2-23-128172/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Üllar Roostoja, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 31. jaanuar 2025

Tsiviilasja number

2-23-128172

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi Kristiina Liiva vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

0 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 8. oktoobri 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kristiina Liiva apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja

(apellant)

Kristiina

Liiv

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Kristiina Liiva apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 8.

oktoobri 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-128172 muutmata.

2. Jätta ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste menetluskulud Kristiina Liiva

kanda.

3. Mõista Kristiina Liivalt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud 120 eurot (käibemaksuta).

4. Mõista Kristiina Liivalt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva

kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 14. juulil 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Kristiina Liiva (kostja) vastu 7017 euro 89 sendi saamiseks. Kuna

kostja esitas nõudele vastuväite, lõpetati 8. septembri 2023. a määrusega maksekäsu

kiirmenetlus ja asi anti üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 3. oktoobril 2023 Tartu Maakohtule hagi kostja vastu võlgnevuse nõudes.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 14. märtsil 2023 hagejaga võlatunnistuse-

maksekokkuleppe. Tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Kokkuleppe kohaselt

tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku 6489 eurot 4

senti, millest põhisumma on 6159 eurot 51 senti, viivis 24 eurot 2 senti, sissenõudmiskulu 50

eurot, intress 255 eurot 51 senti. Eelnevale lisandub ühekordne lepingutasu summas 30 eurot.

Kostja ei ole võla katteks makseid teinud. Tulenevalt eeltoodust on kostjal võlg 6519 eurot 4

senti (6489,04 + 30). Hageja ja kostja on kokkuleppe punktis 1.3 kokku leppinud kohaldatava

viivise määras 0,065% iga kalendripäeva eest. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja

mõista alates 1. aprillist 2023 kuni 3. oktoobrini 2023 sissenõutavaks muutunud viivise 744

eurot 68 senti ning jooksva viivise tasumata põhinõudelt alates 4. oktoobrist 2023 kuni

põhinõude tasumiseni määraga 0,065% päevas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda

ning mõista ühtlasi kostjalt välja ka viivise menetluskuludelt kohtulahendi jõustumisest kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja esitas maakohtule lepingu alusdokumendid. Hageja märkis, et lepingu puhul on

krediidi kulukuse määra arvutamise aluseks võetud laenusumma 6266 eurot, osamaksete arv

72, tagasimaksete kuupäev 15., intress 6,90% aastas, lepingutasu 181 eurot 71 senti ja

haldustasu 3 eurot 13 senti. Krediidi kulukuse määr oli 14,99% aastas ja laenu kogukulu on

3037 eurot 20 senti. Vastutustundliku laenamise osas märkis hageja, et krediidiandja on

väljastanud kostjale laenu vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgides.

Täiendavalt selgitas hageja, et pooled sõlmisid 11. septembril 2022 kokkuleppe lepingu nr

XXXXXXXXXXXX muutmiseks, mis kandis edaspidi nr-t XXXXXXXXXXXX.

Kokkuleppe sõlmimisel sai uueks põhiosaks 6134 eurot 99 senti. Hageja märkis, et kostja tegi

tagasimakseid 1059 eurot 9 senti, millest 269 eurot 5 senti läks põhiosa katteks, 554 eurot 75

senti läks intressi katteks, 28 eurot 17 senti läks haldustasu katteks, 196 eurot 71 senti läks

lepingutasu katteks, 41 senti läks viivise katteks ja 10 eurot võlateavituste katteks. Kostjal oli

lepingust tulenev võlgnevus alates 3. osamaksest, s.o 15. novembrist 2022 kuni ülesütlemisele

eelnenud 6. osamakseni, s.o 15. veebruarini 2023. Seega oli kostja võlgnevuses vähemalt

kolme üksteisele järgneva osamaksega. Esialgne võlausaldaja saatis e-tähtkirjana 2. veebruaril

2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse kostja poolt lepingu sõlmimisel antud e-postile

XXXXXXXX, milles anti vastavalt VÕS § 416 lg-le 1 täiendav tähtaeg võlgnevuse

tasumiseks. Esialgne võlausaldaja saatis 22. veebruaril 2023 e-tähtkirjana kostjale teatise

lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja

jooksul.

