3-23-2598/9 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Ülle Polluks

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.1.2025, Jõhvi

Haldusasja number

3-23-2598

Haldusasi

X

lepinguline esindaja Merili Piir kaebus

Sotsiaalkindlustusameti 26.09.2023 otsuse nr P260-

2023-77398 „Puude raskusastme mittetuvastamine ja

puuetega inimeste sotsiaaltoetuste mittemääramine“,

25.10.2023 otsuse nr 5.2-3/37533-2 „VAIDEOTSUS“

tühistamiseks ja kohustada Sotsiaalkindlustusametit

vaatama X 16.09.2023 taotlus puude raskusastme

tuvastamiseks ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste

saamiseks uuesti läbi.

Menetlusosalised

Kaebaja — X , esindaja Merili Piir

Vastustaja — Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Livia Kask

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Avaldatavas kohtuotsuses asendada otsuses mainitud füüsiliste isikute ees- ja

perekonnanimed tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 3.3.2025, mis on puhkepäevale

langevale tähtpäevale järgnev esimene tööpäev.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline

esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant

soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

3-23-2598

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Halduskohtule saabus 21.12.2023 Tallinna Halduskohtust kohtualluvusel X

lepinguline esindaja Merili Piir kaebus Sotsiaalkindlustusameti 26.09.2023 otsuse nr P260-

2023-77398 „Puude raskusastme mittetuvastamine ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste

mittemääramine“, 25.10.2023 otsuse nr 5.2-3/37533-2 „VAIDEOTSUS“ tühistamiseks ja

kohustada Sotsiaalkindlustusametit vaatama X 16.09.2023 taotlus puude raskusastme

tuvastamiseks ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamiseks uuesti läbi.

2. Tartu Halduskohus võttis 8.2.2024 määrusega kaebuse menetlusse ja tunnistas

vastustajaks Sotsiaalkindlustusameti.

Kaebuses on esitatud

Sotsiaalkindlustusameti

haldusaktide tühistamisnõue (HKMS § 37 lg 2 p 1) ning kohtu hinnangul ka kohustamisnõue

uue otsuse tegemiseks (HKMS § 37 lg 2 p 2).

3. 25.6.2024 määruses kohus teatas otsuse avalikustamise aja 30.1.2025.

4. Vastustaja esitas vastused kaebusele 22.3.2024 ja 27.12.2024. Kaebaja esitas täiendavad

dokumendid (menetluskulud) 8.12.2024.

5. Asja lahendamine toimub kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja seisukohad

X esitas 16.09.2023 Sotsiaalkindlustusametile taotluse vanaduspensioniealisele inimesele

puude raskusastme tuvastamiseks ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuse määramiseks. Puude

raskusastme tuvastamise ekspertiisiks kaasas Sotsiaalkindlustusamet ekspertarsti Fred Jädali.

Sotsiaalkindlustusameti 26.09.2023 otsusega nr P26O-2023-77398 X l puude raskusastet ei

tuvastatud. Seega kaebajale, kui vanaduspensionärile, jäeti kaebaja 16.09.2023. a taotluse

alusel vastustaja poolt, 26.09.2023 otsusega nr P260-2023-77398 „Puude raskusastme

mittetuvastamine ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste mittemääramine“, puude raskusaste

tuvastamata, vaatamata sellele, et vastustaja poolt tuvastati, et kaebajal on parem jalg vasakust

lühem ja sellest tulenevalt vajab ta liikumiseks kõrgendust jalatsis ning tuvastati ka, et

kaebajal esineb vaatamata sellele, et ta kasutab jalatsis kõrgendust, kõndimisel vaevusi, valu

talla all ja kubeme piirkonnas. St vastustaja leidis, et vaatamata esitatule ei vaja kaebaja

kõrvalabi, juhendamist või jälgimist.

X esitas Sotsiaalkindlustusametile 06.10.2023 nimetatud otsusele vaide.

25.10.2023 vaideotsusega nr 5.2-3/37533-2 jäeti rahuldamata X vaie Sotsiaalkindlustusameti

26.09.2023 otsusele nr P26O-2023-77398.

