3-23-26/46 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit

ja Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-26

Haldusasi

X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4. novembri

2022. a otsuse nr ERESID-176063 ja 5. detsembri

2022. a vaideotsuse nr 15.3-24/86-2 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21. septembri 2023. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Triin Randoja

Menetluse alus ringkonnakohtus

X-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.

septembri 2023. a otsus haldusasjas nr 3-23-26 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 3. märtsil 2025

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-23-26

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas 27.03.2019 otsusega nr 1046422207/EDID

Läti Vabariigi kodanikule X-ile e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtivusega kuni

27.03.2024. E-residendi digitaalset isikutunnistust oli taotletud äritegevuse eesmärgil.

2. PPA peatas 04.11.2022 otsusega nr ERESID-176063 X-i e-residendi digitaalse

isikutunnistuse sertifikaadid ja tunnistas tema e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks

alates 04.11.2022. Otsuse õiguslikeks alusteks olid isikut tõendavate dokumentide seaduse

(ITDS) § 206 lg 2 p 1 ning lg-d 4 ja 5 (s.o isik ohustab avalikku korda või riigi julgeolekut).

3. PPA jättis 05.12.2022 vaideotsusega nr 15.3-24/86-2 rahuldamata X-i 25.11.2022

vaide PPA 04.11.2022 otsuse kehtetuks tunnistamiseks.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule 04.01.2023 kaebuse PPA 04.11.2022 otsuse nr

ERESID-176063 ja 05.12.2022 vaideotsuse nr 15.3-24/86-2 tühistamiseks. Otsus ei vasta

faktilise aluse ja sisuliste põhjenduste puudumise tõttu haldusmenetluse seaduse (HMS) §-

dele 54–56. Kaebajat ei ole teavitatud piirangutest haldusmenetluses kogutud materjalidega

tutvumisel ja aluseid selliseks piiranguks praegusel juhul ei esine. ITDS § 207 lg 5 võimaldab

jätta asjaolud ja tõendid esitamata vaideotsuses, kuid mitte algses otsuses. Kaebaja ei soovigi

teada, kuidas tema kohta andmeid koguti ja analüüsiti, kuid ta soovib teada otsuse faktilist

alust. Kaebeõigust on oluliselt rikutud. Otsuse tegemisele eelnenud menetlus ei vasta hea

halduse tava põhimõttele (põhiseaduse § 14, Euroopa hea õiguse tava eeskirja artikkel 41).

Kaebajale ei ole tagatud ärakuulamisõigust (HMS § 40 lg 1). Kaebajale ei ole tutvustatud

tõendeid ja asjaolusid, mille põhjal on teda peetud ohuks avalikule korrale või riigi

julgeolekule, ega antud võimalust esitada vastuväiteid. Vaideotsuses viidatud kohtupraktika

(3-22-1246, 3-20-2593) ei ole õiguse allikas ning need lahendid ei ole praegusele vaidlusele

ülekantavad. Eelduslikult võib otsus olla põhjustatud asjaolust, et ajal, mil kaebaja töötas

laevade valdusettevõttes, pidasid Kreeka ametivõimud kinni ühe selle ettevõtte poolt hallatava

laeva väitega, et pardal on ebaseaduslik relvalast, mis rikub ÜRO Julgeolekunõukogu poolt

Sudaani suhtes kehtestatud embargot. Selle juhtumiga seotud kriminaalmenetluses oli

kahtlustatavaks ka kaebaja, kuid teda ega ettevõtet ei ole süüdi mõistetud, vaid kahtlustusest

loobuti. Kreeka kohtu otsusega on tuvastatud, et laeva kinnipidamine oli ebaseaduslik,

tegemist ei olnud rahvusvaheliste sanktsioonide alla kuuluva lastiga ning tegemist ei olnud

seadusvastase teoga. Hiljem oli kaebaja sama juhtumiga seoses põhjendamatult uurimise all

Hispaanias. Kaebaja ei ole pannud toime kuritegu ja teda ei ole süüdi mõistetud.