2. Kostja märkis 24. oktoobri 2023. a vastuses, et nõustub üksnes põhivõlgnevusega 6159

eurot 51 senti, mitte aga 6519 euro 4 sendi osas ning samuti ei nõustunud kostja lisandunud ja

lisanduva viivisega. 2023. a sõlmis ta maksekokkuleppe Julianus Inkassoga, teadmata, et

maksekokkuleppega nõutakse pooleaastase lepinguga üksnes viivist, kuid mitte põhiosa.

Kostja soovis uut kokkulepet, kuid seda ei õnnestunud saavutada. Kostja pöördus Julianus

Inkasso poole sooviga sõlmida uus maksekokkulepe ning Julianus Inkasso vastas ta

pöördumisele. Kostja avaldas, et 31. augustil 2023 edastas ta vastuväite maksekäsu

kiirmenetluse osakonnale, milles avaldas soovi sõlmida maksegraafik. Julianus Inkasso esitas

1. septembril 2023 omapoolse nägemuse kompromissist ning määras ka kirjalikult

ettepanekule vastamise tähtaja, milleks oli 8. september 2023. Kostja hinnangul ei ole sellest

tähtajast kinni peetud, sest 8. septembril 2023 edastati maksekäsu osakonnast teade menetluse

jätkamisest hagimenetluses. Samal kuupäeval edastas kostja ka e-maili Julianus Inkassole,

milles kostja uuris, et miks tähtaegadest kinni ei peetud ja sai vastuseks, et nad pole teadlikud,

millal kohus neile tähtaegasid esitab. Samuti tekitas kostjas küsimusi, millisest kostja esitatud

maksegraafiku ettepanekust kirjavahetuses räägitakse. Kostja oli nõus, et tsiviilasi

lahendatakse kirjalikus menetluses. Kostja avaldas 13. septembril 2024 esitatud seisukohas, et

jääb varasemate seisukohtade juurde ning soovib endiselt sõlmida maksekokkulepet 6159

euro 51 sendi osas.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 8. oktoobri 2024. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja tasumata põhivõla 5206 eurot 91 senti. Muus osas jättis maakohus hagi

rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud 60% ulatuses kostja ja 40% ulatuses hageja

kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja kantud põhjendatud menetluskulud 672

eurot ning viivise tasumata menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS §

113 lg-s 1 sätestatud määras.

Maakohus leidis, et 14. märtsil 2023 sõlmitud võlatunnistuse nr 287585 puhul on tegemist

deklaratiivse võlatunnistusega. Hageja ei tõendanud, et krediidiandja oleks täitnud

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Krediidiandja lähtus

krediidivõimelisuse hindamisel peamiselt kostja enda esitatud andmetest, mis ei ole aga piisav

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste

täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine

automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete

tasaarvestuse teel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve

krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus tarbijalt nõutud tasude ja

kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli esialgse

tarbijakrediidilepingu sõlmimise ja selle muutmise (16.11.2021, 11.09.2022) ajal 0%, mis oli

kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda.

Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

Vastavad kõrvalnõuded (võla sissenõudekulu, viivis) jättis maakohus rahuldamata.

Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole

aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu

on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Maakohus leidis, et esialgne võlausaldaja on

kehtivalt laenulepingu üles öelnud, kuivõrd kostja oli 3. osamaksest kuni ülesütlemisele

eelnenud 6. osamakseni tagasimaksetega viivituses. Seega on kogu põhinõue sissenõutavaks

muutunud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuleb aga kõik kostja

tagasimaksed arvestada põhivõla katteks. Hagiavalduse kohaselt andis esialgne võlausaldaja

kostjale krediiti 6266 eurot ning kostja tegi tagasimakseid 1059 eurot 9 senti. Seega on

tagastamata põhivõla suuruseks 5206 eurot 91 senti (6266 – 1059,09), mis tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista.

