2-21-14263/135 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 31. jaanuar 2025

Tsiviilasja number

2-21-14263

Tsiviilasi

United Oil Teenused OÜ hagi OÜ Novus Oil

(pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo, FARM

INKASSO OÜ ja Osaühingu EVAIL OIL

(pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks Novus

Oil OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses

Tsiviilasja

hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. juuli 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

United Oil Teenused OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant (hageja): United Oil Teenused OÜ

(registrikood 14515334), seaduslik esindaja Kristjan

Olei

Vastustajad (kostjad):

1. Novus Oil OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Ly

Müürsoo

2. FARM INKASSO OÜ (registrikood 11057977),

lepinguline esindaja Oliver Ennok

3. Osaühing EVAIL OIL (pankrotis) (registrikood

10186796), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Kaidar Sultson

RESOLUTSIOON

1. Jätta

United Oil Teenused OÜ

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 12. juuli 2024. a otsus

muutmata, täiendades osaliselt maakohtu otsuse

põhjendusi.

Jätta asja materjalide juurde võtmata

apellatsioonkaebusele lisatud tõendid: kohtuotsust

puudutav dokument ning Novus OIL OÜ

ülevaade Äripäevas ja lugeda need United Oil

Teenused OÜ-le tagastatuks.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus United

Oil Teenused OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. United Oil Teenused OÜ (hageja) esitas 10. septembril 2021 Viru Maakohtule hagi OÜ

Novus Oil (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo (kostja 1), FARM INKASSO OÜ (kostja

2) ja Osaühingu EVAIL OIL (pankrotis) (kostja 3) vastu nõude tunnustamiseks Novus Oil

OÜ (pankrotis) (Novus) pankrotimenetluses. 17. jaanuari 2022. a nõude täpsustuse järgi palus

hageja tunnustada 45 000 eurost nõuet I järgu nõudena selle tagamiseks seatud 45 000 eurose

pandiõigusega sõidukile registreerimisnumbriga 071 BTP ja tunnustada 436 382 eurost nõuet

II järgu nõudena.

Hagiavalduse kohaselt vaidles kostja 1 vastu 10. augustil 2021 toimunud Novuse nõuete

kaitsmise koosolekul nõudele 633 712 euro ulatuses, tunnustades nõuet 1133 euro 75 sendi

ulatuses. Kostja 1 vaidles vastu 45 000 euro suurusele pandiõigusele. Kostjad 2 ja 3 vaidlesid

nõudele ja pandiõigusele täies ulatuses vastu.

1. septembril 2021 loovutas Kristjan Olei enda nõuded hagejale.

2. märtsil 2015 sõlmisid Novus ja K. Olei tähtajalise autorilepingu, mille alusel loovutas K.

Olei Novusele tema loodud tehnilise lahendi ja eskiisprojekti varalised õigused emulsioonõli

seadmete tootmiseks kogu maailmas. Eesti Patendiamet väljastas K. Oleile kasuliku mudeli

tunnistuse EE 01295 U1. Novus asus tootma emulsioonõli tootmise seadmeid NOEM TECH

30, tootma emulsioonõli ja seadmeid müüma, teenides sellelt olulist tulu. Autorilepingu p-de

3.1 ja 5.1 kohaselt kohustus Novus varaliste õiguste loovutamise eest tasuma K. Oleile

tähtajaliselt kuni 31. detsembrini 2020 autoritasu 6000 eurot (neto) kuus. Novus asus K.

Oleile tasu maksma märtsist 2015, kuid 31. detsembri 2017. a seisuga oli võlgnevus 80 000

eurot.

2017. aastal laenas K. Olei Novusele pangaülekannetega 32 800 eurot, millest 30. jaanuari

2018. a seisuga oli tagastamata 20 800 eurot. 31. jaanuaril 2018 sõlmisid Novus ja K. Olei

laenulepingu, millega fikseerisid 31. detsembri 2018. a seisuga Novuse autoritasude

võlgnevuse K. Olei ees 80 000 eurot ja laenude tagastamata jäägi 20 800 eurot. Novuse

võlgnevus K. Olei ees oli laenulepingu sõlmimisel 108 000 eurot. Sõlmitud laenuleping on

VÕS § 30 lg 1 järgne võlatunnistus, kostjatel oleks õigus tugineda võlgnevuse puudumisele

ainult siis, kui võlgnik oleks võlgnevuse lepingu sõlmimise järgselt K. Oleile tasunud.

30. jaanuari 2018. a laenulepinguga andis Novus K. Oleile laenu osaliseks tagatiseks

asjaõigusseaduse (AÕS) § 282 lg 1 mõistes käsipandina sõiduki registreerimisnumbriga 071

BTP. Pandiese anti K. Olei valdusesse. Käsipandile konkureerivat pandiõigust ei ole keegi

Novuse nõuete kaitsmise koosolekul tunnustada palunud, seega puudub vaidlus ka

pandiõiguse järjekorra üle. Pandiese on 1. septembri 2021. a nõude loovutamise lepinguga üle

antud hagejale. Laenulepingu p 3.3 kohaselt oli laenu intress sümboolne 1% tingimusel, et

Novus tasub laenu hiljemalt 31. detsembril 2018, vastukaaluks lepiti kokku kõrges viivises

0,5% päevas. Pankroti väljakuulutamise ajaks oli kogunenud intress 991 eurot 23 senti ja

viivis 328 860 eurot. Kuna viivis ületab laenu põhisummat, siis hageja nõuab viivist 108 000

eurot.

Novus ei ole K. Oleile alates aprillist 2018 autoritasu maksnud, pankroti väljakuulutamisega

muutusid ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad maksed sissenõutavaks, seega oli Novusel

pankroti väljakuulutamise seisuga maksmata autoritasu 201 472 eurot. Tabelarvutusvea tõttu

oli K. Olei avalduses jäänud arvesse võtmata veebruar 2018, mistõttu oli autoritasu 6000 euro

võrra väiksem. Autorilepingu p 3.2 alusel kohustus Novus maksma viivist 0,1% päevas.

Pankroti väljakuulutamise seisuga oli kogunenud viivis 77 385 eurot 25 senti.

Nõude täpsustuse kohaselt on hageja nõue kokku 481 382 eurot, sh 31. jaanuari 2018. a

laenulepingu järgne põhivõlg 100 800 eurot, intress 925 eurot ja viivis 100 800 eurot ning 2.

märtsi 2015. a autoritasu lepingu järgne põhivõlg 201 472 eurot ja viivis 77 385 eurot.

2. Kostja 1 vaidles hagile vastu.

Pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse ja hagiavalduse nõuded ei ühti. Pankrotiseaduse

(PankrS) § 107 järgi võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal

alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud nõuete kaitsmise

koosolekul. Hageja taotleb hagis autorilepingu järgse ning laenulepingu järgse põhinõude

osas nõude tunnustamist kaitsmiseks esitatuga võrreldes suuremas ulatuses.

Hagile lisatud autorileping ning laenuleping on ebausaldusväärsed tõendid. Lepingud on

allkirjastatud mõlemal poolel sama isik, K. Olei, kes on ühtlasi Novuse juhatuse liige.

Autorileping on väidetavalt sõlmitud 2. märtsil 2015, kasuliku mudeli registreerimise kuupäev

on 27. märts 2015. 2015. aasta märtsis oli deklareeritud K. Oleile väljamakse (liik 50,

renditulu, sh litsentsitasu) 6250 eurot. See viitab kokkuleppele, kuid ka enne märtsi ning

pärast olid deklareeritud sama liiki väljamaksed väiksemas suurusjärgus. Deklareeritud

väljamaksed 2017. ja 2018. aastal K. Oleile puuduvad, kuigi hagiavalduse kohaselt ei saanud

K. Olei autoritasu alates aprillist 2018 (lisatud arvestuse järgi alates märtsist 2018).

Autoritasu viie aasta eest oli 360 000 eurot, seega rohkem kui pool müügitulust. Selline

tulemi jaotus ei saanuks tuua olulist majanduslikku tulu. Tegemist on spetsiifilise seadmega,

mille nõudlus ei olnud suur. Kasuliku mudeli autor ning ühtlasi ka Novuse juhatuse liige pidi

seda ette nägema. Esimese seadme müümisel ei ole Novuse juhatuse liige endale autoritasu

välja maksnud. Muu tasu, sh töötasu või juhatuse liikme tasu, ei olnud perioodil 2015–2018

K. Oleile deklareeritud.

Asjaolud kogumis viitavad lepingu näilikkusele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89

lg 1 tähenduses. Lepingu eesmärgiks võis olla juhatuse liikme tasu väljamaksmine ilma

sotsiaalmaksude tasumise kohustuseta, millele haldur ka nõuete kaitsmise koosolekul osutas.

Ka enne autoritasulepingu väidetavat sõlmimist oli K. Olei deklareeritud tasu liik 50

(renditulu või litsentsitasu), mis viitab, et tegemist võib olla tagantjärele sõlmitud lepinguga.

Haldurile ning kohtule esitatud nn autoritasu arvestused on erinevad ning välja toodud kuni

detsembrini 2020, tuginedes sellele, et autoriõigusseadus ei võimalda kohustatud isikul

ühepoolselt tasu maksmise kokkuleppest keelduda. Mõlemal poolel oli üks ja sama isik, seega

ei olnuks lepingu kehtivuse korral raske seda teha poolte kokkuleppel. Novuse juhatuse liige,

kes on ka autorilepingu järgi autor, kinnitas pankrotimenetluses, et muud püsikuludega

lepingud olid ära lõpetatud seisuga jaanuar 2020, mis näitab esialgse võlausaldaja

pahausksust.

Laenuleping on väidetavalt sõlmitud 30. jaanuaril 2018. Selle järgi võlgnes Novus K. Oleile

autoritasu 80 000 eurot, mille osas lepiti kokku laenuks ümbervormistamine ning võlgnevus

koos varasemalt antud laenudega moodustas 100 800 eurot, mida Novus pidi kustutama

hiljemalt 31. detsembril 2018. Selline võlgnevus ei olnud kajastatud 2017. a majandusaasta

aruandes (osapooltega seotud tehinguna), mis oli kinnitatud juhatuse poolt 2. augustil 2018.

Saldo 31. detsembri 2017. a seisuga moodustas 28 564 eurot.

