2-22-6312/57 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-22-6312

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2025, Tartu

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi

Tsiviilasi

Raivo Vološtšuki hagi Jana Heikineni vastu 11 115

euro 2 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. augusti 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jana Heikineni apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

7059 eurot 68 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja): Raivo Vološtšuk (isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat

Andrus Lillo

Kostja (apellant): Jana Heikinen (isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Mihhail

Tuštšenko

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 12. augusti 2024. a otsus osas, milles maakohus

rahuldas Raivo Vološtšuki põhinõude 11 020 eurot 16 senti ületavas ulatuses

ning mõistis Jana Heikinenilt välja Raivo Vološtšuki kasuks hagi esitamise

1(10)

ajaks sissenõutavaks muutunud viivise (796 eurot 62 senti), ning teha

tühistatud osas uus otsus, millega jätta Raivo Vološtšuki nõuded vastavas

ulatuses rahuldamata. Muus osas jätta Viru Maakohtu 12. augusti 2024. a

otsuse resolutsioon muutmata, täpsustades resolutsiooni p-de 5 ja 6 sõnastust

ning muutes osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda Viru Maakohtu 12. augusti 2024. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Lõpetada menetlus loobumisega Raivo Vološtšuki nõude, 2018. aastal

tekkinud võlgnevuse summas 644 eurot 85 senti osas Jana Heikineni vastu.

2. Hagi rahuldada osaliselt.

3. Mõista Jana Heikinenilt Raivo Vološtšuki kasuks välja põhivõlg 11 020

eurot 16 senti ja sellelt summalt kuni 12. augustini 2024 (kaasa arvatud)

sissenõutavaks muutunud viivis 1959 eurot 79 senti.

4. Mõista Jana Heikinenilt Raivo Vološtšuki kasuks välja alates 13.

augustist 2024 sissenõutavaks muutuv viivis põhinõudelt (11 020 eurot 16

senti) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

nõude tasumata osalt kuni kohustuse kohase täitmiseni.

5. Mõista Jana Heikinenilt Raivo Vološtšuki kasuks välja korduv kohustus

155 eurot 99 senti kuus Raivo Vološtšuki poolt Coop Pank AS-ile (endine

Eesti Krediidipank AS) eluasemelaenulepingu nr 28298 alusel tasumisele

kuuluvate laenumaksete (laenu põhiosa ja intress) katteks alates 9. juulist

2024 kuni viidatud eluasemelaenulepingust tulenevate kõikide kohustuste

Jana

Heikineni

poolt

Raivo

Vološtšukile

hüvitamiseni

(eluasemelaenulepingu järgne laenusumma tagastamise lõpptähtpäev 8.

juuni 2038).

6. Mõista Jana Heikinenilt Raivo Vološtšuki kasuks välja viivis VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras iga resolutsiooni p-s 5 nimetatud

korduva kohustuse (155 eurot 99 senti) sissenõutavaks muutumisest

(vastava kuu viimasel päeval) kuni selle kohustuse täitmiseni.

7. Jätta Raivo Vološtšuki menetluskulud Jana Heikineni kanda.

8. Jätta Jana Heikineni menetluskulud tema kanda.

9. Menetluskulude riigituludesse väljamõistmise ja rahalise

kindlaksmääramise lahendab kohus eraldi määrustega peale kohtuotsuse

jõustumist.

10. Jätta kohtulahendi täitmist tagava abinõuna kehtima Viru Maakohtu

03. mai 2022 kohtumäärusega seatud hagi tagamise abinõu - Jana

Heikineni kinnistule asukohaga XXXXXXXXXXXX (kantud Tartu

Maakohtu kinnistusosakonna registriosasse nr XXXXXXXX) esimesele

vabale järjekohale Raivo Vološtšuki kasuks seatud kohtulik hüpoteek

summas 45 000 eurot."

