2-22-10269/55 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.01.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-10269

Kohtuasi

Nord Print OÜ hagi Telia Eesti AS vastu võlgnevuse

ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.06.2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Nord Print OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

614 501 eurot 8 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Nord Print OÜ (registrikood

11426908), lepinguline esindaja Irina Popova

Kostja (vastustaja) Telia Eesti AS (registrikood

10234957), lepinguline esindaja vandeadvokaat Arne Ots

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Nord Print OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 19.06.2023 tsiviilasjas nr 2-22-10269 tehtud otsuse resolutsioon

muutmata, kuid muuta ja täiendada osaliselt otsuse põhjendusi.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Nord Print OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-22-10269

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Nord Print OÜ (hageja) esitas 13.07.2022 Harju Maakohtule Telia Eesti AS (kostja) vastu

hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 267 439 eurot 53 senti ja

01.06.2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 103 022 eurot 98 senti. Lisaks palus

hageja kostjalt välja mõista viivise 0,25% võlgnetavalt summalt päevas alates 01.06.2022

kuni võlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude suurus.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled lepingu nr K01/2021-EE, mille alusel omandas

kostja telekanalite Eesti Vabariigi territooriumil retransleerimise õigused. Mh olid loetelus

telekanalid (mh NTV Mir, PBK, Ren TV), mille kättesaadavaks tegemine (edastamine) pärast

sanktsioonide kehtestamist on keelatud.

Menetlusosalised ei vaidle

telekanalite

retransleerimise keelu üle. Pärast sanktsioonide kehtestamist telekanalite edastamine lõpetati.

1.2. Kostja jättis tasumata telekanalite taasedastamise eest perioodil 01.01.2022–27.02.2022,

mil telekanalite taasedastamine oli lubatud, toimus lepingu kohaselt ning telekanalite

taasedastamiseks ei olnud kehtestatud sanktsioone. Kostja sai telekanalite edastamise eest

tarbijatelt tasu (st teenis tulu). Kostja lõpetas telekanalite retransleerimise 28.02.2022. Hageja

esitas nimetatud perioodi eest kostjale tasumiseks arved nr 17046, nr 17047, nr 17146 ja nr

17147 (kokku 267 439 eurot 53 senti), mis muutusid sissenõutavaks 03.03.20202 ja

31.03.2022.

1.3. Pooled ei vaidle võlgnevuse suuruse üle (arvetel märgitu vastab lepingus kokkulepitule),

kuid kostja ei nõustu otsitud põhjustel võlgnevust tasuma. Hageja edastas kostjale nõude

07.04.2022 ning kostja vastas sellele 25.04.2022. Hageja esitas nõude perioodi eest, mil

lepinguliste kohustuste täitmiseks takistused puudusid. Kostja ei saa keelduda arvete

tasumisest, tuginedes finantssanktsiooni rikkumisele. Hageja, tema esindajad, kasusaajad ning

temaga ärisuhtes või seda kavandavad isikud ei ole finantssanktsiooni subjektid. Lisaks ei ole

muud alust kohaldada sanktsiooni. Asja lahendamisel ei ole tähtis, kes oli varem hageja

juhatuse liige või osanik. Hageja lükkas kostja kahtlused, et hageja on finantssanktsiooni

subjekt, ümber äriregistri andmetega. Kostja lepinguliste kohustuste täitmine ei ole

õigusvastane. Kostjal ei olnud õigust ega kohustust rakendada omal algatusel tehingulist

finantssanktsiooni ning jätta lepingus kokku lepitud summad tasumata. Selline kohustus on

üksnes hagejal, kes ei tohi pärast rahvusvahelise finantssanktsiooni kehtestamist tasuda raha

või teha ülekandeid hagejaga lepingulistes suhetes olevatele isikutele, kes on

finantssanktsiooni subjektid. Hageja teab rahvusvahelise sanktsiooni seadusest (RSanS)

tulenevaid kohustusi. Asjakohatu oli kostja väide, et ta nõustub makse tegema, kui Rahapesu

Andmebüroo (RAB) kinnitab kirjaliku otsusega, et hagejale tasude maksmine on lubatud.

Finantssanktsiooni kohaldamise aluseks ei saa olla RAB-i märgukirjad, sest need ei ole

kostjale kohustusi loovad haldusaktid. Kostja ei täitnud RSans §-s 19 sätestatud kohustust

teavitada finantssanktsiooni kohaldamisest RAB-i. Vastasel juhul pidanuks RAB tegema

RSanS § 18 lg- s 1 nimetatud kontrolltoimingud, et selgitada välja, kas kostja kohaldas

finantssanktsiooni põhjendatult. Kui kostja oleks kohaldanud finantssanktsiooni õiguspäraselt

oleks RAB hagejat sellest RSanS § 18 lg 4 kohaselt teavitanud. Seega ei tuvastanud RAB, et

hageja on finantssanktsiooni subjekt või et tehingud hagejaga rikuvad finantssanktsiooni.

2-22-10269

1.4. Kostja makstavate tasude arvelt tuleb hagejal tasuda Eestis registreeritud töötajate

töötasud ja hageja tegevuskulud (mh maksud Eesti Vabariigile). Praegu on finantssanktsiooni

kohaldatud hagejale makstavatele (mitte kolmandatele isikutele edasikantavatele) summadele.

Hageja ei ole finantssanktsiooni subjekt ning hageja andmed on kättesaadavad Eesti

äriregistris. Teised lepingupartnerid on tasunud hageja arveid.

1.5. Viivisenõude vähendamine ei ole põhjendatud (mh on praegu tegemist professionaalse

turuosalisega).

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

2.1. Pooled sõlmisid 30.06.2021 lepingu, millega hageja andis kostjale õiguse taasedastada

Eestis telekanaleid PBK, REN TV, NTV Mir, DOM Kino. Hageja väljastas lepingu alusel

kostjale vaidlusalused arved.

2.2. Euroopa Liidu Nõukogu 17.03.2014. a määruse nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid

meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava

või ohustava tegevusega (määrus (EL) nr 269/2014), lisasse I lisati 23.02.2022 Bank Rossiya.

Määruse (EL) nr 269/2014 lisa I kohaselt on Bank Rossiyal oluline osalus riiklikus

meediagrupis, mis kontrollib Venemaa valitsuse Ukraina destabiliseerimise poliitikat

aktiivselt toetavaid telekanaleid. RAB saatis raadio- ja televisiooniorganisatsioonidele ning

abioperaatoritele 24.02.2022, 28.02.2022, 03.03.2022 ja 18.03.2022 märgukirjad (RSanS §

14, § 16 lg 6). Viidatud märgukirjade tõttu vastas kostja hageja nõudele, et kehtivate

õigusaktide kohaselt ei ole kostjal lubatud teha hagejale lepingu alusel väljamakseid või

ülekandeid. Pädev riigiasutus tuvastas, et mitmetel viidatud lepingu alusel hageja esindatud

telekanalitel või nende sisul on õigusvastased seosed sanktsioneeritud isikutega. Hagejale

maksete tegemine on õigusvastane.

