2-23-105266/9 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-105266

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi L.R-i vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

791,89 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Anu Volmer

Kostja L.R (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) hagi L.R-i (isikukood

XXX) vastu.

2. Välja mõista L.R-ilt B2 Impact OÜ kasuks 320 eurot, s.o kohtuotsuse tegemise ajaks

sissenõutavaks muutunud põhinõue.

3. Välja mõista L.R-ilt B2 Impact OÜ kasuks tulevikus sissenõutavaks muutuvad

põhinõude osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt:

Maksetähtpäev

Summa

10.02.2025

10 eurot

10.03.2025

10 eurot

10.04.2025

10 eurot

10.05.2025

10 eurot

10.06.2025

10 eurot

10.07.2025

10 eurot

10.08.2025

10 eurot

10.09.2025

10 eurot

10.10.2025

10 eurot

10.11.2025

10 eurot

10.12.2025

10 eurot

1 (12)

10.01.2026

10 eurot

10.02.2026

10 eurot

10.03.2026

10 eurot

10.04.2026

10 eurot

10.05.2026

10 eurot

10.06.2026

10 eurot

10.07.2026

10 eurot

10.08.2026

10 eurot

10.09.2026

10 eurot

10.10.2026

10 eurot

10.11.2026

10 eurot

10.12.2026

10 eurot

10.01.2027

10 eurot

10.02.2027

10 eurot

10.03.2027

10 eurot

10.04.2027

10 eurot

10.05.2027

10 eurot

4. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagiavaldus L.R-i vastu järgmiste nõuete osas:

intressinõue 67,46 eurot, sissenõudmiskulude nõue 40 eurot ja viivisenõue.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud 76% ulatuses L.R-i kanda ja 24% ulatuses B2

Impact OÜ kanda.

6. Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ menetluskulude kindlaksmääramise avaldus.

7. Välja mõista L.R-ilt B2 Impact OÜ kasuks menetluskulud 186,20 eurot (riigilõiv).

8. Välja mõista L.R-ilt B2 Impact OÜ kasuks viivis menetluskulude 186,20 eurot

tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

9. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ menetluskulude kindlaksmääramise avaldus 58,80

euro väljamõistmiseks L.R-ilt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

2 (12)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ, hageja) esitas 02.02.2023 maksekäsu

kiirmenetluse avalduse L.R-i (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus

lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses. Hageja esitas Tartu Maakohtule hagi 27.03.2023. Hageja palub kostjalt hageja

kasuks välja mõista 791,89 eurot, millest põhinõue on 600 eurot, intress on 67,46 eurot, viivis

on 84,43 eurot ja sissenõudmiskulud on 40 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja

kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid BB Finance OÜ (võlausaldaja) ja kostja 30.04.2022

krediidilepingu nr 1227804423157, mille järgi võimaldati kostjale krediidilimiiti 600 eurot.

Lepingust tulenevalt on intressimäär 36% aastas, krediidi kulukuse määr 41,68% aastas ja

viivisemäär 24% aastas. Laen tuli tagasi maksta 60 kuu jooksul igakuiste maksetega iga kuu

10. kuupäeval. Minimaalne osamakse koosneb krediidi tagasimaksest (1/60 krediidijäägist) ja

intressist, mida krediidiandja arvutab igakuiselt kasutusse võetud krediidisummalt. Kostja jättis

tasumata osamaksed alates 10.06.2022. Kostja oli viivituses 10.06.2022, 10.07.2022 ja

10.08.2022 osamaksete tasumisega. Krediidiandja edastas kostjale 10.08.2022 lepingu

ülesütlemise teatise, millega andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks ning

sealhulgas kokkuleppe saavutamiseks. Kuna kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei

tasunud, loeti leping krediidiandja poolt ülesöelduks 25.08.2022. Intressinõue perioodi

04.05.2022–25.08.2022 eest on 67,46 eurot. Viivisenõue perioodi 26.08.2022–27.03.2023

eest on 84,43 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 40

eurot. Hageja viitab VÕS § 1132 lg 2 p-le 2. Hageja märgib, et on teinud mõistlikke pingutusi

kostjaga kontakti ja kokkuleppe saavutamiseks kohtuväliselt. Hageja tegi erinevaid toiminguid,

sh helistamised ja SMS-i saatmised, tasulised päringud ning e-posti ja posti teel on saadetud

