2-22-11771/59 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Üllar Roostoja, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 31. jaanuar 2025

Tsiviilasja number

2-22-11771

Tsiviilasi

N.F-i (pankrotis) pankrotihaldur J.D hagi F.O vastu

ühisvara jagamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. aprilli 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

F.O apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

Hageja (vastustaja) N.F-i pankrotihaldur J.D

esindajad

Kostja (apellant) F.O (isikukood XXX), esindaja riigi

õigusabi korras vandeadvokaat Robert Sprengk

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 2. aprilli 2024. a otsuse resolutsiooni p-d 1, 4–6 ja 7

ja saata asi tühistatud osas Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas,

st osas, milles maakohus lõpetas N.F-i ja F.O ühisomandi XXXX külas asuvale

XXXX kinnistule (registriosa nr XXXXXX) selle müümisega avalikul

enampakkumisel (resolutsiooni p 2) ja lubas pankrotihalduril müüa kinnisasja

avalikul enampakkumisel (resolutsiooni p 3), jääb Tartu Maakohtu 2. aprilli

2024. a otsus muutmata.

2. Rahuldada F.O apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. N.F-i (pankrotis) pankrotihaldur J.D (hageja) esitas 11. augustil 2022 Tartu Maakohtule

hagi F.O (kostja) vastu N.F-i ja kostja ühisvara jagamiseks. Hageja palus lugeda N.F-i ja

kostja ühisvaraks XXXX külas asuva XXXX kinnisasja (kinnistusraamatu registriosa nr

XXXXXX) (edaspidi XXXX kinnisasi, kinnisasi), lõpetada abikaasade ühisomand

kinnisasjale selle müümisega avalikul enampakkumisel, kinnisasja müügist saadud raha

jagada N.F-i ja kostja vahel võrdsetes osades, lubada pankrotihalduril müüa kinnisasi

avalikul enampakkumisel. Samuti palus hageja jagada N.F-i ja kostja alljärgnevad

solidaarkohustused N.F-i ja kostja vahel võrdsetes osades: 1) kohustus Ferratum Bank p.l.c

ees 2814 eurot 13 senti; 2) kohustus OK Incure OÜ ees 3343 eurot 86 senti; 3) kohustus Holm

Bank AS ees 4287 eurot 95 senti; 4) kohustus Coop Finants AS-i ees 6681 eurot 68 senti; 5)

kohustus Bondora AS-i ees 5957 eurot 49 senti; 6) kohustus Aktiva Portfolio AS-i ees 7445

eurot 76 senti; 7) kohustus Aktiva Finants OÜ ees 7452 eurot 41 senti. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Tartu Maakohus 10. septembri 2021. a määrusega tsiviilasjas

nr 2-21-13133 välja N.F-i pankroti ja määras pankrotihalduriks J.D.

N.F ja kostja olid abielus alates 21. juunist 2013 kuni 16. juulini 2021. Abielu ajal omandasid

abikaasad XXXX kinnisasja. Kinnistusraamatusse on N.F ja kostja kantud ühisomanikena.

Abielu ajal sõlmis N.F mitmeid laenulepingud, mille alusel sai laenu kokku 42 452 eurot 16

senti (Ferratum Bank p.l.c. 27. augusti 2018. a laenuleping, kus laenusummaks 3585 eurot;

IPF Digital Estonia OÜ 26. oktoobri 2018. a laenuleping, kus laenusummaks 1600 eurot;

Omaraha OÜ 26. märtsi 2020. a laenuleping, kus laenusummaks 1580 eurot; Holm Bank AS-i

16. detsembri 2019. a ja 30. detsembri 2019. a laenulepingud, kus laenusummaks 4850 eurot;

Coop Finants AS-i 27. detsembri 2018. a ja 9. augusti 2019. a laenulepingud, kus

laenusummaks 6200 eurot; Bondora AS-i 16. aprilli 2019. a ja 10. juuli 2019. a

laenulepingud, kus laenusummaks 7191 eurot 42 senti; Inbank AS-i 26. aprilli 2019. a ja 30.

augusti 2019. a laenulepingud, kus laenusummaks 8600 eurot; Placet Group OÜ 6. detsembri

2017. a, 21. novembri 2019. a ja 6. jaanuari 2020. a laenulepingud, kus laenusummaks 8845

eurot 74 senti). Laenud võeti XXXX kinnisasja eest tasumiseks ning kinnisasjal asuva

elumaja remontimiseks, puukuuri ning sauna ehitamiseks. Kinnisasja eest tasuti müüjale 22

000 eurot. Juba enne kinnisasja ostmist kasutasid N.F ja kostja kinnistut ning tegid seal

remonttöid. Laenud võttis N.F , kuna kostja sissetulekud olid väiksemad ega võimaldanud

laenu saada.

Enne pankrotimenetlust on IPF Digital Estonia OÜ ja Omaraha OÜ oma nõuded loovutanud

OK Incure OÜ-le. Inbank AS on nõuded loovutanud Aktiva Portfolio AS-le. Placet Group

OÜ on nõuded loovutanud Aktiva Finants OÜ-le.