2.3. Hagejale maksete tegemisel teeks kostja raha kättesaadavaks Bank Rossiyale või YVKle.

Teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse rahvusvahelise

konventsiooni (konventsioon) art 13 p a järgi on ringhäälinguorganisatsioonidel õigus lubada

ja keelata oma saadet taas üle kanda. Vene Föderatsioon ja Eesti Vabariik on konventsiooniga

ühinenud. Seega peab hageja olema omandanud vastavad rahalise väärtusega õigused

tsiviilasjas loetletud telekanalite taasedastamisõiguse müümiseks. Hageja tasub eelduslikult

nende õiguste eest kostjalt nõutava tasu arvelt ning raha jõuab sanktsioneeritud telekanalite

omanikeni. Lisaks on hageja 21.09.2007 registrisse kantud äriühing, mille ainuosanik ja

juhataja oli 2020. a sügiseni OS. Alates 2020. a sügisest on hageja ainuosanik ja juhataja JS.

Hageja endisel ja praegusel ainuosanikul ning juhatajal on sama perekonnanimi. Äriühingu

osaluse ja juhtimise peresisene üleandmine oli eelduslikult tingitud sellest, et 2020. a alguses

korraldasid uurimisasutused OS osalusega Baltic Media Alliance Ltd. (mh praegu hageja

väljaantava nädalalehe MK-Estonia endine omanik) kontorites läbiotsimise. Eelduslikult on

OSl ka pärast 2020. a sügist hageja üle valitsev mõju. OS tunnistati 28.01.2022 määrusega

(EL) nr 269/2014 kehtestatud sanktsiooni rikkumises süüdi, kuna ta tegi äriühingute (SIA

Baltijas Mediju Alianse, Baltic Media Alliance) majandustegevusest saadud raha

kättesaadavaks sanktsioonide loetellu kantud kinnise aktsiaseltsi National Media Group

(NMG) aktsionärile YKle. Lisaks rikkus OS, tegutsedes SIA Baltijas Mediju Alianse huvides,

Vene Föderatsiooni kodaniku YK suhtes kehtestatud sanktsioone. Seeläbi tehti äriühingule

AS Pervõi Kanal. Vsemirnaja Set, milles oli oluline mõju YKl, kättesaadavaks 14 022 583

eurot. Olukorras, kus hageja nõuab tasu sanktsioneeritud telekanalite vahendamise eest ja

2-22-10269

hagejaga seotud isik on sanktsioonide rikkumise eest süüdi mõistetud, on alust arvata, et

hageja tasu maksmisel tehakse raha otseselt või kaudselt kättesaadavaks sanktsioneeritud

telekanalite omanikele ja sanktsioneeritud isikute loetellu kantud isikutele või nende kasuks.

Selline tegevus on määruse (EL) nr 269/2014 art 2 lg 2 ja art 9 lg 1 järgi keelatud. Asja

lahendamisel ei ole tähtis see, kas ajalehe reklaamitellijad maksavad hagejale, ega see, kas ja

millistele teenusepakkujatele maksab hageja.

2.4. Kostja teavitas RAB-i hagejaga seotud asjaoludest, kuid ei saanud sisulist vastust. Hageja

ei esitanud RAB-ile RSanS § 17 alusel taotlust, et maandada rahvusvahelise sanktsiooni

maandamise riski.

2.5. Hagi põhivõlgnevuse osas rahuldamise korral ei ole alust mõista kostjalt välja viivist hagi

rahuldava otsuse jõustumise eelse perioodi eest. Raha kinni pidades käitus kostja hoolsalt ja

heas usus ning kooskõlas määrusega (EL) nr 269/2014 (määruse (EL) nr 269/2014 art 10 lg

1). Võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 4).

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle. Pooled sõlmisid 30.06.2021 lepingu

K01/2021- EE, millega hageja andis kostjale õiguse taasedastada Eestis telekanaleid PBK,

REN TV, NTV Mir, DOM Kino. Hageja väljastas kostjale 31.01.2022 arve nr 17046 summas

132 910 eurot 94 senti (maksetähtaeg 02.03.2022) ja arve nr 17047 summas 1228 eurot 56

senti (maksetähtaeg 02.03.2022) ning 28.02.2022 arve nr 17146 summas 132 048 eurot 67

senti (maksetähtaeg 30.03.2022) ja arve nr 17147 summas 1251 eurot 36 senti (maksetähtaeg

30.03.2022). Kostja taasesitas lepingus märgitud telekanaleid kuni 28.02.2022. Pooled ei

vaielnud ka arvete sisu ja suuruse üle.

3.2. Maakohus viitas VÕS §-dele 76 ja 368. Lisaks viitas maakohus, et sanktsioneeritud

isikutele kuuluvad ning nende valduses või kontrolli all olevad varad ja majandusressursid

tuleb külmutada ning raha ei tohi otseselt ega kaudselt kättesaadavaks teha sanktsioneeritud

isikutele või nendega seotud isikutele ega nende kasuks (määruse (EL) nr 269/2014 art 2 lg-d

1 ja 2). Kui füüsiline või juriidiline isik kahtleb, kas temaga ärisuhtes olev või seda kavandav

isik on finantssanktsiooni subjekt või tema poolt kavandatav või tehtav tehing või toiming

rikub finantssanktsiooni, kohaldab ta finantssanktsiooni ja hangib lisateavet asjaolude kohta,

mis võimaldavad kindlaks teha, kas kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub

finantssanktsiooni (RSanS § 19 lg 2). Kui füüsiline või juriidiline isik tuvastab lisateabe

põhjal finantssanktsiooni subjekti või et tema poolt kavandatav või tehtav tehing või toiming

rikub finantssanktsiooni või lisateave ei võimalda seda kindlaks teha, kohaldab isik

finantssanktsiooni ja teavitab sellest viivitamata RAB-i (RSanS § 19 lg 3).

3.3. RAB saatis 2022. a veebruaris, kui Venemaa relvajõud alustasid täiemahulist sissetungi

Ukrainasse, raadio- ja televisiooniorganisatsioonidele ning abioperaatoritele mitmeid

märgukirju (I kd, tl-d 99–104). Pooled ei vaielnud, et YK, kes on seotud telekanalite PBK,

REN, NTV MIR ja DOM Kino litsentse omavate äriühingutega, ja Bank Rossiya on kantud

määruse (EL) nr 269/2014 lisas I esitatud nimekirja. Maakohtu hinnangul oli alust arvata, et

hagi rahuldamise ja hagejale makse tegemisega tehakse raha kättesaadavaks Bank Rossiyale

või YKle või nende kasuks. Kostjal oli alust kohaldada hageja suhtes finantssanktsiooni ning

jätta lepingulised kohustused täitmata (määrus (EL) nr 269/2014 art 11 lg 1).

2-22-10269

Hageja vahendas lepingu alusel sanktsioneeritud isikutega seotud telekanaleid või nende sisu.

