2-24-14884/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) Vallo Kariler, Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2025. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-14884

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.10.2024 ja 04.10.2024 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

Y.E määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Puudutatud isik Y.E (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

kaudu), seaduslik esindaja K.J

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 02.10.2024 määrus muutmata.

2. Täpsustada Harju Maakohtu 04.10.2024 määruse resolutsiooni punkti 2 esialgse

õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga selliselt, et tahtest olenematu

psühhiaatriline ravi lõpetatakse hiljemalt 09.11.2024 kell 11.45. Muus osas jätta

maakohtu 04.10.2024 määruse resolutsioon muutmata.

3. Jätta määruskaebus rahuldamata.

4. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

5. 04.10.2024 määruse tervikresolutsioon on järgmine

:

5.1. Pikendada Y.E suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest

olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema psühhiaatri otsusega

tahtest olenematule ravile võtmisest, so alates 01.10.2024 kell 11.45 kuni

09.11.2024 kell 11.45.

5.2. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi

lõpeb 09.11.2024 kell 11.45 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud

otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise

eelduste äralangemisega.

2-24-14884

5.3. Kohus annab loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks,

eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi

manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks

arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei

manusta või ravimeetoditega ei nõustu.

5.4. Kui puudutatud isik vabastatakse kinnisest asutusest enne kohtu määratud

aega, tuleb avaldajal sellest kohut viivitamatult teavitada.

5.5. Määrus kuulub viivitamatult täitmisele.

5.6. Jätta menetluskulud riigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva

määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS §

536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise

lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 02.10.2024 Harju Maakohtule

taotluse Y.E (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks.

1.1. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 01.10.2024, kus kell

11.45 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse

(PsAS) §-s 11 sätestatule. Puudutatud isiku psüühikahäirest tulenev ebaadekvaatne käitumine

ja toimetulematus oli ohtlik ümbritsevatele ja temale endale. Puudutatud isik ei olnud

võimeline ravivajadust hindama. Ei olnud alust prognoosida puudutatud isiku psüühilise

seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel.

1.2. Avaldusele lisatud psühhiaatri arvamuse järgi on puudutatud isik psühhiaatriakliinikus

korduv patsient, kellel on diagnoositud püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00) ning

muud täpsustatud pervasiivsed arenguhäired (F84.8). Ta on viibinud ravil nii SA Tartu

Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus, kus 2018. a-l raviti esmast psühhootilist episoodi

kui ka 2020. a-l Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus, mil ta

hospitaliseeriti tahtest olenematu ravi korras psühhoosi ägenemisega, oli käitunud

ebaadekvaatselt ning mööda Eestis sihitult ringi sõitnud, toodi välja ka kognitiivse võimekuse

languse tõttu edasine keeld sõiduki juhtimiseks, mida pidi uuesti hindama. Järgnevalt vajas

puudutatud isik haiglaravi tahtest olenematult 02.03.-06.04.2023. Pärast haiglaravi käis

puudutatud isik regulaarselt psühhiaatri vastuvõtul ja tarvitas ravimeid, kuid 2024. a juulis

lõpetas toetusravi ning seisnud halvenes. Isik pöördus 23.07.2024 psühhiaatriakliiniku

valvetuppa, kaebas, et pole öösel maganud, teatas, et ravimeid pole tarvitanud, sest esinevat

palju häirivaid kõrvaltoimeid, kuid ei suutnud neist ühtegi välja tuua. Ta soovis maha võtta

2-24-14884

kõik diagnoosid ja "alustada algusest", kuid haiglaravist keeldus. Puudutatud isik

hospitaliseeriti siiski nädal hiljem, sest ta häiris öörahu, kuulas valju muusikat ja käitus

ebaadekvaatselt. Ta avaldas paranoilisi luulumõtteid, nõudis KAPO kutsumist, presidendi või

peaministri poole pöördumist. Puudutatud isik avaldas, et sõitis Tallinn-Tartu maanteel nagu

vormeliga, nagu torust tuleb, umbes 200-kilomeetrise tunnikiirusega, sinka-vonka.

Puudutatud isik vajas osakonnas allumatu ning ründava käitumise tõttu mehaaniliste

ohjeldusmeetmete rakendamist. Puudutatud isik viibis haiglaravil 29.07.-05.09.2024.

Puudutatud isik ostis toetusravi välja vaid osaliselt. Puudutatud isik kutsus endale 28.09.2024

kiirabi kõhuvalu tõttu ning arvas, et joodud vee sisse oli mõnd ainet segatud. Seekord

puudutatud isik hospitaliseerimist ei vajanud.