5. PPA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. E-residendi digitaalse isikutunnistusega

seotud haldusmenetlus sisaldab erisusi haldusmenetluse üldreeglitest. ITDS § 207 lg 4

kohaselt ei saadeta isikule mh e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise

otsust, vaid üksnes teade otsuse tegemise kohta. Teates ei märgita kehtetuks tunnistamise

otsuse aluseks olnud faktilisi asjaolusid, põhjendusi ega kaalutlusi. Ka vaideotsuses ei märgita

asjaolusid ega tõendeid, millele vaidlustatav haldusakt tugineb (ITDS § 207 lg 5). Samuti ei

laiene digitaalse isikutunnistusega seonduvale haldusmenetlusele ärakuulamisõigus. Seega oli

kaebajale otsuse põhjenduste (sh faktiliste asjaolude) avaldamata jätmine ning kaebaja ära

kuulamata jätmine õiguspärane. PPA põhjendused on esitatud 04.11.2022 otsuses nr

ERESID-176063, mida aga kaebajale ei avaldata. PPA-le teada olev informatsioon annab

2(8)

3-23-26

alust kahtlusteks, et kaebaja võib olla ohuks avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Sellest

tulenevalt ei ole kaebaja e-residendina usaldusväärne. E-residendi digitaalse isikutunnistuse

kasutamist ja isiku usaldusväärsust kontrollitakse dokumendi väljaandmisel ja selle

kehtivusaja jooksul ning e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtivus peatatakse või

lõpetatakse kohe, kui on vähimgi kahtlus, et e-resident ei ole usaldusväärne.

Ebausaldusväärsele isikule e-residentsuse kui hüve jätkuv võimaldamine kahjustab e-

residentsuse programmi mainet ning tervikuna Eesti riigi mainet ja selle kaudu ka majandust.

E-residendi digitaalne isikutunnistus võimaldab välismaalasel osaleda Eesti avalik-õiguslikus

ja eraõiguslikus asjaajamises. Kuivõrd e-residentsus tagab ligipääsu kõikidele Eesti e-

teenustele (sh finantsteenustele), siis kaasneb sellega ka osa kõrgendatud riskist kohalikule

pangandussektorile ja riigile tervikuna. E-residendi digitaalse isikutunnistuse omamine ei ole

Eestis ettevõtlusega tegelemise eelduseks, muutes selle üksnes mugavamaks (st võimaldab

teha tehinguid ka Eestist füüsiliselt eemal asudes), siis ei ole otsuse mõju kaebajale üleliia

koormav, võrreldes vajadusega kaitsta Eesti riigi huve ja mainet, avalikku korda ning

julgeolekut.

6. Tallinna Halduskohus jättis 21.09.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. E-residentsus

ja sellega kaasnev digitaalne isikutunnistus on hüve ning isikul puudub subjektiivne õigus

nõuda selle jätkuvat võimaldamist. Eelnev ei välista aga isiku subjektiivset õigust

õiguspärasele menetlusele. ITDS § 1 lg-st 2 ja §-st 207 nähtuvalt on seadusandja piiranud

vastustaja õigust ja kohustust tuua otsuses välja haldusakti põhjendused (HMS § 56).

Haldusakti põhjendus piirdub nende normide kohaselt üksnes õigusliku aluse väljatoomisega

ning faktilist põhjendust sellele ei lisata (vt ka Tallinna Halduskohtu 07.11.2022 otsus nr 3-

22-1246, p 4). Kaebajale saadetud teavitus nr ERESID-176063-1 vastab ITDS § 207 lg-s 4

sätestatud põhjendamisnõuetele, st selles on märgitud HMS § 55 lg-s 4 ja § 57 lg-s 1

sätestatud rekvisiidid ning õigusliku alusena on viidatud ITDS § 206 lg 2 p-le 1, samuti lg-tele

4 ja 5. Ehkki ITDS § 207 lg 5 puudutab vaideotsuse põhjendamist, kinnitab see, et isikule ei

avaldata neid asjaolusid ja tõendeid ka varem. Vaideotsuses ei oleks mõtet varjata teavet, mis

on isikule niigi teada. Kaebaja viidatud kohtupraktika ei ole e-residendi digitaalse

isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise menetluse spetsiifikat arvestades asjakohane. HMS §

40 lg 1 ei kohaldu ning ärakuulamisõigust ei ole rikutud (vt Tallinna Halduskohtu 07.11.2022

otsus nr 3-22-1246, p 4). Kuna kaebaja e-residendi digitaalne isikutunnistus tunnistati

kehtetuks temast tuleneva ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, siis on arusaadav, et

tutvumispiirangu aluseks haldusmenetluses oli ITDS § 207 lg 3 p 4. Ohu tõttu ei saanud PPA

tutvustada kaebajale otsuse faktilist alust ega kogutud materjale ning teda nende asjaoludega

seoses ära kuulata.

