2-24-11874/19 · Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Eve Grass

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2025, Paide

Tsiviilasja number

2-24-11874

Tsiviilasi

E.N hagi U.L vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

245 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja E.N , isikukood XXX, elukoht XXX-i , , XXX

Kostja U.L, isikukood XXX,

Menetluse liik

Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada E.N hagi U.L vastu.

2. Välja mõista kostjalt hageja kasuks 245 eurot.

3. Jätta menetluskulud kostja kanda.

4. Rahuldada hageja menetluskulude taotlus osaliselt ja välja mõista kostjalt hageja

kasuks menetluskulud summas 100 eurot.

Edasikaebamise kord

Pärnu Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

2-24-11874

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE, KOSTJA VASTUVÄITED

1. E.N esitas 05.08.2024 Tartu Maakohtule hagiavalduse U.L vastu 245 euro nõudes ning

menetluskulude hüvitamiseks. 13.08.2024 määrusega saatis Tartu Maakohus tsiviilasja

lahendamiseks kohtualluvuvse järgi Pärnu Maakohtule.

2. Esitatud hagiavalduse kohaselt võttis hagejaga ühendust U.L, kes on hagejale täiesti tundmatu

isik ja kurtis talle oma kurba saatust vaesusest ning palus abi. Ta väitis, et kasvatab last üksi, tal

puuduvad rahalised vahendid lapse toitmiseks ning saatis hagejale pilte endast ja lapsest.

Hageja nõustus kostjale raha ülekannete tegemisega, märkides, et tegemist on laenuga, mis

tuleks hiljem tagastada. Hageja on 2024 kokku laenanud kostjale 245 eurot. Hageja väitel

soovib ta raha tagasi saada, kuid ei saa enam kostjaga ühendust. Kostja on 14.11.2024 saatnud

kohtule e-kirja, milles märgib, et ta ei nõustu esitatud hagiga, hageja andis ise vabatahtlikult

raha esialgu ja hiljem ütles, et andis laenu. Kostja märgib, et tal ei ole tööd ja ei saa seda tagasi

maksta.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 menetleb kohus hagi oma õiglase

äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud

üldisi menetluspõhimõtteid. Tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa

summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole.

Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis. Kohus lahendab antud asja lihtsustatud

kirjeldava osaga juhindudes TsMS § 442 lg 7 ja § 444 lg 1. Lihtsustatud kirjeldava osa

täiendamist ei saa nõuda mistahes asjaoludel. TsMS § 444 lg 2 alusel, kui kohus menetleb hagi

lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja

tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

4. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis,

leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele

vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi

poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks

ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud

väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

5. Kohus kvalifitseeris poolte vahelise suhte 03.12.2024 määruses laenulepingulise võla

nõudena ja selgitas kohalduvat õigust ning tõendamiskoormust. Hageja palub kostjalt välja

mõista 245 eurot. Hageja nõue kostja vastu tuleneb poolte vahel sõlmitud suulisest

laenulepingust. Laenulepingulise suhte tõendamiseks on hageja esitanud kohtule enda

pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et hageja on kandnud kostja kontole 04.03.2024 30 eurot

selgitusega ülekanne, 19.03.2024 45 eurot selgitusega ülekanne, 04.04.2024 20 eurot selgitusega

annan laenu, 26.04.2024 50 eurot selgitusega annan laenu, 07.05.2024 60 eurot selgitusega

annan laenu ja 31.05.2024 summas 40 eurot selgitusega annan laenu (dtl 29-44). Kokku on

2-24-11874

perioodil 04.03.2024-31.05.2024 kandnud hageja kostja kontole 245 eurot. Kostja peamine

vastuväide seisneb selles, et hageja andis vabatahtlikult raha, hiljem ütles, et andis laenu, kostjal

ei ole tööd, et võlgnevust tasuda. Hilisemalt on kostja ka väitnud, et hageja ei ole tema arvele

raha kandnud.