Käesolevalt pöördus puudutatud isik Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini

osakonda, sest oli enda sõnul võtnud kahe päeva jooksul 50 tabletti 500-milligrammise

toimeaine sisaldusega valproaati, sest tundis, et peab seda tegema. Suitsiidmõtteid eitas.

Puudutatud isikul erakorralise meditsiini osakonnas mürgitusele viitavat sümptomaatikat ei

avaldunud, valproaadi tase veres oli minimaalselt üle piirväärtuse ning ta suunati SA PERH

psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Puudutatud isik oli valvearsti vastuvõtul tõrksa olekuga ja

ärritunud. Ta tõstis häält, lõi käega vastu valvearsti ja enda vahel asetsevat kaitseklaasi. Tema

mõttekäik oli laialivalguv ja raskesti jälgitav. Puudutatud isik kaebuseid eitas, ütles, et võttis

“ravimeid ja Macroflexi”. Valvearstil jäi kahtlus meelepetete esinemisest. Nimelt vaatas

puudutatud isik valvetoa ühte punkti justkui kedagi kuulates, samal ajal omaette pobisedes.

Valvearst vormistas psühhootilisest seisundist tuleneva nii teda ennast kui ümbritsevaid

ohustava ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise ning muu abi ebapiisavuse tõttu tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse 01.10.2024 kell 11.45.

Avalduse esitamise ajaks ei olnud puudutatud isiku seisund paranenud. Puudutatud isik

põrnitses raviarsti intensiivselt kogu vestluse aja. Tema mõttekäik oli hüplik ja lõtvade

seostega. Avaldustes oli ta trotslik ja paranoiline, andis formaalseid vastuseid või keeldus

vastamast. Puudutatud isik väitis, et ta on tarvitanud toetusravi, kuid raviskeemi nimetada ei

osanud. Ta ütles, et võttis valproaati suures koguses, „et ellu jääda”, seejärel vaatas pingsalt

ühte punkti ja sosistas „Eesti riigi huvides”. Esines kahtlus kuulmismeelepetete esinemises.

Puudutatud isik ähvardas raviarsti märkmete tegemisel „sa ei tee ühtegi kriipsu sinna

paberile”. Puudutatud isikul puudus täielikult haiguskriitika.

Eeltoodust tulenevalt on isiku käitumine psühhoosist ajendatud ning võis olla ohtlik endale

(luululistel ajenditel ravimite ülemanustamine) ja teistele (anamneesi kohaselt agressiivne

käitumine haiguse ägenemisel). Haiguse ägenemise faasis, arvestades seisundit, polnud

teistsugune ravi võimalik. Puudutatud isik ei olnud iseseisvalt võimeline teadlikku otsust enda

ravi osas langetama.

Maakohtu 02.10.2024 määrus ja põhjendused

2. Harju Maakohus rakendas 02.10.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ja kohaldas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi alates 01.10.2024 kell

11.45 kuni 05.10.2024 kell 11.45. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi

manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud

viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei

nõustu. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.

Maakohus viitas PsAS § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.

2-24-14884

Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel kohtule, et ravi ta ei vaja ja haiglast väljas saab ta

paremini hakkama kui haiglas. Puudutatud isik oli ärakuulamisel tõrges ega soovinud sisulisi

vastuseid anda. Küsimusele, kas ta on mingeid ravimeid tarvitanud, vastas ta, et „saate

analüüsiga verest kätte“. Küsimusele, mis juhtus enne haiglasse sattumist, vastas ta, et

„juhtus see, mis juhtuma pidi“. Puudutatud isik ei arvanud, et keegi talle halba soovib.

Maakohus leidis, et puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire tõttu oli tema käitumine

ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Raske psüühikahäire ägenemine piiras puudutatud isiku

võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Puudutatud isiku seisundi hinnangust

lähtuvalt ei olnud tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes.

Puudutatud isik oli ravita jäämisel ohtlik enesele, kuna tema käitumine oli ajendatud

kuulmismeelepetetest (ravimite üledoseerimine, autoga kihutamine maanteel ebaadekvaatses

olekus). Liikluses osalemise ja agressiivsusele kalduva käitumisega võib ta olla ohtlik ka

ümbritsevatele. Tema käitumine oli tugevalt ajendatud tal esinevast psüühikahäirest, mis oli

ägenemise faasis. Puudutatud isik ei olnud võimeline hindama oma tervislikku seisundit ega

andma teadvat nõusolekut raviks. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ning asjaolu, et

puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei olnud muul viisil võimalik, siis

tuli kohaldada esmast õiguskaitsevahendit.