4. Jätta apellatsiooniastme menetluskuld poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

2(10)

Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Raivo Vološtšuk (hageja) esitas 28. aprillil 2022 Viru Maakohtule hagi Jana

Heikineni (kostja) vastu, milles palus hagi hilisemaid täpsustusi arvestades kostjalt

hageja kasuks välja mõista võlgnevus summas 13 871 eurot 43 senti, sh põhisumma 11

115 eurot 2 senti ja sissenõutavaks muutunud viivis 2756 eurot 41 senti, samuti viivise

kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja alates 9.

juulist 2024 põhisumma 155 eurot 99 senti kuus kuni eluasemelaenulepingust nr 28298

tulenevate kõikide kohustuste kostja poolt kas Coop Pank AS-ile (endine Eesti

Krediidipank AS) (pank) või hagejale tasumiseni või hüvitamiseni ning viivise

põhinõudelt (155 eurot 99 senti), s.o pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate

korduvate kohustuste pealt seadusjärgses määras alates 9. juulist 2024 kuni kõikide

korduvate kohustuste täitmiseni.

3. mai 2022. a määrusega seadis maakohus hagi tagamise korras kostjale kuuluvale

kinnisasjale asukohaga XXXXX (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX)

esimesele vabale järjekohale kohtuliku hüpoteegi summas 45 000 hageja kasuks. Kohus

määras kindlaks ka rahasumma, mille maksmisel või millises ulatuses pangagarantii

esitamisel hagi tagamine tühistatakse.

Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja 28. novembril 2016 Narva notari Sergei

Nikonovi büroos sõlminud "Endiste abikaasade ühisvara jagamise lepingu ja

asjaõiguslepingu" (varajagamise leping). Selle lepingu p-de 2.2, 3.1.1 ja 5.1 kohaselt jäi

alates 28. novembrist 2016 hageja ning kostja omavahelistes suhetes kostja

ainuisikuliselt vastutavaks eluasemelaenulepingust nr 28298 (laenuleping), sh nende

lisadest ja muudatustest tulenevate hageja kohustuste täitmise eest panga ees. Sõlmitud

varajagamise lepingu tulemusena tekkis olukord, kus hageja jäi endiselt vastutavaks

laenulepingust tulenevate kohustuste eest panga ees, kuid omakorda hagejaga 28.

novembril 2016 sõlmitud varajagamise lepinguga kohustus kostja täitma vastavad hageja

laenulepingust tulenevad kohustused pangale hageja eest või hüvitama otse hagejale

laenulepingust hageja poolt tasutud kohustused. Hageja laenulepingust tulenevate

kohustuste ülevõtmise eest sai kostja enda ainuomandisse kinnistu. Kostja ei ole hagejaga

sõlmitud varajagamise lepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Alates 28. novembrist

2016 kuni hagiavalduse esitamiseni on hageja tasunud laenulepingust tulenevate

kohustuste katteks pangale kokku 10 078 eurot 40 senti, millest varajagamise lepingu

alusel on kostja hüvitanud hagejale üksnes 3098 eurot 91 senti. Kostjal on täitmata

kohustused hageja ees (põhi)summas vähemalt 6979 eurot 49 senti (10 078,40 -

3098,91).

3(10)

Hageja nõue, mis on sissenõutavaks muutunud alates 2019, ei ole aegunud. Kõikide

2019. aastal sissenõutavaks muutunud laenulepingust tulenevate kohustuste

aegumistähtaeg algas 1. jaanuaril 2020 ja lõppeb 31. detsembril 2022, kõikide 2020.

aastal sissenõutavaks muutunud varajagamise lepingust tulenevate kohustuste

aegumistähtaeg algas 1. jaanuaril 2021 ja lõppeb 31. detsembril 2023, kõikide 2021.

aastal sissenõutavaks muutunud lepingust tulenevate kohustuste aegumistähtaeg algas 1.

jaanuaril 2022 ja lõppeb 31. detsembril 2024 jne. Aegumine peatub õigustatud isiku poolt

hagi esitamisega nõude rahuldamiseks.

2. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.