Esitades kohtule filtreeritud panga väljavõtted, eksitab hageja kohut, kuna filtriks on vaid

laekumised. Haldur esitas SEB panga 2017. aasta väljavõtte, mille kohaselt oli K. Oleile 26.

septembril 2017 saadud 10 000 eurost kohe tagastatud 9000 eurot.

Nii autorileping kui ka laenuleping on koostatud tagantjärele. Kõik konto väljavõtted on

tehtud 22. augustil 2019, mil võlgniku vastu oli juba esitatud pankrotiavaldus ning võlgnik oli

taotlenud saneerimismenetluse algatamist 19. juunil 2019, seega võisid lepingud olla

koostatud sellel ajaperioodil. Lepingutes on kajastatud ebaõiged andmed, mis ei ühti teiste

raamatupidamislike dokumentidega ning saneerimisavaldusele lisatud bilansiga. Seega on

tegemist võltsimisega, mille eesmärgiks võis olla seotud isikute soov osaleda võlausaldajana

kas saneerimismenetluses või pankrotimenetluses ning mõjutada selle läbiviimist, mis ei ole

kooskõlas heade kommetega. Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on

tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel.

Käsipant ei saa tekkida tühise nõude tagamiseks. Kuna laenuleping on tühine, siis ka

lepingusse sisse kirjutatud pandiõigust ei teki.

3. Kostja 2 vaidles hagile vastu.

Tartu Ringkonnakohus on 12. jaanuaril 2021 tsiviilasjas nr 2-19-7701 pankrotimenetluses

häälte määramise menetluses tehtud lahendis analüüsinud hageja nõudega seonduvaid

asjaolusid ning jätnud hagejale hääled määramata (määrati 680 hääle asemel 1 hääl).

Ringkonnakohtu arvates andsid selleks põhjust koosmõjus asjaolud, et autoritasu lepingu

esemeks oleva kasuliku mudeli registreering on kaotanud kehtivuse, ebaselge on nõude

suuruse kujunemine, autoritasu ega laenu ei ole võlgniku aastaaruannetes kajastatud, K. Olei

on võlgniku osanik ja juhatuse liige, kellel oli kontroll majandustegevuse üle.

Ringkonnakohus märkis, et ka saneerimisnõustaja tutvus samade dokumentidega ning leidis,

et need on võltsitud.

Hageja nõude osas esitatud dokumendid on vastuolulised või ebausutavad ja viitavad sellele,

et tegemist on kunstlikult loodud ja fiktiivse nõudega. Samale seisukohale on jõudnud ka

võlgniku pankrotihaldur, kes on samuti hageja nõude vaidlustanud.

Kasuliku mudeli kehtivuse lõppemise kuupäev oli 27. märts 2019. Juba ainuüksi nimetatust

tulenevalt ei ole põhjendatud hageja nõue kuni 31. detsembrini 2020.

Autorilepingust ja laenulepingust tulenevad kohustused peaksid olema kajastatud ka võlgniku

majandusaasta aruannetes, kuid võlgniku väidetav autoritasu 80 000 eurot ei ole 2017. a

majandusaasta aruandes üldse kajastatud.

Pankrotimenetluses leidis saneerimisnõustaja T. Villman, et ei võlgnik ega nõude algne

omanik K. Olei ei ole nõude olemasolu tõendanud. Nõue oli K. Olei poolt esitatud, et koos

Kvaliteetinkasso OÜ nõudega moodustada enamus võlausaldajate nõuetest ja häältest ning

selle alusel vastu võtta saneerimiskava. Kohus nõustus saneerimisnõustaja taotlusega

võlgnikuga seotud nõuete puudumise osas ning lõpetas saneerimismenetluse.

Eelnimetatud saneerimisnõustaja dokumendist nähtub, et K. Olei on enda autoritasude nõude

loovutanud A. Sirvile, Best Blue Solutions OÜ-le ja OÜ-le Kuller. Seega tekib küsimus, kas

K. Olei üldse omas nõuet, mille ta on enda nimel pankrotihaldurile esitanud.

K. Olei on võlgniku juhatuse liikmena sõlminud endaga autoritasu lepingu ja samuti

otsustanud võlgnikku koormata viivisekohustustega enda kasuks. Eraldi menetluses tuleb

uurida, miks juhatus on vastava tehingu teinud ning kohustusi tahtlikult kasvatanud, kui samal

ajal oli isikul võimalik leping ja kohustuste kasvamine lõpetada. Samuti võib tegemist olla

varjatud tehinguga näiteks juhatuse liikme tasustamiseks vms.

On küsitav, kas nimetatud kasulik mudel oli üldse kasulik ja vajalik ning kas Novus mudelit

kasutas. Kostja 2 on veendumusel, et vastav leping on vormistatud üksnes selleks, et K. Oleil

oleks nõue varasemalt saneerimismenetluses ja nüüd ka pankrotimenetluses.

Ekslik on hageja arvamus, et tema nõuet ei ole võimalik vaidlustada, kuna 30. jaanuari 2018.

a laenulepinguga on võlgnik võlgnevust tunnistanud. Pankrotimenetluses nõude

tunnustamiseks ei piisa ainult lähikondse isikuga võlatunnistuse sõlmimisest, vaid hageja

kohustus on tõendada, et võlasuhtel on sisu ja alus ning hageja nõue on tõendatud.

Hageja nõude aluseks olev leping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. K. Olei on

sõlminud iseendaga lepingu autoritasu osas, kuigi puuduvad tõendid, et lepingust tulenevalt

on võlgnik üldse mingit teenust või kasu saanud. Lepingus märgitud eskiisprojekt ja tehniline

lahendus õlide tootmiseks ei ole leidnud majandustegevuses rakendust ning tegemist võib olla

fiktiivse leiutisega. Nõude põhiline eesmärk on kaitsta pankrotimenetluses võlgniku huve

ning kahjustada teiste võlausaldajate huvisid.

4. Kostja 3 vaidles hagile vastu.

Hagi põhinõude tunnustamiseks on suurem kui K. Olei poolt kaitsmiseks esitatud

nõudeavalduses. 18 613 euro 91 sendi nõue tuleb jätta PankrS § 107 alusel tunnustamata.

Nõude aluseks olevad lepingud on tühised näilikkuse tõttu või vastuolu tõttu heade

kommetega. Autorilepingu ja laenulepingu on allkirjastatud K. Olei nii enda kui ka võlgniku

nimel viimase juhatuse liikmena. Nõuete osas esitatud alusdokumendid on vastuolulised ja

ebausutavad ning viitavad sellele, et tegemist on kunstlikult ja tagantjärele loodud nõuetega.

Kostja 3 nõustub Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2021. a määruses tsiviilasjas nr 2-19-

7701 toodud põhjendustega ja selles toodud saneerimisnõustaja T. Villmani seisukohaga, et

esitatud nõuded tuginevad võltsitud lepingutele.

Võlgniku 2017. a. majandusaasta aruandest ei nähtu 31. detsembri 2017. a seisuga

laenukohustust K. Olei ees. Saneerimisnõustaja leidis, et võlgniku poolt K. Oleile

autoritasude maksmine ei ole tuvastatav ka võlgniku 2015. ja 2016. aasta majandusaasta

aruannetest.

Kostjale 3 ei ole arusaadav hageja poolt tunnustamiseks esitatud nõuete kujunemine. Hagi

kohaselt asus võlgnik K. Oleile autorilepingu alusel tasu maksma alates 2015. a märtsist ning

võlgnik kohustus tasuma K. Oleile autoritasu 6000 eurot kuus kuni 31. detsembrini 2021.

Kuivõrd autorilepingu p 1.2 alusel oli kasutusõiguse tähtajaks 2. märts 2020, puudus K. Oleil

igal juhul autoritasu nõue perioodi eest 2020 aprill kuni 2020 detsember.

Arusaamatuks jääb, kuidas on kujunenud väidetav võlgnevus 80 000 eurot ja lisanduv laen 20

800 eurot. Hageja ei ole võlgnevuse arvestust esitanud. Hagi kohaselt ei ole võlgnik tasunud

autoritasu alates 2018 aprillist. Kui hageja väidete kohaselt oli autoritasu sellele eelneval

perioodil võlgniku poolt tasutud, ei saanud 30. jaanuari 2018. a laenulepingu sõlmimise

seisuga K. Oleil võlgniku vastu autoritasu nõuet olla.

Saneerimisnõustaja ülevaatest nähtub, et K. Olei on autorilepingust tulenevad autoritasude

nõuded loovutanud A. Sirvile, Best Blue Solutions OÜ-le ja OÜ-le Kuller. Kui

autorilepingust tulenevad nõuded olid loovutatud, ei saanud K. Olei loovutada sama nõuet

hagejale.

Eelnev viitab üheselt, et nii autorileping kui ka laenuleping on koostatud tagantjärele. Kostja

3 nõustub pankrotihalduri 14. oktoobri 2021. a menetlusdokumendis esitatud põhjendustega

lepingute tagantjärele sõlmimise osas. Lepingutes on kajastatud ebaõiged andmed.

K. Olei ja võlgniku poolt tagantjärele lepingute sõlmimise eesmärgiks on soov osaleda

võlgniku võlausaldajana kas võlgniku saneerimismenetluses või pankrotimenetluses ning

mõjutada menetluste läbiviimist, välistades teiste võlausaldajate nõuete rahuldamise. Tehingu

tegemise motiiv ei ole kooskõlas heade kommetega TsÜS 86 lg 1 mõttes.

Alternatiivselt on autorilepingu ja laenulepingu puhul tegemist näilike tehingutega TsÜS § 89

lg 1 mõttes, kuivõrd pooled on üksnes soovinud jätta mulje tehingute olemasolust. TsÜS 89 lg

2 alusel on näilik tehing tühine.

Käsipant ei saa tekkida tühise nõude tagamiseks. Kuivõrd laenuleping on tühine, ei tekkinud

ka laenulepingus sätestatud pandiõigust.

MAAKOHTU LAHEND

5. Viru Maakohus jättis 12. juuli 2024. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus ei määranud menetluskulusid rahaliselt kindlaks.

Kostja 3 hagi nõude tunnustamiseks jäeti Viru Maakohtu 15. augusti 2023. a otsusega

tsiviilasjas nr 2-21-14212 läbi vaatamata. Otsus jõustus edasikaebamata 5. septembril 2023.