PPA märkis vastuses, et kaebaja võib ohustada nii avalikku korda kui ka riigi julgeolekut

(ITDS § 206 lg 2 p 1). Kohus saab otsuse sisulist õiguspärasust kontrollida üksnes kohtule

avaldatud põhjendustega PPA 04.11.2022 otsuse nr ERESID-176063 ning tõendite pinnalt.

Kohus hindab, kas PPA sisustas määratlemata õigusmõisteid (oht avalikule korrale, oht riigi

julgeolekule) õigesti (nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 26) ja tegi õiguspärase

kaalutlusotsuse (HKMS § 158 lg 3). Avaliku korra mõistet selgitab korrakaitseseaduse (KorS)

§ 4 ning ohu tasemed ja korrarikkumise mõiste on sätestatud KorS §-s 5. Ohtu avalikule

korrale ja riigi julgeolekule tuleb sageli hinnata äärmiselt piiratud teabe alusel. Ohtu avalikule

korrale saab põhjendada näiteks isiku varasema käitumisega ja tema sidemetega või muude

asjaoludega (nt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Isiku teatav käitumine

minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus

ohtlikuks avalikule korrale ning riigi julgeolekule (nt Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-

14, p 19).

3(8)

3-23-26

PPA tuvastas õigesti kaebajast lähtuva ohu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. PPA tugines

otsust tehes asjakohasele teabele ja vaidlustatavast otsusest ei nähtu kaalutlusvigu. Kaalutluste

põhjal on kohus veendunud ka otsuse proportsionaalsuses, s.o avaliku korra ja riigi julgeoleku

kaitse vajadus on kaalukam kaebaja huvist e-residendi digitaalset isikutunnistust omades

Eestis mugavamalt äriga tegeleda. PPA 04.11.2022 otsus on formaalselt ja materiaalselt

õiguspärane, mistõttu puudub alus selle ja ka vaideotsuse tühistamiseks. Vaideotsus vastab

ITDS § 207 lg 5 nõuetele. Seoses kaebaja oletusega, et otsuse põhjuseks võis olla asjaolu, et ta

on olnud Kreekas kahtlustatav seoses ebaseadusliku relvalastiga, mida uurisid ka Hispaania

ametivõimud, märgib kohus, et ka asjaolu, et isikut ei ole kriminaalmenetluses süüdi

mõistetud, ei välista iseenesest temast tulenevat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

Ohu mõiste ei eelda, et isiku suhtes peab toimuma või olema toimunud süüteomenetlus, mis

lõppes süüdimõistmisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. X palub 20.10.2023 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja saata asi

halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus kohustas 27.04.2023 määrusega

vastustajat avaldama kaebajale PPA 04.11.2022 otsuse põhimotiivid ehk faktilise aluse, kuid

Tallinna Ringkonnakohus tühistas selle 13.07.2023 määrusega, mööndes, et see piirab kaebaja

võimalusi esitada vaidlustatud otsusele sisulisi vastuväiteid. Kuna ringkonnakohtu määrus ei

olnud vaidlustatav, esitab kaebaja sellele vastuväited apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohtu

13.07.2023 määruse põhjendused ei vasta seadusele ega kohtupraktikale. Halduskohus tugines

õigesti Riigikohtu 01.10.2018 otsuses nr 3-17-1026 (p 39) toodule, et kaebeõiguse

teostamiseks peab kaebaja vähemalt minimaalses ulatuses teadma peamisi asjaolusid, miks

teda peetakse ohuks avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Ehkki Riigikohtu seisukohad on

kohustuslikud samas asjas, muudab nende eiramine Riigikohtu kui kohtupraktika ühtlustaja

rolli mõttetuks. Kaebajale tuleb avalikustada peamised asjaolud, mitte piirduda nende

avaldamisega kohtule.

