3-24-1950/5 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tristan Ploom

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.01.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1950

Haldusasi

X kaebus MTÜ Eesti Esitajate Liidu 03.04.2024 otsuse nr

177 ja 03.06.2024 vaideotsuse nr 211 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: X

Vastustaja: Mittetulundusühing Eesti Esitajate Liit,

seaduslik esindaja Urmas Ambur

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.03.2025 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

1(10)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 01.01.2024 kooskõlas loovisikute ja loomeliitude seadusega (LLS) MTÜ-

le Eesti Esitajate Liit (EEL) loometoetuse taotluse.

2. EEL määras 21.02.2024 otsusega nr 92 kaebajale vabakutselise loovisiku loometoetuse 820

eurot (bruto) kuus perioodiks 01.01.2024 kuni 30.06.2024. Otsuse alusel maksis EEL

21.02.2024 kaebajale perioodi 01.01.2024 – 29.02.2024 eest loometoetust 1640 eurot.

3. EEL lõpetas 03.04.2024 otsusega nr 177 „Vabakutselise loovisiku loometoetuse maksmise

lõpetamine ja toetuse tagasimakse teade“ kaebajale loometoetuse maksmise tagasiulatuvalt

alates 05.01.2024, kuna kaebaja ei vastanud alates 05.01.2024 LLS §-s 16 sätestatud

tingimustele. Ühtlasi kohustati kaebajat tagastamata 30 päeva jooksul alusetult makstud 1534,19

eurot.

4. Kaebaja 04.05.2024 vaide jättis EEL 03.06.2024 vaideotsusega nr 211 rahuldamata.

5. Kaebaja esitas 02.07.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse EEL-i 03.04.2024 otsuse nr 177

„Vabakutselise loovisiku loometoetuse maksmise lõpetamine ja toetuse tagasimakse teade“ ja

EEL-i 03.06.2024 vaideotsuse nr 211 tühistamiseks.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

6. Kaebaja nõuab EEL-i 03.04.2024 otsuse ja 03.06.2024 vaideotsuse tühistamist.

7. Vaidlustatud otsused ei ole õiguspärased, kuna need sisaldavad kaalutlusvigu, ei ole

proportsionaalsed ning väljastati pärast menetlust, mille käigus ei täitnud haldusorgan oma

seadusest tulenevat kohustust.

8. Kaebaja hinnangul vastas ta 04.02.2024 kuni 30.06.2024 (s.o määratud loometoetuse saamise

periood) ning vastab ka praegu LLS § 16 sätestatud tingimustele. Seetõttu on kaebajal sellel

perioodil õigus loovisiku loometoetusele.

9. Vabakutselisel loovisikul on õigus loometoetusele kuus kuud (LLS § 18 lg 7). Kuuekuulise

perioodi jooksul ei vastanud kaebaja LLS § 16 sätestatud tingimustele vaid 30 päeva (ajal mil

loometoetust määrav haldusakt ei olnud veel väljastatud). Ülejäänud 150 päeva eest on tal seega

õigus saada loometoetust (vastavalt LLS § 16) ning perioodi 04.02.2024 kuni 29.02.2024 eest

välja makstud loometoetus ei ole alusetult makstud raha.

10. Haldusakt oleks proportsionaalne, kui haldusorgan tasaarveldaks perioodil 05.01.2024 kuni

03.02.2024 eest makstud loometoetuse (mil kaebaja ei vastanud LLS § 16 sätestatud

tingimustele) järgnevatel kuudel makstava loometoetusega ning seejärel jätkaks loometoetuse

maksmist tavapärasel viisil.

11. Olukorra muudab ebaõiglaseks ja ebaproportsionaalseks veel see, et LLS § 18 lg 7 kohaselt

peab vabakutselise loovisiku loometoetuse korduvaks taotlemiseks eelmise toetuse maksmise

ajavahemiku lõppemisest olema möödunud vähemalt 2 aastat. Otsusega luuakse olukord, kus

kaebajale on makstud loometoetust vaid 4 päeva eest, kuid pärast seda ei saa ta 2 aasta jooksul

uuesti loometoetust taotleda (isegi kui ta enamiku sellest ajast vastaks LLS § 16 sätestatud

tingimustele).

12. Vastustaja ei ole täitnud oma seadusest tulenevat kohustust ega küsinud omal algatusel

kaebajalt isa vanemahüvitise saamist tõendavat dokumenti. Seega ei uurinud vastustaja välja, et

kaebaja ei võtnud isa vanemahüvitist faktilise isapuhkuse ajal ega tööta töölepingu või muu

2(10)

sellesarnase iseloomuga võlaõigusliku lepingu alusel ega ole avalikus teenistuses. Kui

haldusorgan oleks dokumendiga tutvunud, siis ta ei oleks teinud kaalutlusviga, mille tagajärjel

järeldati, et kaebaja ei ole vabakutseline loovisik LLS § 3 mõttes.