31.08.2022 nõudekiri, 23.09.2022 saadetud meeldetuletuskiri, 25.10.2022 saadetud

pretensioon, 20.01.2023 saadetud hagihoiatus, millega seoses on hageja kandnud kulusid.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja

krediidivõimelisust hinnati kostja nelja kuu pangakonto väljavõtte alusel AccountScoringu

abil. Analüüsi tulemusel saadi kostja nelja kuu netosissetulekuks 374,13 eurot. Kostjal

maksehäired puudusid. Sise-eeskirjade kohaselt aktsepteeriti sissetulekuliigina

töövõimetustoetust. Kuivõrd kostja keskmiste sissetulekute arv on kalkuleeritud mitme kuu

peale ning keskmine sissetulek on nõutud määrast väiksem, lähtutakse sellisel juhul viimase

kuu sissetulekust, milleks on 449,28 eurot. Kostja pangakonto väljavõttel ei tuvastatud muid

finantskohustusi ning ühtlasi ei olnud kostjal ülalpeetavaid. Majapidamiskulude aluseks võeti

Statistikaameti arvestuslik elatusmiinimum 234 eurot. Krediidiandaja ei tuvastanud kostja

pangakonto väljavõttest muid asjaolusid, mis võisid mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

täitmist.

Esialgne võlausaldaja loovutas kostja vastased nõuded hagejale.

2. Hageja märkis 13.12.2024 vastuses, et kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, palub hageja alternatiivselt kostjalt hageja kasuks välja

mõista lepingust tuleneva põhivõlgnevuse 600 eurot, viivise põhivõlalt perioodi 26.08.2022–

3 (12)

13.12.2024 eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, s.o kokku summas 155 eurot

ning võla sissenõudmiskulud 40 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte

31.05.2023 isiklikult allkirja vastu üleandmisega. 13.12.2024 täpsustatud hagiavaldus koos

lisadega ja 13.12.2024 kohtumäärused toimetati kostjale kätte 19.12.2024 (TsMS § 3111 lg 3

alusel, dokumendi kättetoimetamise registreeris infosüsteem automaatselt). Kohus kohustas

kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja

menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 30.06.2023.

13.12.2024 täpsustatud hagiavaldusele vastamise tähtpäev saabus 03.01.2025. Kostja hagile ei

vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

4. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses.

Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole

mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo

04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

6. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS

§ 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh

hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

7. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg

1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

8. Hageja on esitanud kohtule tõendina BB Finance OÜ ja kostja vahel 30.04.2022 sõlmitud

krediidilepingu (dtl 39–43). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt sai kostja

krediidilimiiti 600 eurot. Lepingu perioodiks oli 60 kuud ja tagasimaksete arvuks 60. Krediidi

tagastamise lõpptähtpäev on 10.05.2027. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60 kasutusse

võetud krediidist. Krediidi tagasimakseid ja intressi tuli tasuda iga kuu 10. kuupäeval

4 (12)

(maksepäev). Lepingust tulenevalt on intressimäär 36% aastas (0,0986% päevas) ja lepingu

krediidi kulukuse määr on 41,68% (dtl 39). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendi

alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

9. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud,

et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks

esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama

vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas

laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-

21-13098/50, p-d 14-15).

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe kohaselt 41,68% aastas (dtl 39, 41). Intressimäär oli 36% aastas ning kostjal tuli laen

tagastada 60 osamaksega (dtl 39). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks

korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli

30.04.2022

laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,95% (kohaldus alates

01.01.2022 kuni 30.06.2022 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 50,85%.

Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab

krediidi kulukuse määra suuruseks 42,58%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi

kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on

seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

30.04.2022 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Esmalt hindab

kohus, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

10.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

5 (12)

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti

peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7

ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

6 (12)

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja

kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või

maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse

ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu

sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024,

C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale

vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab

krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014,

C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

10.2. Kohus määras 16.11.2024 hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks

olevate asjaolude välja toomiseks. Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034

lg 7 kohaselt see, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks

tegema (dtl 75, 76). Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte

aluseks olevate asjaolude välja toomiseks, ümberarvestuse tegemiseks ja tõendite esitamiseks.