ITDS ei näe otsuste vaidlustamise osas ette mingit erikorda, võrreldes nt välismaalaste

seaduse (VMS) §-s 1008 sätestatuga. Olukorras, kus seadusandja oleks soovinud ka ITDS-i

puhul jätta õiguse otsuseid mitte põhjendada ega asjaolusid avaldada, tulnuks see ITDS-s

selgelt sätestada. Selle asemel on piirdutud üksnes ITDS § 207 lg-ga 5, mis käsitleb

vaideotsust. Sätte eesmärgiks on olnud piirata menetleja halduskoormust vaiete lahendamisel,

kuid muus osas kehtivad tehtud otsustele haldusmenetluse nõuded täies mahus. Seadusandja

on teinud menetlejale mööndusi vaideotsuse tegemisel, kuid ei ole teinud mööndusi juhuks,

kui isik soovib oma õiguste kaitseks pöörduda kohtute poole. Hiljemalt kohtumenetluses tuleb

vastustajal avaldada otsuse aluseks olnud peamised asjaolud. Seda kinnitavad nii

grammatiline, süstemaatiline kui ka teleoloogiline tõlgendus. Praegusel juhul on kohtud

lubamatult võtnud endale faktiliselt seadusandja rolli. PPA on enda otsuseid põhjendanud

haldusasjas nr 3-20-2593 tehtud lahendiga, mis toetab aga kaebaja seisukohti, sest selles asjas

avas menetleja keeldumise faktilised põhjused.

Kriitikat ei kannata halduskohtu põhjendus, et ka see, et isikut ei ole kriminaalmenetluses

süüdi mõistetud, ei välista temast tulenevat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

Olukorras, kus kaebaja ei ole kunagi pannud toime kuritegu ja teda ei ole selle eest karistatud,

mõjub kõnealune hinnang solvavalt ja pigem Orwelliliku põhjendusena. Kaebajal, kes ei ole

kunagi kuritegusid toime pannud, on vaieldamatult õigus teada, millistel põhjustel peab üks

või teine riik teda julgeolekuohuks. Praeguses kohtuasjas vaidluse all olevad küsimused ei

puuduta mitte pelgalt e-residentsust, vaid kaebaja ja tema perekonnaliikmete isikuvabaduste

võimaliku piiramise ohtu laiemalt. Kui mõni Euroopa Liidu liikmesriik tunnistab kaebaja

4(8)

3-23-26

julgeolekuohuks, siis tekivad tal suure tõenäosusega probleemid ka mõnda teise liikmeriiki

sisenemisega või seal viibimisega (nt Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 525 lg 1).

8. PPA palub 29.11.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata.

Ringkonnakohus nõustus vastustajaga, et e-residendi digitaalse

isikutunnistuse omamine ei ole eriliselt kaalukas õigushüve, mistõttu on huvi hoida saladuses

teavet, millest võiks teha järeldusi e-residendi usaldusväärsuse kontrollimiseks kasutatud

meetodite ja taktika kohta, kaalukam kaebaja huvist tutvuda selles osas asja materjalidega.

Ringkonnakohtu määrus on õiguspärane ja halduskohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.

Kaebaja tugineb Riigikohtu 01.10.2018 otsuse nr 3-17-1026 põhjendustele üksnes valikuliselt.

Riigikohus rõhutas vajadust arvestada põhiõiguste riive intensiivsust, mida ringkonnakohus

13.07.2023 määruses tegigi. Haldusasi nr 3-17-1026 puudutas rahvusvahelise kaitse

taotlemist, kuid praegu on vaidluse all üksnes isiku õigus kasutada mugavusteenust (ITDS §

205 lg 5). PPA ei pidanud otsuse faktilist alust kaebajale tutvustama juba haldusmenetluses.

Asjaomane seaduseelnõu (699 SE) ei toeta kaebaja seisukohti seadusandja tahtest. Kui

seadusandja soovinuks menetlusosalisele avaldada otsuse põhjendusi, puudunuks vajadus

ITDS § 207 lg 4 sätestamiseks, vaid selle asemel oleks kohaldunud HMS § 56. ITDS ei nõua

üldse otsuse kirjalikku vormistamist, vaid üksnes vastava teate koostamist. Haldusasjas nr 3-

20-2593 esitas isik ise andmed enda süüdimõistmise kohta, mistõttu puudus PPA-l vajadus

kaitsta info kogumiseks kasutatud meetodeid ja taktikat.

