3-24-2442/18 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Haldusasi

3-24-2442

30. jaanuar 2025

Kadri Palm

X-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses pikaajalise kokkusaamise võimaldamata

jätmisega

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Liisa Paltsar-Jürimäe

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda. Muud

võimalikud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses X-i ja Y nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 3. märtsil 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-24-2442

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas registreeriti 21. novembril 2023 Tartu Vangla kinnipeetava X-i taotlus nr 6-

23/2525-1 pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks venna Yga 31. jaanuaril 2024 (taotluses

ekslikult märgitud 2023, digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 151-155).

2. Tartu Vangla jättis 12. detsembri 2023. a otsusega nr 6-23/2525-2 kaebaja taotluse

rahuldamata (dtl 157-158). Vangla põhjendas, et kahe kinni peetava isiku puhul ei saa rääkida

vanglavälisest suhtlusest ja kokkusaamise võimaldamine ei kanna vanglavälise suhtluse

soodustamise eesmärki. Samuti ei ole taotletava kokkusaamise lubamine kooskõlas vangistuse

täideviimise eesmärkide saavutamisega seoses oluliste sotsiaalsete sidemete säilitamisega,

kuna sotsiaalsetel sidemetel peab olema kinnipeetava jaoks positiivne mõju. Vangla ei pea

põhjendatuks kuritegusid toime pannud isikute sotsiaalse lävimise soodustamist.

3. Kaebaja esitas 4. jaanuaril 2024 Tartu Vangla otsuse nr 6-23/2525-2 peale vaide (dtl 159-

160), mille Tartu Vangla jättis 23. jaanuari 2024. a vaideotsusega nr 1-11/24/5-2 rahuldamata

(dtl 162-163). Vaideotsuses rõhutas vangla, et kaebajale ei ole keelatud vennaga pikaajalist

kokkusaamist põhjusel, et tegemist on kinni peetava isikuga, vaid kuna kaebaja enda

käitumine vanglas ei viita sellele, et ta üritaks seaduskuulekamalt käituda.

4. Kaebaja esitas 17. aprillil 2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles soovis

saada hüvitist seoses pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega (dtl 56-58). Tartu

Vangla nimetatud taotluse osas otsust ei koostanud.

5. Kaebaja esitas 8. juulil 2024 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla

vastu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot seoses asjaoluga, et

kaebajal ei võimaldatud esitatud taotluse alusel pikaajaliselt kokku saada oma vennaga. Koos

kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl 1-24,

29-38, 136-137).

6. Tartu Halduskohus võttis 29. augusti 2024. a määrusega esitatud kaebuse menetlusse,

tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 142-

144).

7. Tartu Vangla esitas 4. novembril 2024 vastuse kaebusele (dtl 183-187).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust

kokkuvõtvalt järgmiselt:

1) Tartu Vangla otsus jätta rahuldamata kaebaja taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks on

õigusvastane, kuna see on põhjendamata, vastuolus Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art-ga 8 ning see rikub kaebaja põhiõigust perekonna- ja eraelu

puutumatusele.

2) Vastustaja otsus on vastuolus Tallinna Halduskohtu 19. septembri 2023. a otsusega asjas nr

3-23-1246 ning Tartu Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2019. a otsusega asjas nr 3-17-2501 ja 26.

oktoobri 2011. a otsusega asjas nr 3-10-2893. Eelmainitud kohtuotsustes on asutud

seisukohale, et vangistusseaduse (VangS) § 23 reguleerib küll vanglavälist suhtlemist, kuid

3-24-2442

sõna „vanglaväline“ ei saa tõlgendada selliselt, et see kohaldub vaid isikute suhtes, kes

viibivad vabaduses. Samuti jääb vastustaja otsusest ebaselgeks, milline on õiguslik alus või

kaalutlus, mis võimaldab piirata sellise kinnipeetava õigust perekonnaelu säilitamisele

intensiivsemalt kui sellise kinnipeetava õigust, kelle pereliige viibib vabaduses.