Kostja ei ole laenusaajaks ega käendajaks, samuti mitte pantija ega mitte mõni muu

osaline lepingus. Vaidlusaluses lepingulises suhetes ei ole toimunud kohustuse

ülevõtmist ega ka kohustusega ühinemist, samuti lepingu ülevõtmist. Hageja viited

endiste abikaasade varajagamise lepingu tingimuste p-dele 2.2, 3.1.1 ja 5.1 ei ole

piisavad, et välja mõista kostjalt võlgnevus ja 155 eurot 99 senti kuus tulevaste

kohustuste eest. Kohustuste täitmise tähtaeg ei ole saabunud. Hageja ei ole tõendanud, et

hagi esemeks olevad nõuded võlgnevuse väljamõistmiseks ning tulevikus korduvad

kohustused on hageja kohustusteks, milliste eest on kostja vastutav. Varajagamise

lepingus ei ole kokku lepitud olulised tingimused kostja oletatavate kohustuste kohta,

nagu kostja panus rahalises väljenduses, täitmise tähtaeg, täitmise viis, kohustuse

tekkimise algus ja lõpp. Varajagamise leping ei sisalda tingimusi, et kostja kohustuks

hageja eest täitma laenulepingust tulenevaid hageja kohustusi pangale või hüvitama otse

hagejale laenulepingus alusel hageja poolt tasutud kohustused.

Hageja nõue aastate 2016, 2017 ja 2018 eest on aegunud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus lõpetas 12. augusti 2024 otsusega menetluse seoses loobumisega

hageja nõude osas 2018. aastal sissenõutavaks muutunud võla 644 eurot 85 senti

saamiseks. Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse

summas 13 871 eurot 43 senti, sh põhisumma 11 115 eurot 2 senti ja kuni 8. juulini 2024

(k.a) sissenõutavaks muutunud viivis 2756 eurot 41 senti. Lisaks mõistis kohus kostjalt

hageja kasuks välja viivise põhinõudelt alates 9. juulist 2024 kuni põhinõude täitmiseni.

Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks korduva kohustusena välja 155 eurot 99 senti kuus

alates 9. juulist 2024 kuni laenulepingust tulenevate kõikide kohustuste kostja poolt

hagejale hüvitamiseni, samuti viivise korduvalt kohustuselt (115 eurot 99 senti) alates 9.

juulist 2024 kuni korduva kohustuse täitmiseni. Kohus jättis hageja menetluskulud kostja

kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda. Kohtulahendi täitmist tagava

abinõuna jättis kohus kehtima maakohtu 3. mai 2022 määrusega seatud hagi tagamise

abinõu.

Otsuse põhjenduste kohaselt saab hageja 13. märtsi 2024. a avaldusest järeldada, et

hageja loobus nõudest 2018. aastal tekkinud võlgnevuse 644 eurot 85 senti osas.

Maakohus ei tuvastanud, et esialgne võlausaldaja (pank) oleks andnud nõusoleku

kohustuste üleminekuks, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt, et kostja täidaks

laenulepingust tulenevad kohustused esialgsele võlausaldajale. Hageja seda nõudnud ei

ole.

Kohus järeldas, et kostja on pärast abikaasade ühisvara jagamist 28. novembril 2016

kohustatud täitma laenulepingust tulenevad kohustused ning täitmine peab toimuma

esialgsele võlausaldajale. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmist hagejale.

4(10)

Hageja väidete kohaselt on ta kostja asemel tasunud esialgsele võlausaldajale

laenulepingust tulenevad kohustused alates 28. novembrist 2016 kuni maakohtu otsuse

tegemiseni. Vaidlust ei ole selles, et kostja on hageja tehtud maksetest hüvitanud 3098

eurot 91 senti. Seega saab järeldada, et hageja on täitnud ühisvara jagamisest tekkinud

sisesuhtest tulenevad kostja kohustused, mida kostja pidi täitma esialgsele võlausaldajale.

Hagejal on õigus nõuda kostjalt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks makstud

raha hüvitamist.

Kohus nõustus hageja arvestusega, mille kohaselt hageja on esialgsele võlausaldajale

kohustuste katteks tasunud kokku 11 115 eurot 2 senti. Seega on kostja laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmata jätmise läbi alusetult rikastunud 11 115 euro 2 senti võrra.

Sellises summas on hageja vara vähenenud ning kostjal tuleb hagejale hüvitada.