Viidates tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg-le 1 ja sellele, et hagihinnaks on

8725 eurot 6 senti, maakohus rahuldas hageja nõude 5206 euro 91 sendi, s.o ca 60% ulatuses,

pidas maakohus põhjendatuks jätta menetluskulud 60% ulatuses kostja ja 40% ulatuses hageja

kanda.

Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt olid hageja menetluskulud kokku 2579

eurot (riigilõiv 700 eurot, maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise

kulu 20 eurot ja kulutused õigusabile 1859 eurot). Riigilõivu ja maksekäsu kiirmenetluse kulu

tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja

põhjendatud kuluga. Esindaja avaldas, et on osutanud õigusabi hagejale 11 tunni ulatuses

hinnaga 169 eurot/tund (käibemaksuta). Maakohus leidis, et hageja õigusabikulude nõue tuleb

rahuldada osaliselt. Maakohtu hinnangul saab hageja esindaja õigusabi põhjendatud

tunnihinnaks vaidluse sisu ja keerukust arvestades pidada 80 eurot (km-ta).

Hageja märkis õigusabiteenuse kirjeldusena töö sisuks: nõude aluseks olevate dokumentide

tellimine, kogumine, nende analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine, hagiavalduse

koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine, esitamine kohtule, hageja 23. novembri

2023. a puuduste kõrvaldamine ja kohtule esitamine; hageja 5. jaanuari 2024. a vastuse ja

menetluskulude nimekirja koostamine, kohtule esitamine. Maakohus leidis, et selle tsiviilasja

keerukus ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude

väljamõistmist taotletud tundide ulatuses. Tegemist on tüüpilise masshagiga, mille puhul hagi

sisu on valdavalt standardne, ning kus erinevate kostjate puhul on tarvis muuta vaid lepingu

sõlmimise kuupäeva ning lepingu täitmisest tulenevate rahaliste kohustuste suurust. Selline

asjaolude muutmise vajadus ei nõua esindajalt märkimisväärset ajakulu ega kvalifikatsiooni.

Esindaja ei ole pidanud osalema kohtuistungitel ning kostja vastuväite hindamine ja sellele

vastuväidete esitamine ei ole eelduslikult kohtu arvates nõudnud üle 0,5 tunni, kuivõrd kostja

vastuväide on lakooniline ja hageja on oma vastuväites piirdunud juba hagiavalduses toodud

argumentide kordamisega. Esitatud õigusabikulude mahtu ei õigusta ka hagi parandamise

vajadus kohtu suuniste kohaselt, sest kohus lähtub seisukohast, et kutsealase ettevalmistusega

esindaja oleks pidanud suutma hagi juba esialgu nõuetekohaselt vormistada ning lisada kõik

vajalikud tõendid. Hageja esindaja tehtud parandused ja täiendused ei anna alust järeldada, et

nende tegemine oleks olnud ajamahukas või keeruline. Õigusteenuse osutamisel tuleb

arvestada ka proportsionaalsuse põhimõttega, mis tähendab, et nõutud kulude suurus peab

olema põhjendatud võrreldes tehtud töö ja vaidluse sisulise keerukusega. Asjas ei ole

tõendatud, et hageja esindaja tehtud töö oleks olnud mahult või keerukuselt erandlik, mistõttu

ei pidanud maakohus kõiki taotletud kulusid mõistlikuks ning jätab need osaliselt

rahuldamata. Maakohus pidas eeltoodud põhjendustel hageja esindaja vajalikuks ja

mõistlikuks ajakuluks 5 tundi ehk 400 eurot (km-ta) (5 x 80).

