3-23-1481/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.01.2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-1481

Haldusasi

X.X. kaebus Maksu- ja Tolliameti 31.05.2023. a

vastutusotsuse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18.01.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – X.X. , esindaja advokaat Kristi

Haas

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X. apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 18.01.2024. a

otsus muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.

3. Asendada otsuse avaldamisel kaebaja ja äriühingute nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, so 30.01.2025, arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 31.05.2023 vastutusotsuse nr 13-7/01240-9, millega

kohustas X.X.-i tasuma Y (registrikood xxx) maksuvõla kogusummas 63 670,33 eurot

(põhivõlg).

1.1. Vastutusotsuse kohaselt kontrollis MTA Y maksude arvestamise, deklareerimise ja

tasumise õigsust maksustamisperioodidel juuli 2020 ning august kuni oktoober 2021.

Kontrolli käigus tuvastati, et Y jättis deklareerimata makstud töötasud ja vähendas tasumisele

kuuluvat

maksukohustust.

Samuti

puudus

äriühingul

õigus

arvestada

käibemaksudeklaratsioonidel arvestatud sisendkäibemaksu. Kontrolli tulemusel kohustas

MTA Y-d 10.06.2021. a maksuotsusega nr 12.2-3/055386-8 tasuma 7221,83 eurot ning

11.02.2022. a maksuotsusega nr 12.2-3/057167-28 tasuma 9598,70 eurot. Maksuotsustega

määratud maksusummadest on seni tasumata 13 884,54 eurot. Lisaks jättis Y tasumata

maksustamisperioodide mai 2020 kuni detsember 2021 tööjõumaksud ja maksed summas 13

501,85 eurot ning käibemaksu summas 36 283,94 eurot, kokku 49 785,79 eurot. X.X. oli

22.03.2017 - 21.12.2021 Y ainus juhatuse liige. Ta rikkus tahtlikult deklareerimiskohustust

(summas 13 884,54 eurot) ning tasumiskohustust (kogusummas 63 670,33 eurot) ja

maksuvõlg tekkis nende kohustuste rikkumise tõttu.

2. X.X. esitas 30.06.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 31.05.2023. a vastutusotsuse

nr 13-7/01240-9 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

2.1. Kaebaja ei ole rikkunud maksuseadustest tulenevat deklareerimiskohustust ja

tasumiskohustust. MTA märkis vastutusotsuses, et tal puudub alus kahelda

maksustamisperioodil mai 2020 kuni detsember 2021 Y TSD ja KMD maksudeklaratsioonidel

deklareeritud andmete õigsuses. Jääb arusaamatuks, kuidas sai MTA asuda samaaegselt

seisukohale, et äriühing esitas deklaratsioonidel teadlikult valeandmeid. MTA etteheited on

ka tasumiskohustuse rikkumise osas alusetud, sest ei pööratud tähelepanu COVID-19

pandeemia mõjule ehitussektoris.

2.2. MTA ei ole tõendanud, et kaebaja rikkus kohustusi tahtlikult. Menetlusest ei nähtu,

millise õigusvastase tagajärje soovimist võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 tähenduses

kaebajale ette heidetakse. MTA leiab, et kaebaja tasus aastatel 2021–2022 äriühingu arvelt

endale 123 029,55 eurot, millest on kuluaruande alusel välja makstud 33 829,74 eurot ning

ülejäänu on antud kaebaja valdusesse võlanõude tagastusena. MTA hinnangul oleks äriühing

pidanud võlanõude tagastusena tasutud summast tasuma võrdeliselt nii kaebaja ees olevat

võlakohustust kui ka MTA ees olevat maksukohustust. Kaebaja ei nõustu sellega. Kaebaja

andis äriühingule laenu 71 350 eurot. Äriühing võis olukorras, kus kõikide kohustuste

tasumiseks vahendeid ei jätku, valida, millise võlausaldaja ees ta kohustused täidab. MTA ei

ole kaebaja tegutsemise motiive esile toonud. MTA järeldus, et kaebajale üle kantud raha ei

ole kasutatud äriühingu huvides, on paljasõnaline. Kaebaja esitas MTA-le nõutud tõendid.