Põhjendatud ei ole kostja väide selle kohta, et hageja arvestused ei ole arusaadavad.

Kostja enda arvestusi esitanud ei ole.

Maakohus nõustus hageja nõudega mõista kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust

tulenevate ja ka tulevikus tekkivate igakuised kohustused summas 155 eurot 99 senti

ning seda kuni kostja poolt varajagamise lepingust tulenevate kõikide kohustuste

hüvitamiseni hagejale.

Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja nõue aastate 2016, 2017 ja 2018

eest on aegunud. Kostja on hagejale laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks

hüvitanud makseid kuni 18. septembrini 2018. Hagi on esitatud 22. aprillil 2022, s.o

vähem kui kümme aastat alusetust rikastumisest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hageja hagi kostja vastu rahuldamata. Apellatsiooniastme

menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme.

Kostja ei nõustu VÕS § 78 lg 1, § 1028 lg 1 ja § 1030 lg 1 kohaldamisega.

Kostja ei ole kohustuste täitmisel võlausaldaja ees hageja asemel kolmandaks isikuks.

Kostja ei ole kunagi teinud võlausaldajale makseid laenu tagastamiseks.

Kostja ei ole ka alusetult rikastunud. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib alusetult rikastunud

hageja. Kostja ei ole laenulepingu pooleks.

Kostja viitab VÕS § 1028 lg-le 1 ja leiab, et praegusel juhul ei ole sõlmitud lepingut, mis

on sõlmitud kolmanda isiku kasuks. Seega puudub poolte vahel suhe, mis annaks

hagejale õiguse nõuda kostjalt tasumist alusetu rikastumise sätete alusel.

Kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, et hageja kohustuse täitmise nõue aastate 2016,

2017 ja 2018 eest ei ole aegunud. Kuna kohaldamisele ei kuulu alusetu rikastumise

sätted, ei saa ka kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lõikeid 1 ja 2.

TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise tähtaeg

kolm aastat. Maakohus jättis kohaldamata TsÜS § 146 lõike 1 ning § 147 lõiked 1 ja 2.

Hageja omas kuni 1. jaanaurini 2024 õigust maksustavast tulust maha arvata

eluasemelaenu intressi ning kostjale teadaolevalt hageja seda õigust ka kasutas. Hageja ei

ole sellega aga arvestanud nõude esitamisel kostja vastu.

5. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

5(10)

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused selle tühistamiseks.

Apellatsioonkaebuses toodud asjaolud ja põhjendused ei õigusta maakohtu otsuse

muutmist või tühistamist.

Hageja jääb kõikide maakohtus esitatud nõuete, vastuväidete, seisukohtade ja

põhjenduste juurde. Hageja lisab, et pooled saavad leppida omavahel lepinguga kokku, et

kostja võtab endale kohustuse vastutada hageja ees hageja kolmandate isikutega sõlmitud

lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Tegemist on tavapärase lepinguga VÕS § 8

mõttes koos sellest tulenevate tagajärgedega.

Apellatsioonkaebuses ei ole märgitud, et kostja mõnda maakohtu tuvastatud asjaolu,

seisukohta väidet või hinnangut vaidlustataks.

Maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 6 on kirjaviga või ilmne ebatäpsus. Maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja viivise korduvalt kohustuselt 115 eurot 99 senti kuus. Samas

mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja korduva kohustusena 155 eurot 99 senti.

Hageja palub maakohtu otsuses sisalduva ilmse ebatäpsuse parandada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel

osaliselt tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja põhinõude 11 020 eurot 16

senti ületavas ulatuses ning mõistis välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise (796 eurot 62 senti). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

jätab hageja nõuded vastavas ulatuses rahuldamata. Muus osas jätab ringkonnakohus

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, täpsustades resolutsiooni p-de 5 ja 6 sõnastust.

Ringkonnakohus muudab osaliselt ka maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus

hagi rahuldas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus lõpetas 2018. aastal

tekkinud 644 euro 85 sendi suuruse võlgnevuse osas menetluse seoses hagist

loobumisega (resolutsiooni p 1). Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4

teise lause järgi jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.