Hageja on seisukohal, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hagis toodu kohaselt tehti kostja osas krediidivõimelisuse analüüs kostja

poolt esitatud nelja kuu pangakonto väljavõtte alusel. Nelja kuu pangakonto väljavõtte

hindamise tulemusel saadi kostja täiskuude keskmiseks neto püsisissetulekuks 374,13 eurot.

Sise-eeskirjade kohaselt aktsepteeriti sissetulekuliigina ka töövõimetustoetust. Kuivõrd kostja

keskmiste sissetulekute arv on kalkuleeritud mitme kuu peale ning keskmine sissetulek on

nõutud määrast väiksem, lähtutakse sellisel juhul viimase kuu sissetulekust, milleks on 449,28

eurot. Kostja pangakonto väljavõttel ei tuvastatud muid finantskohustusi ning ühtlasi puuduvad

kostjal ülalpeetavad. 13.12.2024 vastuses selgitas hageja, et majapidamiskulude aluseks võeti

Statistikaameti arvestuslik elatusmiinimum 234 eurot.

Kohus leiab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Esmalt

märgib kohus, et hageja on esitanud kokkuvõtte (hageja nimetab seda dokumenti pangakonto

väljavõtteks, dtl 44–46), kust nähtub, et kostja ainsaks sissetulekuks oli toetus Eesti

Töötukassalt. Lisaks nähtub, et jaanuaris 2022 kostjal sissetulek puudus. Veebruaris sai kostja

toetust 297,47 eurot, märtsis 385,63 eurot ja aprillis 449,28 eurot. Seega nelja kuu keskmine

sissetulek oli 283 eurot. Hagist nähtuvalt leidis ka krediidiandja, et kostja keskmine sissetulek

on nõustust väiksem: kuivõrd kliendi keskmiste sissetulekute arv on kalkuleeritud mitme kuu

peale ning keskmine sissetulek on nõutud määrast väiksem, lähtutakse sellisel juhul viimase

kuu sissetulekust, milleks on 449,28 eurot. Kohtu hinnangul ei saa tarbija krediidivõimelisust

hinnata üksnes ühe kuu sissetuleku alusel, nagu krediidiandja seda praegusel juhul teinud on.

Hageja esitatud kokkuvõttest nähtub, et kostja konto algsaldo oli negatiivne (jaanuaris -13

380,61 eurot) ning kostja kontolt läks 05.04.2022 kohtutäiturile makse seoses täiteasjaga.

Samuti nähtub, et kostja on teinud endale kandeid selgitusega „Omale“, mis viitab sellele, et

7 (12)

kostjal võis veel pangakontosid olla. Hageja väljavõttest ei ole võimalik tuvastada, millisele

kontole kostja ülekandeid tegi. Igapäevaseid majapidamiskulusid hageja kokkuvõttest ei nähtu.

4,5 kuu jooksul on toimunud üksnes 24 tehingut. Krediidiandja võttis kostja

majapidamiskulude osas aluseks Statistikaameti arvestusliku elatusmiinimumi. Kohus märgib,

et üldjuhul tuleb lähtuda tarbija tegelikest regulaarsetest (majapidamis)kuludest, mitte

arvestuslikust elatusmiinimumist (vt Tartu Ringkonnakohtu 30.10.2024 kohtuotsus asjas nr 2-

23-129943/32, p 9). Hageja ei ole esitanud kostja poolt täidetud laenutaotlust vms, mistõttu ei

ole teada, kas ja milliseid andmeid kostjalt tema sissetulekute, igakuiste kohustuste ja

regulaarsete majapidamiskulude kohta küsiti.

Hageja pole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt teavet tema varalise

seisundi kohta ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja finantskohustuste ja regulaarsete

(majapidamis)kulude kohta. Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate

krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda hageja esitatu hinnata isegi seda,

millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Kuna

kostja kontolt läks 05.04.2022 makse kohtutäiturile seoses täiteasjaga, siis võib eeldada, et

kostjal oli võla tasumise või kahju hüvitamise kohustus.

Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks andmeid kostja kohustuste

kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud. Üksnes kostja

sissetuleku kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija

kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need

andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta.

Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et

on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut

sõlmida.