Kaebaja liialdab, leides, et praegune vaidlus ei piirdu üksnes e-residentsuse küsimusega, vaid

isikuvabaduste võimaliku piiramise ohuga laiemalt. PPA hindas kaebaja e-residendi

digitaalset isikutunnistust kehtetuks tunnistades kaebajast lähtuda võivat ohtu avalikule

korrale ja riigi julgeolekule üksnes olukorras, kus isik jätkuvalt omab e-residendi digitaalset

isikutunnistust ja selle kehtivaid sertifikaate. E-residendi digitaalne isikutunnistus annab selle

omajale ligipääsu kõikidele Eesti e-teenustele (sh finantsteenustele), kuigi isik võib füüsiliselt

viibida tuhandete kilomeetrite kaugusel ja seega väljaspool Eesti õiguskaitseorganite

mõjuulatust. Seega kaasneb e-residentsusega kõrgendatud risk mh kohalikele finantsasutustele

ja seeläbi riigile tervikuna. Seetõttu on ülioluline, et e-residendi digitaalset isikutunnistust

omaksid üksnes usaldusväärsed isikud. E-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks

tunnistamine ei puuduta kuidagi isiku õigust tegeleda Eestis jätkuvalt ettevõtlusega või tema

õigust viibida Eestis. Kaebaja ei ole välja toonud, et tema Eestis viibimise õigust oleks

seniajani piiratud. Samuti ei ole ta välja toonud, et tal oleks plaanis asuda pikemaks ajaks

Eestisse. Seega on kaebaja väide üksnes hüpoteetiline. Kaebaja ei ole lisaks viidanud ühelegi

muule liikmesriigile ega probleemile, mis tal on tekkinud või võib tekkida tema Eesti e-

residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise tõttu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et X-i apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning

ei pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

10. Asjas on üheks peamiseks vaidlusküsimuseks, kas kaebajale tulnuks avaldada vähemalt

PPA 04.11.2022 otsuse põhimotiivid, sh peamised faktilised asjaolud, millele tuginedes on

talle 27.03.2019 väljastatud e-residendi digitaalne isikutunnistus kehtetuks tunnistatud ning

selle sertifikaadid peatatud. Kaebaja arvates tulnuks sellised andmed esitada juba

haldusmenetluses, kuid igal juhul praeguses halduskohtumenetluses.

5(8)

3-23-26

11. ITDS § 1 lg 2 järgi kohaldatakse selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele HMS-s

sätestatut, arvestades ITDS-i erisusi. ITDS § 207 lg-d 3 ja 31 sätestavad menetlejale õiguse nii

menetluse käigus kui ka pärast otsuse jõustumist piirata muu hulgas menetlusosalise õigust

tutvuda asjassepuutuvate dokumentide või toimikuga. ITDS § 207 lg 3 p-de 3 ja 4 kohaselt

võib haldusmenetluse toimikuga tutvumist piirata siis, kui see võiks ohustada mh riigi

julgeolekut või avaliku korra kaitset. ITDS § 207 lg-st 32 tulenevalt saab samadel alustel

juurdepääsu piirata ka välisriigilt või rahvusvaheliselt organisatsioonilt saadud andmetele.

Seega näevad ITDS § 207 lg-d 3–32 ette selge erandi HMS § 37 lg-s 1 sätestatud õigusest

tutvuda asjas tähtsust omavate dokumentidega või haldusmenetluse toimikuga (vt ka HMS §

37 lg 2). Viidatud erand laieneb ka tutvumisele menetluse tulemusel tehtava otsusega.

Kaebaja leiab lisaks ekslikult, et kuivõrd ITDS § 207 lg 5 reguleerib üksnes vaideotsuse

vormistamist ning samasisuline säte puudub nt e-residendi digitaalse isikutunnistuse

kehtetuks tunnistamise otsuse vormistamise kohta, siis tulnuks PPA 04.11.2022 otsus

avaldada temale täies mahus. Õige on see, et ITDS ei näe ette erisusi kehtetuks tunnistamise

otsuse vormile ja sisule, mistõttu tuleb selles osas lähtuda HMS §-des 54–57 sätestatust.