8. Maakohus luges tuvastatuks mh järgmised vaidluse lahendamise seisukohalt

olulised asjaolud:



Hageja ja kostja on endised abikaasad ning nad sõlmisid 28. novembril 2016

notariaalselt tõestatud varajagamise lepingu, mille järgi jäi alates 28. novembrist

2016 poolte omavahelistes suhetes kostja ainuisikuliselt vastutavaks pangaga

sõlmitud laenulepingust (sh selle lisadest ja muudatustest) tulenevate hageja

kohustuste täitmise eest.



Kuni vara jagamiseni olid laenulepingust tulenevad kohustused poolte ühisvara.



Alates 28. novembrist 2016 on laenulepingust tulenevaid kohustusi panga ees

täitnud hageja, millest kostja on hagejale hüvitanud 3098 eurot 91 senti.

6(10)

Viidatud asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ning ringkonnakohus

võtab need TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks ka kaebuse läbivaatamisel

ning lahendamisel.

9. Maakohus lähtus hagi lahendamisel alusetu rikastumise kui lepinguvälise

võlasuhte regulatsioonist (VÕS § 1028 jj), leides, et hagejal on õigus nõuda kostjalt

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks makstud raha hüvitamist. Kostja ei

nõustu apellatsioonkaebuses maakohtu järeldusega, et asjas kohalduvad lepinguväliseid

võlasuheteid reguleerivad sätted. Lisaks tuleb ringkonnakohtul maakohtu materiaalõiguse

normide kohaldamist kontrollida sõltumata sellest, kas pool sellele apellatsioonkaebuses

tugineb või mitte (TsMS § 652 lg 8).

9.1.

Hageja nõuded rajanevad poolte vahel 28. novembril 2016 sõlmitud varajagamise

lepingule. Hageja nõuab kostjalt raha, mille hageja on laenulepingust tuleneva kohustuse

täitmiseks pangale tasunud. Sisuliselt nõuab hageja kostjalt VÕS § 108 lg 1 alusel

varajagamise lepingust tuleneva raha maksmise kohustuse täitmist, lisaks viivist VÕS §

113 lg 1 järgi. Poolte esitatud asjaoludest ei nähtu, et nende vahel sõlmitud varajagamise

leping võiks olla seadusest tulenevalt tühine (TsÜS 5. ptk 1. jagu), samuti ei ole kostja

väitnud, et ta oleks lepingu tühistanud (TsÜS 5. ptk 2. jagu). Eelmärgitut arvestades ei

olnud maakohtul põhjust asuda hageja nõudeid kontrollima alusetu rikastumise sätete

järgi.

9.2.

Kuigi endiste abikaasade ühisvara jagamise lepingut kui lepinguliiki ei ole

võlaõigusseaduses eraldiseisva lepinguliigina reguleeritud, ei ole vara vabatahtlik

jagamine poolte vastastikusel nõusolekul seaduse sisu ja mõttega vastuolus ning on VÕS

§-st 5 lähtudes lubatud. Sellist võimalust on pooled ka kasutanud ning lähtudes

perekonnaseaduse (PKS) § 35 p-st 3 ja §-st 37 sõlminud notariaalse varajagamise

lepingu. Kuigi käesoleval juhul esineb pooltevahelistes tehingulises suhtes teatav

sarnasus kohustuste ülevõtmisega (VÕS § 175 lg 1 ja § 177 lg 1 mõttes), tuleb siiski

eristada kohustuste jagamist abikaasade sisesuhetes ning suhetes võlausaldajaga.

Kohustuste jagamine abikaasade sisesuhtes ei puuduta nende õigussuhet võlausaldajaga,

mistõttu ei ole vajalik ka võlausaldaja vastavasisuline nõusolek. Sellise vara jagamise

tulemusena reguleeritakse üksnes endiste abikaasade omvaheliste kohustuste jaotust.

Praegusel juhul ongi pooled kokku leppinud, et laenukohustus jääb poolte omavahelistes

suhetes kostja kanda (PKS § 38). Poolte teistsugust tahet, mis erineb lepingus

kirjapandust, ei ole kostja tõendanud.