6. Laenuleping on VÕS § 396 lg 1 järgi selline leping, millega üks isik (laenuandja) kohustub

andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub sama rahasumma

tagasi maksma. Igasugune leping sõlmitakse VÕS § 9 lg 1 järgi üldjuhul pakkumuse esitamise

ja sellele nõustumuse andmisega. Pakkumus on VÕS § 16 lg 1 järgi lepingu sõlmimise

ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule

nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud, ning nõustumus on otsese

tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Lisaks pakkumusele ja

nõustumisele võib aga leping olla VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitud ka muul viisil vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud

kokkuleppe. Seejuures on oluline, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe vastava lepinguliigi

olulistes küsimustes. Laenulepingu puhul saab lugeda lepingu VÕS § 396 lg 1 järgi sõlmituks,

kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe selles, et üks pool kohustub andma

teisele rahasumma ning teine pool kohustub selle rahasumma tagasi maksma. Riigikohtu

24.11.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11 on selgitatud, et laenuleping loetakse sõlmituks

nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks

olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled

on saavutanud konsensuse. Riigikohus märkis, et poolte tahe laenulepingu sõlmimiseks peab

olema äratuntavalt väljendatud ning üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei

anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks.

7. Laenulepingule ei ole seaduses ette nähtud kirjalikku vorminõuet ja laenulepingu

sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega TsÜS § 68 lg-st

1 tulenevalt mis tahes viisil. Kuna laenulepingule ei ole sätestatud seaduses kohustuslikku

vormi, võivad pooled sõlmida selle VÕS § 11 lg 1 järgi ka suuliselt.

8. Hageja esitatud konto väljavõttest nähtub, et hageja on kandnud kostjale perioodil

04.03.2024-31.05.2024 kokku 245 eurot. Ülekande selgitusteks on hageja märkinud enamasti

annan laenu. Kohus leiab, et hageja poolt kostjale raha ülekandmine, on kaudne tahteavaldus

ning sellest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Hageja on kohtule esitatud

hagiavalduses kinnitanud, et ta andis kostjale laenu suusõnalise kokkuleppe alusel. Ülekande

selgitustes on hageja selgelt viidanud, et tegemist on laenuga. Kohtule ei ole esitatud tõendeid

sellest, et peale ülekande laekumist oleks kostja selle, kui alusetu ülekande, hagejale tagastanud.

Siinkohal märgib kohus veel täiendavalt, et poolte selgitustega kohaselt ei olnud hageja ja kostja

omavahel lähedastes suhetes, hageja pidi kostja pangakonto andmetest seega teadlikuks saama

üksnes seoses asjaoludega, et kostja ise avaldas hagejale pangakonto numbri, kuhu ta

ülekandeid soovib saada. Kuigi kostja on seadnud kahtluse alla laenusuhte olemasolu, ei ole

kostja oma väiteid tõendanud ning tõendamist ei ole leidnud, et hageja andis kostjale raha

mingil muul eesmärgil. Kuigi kostja hilisemate vastuväidete kohaselt ei ole tema kontole

hagejalt vastavaid summasid laekunud, ei pea kohus kostja vastuväiteid usutavaks, kuivõrd

hageja pangakonto väljavõttelt ei nähtu, et vastavad summad oleksid hagejale, kui ebaõiged

maksed, tagasi laekunud.

9. Kohus on seisukohal, et kohtule esitatud eelpoolnimetatud tõendiga on kohtus leidnud

tõendamist laenusuhte olemasolu poolte vahel ning et pooled sõlmisid laenulepingu VÕS § 396

lg 1 tähenduses. Tähtaeg on kindlaksmääratud ajavahemik (TsÜS § 134 lg 1). Suulise

laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise

laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise

2-24-11874

tähtaeg. Kohus selgitas 03.12.2024 määruses, et juhul, kui hageja tõendab laenulepingulist

õigussuhet, siis hagejal on VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 398 lg 1 I lausega õigus

nõuda kostjalt laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Kui laenu tagastamise aega ei

ole kokku lepitud, võib laenuandja VÕS § 398 lg 1 järgi nõuda laenu tagastamist pärast

laenulepingu ülesütlemist, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja ei ole kohtule

esitanud tõendeid sellest, millal ta on kostjaga sõlmitud laenulepingu üles öelnud. Kuigi hageja

väidab, et kolm kuud läks mööda ja kostja lubas siis raha ära maksta, siis ühtegi tõendit vastava

väite tõendamiseks kohtule esitatud ei ole. Seega kuivõrd laenulepingu tähtajalisust tõendatud ei

ole siis kohus leiab, et tulenevalt VÕS § 398 lg-st 1 sõlmiti poolte vahel tähtajatu laenuleping.