13. Vastustaja väitel on kaebaja rikkunud LLS § 18 lg-st 9 tulenevat kohustust teavitada

haldusorganit, kui ta ei vasta enam LLS § 16 toodud tingimustele. Kaebaja ei ole

teavitamiskohustust rikkunud, kuna ta vastab jätkuvalt LLS § 16 toodud tingimustele. LLS § 18

lg 9 ei kohusta loovisikut teavitama, kui talle ei maksta loometoetust. Loometoetust hakati

kaebajale faktiliselt maksma alates 21.02.2024 kui väljastati vastav haldusakt ning tehti esimene

ülekanne. See tähendab, et LLS § 18 lg-st 9 tulenev kohustus rakendus kaebajale alates

21.02.2024, kui ta muutus vabakutseliseks loovisikuks, kellele makstakse toetust. Isa

vanemahüvitist sai kaebaja perioodi 05.01.2024 kuni 03.02.2024 eest. Sel hetkel ei olnud

vastavat haldusakti väljastatud, mis oleks kaasa toonud LLS § 18 lg-st 9 tuleneva kohustuse.

Seega ei ole kaebaja seadusest tulenevat teavitamiskohustust rikkunud.

14. Kui haldusorgan ei oleks HMS §-st 6 tulenevat uurimiskohustust rikkunud, oleks ta isa

vanemahüvitise määramise dokumendist näinud, et kuna kaebaja ei ole töölepingu või muu

sellesarnase iseloomuga võlaõigusliku lepingu alusel töötav isa, siis ei olnud tal ka isapuhkust.

Kaebaja taotles isa vanemahüvitist seetõttu, et 12.03.2024 oleks ta kaotanud sellele õiguse ning

taotluse tegemise hetkel (jaanuar 2024) puudus kaebajal igasugune kindlus, et vastustaja talle

taotletud loometoetuse määrab.

15. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et vanemakohustustega tegeleval inimesel ei ole

võimalik loometööd teha. Säärane vastustaja seisukoht on diskrimineeriv loometööga tegelevate

lapsevanemate suhtes. Lapsevanemaks olemine ja lastega tegelemine ei välista loometöö

tegemist. Lapsi on võimalik edukalt ka loometöö tegemisse kaasata.

16. Loovisikute ja loomeliitude seaduse eelnõu 412 SE seletuskirja kohaselt on LLS eesmärk

tagada loovisikutele, eeskätt vabakutselistele loovisikutele elementaarne toimetulek ja sotsiaal-

ning raviturva miinimum. Kaebajale Sotsiaalkindlustusameti poolt määratud 30 päeva pikkuse

minimaalses suuruses ja tulumaksuga maksustatava isa vanemahüvitisega ei kaasne ei

ravikindlustust ega piisavaid vahendeid elementaarseks toimetulekuks.

17. Haldusorgan ei hinnanud saadud tulu proportsionaalselt ja õiglaselt. Vabakutselisel

loovisikul on õigus loometoetusele 6 kuud. LLS § 16 lg 2 p 3 lubab loometoetuse maksmise

perioodil saada igas kuus maksustatavat tulu rohkem kui pool käesoleva seaduse § 18 lg-s 5

nimetatud loometoetuse suurusest. Kui jaotada kaebaja 30 päeva jooksul isa vanemahüvitisena

saadud tulu kuue kuu pikkuse perioodi peale, siis ei ole ta ühes kuus suurem kui seadus lubab.

Seega haldusakt ei ole proportsionaalne.

18. Isa vanemahüvitis on uues perehüvitise seaduses nö uus nähtus. Seda ei eksisteerinud

01.01.2017 jõustunud perehüvitiste seaduse (PHS) redaktsioonis [RT I, 08.07.2016, 1], st ajal

kui seadusandja võttis vastu LLS § 16 lg 2. Tol hetkel mõistis seadusandja vanemahüvitist kui

riigi toetust, mille eesmärk on säilitada varasem sissetulek isikule, kelle tulu väheneb laste

kasvatamise tõttu, ning mis määratakse vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast

arvates 435 päevaks. Seadusandja eesmärki hinnates on märkimisväärne ka asjaolu, et tänase

seadusega (LLS § 16 lg 2 p 3) annab seadusandja õiguse vabakutselise loovisiku loometoetuse

saamiseks vabakutselisele loovisikule, kes ei ole saanud loometoetuse taotlemisele eelnenud

kuul ega saa loometoetuse maksmise perioodil igas kuus tulumaksuga maksustatavat tulu

rohkem kui pool käesoleva seaduse § 18 lõikes 5 nimetatud loometoetuse suurusest. Kaebajale

määratud 30 päeva pikkune isa vanemahüvitis on kordades väiksem kui LLS § 16 lg 2 p-s 3

kirjeldatud tulu, mida seadusandja lubab vabakutselisel loovisikul lisaks loometoetuse saamisele

kogu toetuse perioodi jooksul saada.