3) Vastustaja viited sellele, et kaebaja ja tema venna kokkusaamise läbi võiks veel kord

kahjustada saada õiguskord, ei ole veenvad. Pikaajaline kokkusaamine toimub vangla

territooriumil ning vanglal on võimalik tagada selle käigus vangla ja isikute julgeolek ning

eelduslikult tõhusalt takistada kuritegude toimepanekut. Vaidlusalusest otsusest ja

vaideotsusest ei ole arusaadav, kuidas kokkusaamine võib suurendada uue kuriteo

toimepanemise riske.

4) Ka on arusaamatud vastustaja kahtlused kokkusaamise õnnestumises seetõttu, et kaebaja

käitumine ei näita väidetavalt seda, et kaebaja püüdleks õiguskuuleka käitumise poole.

Kaebaja on edukalt ja motiveeritult täitnud vangistuse ajal oma individuaalset täitmiskava,

omandades kutsehariduse, läbinud programme, osalenud huvitegevuses ja seeläbi õppinud

mängima kitarri, osalenud majandustöödel jms, mis viitab püüet õiguskuuleka elu poole.

5) Kaebajat ei ole distsiplinaarkorras karistatud pikaajalise kokkusaamise keeluga. Lisaks

puudub VangS-s säte, mille kohaselt oleks pikaajaline kokkusaamine soodustus ning mida

võimaldatakse juhul, kui kinnipeetav püüdleb õiguskuuleka käitumise poole.

6) Nii kaebaja kui ka tema vend on karistatud 20-aastase vangistusega, millest kaheksa aastat

on seni kantud. Antud aja lõikes ei ole nad kokku saanud (v.a kohtusaalis), mis on vägagi pikk

aeg olla eraldatud ning on kahtlemata kahjustanud sotsiaalsete ja peresidemete säilimist.

9. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Vastuses kaebusele märkis vastustaja järgmist.

1) Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tuleneb, et pikaajaliste kokkusaamiste näol on

tegemist siseriiklikult reguleeritava küsimusega ning riigil on juhul, kui kokkusaamiste õigus

lubatakse, õigus seada sellistele kokkusaamistele ka piiranguid. Sellisteks piiranguteks saab

pidada VangS § 25 lg-s 11 sätestatut.

2) Vangla keeldus VangS § 25 lg 11 p-dele 1 ja 2 tuginedes pikaajalise kokkusaamise

võimaldamisest, sest kokkusaamise lubamine ei aitaks kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi

täitmisele ning kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut. Otsuse tegemisel võeti

arvesse kokkusaajate kriminaalset tausta, võimalikku mõju üksteisele, mõju õiguskorrale ja

kaebaja käitumist vangistuse jooksul.

3) Olukorras, kus kaebaja ja tema vend olid kuriteo kaasosalised, ei saa sellise suhte

soodustamist kuidagi pidada positiivset mõju avaldavaks suhteks. Vangistuse täideviimise

eesmärk hõlmab ka seda, et isikud enam teineteist sellistele tegudele ei kaasaks ega mõjutaks

ning mõistaksid teineteise sellised teod hukka. Vastustaja on kaebaja taotluse lahendamisel

arvesse võtnud isikust lähtuvaid riske, sh teavet tema ja kokkusaaja poolt ühiselt toime

pandud kuriteo kohta ja selle asjaolusid (ette planeeritult, grupiviisiliselt, julmal viisil tapmise

toime panemine). Kõiki nimetatud asjaolusid arvesse võttes saab asuda seisukohale, et

kokkusaamise võimaldamisel saaksid vangistuse täideviimise eesmärgid oluliselt kahjustada.

3-24-2442

4) Kaebaja suhtes on pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamisele eelnevatel kuudel

fikseeritud mitmeid sündmusi, mis näitavad selgelt, et kaebaja ei järgi vanglas kehtestatud

korda ning võib oma käitumisega seada ohtu ka teisi inimesi. Kaebaja käitumine vanglas ei

näita, et ta püüdleks seaduskuuleka elu poole.