Kuigi hagi läbivaatamata jätmise korral võib hageja uuesti kohtusse pöörduda, siis nõuete

kaitsmise ajal kehtinud PankrS § 106 lg-s 1 hagi esitamiseks sätestatud tähtajast tulenevalt

kostjal 3 seda võimalust enam pole. Nõude kaitsmise ajal kehtinud PankrS § 103 lg 8 alusel ei

saa kostja 3 vastuväidetega enam arvestada. Kostja 3 esitas menetluse algusjärgus vastuväited,

mis olid analoogsed kostja 2 vastuväidetega ja langesid paljus kokku ka kostja 1 esitatuga.

Kostjad vaidlustasid nõude aluseks olevad autorilepingu ja laenulepingu kehtivuse, mh

laenusumma kujunemise. Kostjad leiavad, et tehingud on heade kommete vastased,

alternatiivselt näilikuna tühised.

Kohtupraktikas on leitud (RKTKo 02.11.2011, 3-2-1-95-11), et nõude tunnustamise üle

peetava vaidluse puhul on võlausaldajal, kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele,

et see tehing on näilik, et kaitsta oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste

vastu.

Maakohtu hinnangul on 1. septembri 2021. a nõude loovutamise leping ebaselge. Tehingu

mõlemal poolel on sama isik – loovutaja K. Olei füüsilise isikuna ja omandava äriühingu

seadusliku esindajana. Kui kogu rahaline nõue on 679 845 eurot 75 senti, siis lepingu p 3.1

sõnastust tuleb mõista nii, et käsipandiks oleva sõiduauto hind on 75% nõude kogusummast.

Seega peaks auto väärtus olema 509 884 eurot. Maakohus tuvastas Transpordiameti kodulehe

info kohaselt, et auto on Porsche Cayenne Diesel, esmase registrikandega 2013. aastal. Porche

autode kodulehel on Cayenne kalleima mudeli hind uuena ca 219 000 eurot. Ei ole eluliselt

usutav, et 2013 väljalaskeaastaga auto väärtus oli ka 2021 a-l ca 509 000 eurot. See muudab

ebausutavaks lepingu käsipandi regulatsiooni. Käsipanti ei teki tühise nõude tagamiseks.

Transpordiameti andmebaasis on auto omanik Novus. 26. juunil 2019 on täitemenetluse alusel

tehtud keelumärge; 9. juulil 2020 on tehtud keelumärge pankrotiasja lahendi alusel. Kuna

käsipant liigub koos auto valdusega, siis ei saanud K. Olei Novuse kui pankrotis äriühingu

varasse kuuluva eseme vallaspandiõigust 1. septembri 2021 loovutuslepinguga käsutada ehk

loovutada auto valdust ja käsipanti.

Kostjad on saneerimisnõustaja seisukoha valguses tõstatanud küsimuse, kas K. Oleil oli

nõuet, mida hagejale loovutada. Maakohus leidis, et kuivõrd loovutuslepingutest ei nähtu

sõnaselgelt seost, et K. Olei oleks loovutanud just autorilepingu ja teatud konkreetse

kuupäevaga laenulepingu nõuded, siis tuleb eeldada, et K. Olei oli 1. septembril 2021 nõude

loovutamisel siiski nende omanik. Kui nõude loovutamine oleks kehtetu, siis see iseenesest ei

muudaks loovutatud nõuet ennast kehtetuks, vaid pankrotimenetlusse taastuks üksnes esialgne

võlausaldaja (vt TrtRnKm 25.01.2023, 2-15-19357, p 37).

Maakohus nõustus kostjatega, et autorilepingut nr 02032015 ei saa lugeda kehtivaks ja see on

TsÜS § 86 ja § 89 lg 1 alusel tühine nii heade kommete vastasuse kui näilikkuse tõttu, kuna

tehingu sõlmimise asjaolud tekitavad põhjendatud kahtluse, et tehing on sõlmitud tagantjärele.

Maakohus pidas asjakohaseks kostjate seisukohta, et lepingust tulenev kohustus pidanuks

olema kajastatud võlgniku vastava aasta majandusaasta aruannetes.

Raamatupidamise aastaaruande eesmärk on anda õige ja õiglane ülevaade

raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist ja majandustulemustest ning see teenib ka

võlausaldajate (ja ka avalikku) huve. Kui sõlmitud autorilepinguga oli hageja väitel kõik

korras, siis puudus alus ja õigustus jätta sellega seotud kohustused-õigused kajastamata

majandusaasta aruannetes. Hageja tunnistab, et nõuet ei olnud vähemalt 2017. aasta aruandes

korrektselt. Hageja esitatud selgitus, miks seda aruandes ei kajastatud, ei ole mõistetav.

Maakohus nõustus kostjatega, et tehing on tagantjärele vormistatud. Lepingu sel viisil

sõlmimise tegelik eesmärk ja sisu oli mõjutada saneerimis- ja pankrotimenetluse kulgu, sh

otsuste vastuvõtmist mõjutavas ulatuses nõude suuruse alusel antud häälte arvuga.

Raamatupidamise seaduse §-st 16 tulenevalt peab juhatus tagama, et raamatupidamise

aastaaruandes oleksid kajastatud kõik olulised asjaolud, mis võivad mõjutada äriühingu

majandusseisu ja äriühingu lepingupartneri majanduslikke otsuseid. K. Olei kui äriühingu

juhataja võis omaenda nõude esitamise tõenäosust hinnata. Kuid isegi siis, kui ta hindas võla

sissenõudmist väga ebatõenäoliseks, ei võinud ta jätta seda kajastamata. 2017. a

majandusaasta aruandes nõude kajastamata jätmine viitab, et nõue vormistati tagantjärele.

Haldur on põhjendatult juhtinud tähelepanu asjaolule, et kuna kasulik mudel registreeriti alles

27. märtsil 2015, ei saanud K. Olei 2. märtsil 2015 autorilepingu sõlmimisel olla autor ehk

isik, kellel üldse oleks kasuliku mudeli käsutamise, sh ka autoritasu nõudmise õigust.

Novuse poolt K. Oleile märtsis 2015 deklareeritud tulu 6250 eurot ei saa pidada autorilepingu

täitmiseks, vaid makse eesmärk ja tegelik sisu tuleneb mingist muust õigussuhtest. Ka hageja

22. novembril 2022 esitatud 2016–2017 deklaratsioonid ei tõenda, et deklareeritu on seotud

autoritasuga. Maakohus nõustus halduri ja kostja 3 seisukohaga, et see võib olla püüd tasuda

K. Olei kui juhatuse liikme tasu viisil, mis välistab sellelt ettenähtud maksude arvestamise.

Kasuliku mudeli kehtivuse tähtaeg on kostja esitatud tõendi kohaselt 27. märts 2019. Seega

on alusetu hageja poolt autoritasu nõude esitamine perioodi eest alates 28. märtsist 2019 kuni

(autorilepingu p 5.1 alusel arvutatud kehtivustähtaja lõpuni) 31. detsembrini 2020. 31.

augustil 2020 pankroti väljakuulutamisega läksid ka kõik nõuded n-ö lukku.

Maakohus oli nõus kostjatega, et autorileping on sõlmitud TsÜS § 86 ja § 89 alusel heade

kommete vastaselt ja näilikult, kuna see on tehtud tagantjärele. Mõlemal juhul tähendab see

tehingu tühisust ehk alust jätta selle lepingu alusel pankrotimenetlusse esitatud nõue

tunnustamata.

Kehtivaks ei saa lugeda ka 30. jaanuaril 2018 (hagis nimetatakse kuupäevaks ka 31. jaanuari,

mis omakorda teeb kaheldavaks lepingu õigsuse) sõlmitud laenulepingut nr 30012018.

Lepingu p 2 kohaselt on lepingu esemeks autoritasu võlg 80 000 eurot seisuga 31. detsember

2017 ja varasemalt antud ja tasumata laenud 20 800 eurot, kokku 100 800 eurot. Kui hageja

väidab hagi p-s 19, et alates aprillist 2018 ei ole Novus K. Oleile autoritasu maksnud, siis

järelikult kuni selle ajani olid maksed tehtud. Sel juhul on aga arusaamatu laenulepingus

väidetu, et 31. detsembri 2017. a seisuga oli autoritasu võlg 80 000 eurot.

Eelnimetatu kinnitas maakohtu hinnangul, et numbrid ja numbrite kujunemised on kunstlikud.

K. Olei poolt allkirjastatud 19. juunil 2019 esitatud avalduses Novuse saneerimiseks

tsiviilasjas nr 2-19-7701 kirjeldab Novus, kuidas maksuameti 2015. aastal määratud

maksukohustus on talle tekitanud sel määral pinget, et selle kohustuse jõusse jäämisel on

tegemist maksejõuetusega.

Maakohtu hinnangul oli K. Olei enda ja tema poolt juhitud ettevõtte tegevuse eesmärk

kujundada laenu andmise ja autorilepingu fiktiivse koostamisega võimalikku

pankrotimenetlust talle sobivaks. Kui hageja esitatud tõendi kohaselt võis teose pealt teenida

sellist tulu, nagu kajastavad hagile lisatud õli ja seadmete müügi arved, siis puudub mõistlik

põhjendus, miks pidi K. Olei sellise väidetavalt väärtusliku varalise õiguse nõudeõiguse üldse

andma autorilepingu järgi Novusele. K. Olei tekitas teadlikult olukorra, kus majandusliku

seisundi halvenemist ära ei hoitud, vaid tekitati võlga näilikult ja heade kommete vastaselt

veel juurdegi. On kummastav ja hea äritava vastane, et äriühing ei vormista väidetavaid talle

antud laenusid muul viisil kui üksnes pangaülekandega, millest ei nähtu laenusaajale mistahes

tähtaegadest või kõrvalnõuetest vms tulenevaid kohustusi. Kui tehingu mõlemal poolel on üks

ja sama isik, näitab see kogumis muude asjaoludega tehingu näilikkust.

Laenulepingu kohaselt on osa võlast autoritasu võlg 80 000 eurot. Kostjad tegid ettepaneku, et

hageja seaduslikuks esindajaks olev K. Olei tõendaks autoritasu saamist. Hageja nõustus, kuid

ei esitanud tõendit istungil kokkulepitud kujul ehk pangakonto filtreeritud väljavõttena.

Hageja poolt 2. mail 2024 esitatud tõend – K. Olei kinnitus Novuse poolt talle kolme aasta

jooksult tehtud autoritasude maksete kohta tõendis märgitud summades – ei ole selgelt

usaldusväärne. Pooled leppisid istungil TsMS § 238 lg 2 tähenduses kokku, et maksete

tegemist/saamist tuleb tõendada pangakonto filtreeritud väljavõttega.