Poolte lepingu esemeks olevad Vene telekanalid on sanktsioneeritud isikute YK, Bank

Rossiya või NMG kontrolli all. Seega nõudis hageja kostjalt tasu sanktsioneeritud isikute

telekanalite edastamise eest. Tegemist oli rahalise väärtusega õigustega ning sai eeldada, et

hageja tasub nende eest kostjalt nõutava tasu arvelt ning see võib jõuda sanktsioneeritud

telekanalite omanikeni. RAB rõhutas 03.03.2022. a ja 18.03.2022. a märgukirjades, et hageja

vahendatavad telekanalid kuuluvad Venemaal NMG-le või Bank Rossiyale, mille üle on YKl

kui sanktsioonialusel isikul mõju. Lisaks osundas RAB, et ka telekanalite PBK, REN, NTV

MIR ja DOM Kino vahendamine ja nende eest maksmine litsentse omavate äriühingute abiga

on rahvusvahelise sanktsiooni rikkumine.

Rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamine eeldab kahtluspõhist tegutsemist ning kohustatud

subjektil tuleb kahtluse tekkimisel teatud viisil käituda. Praegu viitas RAB selgelt, et hagejale

tasu maksmine võib olla rahvusvahelise sanktsiooni rikkumine. Seega tuli kostjal külmutada

hagejale litsentsilepingu alusel tehtavad maksed. Tegemist ei olnud tavapärase olukorraga,

kus kohustatud isik kohaldab kahtluse tekkimisel sanktsiooni ja teavitab sellest RAB-i. RAB

sekkus ise ja andis teada, et hagejale väljamaksete tegemine on õigusvastane. Hagejalt RSanS

§ 19 lg 2 alusel nõutud andmete esitamine oli hageja (mitte kostja) kontrolli all. Kostja

võimalused tõendada hageja suhtes tekkinud kahtlust olid piiratud. Lisaks oli määruse (EL) nr

269/2014 järgi kahtluse kõrvaldamine hageja kohustus (määruse (EL) nr 269/2014 art 11 lg

2). Hageja ei esitanud lisaselgitusi ega RAB-i õiendit, kui kostja palus hagejal esitada RAB-i

kirjaliku otsuse, et hagejale maksete tegemine on õigusaktide kohaselt lubatav ja õiguspärane.

Kuna hageja ei andnud kostjale vajalikku lisateavet, oli kostjal õigus ja kohustus rakendada

hageja suhtes RSanS § 19 lg 3 järgi finantssanktsiooni. Hageja ei tõendanud ka

kohtumenetluses, et RAB- i hinnangul on rahaülekannete tegemine lubatav ja õiguspärane.

3.4. Hageja viitas ekslikult, et tema kohustus on vajadusel finantssanktsiooni kohaldada.

RAB- i 03.03.2022. a ja 18.03.2022. a märgukirjade järgi ei tohi tasu maksta ka

sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite vahendajatele. Finantssanktsiooni kohaldamisel

peab iga lüli tehingute ahelas veenduma oma tehingute ja toimingute õigsuses. Kostja õigused

ja kohustused finantssanktsioonide rakendamisel ei sõltunud sellest, kas ja millises ulatuses

hageja oma kohustusi täidab. Olukorras, kus RAB selgitas raadio- ja

televisiooniorganisatsioonidele ning abioperaatoritele, et hageja edastatavatel telekanalitel või

nende sisul on õigusvastased seosed sanktsioneeritud isikutega ning sanktsiooni rikkumine on

mh kanalite eest maksmine, tuli kostjal keelduda oma lepingulise kohustuste täitmisest

hagejale. Määrus (EL) nr 269/2014 on otsekohalduv ning RSanS § 9 lg 1 ja § 19 lg-te 1 ja 3

kohaselt tuleb sanktsiooni kohaldada igal füüsilisel ja juriidilisel isikul iseseisvalt.

3.5. Maakohtu hinnangul ei saanud kostja olukorras, kus ta küsis hagejalt teavet, kuid hageja

ei esitanud seda, tõendada negatiivset asjaolu, et hageja tehingud või toimingud ei riku

finantssanktsiooni. Hagejal tuli tõendada, et kostja kohaldas hageja suhtes finantssanktsiooni

alusetult. Maakohus selgitas, et oma tõendamiskoormuse täitmiseks on hagejal RSanS § 17

järgi õigus esitada RAB-ile taotlus kontrollida, kas sanktsiooni kohaldamine oli praegu

õiguspärane. Hageja esitas RAB-ile laiema taotluse, kuid leidis, et tal ei ole kohustust esitada

RAB-ile vastavat taotlust. Hageja ei soovinud esitada lisatõendeid. Hageja ei täitnud oma

tõendamiskoormist ega lükanud ümber kahtlust, et sanktsioneeritud isikutega seotud

telekanalite vahendamise eest nõutav tasu võib jõuda sanktsioneeritud isikuteni.

Sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite vahendamise eest maksmist ei muutnud

lubatavaks see, et tasutakse hageja väljaantavas ajalehes ilmunud reklaami eest, või see, et

2-22-10269

hageja maksab kellelegi mõne teenuse eest. Seega oli kostjal õigus keelduda hagejale arvete

nr 17046, nr 17047, nr 17146 ja nr 17147 tasumisest.

3.6. Hageja on vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 mõttes, kuni ta edastab kostjale lisateabe

või raha ülekandmist lubava RSanS § 17 alusel vastu võetud RAB-i otsuse. Hageja ei saa

tugineda kostja rikkumisele olukorras, kus lepingu täitmine ja kostja poolt hagejale raha

kandmine on objektiivselt takistatud üksnes hageja toimingute tegemata jätmise tõttu (VÕS §

101 lg 3, § 23 lg 2). Rakendades hageja suhtes finantssanktsiooni arvete tasumata jätmise

kaudu, ei rikkunud kostja õigusnormide tagasiulatuva mõju keeldu. RSanS § 14 p-s 2

sätestatud finantssanktsiooni rakendamisel ei ole tähtis, millise perioodi eest makstava raha ja

majandusressursside kättesaadavaks tegemine keelatakse. Finantssanktsiooni rakendamist ei

piira asjaolu, et telekanalite transleerimine ja teenuste vahendamine toimus enne sanktsiooni

rakendamist.

3.7. Kuna hageja põhinõue oli alusetu, oli alusetu ka kõrvalnõudena esitatud viivisenõue.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse norme ja

rikkus menetlusõiguse norme (mh hindas vääralt tõendeid).

4.2. Maakohtu otsuse resolutsioon on ebaseaduslik. Maakohus jättis ekslikult hagi

rahuldamata olukorras, kus hageja oli vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 tähenduses.

Maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt puudub kostjal lõplikult kohustus võlgnevus tasuda.