10.3. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda aluse

kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud

teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjatele

mingi teabe teadlikult esitamata. Olukorras, kus kostjalt polnud teavet küsitud – sh tema

finantskohustuste ja regulaarsete kulude kohta ning täpsemat teavet tema varasemate

finantskohustuste ja nende täitmise kohta –, ei saa kostjale ette heita selle teabe esitamata

jätmist.

8 (12)

Samuti ei anna asjas esitatu alust järeldada, et krediidiandja oleks hinnanud kostja

krediidivõimelisust valesti põhjusel, et kostja jättis mingi teabe oma varasemate kohustuste ja

finantsraskuste kohta esitamata.

Kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus

tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

11. Järgmisena tuvastab kohus, kas leping lõppes ülesütlemisega.

11.1. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on

krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi

on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks

muutunud.

11.2. Lepingust nähtub, et lepingu perioodiks oli 60 kuud ja tagasimaksete arvuks 60. Krediidi

tagastamise lõpptähtpäev 10.05.2027. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60 kasutusse

võetud krediidist. Krediidi tagasimakseid ja intressi tuli tasuda iga kuu 10. kuupäeval

(maksepäev). Kostjal tuli esimene makse tasuda 10.06.2022, teine makse 10.07.2022 ja kolmas

makse 10.08.2022. Hageja tugineb sellele, et kostja jäi viivtusse 10.06.2022, 10.07.2022 ja

10.08.2022 osamaksetega. Krediidiandja edastas kostjale lepingu ülesütlemise teatise

10.08.2022 (dtl 55, kirja saatmise kuupäev on teatise kohaselt 10.08.2022, millele hageja ka

hagis tugineb). Kuna krediidiandja andis 10.08.2022 kostjale kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks, siis sel ajal, s.o 10.08.2022 ei olnud kostja viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega, arvestades, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja intressi. 2022. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud

intressimääraks 0%. Kostjal tekkis alles 11.08.2022 viivitus kolme üksteisele järgneva

tagasimaksega, mistõttu sai krediidiandja kõige varasemalt kostjale ülesütlemise hoiatuse koos

täiendava tähtajaga saata 11.08.2022 ja 14-päevane tähtaeg oleks möödunud 26.08.2022.

Kohus märgib, et 10.08.2022 osamakse muutus sissenõutavaks alates 11.08.2022 arvestades

VÕS § 82 lg-s 7 sätestatut. Kohus on hagejale lepingu ülesütlemisega seonduvat selgitanud

16.11.2024 kirjas. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et lepingu ülesütlemise eeldused ei

olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.

9 (12)

12. Lepingu viimane osamakse tähtpäev on 10.05.2027 (dtl 39), mistõttu ei ole tänaseks

lepingust tulenev krediidi tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning

laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Seega

ei saa kohus võtta hagi rahuldamisel aluseks hageja väljatoodud summat (kostjale välja

makstud summa).

Kohus selgitas hagejale 16.11.2024, et hagejal tuleb arvestada seda, et kui hageja ei ole

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei ole leping ülesütlemisega lõppenud ja

hagejal tuleb tagasimaksed uuesti määrata ja täpsustada oma nõuet või esitada kohtule

alternatiivne nõue tulevikus sissenõutavaks muutuvate tagasimaksete välja mõistmiseks (dtl

75). Hoolimata kohtu selgitustest jäi hageja selle juurde, et leping on lõppenud ülesütlemisega

ja hageja nõuab 600 eurose krediidi tervikuna välja mõistmist kostjalt. Siiski leiab kohus, et

praegusel juhul on hagi võimalik osaliselt rahuldada. Hageja esitas kohtule 13.12.2024

tagasimaksegraafiku, kus on välja toodud põhiosa tagasimaksete tähtajad kuni 10.05.2027,

arvestades intressi vähendamist (dtl 92, 93). Graafiku järgi intressi kostjalt ei nõuta.

Lepingust on kohtuotsuse tegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud osamaksed

perioodi 10.06.2022–10.01.2025 eest, s.o 32 osamakset kokku summas 320 eurot.