5) Võttes arvesse seda, et pikaajaline kokkusaamine toimub ilma pideva järelevalveta, annab

see kokkusaamisel viibivatele isikutele võimaluse planeerida uute õigusrikkumiste

toimepanemist ja panna õigusrikkumisi toime ka kokkusaamise ajal.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Kaebaja on esitanud hüvitamiskaebuse Tartu Vangla vastu seoses oma vennaga

pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega.

11. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja kohtule esitatud tõendeid, leiab, et kaebuse

rahuldamiseks puuduvad alused, kuna kahju hüvitamise eeldused on täitmata. Kohus nõustub

vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata.

12. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt

tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel

tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7

lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-

õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud

võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega (st esitades kehtetuks tunnistamise, keelamis- või

kohustamisnõude). RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju

rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise,

kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise

korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju

tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise

raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid

asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Avaliku võimu

kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud.

RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete

korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29).

13. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui

haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist

on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid

õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo

ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise

kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

14. Vastustaja on 12. detsembri 2023. a otsuses möönnud, et VangS § 25 lg-st 1 ei tulene

absoluutset keeldu võimaldada kahele karistust kandvale kinnipeetavale pikaajalist

kokkusaamist. Siiski ei tähenda see seda, et kui kinnipeetavad on vennad, nad ei ole üksteist

pikka aega näinud ja kasvasid koos üles, tulekski kinnipeetavatele kokkusaamine võimaldada.

Selle järeldusega saab kohus nõustuda.

3-24-2442

15. VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada

kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida

kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS § 25 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale

võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse,

lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või

õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised

lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. VangS § 25

lg 1 kaitseb kinnipeetava põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele. Pikaajalise

kokkusaamise peamine eesmärk on soodustada mh suhte säilimist abikaasaga ning kontaktid

on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus (VangS § 23 lg 1;

Riigikohtu halduskolleegiumi 16. mai 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-11-12, p 13).

16. VangS § 25 lg-st 1 tulenev õigus ei ole aga absoluutne, vaid seda piirab VangS § 25 lg 11.

Nimetatud sätte kohaselt keeldutakse pikaajalise kokkusaamise loa andmisest, kui: 1)

kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega; 2) kokkusaamine võib

ohustada vangla julgeolekut või korda; 3) kokkusaaja maines on alust kahelda või 4)

kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu. Vangistuses

viibimine tähendab mingiks ajaks kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu

väga mitmete põhiõiguste kasutamist, sh ka perekonnaelu puutumatust. Riigivõimu

sekkumine PS §-s 26 sätestatud õigusesse perekonnaelu puutumatusele ei tähenda veel selle

õiguse rikkumist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 4. aprilli 2011. a

otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p-d 44 ja 47). Seega ei ole perekonnaelu puutumatus absoluutne

õigus, sest seaduses sätestatud juhtudel ja korras võib sellesse sekkuda. Isik, pannes toime

kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, peab paratamatult leppima sellega, et tema

võimalus elada perekonnaelu endale sobival viisil on piiratud.

17. Vastustaja on viidates VangS § 25 lg-tele 1, 11, § 23 lg-tele 1 ja 2 ning § 6 lg-le 1 leidnud,

et kokkusaamise õigus ei ole eraldiseisvalt subjektiivne õigus, vaid on otseselt seotud

vanglavälise suhtluse eesmärgiga. Vastustaja märgib, et kahe kinni peetava isiku puhul ei saa

rääkida vanglavälisest suhtlusest ja kokkusaamise võimaldamine ei kanna vanglavälise

suhtluse soodustamise eesmärki. Olukorras, kus vennad on kinni peetavad, ei saa

kokkusaamise eesmärgiks olla väliskontaktide säilitamine. Peresidemete säilitamise vajadus

võib vangistuses viibivatel pereliikmetel kahtlemata olla, kuid lähedaseks pereliikmeks

olemine ei sea piiramatuid õigusi omavaheliseks kokkusaamiseks. Kohus ei nõustu

vastustajaga, et kahe kinnipeetava puhul ei saa rääkida vanglavälisest suhtlusest. Kaebaja on

asjakohaselt viidanud Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2023. a otsusele asjas nr 3-23-

