3-24-2477/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar, Madis Ernits

Määruse tegemise aeg ja koht

31.01.2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-2477

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt varalise ja

mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks seoses

11.07.2024 toimunud sündmustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.10.2024. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Võtta kaebaja määruskaebus Tartu Halduskohtu 30.10.2024. a määruse

resolutsiooni p 1 peale menetlusse.

2. Rahuldada kaebaja määruskaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 30.10.2024. a

määruse resolutsiooni p 1 ning teha asjas uus määrus, millega rahuldada kaebaja

taotlus tema vabastamiseks riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel.

Saata haldusasi tagasi halduskohtule eelmenetluse jätkamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus ei ole edasikaevatav (HKMS § 119 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 02.09.2024 Tartu Halduskohtule hiljem täpsustatud kaebuse (dtl 3–5, 47–

48) mittevaralise ja varalise kahju hüvitamiseks seoses 11.07.2024 Narva politseijaoskonnas

aset leidnud sündmustega. Kaebuse kohaselt tekkis kaebajale varaline kahju sellega, et

kaebajalt võeti ära talle kuuluvad vallasasjad ning keelduti talle neid tagastamast 11.07.2024,

mistõttu pidi kaebaja uuesti külastama Narva politseijaoskonda 12.07.2024 ning sai Narvast

lahkuda alles 13.07.2024. Sellega kaasnes sõidukulu 12 eurot. Varaline kahju tekkis ka

seetõttu, et kaebaja loomevara (teksti-, heli-, foto- ja videomaterjalid) hävitati, millega tekitati

kahju 600 eurot. Mittevaraline kahju tekkis seetõttu, et Narva politseijaoskonna

teenindussaalis võeti kaebajalt kõrvaliste isikute juuresolekul ja ilma seadusliku aluseta

vabadus ja võeti ära kaebaja vallasasjad (mobiiltelefon Xiaomi Redmi Note 11, mikrofon

Boya, mobiiltelefoni hoidik). Sellega rikuti kaebaja põhiõigust omandile, vabadusele ning

alandati kaebaja inimväärikust. Ühtlasi otsiti kaebaja ja tema isiklikud asjad Narva

politseijaoskonna ametiruumides läbi, keelduti kaebaja kuriteoteate ja kaebuste

vastuvõtmisest ja fikseerimisest ning võeti ära kaebajale kuuluv mobiiltelefon Huawei p30

lite. Ka sellega rikuti kaebaja põhiõigust omandile, õigust riigi ja seaduse kaitsele, õigust

vabadusele ja isikupuutumatusele ning alandati kaebaja inimväärikust. Lisaks kasutati kaebaja

suhtes füüsilist jõudu ning teda solvati, see kahjustas kaebaja inimväärikust.

2. Tartu halduskohus jättis 30.10.2024. a määrusega (dtl 59–63) rahuldamata kaebaja

taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel (resolutsiooni p 1) ning

sellest tulenevalt kaebuse käiguta ning andis tähtaja kolm päeva riigilõivu tasumiseks alates

määruse resolutsiooni p 1 jõustumisest (resolutsiooni p 2).

3. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist seoses 11.07.2024 aset leidnud sündmustega. Varaliseks

kahjuks hindab ta 612 eurot ning mittevaralise kahju palub ta hüvitada kohtu äranägemisel.

Lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 104 lg-st 1 ja RLS § 60 lg-st 3 tuleb

kaebajal riigilõivu tasuda 350 eurot. Kuigi halduskohus leidis, et majanduslikud eeldused

kaebaja vabastamiseks riigilõivu tasumisest on täidetud, on kaebuse eduväljavaated pigem

kasinad ning see välistab kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamise (HKMS § 111 lg 1).

4. Varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb juhinduda

riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1, § 8 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1.

5. Dokumentidest, mis esitas halduskohtule PPA, nähtub, et kaebaja saabus 11.07.2024 Narva

politseijaoskonda teenindussaali ning asus filmima teenindajate tööd. Kohale tulnud

patrullekipaaž 4471 toimetas kaebaja ülekuulamise ruumi ning talle koostati vallasasja hoiule

võtmise protokoll, mille käigus võeti kaebajalt hoiule Redmi nutitelefon, mikrofon ja juhe,

telefoni kolmhark ning Huawei nutitelefon. Pärast ülekuulamise ruumist lahkumist helistas

kaebaja Narva politseijaoskonna lauatelefonilt Häirekeskusesse, soovides edastada avalduse