3(10)

19. Kui LLS-i praegune sõnastus võimaldab 30-päevase isa vanemahüvitise saamise tõttu

tühistada mittetöötava isa suhtes kogu määratud loometoetuse, jätta ta ilma loometoetusega

kaasnevast ravikindlustusest ning võtma talt võimaluse järgneva kahe aasta jooksul

loometoetust uuesti taotleda, on LLS § 16 lg 2 p 8 ja LLS § 20 lg 1 põhiseadusega (PS)

vastuolus ning tuleks jätta kooskõlas HKMS § 158 lg-ga 4 asja lahendamisel kohaldamata.

Selline õiguslik olukord on ebaproportsionaalne ning diskrimineeriv loovisikutest isade suhtes,

kes 30-päevase isa vanemahüvitise tõttu peavad loobuma 6-kuulisest loometoetusest ja

ravikindlustusest või vähemasti valima, kumma kasuks nad otsustavad.

20. Juhul, kui kohus leiab, et vastustaja on haldusakte andes käitunud õiguspäraselt ja seadusega

kooskõlas, taotleja kaebaja tunnistada LLS § 16 lg 2 p 8 ja LLS § 20 lg 1 PS-ga vastuolus.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

21. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud otsused on õiguspärased ning nende

tühistamiseks puudub alus.

22. Loometoetuse taotluste menetlemisel ja loometoetuse maksmisel juhinduvad loomeliidud

seadustest, loomeliidu põhikirjast või põhikirja alusel kinnitatud korrast ning

Kultuuriministeeriumi poolt kinnitatud juhendmaterjalist1. LLS-s ettenähtud haldusmenetlusele

kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid arvestades LLS-s toodud erisusi (LLS § 1

lg 2).

23. Loometoetuste määramisel täidab vastustaja sisuliselt Kultuuriministeeriumi poolt antud

haldusülesannet lähtudes HMS ja LLS sätetest. Vastustaja on seisukohal, et LLS § 20 lg 1

kohaselt oli õiguspärane loometoetuse maksmine lõpetada, kuna kaebaja ei vastanud LLS § 16

lg 2 p-dele 3 ja 8. LLS ei näe ette alust peatada loometoetuse maksmist perioodiks, mil isik ei

vasta LLS §-s 16 toodud tunnustele.

24. Loometoetuse vahendite sihipärase kasutamise tagamiseks on seadusandja sätestanud

loomeliidu õiguse moodustada loometoetuste määramiseks komisjon, kuhu on kaasatud

Kultuuriministri poolt määratud vastava loomeala nõunik. Vastustaja komisjon saab peamiselt

toetuse taotlusel esitatud andmete alusel hinnata loometeotuse taotleja vastavust LLS §-s 16

sätestatud loometoetuse saamise tingimustele. Selle kohustuse täitmiseks on seadusandja

andnud loomeliitudele sh vastustajale maksukorralduse seadusest tuleneva õiguse teha Maksu-

ja Tolliametile (MTA) päring loovisiku maksulaekumiste kohta. Infot töötamise registri kannete

kohta, mille alusel saab kontrollida loometoetuse taotleja vastavust LLS §-s 3 sätestatud

eeldustele, saab vastustaja maksuhaldurilt küsida üksnes loovisiku kirjalikul nõusolekul. Kõigi

ülejäänud toetuse tingimustele vastamist kinnitas kaebaja oma allkirjaga loometoetuse taotlusel

ning vastustajal puudub võimalus neid kontrollida. Seega oli kaebaja poolt esitatud taotlus

kinnituseks, et ta vastab kõigile LLS §-s 16 toodud tunnustele ja LLS §-s 3 sätestatud eeldustele.

25. Kaebaja on kaebuses kinnitanud, et ta on alates 04.02.2024 vastanud LLS §-s 16 sätestatud

tingimustele. Seega oleks kaebajal olnud õigus esitada taotlus vabakutselise loovisiku

loometoetuse saamiseks alates 04.02.2024 tingimusel, et ta ei ole saanud loometoetuse

taotlemisele eelnenud kuul ega saa loometoetuse maksmise perioodil igas kuus tulumaksuga

maksustatavat tulu rohkem kui pool LLS § 18 lg-s 5 nimetatud loometoetuse suurusest. MTA

poolt vastustajale edastatud maksuandmete tõendi nr 8-8/157329 (vastustaja vastuse lisa 2)

kohaselt ületas kaebaja tulu ajavahemikul 01.02.2024 kuni 29.02.2024 LLS § 16 lg 2 p-s 3

https://kul.ee/sites/default/files/documents/2023-12/2023_KuM_LLdele_toetuse_juhend.pdf

4(10)

lubatud määra. Sellest tulenevalt oleks kaebajal olnud õigus esitada loometoetuse taotlus alates

01.04.2024.