Kohus leidis, et põhjendustega määruse puudutatud isikule teatavaks tegemine võis tekitada

kahju tema tervisele. Kohus toimetas määruse kätte puudutatud isiku esindajale ja

põhjendusteta määruse väljavõtte puudutatud isikule ning edastas määruse puudutatud isiku

elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele.

Kohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 lause 1 alusel riigi kanda.

Menetluse edasine käik

3. Avaldaja andis 04.10.2024 kohtule teada, et puudutatud isiku seisund ei olnud muutunud.

Puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel oli ta oma raske

psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Seega esines vajadus tahtest olenematu

haiglaravi jätkamiseks.

Maakohtu 04.10.2024 määrus ja põhjendused

4. Maakohus pikendas 04.10.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, lubades

kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi alates 01.10.2024

kell 11.45 kuni 09.11.2024 kell 11.45. Kohus otsustas lugeda esialgse õiguskaitse korras

puudutatud isiku paigutamise tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse ning tema tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi lõpetatuks 09.11.2024 või mõnel eelneval ajal, kui raviasutus

on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise

eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi

manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud

viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei

nõustu. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.

Maakohus kuulas ära puudutatud isiku raviarsti, kes jäi esitatud taotluse juurde. Puudutatud

isikule määratud esindaja toetas avaldust ja leidis, et puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse

2-24-14884

paigutamine ning tahtest olenematu ravi jätkamine esialgse õiguskaitse korras enam kui 48

tunniks kohtumääruse alusel vastab puudutatud isiku huvidele. Muude isikute ärakuulamist ei

pidanud maakohus vajalikuks.

Maakohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Haiglaravita jäädes on puudutatud

isik ohtlik enesele (ravimite üledoseerimine) ja impulsiivse ning agressiivsusele kalduva

käitumise tõttu ka ümbritsevatele (ebaadekvaatselt liikluses osalemine, konflikti sattumine).

Puudutatud isik ei ole võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima enda käitumist.

Puudutatud isiku ohtlikkus ümbritsevatele ja enesele lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Puudutatud isiku raviarsti arvamuse kohaselt on vajalik tahtest olenematu ravi

pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei olnud muutunud, tal puudus koostöövalmidus

raviks. Ravita jäämisel ohustab ta psüühikahäire tõttu eelkõige ennast. Käitumine on suuresti

ajendatud jälitusluulust, puudutatud isikul on juurdepääs teenistusrelvale. Seega ei ole

puudutatud isiku seisund alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning esialgse

õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud.

Kohus leidis, et põhjendustega määruse puudutatud isikule teatavaks tegemine võis tekitada

kahju tema tervisele. Kohus toimetas määruse kätte puudutatud isiku esindajale ja

põhjendusteta määruse väljavõtte puudutatud isikule ning edastas määruse puudutatud isiku

elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele.

Kohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

Määruskaebus

5. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrused.

Puudutatud isik väidab, et tal puudub raske psüühikahäire. Puudutatud isiku haiglasse

sattumine ja imelik käitumine oli põhjustatud armastusest ühe tüdruku vastu. Puudutatud

isikust saadi lihtsalt valesti aru. Kuna tal puudub raske psüühikahäire, siis tuleb mõlemad

määrused tühistada ja ta viivitamatult haiglast vabastada.

Menetlusosaliste seisukohad

6. Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) oli seisukohal, et määruskaebus

tuleb jätta rahuldamata.

7. Avaldaja selgitas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire (püsikululine paranoidne

skisofreenia, F20.00). Isikul esinevad mõttelevielamused ning laiahaardeline luulusüsteem:

suurusluulumõtted (isik osaleb riiklikus projektis, ta on kaitsnud haiglaid küberrünnakute eest

ja peab end päritolult seotuks Egiptuse jumalaga), paranoilised luulumõtted lähedaste ja

meditsiinisüsteemi osas (lähedased on vaja panna proovile, haiglatel on puudutatud isiku

vastu vandenõu, puudutatud isik osaleb ravimkatsetes), lembeluulumõtted varasema raviarsti

ja töökaaslaste suhtes. Puudutatud isik ei järginud pärast 29.07–05.09.2024 haiglaravil

viibimist temale määratud raviskeemi. Haiglaravieelselt oli isiku käitumine

psühhoosielamustest täielikult juhitud (ta oli veendunud, et teeb „Eesti Vabariigi hüvanguks

ravimkatseid“) ning võttis sisse üledoosi ravimeid, seades ohtu oma elu, ja vajas erakorralist

abi. Puudutatud isik oli jätkuvalt luulumõtetest hõivatud. Ta on veendunud, et tema haiglasse

paigutamise taga on vandenõu, mistõttu keeldub ta ravikoostööst. Temale vajaliku

psühhoosivastase ravi tagamine on käesolevalt teostatav vaid tugevalt kontrollitud

ravikeskkonnas.

