vaidlustas nii Tallinna Vangla

30.10.2020 kirjas nr 5-11/20/24287-2 väljendatud otsuse 23.09.2020 ja 20.10.2020 pikaajalise

kokkusaamise taotluse tagastamise kohta kui ka Tallinna Vangla direktori 27.10.2020 käskkirja

nr 1-1/20/50 punkti 2 ja 10.12.2020 käskkirja nr 1-1/20/56 punkti 3.2.

13. Vastustaja on vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele selgitanud, et pikaajalise

kokkusaamise taotlustele, mille kaeabaja isa esitas 23.11.2020, 04.01.2021, 16.02.2021 ja

4(5)

3-22-1467

09.04.2021, vastas Tallinna Vangla eitavalt vastavalt 21.12.202, 04.01.2021, 16.02.2021 ja

09.04.2021 kirjadega. Seda väidet ei ole kaebaja halduskohtule esitatud kaebuses kahtluse alla

seadnud. Ringkonnakohtu hinnangul oli kaebaja isa igal juhul teadlik sellest, et hoolimata nende

taotluste esitamisest talle kaebajaga pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldatud. Kuivõrd kaebaja isa

oli kaebaja seaduslik esindaja ning esindab kaebajat ka siinses kohtumenetluses, tuleb kaebaja isa

teadmine omistad ka kaebajale. Seega oli kaebajal võimalik vangla tegevus, mis seisnes tema

isale temaga pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamises, tõhusalt vaidlustada tühistamis- ja

kohustamiskaebusega, mida kaebaja aga ei teinud. Sellise kaebuse esitamine ei olnud võimatu.

Kaebaja ei saanud ka eeldada, et vangla tegevuse vaidlustamisel ei ole edulootust. Kuna

pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisest keeldumise põhjuseks oli COVID-19 levik, millega

seotud asjaolud ja mida puudutavad teadmised muutusid pidevalt, siis ei olnud kaebajal mis tahes

põhjust arvata, et keelduvate ostuste tühistamise ja kokkusaamiste võimaldamiseks kohustamise

nõuete esitamine oli ilmselgelt lootusetu.

14. Eeltoodud põhjustel on hüvitamiskaebuse rahuldamine välistatud juba üksnes seetõttu, et

kaebaja oleks väidetava kahju vältimiseks saanud kasutada tõhusaid esmaseid

õiguskaitsevahendeid, mida kaebaja aga ei teinud.

15. Teiseks nõustub ringkonnakohus ka halduskohtu otsuse põhjendava osa punktis 10.2.

esitatud seisukohtadega, mis puudutavad vaadeldaval perioodil COVID-19 leviku tõkestamiseks

Tallinna Vanglas pikaajaliste kokkusaamiste ärajätmise vajalikkust ja proportsionaalsust.

Ringkonnakohus ei korda halduskohtu seisukohti (HKMS § 201 lg 4). Pikaajaliste kokkusaamiste

piiramise vajalikkust on piisavalt ja nõuetekohaselt põhjendatud ka vastavalt Tallinna Vangla

27.08.2020 käskkirjas nr 1-1-20/44, 27.10.2020 käskkirjas nr 1-1/20/50 ja 10.12.2020 käskkirjas

nr 1-1-20/56, kus on kokkuvõttes veenvalt ja nende käskkirjade andmise ajal COVID-19 haiguse

ja seda põhjustava viiruse leviku kohta olemas olnud teabele tuginedes leitud, et raskelt

haigestumist põhjustada võiva ning nii pindade kaudu kui piisknakkuse teel kergesti leviva

viiruse tõkestamiseks oli inimeste vaheliste kontaktide võimalikult laiaulatuslik piiramine sobiv,

vajalik ja mõõdukas meede. Asjaolu, et viiruse võisid vanglasse tuua väljaspool vanglat

nakatunud vanglateenistujad, ei lükka eeltoodud seisukohta ümber. Mõistagi ei saanud

pikaajaliste kokksaamiste ärajätmine täielikult välistada viiruse vanglasse jõudmist, ent

võimalused selleks oleksid pikaajaliste kokkusaamiste toimumise korral olnud siiski märksa

suuremad. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus vastustaja järeldusega, et inimeste elu ja tervise

kaitseks, samuti riigi toimepidevuse tagamiseks ei olnud pikaajaliste kokkusaamiste ärajätmine

vaadeldaval perioodil ilmselgelt meelevaldne ega ebamõistlik meede. Liiati vaatas Tallinna

Vangla direktor kehtestatud piirangute vajalikkuse regulaarselt üle ning olukorra paranemisel

piiranguid ka leevendati. Vastustaja on põhjendatult osutanud ka sellele, et lähedaste isiklike

suhete hoidmiseks oli kaebajal võimalik oma isaga suhelda nii sidevahendi teel kui ka

lühiajalistel kokkusaamistel. Kahtlemata on õige, et lühiajalisel kokkusaamisel iseäranis ruumis,

kus inimesed on teineteisest klaasseinaga eraldatud, ei anna isiklikuks suhtlemiseks sedavõrd

soodsaid võimalusi, nagu pikaajaline kokkusaamine, ent see ei väära tõdemust, et olukorras, kus

pikaajaliste kokkusaamiste ärajätmist sai pidada viiruse leviku tõkestamiseks vajalikuks, tuleb

selle mõõdukuse hindamisel arvesse võtta igasuguseid selle mõjusid kompenseerivaid meetmeid,

sh kinnipeetava pereliikmele võimaluste tagamist suhtlemiseks kinnipeetavaga muul viisil.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et välistades pikaajalised kokkusaamised, oleks

vangla pidanud pakkuma kinnipeetavatele võimalusi lühiajalisteks väljasõitudeks. Sellist

kohustust vanglale seadusest ei tulenenud.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)