tema alusetu kinni hoidmise osas ja saada tagasi oma esemed. Häirekeskus palus kaebajal

pöörduda jaoskonna poole, kuivõrd hädaabinumbri „112“ ülesanne on hädaabi teadete

vastuvõtmine. Hoiule võetud esemed tagastati kaebajale 12.07.2024 pärast PPA

teenindussaalis filmitud sisu kustutamist. Kaebaja heidab eelnevaga seoses PPA-le ette temalt

vabaduse võtmist, tema vallasasjade äravõtmist, tema kuriteoteate ja kaebuste vastuvõtmisest

keeldumist, tema suhtes füüsilise vägivalla kasutamist, tema intellektuaalomandi hävitamist

ning tema suhtes kohaldatud riikliku järelevalve meetmete protokollimisest keeldumist.

6. Korrakaitseseaduse (KorS) § 5 lg 1 kohaselt on korrarikkumine avaliku korra kaitsealas

oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine. KorS §

52 lg 1 p 1 kohaselt on politseil õigus võtta vallasasi hoiule korrarikkumise kõrvaldamiseks.

Seejuures KorS § 52 lg 5 järgi võib vallasasja hoiulevõtmiseks kasutada vahetut sundi nii

kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. PPA peadirektori 20.05.2024. a

käskkirjaga nr 1.1-1/44 kinnitatud „Politsei- ja Piirivalveameti füüsilise turvalisuse tagamise

korra“ lisa 2 „Külaliste objektil viibimise kord“ (edaspidi kord) p-st 2.8 tulenevalt on

külastajal keelatud fotografeerida, heli- ja videosalvestada objektil (s.o praegusel juhul PPA

teenindussaal) ilma objekti valdaja eelneva nõusolekuta. Sellist nõusolekut kaebajal PPA

teenindussaalis 11.07.2024 filmimiseks ei olnud. Seega oli kaebaja poolt „Külaliste objektil

viibimise korra“ p 2.8 rikkumine KorS § 5 lg 1 mõistes korrarikkumine. Seda arvestades ei

saa antud juhul PPA-le ette heita kaebajale korralduse andmist mobiiltelefoniga heli- ja

videosalvestise tegemise lõpetamiseks. Kuna kaebajal ei olnud PPA teenindussaalis

filmimiseks luba ja ta ei täitnud korraldust selle tegevuse lõpetamiseks, oli PPA-l alus

kõnealused kaebaja vallasasjad salvestiste kustutamiseks hoiule võtta, kasutades seejuures

vahetut sundi. Halduskohus leidis, et kaebaja on antud juhul ise oma õigusvastase tegevusega

põhjustanud olukorra, mis päädis tema ülekuulamisruumi toimetamise, temalt vallasasjade

hoiule võtmise ja tema telefonis olevate salvestiste kustutamisega, ning kus talle tekkis sellega

seonduvalt ka täiendav kulu bussipileti näol.

7. Halduskohus märkis, et kaebaja väide, et talle on video- ja helifailide ja fotode kustutamise

tõttu tekkinud varalist kahju summas 600 eurot, ei ole põhjendatud, kuivõrd PPA

teenindussaalis filmitu ja salvestatu kustutamine ei saa kaasa tuua kaebajale väidetava varalise

kahju tekkimist. Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisneb talle salvestiste kustutamisega

tekkinud varaline kahju.

8. Kaebaja heidab vastustajale ette ka seda, et PPA keeldus tema 11.07.2024. a sündmustega

seonduva kuriteoteate ja kaebuste vastuvõtmisest ning tema suhtes kohaldatud riikliku

järelevalve meetmete protokollimisest. Halduskohtu hinnangul ei vasta see väide tõele.

Kaebaja kuriteoteate kohta on PPA andnud omapoolse seisukoha 01.08.2024. a teatises

kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta nr 24210050116. Seejuures on PPA uurijal

olnud kuriteokaebuse asjaolude väljaselgitamiseks kasutada muu hulgas järgmised materjalid:

20.07.2024 kaebaja poolt esitatud kaebused politseiametnike tegevuste peale, vormikaamera

videosalvestised seoses 11.07.2024. a juhtumiga, politseiametniku ettekanne, 11.07.2024. a

vallasja hoiulevõtmise protokoll, 11.07.2024. a kinnipidamise protokoll ja kaebaja poolt

tehtud kõned häirekeskusele (11.07.–12.07.2024 kokku 3 tk). Seega ei ole PPA keeldunud

kaebaja kuriteoteate ja kaebuste vastuvõtmisest ning on koostanud vaidlusaluse juhtumiga

seoses ka vallasasja hoiulevõtmise ning kinnipidamise protokollid. PPA leidis, et kaebaja

kirjeldatud asjaolud ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Arvestades seda, et PPA

hinnangul ei pannud politseiametnikud kaebaja suhtes toime kuritegu, ei pidanud halduskohus

tõenäoliseks ka seda, et kaebaja suhtes oleks 11.07.2024 kasutatud füüsilist vägivalda.

Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises sisaldub ka vaidlustamisviide. Seega, kui

kaebaja kriminaalmenetluse alustamata jätmisega ei nõustunud, oli tal vastavalt

kriminaalmenetluse seadustiku § 207 lg-tele 1 ja 3 õigus esitada 10 päeva jooksul kaebus

prokuratuurile.

9. Kokkuvõttes leidis halduskohus, et 11.07.2024 toimunud sündmustega seoses ei esinenud

PPA tegevuses õigusvastasust, mis annaks alust kaebajale varalise või mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmiseks. Seetõttu jättis halduskohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kaebaja esitas 12.11.2024 määruskaebuse (dtl 66–70), milles palub tühistada Tartu

Halduskohtu 30.10.2024. a määruse resolutsiooni p 1, rahuldada kaebaja menetlusabi taotlus

ning vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel.

11. Määruskaebuses on kaebaja seisukohal, et ei KorS-ist ega ka ühestki teisest seadusest ei

tulene, et avalikus kohas avalikke ülesandeid täitvate politseiametnike tegevuse filmimine

oleks keelatud. Ükski seadus ei volita PPA peadirektorit ka taolist tegevust keelama.

Praegusel juhul on halduskohus tuginenud ekslikule eeldusele, et avalikus kohas ülesandeid

täitvate politseiametnike tegevust ei tohi filmida tulenevalt PPA peadirektori 20.05.2024. a

käskkirjaga nr 1.1-1/44 kinnitatud „Politsei- ja Piirivalveameti füüsilise turvalisuse tagamise

korra“ lisast 2 „Külaliste objektil viibimise kord“. Selle täitmine aga ei ole kaebajale kui

kodanikule kohustuslik, mistõttu ei saa selle täitmata jätmine olla käsitletav avaliku korra

rikkumisena KorS § 5 lg 1 mõttes ning ei anna alust riikliku järelevalve meetmete

(kinnipidamine, vahetu sund, vallasasja hoiule võtmine jne) kohaldamiseks. Ka PPA on ise

ühe teise haldusasja raames avaldanud, et politseiametniku tegevuse talletamine teabekandjale

ei ole ohuks või korrarikkumiseks (vt Tartu Halduskohtu 29.12.2021. a otsus asjas nr 3-21-

922). Ühtlasi ei tulene eelnevalt mainitud lisast 2 „Külaliste objektil viibimise kord“, et see

laieneks Narva politseijaoskonna teenindussaalile, mis on avalik koht, ja teenindussaalis

viibivale kaebajale.

12. Kuigi HKMS § 111 lg 2 sätestab, et menetluses osalemise edukuse hindamisel

arvestatakse muu hulgas ka asja tähendust menetlusabi taotlejale, ei ole halduskohus

menetlusabi taotluse rahuldamata jätmisel arvesse võtnud, et kaebuse esitamine on ajendatud

sellest, et PPA vaidlustatavate haldusaktide ja toimingutega rikkus kaebaja põhiõigust

vabadusele ja isikupuutumatusele. Tegemist on seetõttu kaebajale tähtsa asjaga.

13. Halduskohus asus menetlusabi taotlust lahendades sisulist kaebust lahendama, hinnates

seejuures PPA valikuliselt esitatud tõendeid, kusjuures PPA ei ole kaebajale kaebaja väiteid

kinnitavaid tõendeid väljastanud ning kaebaja ei saa nende tõendite väljanõudmist taotleda

enne, kui halduskohus on asja menetlusse võtnud (HKMS § 27 lg 1 p 4). Halduskohus on

jõudnud PPA valikuliselt esitatud tõendite pinnalt valedele järeldustele selle osas, mis toimus

11.07.2024 Narva politseijaoskonnas ning millised tagajärjed kaebajale seetõttu saabusid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. HKMS § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise

viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on

seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete

kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse

apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti.

15. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 30.10.2024. a määruse resolutsiooni p 1

peale esitatud määruskaebus on tähtaegne ja vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele

määral, et seda on võimalik menetleda. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse vastavas osas

menetlusse.