2-24-14884

Menetluse edasine käik

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu 02.10.2024 määrus tuleb jätta muutmata. Maakohtu

04.10.2024 määruse resolutsiooni tuleb täpsustada esialgse õiguskaitse rakendamise lõpuaja

osas kellaajaga. Muus osas tuleb jätta maakohtu 04.10.2024 määruse resolutsioon muutmata.

Määruskaebus jääb rahuldamata ja määruskaebemenetluse kulud jäävad riigi kanda.

10. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset

õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. TsMS §

534 lg 5 teise lause kohaselt võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse tähtaega

pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti

arvates.

11. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema

tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse

asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või

tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida,

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Seejuures tuleb isiku tegelik

ohtlikkus alati konkreetselt tuvastada.

12. Eeltoodust lähtudes hindab ringkonnakohus esmalt maakohtu 02.10.2024 määruse (I) ja

seejärel 04.10.2024 määruse (II) põhjendatust. Lõpetuseks lahendab kolleegium

menetluskulude jaotuse ja muud menetluslikud küsimused.

I

13. Kolleegium leiab, et maakohus leidis 02.10.2024 määruses kokkuvõttes õigesti, et

puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud

tingimused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamiseks kuni 4 päeva.

14. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Maakohus

tugines kinnisesse asutusse paigutamise avaldusele ja arstide arvamusele (vt maakohtu

02.10.2024 määruse lk-d 3 ja 4). Kolme arsti ühisarvamuse kohaselt esinevad puudutatud

isikul rasked psüühikahäired püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00) ning muud

täpsustatud pervasiivsed arenguhäired (F84.8) (dtl 10). Arstid on kirjeldanud puudutatud isiku

käitumist enne seda, kui ta psühhiaatriakliinikusse toodi, ja psühhiaatriakliiniku valvetoas

2-24-14884

(dtl-d 10, 11 ja 71). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas esile toodust saab

järeldada, et luulupetetest tulenevalt ei mõistnud puudutatud isik täielikult oma käitumist ega

juhtinud seda. Seda kinnitab ka maakohtu määrusest nähtuv ülevaade puudutatud isiku

ärakuulamisest. Puudutatud isiku enda arvamus, et tal rasket psüühikahäiret ei ole, ei lükka

ümber arstide hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg 1 p-s 1

sätestatud tingimuse täidetuse hindamisel.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et avaldaja 02.10.2023 avalduse ja arstide

arvamuse põhjal oli piisav alus arvata, et puudutatud isik võib olla ohtlik eelkõige iseendale

kui ka teda ümbritsevatele isikutele. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 toodud kriteerium

ja TsMS § 534 lg 1 p 1 tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks kuni 4 päevaks.

Avaldaja põhistas, et puudutatud isiku käitumine oli ebaadekvaatne, psühhootilistest ja

luululistest elamustest lähtuv ning haiguse ägenemise faasis. Puudutatud isiku mõttekäik oli

laialivalguv, raskesti jälgitav ja raviarst kahtlustas ka meelepetete esinemist, samuti luululistel

ajenditel ravimite üleannustamist, mis oli ohtlik eelkõige puudutatud isiku enda elule ja

tervisele (dtl-d 10 ja 11). Puudutatud isik oli 29.07.-05.09.2024 hospitaliseerimisel allumatu,

ründas personali ja vajas ohjeldusmeetmete rakendamist. Puudutatud isik ei järginud

raviskeemi, mis seisnes selles, et oli enda sõnul võtnud kahe päeva jooksul 50 tabletti 500

milligrammise toimeainega valproaati (määratud raviannus 2 tabletti päevas).

Psühhiaatriakliinikus selgus, et isik oli ravimeid üleannustanud luululistel ajenditel.

Puudutatud isik soovis enese peal läbi viia ravimkatse Eesti Vabariigi hüvanguks, sest see oli

vajalik tema „ellu jäämiseks“. Ringkonnakohus leiab, et eelnevaga oli PsAS § 11 lg 1 p-s 2

sätestatud eeldus puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4

päevaks täidetud.

16. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et muu psühhiaatriline abi ei oleks olnud

kirjeldatud olukorras küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3). Puudutatud isik ei pidanud ennast

haigeks ega mõistnud ravivajadust. Puudutatud isik väitis küll ise, et haiglast väljas saades

saab ta paremini hakkama kui haiglas. Samas oli ta pärast eelmist haiglaravil viibimist, ostnud

toetusravi välja üksnes osaliselt ega järginud temale määratud raviskeemi (dtl 98). Puudutatud

isik väitis, et on järginud toetusravi, kuid raviskeemi nimetada ei osanud (dtl 11). Arvestades

puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu ringkonnakohtule, et

puudutatud isik oleks enda ravimisega ise toime tulnud.