Pankrotimenetluses on pankroti väljakuulutamise seisuga võlausaldajad esitanud N.F-i vastu

nõudeid 37 983 euro 28 sendi ulatuses, sh Ferratum Bank p.l.c 2814 eurot 13 senti, OK Incure

OÜ 3343 eurot 86 senti, Holm Bank AS 4287 eurot 95 senti, Coop Finants AS 6681 eurot 68

senti, Bondora AS 5957 eurot 49 senti, Aktiva Portfolio AS 7445 eurot 76 senti ja Aktiva

Finants OÜ 7452 eurot 41 senti. Need kohustused kuuluvad N.F-i ja kostja ühisvara hulka ja

tuleb jagada võrdsetes osades, sest need on abielu ajal perekonna huvides võetud varalised

kohustused. Saadud laenusummade eest tehti parendusi pere kinnisasjale. Laenukohustused

tuleb lugeda abikaasade solidaarkohustusteks. Kostja väited, et kinnisasi osteti sularaha eest

ning kõik parendused on teinud kostja oma ressursiga, on tõendamata. Kinnisasja ostu-

müügilepingust nähtub, et kinnisasja müüjale pidi tasutama osamaksetena. N.F võttis TF

Bank AS Eesti filiaalist 8. oktoobril 2018 laenu 6000 eurot, mille ta on oma pangakontolt

välja võtnud 9. oktoobril 2018 ja 11. oktoobril 2018. a ja andnud müüjale. Viimane osamakse

tasuti 15. jaanuaril 2019.

TF Bank AB-le maksis N.F laenu lõplikult tagasi 11. juulil 2019. Bondora AS-lt 10. juulil

2019 võetud 9500 euro suuruse laenu arvelt. Lisaks osteti Bondora AS-lt saadud laenu eest

perele ka sõiduauto Opel Meriva (reg nr XXXXXX), mis jäi pärast N.F-i ja kostja

lahkuminekut kostja käsutusse. Ka sõiduki kindlustus 105 eurot 34 senti maksti 30. juulil

2019 N.F-i kontolt. Samuti nähtub N.F-i konto väljavõttest, et tema kaardiga on perioodil

2018–2019 valdavalt tehtud sisseoste toidukauplustes, tasutud laenumakseid, tasutud

ehituskauplustes ning tehtud ülekandeid ka kostjale.

Ehitustöödel kasutati lisatööjõudu ning ehitusmehele tasumiseks laenas N.F 16. detsembril

2019 Holm Bank AS-lt 4350 eurot. Samuti võttis N.F laenu elumaja küttesüsteemi

uuendamiseks ja maja soojustamiseks. Kostja töötas sel ajal XXXXXX OÜ-s ja sai

miinimumpalka, mistõttu ei oleks kinnisasja soetamine ja vajalike tööde tegemine vaid tema

sissetulekutest olnud võimalik. Hageja taotleb N.F-i ja kostja ühisomandi lõpetamist

ühisomandi esemeks oleva kinnisasja avalikul enampakkumisel müügi teel, müügi tulemusel

laekuva raha jagamist N.F-i ja kostja vahel võrdselt ning N.F-ile kuuluvast osast

pankrotimenetluses olevate nõuete rahuldamist.

Hageja taotleb ka, et kohus määraks kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra, lubades

pankrotihalduril pärast ühisvara jagamise kohta tehtud otsuse jõustumist müüa kinnisasi

avalikul enampakkumisel. Kostja seisukoht, et pankrotihalduri korraldatava enampakkumise

korral jääks kostja ilma täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud õiguskaitsevahenditest,

on põhjendamatu. Hageja oli nõus ka sellega, et kinnisasi jääb kostjale, kui kostja tellib

kinnisasja hindamise ning maksab hagejale hüvitisena pool kinnisasja väärtusest.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostjal ei ole vastuväiteid ühisvara jagamisele, kuid kostja ei

olnud nõus ühisvara jagamise viisiga ega N.F-i kohustuste jagamisega. Kostja kasutab

kinnisasja enda pere alalise elukohana ja soovib, et kinnisasi jääks tema ainuomandisse.

Kostja on nõus hüvitama N.F-ile pool kinnisasja väärtusest. Hageja taotletud viisil vara

jagamine jätaks kostja ilma oma kodust. Ka pole kostja nõus sellega, et kui kohus määrab

kinnisasja müümise avalikul enampakkumisel, siis korraldaks enampakkumise

pankrotihaldur, sest sellisel juhul jääks kostja ilma temale TMS-s ette nähtud

õiguskaitsevahenditest.

Kostjale pole teada asjaolusid, mis välistaksid ühisvaraks oleva kinnistu jagamise. Kuna

muud jagamise viisi pole esitatud, siis on lahenduseks avalik enampakkumine. Kostjal pole

õnnestunud leida raha, et esitada vastuhagi, mille kohaselt kostja jääks kinnistu

ainuomanikuks ja kostja hüvitab kinnistu turuhinnast lähtuvalt hagejale kuuluva osa rahas.

Kostjal pole õnnestunud leida rahalisi vahendeid ka selleks, et sõlmida hagejaga kompromiss.

Ei ole põhjendatud jagada N.F-i kohustused. N.F-i võetud kohustused ei kuulu ühisvara

arvelt täitmisele, sest tegemist on N.F-i isiklike kohustustega. Kinnisasi osteti ning

parendused tehti kostja rahast ja kostja tööjõuga. Lisaks saaks seaduse kohaselt jagada

kohustused, mis olid olemas abielu lõppemise aja seisuga, mitte pankroti väljakuulutamise

seisuga.