26. Kuigi vastustajal on otsuste tegemisel kaalutlusõigus, ei oleks LLS-ga kooskõlas otsus,

millega luuakse kaebajale soodsam olukord võrreldes LLS-s tooduga. Kaebajale tehtud

väljamaksed on tehtud riigieelarvest loomeliidule eraldatud toetuse arvelt ja loometoetuse

tagastamisel on vastustajal võimalik vastavaid vahendeid kasutada ainult lepingus toodud

eesmärgil (st maksta uuesti loometoetusteks). Seadusandja ei ole vastustajale andnud sellist

avarat kaalutlusõigust, mis võimaldaks makstud toetuse, mil kaebaja ei vastanud seaduses

toodud tunnustele, tasaarveldada järgnevatel kuudel makstava loometoetusega ning jätkata

loometoetuse maksmist tavapärasel viisil.

27. Sotsiaalkindlustusameti (SKA) kodulehel toodud info põhjal on pärast lapse sündi isa

vanemahüvitist võimalik ette planeerida kuni kaks kuud. Perehüvitise määramise teate, mis oli

Sotsiaalkindlustusameti poolt koostatud 12.01.2024, edastas kaebaja vastustajale alles

04.05.2024 koos vaidega.

28. LLS § 18 lg 9 näeb kaebajale ette kohese teavitamise kohustuse, kui ta ei vasta LLS §-s 16

sätestatud tunnustele. Vastustaja leiab, et kaebaja on teadlikult esitanud loometoetuse

taotlemisel valeandmeid tõendades seda loometoetuse taotluse ja sellel toodud kinnitusega, et ta

ei saa vanemahüvitist PHS alusel. Samuti ei täitnud kaebaja kohustust teavitada vastustajat, kui

kaebaja tulumaksuga maksustav tulu kuus loometoetuse saamisel ületas LLS § 16 lg 2 p-ga 3

lubatud igakuise sissetuleku piirmäära.

29. LLS-i kohaselt saab loometoetust taotleda üksnes vabakutseline loovisik, keda eristab

loovisikust mitte töötamine töölepingu või muu sellesarnase püsiva iseloomuga võlaõigusliku

lepingu alusel või avalikus teenistuses mitte olemine. Kaebaja on ekslikult tõlgendanud LLS §

18 lg 9, millest tulenev kohustus rakendus talle alates 21.02.2024, kui vastustaja edastas

kaebajale loometoetuse määramise teate. Loometoetuse määramise korral on vabakutselisel

loovisikul õigus toetusele alates loometoetuse taotluse esitamise päevast, millest alates peab

vabakutseline loovisik vastama toetuse saamise eeldustele ja tunnustele. Seadus määratleb, kes

on loovisik ja kes on vabakutseline loovisik ning millistele tunnustele ta peab vastama. LLS §

18 lg-st 9 tulenev kohustus ei laiene kõigile vabakutselistele loovisikutele, vaid üksnes neile

vabakutselistele loovisikutele, kellele makstakse loometoetust.

30. Kaebajale loometoetuse määramise järgselt teostas vastustaja 2024. a märtsis järelkontrolli,

mille tulemusel selgus, et kaebaja on loometoetuse perioodil saanud vanemahüvitist. Kaebaja

edastas 27.03.2024 vastustajale omapoolse selgituse, mille kohaselt tekkis tal alates poja sünnist

2021.a märtsis õigus kolme aasta jooksul 30-päevasele isapuhkuse ühekordsele väljamaksele,

millest ta oleks 2024.a märtsis ilma jäänud. Kaebaja hinnangul ei olnud see klassikalises mõttes

vanemahüvitis, kus SKA maksaks talle iga kuu rahas. Kaebaja väitis, et 2024.a veebruaris

saadud tulu oli ühekordne isapuhkuse toetus. Kaebaja selgitustest luges vastustaja välja, et

kaebaja on asunud tööle, kuna töötavatel isadel kaasneb isa vanemahüvitisega õigus

isapuhkusele. LLS § 4 lg 3 ei piira vabakutselisel loovisikul loometööga tegelemist töölepingu

alusel, kuid õigus loometoetusele on ainult vabakutselistel loovisikutel, kes ei ole avalikus

teenistuse ega tööta töölepingu või muu sellesarnase püsiva iseloomuga võlaõigusliku lepingu

alusel.