17. Eelnevast tulenevalt olid maakohtu 02.10.2024 määruse tegemise ajal täidetud TsMS §

534 lg-st 1 ja PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad tingimused puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamiseks kuni 4 päevaks (TsMS § 534 lg 5

esimene lause). Maakohtul oli asjas esile toodu põhjal alust arvata, et viivitusega oleks

kaasnenud oht eelkõige puudutatud isikule endale.

II

18. Kolleegium leiab, et maakohtu 04.10.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaja pikendamine 40

päevani oli avaldaja esile toodud asjaoludel ja vaidlustatud määruses esitatud põhjendustel

põhjendatud.

19. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire PsAS § 11 lg 1 p 1

tähenduses, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Lisaks

esialgsele avaldusele ja sellele lisatud arstide arvamusele tugines maakohus 04.10.2024

2-24-14884

määruses põhjendatult ka puudutatud isiku raviarsti 04.10.2024 teatele, mille kohaselt ei

olnud patsiendi seisund muutunud.

20. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus piisava kindlusega, et puudutatud isik oli

eelkõige küll endale, aga ka teistele ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses, mis õigustas TsMS

§ 534 lg 1 ja lg 5 teise lause järgi esialgse õiguskaitse pikendamist kuni 40 päevani.

Maakohus leidis 04.10.2024 määruses (sarnaselt 02.10.2024 määrusega), et haiglaravita

jäädes on puudutatud isik ohtlik enesele (ravimite üledoseerimine) ja impulsiivse ning

agressiivsusele kalduva käitumise tõttu ka ümbritsevatele. Puudutatud isik ei ole võimeline

mõistma ravivajadust ega kontrollima enda käitumist. Puudutatud isiku ohtlikkus enesele ja

ümbritsevatele on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isik oli haiglaravil

jätkuvalt paranoiline, avaldas laialdaselt luulumõtteid ning uskus, et tema haiglasse

paigutamise taga on vandenõu. Seega leiab ringkonnakohus, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nõutud

ohtlikkuse kriteerium puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele ravile

paigutamise pikendamiseks kuni 40 päevani TsMS § 534 lg-te 1 ja 5 alusel oli täidetud.

21. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega ka selles, et muu psühhiaatriline abi ei

oleks olnud küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3 mõttes). Puudutatud isik väitis küll ise, et haiglast

väljas saades saab ta paremini hakkama kui haiglas. Samas oli ta pärast eelmist haiglaravil

viibimist ostnud toetusravi välja üksnes osaliselt ega järginud raviskeemi (dtl 98). Arvestades

puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu ringkonnakohtule, et

puudutatud isik oleks enda ravimisega ise toime tulnud.

22. Ringkonnakohus märgib, et maakohus pikendas vaidlustatud määrusega esialgset

õiguskaitset 40 päevani alates puudutatud isiku psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile

võtmisest 01.10.2024 kell 11.45 ning määras lugeda ravi lõpetatuks 04.10.2024 määruse

resolutsiooni p 2 kohaselt hiljemalt 09.11.2024, täpsustamata seejuures ravi lõpetamise

kellaaega. TsMS § 534 lg 5 esimesest lausest ja lõikest 6 ning PsAS § 11 lg-st 3 tulenevalt

loetakse tahtest olenematu haiglaravi alguseks ajahetk, mil haiglas tehakse otsus isikule

tahtevastase ravi kohaldamise kohta, seega praegusel juhul 01.10.2024 kell 11.45. Isiku

esialgse õiguskaitse rakendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega tuleb mõista

päevades ja tundides kombineeritult määratud tähtajana tulenevalt selle algusaja

fikseerimisest tunni täpsusega. Lähtudes TsMS § 62 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse

§ 136 lg-test 6, 7 ja 10 (nende koostoimes), võis puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras

kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega TsMS § 534 lg 5 teise lause järgi pikendada kuni

09.11.2024 kell 11.45 (vt ka RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 46.5). Eelnevat arvestades

täpsustab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni esialgse õiguskaitse rakendamise

lõpuaja osas kellaajaga selliselt, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatakse hiljemalt

09.11.2024 kell 11.45.

23. Menetluskulude jaotuse osas on maakohtu määrus põhjendatud. Ka

määruskaebemenetluse kulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.

24. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543

võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)