Seejuures ei keeldunud kostja lõplikult hagejale võlgnevuse tasumisest, vaid tugines sellele, et

tal on õigus oma kohustuse täitmisest keelduda seni, kui võlgnevuse ülekandmine ei ole

lubatud. Maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt ei ole hagejal õigust nõuda võlgnevuse

tasumist ning kostjal kohustust võlgnevust tasuda ka olukorras, kus kostja kohaldas hageja

suhtes finantssanktsioone õigusvastaselt. Kohus ei saaks uut hagi tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 4 kohaselt menetleda. Maakohus ületas nõude piire, kui jättis

hagi lõplikult rahuldamata olukorras, kus kostja ei vaielnud nõudele vastu sisuliselt, vaid

esitas üksnes väite, et ei saa kohustust ajutiselt täita (TsMS §-d 5 ja 439).

4.3. Kostjal ei olnud õigust keelduda hagejale võlgnevuse tasumisest. Maakohus ei hinnanud,

kas sanktsiooni kohaldamine oli põhjendatud või kas see on jätkuvalt põhjendatud. Lisaks

jättis maakohus sisuliselt tähelepanuta, et sanktsiooni kohaldamiseks oli kohustatud hageja,

mitte kostja. Maakohus ei lähtunud seadusest, asjas kogutud tõenditest ega tuvastatud

asjaoludest.

4.3.1. Kostja ei kohaldanud finantssanktsiooni RSanS § 19 lg 3 alusel, kuna ei esitanud

RAB- ile vastavat teavet. Kostja kohaldas finantssanktsiooni RAB-i märgukirjade alusel ning

jättis nimetatud ettekäändel arved tasumata. Sellises olukorras on kaheldav, kas hageja saab

esitada RAB-ile RSanS § 17 alusel taotluse kontrollida hageja suhtes kohaldatud

finantssanktsiooni õiguspärasust. RSanS sätteid kogumis tõlgendades tekib kontrollikohustus

üksnes juhul, kui finantssanktsiooni rakendamisest kohaselt teavitatakse. Vastasel juhul saaks

pahauskne lepingupool keelduda oma kohustuste täitmisest, viidates üksnes sanktsiooni

rakendamisele.

2-22-10269

4.3.2. Hageja vaidlustas halduskohtumenetluses RAB-i märgukirjad, millest väidetavalt

finantssanktsiooni rakendamise kohustus tuleneb. Tallinna Ringkonnakohus märkis

30.05.2023 haldusasjas nr 3-22-1869 tehtud lahendis järgmist. RAB-i märgukirjad ei ole

haldusaktid, vaid toimingud. Märgukirjadega ei kehtestata ega kohaldata hageja suhtes

finantssanktsiooni ning nende eesmärgiks ei ole mõjutada hageja õiguste või kohustuste

mahtu. Hageja pöördumine RAB-i RSanS §-s 17 sätestatud taotlusega ei ole eraõigusliku

vaidluse algatamise või lahendamise eelduseks. Selline taotlus on üksnes hageja võimalik

õiguskaitsevahend. Seega kohaldas maakohus praeguses asjas ekslikult materiaalõigust, kui

leidis, et hageja peab nõude rahuldamise eeldusena pöörduma RAB-i. Olukorras, kus hageja

ei esitanud RSanS § 17 alusel taotlust (või RAB ei oleks seda menetlenud), ei sõltunud hageja

nõude lahendamine sellise taotluse esitamisest või selle alusel saadavast teabest.

4.3.3. Maakohus kohustas hagejat tõendama negatiivseid asjaolusid ning leidis ekslikult, et

üksnes hagejal oli võimalik tõendada tema suhtes rakendatud sanktsioonide alusetust. Kostjal

oli kohustus algatada RAB-i kontroll väidetavalt kohaldatud finantssanktsiooni õiguspärasuse

kohta. Saadud teabega oleks kostja saanud tõendada, et tal oli õigus keelduda oma kohustuste

täitmisest ja ta oli vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 tähenduses. Kostja pidi praegu

tõendama, et kohaldas finantssanktsiooni RSanS-is sätestatud korras. Edastatud teate saamisel

käivitunuks RAB-i RSanS § 18 lg-s 1 sätestatud kohustus kontrollida kohaldatud

finantssanktsiooni õiguspärasust. RAB peab teate esitajat teavitama kontrolli tulemustest kahe

tööpäeva jooksul (RSanS § 18 lg 3). RAB-il oli kohustus teavitada finantssanktsiooni

õiguspärasusest ka hagejat (RSanS § 18 lg 4). RAB ei edastanud pooltele viimase pöördumise

alusel viidatud teavitusi.

4.3.4. Kostja ei olnud kohustatud ega õigustatud hageja suhtes finantssanktsiooni rakendama

ning ta ei saa seda teha lõpmatult. Maakohus leidis ekslikult, et iga lüli tehinguahelas peab

kohaldama finantssanktsiooni. Kostja nimetatud isikud ja hageja ei ole finantssanktsiooni

subjektid. RSanS § 14 p 2 järgi peab finantssanktsiooni rakendama hageja, kes on tehingu

kontekstis finantssanktsiooni subjektile lähemal. Vastasel juhul võiksid nt televaatajad jätta

teenuse eest tasumata, viidates kostja suhtes rahvusvahelise finantssanktsiooni kohaldamisele.

Hageja ei ole sanktsioneeritud isik, hagejale lepinguliste tasude ülekandmine ei ole keelatud

ning hageja teised lepingupartnerid tasuvad arveid regulaarselt. Maakohus ei selgitanud, miks

sanktsioneeritud isikutega seotud telekanalite vahendamise eest võis tasuda kostjale, mitte aga

hagejale. Kostja jättis tarbijatelt saadud tasud endale.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda.

Menetluse edasine käik

6. Hageja selgitas ringkonnakohtumenetluses järgmist. Hageja pöördus 04.04.2022 RAB-i

poole, et saada mh kinnitus, et hagejale raha kandmine ei ole sanktsioneeritav tegevus. Lisaks

on hageja seisukohad vastuolulised küsimuses, kas praeguse asja menetlus tuleb peatada

haldusasja nr 3-24-1734 menetluse tõttu (haldusasja lahendist järeldub, kas hagejale raha

kandmine on võimalik).

7. Ringkonnakohus jättis 05.12.2024. a määrusega rahuldamata hageja 02.10.2024. a taotluse

võtta asja materjalide juurde haldusasja nr 3-24-1734 materjalid.

2-22-10269

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata

ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada

kohtuotsuse põhjendusi.

9. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu lahendit tervikuna.

10. Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui tuvastas, et pooled

ei vaielnud hageja poolt kostjale lepingu alusel esitatud arvete sisu ja nõutava põhivõlgnevuse

suuruse üle. Menetlusosalised vaidlevad praeguses asjas üksnes selle üle, kas kostja kohaldas

õiguspäraselt hageja suhtes finantssanktsiooni ning kas hageja on seetõttu vastuvõtuviivituses

VÕS § 119 lg 1 mõttes.