Kaebaja leiab, et vastustaja on vaidlustatud otsuse põhjendustena üksühele kasutanud

ekspertarsti arvamuses antud hinnangut. Seeläbi on ekspertarsti arvamus muudetud vastustaja

otsuse põhjenduseks.

Isegi juhul, kui ekspertarst on kasutanud oma erivaldkonna mõisteid ja termineid, ei saa

vastustaja üksnes selle arvamuse alusel oma otsust põhjendada, kui selles pole analüüsitud

neid eeldusi, mida seadus peab keskmise puude raskusastme määramisel aluseks. Puude

raskusastet ei määra mitte ekspertarst, vaid vastustaja (PISTS § 23 lg 1; määruse nr 18 § 5 lg

1). Vastavalt vastustaja esitatud taotlusele, TIS-st kogutud andmetele ja ekspertarsti

arvamusele tuli vastustajal vaidlustatud otsuses analüüsida, kas kaebaja anatoomia ja

füsioloogia struktuur või funktsioon on vähenenud ja sellest tingituna vajab ta regulaarset

kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas (PISTS § 2 lg

11 p 3 ja § 2 lg 2). Sellist analüüsi vaidlustatud otsusest ei nähtu. Samuti pole vastustaja ümber

2(8)

3-23-2598

lükanud kaebaja väidet, et tulenevalt eelloeteletud kaebaja tervise probleemidest vajab ta

abikaasa tuge liikumisel. Seega on vaidlustatud otsustes põhjendamispuudused. Kuigi

vastustaja on käesolevaga vaidlustatud 2023. a otsustes märkinud, et terviseandmetest ei

nähtu, et kaebaja vajaks vähemalt korra nädalas kõrvalist abi ei sisalda see analüüsi, et millest

vastustaja sellise järelduse teeb olukorras, milles kaebajal esinevad eel-loetletud

terviseprobleemid, valud vaatamata sellele, et kaebaja kasutab abivahendit ja seda enam

olukorras. Kaebaja leiab ka, et ekspertiisi kokkuvõttes esitatud põhjendused ei võimalda jõuda

järelduseni, et kaebaja ei vasta tulenevalt oma tervislikust seisundist vähemalt keskmise

puude raskusastmele, s.t kaebaja anatoomiline ja füsioloogiline struktuuri või funktsiooni

kaotus või kõrvalekalle pole selline, et ta ei vaja regulaarset kõrvalabi või juhendamist

väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. Kaebaja leiab, et terviseandmete alusel

tehtud analüüsis ei võeta seisukohta visiitide väljavõtetes kajastatu kohta, et kaebajal on

liikumisel valud ja seda ka vaatamata sellele, et kaebaja kasutab jalatsis kõrgendust, jalast

käib läbi jõnks nagu kukuks ja, et kaebaja liigub enamasti koos abikaasaga, kes teda

liikumisel toetab. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja seisukohal, et vaidlustatud otsuste

põhjendused ei võimalda järeldada, et kaebaja ei vasta vähemalt puude keskmise raskusastme

tasemele PISTS § 2 lg 11 p 3 mõttes.

Kaebaja palub kaebuse rahuldamist.

7.Vastustaja seisukohad

Vastustaja SKA vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ning palub selle rahuldamata jätta.

Kaebaja leiab kaebuses, et vastustaja ei ole võtnud aluseks kõiki tema terviseandmeid.

Vastustaja selle väitega ei nõustu ja selgitab, et ekspertarvamuse andmisel, vaidemenetluses

kui ka kohtuvaidluses lähtutakse kaebaja terviseandmetest, mis olid esmase arvamuse

andmise aluseks. Digiloos terviseseisundi kirjelduse päringu järgselt näidatakse ekspertarstile

KÕIGI epikriiside ülevaadet, st ta tutvub kõigi sissekannetega, mis digiloos on. Eraldi on

võimalik avada asjasse puutuvaid (st isiku kaebustega otseselt seonduvaid) epikriise. Tagasi

üldvaatesse suundumisel enam korduvat TSK koostamist ei teki uue ajatempliga, aga see on

kogu ekspertiisi vältel ekspertarstile nähtav ja kättesaadav. Kaebaja leiab kaebuses, et

vastustaja ekspertarsti arvamus on vastuoluline.