VÕS § 95 lg 1 tähenduses (VÕS I osa, komm., Tallinn, 2016, lk 443, komm 4.1) ei ole

täitmise kviitungit kui eraldi dokumenti üldse vaja juhul, kui täitmist on võimalik tõendada

raha ülekandmisega võlgniku kontolt võlausaldaja kontole. Hageja poolt esitatud K. Olei

korraldus Novuse raamatupidajale autoritasu deklareerimiseks (maksuõiguslikult vajaliku

toiminguna) ei ole VÕS § 95 lg 1 tähenduses täitmise kviitung.

Maakohtu arvates oli põhjendatud ka kostja 2 seisukoht, et kui juriidiliseks isikuks oleval

hagejal oli raskusi K. Olei kui füüsilise isiku pangakonto esitamisega, siis saanuks kohtule

esitada taotluse tõendi kogumiseks Novuselt sama perioodi/samade väljamaksete sisu kohta

pangakonto filtreeritud väljavõtte nõudmiseks.

Vastupidiselt hageja poolt väidetule, et K. Olei on 26. septembril 2017 laenanud - kandnud

Novusele 10 000 eurot, on haldur Pilden tõendanud, et samal päeval ehk 26. septembril 2017

on 10 000 euro suurusest ülekandest-laenust 9000 eurot kohe ka tagastatud.

Hagi lisaks olev sama laenusumma intressi arvestus ei käsitle laenuna mitte laenulepingus

toodud 100 800 eurot, vaid võtab arvestuse aluseks 108 000 eurot. Sellist eksimust ei saa

pidada juhuslikuks, vaid see tekib kiirustades ja kunstlikult lepingute (tagantjärgi) loomisel.

Laenuleping, sisaldades lisaks eraldi laenusuhtele ka (tühisest) autorilepingust kujundatud

nõuet, on TsÜS § 89 tähenduses näilik ja sõlmitud selleks, et saada saneerimis- ja

pankrotimenetluse käiku mõjutavates otsustes ülekaal.

Saneerimisnõustaja T. Villmani leiab oma taotluses saneerimismenetluse lõpetamiseks, et K.

Olei ja ka tema eriõigusjärglaste väidetav nõue ei ole õiguspärane, kuna esitatud nõuded

tuginevad näilikele lepingutele, milleks on K. Olei ja Novuse vaheline 2. märtsi 2015. a

kuupäeva kandev autorileping ning 30. jaanuari 2018. a kuupäeva kandev laenuleping.

Viru Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-19-7701 võlgniku saneerimismenetlust ennetähtaegselt

lõpetavas 7. jaanuari 2020. a määruses resümeerib nõustaja, et „äriühingu raamatupidamist

peetakse tekkepõhiselt, mitte aga põhimõttel, millal keegi nõuab kohustuse täitmist ja millal

võlgnik seda soovib teha.“ Edasi ütleb nõustaja, et „võlgniku 2018 majandusaasta aruanne on

juhatuse liikme poolt allkirjastatud 01.07.2019 ehk vahetult peale saneerimisavalduse kohtule

esitamist. Seetõttu tuleb suhtuda kriitiliselt ka võlgniku poolt 2018 esitatud aruandesse“.

Tartu Ringkonnakohus on oma 13. aprilli 2020. a määrusega maakohtu lahendit jõusse jättes

leidnud, et „Maakohus jõudis järeldusele, et saneerimisnõustajale teabe andmata jätmise

eeldatavaks põhjuseks on asjakohaste tõendite puudumine. Määruskaebuse väited ei anna

alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.“

T. Villmani tsiviilasjas nr 2-19-7701 31. oktoobril 2019 kohtule esitatud dokumendis selgitas

nõustaja ammendavalt, et väidetav autoritasu tõendatus on rohkem kui problemaatiline.

Kohtu järeldus on kooskõlas ka Tartu Ringkonnakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-19-7701 häälte

määramise menetluses 12. jaanuaril 2021 tehtud lahendi p-s 10 öelduga, et kasuliku mudeli

registreering on kaotanud kehtivuse, ebaselge on nõude suuruse kujunemine, seda nii

autoritasu kui selle laenuks ümbervormistamise summa osas, autoritasu ega laenu ei ole

võlgniku aastaaruannetes kajastatud. K. Olei on võlgniku osaniku ja juhatuse liikmena, seega

võlgniku majandustegevuse üle kontrolli omava isikuna, kasutanud oma juhtivat positsiooni

iseendaga tehingute sõlmimiseks. Eeltoodu asjaolude alusel ei andnud ringkonnakohus K.

Olei nõuetele hääli, v.a 23. jaanuari 2018. a laenulepingu osas, mille tunnustamist käesolevas

hagis ei taheta.

Need ringkonnakohtu lahendis esile toodud asjaolud ei ole muutunud ka nõude tunnustamise

hagimenetluse kestel, seega saab asuda samale seisukohale, et nõue on fabritseeritud.

Häälte määramise etapis ei otsustata võlausaldaja nõude tõendatust, kuid haldur/nõustaja peab

saama häälte määramiseks nõuet põhistavad õiged ja kehtivad dokumendid, et nende alusel

anda hinnang häälte arvule. Seega toetab nii saneerimisnõustajale dokumentide mitteandmine

kui ka häälte määramise ja selle vaidlustamise etapis nõude sisule hinnangu andmine seda, et

hageja õiguseellase nõude mitte tunnustamine nõuete kaitsmise koosolekul oli käesolevas

menetluses tuvastatu alusel põhjendatud.

Kuna autorileping ja sellest tuletatud laenuleping on tühised, siis puudub vajadus analüüsida

kostjate väiteid, et muuhulgas ei ole ka laenulepingu summa kujunemine jälgitav.

Maakohus nõustus kostjatega, et kui põhinõuet ei ole, siis ei realiseeru ka käsipandi õigus ja

seega pole alust ka käsipandiga seotud nõuet tunnustada.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6 Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palub jätta menetluskulud

kostjate kanda.

Maakohus on kohaldanud valesti materiaalõigust ja rikkunud oluliselt menetlusnorme, jätnud

hageja olulised seisukohad ja tõendid tähelepanuta ning tuginenud otsuses menetlusosaliseks

mitteoleva isiku seisukohtadele ja menetluses tuvastamata asjaoludele.

Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust ulatuses, milles maakohus leidis, et nõue on hagejale

loovutatud (p-d 9.6–9.7), Novuse 2017. aasta majandusaasta aruande vead on 2018. aasta

aruandes parandatud (p 11.7.1), Novus on märtsis 2015 tasunud K. Oleile 6250 eurot (p 10.5),

Novus on kuni aprill 2018 K. Oleile autoritasusid maksnud (p 11); Novus on K. Oleile 26.

septembril 2017 osa laenu tagastanud (p 11.5).

Maakohus on kohaldanud valesti TsÜS § 86 ja § 89 lg-t 1. Riigikohus on otsuse tsiviilasjas nr

3-2-1-80-05 p-s 23 leidnud, et pankrotiseaduse tehingu tagasivõitmise sätted on erinormiks

tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise sätete suhtes. Olukorras, kus kostjad

leidsid, et Novuse ja K. Olei vaheline autorileping ja laenuleping on võlausaldajate huvide

kahjustamise tõttu näilikud või vastuolus heade kommetega, oleks haldur pidanud esitama

PankrS § 109, 110 või 111 kohase tagasivõitmise hagi.

Maakohtu seisukohad autorilepingu näilikkuse ja heade kommete vastasuse kohta on

vastuolus asjas kogutud tõendite ja eluliste asjaoludega.

Maakohtu otsusest ei ole tuvastatav millisel ajal kohtu hinnangul autorileping sõlmiti ja mida

peab kohus lepingu hilisemaks sõlmimiseks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole

hageja autoriõiguse seadusele tuginevaid seisukohti lahendanud ja tõendeid hinnanud.

Maakohus tugines otsuse p-s 11.7.3 Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2021. a määrusele

tsiviilasjas nr 2-19-7701, milles asuti ilma autoriõiguse seaduse sätteid kohaldamata

seisukohale, et kasuliku mudeli tunnistuse kehtivuse lõppemise tõttu ei ole autoritasu

kujunemine selge. Hageja on menetluses läbivalt tuginenud selle, et autoriõigused ei tekki ega

lõppe kasuliku mudeli tunnistuse kehtivusega.

K. Oleile kuuluvad autoriõigused tekkisid AutÕS § 11 lg 1 kohaselt alates teose loomisest,

vähemalt alates 13. juulist 2014 ja kehtivad AutÕS § 38 lg 1 kohaselt autori kogu eluaja

jooksul ja 70 aastat peale autori surma. Autorileping ja K. Olei autoriõigused kehtisid

kasuliku mudeli tunnistusest sõltumata.

Ekslikud on ka maakohtu järeldused otsuse p-s 10.5, et märtsis 2015 deklareeritud 6250 eurot

ei saanud olla autoritasu, kuna kasuliku mudeli tunnistus väljastati hiljem. Samuti on ekslik

maakohtu väide, et hageja 22. novembril 2022 esitatud 2016–2017 deklaratsioonid ei tõenda,

et deklareeritu on seotud autoritasuga. Kostja 1 nõustus, et tasu liik 50 (st renditulu, sh

litsentsitasu) all deklareeritud summa on autoritasu deklareerimisel õige tasuliik. Kostjad ega

kohus ei ole väitnud, et Novus oleks autoritasud valesti deklareerinud.

Kuna kostja 3 ei ole enam Novuse võlausaldaja, siis on maakohus õigusvastaselt tuginenud

tema vastuväidetele.

AutÕS § 14 lg 3 kohaselt ei ole lubatud autoriõiguste kaitse alla kuuluvat teost teise isiku

poolt kasutada enne, kui on sõlmitud AutÕS § 14 lg 2 kohane leping.

Asjas esitatud tõenditega on tõendatud, et K. Olei oli loonud autoriõigustega kaitstud tehnilise

lahenduse ja Novus müüs selle alusel loodud esimese seadme 10. märtsil 2015 ja tegeles

nende seadmete müügiga veel 7. veebruaril 2019. Novusel oli AutÕS § 14 lg 3 järgne

kohustus hiljemalt 10. märtsil 2015 sõlmida K. Oleiga autorileping. Seetõttu sõlmisid Novus

ja K. Olei autorilepingu just 2. märtsil 2015. 27. märtsil 2015 esitati patendiametile taotlus K.

