3-23-313/20 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

3-23-313

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus

Kohtunik Ülle Polluks

Otsuse tegemise kuupäev ja koht 30.01.2025, Jõhvi

Haldusasja number 3-23-313

Haldusasi H. D kaebus Viru Vangla 12.01.2023 otsuse nr 6-

10/71-2 õigusvastasuse kindlakstegemiseks

Menetluse vorm Kirjalik menetlus

Menetlusosalised Kaebaja: H. D , esindaja: Raiko Paas

Vastustaja: Viru Vangla, esindaja: Ülo Anijalg

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Otsusele võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 3.03.2025. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 2.01.2023 Viru Vanglale taotluse, milles taotles vangistusseaduse (VangS) §

32 lg 1 alusel lühiajalist väljasõitu 7 päevaks koju abikaasa ja laste juurde. Kodus soovis

kaebaja tegeleda laste kasvatamisega ja remonditöödega. Kaebaja esitas taotluses ka

3-23-313

väljasõiduplaani ja märkis, et on nõus elektroonilise valve kohaldamisega väljasõidu ajal.

Kaebaja märkis, et väljasõit on vajalik selleks, et külastada oma abikaasat ja kolme poega,

sest vangla ei võimalda mitu kuud järjest pikaajalisi kokkusaamisi kodus, et seeläbi tugevdada

ja säilitada perekonnasidemeid, mis on ohuks, kuna vangla teeb kaebajale takistusi perega

kohtumiseks, sest võimaldab kokkusaamisi aegadel, mil perele ei sobi ning ei võimalda üldse.

2. Viru Vangla 12.01.2023 otsusega nr 6-10/71-2 jäeti kaebaja väljasõidu taotlus rahuldamata.

Keeldumist põhjendati asjaoluga, et kaebajal on üks distsiplinaarkaristus ning see näitab, et

kaebaja ei ole suutnud ka vangistuses olles õiguskuulekalt käituda ning jätkab rikkumiste

toimepanemist. Samuti on kaebaja hinnatud riskihindamise kohaselt üliohtlikuks ja vanglal

puudub arvestades kaebaja poolt toime pandud kuritegude laadi kindlustunne, et väljasõidu

ajal käitub kaebaja õiguskuulekalt.

3. Kaebaja esitas 13.01.2023 Viru Vanglale vaide, milles vaidlustas 12.01.2023 otsust nr 6-

10/71-2.

4. Viru Vangla jättis 14.02.2023 vaideotsusega nr 6-12/32-2 kaebaja vaide rahuldamata.

Vangla jäi 12.01.2023 otsuses nr 6-10/71-2 esitatud põhjenduste juurde.

5. Tartu Halduskohtusse laekus 15.02.2023 kaebaja poolt esitatud kaebus, milles ta taotles

Viru Vangla 12.01.2023 otsuse nr 6-10/71-2 tühistamist ning kohustava ettekirjutuse tegemist

anda väljasõidu loa või alternatiivselt ettekirjutuse tegemiseks asja uueks otsustamiseks.

6. Tartu Halduskohus võttis 31.03.2023 määrusega kaebuse menetlusse, määras vastustajaks

Viru Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.

7. Viru Vangla vastus kaebusele laekus kohtusse 24.04.2023.

8. Kaebaja esitas 2.05.2024 kohtule taotluse, milles palus üle minna Viru Vangla 12.01.2023

otsuse nr 6-10/71-2 tühistamisnõudelt ja kohustamisnõudelt õigusvastasuse kindlakstegemise

nõudele. Kaebaja põhjendas taotlust nii, kuna väljasõidu taotluses märgitud kuupäevad on

möödunud, siis ei oma vaidlusalune õigus enam mõju kaebaja õigustele. Seega on kaebaja

arvates kohaseks õiguskaitsevahendiks just tuvastamisnõue. Kaebaja põhjendatud huviks on

see, et vastustaja ei saaks enam edaspidi samas olukorras ja samadel põhjustel väljasõidu

lubamisest keelduda.

9. Tartu Halduskohus rahuldas 10.05.2024 määrusega kaebaja taotluse ja lubas muuta

kaebust – üle minna tühistamisnõudelt ja kohustamisnõudelt Viru Vangla 12.01.2023 otsuse nr

6-10/71-2 õigusvastasuse kindlakstegemise nõudele.