11. Ringkonnakohus märgib lahendi parema jälgitavuse huvides, et viitab praeguse asja

lahendamisel hetkel kehtivale RSanS-i redaktsioonile kui kehtivale RSanS-ile ning hagi

esitamise ajal kehtinud RSanS-i redaktsioonile kui varasemale RSanS-ile. Olukorras, kus

RSanS-i säte ei ole alates hagi esitamisest muutunud, kasutab ringkonnakohus õigusakti

lühendit „RSanS“ ilma täiendusteta.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb asja lahendamisel mh hinnata, kas hageja suhtes

finantssanktsiooni kohaldamine on jätkuvalt õiguspärane. Lisaks võimaldavad RSanS-i

kehtivas redaktsioonis tehtud muudatused ja nende kohta seaduseelnõu seletuskirjas märgitu

mh sisustada viidatud seaduse varasemas redaktsioonis sätestatu mõtet.

12. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus lõppjäreldusena põhjendatult, et kostja

kohaldas hageja suhtes finantssanktsiooni õiguspäraselt ning hageja on VÕS § 119 lg 1 mõttes

vastuvõtuviivituses. Põhjendamatud on hageja etteheited, et maakohus ei hinnanud kostja

poolt hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasust sisuliselt.

12.1.

Varasema RSanS § 14 järgi oli finantssanktsioon RSanS-i tähenduses mh

rahvusvaheline sanktsioon, millega kohustati külmutama rahvusvahelise finantssanktsiooni

subjekti rahalisi vahendeid ja majandusressursse (p 1) või keelati finantssanktsiooni subjektile

rahaliste vahendite ja majandusressursside kättesaadavaks tegemine (p 2). Rahvusvahelise

sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

(332 SE) seletuskirja kohaselt on kehtiva RSanS-i muutmisel arvestatud sanktsiooni subjekti

termini täpsustust (sanktsioonitüübist tulenevalt määratakse rahvusvahelise sanktsiooni

subjekt, kas nimekirja või üldiste tunnuste alusel).

Lisaks on kehtivat RSanS § 14 täiendatud lg-ga 2, et täpsustada nimekirjaga määratud

finantssanktsiooni subjekti. RSanS § 14 lg 2 kohaselt on RSanS § 14 lg 1 p-des 1 ja 2

nimetatud nimekirjaga määratud rahvusvahelise finantssanktsiooni subjekt rahvusvahelist

sanktsiooni kehtestavas või rakendavas õigusaktis nimeliselt määratud füüsiline või juriidiline

isik, üksus või asutus, kelle suhtes on kehtestatud rahaliste vahendite ja majandusressursside

külmutamise kohustus (p 1) või RSanS § 14 lg 2 p-s 1 nimetatud isikuga seotud füüsiline või

juriidiline isik, üksus või asutus, kelle suhtes on rahvusvahelist sanktsiooni kehtestavas või

rakendavas õigusaktis nimetatud juhul ja tingimustel selle seose tõttu kehtestatud rahaliste

vahendite ja majandusressursside külmutamise kohustus (p 2). Rahvusvahelist sanktsiooni

2-22-10269

rakendav õigusakt SanS-i tähenduses on rahvusvaheline leping, Euroopa Liidu Nõukogu

määrus või Eesti Vabariigi seadus, mille alusel kohaldatakse rahvusvahelist sanktsiooni

kehtestavas õigusaktis ettenähtud kohustusi ja keelde (RSanS § 9 lg 1). Varasemas

kohtupraktikas on selgitatud, et RAB-i märgukirjad on toimingud (mitte haldusaktid) ning

nendega ei kehtestata ega kohaldata isiku suhtes finantssanktsiooni (TlnRnKm 30.05.2023, 3-

22-1869/12, p 12).

Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse eelnõu (721 SE) seletuskirja kohaselt keelatakse RSanS

§- s 14 määratletud rahvusvahelise sanktsiooniga kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel

otseselt või kaudselt finantssanktsiooni subjektile kuuluvate, tema käsutuses või kontrolli all

olevate rahaliste vahendite ja majandusressurssidega tehingute tegemine ning otseselt või

kaudselt finantssanktsiooni subjektile rahalistele vahenditele või majanduslikele ressurssidele

juurdepääsu võimaldamine või neist kasu saamine. Kuigi finantssanktsiooni subjektid on

nimeliselt loetletud Euroopa Liidu Nõukogu määruste lisades, tuleb Euroopa Liidu Nõukogu

määruste järgi üldjuhul külmutada nii finantssanktsiooni subjekti omandis kui ka kontrolli all

olev vara ning kõik finantssanktsiooni kontrolli all olevad üksused ei pruugi olla sanktsiooni

subjektidena loetletud.

Rahvusvahelise sanktsiooni subjekt oli varasema RSanS § 5 järgi rahvusvahelist sanktsiooni

kehtestavas või rakendavas õigusaktis kindlaksmääratud füüsiline või juriidiline isik, üksus

või asutus, kelle suhtes kohaldatakse rahvusvahelist sanktsiooni. Kehtivas SanS-is on lisaks

täpsustatud, et rahvusvahelise sanktsiooni subjekt on rahvusvahelist sanktsiooni kehtestavas

või rakendavas õigusaktis üldise tunnuse või nimekirjaga kindlaksmääratud füüsiline või

juriidiline isik, üksus või asutus, kelle suhtes kohaldatakse rahvusvahelist sanktsiooni.

Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu (332 SE) seletuskirja kohaselt on viidatud täienduse eesmärk õigusselgus.

12.2.

Euroopa Liidu Nõukogu 12.05.2014. a määruse nr 476/2014, millega muudeti määrust

(EL) nr 269/2014, (määrus (EL) nr 476/2014) art-ga 1 muudetud määruse (EL) nr 269/2014

art 2 lg 1 kohaselt külmutatakse kõik lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele,

üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele

või asutustele kuuluvad, nende valduses või kontrolli all olevad rahalised vahendid ja

majandusressursid. Määruse (EL) nr 476/2014 art-ga 1 muudetud määruse (EL) nr 269/2014

art 2 lg 2 järgi ei tehta rahalisi vahendeid ega majandusressursse otseselt ega kaudselt

kättesaadavaks lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele

või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele ega nende

kasuks.

12.2.1.Menetlusosalised ei vaidle, et hageja ei ole ega ole ka olnud (mh erinevate Euroopa

Liidu Nõukogu rakendusmäärustega muudetud) määruse (EL) nr 269/2014 lisas I (lahendi

parema jälgitavuse huvides edaspidi määruse (EL) nr 269/2014 lisa I) esitatud loetelus.

Eelnevast tulenevalt ei tohi aga raha ega majandusressursse teha määruse (EL) nr 269/2014

lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega

seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele kättesaadavaks mh

kaudselt. Seetõttu ei ole asja lahendamisel tähtis üksnes see, et hagejat ei ole loetletud

määruse (EL) nr 269/2014 lisas I. Kostja poolt hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamine

on õiguspärane mh juhul, kui hagejale väljamakset tehes teeks kostja raha kaudselt

kättesaadavaks määruse (EL) nr 269/2014 lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele

isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele,

2-22-10269

üksustele või asutustele või nende kasuks. Praeguses asjas tuginebki kostja sellele, et esineb

viidatud olukord.