31. LLS § 16 lg 2 p 8 välistab loometoetuse saamise õiguse vanemahüvitise ajal. Seadusandja ei

ole ette näinud erisust, kas tegemist on ema või isa vanemahüvitisega. Erisuse puudumise tõttu

ei ole vastustajal võimalik arvestada asjaoluga, et kaebajale määratud isa vanemahüvitis ei taga

kaebajale elementaarset toimetulekut ega sotsiaal- ning raviturva miinimumi. Samuti ei näe LLS

5(10)

ette võimalust peatada loometoetuse maksed perioodiks, mil loovisik ei vasta LLS-s sätestatud

loometoetuse saamise tingimustele.

32. LLS § 16 lg 2 p 3 sätestab, et vabakutselise loovisiku loometoetust on õigus saada

vabakutselisel loovisikul, kes ei ole saanud loometoetuse taotlemisele eelnenud kuul ega saa

loometoetuse maksmise perioodil igas kuus tulumaksuga maksustatavat tulu rohkem kui pool

LLS § 18 lõikes 5 nimetatud loometoetuse suurusest. Ka Kultuuriministeeriumi seisukoht antud

sätte osas tulude pikemale perioodile jagamise võimaluse kohta on olnud, et loometoetuse

saajale konkreetses kuus välja makstud tulu tuleb lugeda selle kuu tuluks.

33. Kuna seadus ei näe ette erisust, mis võimaldab kaebajale ühes kuus makstud tulu jagada

pikema perioodi peale, ei ole vastustajal alust kaebajale makstud isa vanemahüvitise summa

jaotamiseks 6 kuu peale. PHS § 36 lg 2 alusel on isa vanemahüvitist õigus saada 30

kalendripäeva. Seaduse sättest lähtuvalt on tegemist hüvitisega, mis on ette nähtud 1 kuu eest.

Kaebaja on ekslikult tõlgendanud LLS § 16 lg 2 p 3 sõnastust. LLS-i kohaselt on vabakutselisel

loovisikul loometoetuse maksmise perioodil lubatud saada igas kuus tulumaksuga

maksustatavat tulu mitte rohkem kui pool loometoetuse suurusest.

34. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et ta muutus vabakutseliseks loovisikuks alles hetkest

(21.02.2024), kui talle määrati vabakutselise loovisiku loometoetus. LLS § 18 lg 1 sätestab, et

loometoetuse saamiseks esitab vabakutseline loovisik kirjaliku taotluse. Sätte sõnastusest

tuleneb, et teised isikud, kes ei ole vabakutselised loovisikud, vastavat taotlust esitada ei saa.

Kaebaja on esitanud vabakutselise loovisiku loometoetuse taotluse 01.01.2024, seega on ta ka

ise kinnitanud, et vastab vabakutselise loovisiku tunnustele, mis on toodud LLS §-is 3.

35. Vastustaja nõustub kaebaja seisukohaga, et isa vanemahüvitis on PHS-s n-ö uus nähtus, kuid

see ei ole õiguslikuks aluseks erandi tegemiseks loometoetuse maksmisel. Olukorras, kus

kaebaja oli esitanud vastustajale vabakutselise loovisiku loometoetuse taotluse, pidanuks ta

arvestama, et loometoetuse taotluse rahuldamise korral ei ole tal lubatud saada PHS alusel

makstavat vanemahüvitist.

36. LLS-i kohaselt võib vabakutseline loovisik esitada loometoetuse taotluse vastavalt seaduses

toodud tingimustel igal ajal, kui ta on sissetulekud kaotanud ning ta vastab kõigile LLS-s

toodud eeldustele ja tunnustele. Kaebaja oli alates 12.01.2024 teadlik, et talle on määratud isa

vanemahüvitis. Isa vanemahüvitist makstakse sarnaselt vanemahüvitisega ehk kuu kaupa

möödunud kuu eest järgneva kuu 8. kuupäeval. Vastustaja otsusest loometoetuse määramise

kohta sai kaebaja teada 21.02.2024. Seega oli kaebajal piisavalt aega teavitamaks, et tema

sissetulekud veebruaris 2024 ületavad seadusega lubatud piirmäära. Kaebaja jättis vastava

kohustuse täitmata ega saatnud vastavat teavitust ka hiljem, mis tõi kaasa olukorra, kus

vastustaja tegi alusetuid makseid kaebajale kokku summas 1534,19 eurot.