Kostja on nõus sellega, et kinnisasja ostmiseks ja parendustööde tegemiseks sai kuluda

maksimaalselt 20 000 eurot. Et N.F võttis selle laenu maksmiseks uue laenu 9500 eurot,

kostja ei teadnud. Sõiduauto, mille N.F väidetavalt perele ostis, ostis ta tegelikult oma

vanaemale ja see on ka vanaema nimele registreeritud. Kostja ainult kasutab sõidukit alates

selle soetamisest.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 2. aprilli 2024. a otsusega hagi ühisvara jagamiseks

(resolutsiooni p 1), lõpetas N.F-i ja kostja ühisomandi XXXX kinnistule selle müümisega

avalikul enampakkumisel (resolutsiooni p 2). Maakohus lubas pankrotihalduril müüa

kinnisasja avalikul enampakkumisel (resolutsiooni p 3). Maakohus luges, et N.F-i ja kostja

solidaarkohustusteks on järgmised laenulepingutest tulenevad kohustused kokku 37 983 eurot

28 senti: 1) kohustus Ferratum Bank p.l.c ees 2814 eurot 13 senti; 2) kohustus OK Incure OÜ

ees 3343 eurot 86 senti; 3) kohustus Holm Bank AS-i ees 4287 eurot 95 senti; 4) kohustus

Coop Finants AS-i ees 6681 eurot 68 senti; 5) kohustus Bondora AS-i ees 5957 eurot 49 senti;

6) kohustus Aktiva Portfolio AS-i ees 7445 eurot 76 senti; 7) kohustus Aktiva Finants OÜ ees

7452 eurot 41 senti (resolutsiooni p 4). Maakohus jagas N.F-i ja kostja solidaarkohustused

N.F-i ja kostja vahel võrdsetes osades ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 18 991 eurot

64 senti (resolutsiooni p 5). Maakohus jagas kinnisasja müügist saadud raha, millest on maha

arvestatud otsuse p-s 4 märgitud solidaarkohustused, N.F-i ja kostja vahel võrdsetes osades

ning määras, et N.F-ile ühisvara jagamisel jääv raha tuleb arvata tema pankrotivara hulka

(resolutsiooni p 6). Menetlusosaliste menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda

(resolutsiooni p 7).

Pankrotiseaduse (PankrS) § 122 lg 1 näeb ette, et haldur nõuab võlgniku ja tema abikaasa või

registreeritud elukaaslase ühisvara jagamist. Vaidluse korral esitab haldur ühisvara

jagamiseks hagi võlgniku abikaasa või registreeritud elukaaslase vastu. Võlgnikul on õigus

koos halduriga hagimenetluses osaledes anda üksnes seletusi. Võlgniku pankrotivara hulka

kuulub temale ühisvara jagamisel jääv osa ühisvarast. Perekonnaseaduse (PKS) § 37 ja § 38

järgi tuleb jagada ka ühisvaral lasuvad kohustused.

Maakohus luges tõendatuks, et N.F-i ja kostja ühisomandis on XXXX kinnisasi, ühisvaraks

oleva kinnisasja turuväärtuseks on 58 000 eurot, N.F võttis abielu ajal erinevaid

laenukohustusi, mis on senini täitmata, N.F tasus ehitustööde eest, soetas seadmeid ning

sõiduauto.

Vaidlusi on tekitanud see, kas N.F-i võetud kohustused olid perekonna huvides võetud

kohustused ja seega ühisvarasse kuuluvad kohustused või mitte, kas kinnisasja avalikul

enampakkumisel müümise peaks korraldama pankrotihaldur või kohtutäitur.

Hagiavalduse ja selle lisade kohaselt on N.F abielu ajal sõlminud erinevate laenuandjatega

mitmeid laenulepinguid, mille alusel on saanud laenu. Vähemalt osaliselt on laenuraha

kasutatud ühisvarasse soetatud kinnisasja eest tasumiseks ning kinnisasjal parendustööde

tegemiseks.

Riigikohus on 21. mai 2014. a otsuses asjas nr 3-2-1-38-14 selgitanud, et PKS § 38 esimese

lause järgi tuleb ühisvara jagades ühisvaral lasuvad kohustused täita või jagada abikaasade

vahel sarnaselt muu varaga. Kostja on menetluses asunud seisukohale, et N.F-i võetud

laenukohustuste eest kostja ei vastuta, saadud raha on kasutanud N.F enda huvides. Tõendeid

F.O sellise väite kinnitamiseks esitanud ei ole, mistõttu on väide paljasõnaline. Samuti on

kostja väited vastuolulised.

Maakohtule esitatud asjaolud ja tõendid kogumis lükkavad ümber kostja väited, mille

kohaselt võttis N.F laenu vaid iseenda huvidest lähtuvalt. Hageja esitatud pangakonto

väljavõtte kohaselt on ilmne, et pere kasutas laenuraha igapäevaste kulutuste katmiseks.

Konto väljavõttelt nähtub, et uue laenurahaga tasuti varasemaid laenukohustusi, tasuti toidu-

ja esmatarbekaupade eest, samuti võeti raha märkimisväärses ulatuses sularahana välja. Kohtu

hinnangul on eluliselt usutav, et sularahas välja võetud raha kasutati samuti perekonna

huvides ja mh ehitustööde eest tasumiseks. Kostja on avaldanud, et tegi kõik tööd ise ja oma

rahaliste vahendite arvelt, kuid ei ole selle kohta kohtule ühtegi tõendit esitanud. Teadmata on

ka see, kui suur oli kostja sissetulek ning kas see võimaldas nii pere tavapäraste kulude

katmise kui ehitustegevuse. Maakohus pidas asjaolusid ja kohtule esitatud tõendeid hinnates

eluliselt usutavaks, et N.F-i võetud laenuraha kasutati nii pere igapäevaseks ülalpidamiseks

kui ka ehitusmaterjali ja ehitustööde eest tasumiseks. Eelneva tõttu saab N.F-i võetud

kohustusi pidada perekonna huvides võetud kohustusteks ning need tuleb lugeda samuti

ühisvara hulka kuuluvaiks.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja selle omanikuks.