Olei autoriõigustega kaitstud leiutisele kasuliku mudeli tunnistuse taotlemiseks.

Autorilepingus puuduvad viited kasuliku mudeli tunnistusele. Seadusliku kohustuse täitmine

ei ole vastuolus heade kommetega.

Seda, et Novus tasus ja deklareeris just autoritasusid, tõendab mh 27. jaanuaril 2016 Novuse

raamatupidajale antud korraldus autoritasu TSD deklaratsiooni esitamiseks koos infoga

autoritasu deklareerimise kohustuse osas. Hageja on esitanud ka Novuse 2015, 2016 ja 2017

tuludeklaratsioonide e-maksuameti koondväljatrükid, mis tõendavad, et deklaratsioonid on

esitatud igakuiselt alates 2015. aastast ja neid on esitanud Novuse raamatupidajad. Eluliselt ei

ole usutav, et Novus oleks tasunud 2015. aastal 8250 eurot, 2016. aastal 12 850 eurot ja 2017.

aastal 12 375 eurot makse, kui Novus ei oleks K. Oleile autoritasusid välja maksnud. Haldur

ei ole asunud neid summasid tagasi võitma.

Maakohus on oletuslikult ja menetlusvälise isiku vastuväitele tuginedes leidnud otsuse p-s

10.5, et autoritasude maksmise asemel maksti võib-olla juhatuse liikme tasusid. Kuni kostjad

ei ole tõendanud, et makstud oleks juhatuse liikme tasu, ei ole tõendamiskoormus ümber

pöördunud.

K. Olei täitmise kviitungi ja Novuse maksudeklaratsioonidega on tõendanud, et Novus on

autoritasudena tasunud 2015. aastal 26 750 eurot, 2016. aastal 51 500 ja 2017. aastal 45 750

eurot, need andmed ühtivad hageja esitatud maksmata jäänud autoritasu arvestusega.

Vaidlusaluse autorilepingu pooled tegelikult soovisidki ja andsid autori varalised õigused üle.

Järelikult ei ole tegu näiliku tehinguga.

Maakohtu väide, et autorileping on sõlmitud hiljem, on vastuolus eelviidatud tõendite ja

eluliste asjaoludega. Kostjad ei ole taotlenud lepingu sõlmimise aja väljaselgitamiseks

ekspertiisi tegemist. Lepingu hilisem sõlmimine ei muudaks lepingut näilikuks.

Kostjad ei ole väitnud ja maakohus ei ole tuvastanud, et autoriõiguse seaduse kohane

autoriõiguste üleandmine ja selle eest autoritasu maksmine oleks vastuolus heade kommetega.

Kostja 2 ei ole tõendanud, et autorilepingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste

väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Novus teenis autoriõiguste kaitse alla

kuuluva seadme müügist ja kasutamisest arvestatavat tulu.

Maakohtu etteheited otsuse p-s 11.1 K. Olei suhtes autorilepingu lõpetamiseks on

arusaamatud ja vastuolus Riigikohtu seisukohtadega (RKTKo, 2-17-17217 p 24), mille

kohaselt kohaldatakse osanike või aktsionäride antud laenudele samu sätteid, mis nende

isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud.

Maakohus ei ole põhjendanud millal oleks K. Olei pidanud autorilepingu ennetähtaegselt

lõpetama, kui palju ja millega autorilepingut lõpetamata jättes teisi võlausaldajaid kahjustati.

Veel 7. veebruaril 2019 tegeles Novus autoriõiguste alla kuuluva seadme müügiga.

Maakohus ei ole hinnanud, et tähtajalise autorilepingu ennetähtaegse lõpetamisega kaasneks

kahjustatud osapoolel kahju hüvitamise õigus.

Autorilepingu tühisus ei muudaks K. Olei autoritasude nõudeõigust. AutÕS § 14 lg 1 kohaselt

oli K. Oleil ka seaduse alusel õigus autoritasule. Isegi kui autorileping oleks tühine, siis oleks

Novus K. Olei autoriõiguseid rikkunud ja K. Oleil oleks Novuse vastu autoriõiguse seadusest

tulenev autoritasu või kahjunõude õigus. Sellise juhul muutuks ainult nõude õiguslik alus.

Maakohtu seisukohad laenulepingu näilikkuse ja heade kommete vastasuse kohta on

vastuolus asjas kogutud tõenditega ja õiguslikult põhjendamatud.

Sarnaselt autorilepingule puuduvad ka 30. jaanuari 2018. a laenulepingu tühisuse alused.

Maakohus on jätnud hindamata, et 30. jaanuaril 2018 sõlmitud laenuleping on deklaratiivne

võlatunnistus ja maakohus on seetõttu tõendamiskoormuse valesti jaotanud. Maakohus on

ilma õigusliku aluseta käsitlenud otsuse p-s 11.1 Novusele tema osaniku poolt antud laene kui

heade kommete vastast ja taunitavat tegu. Novus on 32 800 eurot laenu kätte saanud.

Kostjad ei ole nõude puudumist tõendanud. Maakohus ei ole tuvastanud ega viidanud, et

kostjad oleksid tõendanud võlatunnistuse aluseks olevate nõuete puudumist. Järelikult ei ole

tõendamiskoormus ümber pöördunud.

Maakohus on leidnud otsuse p-s 11.3 vastuoluliselt ja vastuolus kogutud tõenditega, et 80 000

eurose autoritasude võlgnevuse summa kujunemine pole jälgitav. Hageja on põhistanud ja

tõendanud võlatunnistusega tunnustatud nõuete kujunemist. Maakohus on jätnud hindamata

hageja 22. novembril 2022 esitatud MTA maksudeklaratsioonid ja selgitused.

Hageja on tõendanud, et K. Olei andis 2017. aasta jooksul Novusele jooksvalt laenu seitsmel

korral. Iga makse kohta eraldi kirjaliku laenulepingu sõlmimine oleks olnud ebamõistlik.

Maakohus on tõendamiskoormuse valesti jaotanud. Kohus küsis 23. novembri 2022. a istungil

nõude kujunemise kohta hagejalt selgitusi. Hageja selgitas, et laenusummade Novusele

maksmine on tõendatud pangaülekannetega. Kogu ülekantud summa oli 32 800 eurot. K. Olei

kinnitas, et Novus on talle tagastanud 12 000 eurot ja see summa sisaldas ka kostja 1 poolt

tõendatud 9000 euro tagastamist. Laenujääk on 20 800 eurot.

Maakohtu poolt autorilepingu tühisuse tuvastamisel aluseks võetud 2017. aasta parandamata

andmetega aastaruandes on kajastatud võlgnevus seotud isikule 31. detsembri 2017. a seisuga

28 546 eurot, mis sisaldab ka tasutud laenu jääki 20 800 eurot. Ükski kostjatest ei ole väitnud

ega tõendanud, et Novus oleks K. Oleile laenu 12 000 eurost suuremas osas tagastanud.

Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme. Maakohus on jätnud kostja 3 menetlusest

eemaldamata. Maakohus jättis kostja 3 seisukohad ja dokumendid toimikusse ja kostja 3

osales 8. aprillil 2024 ja 10. juunil 2024 istungitel, esitades taotlusi, seisukohti ja vaieldes

vastu hageja seisukohtadele ja tõenditele. Maakohtu seisukohad põhinevad osaliselt kostja 3

seisukohtadel.

Maakohus on menetluses pooli ebavõrdselt kohelnud. Maakohus määras istungi ajaks 10.

juuni 2024, kuigi hageja oli kohut eelnevalt teavitanud, et tema esindaja ei viibi sel ajal Eestis.

Samas oli maakohus valmis menetlustähtaega edasi lükkama kostja 3 esindaja välismaal

viibimise tõttu. Maakohus jättis hageja taotluse kohtuistungil menetluskonverentsina

osalemiseks või istungi aja edasilükkamiseks ekslikult rahuldamata.

Hageja esindaja ei saanud välismaal viibimise tõttu 10. juuni 2024. a kohtuistungist osa võtta.

Maakohus lõpetas sellel istungil asja sisulise arutelu ja läks üle kohtuvaidlustele ilma, et

hageja oleks saanud apellatsioonkaebuses esitatud seisukohti ja tõendeid esitada.

Maakohus lubas 8 aprilli 2024. a ja 10. juuni 2024. a istungitele kostja 1 (s.o pankrotihalduri)

esindajana PankrS § 62 lg 2 erapooletuse nõuetele mittevastava isiku. Kostjat 1 esindas

vandeadvokaat K. Sultson, kes oli varem samas menetluses kostja 3 lepinguline esindaja ja

kes on samaaegselt avalike andmete kohaselt ka Novuse pankrotivõlausaldaja Novutechi

seaduslik esindaja. Maakohus jättis hageja vastuväite seoses eeltoodud rikkumisega

rahuldamata.

Maakohus ei näi erapooletu. Maakohus on 8. aprilli 2024. a istungil väljendanud enda

seisukohta hageja esitatud tõendite kohta, iseloomustades neid ironiseerivalt kui „tublid ja

toredad“. Maakohtu selline suhtumine näitab kohtu kallutatust.

Maakohus on väljunud hagi raamidest ja hakanud otsuse p-des 9.2 ja 9.3 hindama pandieseme

väärtust, milline ei olnud hagi ese ja millise asjaolu üle pooled ei vaielnud.

Kostjad ei ole nõude loovutamise lepingule maakohtu otsuse p-des 9–9.5 kirjeldatud

vastuväiteid esitanud. Maakohus on üllatuslikult viidanud otsuse p-s 11.1 Novuse esitatud

saneerimisavaldusele tsiviilasjas nr 2-19-7701. Novuse saneerimisavalduses ei ole selliseid

seisukohti esitatud ning sellistele seisukohtadele ei ole üksi menetlusosaline tuginenud.

Novuse saneerimise vajaduse põhjustasid MTA maksuotsused.

Maakohus on kostjate alusetute väidete tõendamiseks asunud teisest kohtuasjast tõendeid

otsima. Maakohus on 8. aprilli 2024. a istungil teavitanud, et „Mina olen selle kolme lepingu

saamisel lihtsalt huvist läinud pankrotitoimikusse KIS-i vahendusel ja leidsin samade isikute

vahel loovutuslepingud teistsuguse kuupäevaga”. Maakohtu väidetavaid teistsuguse

kuupäevaga lepinguid ei ole kohtutoimikus. Selliseid tõendeid ei ole uuritud. Ükski

menetlusosaline ei ole sellistele asjaoludele tuginenud.