37. Riigi poolt eraldatud rahalisi vahendeid loometoetuste maksmiseks tuleb kasutada säästlikult

ja põhjendatud juhtudel, üksnes LLS-s sätestatud tingimustele vastamise korral. Loometoetuste

maksmiseks eelarveaastas ettenähtud vahenditest ei piisa kõikide loometoetuste taotluste

rahuldamiseks. Olukord, kus vastustaja on teinud kaebajale makseid summas 1534,19 eurot,

mida kaebaja poolt LLS § 18 lg 9 toodud lisakohustuse täitmisel ei oleks makstud, võib riivata

tugevalt nende loovisikute õigusi saada loometoetust, kes erinevalt kaebajast vastasid LLS § 16

tingimustele, kuid ei saanud loometoetust vahendite lõppemise tõttu.

38. Vastustajal on kohustus võrdselt kohelda kõiki loovisikuid ja pakkuda neile seadusega

ettenähtud hüvesid võrdsetel alustel. Olukord, kus loometoetuse maksmiseks ettenähtud

vahendeid tuleb maksta isikule, kellel on olemas täiendav sissetulek, on ebavõrdne nende

isikute osas, kellel puudus mistahes sissetulek, kes vastasid LLS-i tingimustele, kuid ei saanud

6(10)

loometoetust eelarveaastas loometoetuste maksmiseks ettenähtud vahendite lõppemise tõttu

(LLS § 20 lg 4).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

39. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.

40. Vaidlust ei ole selles, et SKA määras 12.01.2024 otsusega nr P7-2024-9774 „Perehüvitise

määramine“ kaebajale isa vanemahüvitise perioodiks 05.01.2024 – 03.02.2024. Ühtlasi ei ole

vaidlust selles, et ajal, mil kaebaja esitas vabakutselise loovisiku loometoetuse taotluse (s.o

01.01.2024), vastas ta LLS-is sätestatud vabakutselise loovisiku nõuetele.

41. Peamine vaidlusküsimus seisneb selles, kas vastustajal oli õigus lõpetada tagasiulatuvalt

kaebajale loometoetuse maksmine ja toetus tagasi nõuda ning kas sellest tulenevalt on

vaidlustatud otsus ning vaideotsus õiguspärased.

42. Vabakutselise loovisiku loometoetust on õigus saada vabakutselisel loovisikul, kes vastab

loometoetuse taotluse esitamise ajal ja loometoetuse maksmise perioodil LLS §-des 3 ja 16

sätestatud tunnustele ja tingimustele.

43. Vastustaja on vaidlustatud otsusega ning LLS § 20 lg 1 tuginedes lõpetanud kaebajale

loometoetuse maksmise, kuna vastustaja hinnangul ei vastanud kaebaja alates 05.01.2024 enam

LLS §-s 16 sätestatud tingimustele.

44. LLS § 20 lg 1 kohaselt lõpetakse loometoetuse maksmine, kui vabakutseline loovisik on

esitanud loometoetuse taotlemisel loomeliidule või Kultuuriministeeriumile teadlikult

valeandmeid või vabakutseline loovisik ei vasta enam LLS §-s 16 sätestatud tingimustele.

LLS § 16 lg 2 on vabakutselise loovisiku loometoetust muu hulgas õigus saada vabakutselisel

loovisikul, kes ei ole saanud loometoetuse taotlemisele eelnenud kuul ega saa loometoetuse

maksmise perioodil igas kuus tulumaksuga maksustatavat tulu rohkem kui pool LLS § 18 lõikes

5 nimetatud loometoetuse suurusest (p 3) ning kes ei saa vanemahüvitist PHS alusel (p 8).

45. Viidatud sätteid ning kaebuse nõuet arvestades tuleb kohtul esmajoones kontrollida, kas

vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja ei vastanud alates 05.01.2025 LLS §-s 16 sätestatud

tingimustele.

46. Kaebaja enda poolt kohtule esitatud SKA 12.01.2024 otsusest nähtub, et kaebajale määrati

seoses tema lapse kasvatamisega isa vanemahüvitis perioodiks 05.01.2024 – 03.02.2024.

PHS § 34 lg 1 kohaselt on vanemahüvitise liigid ema vanemahüvitis, isa vanemahüvitis, jagatav

vanemahüvitis ja lapsendaja vanemahüvitis. PHS § 36 lõike 2 kohaselt tekib isal isa

vanemahüvitise saamise õigus 30 päeva enne arsti või ämmaemanda määratud lapse eeldatavat

sünnikuupäeva. Isa vanemahüvitist on õigus saada 30 kalendripäeva.

Pelgalt asjaolu, et isa vanemahüvitist makstakse kokku kuni 30 päeva, ei tähenda, et seda ei

saaks pidada LLS § 16 lg-s 8 nimetatud vanemahüvitiseks. Seega on ka isa vanemahüvitis

sarnaselt teistele vanemahüvitise liikidele „vanemahüvitis PHS alusel“.

47. Vastustaja on õigesti märkinud, et LLS ei näe ette alust peatada loometoetuse maksmine

perioodiks, mil isik ei vasta LLS §-s 16 toodud tunnustele.