Vastustaja sellega ei nõustu. Vastustaja selgitab, et tallakõrgenduse võib loomulikult lugeda

ortopeediliseks abivahendiks, kuid see ei ole sama, mis küünarkargud, rulaator vms liikumise

abivahendid. Piiranguid igapäevastel põhitegevustel hinnatakse ravi, ravimite ja abivahendite

foonil, mis kompenseerivad funktsiooni. Lisaks tallakõrgendusele isik teisi liikumise

abivahendeid ei kasuta ja on koos tallakõrgendusega suuteline iseseisvalt ja kõrvalabita

liikuma. Kaasnev valu on meditsiiniline kontekst, vajadusel kirjutab raviarst välja

valuvaigisteid. Vaevuste esinemist kõndimisel ei ole ekspertiis eitanud, samas ei nähtu

terviseandmetest, et need vaevused takistaksid iseseisvat liikumist.

Kaebaja nimetab abikaasat kui abistajat valude korral. Episoodiline kõrvalabi on erinevate

terviseprobleemide korral mõistetav ja põhjendatud, aga ei samastu otseselt puude

raskusastmega. Sõiduauto kasutamine pikemate vahemaade läbimisel on loogiline aga antud

juhul ei ole otseselt alust sõiduautot käsitleda liikumise abivahendiga puude kontekstis.

Puudub teave selle kohta, et isik vajaks spetsiaalselt kohandatud autot. Parkimiskaardi

kasutamise fakt või soov seda kasutada ei määratle puude liiki ega raskusastet.

Eksperthinnangu andmisel on arvestatud ka keskkonnateguritega. Terviseandmetest nähtub, et

kaebaja elab esimesel korrusel.

Diagnoos RHK-10 koodidena on statistiline klassifikaator, mis ei peegelda ega kirjelda isikul

esinevaid piiranguid. Sama diagnoos võib eri isikutel põhjustada eri raskusastmega

piiranguid. Seetõttu ei lähtu puude raskusastme tuvastamine diagnooside loendist, mida

3(8)

3-23-2598

raviarstid on diagnoosinud. Diagnoos on raviarsti otsus, mis haigus inimesel on ja kuidas seda

ravida.

Kaebaja leiab, et kuna tal on sünnist saadik lühem jalg, siis see tähendab juba PISTS mõttes

puuet. Vastustaja selgitab, et terviseandmete alusel on liikumispiirang tallakõrgendustega

rahuldavalt kompenseeritud. Võrdlus varasema käsitluse ja puude raskusastmega ei ole antud

juhul põhjendatud, st eksperdiarvamuse koosseisu ei kuulu võrdlev analüüs varasemate

arvamuste ja otsustega. Ekspertiis on lähtunud asjaolust, et taotlejal ei esine osalus- ja

soorituspiiranguid igapäevastel põhitoimingutel sellises ulatuses, et võimalik oleks tuvastada

vähemalt keskmine puude raskusaste. Ekspertiisil on võimalus tutvuda nii viimase 5 kui

sellest vanemate terviseandmetega ning ekspertarst, kui ta annab eksperdiarvamuse, ei lükka

enda arvamuses ümber ega kiida heaks mistahes varasemat arvamust, sest see ei ole

ekspertiisi eesmärk.

Vastustaja selgitab täiendavalt ka seda, et püsipiirang tähendab, et vaatamata parimale

meditsiinilisele ravile ja teistele rakendatud meetmetele (sh ortopeedilised tallakõrgendused

antud juhul) püsib osalus- ja tegutsemispiirang igapäevastel põhitegevustel. Seadus ei pea

lahti kirjutama neid detaile, mis kuuluvad meditsiiniliste eriteadmiste kontekstis antavatele

hinnangutele isiku igapäevase hakkamasaamise kohta. Ekspertiisi hinnangul antud juhul

ortopeedilised tallakõrgendused kompenseerivad liikumispiirangut ning piirang on hinnatud

kergeks ja mitte kõigis igapäevastes põhitegevustes avalduvaks. Vastustaja selgitab, et

ekspertarstid võtavad puude raskusastme tuvastamisel aluseks TIS-is olnud isiku objektiivsed

terviseandmed ehk siis need andmed, mida tervishoiuteenuse osutajad on sinna kandnud.