9.3.

Eeltoodust tulenevalt on maakohus iseenesest õigesti leidnud, et hagejal on kostja

vastu nõue, kuid selle aluseks saab olla VÕS § 108 lg 1, mitte VÕS § 1028.

10. Kuna maakohus kohaldas asja lahendamisel ebaõigesti alusetu rikastumise

võlasuhte regulatsiooni, ei ole õige ka maakohtu järeldus, mille kohaselt tuleb nõude

aegumise kohaldamise otsustamisel rakendada TsÜS § 151 sätteid. Seetõttu on maakohus

ebaõigesti tuvastanud, et hageja 2018. aastat puudutavad nõuded ei ole aegunud.

10.1.

TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg üldjuhul nõude sissenõutavaks muutumisega

ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil

õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Samas tuleneb

TsÜS §-st 154, et korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg,

olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse

jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta

lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.

7(10)

10.2.

Varajagamise lepingus (tl 6–10) ei ole pooled eraldi kokku leppinud, kuidas peab

kostja laenulepingust tulenevaid hageja kohustusi (mis jäid lepingu p 3.1.1 alusel kostja

lahusvaraks) täitma. Laenulepingu lõpptähtpäev on 8. juuni 2038. VÕS § 29 lg 1 järgi

tuleb lepingut tõlgendada eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest lähtudes ning juhul

kui seda ei õnnestu kindlaks teha, tuleb VÕS § 29 lg-te 4 ja 5 kohaselt lähtuda sellest,

kuidas mõistlik isik samadel asjaoludel oleks lepingut mõistnud, arvestades mh

lepingueelsetel läbirääkimistel lubatut, lepingu olemust ja eesmärki, lepingupoolte

käitumist ning tavasid ja pooltevahelist praktikat.

10.3.

Kuna hageja ja panga vahel sõlmitud laenuleping (tl 54–56), millest tulenevad

hageja kohustused jäid vara jagamise lepinguga kostja lahusvaraks, nägi ette kostja poolt

korduvate (perioodiliste) kohustuste täitmise, tuleb ringkonnakohtu hinnangul ka

varajagamise lepingut VÕS § 29 lg-te 4 ja 5 järgi tõlgendada nii, et laenumaksete kostja

poolt hüvitamine hagejale pidi toimuma igakuiselt. Selliselt on ilmselt ka pooled lepingut

mõistnud, kuna kuni 2018. a septembrini on kostja hagejale laenumakseid igakuiselt

tasunud (tl 59).

10.4.

Hageja VÕS § 108 lg 1 alusel esitatud osamaksete tasumise täitmisnõude

aegumisele kohaldub seega TsÜS § 154 lg 1, mille järgi algab aegumistähtaeg selle

kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (TsÜS §

147 lg-d 2 ja 3).

10.5.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on alates 28. novembrist 2016 kuni 8.

juulini 2024 (kaasa arvatud) tasunud võlausaldajale igakuiselt laenu osamakseid ning

seda kinnitavad ka asja materjalide hulgas olevad tõendid. Kostja on hagejale hüvitanud

lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks makseid 3098 euro 91 sendi ulatuses,

seejuures tegi kostja viimase makse hagejale 18. septembril 2018 (tl 59). Kostja ei ole

väitnud, et ta oleks vaidlusaluste kohustuste täitmiseks hagejale hiljem midagi tasunud.

TsÜS §-s 154 sätestatu kohaselt algas 2018. aastal tasumisele kuulunud osamaksete

aegumine 1. jaanuaril 2019 ning nõue aegus 31.detsembril 2021 (TsÜS § 146 lg 1).

10.6.

TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka

kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega on TsÜS §

146 lg 1 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega arvestades aegunud ka 2018. aastal

laenulepingu järgi tasumisele kuulunud intresside nõue ja 2018. aasta tasumisele

kuulunud osamaksete tasumisega viivitamisest tekkinud viivisenõue.

10.7.