48. Vastustaja on põhjendatult leidnud, et LLS § 16 lg 2 p 8 välistab loometoetuse saamise

õiguse vanemahüvitise ajal. Seadusandja ei ole ette näinud erisust, kas tegemist on ema või isa

vanemahüvitisega. Erisuse puudumise tõttu ei ole vastustajal võimalik arvestada asjaoluga, et

7(10)

kaebajale määratud isa vanemahüvitis ei taga kaebajale elementaarset toimetulekut ega sotsiaal-

ning raviturva miinimumi.

Kuivõrd vaidlusalusel juhul määrati kaebajale alates 05.01.2024 isa vanemahüvitis, ei vastanud

ta viidatud kuupäevast alates enam LLS § 16 sätestatud tingimustele ning vastustajal oli LLS §

20 lg-le 1 tuginedes õigus lõpetada talle loometoetuse maksmine.

Seega ei ole kaebuse rahuldamine põhjendatud.

49. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et regulatsioon, mis annab õigusliku aluse

loometoetuse maksmine lõpetada põhjusel, et isik saab isa vanemahüvitist, on

põhiseadusvastane.

Kohus möönab, et kaebaja viidatud regulatsioonil on kitsaskohti (nt võiks hüpoteetilisel juhul

juba ühes kuus ühe päeva eest vanemahüvitise saamine välistada loometoetuse määramise),

kuid pelgalt see ei anna alust jätta kaebuses viidatud sätteid kohaldamata. Kohtu hinnangul on

võimalik regulatsiooni tõlgendada põhiseadusega kooskõlas olevana.

PS § 28 lg 2 alusel on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja

puuduse korral. Riigil on lai kaalutlusõigus, milline toetussüsteem eesmärgi saavutamiseks luua.

Põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti riigi eesmärk tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri

säilimine läbi aegade. Ka see säte ei anna isikule nõudeõigust talle sobivatel tingimustel

loometoetuse saamiseks. Arvestades ühelt poolt riigi paratamatult piiratud ressursse ja teiselt

laia kaalutlusõigust mistahes põhiseaduses mainimata toetussüsteemi loomisel, saaks kohus

sekkuda üksnes loodud normistiku erakordse meelevaldsuse korral.

Asjaolu, et ühes normis (LLS § 18 lg 71) on vastustajale kaalutlusõigus antud, ei tähenda seda,

et sama kaalutlusõigust võiks laiendada mistahes muule normile, sh vabakutselise loovisiku

mõiste või vanemahüvitise mõiste sisustamisele. Kehtiv õigus ei võimalda vastustajal sisustada

LLS §-s 16 lg 2 p-s 8 nimetatud vanemahüvitise mõistet teisiti, kui seda teeb PHS. Kuigi kehtiv

regulatsioon tekitas kaebajale ebasoodsa olukorra, ei saa seda pidada põhiseadusvastaseks.

Kaebajal oli võimalik kolme aasta jooksul valida, millal (ning millistes osades) isa

vanemahüvitist taotleda ning millal loometoetust taotleda. Asjaolu, et kaebaja otsustas

vanemahüvitist taotleda alles mõned kuud enne lapse kolmeaastaseks saamist ning seetõttu ei

vastanud ta enam loometoetuse saamise tingimustele, ei muuda vaidlustatud otsust

õigusvastaseks. Olukord, kus isik peab valima, kas kasutada isa vanemahüvitist või saada

üksnes loometoetust (ning sellega kaasnevat ravikindlustust, ravikindlustuse seaduse § 5 lg 2 p

3), ei ole põhiseadusvastane.

Lisaks on vastustaja õigesti märkinud, et kaebajal olnuks võimalus esitada vabakutselise

loovisiku loometoetuse taotlus alates 01.04.2024. Sellisel juhul oleks ta saanud nii isa

vanemahüvitist kui ka vabakutselise loovisiku loometoetust (eeldusel, et selleks ajaks oli EEL-il

veel sihtotstarbelist raha loometoetuste maksmiseks).

50. Seoses muude kaebuses esitatud väidetega selgitab kohus järgmist.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et tal puudus kohustus EEL-i täiendavast tulust (s.o saadud isa

vanemahüvitisest) teavitada.

EELi 21.02.2024 otsusega nr 92, millega kaebajale määrati vabakutselise loovisiku

loometoetus, sätestati kaebajale lisakohustus (otsuse alapeatükk „Lisakohustus“) teavitada EEL-

i asjaoludest, mille tõttu vabakutseline loovisik, kellele makstakse loometoetust, ei vasta LLS §-

s 3 ja §-s 16 sätestatud eeldustele ja tingimustele, on loovisik kohustatud sellest viivitamata

loomeliidule teatama. Otsuses oli üheselt mõistetavalt märgitud, et loometoetuse saaja peab

loomeliitu koheselt teavitama, kui tema tulumaksuga maksustatav tulu, töövõimetoetus või

8(10)

töövõimetuspension kalendrikuus (v.a loometoetus) ületab 410 eurot brutotasuna. Samuti

sisaldus otsuses hoiatus lisakohustuse täitmata jätmise tagajärgedest.