10. Viru Vangla esitas 30.05.2024 kohtule seisukoha, milles palus jätta kaebus rahuldamata.

11. Tartu Halduskohus jättis 31.07.2024 määrusega kaebuse läbi vaatamata. Kohus leidis, et

kaebajal on olemas tõhusad õiguskaitsevahendid, mistõttu ei ole tuvastamisnõude esitamine

kohtule lubatav.

12. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 21.10.2024 määrusega kaebaja määruskaebuse ja

tühistas Tartu Halduskohtu 31.07.2024 määruse ning saatis haldusasja tagasi halduskohtule

menetluse jätkamiseks.

3-23-313

13. Tartu Halduskohus otsustas 20.11.2024 määrusega läbi vaadata haldusasja kirjalikus

menetluses.

14. Kaebaja esitas 16.01.2025 kohtule täiendava seisukoha ja menetluskulude nimekirja.

15. Viru Vangla esitas 23.1.2025 kohtule vastuväited kaebaja seisukohale.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

16. Kaebaja põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised:

1) Kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele tähendab karistuse sellist täideviimist,

mis peab andma vangistatule võime tulla sotsiaalselt vastutavana edaspidises elus toime ilma

õiguskorda rikkumata. See tähendab karistatu taaslõimumist ühiskonda vähemalt sel määral,

et ta ei pane toime uusi kuritegusid. Suunamine õiguskuulekale käitumisele tähendab

vastavate tingimuste loomist.

2) Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma praktikas rõhutanud, et riigil on kohustus tagada

kinnipeetava sotsialiseerumist eesmärgiga tema naasmiseks ühiskonda.

3) Seadusandja on VangS § 32 näol sätestanud ühe sotsialiseerumise ja ühtlasi vanglavälise

suhtluse vormina lühiajalise väljasõidu võimaluse 21 päevaks aastas, mida vanglateenistus on

kohustatud VangS § 23 lg 2 alusel soodustama. Arvestades asjaolu, et VangS § 32 lg-s 1

sätestatud sotsialiseerumise ja suhtlemise vorm on kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatuse

ja austamise kaitsealas (põhiseaduse (PS) § 26 ja Euroopa inimõiguste ja vabaduste

konventsiooni (EIÕK) art 8 lg 1 kaitsealas, siis selle õiguse kasutamise piiramine saab

toimuda üksnes nimetatud õigusaktides rangetel kriteeriumitel, mida käesoleval juhul ei esine,

mistõttu on ka vaidlusalane haldusakt õigusvastane.

4) Kaebaja leiab, et tema varasema karistusega arvestamine ei ole asjakohane, sest seadusandja

ongi väljasõiduna vanglavälise suhtlemise vormina sätestatud kuriteos süüdimõistetud

isikule, aga mitte vabaduses viibivale isikule, mistõttu on sellele põhjendustele tuginemine

kaalutlusviga.

5) Kaebajale aasta tagasi määratud distsiplinaarkaristust ei saa kaebaja arvates pidada sedavõrd

tõsiseks asjaoluks, et põhjendada keeldumist. Vastustaja ei ole piisavalt arvestanud sellega, et

kaebaja on kaheksa aastat käitunud õiguskuulekalt. Järelikult pole õige vangla väide, et

kaebaja ei suuda väljasõidul käituda õiguskuulekalt, mis tähendab keelduvas otsuses

diskretsioonivea esinemist. Kaebaja arvates ei saanud vangla ainuüksi vaidlusaluses

haldusaktis lugeda tõenäoliseks ohustsenaariumi realiseerumist, kuna kaebaja on

õiguskuulekalt käitunud vangistuse ajal kaheksa aasta jooksul, seda enam, et kaebaja poolt

esitatud väljasõiduplaan ei näe ette kodust lahkumist.