Puude raskusastme tuvastamisel nende andmete õigsust eeldatakse ja andmete täpsustamine

ravi- või perearstiga toimub vaid vajadusel st siis kui arstiõppe läbinud isikul tekib hinnangut

andes TIS andmete osas põhjendatud kahtlus ja eelkõige esineb selline olukord siis, kui

terviseandmed on vastuolulised. Vastustaja haldusakti andmisega tegelev menetleja, omamata

arstiõpet, ei saa asuda iseseisvalt ebakõlasid kindlaks tegema, neid kõrvaldama või tegema

ettepanekuid selles osas, samuti ei saa asuda täiendavaid päringuid teostama, kui selleks ei ole

ekspertarst sisendit andnud. Käesoleval juhul ekspertarsti hinnangul aga TIS-is vastuolusid ei

ilmnenud, mis nõudnuks vastustajal raviarstidelt täpsustuste küsimist ehk uurimiskohustuse

täitmist. Kuna tegemist on nn dokumendipõhise menetlusega ja dokumentideks on kaebaja

taotlus ja kaebaja TIS-is olevad terviseandmed, siis tugineb vastustaja oma ekspertarvamuse

andmisel ja otsuse tegemisel neile. Vastustaja uurimiskohustus ei ole piiramatu. Tallinna

Ringkonnakohtu lahendis 3-20-1141 on kohus ka lisanud, et ekspertarstide hoolsuskohustuse

rikkumist või ekspertarvamuste ebaõigsust ei saa järeldada ainuüksi asjaolust, et ekspertarstid

ei teinud eraldi päringuid perearstile ja raviarstidele.

Kui raviarstidel on midagi jäänud TIS-i kandmata, siis see on juba tsiviilõiguslik suhe kaebaja

ja raviarsti vahel ja sinna vastustaja sekkuda ei saa. Vastustajal puudub pädevus kaebaja ravi-

või perearstilt "puuduvate" andmete TIS-i kandmist nõuda või nende täpsustamist taotleda

(eriti põhjendusega, et "tundub, et kirjas on liiga vähe"). Samuti ei anna vastustaja

raviarstidele suuniseid, milliseid uuringuid teha ja kuidas haigusjuhtu dokumenteerida.

Vastustaja ei nõua, et pere- ja/või eriarst teeks mingeid uuringuid, suunaks eriarstide juurde

vms. Puude hindamise taotlemise käigus vastustaja inimest arstile haiguste diagnoosimiseks

või diagnoosi täpsustamiseks ei suuna. Ekspertiisil puudub vaikimisi eeldus, et raviarsti

sissekanne on puudulik.

Täiendavalt märgime, et vastustaja menetleja, kes ekspertarvamuse põhjal haldusotsuse

vormistab, ei saa meditsiiniliste teadmiste puudumise tõttu hinnata ekspertarsti arvamuse

õigsust või faktidele vastavust. Ekspertarsti arvamus on hindamisotsus, mis tugineb kaebaja

taotluses toodud enesehinnangule ja kaebaja TIS andmetele. Kaebaja enesehinnangut

võetakse hindamisel arvesse siis, kui see leiab kinnitust ka kaebaja TIS andmetega. Kaebaja

terviseandmetega puude raskusastme tuvastamise menetluses on tutvunud kaks ekspertarsti

4(8)

3-23-2598

Fred Jädal ja Helena Grauberg. Mõlemad ekspertarstid on jõudnud kaebaja terviseandmetega

tutvumise järgselt järeldusele, et kaebajal ei esine piiranguid vähemalt keskmise puude

raskusastme ulatuses. Kuna kaebaja on esitanud vastustaja otsuste kohta kaebuse

halduskohtule, siis on tema kohta tehtud otsustega ja tema terviseandmetega tutvunud kohtule

vastuse andmiseks ka vastustaja metoodik-ekspertarst Meris Tammik. Seega on vastustaja

kolm ekspertarsti olnud samal arvamusel, et kaebajal ei esine piiranguid vähemalt keskmise

puude raskusastme tuvastamiseks. Vastustaja metoodik-ekspertarsti hinnangul ekspertarstide

hinnangus vastuolusid ehk ebakõlasid ei esine.