Ka oli otsuses rõhutatud lisakohustuse täitmise olulisust („Seepärast on lisakohustuse järgimine

ja täitmine oluline, et loometoetuse saaja ei paneks ennast ise olukorda, kus lubatust kõrgema

sissetuleku saamisest teatamata jätmine toob tulevikus kaasa olukorra, kus tagastada tuleb

mitmete kuude vältel makstud loometoetus.“)

Arvestades eeltoodut pidi kaebaja mõistma, et tal tuleb EEL-ile teada anda nii sellest, et talle on

määratud vanemahüvitis kui ka sellest, et saadud hüvitis brutotasuna ületab 410 eurot.

51. Kaebaja on kaebuses korduvalt märkinud, et ta ei ole EEL-ile valeandmeid esitanud.

Vastustaja on vastuses kaebusele (vt vastuse p 10) seisukohal, et kaebaja on teadlikult esitanud

loometoetuse taotlemisel valeandmeid, tõendades seda loometoetuse taotluse ja sellel toodud

kinnitusega, et ta ei saa vanemahüvitist PHS alusel.

Kohus vastustaja etteheitega ei nõustu. Loometoetuse taotluse esitamise ajal (s.o 01.01.2024) ei

saanud kaebaja vanemahüvitist PHS alusel (eespool viidatud SKA otsus), mistõttu ei ole ka

vastava kinnituse esitamine käsitatav valeandmete esitamisena.

Kuigi vastustaja on vastuses kaebusele valeandmete esitamisele viidanud, ei oma selle väitega

mittenõustumine asja lahendamisel tähendust. Otsusest nähtuvalt lõpetati kaebajale

loometoetuse maksmine, kuna ta ei vastanud enam LLS §-s 16 sätestatud tingimustele.

Vaidlustatud otsuses ega vaideotsuses ei ole valeandmete esitamisele tuginetud (valeandmeid on

mainitud üksnes otsuses ja vaideotsuses viidatud õigusaktide sätetes). Seda seisukohta toetab

otsuse p-s 24 esitatud selgitus: „LLS § 18 lõike 7 kohaselt peab vabakutselise loovisiku

loometoetuse korduvaks taotlemiseks eelmise toetuse maksmise ajavahemiku lõppemisest

olema möödunud vähemalt 2 aastat“). Valeandmete esitamise korral kaotaks vabakutseline

loovisik loometoetuse taotlemise õiguse kolmeks aastaks (vrd LLS § 20 lg 2).

52. Kohus nõustub kaebajaga küll selles, et lapsevanemaks olemine ja lastega tegelemine ei

välista loometöö tegemist, kuid ei nõustu kaebaja etteheitega, et asja otsustamist mõjutas

vastustajapoolne väidetav uurimiskohustuse rikkumine. Kaebajale lõpetati loometoetuse

maksmine seetõttu, et ta sai vanemahüvitist.

53. Kohtu hinnangul on kaebaja LLS-i § 16 lg 2 p 3 sõnastusest („Vabakutselise loovisiku

loometoetust on õigus saada vabakutselisel loovisikul, kes vastab järgmistele tunnustele: - ei

ole saanud loometoetuse taotlemisele eelnenud kuul ega saa loometoetuse maksmise perioodil

igas kuus tulumaksuga maksustatavat tulu rohkem kui pool käesoleva seaduse § 18 lõikes 5

nimetatud loometoetuse suurusest;“) ebaõigesti järeldanud, et vabakutseline loovisik ei vasta

toetuse saamise tingimustele üksnes juhul, kui ta saaks kõikidel toetuse maksmise perioodi

kuudel tulu rohkem kui pool LLS § 18 lg-s 5 nimetatud toetuse suurusest.

Kohtu hinnangul tuleneb viidatud sättest, et vabakutselise loovisiku loometoetust saav isik tohib

loometoetuse maksmise perioodil igas kuus saada tulumaksuga maksustatavat tulu kuni pool

LLS § 18 lg-s 5 nimetatud loometoetuse suurusest, kui ei tohi üheski kuus saada rohkem kui

pool nimetatud toetuse suurusest.

54. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning selle

tühistamiseks puudub alus. Seetõttu puudub alus ka vaideotsuse tühistamiseks.

55. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

9(10)

(allkirjastatud digitaalselt)

Tristan Ploom

10(10)