6) Riigikohus on otsuse nr 1-09-14104 p-s 27 öelnud, et vangla poolt väljatoodud

riskihinnanguid ei saa üldse arvestada, sest pole võimalik kontrollida, missugust metoodikat

vangla hinnangu andmiseks kasutas ja missugused asjaolusid arvesse võttis. Seega on ka

selles osas vaidlusalune haldusakt põhjendamatu ja kaalutlusvigane ning kuulub

tühistamisele, sest tegemist on õigusvastase haldusaktiga, millega riivatakse

ebaproportsionaalselt kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatust.

7) Kaebaja arvates ei ole vaidlusaluses haldusaktis kehtestatud keeld demokraatlikus ühiskonnas

vajalik, kuivõrd seadusandja on ette näinud väljasõidu näol kinnipeetava ühe vanglavälise

suhtlemise ja ühiskonna integreerumise vormina ning vanglal lasub kohustus tegeleda kaebaja

rehabiliteerimise, sotsialiseerumise ja integreerumisega ühiskonda.

8) Kaebaja arvates ei ole vangla alates selle avanemist 2008. a võimaldanud väljasõite mitte

ühelgi kinnipeetavale, mida ei saa pidada seaduslikuks.

3-23-313

9) Euroopa Vanglareeglistiku p-i 24.7 kohaselt, kui asjaolud seda võimaldavad, tuleb vangil

lubada vanglast lahkuda kas koos saatjatega või üksi inimlikel põhjustel ning p-i 34.5

sätestab, et vanglaasutused aitavad vangidel säilitada küllaldast sidet välismaailmaga ning

tagavad selleks asjakohase toetuse. Analoogne kohustus on sätestatud VangS §-s 23 lg-s 2.

Seega on väljasõidu keelamine õigusvastane, millega riivatakse kaebaja õigust era- ja

perekonnapuutumatusele, alandatakse inimväärikust ja tekitatakse kaebajale ja tema perele

ebameeldivusi, mis ei ole vangistuse täideviimiseks vajalikud. Vastustaja tegevus väljasõidu

keelamiseks on vastuolus hea usu põhimõttega ja kommetega, millega riivatakse kaebaja

õiguspärast ootust (kaebajal on õigus eeldada, et kui seadusega on midagi lubatud, siis see

jääb kehtima ja seda tagatakse vähemalt seaduse kehtimise aja jooksul).

10) Vaidlusalusest otsusest on näha, et selle andmise on põhjustanud nii kuriteo laad, mille alusel

kaebaja karistust kannab kui ka otsuse tegemise ajal kehtinud distsiplinaarkaristus. Kuriteo

laadi puudutavate põhjenduste puhul on vastustaja otsuses piirdunud üksnes kunagi

toimepandud kuritegude asjaolude kirjeldamisega, kuid seonduvalt kaebajaga pole välja

toodud, kuidas need andmed iseloomustavad kaebajat täna pärast aastatepikkust vangistust.

Kaebaja viibib vangistuses alates 2015. a. Seonduvalt kaebaja distsiplinaarkaristusega on

vastustaja otsuses jäänud täielikult analüüsimata see, kas ja mil määral on kaebaja

distsiplinaarrikkumine seotud tema kuriteoriskidega ning just see rikkumine teeb võimatuks

temale väljasõidu võimaldamise. Eelnev ei võimalda veenduda selles, et vastustaja on

kaalutlusotsuse tegemisel kaalunud kõiki olulisi asjaolusid ja kaalutlemine on toimunud

ratsionaalselt. Lisaks ei võimalda veenduda selles, kas vastustaja otsusega kaasnev

põhiõiguse piirang (PS § 26) on proportsionaalne. Viimaste andmete kohaselt on kaebaja

suhtumine õigusrikkumisse olnud negatiivne.

17. Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja esitas

kokkuvõtlikult järgmised vastuväited:

1) VangS § 34 lg 1, lg 2 ja lg 4 koostoimes on väljasõiduloa andmine vangla kaalutlusotsus,

mida võib, kuid ei pea andma. Seejuures arvestatakse otsustamisel vanglas viibimise aluseks

oleva toime pandud kuriteo iseloomu, asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja

kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Väljaviimist ja väljasõitu reguleerib ka

justiitsministri määrus nr 44 „vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE), mille § 82 lg 1 p 1-7

sätestavad, et taotluse rahuldamise otsustades arvestatakse kinnipeetava toimepandud kuriteo

laadi, kinnipeetava isiksuseomadusi või kriminogeenseid riske, kinnipeetava käitumist

vanglas; väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal; individuaalse täitmiskava

järgimist, väljasõidu eesmärki; väljasõidu eeldatavat mõju kinnipeetavale. VSKE sätestab, et

väljasõidu loa andmisest võib keelduda, kui kinnipeetav on taotluses või sellele lisatud

dokumentides teadlikult esitanud valeandmeid; kui lähendalasuvasse piirkonda samal ajal on

väljasõiduks esitatud taotlusi rohkem kui üks kinnipeetav ja on alust arvata, et kinnipeetavad

hakkavad väljasõidu omavahel suhtlema, kui kinnipeetava väljasõiduplaanis ei ole piisavalt

kajastatud see, milliseid toiminguid ja mis eesmärgil peab kinnipeetav väljasõidu ajal tegema,

kui kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib, kui muul põhjusel on alust arvata,

et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega.

2) Viru Vangla 12.01.2023 otsusest nähtub, et taotluse lahendamisel on lähtutud seadusandja

poolt kehtestatud nõuetest ja tingimustest ning vangla on kaalutluse langetanud vastavalt

tuvastatud asjaoludele ja tõenditele. Muuhulgas on kohtupraktikas leitud, et lühiajalise

väljasõidu taotluse rahuldamine on vangla kaalutlusotsus, mistõttu ei saa eeldata taotluse

rahuldamist. Ühtlasi puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda lühiajalise väljasõidu

korraldamist vastavalt enda soovile Objektiivseks eelduseks lühiajalise väljasõidu

võimaldamiseks on VangS § 32 nõuete täitmine. Lühiajalisele väljasõidule mitte lubamisest

3-23-313

kinnipeetavale ühegi olulise õigushüve, sh vabadusõiguse olulist riivet ei tulene. Täiendavalt

juhib vastustaja tähelepanu ka 12.01.2023 otsuses väljatoodud viitele Tartu Ringkonnakohtu

määrusele, milles märgiti, et: „arvestades seda, et kaebajast tulenev oht on just kuritegude

toimepanemise organiseerimine, millega on võimalik tegeleda ka elukohast väljumata, ei ole

võimalik ühegi kriminaalhooldusliku meetmega, sh elektroonilise valvega, seda ära hoida“.

Viru Vangla 12.01.2023 otsuses nr 6-10/71-2 on ammenduvalt ja ühetimõistetavalt välja

toodud, miks ja millistel kaalutlustel keelati kaebajale lühiajalisele väljasõiduloa andmisest.

Vastustaja on seisukohal, et HMS § 54 mõttes on Viru Vangla 12.01.2023 otsus nr 6-10/71-2

õiguspärane ja proportsionaalne ja palub kohtul arvestada sealsete seisukohtadega ja

põhjendustega.

3) Vanglaregistri andmetel on kaebajale võimaldatud oma lähedastega (laste ja elukaaslastega)

korduvalt pikaajalisi kokkusaamisi. Inspektor-kontaktisiku Tiia Tiivase õiendi kohaselt käis

2022. a kaebaja neljal korral pikaajalistel kokkusaamistel (19.03.2022, 26.04.2022,

18.08.2022, 29.09.2022). Täiendavalt olid planeeritud pikaajalised kokkusaamised ka

30.07.2022 ja 13.12.2022, kuid kokkusaajad ei tulnud kohale. Viimati toimus kaebajal

pikaajaline kokkusaamine 25.03.2023. VSKE § 45 mõttes on kaebajat koheldud oluliselt

soodsamalt, kui seaduses sätestatud miinimum seda ette näeb. Seega on ebaõiged kaebaja

väited, et talle ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi. Lisaks on kaebajal võimaldatud

sisuliselt igapäevaselt helistada oma elukaaslasele ja lastele, mida on ta ka teinud.

Viru Vangla märgib 23.1.2025 vastuväites kaebaja 16.1.2025 seisukohale järgmist:

Kaebaja esitas 16.01.2025 seisukoha, milles väidab, et vastustaja pole selgitanud ega

kaalunud, kuidas ja miks olid erinvad kaebajast tulenevad asjaolud asjakohased otsuse

langetamisel. Kaebaja on esitanud tõendi individuaalses täitmiskavas (ITK) programmi „Õige

hetk“ ja agressiooni asendamise treeningu (AAT) läbimise kohta.