Õiguskirjanduses on selgitatud, et märgitud eelduse ümberlükkamiseks peab seda teha sooviv

isik vaidluse korral tõendama, et valdaja ei ole tegelikult asja omanikuks või et ta ei

omandanud koos valdusega omandiõigust vallasasjale. Sõiduk, mille N.F laenuraha eest

soetas, on liiklusregistris kolmanda isiku nimel. Eelistungil on kostja aga kinnitanud, et

kasutab sõidukit ise alates selle soetamisest. Samuti on kostja avaldanud, et isik, kelle nimele

on sõiduk registrisse kantud, on kostjaga ühises leibkonnas. Seda, mis põhjusel otsustati

sõiduk registreerida kolmanda isiku nimele, pooled selgitanud ei ole. Ka ei ole kostja

tõendanud seda, et koos valdusega ei antud temale üle sõiduki omandit.

Arvestades eeltoodut, on kohus seisukohal, et ka sõiduauto soetamiseks võetud laenu tuleb

pidada N.F-i ja kostja pere huvides võetud kohustuseks ja seda vaatamata asjaolule, et sõiduk

on registreeritud kolmanda isiku nimele. Kostja on sõiduki tegelik valdaja ja AÕS § 90 lg 1

mõttes selle omanik olnud sõiduki soetamisest alates.

PKS § 37 lg 11 ja 3 sätestavad, et ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise

seisuga ja ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt

võrdsetes osades.

PKS § 35 p 3 kohaselt lõpeb varaühisuse varasuhe abielu lahutamisega. Kostja ja N.F-i

abielu lahutati 16. juulil 2021 ning siis lõppes ka kostja ja N.F-i varaühisuse varasuhe. N.F-i

pankrot kuulutati välja 10. septembril 2021, s.o vähem kui kaks kuud pärast abielu lahutamist.

Tähtsust ei oma see, et hageja on hagis kohustuste suuruse esitanud pankroti välja

kuulutamise seisuga. Arvestades äärmiselt väikest ajavahemikku varaühisuse varasuhte

lõpetamise ja pankroti väljakuulutamise vahel ning asjaolu, et pankrotimenetluses esitatud

nõuded tulenevad lepingutest, mis on sõlmitud ajal, mil N.F-i ja kostja vahel oli veel

varaühisuse varasuhe, saab nõudeid pidada kogu ulatuses ühisvarasse kuuluvaiks. Kuna

põhikohustused (tagastada laen ja tasuda intress) on tekkinud varaühisuse varasuhte ajal, on

ka võimalikud lisanduvad kõrvalkohustused (viivis) ühisvaraks. Tegemist on kohustustega,

mida ei saaks eraldada põhikohustustest üksnes seetõttu, et varaühisuse varasuhe lõppes. AÕS

§ 70 lg 6 sätestab, et ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui

ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

AÕS § 77 lg 1 sätestab, et kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike

kokkuleppele ning AÕS § 77 lg 2 sätestab, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet

kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi

kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile

kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või

kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt

nende osa suurusele.

Hageja on palunud müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel ja selliselt, et enampakkumise

korraldab pankrotihaldur. Maakohus saab valida üksnes sellise ühisvara jagamise viisi, mida

pool on hagis või vastuhagis nõudnud (Riigikohtu 9. mai 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-45-06, p

19). Maakohus on seda pooltele selgitanud ja andnud kostjale tähtaja vastuhagi esitamiseks

või N.F-i osa hüvitamiseks vajalike rahaliste vahendite leidmiseks. Kostja ei ole vastuhagis

teistsugust jagamise viisi esitanud. Arvestades, et hagi on esitanud N.F-i pankrotihaldur,

pidas maakohus sellist enampakkumise korraldamist ka mõistlikuks. Pankrotihaldur on oma

ametist tulenevalt võimeline enampakkumise korraldama, kusjuures enampakkumise

läbiviimisel tuleb PankrS § 135 lg 1 ja § 136 kohaselt lähtuda täitemenetluse seadustikust,

arvestades pankrotiseaduses sätestatud erisustega.

Kostja väide, et olukorras, kus vara müüb pankrotihaldur, puudub kostjal võimalus kasutada

täitemenetluse seadustikus ettenähtud õiguskaitsevahendeid, on põhjendamatu. N.F-i

võlausaldajate huvides on, et vara müüakse võimaliku parima hinnaga, sest see tagab

võlausaldajate nõuete suurema rahuldamise. Vara hinna määrab pankrotihaldur ja

kooskõlastatult pankrotitoimkonnaga (PankrS § 136 lg 2). Kohtupraktika ei võimalda kostjal

enampakkumist vaidlustada. Riigikohus on 15. aprilli 2012. a kohtumääruses nr 3-2-1-39-12

selgitanud, et tõlgendust, mille kohaselt saaks ka pankrotimenetluses toimunud

enampakkumise kehtetuks tunnistamist nõuda, ei toeta ei PankrS § 136 lg 1 sõnastus ega

pankrotiseaduse mõte. Riigikohtu arvates ei saa anda pankrotimenetluse osalistele, sh

isikutele, kelle õigusi pankrotimenetlus võib puudutada, pankrotimenetluses toimunud

enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks hagi esitamise õigust. Sellise hagiga oleks oluliselt

takistatud kiire ja efektiivse pankrotimenetluse korraldamine ning pankrotivara võõrandamine

mõistliku aja jooksul. Eelmärgitu ei tähenda siiski seda, et haldur võib korraldada

enampakkumise seaduses sätestatud tingimusi eirates. Kui pankrotihaldur rikub

enampakkumist korraldades oluliselt enampakkumise korda, võivad võlausaldaja ja võlgnik