12.2.2.Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui leidis, et

finantssanktsiooni tuleb vastavate eelduste esinemisel kohaldada tehingute ahela igal lülil.

Nagu eespool märgitud, ei tohi raha ega majandusressursse teha määruse (EL) nr 269/2014

lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega

seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele mh kaudselt

kättesaadavaks. Seega ei järeldu materiaalõigusest, et finantssanktsioone tohib kohaldada

üksnes oma vahetu lepingupartneri suhtes. Ringkonnakohtu hinnangul on vastava

regulatsiooni mõte, et iga füüsiline ja juriidiline isik saab takistada määruse (EL) nr 269/2014

lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega

seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele raha ja

majandusressursside kättesaadavaks tegemist. Nimetatu võimaldab tõhusamalt ja

tõenäolisemalt saavutada regulatsiooniga taotletavat eesmärki. Ka rahvusvahelise sanktsiooni

seaduse eelnõu (721 SE) seletuskirjas on rõhutatud, et jõustunud finantssanktsioon on

täitmiseks kohustuslik kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele ning RSanS §-st 19 tulevaid

üldisi kohustusi tuleb täita kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel. Seejuures ei ole asja

lahendamisel oluline, kas teised hageja lepingupartnerid tasuvad hageja esitatud arveid

regulaarselt või kas kolmandatel isikutel oleks olnud õigus jätta kostjale vaidlusaluste

telekanalite vahendamise eest tasu maksmata.

12.2.3.Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui leidis, et RSanS

§ 14 (lg 1) p-s 2 sätestatud finantssanktsiooni rakendamisel ei ole tähtis, millise perioodi eest

makstava raha ja majandusressursside kättesaadavaks tegemine keelatakse. Finantssanktsiooni

rakendamist ei piira asjaolu, et telekanalite transleerimine ja teenuste vahendamine toimus

enne sanktsiooni rakendamist.

12.3.

Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus menetlusõiguse normide vastu poolte

tõendamiskoormise jaotamisel ega tõendite hindamisel.

12.3.1.Tõendamiskoormise jaotamisel on oluline, millised õigused ja kohustused olid pooltel

hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasuse kontrollimisel.

12.3.1.1. Kostja kontekstis on oluline, et finantssanktsiooni kohaldamisel eristatakse RSanS

§- s 19 erinevaid olukordi. Kui füüsiline või juriidiline isik tuvastab, et temaga ärisuhtes olev

või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt või tema poolt kavandatav või tehtav

tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, kohaldab ta finantssanktsiooni ja teavitab sellest

viivitamata RAB-i (RSanS § 19 lg 1). Kui füüsiline või juriidiline isik kahtleb, kas temaga

ärisuhtes olev või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt või tema poolt kavandatav

või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, kohaldab ta finantssanktsiooni ja

hangib lisateavet asjaolude kohta, mis võimaldavad kindlaks teha, kas kavandatav või tehtav

tehing või toiming rikub finantssanktsiooni (RSanS § 19 lg 2). Kui füüsiline või juriidiline

isik tuvastab lisateabe põhjal finantssanktsiooni subjekti või et tema poolt kavandatav või

tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni või lisateave ei võimalda seda kindlaks

teha, kohaldab isik finantssanktsiooni ja teavitab sellest viivitamata RAB-i (RSanS § 19 lg 3).

Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse eelnõu (721 SE) seletuskirja kohaselt peab isik RSanS §

19 lg-s 2 sätestatud olukorras enne RAB-i poole pöördumist hankima lisateavet ja tegema

kõik endast oleneva, et kontrollida, kas tegemist võib olla finantssanktsiooni rikkuva tehingu

2-22-10269

või toiminguga. Esmakontrolli on mugav teha veebilahendustest, kuid õigusliku tähendusega

on ainult sanktsioone kehtestavad ja rakendavad õigusaktid. Kui füüsiline või juriidiline isik

järeldab lisateabe alusel, et tegu ei ole finantssanktsiooni rikkuva tehingu või toiminguga,

tuleb finantssanktsiooni kohaldamine lõpetada. Olukorras, kus füüsiline või juriidiline isik

usub, et on lisateabe põhjal tuvastanud finantssanktsiooni subjekti või et tema kavandatav või

tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, või kus tal ei ole lisainfo põhjal võimalik

kahtlust kinnitada ega ümber lükata, on füüsiline ja juriidiline isik RSanS § 19 lg 3 järgi

kohustatud RAB-i poole pöörduma ja finantssanktsiooni rikkuva tehingu või toimingu

tuvastamisest või kahtlusest teatama. Lisaks tuleb RAB-ile teatada, millised meetmed on

finantssanktsiooni kohaldamiseks kasutusele võetud. Finantssanktsiooni kohaldab isik seni,

kuni on selge, et tegu ei ole finantssanktsiooni rikkuva tehingu või toiminguga, või kuni

finantssanktsiooni kehtivus lõpeb.

12.3.1.2. Varasema RSanS § 17 kohaselt oli isikul, kelle suhtes kohaldati finantssanktsiooni,

õigus esitada RAB-ile taotlus, et see kontrolliks, kas sanktsiooni kohaldamine oli õiguspärane.

Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse eelnõu (721 SE) seletuskirja kohaselt oli varasema

RSanS § 17 eesmärk anda isikule õigus taotleda RAB-ilt tema suhtes kohaldatud

finantssanktsiooni õiguspärasuse kontrollimist. Viidatud kontroll ei tähenda, et RAB

kontrollib, kas alused isiku finantssanktsiooni subjektiks lisamisel olid õiged.

Finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasust kontrollides tuvastab RAB mh isikusamasuse

vead või meetmete ulatuse vale tõlgendamise. Säte on oluline isiku põhiõiguste tagamiseks,

sest finantssanktsiooni õigusvastase kohaldamisega riivatakse isiku olulist põhiõigust – õigust

omandile. RAB väljastab dokumendi enda pädevusse jääva kontrolli tegemise ja selle

tulemuse kohta. Isik, kelle suhtes kohaldati finantssanktsiooni, esitab dokumendi vajaduse

korral ise sanktsiooni kohaldanud isikule või vaidlustab sanktsiooni kohaldamise kohtus.

Kehtiva RSanS §-s 17 on täpsustatud, et isikul, kelle või kellega seotud tehingu suhtes on

kohaldatud finantssanktsiooni, on õigus esitada RAB-ile taotlus, et see kontrolliks, kas

sanktsiooni kohaldamine oli õiguspärane. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (332 SE) seletuskirja järgi oli

varasema RSanS § 17 järgi ainult isikul, kelle suhtes kohaldati finantssanktsiooni, võimalus

esitada taotlus, et RAB kontrolliks, kas tema suhtes on finantssanktsiooni kohaldatud

õiguspäraselt.