Vastustaja hinnangul on kaebaja seisukoht põhjendamatu. Nii nagu vastustaja on varasemalt

korduvalt märkinud, siis hinnati kaebajaga seonduvaid asjaolusid terviklikult, võttes arvesse

nii positiivseid kui negatiivseid kaebajaga seonduvaid aspekte. Seda, et kaebaja on läbinud

mitmeid ITK-s planeeritud tegevusi, märgiti ka vangla 12.01.2023 otsuses.

Vastustaja märgib, et kuigi ITK-s planeeritud tegevuste läbimist saab käsitada positiivse

argumendina, ei olnud see ainuke määrav asjaolu väljasõiduloa otsustamisel. VangS § 32 lg 4

kohaselt arvestatakse lubamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse

täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. VSKE § 83 sätestatust

tuleneb mitmeid aluseid väljasõiduloa andmisest keeldumiseks, sh distsiplinaarkaristuse

kehtivus või muu põhjus, kui on alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise

eesmärkidega. Antud juhul on vastustaja igakülgselt ja piisavalt hinnanud kaebajaga

seonduvaid asjaolusid loa andmise otsustamisel ning kaalutletult leidnud, et väljasõiduloa

andmine ei olnud põhjendatud. Loa andmisest keeldumist põhjendati. Seetõttu on kaebaja

väiteid kaalutlusõiguse väärast teostamisest ja põhjendamiskohustuse rikkumisest

asjakohatud.

Vastustaja märgib ka seda, et AAT läbimine oli ettenähtud alates 08.12.2022 ITK-ga

ajavahemikuks 2023-2024. Kaebaja esitatud tõendist nähtuvalt osales kaebaja AAT teemalistel

vestlustel 2024. aastal. Seetõttu ei ole põhjendatud nimetatud tõendiga arvestamine,

arvestades asjaolu, et taotluse lahendamise ajal 12.01.2023 ei olnud nimetatud tegevust

läbitud. Lisaks rõhutab vastustaja, et ITK-st nähtuvalt on lisaks kaebaja poolt valikuliselt

väljatoodud tegevustele ette nähtud ka muud tegevused kaebaja riskitegurite maandamiseks,

mis taotluse lahendamise ajal olid aktuaalsed ja mida polnud veel läbitud. Vastustaja edastab

enda väidete tõendamiseks 08.12.2022 koostatud ITK (vt lisa 1).

3-23-313

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

18. Kohus on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.

18.1. Haldusasja materjalide kohaselt jättis vastustaja 12.01.2023 otsusega nr 6-10/71-2

rahuldamata kaebaja väljasõidu taotluse põhjusel, et kaebaja on tunnistatud tehtud

riskihindamise tulemusena avalikkusele üliohtlikuks kinnipeetavaks, kes kannab karistust (12.

a vangistus) tugevdatud järelevalvega osakonnas alates 9.04.2021 karistusseadustiku (KarS) §

256 lg 1 järgi kuritegeliku ühenduse organiseerimise eest.

Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kolmel korral ja tal on üks kehtiv kriminaalkaristus ja

vangistust kannab kaebaja kolmandat korda. Kaebajal on üks kehtiv distsiplinaarkaristus

(VSKE § 83 p 31). Kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu näitab, et kaebaja ei suutnud

vangistuses olles õiguskuulekalt käituda ja jätkab rikkumiste toimepanemist. Seega puudub

vastustajal kindlustunne, et kaebaja käituks ka väljasõiduajal õiguskuulekalt. Vastustaja on

kokkuvõtvalt leidnud, et käesoleval juhul kaaluvad avalikud huvid (kaebaja hoidmine

kinnipidamistingimustes) üle kaebaja soovi osaleda lapse kasvatamises ja tegeleda

remonditöödega perekonna elukohas.