Vastustaja selgitab, et HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda

üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või, et haldusakt ei vasta

vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vastustaja

hinnangul ei esine põhjendamispuuduseid määral, mis oleks mõjutanud asja otsustamist.

Vastustaja leiab, et kui peaks antud asjas tehtud otsuse ka mõningaste põhjendamispuuduste

tõttu uuesti läbi vaatama, siis jõuaks vastustaja samasugusele tulemusele, sest otsuse tegemise

aluseks on samad kaebaja terviseandmed, millega on otsuste tegemisel kaks ekspertarsti

tutvunud ja sellest tulenevalt oma hinnangu andnud.

Samuti märgime, et vastustaja menetleja, kes vormistab ekspertarvamuse põhjal haldusakti, ei

saa ega tohi asuda ekspertarvamust muutma, täiendama, selgitama, sest tal puudub selleks

pädevus. Täiendavalt selgitame, et ekspertarsti hinnang ei ole teaduslik uurimistöö, kus on

ekspertarstil vaja oma seisukohti ja järeldustele jõudmist analüüsida. Ekspertarsti arvamus on

kaebaja terviseandmetel ehk faktidel tuginev hinnang selle kohta, kas isikul esinevad

piirangud vähemalt keskmise puude raskusastme ulatuses või mitte, kusjuures eelduslikult on

viimaste perioodide raviarstlikud hinnangud asjakohasemad kui varasemad (mis ei välista

varasemate terviseandmetega tutvumist, aga ei tähenda ka uue eksperdihinnangu võrdlevat

analüüsi eelmistega).

KOHTU PÕHJENDUSED

8.Kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Vaidlustatud otsus ja vaideotsus on põhjendatud

ja seaduslikud ning nende tühistamiseks ei ole alust.

9.Antud vaidlus on selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt jätnud kaebaja puude

raskusastme (puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seaduse (PISTS) § 2 lg 1¹) määramata või

mitte.

10.PISTS § 2 lg 1 järgi on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri

või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja

keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS

§ 2 lg 2¹ järgi tuvastatakse 16-aastasel kuni vanaduspensioniealisel inimesel (tööealine

inimene) lähtuvalt igapäevastest tegutsemis- ja ühiskonnaelus osalemise piirangutest sügava,

raske või keskmise raskusastmega puue. Keskmine puue on PISTS § 2 lg 2¹ kohaselt inimesel,

kellel esineb igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises raskusi (p 3); raske

puue on inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud (p

2) ning sügav puue on inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine

on täielikult takistatud (p 1).

Seaduses ei ole üheselt defineeritud, mida mõista PISTS § 2 tähenduses „igapäevase

tegutsemise või ühiskonnaelus osalemise“ all, kuid sotsiaalkaitseministri määruse nr 18

„Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse

tingimused“ § 2 p-de 3–4 ning § 6 lg-te 6 ja 7 põhjal saab järeldada, et sellega tähistatakse

üldistavalt määruse nr 18 § 4 lg-s 5 loetletud valdkondi ja võtmetegevusi, millest lähtuvalt

hinnatakse isikul määruse nr 18 § 4 lg-le 6 vastavate piirangute esinemist või puudumist.

5(8)

3-23-2598

11. Puude raskusastme tuvastamine ei ole kaalutlusotsus, vaid meditsiinivaldkonna

ekspertteadmistel põhinev hindamisotsus (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2019 otsus nr

3-18-1588, p 19; 05.11.2020 otsus nr 3-19-2182, p 11; 03.06.2021 otsus nr 3-20-1281, p 11).

Seega ei pea kohus asja lahendamisel kontrollima kaalutlusreeglite järgimist.

Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (HKMS §

4 lg-d 1 ja 4). See hõlmab pädevust tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja

on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel TIS-i kantud andmeid õigesti (eelkõige

võtmetegevuste raskusastme määramisel), sest sellest sõltub puude raskusastme tuvastamine

(vt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 24).

Kohus teeb asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga ning hindab haldusakti

õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). SKA sai vaidlustatud, otsuse

tegemisel arvesse võtta ainult neid terviseandmeid, mis olid selleks ajaks olemas ning seega ei

saa SKA otsuse õiguspärasust mõjutada terviseandmed, mis on tekkinud pärast käesolevas

asjas vaidlustatud otsuse tegemist.

Puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on tõend, mis on halduskohtus

hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 24;

vrd ka Riigikohtu 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p-d 13–15).

Puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus ei ole SKA-le küll vahetult siduv,

kuid ekspertarsti järeldused saab siiski ümber lükata eelkõige konkureeriva

eksperdiarvamusega (vt Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p-d 22, 24 ja 26; vrd

Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2022 otsus nr 3-21-787, p 11).

Kaebaja puude raskusastme tuvastamise menetluses andsid kaebaja terviseandmetele

tuginedes ekspertarvamuse kaks ekspertarsti: Fred Jädal otsuse tegemisel ja Helena Grauberg

vaideotsuse tegemisel. Praeguse asja kohtumenetluse ajal on vastustaja metoodik-ekspertarst

uuesti ülevaadanud kaebaja terviseandmed sh ka ekspertarstide Fred Jädali ja Helena

Graubergi arvamused. Metoodik-ekspertarsti Meris Tammiku hinnangul ei ole ekspertarstid

Fred Jädal ja Helena Grauberg võtnud puude raskusastme tuvastamise aluseks valet

hindamismetoodikat, ei ole jätnud olulised asjaolud terviseandmetes tähelepanuta või teinud

tuvastatud asjaolude pinnalt ilmselgelt meelevaldseid järeldusi, samuti ei ole olnud kaebaja

suhtes vastustajale teadaolevalt ka erapoolikud. Vastavalt määruse nr 18 § 4 lõikele 2 arvestab

arstiõppe läbinud isik arvamuse andmisel puude raskusastet taotleva isiku tegutsemisvõimet

parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist.

Määruse nr 18 § 6 lõike 3 kohaselt arvutatakse puude raskusastme tuvastamiseks määruse § 4

lõike 5 punktides 1, 2 ja 4–7 nimetatud valdkondades esinevate piirangute alusel

raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine (edaspidi piirangu aritmeetiline keskmine).

Seega ekspertarstid võtavad puude raskusastme tuvastamisel aluseks TIS-is olnud isiku

objektiivsed terviseandmed ehk siis need andmed, mida tervishoiuteenuse osutajad on sinna

kandnud.

Puude raskusastme tuvastamisel nende andmete õigsust eeldatakse ja andmete täpsustamine

ravi- või perearstiga toimub vaid vajadusel st siis kui arstiõppe läbinud isikul tekib hinnangut

andes TIS andmete osas põhjendatud kahtlus ja eelkõige esineb selline olukord siis, kui

terviseandmed on vastuolulised.

Käesoleval juhul ekspertarsti hinnangul aga TIS-is vastuolusid ei ilmnenud, mis nõudnuks

vastustajal raviarstidelt täpsustuste küsimist ehk uurimiskohustuse täitmist. Kuna tegemist on

nn dokumendipõhise menetlusega ja dokumentideks on kaebaja taotlus ja kaebaja TIS-is

olevad terviseandmed, siis tugines vastustaja õigesti oma ekspertarvamuse andmisel ja otsuse

tegemisel neile. Vastustaja uurimiskohustus ei ole piiramatu. Tallinna Ringkonnakohtu

lahendis 3-20-1141 on kohus ka lisanud, et ekspertarstide hoolsuskohustuse rikkumist või

6(8)

3-23-2598

ekspertarvamuste ebaõigsust ei saa järeldada ainuüksi asjaolust, et ekspertarstid ei teinud

eraldi päringuid perearstile ja raviarstidele.

Kui raviarstidel on midagi jäänud TIS-i kandmata, siis see on juba tsiviilõiguslik suhe kaebaja

ja raviarsti vahel ja sinna vastustaja sekkuda ei saa. Õige on ka vastustaja väide, et vastustajal

puudub pädevus kaebaja ravi- või perearstilt "puuduvate" andmete TIS-i kandmist nõuda või

nende täpsustamist taotleda (eriti põhjendusega, et "tundub, et kirjas on liiga vähe"). Samuti ei

anna haldusorgan raviarstidele suuniseid, milliseid uuringuid teha ja kuidas haigusjuhtu

dokumenteerida. Haldusorgan ei nõua, et pere- ja/või eriarst teeks mingeid uuringuid, suunaks

eriarstide juurde vms. Puude hindamise taotlemise käigus SKA inimest arstile haiguste

diagnoosimiseks või diagnoosi täpsustamiseks ei suuna. Ekspertiisil puudub vaikimisi eeldus,

et raviarsti sissekanne on puudulik. Kaebaja enesehinnangut võetakse hindamisel arvesse siis,

kui see leiab kinnitust ka kaebaja TIS andmetega.