12.3.1.3. RAB-i kontrollikohustus on sätestatud RSanS §-s 18. Varasema RSanS § 18 lg 1

sätestas, et RSanS §-s 17 nimetatud taotluse või RSanS § 19 lg 3 ning RSanS § 21 lg-te 1 ja 4

kohase teate saamisel kontrollib RAB kümne tööpäeva jooksul, kas taotluse esitanud või

tuvastatud isik on finantssanktsiooni subjekt (p 1); kas tegemist on finantssanktsiooni rikkuva

tehingu või toiminguga (p 2) ning kas finantssanktsiooni on kohaldatud õiguspäraselt (p 3).

Kehtiva RSanS § 18 lg 1 p 1 kohaselt kontrollib RAB lisaks, kas isiku tehing on seotud

finantssanktsiooni subjektiga. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (332 SE) seletuskirjas viidatakse, et

RSanS § 18 lg 1 p 1 täiendati, sest varem ei olnud selgelt sätestatud, et RAB-il on õigus

kontrollida ka finantssanktsiooni subjektiga tehingu teinud isiku taotlusel, kas sanktsiooni

kohaldamine oli õiguspärane. RSanS § 18 lg 3 kohaselt teavitab RAB taotluse või teate

esitajat RSanS § 18 lg-s 1 nimetatud kontrolli tulemustest kahe tööpäeva jooksul. Kui RAB

kinnitab, et tegemist on finantssanktsiooni subjektiga või finantssanktsiooni rikkuva tehingu

või toiminguga või finantssanktsiooni on kohaldatud õiguspäraselt, ja isik, kelle suhtes on

kohaldatud finantssanktsiooni, on esitanud RAB-ile RSanS §-s 17 nimetatud taotluse, teavitab

RAB RSanS § 18 lg-s 1 nimetatud kontrolli tulemustest kirjalikult kahe tööpäeva jooksul ka

finantssanktsiooni subjekti või puudutatud isikut tema suhtes võetud meetmete täpsest

2-22-10269

ulatusest ja sisust, õiguslikust alusest, alguskuupäevast, vaidlustamise korrast ning erandite

tegemise alustest ja korrast (RSanS § 18 lg 4). Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse eelnõu

(721 SE) seletuskirjas selgitati, et mh tuleb RAB-il kontrollida kohaldatud meetmete

õiguspärasust (mh, kas finantssanktsiooni subjekti suhtes on kohaldatud õiget rahvusvahelist

sanktsiooni, kas sanktsiooni kohaldamiseks võetud meetmed on sisult sanktsiooni kehtestavas

õigusaktis sätestatuga vastavuses ning kas neid on kohaldatud õiges ulatuses). Seejuures on

RAB-il kohustus (eespool kirjeldatud olukorras) teavitada teate või taotluse esitajat

viivitamata kontrolli tulemustest.

12.3.1.4. Määruse (EL) nr 269/2014 art 11 lg 1 kohaselt ei rahuldata lepingu ja tehingu puhul,

mille täitmist on otseselt või kaudselt, tervikuna või osaliselt mõjutanud viidatud määrusega

kehtestatud meetmed, ühtki nõuet, kui selle esitajaks on mh füüsiline või juriidiline isik, üksus

või asutus, kes tegutseb mõne lisas I loetletud isiku, üksuse või asutuse kaudu või tema nimel.

Määruse (EL) nr 269/2014 art 11 lg 2 järgi jääb igas nõude täitmise menetluses kõnealuse

nõude täitmist taotleva füüsilise või juriidilise isiku, üksuse või asutuse kohustuseks tõendada,

et nõude täitmine ei ole määruse (EL) nr 269/2014 art 11 lg 1 alusel keelatud.

12.3.1.5. Varasemas kohtupraktikas on selgitatud, et finantssanktsiooni kohaldamisest tulenev

arvete tasumata jätmist puudutav vaidlus on eraõiguslik. Samas on aga isikul, kelle suhtes on

kohaldatud finantssanktsiooni, õigus esitada RAB-ile taotlus, et see kontrolliks, kas

sanktsiooni kohaldamine oli õiguspärane (RSanS § 17). Seejuures võib RAB jätta taotluse läbi

vaatamata, kui taotleja esitatud andmed ei ole piisavad, ning RAB otsustab kaalutlusõiguse

alusel, missuguseid tõendeid ja asjaolusid ta kontrolli läbiviimiseks vajab. Viidatud

haldusasjas märkis ringkonnakohus, et ekslik oli seisukoht, et taotleja ei pea RAB-ile tõendeid

esitama ja RAB-il on RSanS § 19 arvestades vastav teave. Ringkonnakohus selgitas viidatud

asjas, et taotlejal tuleb eelkõige näidata, et raha ei jõua sanktsioonialuse isiku või tema

äriühinguteni või et taotleja on ise kohaldanud finantssanktsiooni. Seejuures ei saa taotleda, et

RAB tuvastaks, et isik ei ole sanktsiooni subjekt. Olukorras, kus lepingupartnerid jätavad

isikule lepingu alusel tasud maksmata, tuginedes isiku suhtes finantssanktsiooni

kohaldamisele, on isikul võimalik kaitsta oma õigusi eraõiguslikus vaidluses

lepingupartneritega või taotleda RAB-ilt RSanS §-s 17 sätestatud kontrolli läbiviimist või

vaidlustada võimalikke RSanS §-des 32–33 nimetatud haldusakte või (menetlus)toiminguid

(TlnRnKm 30.05.2023, 3-22-1869/12, p-d 13–15).

12.3.1.6. Eelnevast tuleneb ringkonnakohtu hinnangul, et isegi, kui kostja ei teavitanud RAB-

i viivitamata RSanS § 19 lg-te 1 või 3 järgi hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamisest

või RAB ei täitnud RSanS § 18 lg-st 3 tulenevat kohustust teavitada kostjat RSanS § 19

kohase teate esitamisel RSanS § 18 lg-s 1 nimetatud kontrolli (mh pidi RSanS § 18 lg 1 p 3

järgi sisaldama kohaldatud sanktsiooni õiguspärasuse kontrolli) tulemustest, ei järeldu üksnes

sellest, et kostja ei kohaldanud hageja suhtes finantssanktsiooni õiguspäraselt. RSanS §-st 19

ega muudest õigusnormidest ei tulene, et isiku suhtes finantssanktsiooni kohaldamine on

õiguspärane üksnes olukorras, kus finantssanktsiooni kohaldanud isik teavitab sellest RAB-i.

Samuti ei tulene RSanS-i sätetest ega muudest õigusnormidest, et olukorras, kus RAB ei

teavita teate esitajat RSanS § 18 lg-s 1 sätestatud kontrolli tulemustest, on finantssanktsiooni

kohaldatud õigusvastaselt. Hageja teavitamiskohustus oli RAB-il aga RSanS § 18 lg 4

kohaselt üksnes olukorras, kus hageja esitas RAB-ile RSanS §-s 17 nimetatud taotluse. Nagu

eespool viidatud, oli varasemas RSanS-is sätestatu kohaselt üksnes hagejal kui isikul, kelle

suhtes kohaldati finantssanktsiooni, õigus esitada RAB-ile taotlus, et RAB kontrolliks, kas

finantssanktsiooni kohaldamine on õiguspärane. Hageja nimetatud taotluse esitamise õigus ei

sõltunud sellest, kas kostja teavitas RAB-i viivitamata hageja suhtes finantssanktsiooni

2-22-10269

kohaldamisest. Seega on ekslik hageja apellatsioonkaebuse väide, et RAB-il oleks tekkinud

hageja suhtes kohaldatud finantssanktsiooni õiguspärasuse osas kontrollikohustus üksnes

olukorras, kus kostja oleks RAB-i hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamisest teavitanud.