PankrS § 67 järgi kaevata halduri tegevuse peale pankrotitoimkonnale, võlausaldajate

üldkoosolekule, kohtule, kojale või Justiitsministeeriumile. Haldur, kes on oma kohustuse

rikkumisega tekitanud süüliselt kahju võlgnikule või võlausaldajale või isikule, kes võib

nõuda massikohustuse täitmist, peab selle PankrS § 63 lg 1 järgi hüvitama. Põhjendamatute

kaebuste esitamine müügi takistamise eesmärgil ei saa olla lubatud.

Avalik enampakkumine toob välja vara õige turuväärtuse ning kindlustab õiglase hinna.

Selliselt vara müümine vastab maakohtu hinnangul igati teiste seas ka kostja enda huvidele.

Tekkinud olukord võib kostjale tunduda ebaõiglane. Kostja koduks oleva kinnisasja

enampakkumisel müümine võib jätta kostja ilma oma senisest kodust, sest temal puuduvad

vahendid N.F-ile hüvitise maksmiseks, kuid üksnes see asjaolu ei saa olla hagi rahuldamata

jätmise aluseks. Eelnevast tulenevalt rahuldas maakohus hagi.

Tulenevalt TsMS § 164 lg-st 1 jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 1 ning

teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt. Samuti palub kostja tühistada maakohtu

otsuse resolutsiooni p-d 3, 4 ja 5 täielikult ning p 6 osaliselt – kuna maakohtu otsuse

resolutsiooni punkt 5 tuleb tühistada ja kostjal pole solidaarkohustusi N.F-iga , siis ei saa

kinnisasja müügist maha arvata solidaarkohustusi. Kinnisasja müügist saadu tuleb jagada N.F-

i ja kostja vahel võrdsetes osades. Kostja palub teha ringkonnakohtul uue otsuse, millega

rahuldada hagi ühisvara jagamiseks osaliselt, lõpetada N.F-i ja kostja ühisomand XXXX

kinnistule selle müümisega avalikul enampakkumisel, kinnisasja müügist saadud raha jagada

N.F-i ja kostja vahel võrdsetes osades. Menetluskulud palub kostja jätta menetlusosaliste endi

kanda.

Kostja taotleb, et ringkonnakohus jätaks hagiavalduse rahuldamata kohustuste

solidaarkohustusteks tunnistamise osas ja avaliku enampakkumise läbiviimise viisi osas

(kohtuotsuse täitmise korra osas).

Maakohus on kohaldanud valesti materiaalõigust ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.

Kohtu seisukohad ei ole põhjendatud. Maakohus on ebaõigesti ja ühepoolselt hinnanud

tõendeid, mille tulemusel maakohus tegi asjaolude osas ebaõiged järeldused ja rahuldas

ebaõigesti hagi kohustuste jagamise osas. Kostja ei vaidlusta seda, et ühisomand kinnistule

lõpetatakse selle avaliku enampakkumise käigus.

Kostjal ei ole rahalisi võimalusi, et saada kinnistu ainuomanikuks ja hüvitada teisele poolele

pool kinnistu maksumusest. Seega tuleb kinnistu müüa avalikul enampakkumisel. Kuna kostja

vaidlustab N.F-i kohustuste jagamise (N.F-i sõlmitud laenulepingute abikaasade

solidaarkohustusteks tunnistamise) ja leiab, et nimetatud kohustused ei ole abikaasade

solidaarkohustused, siis tuleb pankrotihalduri hagi rahuldada osaliselt, mitte kogu ulatuses.

Pankrotihaldur saab müüa PankrS ja TMS kohaselt ainult pankrotivara. Kuna abikaasade

ühisvara ei kuulu pankrotivara hulka, siis pankrotihaldur seda müüa ei saa. Maakohtu

seisukoht, et kostja oleks võinud esitada teistsuguse müügi korraldamiseks vastuhagi, ei ole

õige. Hagis esitatud nõue müüa kinnistu avalikul enampakkumisel ei saa sisaldada endas seda,

kes asja müüb. Asja müümine avalikul enampakkumisel hageja enda poolt saab olla ainult

kohtuotsuse täitmise korra küsimus, kuid selliselt juhul peaks olema kohtuotsuses täpselt

määratletud ka asja müümise kord ja tingimused. PankrS ja TMS sätestatud korras ei saa

pankrotihaldur müüa asja, mis pole pankrotivara. Muid tingimusi, kuidas vara müüa, aga

kohtuotsusest ei selgu. Pole ühtegi põhjust, miks kohtuotsuse täitmise osas tuleks kohaldada

muud korda kui asja müümine enampakkumisel TMS kohaselt. Asja müümine TMS kohaselt

tagab pooltele ka võimaluse oma õiguste kaitseks esitada kaebuseid ja hagisid TMS ette

nähtud korras.