18.2. Kohus märgib, et eelpoolkirjeldatud faktiliste asjaolude üle, millele vastustaja tugines

väljasõidu lubamise osas keelduva otsuse langetamisel, ei ole poolte vahel vaidlust. Vaidlus

käib selle üle, kas vastustaja on omistanud tuvastatud faktilistele asjaoludele õige kaalu

diskretsiooni teostades ega teinud muid kaalutlus- ja põhjendamise vigu vaidlusaluses

kohtuotsuses.

18.3. VangS § 32 lg 1 sätestab, et kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on

karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, võib vanglateenistuse ametnik anda loa

lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas. VangS § 32 lg 4

sätestab, et lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vanglateenistuse ametnik

kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse

täideviimise eesmärkidega. VSKE § 82 lg 1 sätestab, et taotluse rahuldamist otsustades

arvestatakse järgnevaid asjaolusid: 1) kinnipeetava toimepandud kuriteo laad; 2) kinnipeetava

isiksuseomadused või kriminogeensed riskid; 3) kinnipeetava käitumine vanglas; 4)

väljasõiduplaani täitmine eelmiste väljasõitude ajal; 5) individuaalse täitmiskava järgimine; 6)

väljasõidu eesmärk; 7) väljasõidu eeldatav mõju kinnipeetavale. Sama paragrahvi lg 2

sätestab, et väljasõidule lubamise või väljasõidutaotluse rahuldamata jätmise otsus

vormistatakse käskkirjana ja otsus peab olema põhjendatud. Täiendavad kriteeriumid

lühiajalisele väljasõidule on sätestatud 12.01.2023 seisuga kehtinud VSKE § 83, mille

kohaselt võib vastustaja keelduda väljasõiduloa andmisest, muu hulgas kui kinnipeetavale

kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib. Järelikult on luba lühiajaline väljasõidule või sellest

keeldumine väljastatakse vastustaja kaalutlusotsuse alusel.

18.4. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada

kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades

olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et

kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib

kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist

haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei

teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.

HKMS § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti

andmise või toimingu tegemise aja seisuga.

3-23-313

18.5. Esmalt märgib kohus, et kaebajal on tekkinud vale ettekujutus, et justkui vastustaja on

kohustatud võimaldama talle VangS § 32 lg 1 alusel lühiajalist väljasõitu kuni 21 päevani

aastas. Sellist kohustust ei tulene ka EIK ja siseriikliku kohtupraktikast ega Euroopa

Ministrite Komitee soovitustest liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta (Rec(2006)).

Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on leitud kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust

väljasõitu nõuda.1 Kinnipeetav peab arvestama, et vabaduskaotusliku karistuse määramisel

tuleb tal viibida vangistuses kogu temale määratud karistuse aja, ilma et võimaldatakse

lühiajalist väljasõitu. Kinnipeetaval on õigus väljasõitu küll taotleda, kuid vanglal ei ole

kohustust väljasõitu kindlasti võimaldada. Kinnipeetaval on õigus õiguspärasele menetlusele,

sh ilma vigadeta diskretsiooniotsusele.

Kohus märgib täiendavalt, kuna kaebaja taotluses kirjeldatud asjaolude näol ei olnud tegemist

erakorralise perekondliku sündmusega VangS § 32 lg 5 tähenduses, tuli vastustajal kaebaja

taotluse lahendamisel arvestada küll tema väljasõidu eesmärki (VSKE § 82 lg 1 p 6), kuid

tegemist ei olnud erandliku olukorraga, mille puhul oleks väljasõidu eesmärk omandanud

erinevate asjaolude omavahelisel kaalumisel suurema tähtsuse.2

18.6. Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja on seisukohal, et vaidlusalune otsus on

piisavalt põhjendatud ja vastustaja ei ole teinud kaebaja taotluse sisulisel läbivaatamisel

kaalutlusvigu. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks arvestanud faktilise asjaoluga, mis pole

sätestatud VangS § 32 lg-tes 1 ja 4 ning VSKE § 82 lg-s 1 ja §-s 83 või jätnud mõne

kohustusliku kaalule võetava asjaoluga arvestamata võik oleks omistanud tuvastatud

asjaoludele ebaõige kaalu.