12.3.2.Ringkonnakohtu hinnangul viitas maakohus põhjendatult, et rahvusvaheliste

sanktsioonide rakendamine eeldab kahtluspõhist tegutsemist ning kohustatud subjektil tuleb

kahtluse tekkimisel teatud viisil käituda. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et ainumäärav ei

ole see, kas isik, kelle suhtes on kohaldatud finantssanktsiooni, esitab RAB-ile RSanS § 17

alusel taotluse kontrollida kohaldatud finantssanktsiooni õiguspärasust.

Nagu eespool märgitud, kui füüsiline või juriidiline isik järeldab lisateabe alusel, et tegu ei ole

finantssanktsiooni rikkuva tehingu või toiminguga, tuleb finantssanktsiooni kohaldamine

lõpetada. Seega saab isiku suhtes finantssanktsiooni kohaldamise lõpetamise tingida

kohtuväliselt ka see, et isik, kelle suhtes on kohaldatud finantssanktsiooni, esitab

finantssanktsiooni kohaldanud isikule lisateabe, millest järeldub, et raha makstes ei teeks

finantssanktsiooni kohaldanud isik raha mh kaudselt kättesaadavaks määruse (EL) nr

269/2014 lisas I loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või

nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele ega nende

kasuks. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb RSanS § 19 lg-st 3 seejuures, et olukorras, kus ka

lisateave ei võimalda füüsilise või juriidilise isik hinnangul kindlaks teha, kas temaga

ärisuhtes olev või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt või tema poolt kavandatav

või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, kohaldab isik finantssanktsiooni. Seega

otsustab kohtuväliselt ja RAB-i vastava otsuseta finantssanktsiooni kohaldanud isik, millise

teabe loeb ta piisavaks, et lõpetada finantssanktsiooni kohaldamine.

Ka kohtumenetluse kontekstis on lisateabe esitamine asjaolude kohta, mis võimaldavad

kindlaks teha, kas kavandatav või tehtav tehing või toiming rikub finantssanktsiooni, hageja,

mitte kostja kontrolli all. Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu,

kui leidis, et hageja ei tõendanud, et hagejale raha makstes ei teeks kostja raha kaudselt

kättesaadavaks Bank Rossiyale või YKle ehk isikutele, kes on määruse (EL) nr 269/2014 lisa

I esitatud loetelus. Seejuures ei eksinud maakohus materiaal- ja menetlusõiguse normide

vastu, kui leidis, et hageja ei lükanud ümber kahtlust, et sanktsioneeritud isikutega seotud

telekanalite vahendamise eest nõutav tasu võib jõuda sanktsioneeritud isikuteni (Bank

Rossiya või YK). Lisaks ei lükanud hageja ümber kostja väidet, et OSl, kes tunnistati

28.01.2022 määrusega (EL) nr 269/2014 kehtestatud sanktsiooni rikkumises süüdi YKle raha

kättesaadavaks tegemise tõttu, on ka pärast 2020. a sügist hageja üle valitsev mõju. Oma väite

tõendamiseks viitas kostja hageja osaluse ja juhtimise perekonnasiseselt üleandmisele (hageja

endisel ja praegusel ainuosanikul ning juhatuse liikmel on sama perekonnanimi) ning hageja

ei tõendanud vastupidist. Hageja tugines üksnes sellele, et hageja, tema esindajad, kasusaajad

ning temaga ärisuhtes või seda kavandavad isikud ei ole finantssanktsiooni subjektid ning asja

lahendamisel ei ole tähtis, kes oli varem hageja juhatuse liige või osanik. Ringkonnakohtu

hinnangul on selline lähenemine formaalne. Olukorras, kus hagejale raha makstes ei tohi

kostja teha raha mh kaudselt kättesaadavaks määruse (EL) nr 269/2014 lisas I loetletud

füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele

või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele ega nende kasuks, ei piisa hagejal oma

tõendamiskoormise täitmiseks üksnes eespool märgitust.

12.4.

Eelnevast tulenevalt kohaldas kostja ringkonnakohtu hinnangul hageja suhtes

finantssanktsiooni õiguspäraselt. Hageja ei tõendanud, et talle rahaülekannete tegemine on

lubatav ja õiguspärane.

2-22-10269

12.5.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus jättis

hageja viivisenõude rahuldamata (TsMS § 654 lg 6).

12.6.

Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme otsuse

resolutsiooni sõnastamisel.

Maakohus jättis põhjendatult hagi rahuldamata olukorras, kus leidis, et hageja on

vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 mõttes. TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt ei võta kohus mh

hagi menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus, mis on tehtud vaidluses samade

poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse

pöördumise. Väljendi "sama nõue samal alusel" all mõeldakse TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428

lg 1 p 2 järgi kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga

(faktikogumiga; RKTKm 19.12.2017, 2-16-9016/34, p 10). Olukorras, kus ilmnevad

täiendavad asjaolud, mille tõttu langeb hageja suhtes finantssanktsiooni kohaldamise alus ära,

on hagi alus muutunud ning praeguses asjas tehtava lahendi jõustumine ei takista hagejal

uuesti kohtusse pöörduda. Maakohus ei ületanud asja lahendamisel nõude piire ning menetles

hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1 ja § 439).

13. Ringkonnakohus märgib lisaks, et hageja esitas 13.01.2025. a menetlusdokumendis

vastuolulised seisukohad küsimuses, kas praegune menetlus tuleb peatada haldusasja nr 3- 24-

1734 menetluse tõttu, kuid ei esitanud selgelt menetluse peatamise taotlust.

Kui otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on

teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses

või muus kohtumenetluses, võib kohus peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni

(TsMS § 356 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole täidetud eeldused, et peatada praegune

menetlus haldusasjas nr 3-24-1734 menetluse lõppemiseni. Nagu eespool selgitatud, oli

hagejal võimalik ka muude tõenditega tõendada, et hagejale raha makstes ei teeks kostja raha

kättesaadavaks isikutele, kes on määruse (EL) nr 269/2014 lisa I esitatud loetelus. Lisaks on

hageja praegu üksnes vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 mõttes ning saab tugineda sellele, et

tema suhtes finantssanktsiooni edasine kohaldamine on õigusvastane, kui viidatud haldusasjas

leitakse, et kostja ei kohalda hageja suhtes finantssanktsiooni õiguspäraselt. Eelnevast

tulenevalt ei täpsusta ringkonnakohus praegu, kas hageja soovis esitada praeguse menetluse

peatamise taotlust.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel apellandi kanda.

15. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)