Maakohus kohaldas valesti PKS § 18 lg-t 1. Hagejal on kohustus tõendada, et N.F võttis

hagis nimetatud laenud abikaasade ühise majapidamise korraldamiseks või laste huvides või

perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks. Hageja peaks seda tõendama kõikide

laenude osas eraldi. Hageja pole nimetatud asjaolusid tõendanud. Maakohus on valesti

leidnud, et laenud on võetud perekonna huvides ja seega abikaasade solidaarkohustused.

Maakohus on ainult üldsõnaliselt põhjendanud oma sellist seisukohta ja tuginenud elulisele

usutavusele. Maakohtu seisukoht, et N.F-i pangakontolt välja võetud sularaha kasutati

perekonna huvides ja ehitustööde eest tasumiseks, ei põhine ühelgi tõendil. Elulise usutavuse

põhimõte ei saa muutuda iseiseisvaks tõendiks, vaid saab olla tõendite hindamise osa. Kui

tõendid selle kohta, et sularaha kasutati perekonna huvides puuduvad, siis ei saa nende

tõendite puudumist asendada elulisele usutavusele tuginemisega. Maakohtu ostus ei põhine

seega tõenditel ja kohus on väheseid olemasolevaid tõendeid hinnanud ühekülgselt. Maakohus

on samuti valesti tuvastanud, et N.F-i poolt oma vanaema nimele ostetud sõiduauto

omanikuks on kostja. Kohtu selline seisukoht ei põhine tõenditel. Asjaolu, et kostja on

sõidukit kasutanud, ei tähenda, et ta on selle omanik. Ei N.F-il ega kostjal pole võimalust

sõidukit käsutada. Kuna neil puudub sõiduki käsutamise õigus, ei saa see sõiduk olla

abikaasade ühisvara ja abikaasade solidaarkohustuseks ei saa olla selle ostmiseks võetud laen.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Põhjendamatu on kostja taotlus tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 3, millega

maakohus lubas pankrotihalduril müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel. Hageja on hagi

taotluse p-s 4 selgelt taotlenud „Lubada pankrotihalduril müüa kinnisasi avalikul

enampakkumisel.” Maakohus ei olegi otsuses kohaldanud muud korda kui asja müümine

avalikul enampakkumisel TMS kohaselt ning pankrotihaldurid müüvadki asju avalikul

enampakkumisel TMS kohaselt, järgides samu norme nagu kohtutäituridki, mis on sätestatud

TMS §-des 78–104. Kostja on ka ise oma ringkonnakohtule esitatud kaebuses taotlenud

kinnistu müümist avalikul enampakkumisel. Arusaamatu on, miks peaks haldur tahtma üldse

ja mil viisil rikkuda kostja õigusi. On ju halduri huvi müüa vara võimalikult kõrge hinnaga, et

pankrotipessa laekuks võimalikult suur hulk vara ja sama peaks olema ka kostja huvi, sest

mida kallimalt kinnistu müüakse, seda rohkem raha laekub ka temale. Halduri läbiviidav

enampakkumine võimaldab selle kiiremini ja ökonoomsemalt ning võlausaldajate ja võlgniku

huve enam arvestavalt läbi viia, hoides ka raha kokku täitemenetluse kulude arvelt.

Kostja on ise kohtuistungil omaks võtnud, et laenud võeti perekonna huvides ja see omaksvõtt

TsMS § 231 lg 2 mõttes on protokollitud 7. juuni 2023. a toimunud kohtuistungil. Kostja on

sõnaselgelt omaks võtnud, et abikaasa (s.o N.F ) laenurahade eest osteti asju ühise

majapidamise heaks; kasutati majaostuks, remondiks; osteti perele süüa ja lastele vajalikke

tarbeid ning seega on N.F-i laenud abikaasade solidaarkohustused PKS § 18 lg 1 mõttes.

Kostja vastuväited, et hageja (s.o vastustaja) rahalised kohustused ei olnud võetud ühisvara

huvides ja tegemist on hageja kohustustega, mille täitmise kohustus lasub ainult hagejal, on

paljasõnalised.

Maakohus on õigesti leidnud, et sõiduauto soetamiseks võetud laenu tuleb pidada N.F-i ja

kostja pere huvides võetud kohustuseks ja seda vaatamata asjaolule, et sõiduk on

registreeritud kolmanda isiku nimele. Kostja on kohtuistungil omaks võtnud, et auto on

algusest peale olnud tema omandis. See, et auto on liiklusregistris registreeritud N.F-i

vanaema nimele, ei oma asjas tähendust. On üldteada, et liiklusregistri kandel ei ole sõiduki

puhul omandiõigust tõendavat tähendust. See järeldus on kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 656 lg 2 alusel osaliselt, st maakohtu otsuse resolutsiooni p-de

1, 4–6 ja 7 osas tühistada ning saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kuivõrd kostja pole vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p 2, millega

maakohus lõpetas N.F-i ja kostja ühisomandi XXXX kinnistule selle müümisega avalikul

enampakkumisel ning ringkonnakohtu hinnangul pole selles osas maakohus ka rikkunud

menetlusnorme, tuleb selles osas jätta maakohtu otsus muutmata. Samuti jätab

ringkonnakohus muutmata maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 osas, millega maakohus lubas

pankrotihalduril müüa kinnisasja avalikul enampakkumisel. Apellatsioonkaebus tuleb

rahuldada osaliselt.