1246. Viidatud otsuse p-s 10 on Tallinna Halduskohus leidnud, et VangS § 23 räägib küll

vanglavälisest suhtlemisest, kuid sõna „vanglaväline“ ei saa tõlgendada selliselt, et see

kohaldub vaid isikute suhtes, kes viibivad vabaduses. Sõna „vanglaväline“ saab siinkohal

mõista nii, et selleks isikuks võib olla ka teine vanglas asuv isik, kes asub erinevas kohas

(osakonnas) taotlejast ja kellel puudub täielikult võimalus temaga koos olla. Samuti on Tartu

Ringkonnakohus 26. oktoobri 2011. a otsuses asjas nr 3-10-2893 ja 15. jaanuari 2019. a

otsuses asjas nr 3-17-2501 leidnud, et VangS-ist ei tulene piirangut mitte võimaldada

pikaajalist kokkusaamist pereliikmega, kes samuti viibib kinnipidamiskohas. Sõna

„vanglaväline“ tuleb mõista kui sellest vanglast, kus asub kokkusaamist taotlev isik,

väljaspool asuv isik. Seega tähendab see ka teises vanglas asuvat isikut. Samas ei vii

vastustaja ekslik sõnastus praeguses asjas selleni, et kaebajale vennaga pikaajalise

kokkusaamise mittevõimaldamine oleks koheselt õigusvastane. Vastustaja on toonud 12.

detsembri 2023. a otsuses, vaideotsuses ja kohtumenetluses ka teisi pikaajalisest

kokkusaamisest keeldumise põhjendusi.

3-24-2442

18. Lisaks on vastustaja 12. detsembri 2023. a otsuses selgitanud, et kaebaja kannab karistust

tapmise eest, mis on toime pandud piinaval või julmal viisil seoses röövimisega või omakasu

motiivil. Kuna kaebaja vend oli teos kaasosaline, siis ei ole ka praegusel juhul vanglal alust

arvata, et pikaajalise kokkusaamise lubamine kaebaja vennaga, aitaks kaasa vangistuse

täideviimise eesmärgi täitmisele. Samuti võib kokkusaamine ohustada vangla julgeolekut.

Seega viitas vangla õiguslike alustena VangS § 25 lg 11 p-dele 1 ja 2.

19. Vastustaja on vaideotsuses selgitanud, et ei ole jätnud kaebaja taotlust rahuldamata

põhjusel, et isik, kellega soovitakse kokku saada, viibib vanglas kinnipeetavana.

Vaidemenetluses leidis vastustaja, et kaebaja käitumine vanglas ei näita, et ta püüdleks

õiguskuuleka käitumise poole. Vangla selgitas, et kaebajale ei ole keelatud vennaga

pikaajalist kokkusaamist seetõttu, et tegemist on kinni peetava isikuga, vaid kuna tema enda

käitumine vanglas ei viita sellele, et ta üritaks seaduskuulekamalt käituda, mis annab vanglale

alust kahelda kokkusaamise õnnestumises. Kuigi kaebaja väidab, et on edukalt ja

motiveeritult täitnud vangistuse ajal oma individuaalset täitmiskava, omandades

kutsehariduse, läbinud programme, osalenud huvitegevuses ja seeläbi õppinud mängima

kitarri, osalenud majandustöödel jms, mis viitab püüet õiguskuuleka elu poole, nähtub asja

materjalidest, et kaebaja suhtes on pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamisele eelnevatel

kuudel fikseeritud mitmeid sündmusi, mis näitavad selgelt, et kaebaja ei järgi vanglas

kehtestatud korda ning võib oma käitumisega seada ohtu ka teisi inimesi. Kaebaja käitumine

vanglas ei näita samuti, et ta püüdleks seaduskuuleka elu poole. Vangiregistri kannetest

nähtub, et 2. veebruaril 2023 võeti kaebaja kambrist ära isevalmistatud riidest kott, rikutud

turvakleebisega teler, kaks lahtist žiletitera ja tühi pudel, mille põhja alt oli kaas lahti tehtud ja

selle sisse peidetud isoleeritud traat (dtl 167). 16. veebruari 2023. a ettekande kohaselt võttis

kaebaja mitmel korral osakonna külmkapist toiduaineid, mis ei kuulunud temale (dtl 168). 7.