16. Halduskohus leidis kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlust lahendades, et

täidetud on majanduslikud eeldused kaebaja vabastamiseks riigilõivu tasumisest, kuid

halduskohus pidas menetluses osalemise eduväljavaateid kasinateks (HKMS § 111 lg 1).

17. Halduskohus märkis, et vastavalt PPA esitatud dokumentidele saabus kaebaja 11.07.2024

Narva politseijaoskonna teenindussaali ning asus filmima teenindajate tööd. Kohale tulnud

patrullekipaaž toimetas kaebaja ülekuulamise ruumi, kus kaebajale koostati vallasasjade

hoiule võtmise protokoll, mille käigus võeti kaebajalt ära kaks nutitelefoni, mikrofon ja juhe

ning telefoni kolmhark. Pärast ülekuulamise ruumist lahkumist soovis kaebaja esitada

hädaabinumbrile helistades avalduse enda alusetu kinnihoidmise kohta ja saada tagasi temalt

ära võetud asjad. Hoiule võetud esemed tagastati kaebajale 12.07.2024 pärast seda, kui ta oli

PPA teenindussaalis filmitu kustutanud.

18. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja pani PPA teenindussaalis filmimisega toime

korrarikkumise ning sellest tulenevalt oli politseil KorS § 52 lg 1 p 1 alusel õigus võtta

kaebajalt vallasasjad hoiule korrarikkumise kõrvaldamiseks. Seejuures võib KorS § 52 lg 5

järgi kasutada vallasasja hoiule võtmiseks vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi

saavutamiseks vältimatu. Lisaks KorS-i regulatsioonile viitas halduskohus ka PPA

peadirektori 20.05.2024. a käskkirjaga nr 1.1-1/ kinnitatud „Politsei- ja Piirivalveameti

füüsilise turvalisuse tagamise korra kinnitamine“ (dtl 39) lisa 2 „Külaliste objektil viibimise

kord“ (dtl 40–41) p-le 2.8, millest tulenevalt on külastajal keelatud fotografeerida, heli- ja

videosalvestada objektil ilma objekti valdaja eelneva nõusolekuta. Kuna kaebajal eelnevat

nõusolekut ei olnud, siis järeldas PPA sellest, et kaebaja ei tohtinud ka teenindussaalis

filmida, mistõttu oli tegemist korrarikkumisega KorS § 5 lg 1 mõistes. Kuna kaebaja jättis

täitmata PPA korralduse filmimine lõpetada, leidis PPA, et tal on õigus kaebaja tegevus

lõpetada, võtta hoiule kaebaja vallasasjad, mida ta kasutas korrarikkumise toimepanemiseks

ning kasutada seejuures ka vahetut sundi.

19. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus jõudis menetlusabi taotluse lahendamisel

ennatlikule järeldusele, et kaebusel on vähesed edulootused. Sisuliselt jõudis halduskohus

järeldusele, et kaebaja pani avalikus kohas toime õigusrikkumise ning selle lõpetamiseks oli

tarvis temale kuuluvad esemed võtta hoiule ja kasutada selleks ka vahetut sundi. Selliste

asjaoludega kaebust ei pidanud halduskohus eduväljavaateid omavaks.

20. Ringkonnakohus märgib, et avalik koht on KorS § 54 tähenduses määratlemata isikute

ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum

või selle osa, samuti ühissõiduk. PPA teenindussaali tuleb selle lahtioleku ajal lugeda

avalikuks kohaks, sest sellele on ligipääs määratlemata isikute ringil. KorS §-s 55 on

sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõuded, millest ei tulene, et avalikus kohas oleks

keelatud fotografeerimine, heli- ja videosalvestamine. PPA on asjas esitanud PPA

peadirektori käskkirjaga kinnitatud korra ja selle lisa (dtl 39–41), millele tuginedes tegi

halduskohus järelduse, et kaebajal oli keelatud PPA teenindussaalis viibides video- ja

helisalvestada ja pildistada. Ringkonnakohus märgib, et kord ja selle lisa 2 kehtestamise

aluseks ei ole KorS ja pigem paistavad viidatud dokumendid reguleerivat isikute käitumist

PPA jaoskondade kinnistel aladel, kuhu juurdepääsuks on vaja läbipääsukaarti. Sellele viitab

iseäranis korra p 1.6. Kui eelnev peab paika, siis ei saa viidatud kord ja selle lisa kehtida

kaebaja suhtes ning reguleerida tema käitumist, kuna väidetav korrarikkumine leidis aset PPA

teenindussaalis kui avalikus kohas. Seega on eelnevale tuginevalt küsitavad PPA tuginemine

antud kontekstis korrale ning reageerimine kaebaja tegevusele, mis leidis aset PPA Narva

teenindussaalis 11.07.2024.