Hageja esitatud kontoväljavõttele (tl 11–13) tuginedes saab teha järelduse, et

hageja tasus 2018 võlausaldajale laenu põhikohustuse ja intresside katteks kokku 1810

eurot 75 senti. Kostja omakorda on hagejale 2018 teinud kohustuste katteks makseid

1100 eurot (tl 59). Seega saanuks kostja võlg hageja ees 2018. aasta eest olla 710 eurot

75 senti, mitte 644 eurot 85 senti, nagu seda on väljendanud hageja 13. märtsi 2024

seisukohas.

Samas, nagu eelneval märgitud, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, milles

maakohus lõpetas 2018. aastal tekkinud 644 euro 85 sendi suuruse võlgnevuse osas

menetluse seoses hagist loobumisega. Ringkonnakohus leiab, et 2018. aastal tekkinud

hageja põhinõue koos intressidega summas 65 eurot 90 senti (s.o osa, millest hageja ei

ole loobunud) on aegunud.

10.8.

Käesolevas asjas esitas hageja hagi kohtusse 28. aprillil 2022. Seega alates 2019.

aastast tasumisele kuulunud osamaksete osas hagi aegunud ei ole.

11. Hageja arvelduskontode väljavõtete (tl 11–13; 87) ja teiste maksmist tõendavate

dokumentide (tl 122–123) kohaselt on hageja alates 1. jaanuarist 2019 kuni 8. juulini

2024 (kaasa arvatud) tasunud võlausaldajale kokku 11 020 eurot 16 senti. Seega tuleb

8(10)

kostja põhinõue rahuldada maakohtu otsusega võrreldes 94 euro 86 sendi võrra

väiksemas ulatuses.

12. Hageja nõudis kostjalt seisuga 28. aprill 2022 põhivõlgnevuse 6979 eurot 49 senti

tasumisega viivitamise eest viivist 796 eurot 62 senti. Maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja viivise 2756 eurot 41 senti.

Kuigi maakohtu otsusest ei nähtu kostjalt hageja kasuks välja mõistetud viivise summa

kujunemine, saab hageja esitatud viivisearvestuste põhjal järeldada, et maakohus on muu

hulgas rahuldanud ka viivisenõude, milline on sissenõutavaks muutunud hagiavalduse

esitamise seisuga. Ringkonnakohus sellise maakohtu käsitlusega ei nõustu.

VÕS § 113 lg 2 esimesest lausest tuleneb, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole

kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise

või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt

viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha

sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.

Hageja ei ole menetluse kestel väitnud ning ka asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks

enne hagiavalduse esitamist, s.o enne 28. aprilli 2022, kostjalt kohustuse täitmist

nõudnud. Samuti ei nähtu poolte väidetest ega kohtule esitatud tõenditest, et pooltel oleks

sõlminud enne hagiavalduse esitamist kokkulepeid viivise tasumiseks. Kostja on

menetluse jooksul väljendanud ühest seisukohta, et poolte vahel ei olnud kindlat

kokkulepet lepingu täitmise (sh viivise maksmise) kohta.

Ringkonnakohus leiab eeltoodu tõttu, et maakohtu otsus hagiavalduse esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmise osas (796 eurot 62 senti) tuleb

tühistada.

13. Ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse hageja põhinõuded kokku 11 020

euro 16 sendi ulatuses. Rahuldatud põhinõude summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras arvestatud viivis alates 28. aprillist 2022 kuni maakohtu otsuse

tegemiseni (12. august 2024) on 1959 eurot 79 senti.

TsMS § 367 alusel saab rahuldada ka hageja taotluse alates 13. augustist 2024

sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud

määras.

14. Ringkonnakohtu arvates rahuldas maakohus põhjendatult ka tulevikus

sissenõutavaks muutuvate maksete osas, kuid lahendi resolutsiooni selguse ja täidetavuse

huvides seob ringkonnakohus selle kohustuse selgemalt hageja ja panga laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmisega.

14.1.

TsMS § 369 kohaselt võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust

eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas nõuda pärast

hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Seega

võib võlgnik pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks juba siis, kui ta võlgnikult veel

kohustuse täitmist nõuda ei saa, st kui hageja õigusi ei ole veel rikutud.