Kokkuvõttes on hageja menetluskulud põhjendatud 1120 euro ulatuses (s.o riigilõiv 700

eurot, kulud maksekäsumenetluses 20 eurot ja lepingulise esindaja õigusabi tasu 400 eurot),

millest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 672 eurot (1120 x 60%). Maakohus mõistis

TsMS § 177 lg 4 alusel hageja taotlusel kostjalt hageja kasuks välja ka viivise tasumata

menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, sest kostjal menetluses

esindajat polnud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohus otsuse tühistada menetluskulude

jaotuse osas. Kui mingis osas on menetluskulude jätmine kostja kanda põhjendatud, palub

kostja jätta viivise välja mõistmata. Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja jätta hageja

kanda.

Kostja ei nõustu menetluskulude tasumisega 60% ulatuses ning ei nõustu ka viivise

tasumisega. Maakohus jättis täpsustamata ka tasumist nõutava viivise täpse summa. See

asjaolu takistab kostjal sõlmimast hagejaga kohtuvälist kompromissi.

Kohtumenetlus on veninud pikaks hageja tegevuse tõttu. Hageja on pidanud korduvalt

esitama lisadokumente oma tegevuste tõendamiseks (nii võlatunnistuse kui täiendavate

asjaolude osas) ning kostja ei pea õigeks, et ta peab nende asjaolude tõttu maksma eraldi

viivist.

Maakohus on leidnud, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet,

seega jääb kostjale arusaamatuks, mis põhjusel peaks kostja tasuma vastaspoole kulusid lisaks

laenu põhiosa jäägile. Kui hageja on kasutanud oma väidete tõendamiseks õigusalast abi ning

teatud põhimõtete osas ka eksinud, siis peaksid hageja menetluskulud jääma hageja kanda.

Maakohus pole arvestanud, et lahendi jõustumise ajal oli kostja töötu. Kostja on töötu staatust

arvestades avaldanud soovi maksegraafiku sõlmimiseks. Sellest tulenevalt soovib kostja

endiselt sõlmida hagejaga kokkulepet ning maksegraafikut kohtuotsuses väljatoodud 5206

eurole 91 sendile.

Maakohtu kohtunik on sarnastes asjades jätnud menetluskulud poolte endi kanda.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja

apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud kostja kanda.

Maakohus jaotas õigesti menetluskulud. TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulude jaotamine on

kohtu kaalutlusotsus, mida peab maakohus põhjendama. Maakohus on lähtunud õigesti TsMS

§ 163 lg-st 1 ja mõistnud kostjalt välja menetluskulud hagi rahuldamise ulatusega samas

määras ehk vastavalt hagi rahuldamise ulatuse proportsioonile. Sellist menetluskulude jaotust

toetab ka Riigikohtu praktika. Asjas ei ole erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust jaotada

kulusid teisiti, st jätta kulud poolte endi kanda. Õigus nõuda menetluskulude tasumisega

viivitamisel viivist tuleneb TsMS § 177 lg-st 4. Tegemist on rahalise kohustusega, millelt on

õigus viivist nõuda.

Kuigi maakohus on leidnud, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, on maakohus lisaks leidnud, et võlausaldaja on lepingu kehtivalt üles öelnud, st et

kostja oli võlas 3 järjestikuse osamaksega ning nõue oli ülesütlemisega sissenõutavaks

muutunud. Seega oli hagi esitamise seisuga nõue jätkuvalt sissenõutavaks muutunud ning

hagiavalduse esitamine oli seega põhjendatud. Kostja ei tasunud võlgnevust ka kohtuväliselt,

st ühtegi makset peale lepingu ülesütlemist kostja ei teinud (viimane makse kohustuste katteks

tehti 17. oktoobril 2022), näitamaks üles soovi asi lahendada kohtuväliselt. Kostja pole ka

ühtegi varasemat kokkulepet täitnud, mistõttu pidigi hageja kohtusse pöörduma. Maakohus

omal algatusel graafikut ei sõlmi. Kuna pooled kokkulepet ei saavutanud, lahendas kohus asja

sisuliselt. Kostja pole maakohtus TsMS § 445 lg 1 kohast taotlust esitanud ega ka esitanud

tõendeid, mis annaks alust võlga ajatada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

7. Kostja vaidlustab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Samuti ei ole kostja nõus,

et temalt mõisteti hageja kasuks välja ka viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust vaid

vaidlustatud osas.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jaotanud menetluskulud vastavalt hagi

rahuldamise ulatusele ning kostjalt hageja kasuks ka põhjendatud ja vajalikud menetluskulud

välja mõistnud, mh mõistnud hageja taotlusel juhuks, kui kostja menetluskulusid hagejale ei

hüvita, alates kohtulahendi jõustumisest välja ka viivise. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).

9. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Põhjendatud ei ole kostja väide, et kuna maakohus tuvastas, et krediidiandja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei peaks kostja kandma hageja menetluskulusid.

Maakohus on praegusel juhul küll tuvastanud vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise, kuid see ei andnud alust jätta hagi täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

hagejaga, et praegusel juhul on maakohus lisaks vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisele leidnud, et võlausaldaja on lepingu kehtivalt üles öelnud (kostja oli võlgu 3

järjestikust osamakset ning nõue oli ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud). Maakohus

rahuldas hagi põhinõude osas, seega osaliselt oli haginõue põhjendatud.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Nimetatud sättest ongi

maakohus juhindunud ning jätnud menetluskulud hagi rahuldamise ulatust arvestades 60%

ulatuses kostja ja 40% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et

menetluskulude jaotamine TsMS § 163 lg 1 alusel ehk hagi osalise rahuldamise korral on

kohtu diskretsiooniotsus, mida kohus peab põhjendama. Praegusel juhul on maakohus

menetluskulude jaotust piisavalt põhjendanud. Sellist menetluskulude jaotust on peetud

põhjendatuks ka Riigikohtu praktikas, leides, et olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on

suunatud raha maksmisele, tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda hageja rahaliste nõuete

rahuldamise proportsioonist (vt RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641/69, p 23.1).

Kostja väide, et maakohtus asja lahendanud kohtunik on mõnes muus lahendis leidnud, et

menetluskulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, ei anna praeguses asjas

esitatud asjaolusid arvestades asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Asjaolu, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, on maakohus menetluskulude

jaotamisel ka arvestanud, kuna rikkumise tõttu on hagi rahuldatud osaliselt (st vaid põhinõude

osas) ning osalise rahuldamise tõttu ei ole maakohus jätnud kõiki menetluskulusid hageja

kanda, vaid on lähtunud hagi rahuldamise proportsioonist. Maakohtu lahendi muutmiseks

menetluskulude jaotuse osas ei anna alust ka väide, et hageja pidi esitama menetluses

erinevaid lisadokumente, mis venitas menetlust. Seda, mis ulatuses on õigusabikulud ja sellele

kulunud aeg põhjendatud, hindas maakohus menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel, kus

maakohus mh märkis, et „esitatud õigusabikulude mahtu ei õigusta ka hagi parandamise

vajadus kohtu suuniste kohaselt, sest kohus lähtub seisukohast, et kutsealase ettevalmistusega

esindaja oleks pidanud suutma hagi juba esialgu nõuetekohaselt vormistada ning lisada kõik

vajalikud tõendid. Hageja esindaja tehtud parandused ja täiendused ei anna alust järeldada, et

nende tegemine oleks olnud ajamahukas või keeruline.“

Ringkonnakohtul ei ole alust tühistada maakohtu otsust ka osas, milles maakohus mõistis

menetluskuludelt välja viivise alates kohtulahendi jõustumisest. TsMS § 177 lg 4 kohaselt

märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise

kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud ulatuses. Praegusel juhul on hageja sellise taotluse maakohtule ka

esitanud (dtl 23).

Ringkonnakohus selgitab kostjale, et viivise summat pole maakohus välja arvutanud seetõttu,

et viivist menetluskuludelt tuleb kostjal maksta vaid juhul, kui kostja menetluskulusid

kohtulahendi jõustumisel ei tasu ehk viivisenõue tekib alates kohtulahendi jõustumisest kuni

täitmiseni.