Maakohtu otsuse koostamisel on osalenud kohtuväline isik, kelle puhul ei kehti kohtunikule,

kohtunikuabile või kohtujuristile esitatavad erapooletuse jms nõuded. Kohtuotsuse faili

andmete kohaselt on kohtuotsuse algselt koostanud Kadri Saukas, kes avalike andmete

kohaselt ei ole ühegi kohtu ametnik.

Maakohus on ka muid tõendeid valesti hinnanud.

Maakohus on otsuse p-des 10.1–10.3 põhjendanud, et aastaaruande ebakorrektsed andmed

võivad kahjustada võlausaldajaid. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kui aastaaruande

andmed on parandatud, siis ei oma parandusele eelnenud andmed enam õigusliku tähendust ja

võlausaldajatel ei ole õigust tugineda sellistele kehtetutele andmetele. Maakohus on pööranud

ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu kostjate poolt esitatud kehtetutele aastaaruande

andmetele.

Puudub õiguslik alus majandusaasta aruande põhjal tehingu tühisuse tuvastamiseks.

Hageja ei ole, vastupidi maakohtu otsuse p-s 11.3 väidetuga, kostjatega TsMS § 238 lg 2

kohaselt kokku leppinud, et makstud summade tõendamiskoormus lasub hagejal ja makstud

summasid saab tõendada ainult panga väljavõttega. Hageja üksnes möönis, et ta uurib, kas tal

õnnestub neid tõendeid suletud pangakontodelt veel saada. Hagejal ei õnnestunud K. Olei

suletud pangakontodelt kohtu küsitud filtreeritud väljavõtet saada. Hageja taotles kohtu abi

väljamakstud summade tõendamiseks pankrotihaldurilt Novuse pangaväljavõtete abil.

Maakohus jättis hageja tõendite kogumise taotluse lahendamata.

Autoritasude osalist tasumist tõendavad täitmise kviitung ja maksudeklaratsioonid. Raha saaja

oli K. Olei. Kui kostjad väidavad, et Novus ei ole tegelikult raha maksnud, siis lasub sellise

asjaolu tõendamiskoormus kostjatel. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta on asunud otsuse

p-s 11.3 seisukohale, et K. Olei antud täitmise kviitung ei ole usaldusväärne.

Maakohus on tuginenud otsuse p-des 11.7.1 ja 11.7.2 teiste isikute vahelises kohtumenetluses

T. Villmani poolt esitatud arvamustele ja taotlustele, need dokumendid ei ole lubatud tõendid.

Maakohus on tuginenud toimikus mitteolevatele 7. jaanuari 2020. a ja 13. aprilli 2020. a

määrustele tsiviilasjas nr 2-19-7701, millistele pooled ei ole menetluses tuginenud ja milliste

üle menetluses arutelu ja vaidlus puudus.

Maakohus väitis otsuse p-des 11.7.2 ja 11.8 oletuslikult, et K. Olei ei ole Novuse

saneerimismenetluses mingeid vaidlusaluste nõuetega seotud dokumente esitanud. Maakohus

ei ole tuvastanud ühtegi konkreetset dokumenti, mida varem Novuse saneerimismenetluses ei

oleks esitatud ja sellisele asjaolule ei ole pooled menetluse jooksul tuginenud.

T. Villman esitas Novuse saneerimismenetluses ilmselgeid valeväiteid, kui väitis

saneerimismenetluse lõpetamise taotluse põhjendamiseks, et autorileping on võltsitud.

Maakohus tutvus 8. aprilli 2024. a istungil T. Villmani saneerimismenetluse lõpetamise

taotlusega ja väitis, et selle lk-l 3 on mh öeldud, et tõendatud ei ole Agropower, United Oil ja

United Oil Teenused nõuded. Tegemist on pahatahtlike valeväidetega, Agropower OÜ nõue

tunnustati tsiviilasjas nr 2-21-14264, United Oil OÜ nõue tunnustati tsiviilasjas nr 2-21-14276

ja United Oil Teenused nõue tunnustati 10. augusti 2021. a Novuse nõuete kaitsmise

koosolekul. T. Villmani seisukohad on jõustunud kohtuostustega ümber lükatud, seega ei

olnud T. Villman usaldusväärne. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud hageja

vastuväidete, tõendite ja seisukohtadega T. Villmani dokumentidele.

Hageja ei olnud Novuse saneerimismenetluses pooleks, seal ei uuritud käesolevas menetluses

kogutud tõendeid. Menetluses ei taotletud saneerimismenetluses tehtud määruste lisamist.

Hageja esitas hagi nõude tunnustamiseks autorilepingu ja laenulepingu alusel kokku 481 382

eurot. Nõudevalduses oli samadel alustel esitatud nõue 679 846 eurot 75 senti. PankrS § 107

kohaselt ei ole keelatud hagis nõude summat vähendada.

Hageja esitas uute tõenditena väljavõtte kohtuotsuse andmetega, mis tekkis alles maakohtu

otsuse tegemisega, mistõttu ei olnud võimalik seda varem esitada, ja Novuse kohta Äripäevas

ilmunud ülevaate, mille esitamise vajadus tekkis üllatuslike seisukohtade tõttu maakohtu

otsuse p-s 11.1, mida menetluse jooksul ei arutatud ja millele ükski menetlusosaline ei

tuginenud.

7. Kostjad 1 ja 2 paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Kostja 1 vaidleb vastu apellatsioonkaebusele lisatud tõendite asja materjalide juurde

võtmisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata, täiendades osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS §

657 lg 1 p 21). Ringkonnakohus jätab apellatsiooniastmes kantud menetluskulud hageja

kanda.

9. Maakohus on õigesti kohtuotsuse põhjendustes toonud ära menetluses poolte esitatud

olulised asjaolud. Kohus rajab otsuse asjas esitatud ja kogutud tõenditele (TsMS § 436 lg 2).

Otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused,

millele on rajatud kohtu järeldused (TsMS § 442 lg 8).

Maakohus ei ole eksinud tähistades kostjat 3 tsiviilasjas nr 2-21-14212 hagejana. Maakohus

leidis nimetatud tsiviilasja silmas pidades õigesti, et kuna kostjal 3 puudub nõue Novuse

pankrotimenetluses, siis ei saa tema vastuväidetega praeguses menetluses enam arvestada.

Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei teinud menetluslikku otsustust

kostja 3 osaluse kohta praeguses menetluses, tsiviilasjas nr 2-21-14212 tehtud lahendi

jõustumise järel (lahend jõustus 5. septembril 2023). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

(p 78) leiab ringkonnakohus, et kuna kostja 2 tõi selgelt 6. detsembri 2022. a

menetlusdokumendis esile, et ta on tutvunud ka kostja 3 kohtule 6. detsembril 2022. a esitatud

menetlusdokumendiga ning ühineb kostja 3 seisukohtadega, pidi maakohus menetluses

hindama ka kostja 3 poolt enne tsiviilasjas nr 2-21-14212 tehtud lahendi jõustumist esitatut.

Maakohus käsitas kostja 3 osalust menetluses otsuse põhjendustes. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et kostjate vastuväited menetluses kattuvad suures osas.

Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole menetluses toonud esile asjaolusid, mis välistaksid

kohtuniku erapooletuse (TsMS §-d 23, 24).

Hageja leiab, et maakohus ei ole tema sooviga istungiaja muutmiseks arvestanud. Asja

materjalide hulgas on maakohtu 7. juuni 2023. a kiri menetlusosalistele, mille kohaselt on

maakohus seisukohal, et hageja eksitab kohut ja kostjaid väitega, et ta reisi broneerimise ajal

ei teadnud uuest istungi ajast. Maakohtu seisukoha järgi edastas kohus 14. juuni istungi aja

kohta kirja pooltele 24. märtsil 2023. Hageja esindaja piletid on broneeritud 3. mail 2023 ehk

ca 1,5 kuud pärast istungiajast teavitamist. Seega tegi hageja otsuse reisile minna ajal, kui tal

oli juba teada, et tal tuleks sellel ajal olla kohtuistungil.

TsMS § 350 lg-st 1 ei tulene kohtule kohustust võimaldada menetlusosalisel osaleda istungil

menetluskonverentsi vahendusel.

10. juuni 2024. a kohtuistung toimus ilma hageja esindaja osavõtuta. Ringkonnakohus leiab,

et kuna kohtuistungi toimumise aeg määrati kindlaks 8. aprilli 2024. a istungil ning hageja

seaduslikule esindajale oli siis teada, et ta ei saa istungil osaleda, oli tal piisavalt aega, et leida

endale kohtuistungiks uus lepinguline esindaja. 26. aprillil 2024 on hageja endine esindaja

maakohtule esitanud menetlusdokumente (IV kd, tl 109 jj), seega oli ta kursis menetluse

käiguga ka pärast seda, kui hageja teavitas kohut esindusõiguse lõppemisest.

Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole ka apellatsioonkaebuses esile toonud, millised on need

õiguslikud ja faktilised seisukohad, mis jäid tal maakohtus istungil osalemiseta esitamata ning

missuguseid küsimusi ta oleks istungil soovinud esitada (apellatsioonkaebuse p 85). Hageja

palus 26. juuni 2023. a menetlusdokumendis jätkata asja menetlemist kirjalikus menetluses ja

leidis, et asjas on sisuline arutelu juba toimunud 23. novembri 2022. a kohtuistungil.

Hageja ei ole toonud esile ühtegi põhjendust, millisel õiguslikul alusel ei oleks maakohus

pidanud lubama kostjaid esindama K. Sultsoni. Kostjad vaidlesid vastu hageja nõudele,

mistõttu puudub ka esindaja ja esindatavate vahel huvide konflikt.

Ekslik on apellatsioonkaebuse seisukoht, et maakohtu otsuse koostamisel on osalenud

kohtuväline isik, kelle puhul ei kehti kohtunikule, kohtunikuabile või kohtujuristile esitatavad

erapooletuse nõuded. K. Saukas on kohtujurist. Kohtuotsusele on alla kirjutanud kohtunik.

Kohtul tuleb tehingu heade kommete vastasust (TsÜS § 86 lg 1) hinnata ka omal algatusel (vt

nt RKTKo 16.06.2021, 2-17-9822, p 15). Seega ei rikkunud kohus erapooletuse nõuet, kui ta

kontrollis käsipandi väärtust ja nõude loovutamisega seotud asjaolusid.