märtsi 2023. a ettekande kohaselt võeti ettekande koostamise päeval kaebaja kambrist ära

kolm lahtist žiletitera (dtl 169). 20. juuni 2023. a ettekande kohaselt hakkas kaebaja korduvalt

ja provotseerival toonil pöörduma teise kinnipeetava poole (dtl 170). 21. augusti 2023. a

käskkirjaga nr 2-23/1-2/341 kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning

vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist (dtl 171-173). Käskkirjas leiti, et

kaebaja käitumine näitab ilmekalt, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamata jätmisega

seaks vangla ohtu teiste vanglas viibivate isikute elu ja tervise. 18. septembri 2023. a

ettekande kohaselt provotseeris kaebaja teist kinnipeetavat (dtl 175). 6. oktoobril 2023. a

ründas kaebaja teist kinnipeetavat, visates tema suunas vedelikku. Viidatud sündmus tingis ka

kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise 9. oktoobri 2023. a käskkirja nr

2-23/1-2/393 alusel (dtl 176-178). 9. oktoobri 2023. a ettekande nr 2-23-4667 kohaselt võeti

kaebaja kambrist ära isevalmistatud treeningseade (dtl 180).

20. Kohtumenetluses on vangla vastuses kaebusele täpsustanud, et otsuse tegemisel võeti

arvesse kokkusaajate kriminaalset tausta, võimalikku mõju üksteisele, mõju õiguskorrale.

Samuti on võetud arvesse kaebaja enda käitumist vangistuse jooksul. Vastustaja hinnangul on

vangla õiguspäraselt jõudnud järeldusele, et pikaajalise kokkusaamise lubamine oleks

vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega ning kokkusaamine võib ohustada vangla

julgeolekut. Viidatud aluste ilmnemisel nägi kehtiv õigus vanglale ette kohustuse

kokkusaamiseks loa andmisest keelduda. Kohus nõustub vastustaja eeltoodud seisukohtadega.

Vastustaja on õigesti osundanud, et võttes arvesse seda, et pikaajaline kokkusaamine toimub

ilma pideva järelevalveta, annab see kokkusaamisel viibivatele isikutele võimaluse planeerida

uute õigusrikkumiste toimepanemist ja panna õigusrikkumisi toime ka kokkusaamise ajal.

3-24-2442

Nagu otsuse p-st 19 nähtub, ei olnud kaebaja käitumine pikaajalise kokkusaamise taotluse

esitamisele eelnevatel kuudel vanglas kehtestatud korda järgiv. Kaebaja seadis oma

käitumisega ohtu ka teiste kinnipeetavate julgeoleku. Mõistetav on vastustaja selgitus, et

vangla ei saa selliselt kehtivaid reegleid eiravat kinnipeetavat lubada pikaajalisele

kokkusaamisele, mille käigus on tagatud järelevalve üksnes minimaalsel määral, et

kokkusaamiste kulgu võimalikult vähe häirida. Vangla ei saa tagada, et kinnipeetav ei jätka

rikkumiste toime panemist pikaajalise kokkusaamise kestel. Selliselt kokkusaamise

võimaldamisel seaks vangla aga ohtu vangla üldise julgeoleku ja korra.

21. Eelnevast tulenevalt ei ole põhjendatud kaebaja kahjunõude rahuldamine, kuna RVastS-st

tulenevad eeldused ei ole täidetud. Kuivõrd vastustaja tegevus kaebaja taotlusele keelduva

otsuse andmisel oli õiguspärane (aga mitte süüliselt õigusvastane), ei hinda kohus teisi kahju

hüvitamise eeldusi.

22. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi

saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei

mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele

kuulunud riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja 29. augusti 2024. a määrusega vabastas,

Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1

alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda,

sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls

4).

23. Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja ja tema venna nimed asendada tähemärkidega

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)