Seevastu tuleneb ITDS § 207 lg-st 4, et menetlusosalisele ei tule edastada mitte kehtetuks

tunnistamise otsust, vaid teade e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise

kohta, mis peab vastama kindlatele nõuetele (s.o teade peab sisaldama HMS § 55 lg-s 4

märgitud andmeid otsuse kohta ja HMS § 57 lg 1 kohast vaidlustamisviidet ning kajastama

ITDS § 206 lg-s 2 või 3 nimetatud õiguslikku alust). Eeltoodu ei välista isikule otsuse

tervikuna teatavakstegemist, kuid seda eeldusel, et puudub vajadus ITDS § 207 lg 3 alusel

piirata tema juurdepääsu asjassepuutuvatele dokumentidele. Asjaomase eelnõu seletuskirjast

ei nähtu, et ITDS § 207 lg 5 eesmärk olnuks vähendada menetleja halduskoormust, vaid

viidatud on hoopis sellele, et vaideotsuse vormistamise erisus on vajalik selleks, et tagada

ITDS § 207 lg-s 3 sätestatud juurdepääsupiirangu toimimine (vt Riigikogu XII koosseisu 699

SE seletuskiri, lk 9–10).

12. Kaebajal on õigus selles, et ITDS § 207 lg-tes 3–5 sätestatu puudutab üksnes menetlejate

tegevust haldus- ja vaidemenetluses, kuid kõnealused normid ei välista iseenesest e-residendi

digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsuse ja selle kohta tehtud vaideotsuse ning

nende aluseks olevate faktiliste asjaolude ja põhjenduste avaldamist halduskohtumenetluses,

milles on vaidlustatud samad otsused (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2023 määrus nr 3-

23-867, p 19; 22.12.2022 määrus nr 3-22-950, p 15). Küll aga võimaldavad HKMS § 79 lg 1

p 1 ja § 88 lg 2 kohtul mh riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitseks (sh juurdepääsupiiranguga

teabe kaitseks) piirata menetlusosalise õigust tutvuda kohtutoimikuga tingimusel, et huvi

saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga. Praeguses

asjas pidas halduskohus 27.04.2023 määruses põhjendatuks kohustada vastustajat avaldama

kaebajale vähemalt PPA 04.11.2022 otsuse põhimotiivid (p 4 kuuenda lõigu 2. lause).

Ringkonnakohus tühistas 13.07.2023 määrusega selles osas halduskohtu määruse, leides

kokkuvõtlikult, et ka viidatud lause võimaldaks teha järeldusi PPA poolt teostatava

järelevalve meetodite ja taktika kohta ning kuivõrd e-residendi digitaalse isikutunnistuse

omamine ei ole eriliselt kaalukas õigushüve (võrrelduna näiteks põhiõigustega kaitstud

õigushüvedega), siis ei pea e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamist

põhistavale teabele juurdepääsu piiramiseks esinema n-ö kvalifitseeritud ega vahetut ohtu

avalikule korrale. Kaebaja hinnangul ei ole eeltoodu kooskõlas Riigikohtu 01.10.2018 otsuses

nr 3-17-1026 (p 39) esitatud seisukohtadega.

13. Ringkonnakohus jääb 13.07.2023 määruses väljendatud seisukoha juurde, et kaebaja

huvi tutvuda faktiliste asjaoludega, mis tingisid PPA 04.11.2022 otsuse ja 05.12.2022

vaideotsuse tegemise, ei ole kaalukam vastustaja huvist hoida saladuses teavet, mille pinnalt

oleks võimalik teha järeldusi selle kohta, millised on PPA meetodid ja taktika e-residentsuse

6(8)

3-23-26

programmi üle järelevalve teostamisel. Tuleb arvestada, et e-residendi usaldusväärsuse ja

tausta kontrollimine on sageli raskendatud ning tugineb väga piiratud informatsioonile, kuid

samas on e-residentsuse programmiga seotud märkimisväärsed ohud, kuna e-residendi

digitaalne isikutunnistus annab omajale ligipääsu kõikidele Eesti e-teenustele. Taustakontrolli

põhimõtete teadmine (andmete kogumise allikad, sagedus jms) võiks anda kuritegelike

kavatsustega isikutele võimaluse oma andmeid varjata või moonutada. E-residendi digitaalse

isikutunnistuse kasutamine kuritegelikul eesmärgil kahjustaks oluliselt Eesti mainet ning

ohustaks avalikku korda või riigi julgeolekut. Seejuures ei oma tähtsust, et kaebaja ei pruugigi