18.7. Kaebaja väljasõidutaotluses kirjeldatud asjaolusid ning tegevusi ei saa kohtu hinnangul

pidada sellisteks, mis oleksid pidanud praegusel juhul tingimata õigustama kaebajale VangS §

32 lg 1 alusel vanglast lühiajalise väljasõidu võimaldamist.

Esiteks ei ole need tegevused kaebajale vajalikud vabanemisjärgsete töö-, õppimis-, eluaseme-

või muude asjade korraldamiseks.

Teiseks, asjaolu, et kaebaja ei saa kodus viibimisega osaleda laste kasvatamises ja teha seal

remonditöid, kaasneb paratamatult talle määratud vangistusega. Tegemist on õiguspärase

riivega kaebajale PS §-st 26 tulenevale õigusele perekonna- ja eraelu puutumatusele (PS § 26

lg 2).

Samas on kaebaja põhjendus kodus remonditööde teostamise vajaduse osas väljasõidu ajal

vastuolus kaebaja vanglas tuvastatud töövõimetusega, mille järgi on ta vanglas

terviseseisundist tulenevalt töökohustusest vabastatud. Kaebajal on vangistuse ajal võimalik

suhelda perekonnalikmetega kirja ja telefoni teel, kohtuda lühi- ja pikaajalistel

kokkusaamistel ja seeläbi osaleda lapse kasvatamises. Vastustaja selgituste kohaselt on

kaebajale võimaldatud oma lähedastega (laste ja elukaaslastega) korduvalt pikaajalisi

kokkusaamisi. Inspektor-kontaktisiku Tiia Tiivase õiendi kohaselt käis 2022. a kaebaja neljal

korral pikaajalistel kokkusaamistel (19.03.2022, 26.04.2022, 18.08.2022, 29.09.2022).

Täiendavalt olid planeeritud pikaajalised kokkusaamised ka 30.07.2022 ja 13.12.2022, kuid

kokku saajad ei tulnud kohale. Viimati toimus kaebajal pikaajaline kokkusaamine 25.03.2023.

Seega nõustub kohus vastustajaga, et avalik huvi (kaebaja kannab kurjategijana karistust

kinnises vanglas) kaalub antud juhul üles kaebaja soovi lühiajalisele väljasõidule lapse

kasvatamise ja kodus remondi tegemise eesmärgil.

1 Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne 2014, lk 100.

2 RKHKo 30.01.2012 nr 3-3-1-78-11, p-d 10-11.

3-23-313

18.8. Kohus on seisukohal, et vastustaja on võtnud kaebaja taotluse lahendamisel asjakohaselt

arvesse ka tema toime pandud kuritegude laadi ja kaebaja kriminogeenseid riske ning

käitumist vanglas (VangS § 32 lg 4, VSkE § 82 lg 1 p-d 1-3).3

Puudub vaidlus selle üle, et kaebajat on karistatud KarS § 256 lg 1 järgi kuritegeliku ühenduse

organiseerimise eest. Arvestades kaebaja käitumist nii väljaspool vanglat kui ka vanglas

(kehtiv distsiplinaarkaristus), ei saa pidada asjakohatuks vastustaja hinnangut, et kaebaja ei

ole vangistuse jooksul oma ebaõigest käitumisest aru saanud ning tema puhul esineb endiselt

uue süüteo toimepanemise või selle kavandamise oht. Seda kajastab muu hulgas kaebaja

suhtes koostatud kriminogeensete riskide hinnang, mille järgi on ta tunnistatud avalikkusele

üliohtlikuks.

Kaebaja väide, et vastustaja poolt kinnipeetavate kriminogeensete riskide hindamise otsuseid

ei tohi arvesse võtta on ilmselgelt põhjendamata. Selline nõue tuleneb otseselt VSKE § 82 lg

1 p-st 2. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei saa olla määravat tähtsust asjaolul, et kaebaja

ei ole vangistuse ajal kaheksa aasta jooksul distsiplinaarrikkumisi toime pannud, kuna

vaidlusaluse otsuse langetamise ajal oli kaebajal kehtiv distsiplinaarkaristus. Vastustaja on

õigustatult märkinud, viidates asjakohasele kohtupraktikale, et sellist laadi kuritegusid on

võimalik toime panna kodust lahkumata. Seega uue kuriteo toimepanemise ohtu ei oleks

võimalik vältida ka kaebaja suhtes elektroonilise jälgimisseadme kasutamisel väljasõidu ajal

(VangS § 32 lg 41 teine lause).