Sissenõutavaks on muutumata osamaksed perioodi 10.02.2025–10.05.2027, s.o 28 osamakset

kokku summas 280 eurot. Iga osamakse suurus on 10 eurot. Kohus rahuldab kohtuotsuse

tegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõla nõude 320 euro väljamõistmiseks

kostjalt. Kohus rahuldab hageja nõude perioodi 10.02.2025–10.05.2027 osas graafiku alusel,

mis on toodud kohtuotsuse resolutsioonis. Iga osamakse suurus on 10 eurot.

Kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne

kostja VÕS § 4034 lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi. 2022.

aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%. Alates 2023. aastast on intressimäärad

tõusnud üle 0%. Hageja intressinõude osas ümberarvestust ei esitanud, kuigi kohus selgitas

hagejale 16.11.2024 ümberarvestuse tegemise võimalust. Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul

võimalik hagi intressinõude osas osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks intressinõude

osas peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised

on ümberarvutuste järgsed intressimaksete võlgnevused. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta

oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg

2). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi intressinõude osas rahuldamata.

Hageja on palunud kostjalt viivise välja mõista konkreetse perioodi eest, mis on seotud lepingu

ülesütlemisega, st hageja palub kostjalt viivise välja mõista alates lepingu ülesütlemisest, s.o

perioodi 26.08.2022–27.03.2023 eest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

palus hageja kostjalt välja mõista viivise perioodi 26.08.2022–13.12.2024 eest VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras. Hageja jäi menetluses selle juurde, et leping on lõppenud

ülesütlemisega ja sellest tulenevalt on arvestatud ka viivisenõue. Arvestades, et kohus tuvastas,

et leping ei lõppenud ülesütlemisega, siis on hageja viivisenõue muutunud ebaselgeks ja kohtul

ei ole võimalik hageja viivisenõuet hageja taotletud viisil rahuldada. Hageja ei nõua kostjalt

viivise välja mõistmist jooksvalt kuni põhinõude täitmiseni, hageja nõuab viivist konkreetse

perioodi eest. Kohus jätab hageja viivisenõude rahuldamata.

Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 40

eurot. Hageja viitab VÕS § 1132 lg 2 p-le 2. Hageja märgib, et on teinud mõistlikke pingutusi

kostjaga kontakti ja kokkuleppe saavutamiseks kohtuväliselt. Hageja tegi erinevaid toiminguid,

10 (12)

sh helistamised ja SMS-i saatmised, tasulised päringud ning e-posti ja posti teel on saadetud

31.08.2022 nõudekiri, 23.09.2022 saadetud meeldetuletuskiri, 25.10.2022 saadetud

pretensioon, 20.01.2023 saadetud hagihoiatus, millega seoses on hageja kandnud kulusid.

Kuivõrd leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud

ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Meeldetuletuskirjade

saatmise ajal ei olnud nõue tervikuna sissenõutavaks muutunud. Lisaks leiab kohus, et hageja

ei ole sissenõudmiskulude hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid piisavalt välja toonud.

Kohus määras hagejale 16.11.2024 tähtaja sissenõudmiskulude täpsustamiseks, kuid hageja

kohtule selles osas vastust ei esitanud. Kohus jätab hageja sissenõudmiskulude hüvitamise

nõude rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega.

TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamisest. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna

arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja esitas maksekäsu

kiirmenetluse avalduse 02.02.2023. Seega loetakse hagi esitamise ajaks 02.02.2023. Hagi

esitamise aeg on oluline viivisenõude arvestamisel hagihinna hulka.

Kohus märgib, et hagi esitamise ajal (02.02.2023) oli hagihinnaks 791,89 eurot, arvestades

esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele

vastav hagihind on 600 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 76% ulatuses

ning jättis rahuldamata 24% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 76% ulatuses kostja kanda ja

24% ulatuses hageja kanda.

14. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

Hagilt hinnaga 791,89 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele

riigilõiv 245 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses. Riigilõiv

on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). Muid menetluskulusid hagejal ei ole.

Arvestades, et poolte menetluskulud jäid 76% ulatuses kostja kanda ja 24% ulatuses hageja

kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 186,20 eurot, s.o riigilõiv.

Arvestades, et hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 245 eurot, kuid kohus

rahuldas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 186,20 euro ulatuses, siis jääb

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 58,80 euro osas.

Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

15. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

11 (12)

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

12 (12)