tahta teada haldusorgani tegevuse meetodeid ja taktikat, vaid oluline on see, kas need oleksid

kogutud sisulise teabe põhjal tuvastatavad või mitte. Haldusasjas nr 3-17-1026 oli tegemist

rahvusvahelise kaitse taotlemisega ehk isiku jaoks olid kaalul praeguse juhtumiga võrreldes

märkimisväärselt kaalukamad õigushüved. Seejuures ei saa kaebajaga nõustuda, et praeguse

vaidluse tegelik tähendus ei piirdu üksnes e-residentsuse küsimusega, vaid vastustaja hinnang

kaebaja usaldusväärsusele võib ohustada kaebaja ja tema perekonnaliikmete isikuvabaduste

piiramist laiemalt (sh teistesse liikmesriikidesse sisenemise või seal viibimise õigust). E-

residendi digitaalse isikutunnistuse puudumine ei takista kaebajal Eestis ettevõtlusega

tegelemist ning see ei piira kuidagi kaebaja kui Euroopa Liidu kodaniku liikumisvabadust.

Kuna kaebaja ei ole viidanud ühelegi tegelikule piirangule, mis oleks PPA 04.11.2022 otsuse

tõttu temale juba kaasnenud, on tegemist üksnes oletusega. Isegi kui pidada võimalikuks, et

kaebaja e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamisele võidaks tulevikus

mõnes teises menetluses tugineda kaebaja usaldusväärsuse hindamisel, on kaebajal võimalik

esitada nimetatud menetluse käigus või selle tulemusel tehtava otsuse vaidlustamisel oma

vastuväited, sõltumata siinse vaidluse tulemustest. Olenevalt sellest, millise kaalukusega

õigushüve selline võimalik vaidlus puudutab, võib selle raames olla kaebajal põhjendatud

saada juurdepääs ka praeguses asjas vaidlustatud otsusele või vähemasti selle põhimotiividele.

14. Ringkonnakohtu hinnangul on PPA 04.11.2022 otsus nr ERESID-176063 ja 05.12.2022

vaideotsus nr 15.3-24/86-2 õiguspärased ning nende tühistamiseks ei ole alust. PPA on

leidnud, et teatavaks saanud andmete põhjal võib kaebajast lähtuda oht nii avalikule korrale

kui ka riigi julgeolekule. Oht avalikule korrale või riigi julgeolekule on määratlemata

õigusmõisted, mida kohus saab üldjuhul ise sisustada ja seeläbi kontrollida, kas ka

haldusorgan on sisustanud neid õigesti (nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 26).

Oht eeldab, et ilmnenud asjaoludele antud objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt

tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine (vt KorS § 5 lg 2). Isikust avalikule

korrale või riigi julgeolekule lähtuda võivat ohtu ei saa seostada ainuüksi asjaoluga, kas isik

on mõnes kuriteos süüdi mõistetud või mitte. Ohuhinnangut saab põhjendada ka näiteks

pooleliolevate menetlustega või muu teabega, mis annab alust arvata, et isik võiks oma

tegudega lähitulevikus tõenäoliselt kahjustada kaitstavaid õigushüvesid (avalik kord, riigi

julgeolek). Seejuures ei ole prognoosotsus selle andmise hetkel õigusvastane ega muutu ka

tagantjärele õigusvastaseks põhjusel, et oht ei ole seni realiseerunud. E-residendi digitaalne

isikutunnistus kujutab endast välismaalasele riigi tingimustel antavat hüve, mille andmise

eesmärk on soodustada Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut, luues

võimaluse kasutada e-teenuseid Eesti digitaalse dokumendiga (ITDS § 205 lg 2).

Välismaalasel on õigus sellele, et e-residendi digitaalse isikutunnistuse andmine või kehtetuks

tunnistamine otsustataks õiguspäraselt vastavalt seadusele. Kaebajale väljastatud e-residendi

digitaalne isikutunnistus on praegusel juhul tunnistatud kehtetuks kooskõlas ITDS § 206 lg 2

p-ga 1 ja lg-ga 4.

15. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 21.09.2023 otsus muutmata.

7(8)

3-23-26

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid

välja ei mõisteta. X on tasunud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 40

eurot, kuid pole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes

HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta

andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1

alusel samuti tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)