Kohus leiab, et olukorras, kus raske tahtliku kuriteo eest karistust kandval kinnipeetaval

puudub tegelikkuses vajadus lühiajaliseks väljasõiduks, kuid samas võib tema võimalikust

õigusvastasest käitumisest tuleneda suur risk ühiskonnale ja õiguskorrale, mille olemasolu

signaliseerib kaebaja käitumine vanglas, oleks väljasõit ilmselgelt vastuolus vangistuse

täideviimise eesmärgiga.4

Kohtu hinnangul on antud juhul täiesti piisav, pidades silmas kaebaja tausta ja taotleva

väljasõidu eesmärki, kaebajal ühest kehtivast distsiplinaarkaristusest vastustajaga

nõustumiseks kaebaja suhtes kindlustunde puudumise osas. Seega, arvestades kaebaja

2.01.2023 taotluses kirjeldatud väljasõidu eesmärke ning vastustaja antud ohuhinnangut,

puudub kohtul alus arvata, et vastustaja oleks jätnud arvesse võtmata selliseid asjas tähtsust

omavaid asjaolusid, mis oleksid toonud kaasa taotluse rahuldamise.

18.9. Halduskohtumenetluses esitatud kaebaja väited selle kohta, et ta osales individuaalses

täitmiskavas planeeritud tegevusena programmis „Õige hetk“ aastal 2021 ning programmi

jätkutegevustes 28.05.2024 (eesmärk tuleta meelde programmis käsitletud teemasid ning

kinnista programmis omandatud teadmisi ja oskusi), ei ole kohtu arvates määrava tähendusega,

kuna kriminogeensete riskide hindamise tulemusena on kaebaja siiski tunnistatud avalikkusele

üliohtlikuks kinnipeetavaks.

Kaebaja esitas 16.01.2025 kohtule seisukoha, milles väidab, et vastustaja pole selgitanud ega

kaalunud, kuidas ja miks olid erinvad kaebajast tulenevad asjaolud asjakohased otsuse

langetamisel. Kaebaja on esitanud tõendi individuaalses täitmiskavas (ITK) programmi „Õige

hetk“ ja agressiooni asendamise treeningu (AAT) läbimise kohta. Halduskohus nõustub

vastustaja 23.1.2025 vastuväidetes märgituga ja leiab, et kaebaja seisukoht on põhjendamatu.

Vastustaja on kaebajaga seonduvaid asjaolusid hinnanud terviklikult, võttes arvesse nii

positiivseid kui negatiivseid kaebajaga seonduvaid aspekte. Seda, et kaebaja on läbinud

mitmeid ITK-s planeeritud tegevusi, märgiti ka vangla 12.01.2023 otsuses jj.

3 TrtRK 08.03.2018 otsus nr 3-15-1688, p 15.

4 TrtRK 08.03.2018 otsus nr 3-15-1688, p 20.

3-23-313

18.10. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et Viru Vangla 12.01.2023 otsus nr 6-10/71-2

vastab VSKE § 82 lg-s 4, HMS § 4 lg-s 2 ja HMS §-s 54 ning § 56 lg-tes 1-3 sätestatud

nõuetele ning tegemist on õiguspärase haldusaktiga. Sel põhjusel jätab kohus kaebuse

rahuldamata.

19. Kohtul on otsuses menetluskulude kindlaksmääramise ja jagamise kohustus (HKMS § 158

lg 5). Vaidluse kaotanud poolel on menetluskulude kandmise kohustus (HKMS § 108 lg 1).

Kohtu poolt määratud tähtajaks kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata

jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud

kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud kohtult halduskohtumenetluse käigus kantud

menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Sellest tulenevalt ja juhindudes HKMS § 109 lg-st 1

ja § 118 lg-st 2 jätab võimalikud vastustaja menetlusekulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg

1). Lõppkokkuvõttes jätab kohus poole menetluskulud nende endi kanda.

20. Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime

initsiaalidega.

(allkirjastatud digitaalselt)