Praeguses asjas on kaebaja terviseandmetega puude raskusastme tuvastamise menetluses

tutvunud kaks ekspertarsti Fred Jädal ja Helena Grauberg. Mõlemad ekspertarstid on jõudnud

kaebaja terviseandmetega tutvumise järgselt järeldusele, et kaebajal ei esine piiranguid

vähemalt keskmise puude raskusastme ulatuses. Lisaks on kaebaja terviseandmetega tutvunud

metoodik-ekspertarst Meris Tammik. Seega on vastustaja kolm ekspertarsti olnud samal

arvamusel, et kaebajal ei esine piiranguid vähemalt keskmise puude raskusastme

tuvastamiseks. Vastustaja metoodik-ekspertarsti hinnangul ekspertarstide hinnangus

vastuolusid ehk ebakõlasid ei esine. Kohtule ei nähtu, et ekspertarstid oleksid hinnangu

andmisel jätnud olulised andmed tähelepanuta.

Asja materjalidest nähtub, et eelmisel hindamisperioodil tuvastati kaebajal 21.09.2018

otsusega nr P260-2018-204382 raske puue. Samas otsuses märgiti korduvekspertiisi

taotlemise tähtajaks 22.08.2023-31.10.2023. See tähendabki, et järgneval perioodil viib SKA

läbi uue hindamise ja võib asuda ka eelnevast erinevale seisukohale. Eelnev puude raskusaste

ei ole aluseks uue otsuse koostamisel ning varasema puude raskusastme olemasolu põhjal ei

saa eeldada, et järgnevatel hindamistel jääb hinnang muutumatuks.

Seega puude raskusastme mittetuvastamine ei samastu haigusest tervistumisega ning ei lükka

ümber teatavate püsipiirangute olemasolu igapäevategevustel või ühiskonnaelus osalemisel.

Haigus ei võrdu puudega ja ravimeid tarvitatakse haiguste tõttu, mitte puudest tingitult.

Ravimite tarvitamise vajadus või arstivisiitidel käimise vajadus ei samastu püsiva iseloomuga

piirangutega igapäevategevustel ja ei ole puude raskusastme tuvastamise aluseks.

Halduskohus leiab, et kui kaebaja terviseseisund on võrreldes taotluse esitamise ajaga

halvenenud ja kaebaja on käinud täiendavalt perearsti või eriarsti vastuvõttudel, on kaebajal

võimalik esitada uus taotlus puude raskusastme määramiseks, viidates asjakohastele

andmetele TIS-s.

Kirjeldatu alusel jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

Vastustaja Sotsiaalkindlustusameti 26.09.2023 otsus nr P260-2023-77398 „Puude

raskusastme mittetuvastamine ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste mittemääramine“,

25.10.2023 otsuse nr 5.2-3/37533-2 vaideotsus on õiguspärased.

Vastustaja on lähtunud asjakohastest ning asjassepuutuvatest andmetest ja asjaoludest. Ei

nähtu, et vastustaja oleks jätnud arvestamata olulisi andmeid, mis võinuks mõjutada asja

lõpptulemust. Vastustaja on täitnud uurimiskohustust ning ei ole eksinud õigusnormide

kohaldamisel. Seetõttu puudub alus otsuse tühistamiseks ning SKA kohustamiseks kaebaja

taotlust uuesti hinnata.

12.Menetluskulud

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole nõudnud enda

7(8)

3-23-2598

kasuks menetluskulude välja mõistmist, seega jäävad menetlusosaliste kulud nende endi

kanda.

13.Isikute nimede asendamine lahendis

HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse

avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata

tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda

üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise

isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab

avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel kõigi otsuses mainitud isikute nimed tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)