Praegusel juhul on varajagamise lepingust tulenevate kostja kohustuse puhul tegemist

korduvate (igakuiste) kohustustega (TsMS § 369 teine lause). Tõenditest nähtuvalt ei ole

kostja alates 18. septembrist 2018 kuni hagiavalduse esitamiseni korduvaid kohustusi

täitnud ning menetluses esitatud vastuväidetest võib järeldada, et kostjal tema hinnangul

selliseid kohustusi hageja ees ka ei ole. Seega võib suure tõenäosusega eeldada, et kostja

ei täida vaidlusaluseid kohustusi hageja ees ka tulevikus.

14.2.

Ringkonnakohus on seotud hageja nõudega (TsMS § 439) ja apellatsioonkaebuse

piiridega (TsMS § 651 lg 1), kuid märgib, et laenulepingu põhitingumuste (p 2.11)

9(10)

kohaselt on maksegraafiku näol tegemist annuiteetgraafikuga, st igakuisele põhiosa

maksele lisandub fikseeritud marginaal ja Euribor, mis on muutuv (laenulepingu p 2.3

järgi iga kuue kuu järel fikseeritav Euribor). Järelikult on annuiteetgraafikuga

laenumaksed üksnes Euribori fikseerimise vahelistel perioodidel ühesuurused. Euribori

määrade ennustamine ei ole võimalik ning igakuisete laenulepingu järgsete maksete

suurus võib tulevikus muutuda, mh võib see langeda alla 155 euro 99 sendi. Sellises

olukorras võib kostjal tekkida õigus nõuda TsMS § 459 järgi praeguses asjas kindlaks

määratud tulviku perioodiliste maksete suuruse vähendamist. Kohtupraktika põhjal ei ole

iseenesest välistatud ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine

(täitemenetluse seadustiku § 221 lg 1), kui korduvate kohustuste täitmine summas 155

eurot 99 senti muutub igakuisete laenumaksete vähenemise tõttu hageja ja kostja vahelise

suhtes alusetuks (vt nt RKTKm 08.03.2017, 3-2-1-177-16, p-d 11–14).

15. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et hagejal oli kuni 1. jaanuarini 2024 õigus

maksustavast tulust maha arvata eluasemelaenu intress ning hageja seda õigust ka

kasutas. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks sellisele vastuväitele tuginenud

maakohtu menetluses. Ringkonnakohus jätab selle kostja poolt esmakordselt

apellatsioonimenetluses esitatud väite TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

16. Maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 6 märkinud korduvate kohustuste

suuruseks, millelt tuleb viivist arvestada, 115 eurot 99 senti kuus. Arvestades otsuse

resolutsiooni punktis 5 märgitud korduvate kohustuste suurust 155 eurot 99 senti kuus,

on p-s 6 märgitu puhul tegu ilmse ebatäpsusega, mille ringkonnakohus saab kõrvaldada.

Ringkonnakohus täpsustab TsÜS § 136 lg-st 3 lähtudes reolutsiooni punkti 6 ka

korduvate kohustuste sissenõutavaks muutumise aja osas.

17. Maakohus rahuldas hagi ning jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja

kanda. Ringkonnakohus rahuldab hagi küll maakohtuga võrreldes väiksemas ulatuses,

kuid põhinõude osas on rahuldamise ulatuse erinevus marginaalne. Seetõttu ei pea

ringkonnakohus põhjendatuks muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust.

Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja lepinguväliste võlasuhete regulatsiooni ning

aegumist reguleerivate sätete kohaldamist. Kuna mõlemad apellatsioonkaebuses esitatud

väited on põhjendatud ja ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ning

rahuldab ka hagi osaliselt, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta apellatsiooniastme

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

18. Vastavalt maakohtu otsuses märgitule otsustab menetluskulude rahalise suuruse

ning menetluskulude riigituludesse väljamõistmise üle maakohus TsMS § 177 lg 2 ja §

179 lg 2 järgi eraldi määrusega pärast kohtuotsuse (või menetlust lõpetava määruse)

jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)