21. Ringkonnakohus selgitab, et avalikus kohas filmimise lubatavus sõltub kõigepealt sellest,

mida filmitakse. Kui filmitakse isikuid (sh politseiametnikke), siis on tegu isikuandmete

töötlemisega ja filmimise lubatavust tuleb hinnata isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM)

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016. a määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse

kohta isikuandmete töötlemisel ning selliste andmete vaba liikumise kohta) alusel. Seejuures

ei sisalda IKÜM alust keelata avaliku võimu organite tegevuse salvestamist üldiselt, vaid

isikute filmimise õiguspärasus sõltub sellest, kas isikuandmete töötlemine on IKÜM-i alusel

seaduslik. Seega on kaebuse eduväljavaadete kontekstis oluline see, kas kaebaja poolt toime

pandud filmimine PPA teenindussaalis oli kooskõlas IKÜM-ga, täpsemalt art 6 lg 1 punktiga

f. See üldsäte laieneb ka politseiametnike salvestamisele (vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

24.10.1995. a direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja

selliste andmete vaba liikumise kohta: EKo 14.02.2019, C-345/17, Buivids, p 44 j) ning selle

kohaselt on filmimine lubatud, kui see on vajalik mõne õigustatud huvi kaitseks ja kui see ei

ole vastuolus salvestatavate isikute ülekaalukate huvidega. Esimesel astmel tuleb seega välja

selgitada isiku õigustatud huvi salvestamiseks. Teisel astmel tuleb hinnata, kui tugevalt riivab

salvestamine salvestatavate isikute isikusfääri. Kolmandal astmel tuleb vastanduvaid huvisid

kaaluda. Põhimõtteliselt on ka politseiametnikel õigus isikuandmete kaitsele, mistõttu ei ole

lubatud neid kõikjal ja igal ajal filmida, kuid see õigus võib taanduda, kui nad teostavad

parasjagu riigivõimu. Euroopa Kohus on hiljuti IKÜM art 6 lg 1 punkti f põhjalikult

tõlgendanud (EKo 09.01.2025, C-394/23, Mousse, p 44 jj). Asja materjalidest ei nähtu, mis

olid need täiendavad kaalutlused, millele tuginedes PPA filmimise keelas.

22. Ringkonnakohus täpsustab, et eelnevast ei saa veel kuidagi järeldada, et kaebaja kaebus

tuleks tingimata rahuldada, kuid kohtule asjas seni teada olevate asjaolude pinnal ei saa asuda

ka seisukohale, et kaebusel puudub igasugune perspektiiv.

23. Kaebaja on õigesti viidanud sellele, et menetlusabi andmise üle otsustamisel tuleb

juhinduda ka HKMS § 111 lg-test 2 ja 3, mis sätestavad, et menetluses osalemise edukuse

hindamisel arvestatakse muu hulgas asja tähendust menetlusabi taotlejale ning isikule ei anta

menetlusabi, kui tema menetluses osalemine on ebamõistlik, eelkõige kui kaebajal puudub

asjas ilmselgelt kaebeõigus, kaebajale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult väike

võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada

kaebuse eesmärki. Arvestades väidetavalt rikutud põhiõigusi – vabadus, isikupuutumatus,

omandi puutumatus ja sellega kaasnenud inimväärikuse riivet, ei saa kaalul olevaid

õigushüvesid pidada kaebaja jaoks vähetähtsateks ega ka kaebust ilmselgelt perspektiivituks.

Taolises olukorras tuleb kohtule esitatud kaebus sisuliselt läbi vaadata ning anda õiguslik

hinnang kohtulahendis, kus tuleb lahendada ka tõendite lubatavuse ja neile antava hinnangu

küsimus (HKMS § 158 lg 1, § 165 lg 1).

24. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse,

tühistab Tartu Halduskohtu 30.10.2024. a määruse resolutsiooni p 1 ning teeb vastavas osas

uue määruse, millega rahuldab kaebaja taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumise

kohustusest kaebuse esitamisel. Ringkonnakohus saadab käesoleva haldusasja tagasi

halduskohtule eelmenetluse jätkamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)