10. Laenuandja võib tähtajatu laenulepingu üles öelda korraliselt, teatades sellest laenusaajale

ette vähemalt kaks kuud (VÕS § 398 lg 1 teine lause). Riigikohus on lahendis nr 2-19-13673

märkinud, et VÕS § 398 lg 1 teisest lausest tulenevalt ei ole laenulepingu korraliseks

ülesütlemiseks vajalik muude materiaalõiguslike eelduste täitmine peale selle, et

ülesütlemisavalduse kättetoimetamisest möödub kaks kuud. Laenuandja ei pea välja tooma, mis

hetkest alates on laenuleping korralise ülesütlemise tõttu lõppenud. Laenulepingu lõppemise aja

saab mh arvutada, lähtudes hagiavalduse kostjale kättetoimetamise ajast. Selleks peab

hagiavaldusest nähtuma tähtajatu laenulepingu ülesütlemise tahe.

11. Hageja on hagiavalduses avaldanud selget tahet leping lõpetada, märkides, et ta on soovinud

oma raha tagasi saada, kuid pole õnnestunud kostjat kätte saada. Kuna tähtajatu laenulepingu

saab VÕS § 398 lg 1 teise lause alusel üles öelda, teatades sellest laenusaajale ette vähemalt

kaks kuud, saab tähtajatu laenulepingu lugeda hagis sisalduva ülesütlemisavaldusega lõppenuks

kahe kuu pikkuse etteteatamistähtaja möödumisel hagi kostjale kättetoimetamisest. Hagiavaldus

on kostjale kätte toimetatud isiklikult 14.11.2024, seega on poolte vaheline tähtajatu laenuleping

lõppenud 15.01.2025. Kohtule ei ole esitatud tõendeid sellest, et kostja oleks võlgnevuse

tasunud. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kosjtalt lõppenud laenulepingu alusel

võlgnevuse summas 245 euro tasumist.

12. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning

võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100.

Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 103 lg 1 kohaselt

eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Käesoleval juhul ei ole kostja väitnud, et

ta oleks kohustust hagiavalduses näidatud ulatusest suuremas osas täitnud ega ole esile toonud

asjaolusid, mille alusel kohus saaks järeldada, et kohustuse rikkumine oli vabandatav.

13. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on võlausaldajal ehk hagejal õigus vastavalt VÕS § 101

lg 1 p-le 1 ja VÕS § 108 lg-le 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kohus rahuldab eeltoodut

arvestades hageja võla nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 245 eurot.

14. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele ja kohus mõistab kostjalt välja

võlgnevuse 245 eurot.

Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine

15. TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud kostja kanda, sest kohus on hagi rahuldanud.

Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid.

16. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning

2-24-11874

asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt

on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

17. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja poolt tasutud riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulu 99

eurot.

18. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on riigilõiv põhjendatud kohtukulu, mis tuleb kostjalt välja

mõista. Kuivõrd hagi hinnaks on 245 eurot ja hageja on õigesti tegelikkuses tasunud hagi

esitamisel riigilõivu 100 eurot, siis kuulub kostjalt välja mõistmisele hageja tasutud riigilõiv

100 eurot.

19. Hageja on esitanud kohtule taotluse välja mõista kostjalt hageja õigusabi kulud 99 eurot.

Kuivõrd kohtule ei ole esitatud tõendeid sellest, et hageja oleks õigusabikulu kandnud, hagejat

ei esindanud menetluses esindaja, vaid ta osales isiklikult, siis jääb hageja taotlus

õigusabikulude hüvitamiseks summas 99 eurot rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt kuulub

hageja taotlus menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja kohus mõistab kostjalt

menetluskuludena välja hageja tasutud riigilõivu 100 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Eve Grass

Kohtunik