Kostja viitab ka sellele, et maakohus pole arvestanud, et lahendi jõustumise ajal oli kostja

töötu. Ringkonnakohus juhib kostja tähelepanu sellele, et kohtulahend pole veel jõustunud.

Ka asjaolu, et kohtulahendi tegemise ajal võis olla kostja töötu, ei anna alust asuda

menetluskulude jaotuse osas maakohtust erinevale seisukohale. Seda, et kostja oleks ka

praegu töötu, kostja ei väida. Lisaks on põhjendatud hageja vastuses märgitu, et kuna kostja

pole esitanud TsMS § 445 lg 1 kohast taotlust, ei saanud maakohus ka omaalgatuslikult

täitmise korda eraldi lahendis kindlaks määrata. Samuti nähtub, et kostja on ka

apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et soovib sõlmida hagejaga kokkulepet maksegraafiku

osas, mitte eraldi täitmise korra reguleerimist kohtu poolt. Samuti on põhjendatud hageja

väide, et kostja pole esitanud ka tõendeid, mis annaks alust võlga ajatada.

Apellatsioonkaebusest jääb ringkonnakohtule arusaamatuks see, miks takistab maakohtu

lahend ja selles märgitud menetluskulude jaotus hagejaga kokkuleppe sõlmimist. Tulenevalt

TsMS § 430 lg-st 1 võivad pooled lõpetada menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi

jõustumiseni kompromissiga. Seega ei piira praegusel juhul kohtulahendi tegemine või

menetluskulude osaliselt kostja kanda jätmine hageja ja kostja võimalusi pidada läbirääkimisi

ja sõlmida kompromiss.

10. Kuigi kostja pole menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas peale viivist

puudutava vastuväite muid vastuväiteid esitanud, leiab ringkonnakohus, et maakohus on ka

menetluskulude suuruse kindlaksmääramist piisavalt põhjendanud. Maakohus on vähendanud

põhjendatult tunnitasumäära (taotluse kohaselt osutati hagejale õigusabi tunnihinnaga 169

eurot, maakohus pidas põhjendatuks tunnihinda 80 eurot (käibemaksuta)). Samuti on

maakohus hinnanud hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatust, pidades vajalikuks ja

põhjendatuks ajakulu 5 tundi 11 tunni asemel.

11. Kuna maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks alust pole, tuleb jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

12. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda (vt ka RKTKo 16.06.2021, 2-20-5019/50, p-d 11–12).

13. Kuivõrd maakohus määras kohtulahendis kindlaks menetluskulude rahalise suuruse,

määrab ringkonnakohus kindlaks hageja põhjendatud menetluskulude suuruse

apellatsioonimenetluses.

13.1. Hageja 13. jaanuaril 2025 esitatud taotluse kohaselt on hageja apellatsioonimenetluse

kulud kokku 537 eurot (käibemaksuta): kohtuotsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumine,

analüüs, ülevaate andmine kliendile ja seisukoha kujundamine 169 eurot (õigusteenuse maht 1

tund, tunnitasu määr 169 eurot), seisukoha koostamine apellatsioonkaebusele 338 eurot

(õigusteenuse maht 2 tundi, tunnitasu määr 169 eurot), menetluskulude nimekirja koostamine

30 eurot (õigusteenuse maht 0,25 tundi, tunnitasu määr 120 eurot).

13.2. Ringkonnakohus leiab, et arvestades asja olemust ja seda, et hageja esindaja ei ole

vandeadvokaat, on põhjendatud õigusabi tunnihind 80 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus

leiab, et arvestades apellatsioonkaebuse ulatust, apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, asja

olemust ja mahtu ning vastuse sisu ja mahtu ning toimingutele kuluvat aega, on hageja

lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu apellatsioonimenetluses kokku 1,5 tundi 3,25 tunni

asemel. Eelnevat arvestades on hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud

ringkonnakohtus kokku 120 eurot (käibemaksuta) (1,5 tundi * 80 eurot) ning nimetatud

summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Vastavalt hageja taotlusele märgib ringkonnakohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)