7. N.F ja kostja olid abielus ajavahemikul 21. juuni 2013 kuni 16. juuli 2021. PKS § 18 lg 1

kohaselt tekib tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste

huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, abikaasade solidaarkohustus,

kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Sama

paragrahvi teise lõike kohaselt on selle paragrahvi lõikes 1 nimetatud tehingu kohustatud

poole suhtes abikaasad solidaarvõlausaldajad ning lg 3 kohaselt ei või abikaasad käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatust omavahelise kokkuleppega võlausaldaja kahjuks kõrvale

kalduda.

PKS § 18 kohaldub abielu üldise õigusliku tagajärjena sõltumata valitud varasuhtest, seega ka

varaühisuse varasuhte korral. Viidatud sätte järgi tekib abikaasade solidaarkohustus, kui

korraga esinevad kaks eeldust: tehing on tehtud ühise majapidamise korraldamise või laste

huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks ja tehingu ulatus ei ületa

abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Suuremate tehingute puhul peavad

solidaarvastutuse tekkimiseks mõlemad abikaasad lepingu sõlmimisel osalema ja väljendama

tahet vastutada solidaarselt. Sellest tulenevalt on Riigikohus leidnud, et nt kinnisasja

müügileping jääb PKS § 18 lg 1 mõjualast välja (vt RKTKm 11.12.2024, 2-23-9874/43, p

21). Samas on Riigikohtu praktikas leitud, et abielu kestel abikaasade kooselu ajal ühe

abikaasa poolt liisingulepingu sõlmimisel sõiduauto kohta saab eeldada tehingut perekonna

tavapäraste vajaduste katmiseks (rahuldamiseks) ning seega ka kummagi abikaasa olemist nii

lepingu järgseks solidaarvõlgnikuks kui ka solidaarvõlausaldajaks (vt RKTKo 13.12.2017, 2-

15- 15138/56, p 20). Samuti on Riigikohus leidnud, et ka auto pidamiseks vajalike kulutuste

aluseks olevad tehingud on eelduslikult tehtud perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks või

rahuldamiseks PKS § 18 lg 1 ja § 29 lg 1 kolmanda lause mõttes (RKTKo 13.12.2017, 2- 15-

15138/56, p 26).

8. Õige on kostja väide, et hagejal on laenulepingutest tulenevate kohustuste abikaasade

solidaarkohustusteks lugemiseks kohustus tõendada, et N.F võttis hagis nimetatud laenud

abikaasade ühise majapidamise korraldamiseks või laste huvides või perekonna muude

tavapäraste vajaduste katmiseks. Samuti on õige kostja väide, et hageja peab seda tõendama

kõigi laenulepingute osas eraldi.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on laenulepingutest tulenevate kohustuste lugemisel

abikaasade solidaarkohustusteks viidanud asjaoludele ja tõenditele kogumis ning tuginenud

N.F-i pangakonto väljavõttele ja teinud sellest järeldusi, millele N.F laenuraha kulutas. Mh

viitas maakohus järelduste tegemisel elulisele usutavusele. Üksikult pole võetud laene

maakohus analüüsinud.

Kuigi kostja leiab, et hageja pole ka oma tõendamiskohustust täitnud, mistõttu tuleb kostja

väitel jätta hagi rahuldamata, nähtub asjas, et maakohus pole hagejale selgelt

tõendamiskohustust selgitanud. Maakohus on kohtuistungi protokollist nähtuvalt hagejale

selgitanud, et „Hagejal tuleb tõendada enda väiteid. Kui ütlete, et kõik laenud on võetud

perekonna heaks ühisvarasse, tuleb hagejal seda tõendada. (dtl 622).“ Samuti on maakohus

viidanud hageja esitatud kontoväljavõttega seoses 13. veebruari 2024. a kirjas „Tähtaja

andmine hagejale“ üldsõnaliselt, et „TsMS § 363 lg 1 p 3 kohaselt tuleb hagejal konkreetselt

viidata, millist asjaolu ta millise tõendiga tõendada soovib, järgides eelnevalt toodud tõendite

esitamise üldnõudeid.“ (dtl 710). Samas ei ole maakohus selgitanud hagejale, et hagi

rahuldamiseks tuleb tõendada hagejal eraldi iga laenulepingu osas, et tegemist on perekonna

huvides võetud kohustustega. Mh tulnuks maakohtul selgitada, et tõendamiseks ei piisa vaid

sellest, kui hageja esitab laenulepingud, viitab erinevatele üksikutele ülekannetele, aga ei seo

nimetatud laenulepingute alusel antud laene konkreetsete kulutustega, mis N.F väidetavalt

perekonna huvides tegi. Samuti jättis maakohus selgitamata, et isegi kui tõenditest võib

hageja esitatud asjaolud välja lugeda, siis kohus ei otsi tõenditest ise asjaolusid, vaid need

tuleb hagejal endal kohtu ette tuua. Tõendamiskohustust tulnuks maakohtul selgelt selgitada

sõltumata sellest, et hagejaks oli pankrotihaldur. Jättes tõendamiskohustusega seonduva

selgitamata, rikkus maakohus selgitamiskohustust.