10. Hageja esitas ringkonnakohtule tõenditena kohtuotsust puudutava dokumendi ja

dokumendi, mille hageja nimetas Novus OIL OÜ ülevaateks Äripäevas. Ringkonnakohus

jätab esitatud tõendid vastu võtmata.

Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab

kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei

kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud

tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi

hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse

menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja

hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5). Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool

oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama (TsMS § 652 lg 4

esimene lause). Ainuüksi asjaolu, et maakohus jättis hageja nõude rahuldamata, ei ole piisav

alus tõendi esitamiseks ringkonnakohtus. Hageja majandusliku olukorra hindamine vaidluse

all olnud lepingu sõlmimisel ei saanud hagejale tulla ka üllatusena.

11. Hageja esitas hagi nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus on õigesti jätnud hageja nõude rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele

märgib ringkonnakohus järgmist.

Maakohus ei pidanud hageja nõuet menetledes võtma seisukohta, kas hageja nõue oleks

pankrotimenetluses tagasivõidetav. Hageja apellatsioonkaebuse väited (p-d 16 jj) ei ole

asjakohased. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et tagasivõitmine on võimalik vaid siis, kui

võlgnikul on võlausaldajad. Kui pankrotimenetluses ei ole ühtegi võlausaldajat, kelle nõuet

oleks tunnustatud või kelle nõude tunnustamise üle oleks vaidlus pooleli, siis ei ole

võlausaldajaid, kelle huvide kahjustamisest PankrS § 109 lg 1 tähenduses saaks rääkida (vt

RKTKo 10.04.2019, 2-16-18953, p13.7).

Maakohus ei ole otsust tehes tuginenud üksnes T. Villmanni seisukohtadele.

Saneerimisnõustaja arvamus on 26. augustist 2019 (II kd, tl 130jj), kasuliku mudeli kande

kehtivuse lõppemise kuupäev oli 27. märts 2019. Seega on saneerimisnõustaja arvamuse

koostamise hetkel kasuliku mudeli kande kehtivus lõppenud. T. Villmani seisukoha esitas

menetluses dokumentaalse tõendina kostja 2 vastuses hagile, seega ei ole õige

apellatsioonkaebuse väide, et sellele ei ole pooled menetluses tuginenud.

Maakohus on otsuse p-s 12 piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et K. Olei Novuse

pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse (I kd, tl 146) numbrilised näitajad erinevad hagis

esitatud nõudest (I kd, tl 6) ja selles osas on ülevaatliku tabeli koostanud kostjaks olev haldur

(I kd, tl 142).

12. Hageja tugineb oma nõudes 30. jaanuari 2018. a laenulepingule, milles on väidetavalt

fikseeritud 31. detsembri 2018. a seisuga Novuse autoritasu võlgnevus K. Olei ees ja K. Olei

ja Novuse vahel sõlmitud laenulepingust tulenev võlgnevus. Lisaks koosneb hageja nõue

lepingu järgi maksmata jäänud (ja eelduslikult laenulepinguga mittehõlmatud) autoritasust.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult hinnanud nii laenulepingu kui ka selle

aluseks olevate tehingute kehtivust.

Apellatsioonkaebuses on õigesti leitud, et tehing ei saa samal ajal olla heade kommete vastane

(TsÜS § 86 lg 1) ja näilik (TsÜS § 89 lg 1). Samas saavad menetlusosalised tugineda oma

seisukohtades alternatiivselt mõlemale tehingu tühisuse alusele, tehingu kahe võimaliku

tühisuse aluse olemasolul tuleb kohtul esmalt hinnata näilikkust ning heade kommete

vastasust tuleks hinnata juhul, kui tehing ei ole näilik (vt nt RKTKo 18.06.2019, 2-16-7090, p

12).

Maakohtu otsusele saab ette heita selle vähest liigendatust ning puudusi ülesehituses, kuid

maakohus ei ole oma lõppjäreldustes asunud seisukohale, mille kohaselt oleks laenuleping

samal ajal nii näilik tehing kui ka heade kommetega vastuolus olev tehing.

13. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et 30. jaanuari 2018. a

laenuleping on näilik tehing ja seega tühine. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul

pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele

vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata

tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.

Lepingu p 2 järgi võlgneb Novus K. Oleile autoritasu 80 000 eurot ja koos varasemalt antud

laenuga on Novuse võlg K. Olei ees 100 800 eurot. Seega pidi varasemate laenulepingute

järgi olema Novuse võlgnevus 20 800 eurot.

Maakohus ei ole tõendamiskoormist menetluses valesti jaganud. Hageja esitatud 30. jaanuari

2018. a lepingu p-s 2 on selgelt nimetatud võlasuhted, mille alusel on võlgnevus kujunenud

(autoritasu leping ja laenulepingud). Seega on pooled soovinud ringkonnakohtu hinnangul

üksnes muuta senist võlasuhet ning fikseerida väidetava võlgnevuse suurust lepingu

sõlmimise hetkel, võlgnevuse tagasimaksmise tingimusi ja tasumise aega. Võlasuhet võib

muuta ka selle tüübi muutmisega. Hageja ei ole toonud esile menetluses selliseid

majanduslikke põhjuseid või muid asjaolusid, mis viitaksid poolte tahtele omavahelise

võlasuhte võlatunnistusega ümberkujundamiseks. K. Olei oli lepingus nii laenuandja kui ka

laenusaaja juhatuse liige. Kohtule esitatu põhjal ei saa ka asuda seisukohale, e tegemist oleks

võlasuhte uuendamisega (novatsiooniga), millega võlausaldaja võimaldab senistest

vastuväidetest loobumist.

Hageja on menetluse kestel tuginenud läbivalt autorilepingule ja erinevatele laenulepingutele

kui 30. jaanuari 2018. a lepingu alussuhetele, millest tulenevalt ta oma nõude ka esitas.

Ka apellatsioonkaebuses tugineb hageja ise autorilepingu sõlmimisele, selle sisule ja

tingimustele, kui hageja nõude alusele.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi juhul, kui 30. jaanuari 2018. a. laenulepingut

käsitleda deklaratiivse võlatunnisusena, ei pööra see praeguses menetluses tõendamiskoormist

ümber. Riigikohus on mitmes lahendis leidnud (vt nt RKTKo 11.01.2018, 2-14-58735, p

11.1), et võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus võib pankrotimenetluses nõude

tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu

vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse

alussuhte kohta. Kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust

põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid

esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga.

Maakohus tuvastas, et kostjad tegid ettepaneku, et hageja seaduslikuks esindajaks olev K.

Olei tõendaks autoritasu saamist. Hageja nõustus (IV kd, tl 107 pöördel), kuid ei esitanud

siiski tõendit istungil kokkulepitud kujul ehk pangakonto filtreeritud väljavõttena ega esitanud

kohtule taotlust tõendi kogumisena Novuselt sama perioodi/samade väljamaksete sisu kohta

pangakonto filtreeritud väljavõtte nõudmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et K.

Olei korraldus Novuse raamatupidajale autoritasu deklareerimiseks (IV kd, tl 123) ei ole VÕS

§ 95 lg 1 tähenduses täitmise kviitung. K. Olei kinnitus, et ta on Novuselt raha saanud, ei ole

menetluses usaldusväärseks tõendiks (IV kd, tl 121).

14. Järgnevalt peatub ringkonnakohus K. Olei ja Novuse vahelistel laenulepingutel.

Hageja tõendas K. Olei poolt antud laene väljavõttega pangatehingutest (I kd, tl 31).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ei ole tavapärane, et äriühing ei vormista

väidetavaid talle antud laene (I kd, tl 30 jj) muul viisil kui üksnes pangaülekandega.

Selgusetuks jäävad lepingutingimused ja poolte kohustused. Kostja 1 on tõendanud, et samal

päeval (26. septembril 2017), kui K. Olei on kandnud Novusele väidetava laenulepingu alusel

üle 10 000 eurot, on K. Oleile tagasi kantud 9000 eurot (I kd tl 178), seega on samal päeval

enamus väidetavast laenust kohe ka tagastatud. Novuse ülekande selgitusse on märgitud laen

26092017, mis kattub K. Olei poolt äriühingule tehtud ülekande selgitusega. Seega on

põhjendatud maakohtu järeldus, et on suur tõenäosus, et sarnane laenusummade liikumine

võis toimuda ka teiste ülekannete puhul.

Paljasõnaline on apellatsioonkaebuse väide (p 69), et iga makse kohta eraldi kirjaliku

laenulepingu sõlmimine oleks olnud ebamõistlik ja liigne bürokraatia. Novus on äriühing,

kelle majandustegevus on õiguslikult reguleeritud. Hageja ei ole esitanud ühtegi lepingut,

mille alusel äriühingu juhatuse liige äriühingule väidetavaid laene andis ning 30. jaanuari

2018. a leping on vormistatud pärast väidetava võlgnevuse tekkimist.

Arvestades Novuse saneerimis- ning pankrotimenetlust ja seda, et laenulepinguga seotud

asjaolud (eelkõige laenusumma kujunemine) ei ole tõendatud, nõustub ringkonnakohus

maakohtu järeldusega, et laenulepingu sõlmimise eesmärgiks oli osas, mis puudutas K. Olei

poolt Novusele antud laene, maksejõuetusmenetluste mõjutamine.

15. Maakohus märkis otsuse p-s 10 eksitavalt, et autorilepingut nr 02032015 (I kd tl 13) ei saa

lugeda kehtivaks ja see on TsÜS § 86 ja § 89 lg 1 alusel tühine nii heade kommete vastasuse

kui näilikkuse tõttu, kuna tehingu sõlmimise asjaolud tekitavad põhjendatud kahtluse, et

tehing on sõlmitud tagantjärele. Maakohus hindas aga samas autorilepingu tühisust esmalt

kontrollides, kas tehing võib olla sõlmitud näilikult (sellega tekitati näilik võlakohustus,

otsuse p 10) ning seejärel tekitati heade kommete vastaselt võlakohustust täiendavalt juurde

(maakohtu otsuse p 11.1). Maakohus võttis ka seisukoha tehingu eesmärgi suhtes.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult asjas esitatud tõendeid hinnates jõudnud

järeldusele, et K. Oleil ei olnud nõuet Novuse vastu. Maakohus leidis, et „nõue on

fabritseeritud“, seega olid Novuse ja K. Olei vahelised kokkulepped (autorileping ja

laenuleping) maakohtu hinnangul näilikud ja tühised.

16. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Hageja esitas oma nõude tõendamiseks nõuete loovutamise lepingu, autorilepingu, kasuliku

mudeli tunnistuse, arved ja laenulepingu. Sellega pöördus ringkonnakohtu hinnangul

menetluses tõendamiskoormis ja kostjatel tuli oma vastuväiteid hageja nõudele tõendada.

Ringkonnakohus leiab, et kostjad on tõendanud hagejal autoritasu nõude puudumist ja

maakohus on menetluses tõendeid õigesti hinnanud.

17. Kostja 2 leidis, et hageja nõue on kunstlikult tekitatud ja seetõttu fiktiivne. Kostja tugineb

seega hageja poolt esitatud nõude aluseks olevate lepingute näilikkusele.

Apellatsioonkaebuses on iseenesest küll õigesti leitud, et reeglina ei ole oma olemuselt

neutraalne asjaõigusleping näilik (vt RKTKo 18.06.2019, 2-16-7090, p 14). Praegusel juhul

on aga vaidluse all autoritasu leping ja laenulepingud, millest tulenevad nõuded on hagejale

loovutatud.

Kostja 2 väitel on küsitav, kas hagis nimetatud kasulik mudel oli tegelikkuses üldse kasulik ja

vajalik ning kas Novus ka tegelikkuses seda kasutas.

Iseenesest on õige hageja seisukoht, et autoriõigus teosele tekib teose loomisega (AutÕS § 7

lg 1). Samas praegusel juhul nähtub, et hageja on pidanud intellektuaalse omandi objektiks

tehnilist lahendust, mida ei kaitsta AutÕS-ga. Kasuliku mudelina kaitstava tehnilise lahenduse

registreerimist ja kaitset reguleerib kasuliku mudeli seadus (KasMS). Seega tuli hinnata

kasuliku mudeliga seonduvat KasMS alusel, mitte AutÕS alusel.

Patendiametis oli registreeritud 27. märtsist 2015 kasulik mudel, mille omanikuks oli K. Olei.

Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et registreering on oma kehtivuse 27. märtsil 2019

kaotanud (II kd, tl 120). Kasuliku mudeli registreerimistaotluse esitamise järel koostab

patendiamet tehnika taseme otsingu aruande ja edastab selle taotlejale teadmiseks,

otsinguaruandel on informatiivne tähendus (KasMS § 211 lg-d 2 ja 6). Kasuliku mudeli puhul

ei kontrollita registreerimisel sisuliselt leiutise õiguskaitse saamise eeldusi, nagu uudsus ja

leiutustase (KasMS § 21), neid kontrollitakse alles õiguste rikkumisel. Seega ei saa nõustuda

hagejaga, et ainuüksi registreering kasulike mudelite registrisse tõendab K. Olei nõudeõigust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja menetluses tõendanud, milles seisnes K. Oleile

kuuluva kasuliku mudeli leiutustase, mis võimaldas hageja väidetavat olulist majanduslikku

kasumit saada.

Kostja 1 on põhjendatult tuginenud autorilepingu kehtivuse vaidlustamisel autoritasu

suurusele, mis kostja 1 hinnangul oli ebaproportsionaalselt suur: tasu viie aasta eest oli 360

000 eurot, kostja 1 väitel rohkem kui pool müügitulust. Hageja leidis vastuseks kostja 1

väidetele, et hageja teenis juba esimese seadme müügiga rohkem, kui kogu autoritasuks kuluv

summa (III kd, tl 56). Kui hageja väide oleks õige, siis jääb ringkonnakohtu hinnangul

arusaamatuks, miks hagejal võlgnevus üldse tekkis.

18. Kostjad on menetluses vaidlustanud hageja K. Olei ees olevate väidetavate lepinguliste

kohustuste kajastamist võlgniku aastaaruannetes. Hageja möönab ka ise, et 2017. a

aastaaruandes autoritasu võlgnevust kajastatud ei ole, ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud

selgitus, mille kohaselt oli tegemist tingimusliku, ehk bilansivälise nõudega (III kd, tl 57),

mistõttu jäi see aastaaruandes kajastamata, ei ole eluliselt usutav ning on vastuolus hageja

enda seisukohtadega võlgniku suure müügitulu kohta.

Maakohus on küll kohtu ette toodud asjaolusid hinnates seadnud kahtluse alla autoritasu

lepingu sõlmimise aja, kuid lepingu sõlmimise ajahetk üksi ei tõenda selle näilikkust, mistõttu

ei pidanud kostjad menetluses ekspertiisi taotlema.

Ekslik on apellatsioonkaebuse väide (p 30), et kostja 1 ei vaidlustanud autoritasu

deklareerimist hageja poolt. Kostja 1 leidis vastuseks hagile, et 2015 märtsis oli küll

deklareeritud K. Oleile väljamakse (liik 50 (st. renditulu, sh. litsentsitasu)) 6250 eurot, mis

võiks nagu viidata kokkuleppe olemasolule, kuid kostja 1 leidis samas, et ka enne märtsi ning

pärast olid deklareeritud sama liiki (50) väljamaksed, kuid väiksemas suurusjärgus või

puudusid väljamaksed üldse. Sama olukord oli ka aastal 2016 ning 2017. 2018 aastal

deklareeritud väljamaksed K. Oleile puuduvad, kuigi hagi kohaselt ei saanud K. Olei

autoritasu alates aprillist 2018 (lisatud arvestuse järgi aga alates märtsist 2018). Seega ei

nõustunud kostja 1, et hageja deklareeris väljamakseid K. Oleile.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda Novuse 2015. kuni 2017. aasta MTA TSD

deklaratsioonide väljatrükid hageja ja K. Olei vahelise võlasuhte olemasolu. Ringkonnakohus

nõustub kostjaga 2, et tegemist on loeteluga, mis ei tõenda konkreetset nõuet (IV kd, tl 104

pöördel).

Kostja 2 leidis, et kasuliku mudeli kehtivuse lõppemise kuupäev oli 27. märts 2019 (II kd, tl

120), mistõttu ei ole põhjendatud hageja nõue kuni 31. detsembrini 2020. Võlgniku 2017. a

majandusaasta aruandes ei olnud võlgniku väidetav autoritasude suurus 80 000 eurot

kajastatud, kostja 1 väitel ei olnud nõudeid kajastatud ka saneerimismenetluses 19. juunil

2019 esitatud bilansis (III kd, tl 114).

Maakohus jõudis tõendeid hinnates õigesti järeldusele, et lepingust tulenev kohustus pidanuks

olema kajastatud võlgniku vastava aasta majandusaasta aruannetes. Ringkonnakohtu

hinnangul ei tõenda 14. oktoobril 2021 esitatud dokumendid, et K. Oleile võlgnetav summa

oleks olnud aruannetes kajastatud.

19. Praegusel juhul ei ole hageja esitanud mitte K. Olei väidetavat seadusest tulenevat nõuet

tasule, vaid autorilepingu järgse tasunõude (nt apellatsioonkaebuse p 58). Seega ei oma asjas

tähendust apellatsioonkaebuse väited, mis on seotud K. Olei AutÕS § 14 lg 1 (praegusel juhul

pigem KasMS § 12 lg 8 järgse) nõudega. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole praeguses

menetluses, vaatamata kostjate vastavasisulistele päringutele, ka põhistanud, milline oleks

olnud seadusjärgse nõude puhul K. Olei õiglane tasu.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult asjas esitatu põhjal leidnud, et K. Oleile

pidi samaaegselt nii laenuandaja rollis olles kui ka laenusaajana Novuse juhtorgani liikmena,

olema arusaadav, et kui Novusel on autorilepingust sisaldava laenulepingu täitmisega

probleeme, siis ettevõtte mõistliku juhina oodanuks selle lepingu lõpetamist. Millised olid

saneerimisvajaduse põhjustanud asjaolud ja selle täpne algus, ei ole oluline, autorileping pidi

kestma 31. detsembrini 2020.

Maakohus ei ole tuvastanud, et 2017. a majandusaasta aruanne oleks olnud vigadega või et

seda oleks hilisemalt parandatud. Apellatsioonkaebuse sellekohased väited on ekslikud.

Maakohus leidis otsuse p-s 10.4, et kui K. Olei olnuks lõpuni järeldusel, et autoritasu nõuet

pole vaja aruandes kajastada, siis ei oleks ta seda nn vea parandamisena (III kd tl 6 p.34)

ikkagi järgnevatesse aruannetesse sisse viinudki.

20. Kostja 2 leidis alternatiivselt, et võlgniku lähikondne lõi ja tekitas enda kasuks n-ö

võlanõude, mille alusel omada tekitatud õigusi võlgniku pankrotimenetluses. Nõude põhiline

eesmärk on kaitsta pankrotimenetluses ainult võlgniku huve ning kahjustada teiste

võlausaldajate huvisid. Selline tehing ja leping on vastuolus heade kommetega ja seetõttu

tühine.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et nii Novuse ja K. Olei vaheline autorileping

kui ka laenuleping on tühised nende näilikkuse tõttu. Seega puudub vajadus kontrollida, kas

tehingud on tühised nende vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 86 järgi.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et ekslik on apellatsioonkaebuse seisukoht, mille

kohaselt oleks maakohus pidanud tuvastama, kas autorile tasu maksmine on heade

kommetega vastuolus. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi

heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise

eesmärgil. Maakohus on asjas leidnud, et lepingu sel viisil sõlmimise tegelik eesmärk ja sisu

oli mõjutada saneerimis- ja pankrotimenetluse kulgu, sh otsuste vastuvõtmist mõjutavas

ulatuses nõude suuruse alusel antud häälte arvuga. Maakohus on oma otsust põhjendanud.

Ringkonnakohus leiab, et kuna maakohus on õigesti tuvastanud, et 2. märtsil 2015 sõlmitud

Novuse ja K. Olei vaheline autorileping ning 30. jaanuari 2018. a laenuleping on näilikud

tehingud, ei tekkinud nõuete tagamiseks ka käsipanti. Maakohtu hinnang pandieseme

väärtusele ei ole küll asjakohane, aga ei muuda ringkonnakohtu hinnangul maakohtu

lõppjärelduste õigsust.

21. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda

(TsMS § 171 lg 1).

Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus (vt

RKTKo 10.04.2019, 2-15-1553/166, p 25).

(allkirjastatud digitaalselt)