Samuti on maakohtu lahend laenukohustuste solidaarkohustusteks lugemise osas

põhjendamata (rikutud on TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat põhjendamiskohustust), kuna

maakohus on tuvastanud solidaarkohustused üldiselt, toomata välja konkreetselt, milliste

tõendite alusel saab lugeda üksikute laenulepingute alusel võetud laenud perekonna huvides

võetud kohustusteks. Õige on kostja väide, et eraldi elulisele usutavusele tuginevalt ei saa

lugeda, et mingi kohustus oli perekonna huvides võetud kohustus. Elulisele usutavusele saaks

ringkonnakohtu hinnangul tugineda küll selles osas, mis puudutab sularahas nt ehitajale

maksmist, kuna asjas nähtuvalt on ka nt kinnisasja eest tasutud sularahas ja selle üle ka kostja

ei vaidle (dtl 604, 622). Samas elulisele usutavusele ei ole põhjendatud tugineda üldiselt kõigi

laenulepingute osas, kui pole kindlaks tehtud, et sularaha konkreetse laenulepingu sõlmimise

järel ka tegelikult ehitajale maksmiseks kontolt välja võeti.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud välja selgitamata asja lahendamiseks tähtsust

omavad asjaolud, jättes sellega täitmata eelmenetluse ülesanded.

10. Eeltoodud rikkumisi arvestades ei saa ringkonnakohus ise asja lahendada ning asi tuleb

saata tagasi osas, mis puudutab laenulepingutest tulenevaid kohustusi ja nende kohustuste

solidaarkohustusteks lugemist. Maakohtu otsus tuleb tühistada p-de 1, 4–6 osas.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hagejale selgitama selgelt hageja

tõendamiskoormist. Kui hageja vaatamata selgitustele asjaolusid ei täpsusta ega seo esitatud

tõendeid asjaoludega, ei ole põhjendatud selles osas hagi rahuldada. Hagi rahuldamiseks

peaks tuvastama iga laenulepingu puhul eraldi, et tehing on tehtud ühise majapidamise

korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks ja

tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra.

11. Mh juhib ringkonnakohus tähelepanu, et põhjendatud ei ole lugeda solidaarkohustuseks

selliste laenulepingute alusel tekkinud kohustusi, mis on sõlmitud ajal, mille kohta pole

kulutuste tegemise osas tõendeid esitatud.

Autoga seotud laenu solidaarkohustuseks lugemise kohta märgib ringkonnakohus täiendavalt,

et iseenesest võib nõustuda väitega, et kui auto on olnud algusest peale kostja kasutuses ja

valduses (vt ka dtl 623), siis võib sellest ka järeldada, et auto on ostetud N.F-i ja kostja

ühisvara hulka, vaatamata sellele, et auto omanikuna kanti liiklusregistrisse N.F-i vanaema.

Õige on hageja apellatsioonkaebuse vastuses märgitu, et liiklusregistri kandel ei ole

omandiõiguse tõendamise seisukohalt õigustloovat tähendust. Asjaolu, et liiklusregistrisse on

kantud omanikuna N.F-i vanaema, ei piira asja tegelikel omanikel (N.F-il ja kostjal) autot

käsutada. Vastupidine kostja väide ei ole põhjendatud. Samas selleks, et lugeda

laenulepingust tulenev kohustus perekonna huvides võetud ühisvara hulka kuuluvaks

solidaarkohustuseks, peaks olema tõendatud ka vastava laenuraha arvel auto ostmine.

Praegusel juhul on väitnud kostja maakohtu menetluses, et tema ei teadnud, et N.F üldse

autoostuks laenu võttis (dtl 623).

12. Põhjendatud ei ole ka hageja väide, et kostja on maakohtu istungil omaks võtnud, et

laenud võeti perekonna huvides ja see omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 mõttes on protokollitud 7.

juuni 2023. a toimunud kohtuistungil. Asjaolu, et kohtuistungil on kostja vastanud, et osteti

asju ühise majapidamise heaks; kasutati majaostuks, remondiks; osteti perele süüa ja lastele

vajalikke tarbeks, ei ole käsitatav omaksvõtuna TsMS § 231 lg 2 mõttes. Kostja on selgitanud

maakohtu 7. juuni 2023. a istungil vastuseks maakohtu küsimusele, et kui suures ulatuses

kasutati laene kostja hinnangul kinnistu ostmiseks, remondi tegemiseks, muude asjade

ostmiseks, et N.F-i „sissemaks 4000 laen, mina müüsin korteri, minu panus sissemaksuks

5000 eurot. Siis ta võttis jälle 6000. Nõustun maksimaalselt 20 000 euroga, et see summa võis

minna meie kinnistu ostmiseks ja parendamiseks. Kuidas sai tekkida 42 000, on ka minu jaoks

küsimus.“ (dtl 623). Ka nimetatust ei saa järeldada, et kostja oleks võtnud omaks, et kõik

laenulepingud sõlmiti perekonna huvides.

13. Samas leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult lubanud kinnisasja müüa

pankrotihalduril avalikul enampakkumisel (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3).

Pankrotihaldur on võimeline enampakkumise korraldama ning tulenevalt PankrS § 135 lg-st 1

ja §-st 136 lähtub seejuures täitemenetluse seadustikust, arvestades pankrotiseaduses

sätestatud erisustega. Seejuures on ette nähtud regulatsioon kuritarvituste vältimiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning selles osas (maakohtu

otsuse resolutsiooni p 3) tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

14. Kuna maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ning saata asi tühistatud osas tagasi

maakohtule, tuleb tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni p

7) vaatamata sellele, et kostja menetluskulude jaotust ei vaidlustanud. Menetluskulud jaotab

maakohus asja uuel läbivaatamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)