Lisaks püüdis äriühing 2021. a septembris maksuvõla tasumist ajatada, kuid MTA ei

pikendanud võla tasumise tähtaega. MTA seisukohad, et kaebajal oli tahtlus isiklikult

rikastuda, on ekslikud.

2.3. MTA ei ole tõendanud, et äriühingul tekkis maksuvõlg juhatuse liikme väidetavate

rikkumiste tõttu. Olukorras, kus äriühingu tegevust mõjutas pikema aja jooksul pandeemia, ei

saa maksuvõla tekkimist pidada juhatuse liikme süüks. MTA ei toonud vastutusotsuses esile

ega tõendanud, milline oli kaebaja kui juhatuse liikme väidetavate kahjustavate toimingute

eesmärk ning mil viisil on maksuvõlg põhjuslikus seoses kaebaja tegevuse ja tahtlusega.

2.4. Kaebaja ei olnud vastutusotsuse tegemise ajal enam Y juhatuse liige.

2.5. MTA tegi 29.09.2023 A-le maksuotsuse, milles nõuab Y-ga perioodil august kuni

oktoober 2021 tehtud tehingute eest täiendavate maksude tasumist. Kaebajale teadaolevalt on

sama perioodi kontrolli tulemused aluseks ka Y 11.02.2022. a maksuotsusele. Jääb

arusaamatuks, millisel alusel ja millise õigusliku põhimõtte järgi saab MTA esitada sama

nõuet kolme isiku vastu, mille tulemusel saab sama võlgnevuse sisse nõuda kolmekordselt.

3. Vastustaja pidas kaebust põhjendamatuks ja vaidles sellele vastu.

4. Vastustaja esitas 28.12.2023 täiendava avalduse koos tõenditega ning kohtumenetluse

osalise lõpetamise taotluse, sest MTA tunnistas 08.12.2023. a otsusega nr 13-7/01240-10

MTA 31.05.2023. a vastutusotsuse nr 13-7/01240-9 osaliselt kehtetuks.

5. Tartu Halduskohus lõpetas 18.01.2024. a otsusega haldusasja nr 3-23-1481 menetluse

MTA 31.05.2023. a vastutusotsuse nr 13-7/01240-9 tühistamiseks 7058 eurot 15 senti

puudutavas osas ja ülejäänud osas jättis X.X. kaebuse rahuldamata. Halduskohtu

põhjendused olid järgnevad.

5.1. Vastustaja esitas 28.12.2023 menetluse osalise lõpetamise taotluse. Taotluse juurde on

lisatud MTA 08.12.2023. a otsus nr 13-7/01240-10, millega MTA tunnistas 31.05.2023. a

vastutusotsuse nr 13-7/01240-9 osaliselt, so 7058,15 eurot puudutavas osas, kehtetuks.

MTA 08.12.2023. a otsuse kohaselt tegi MTA 29.09.2023 maksuotsuse nr 12.2-3/058222-40,

milles asuti seisukohale, et A, Y ja B moodustavad ühise majandusüksuse, milles A on

majandav

äriühing.

Kuna

maksuotsusega

vähendati

Y

maksukohustust

maksustamisperioodide november 2021 kuni jaanuar 2022 osas 10 536,51 euro võrra, kuulub

vähendamisele ka 31.05.2023. a vastutusotsusega sissenõutav maksukohustus

maksustamisperioodide november 2021 kuni detsember 2021 osas, so 7058,15 eurot. Otsuses

märgitu kohaselt on pärast vastutusotsuse osaliselt kehtetuks tunnistamist tasumata

vastutusotsuse nõude saldo 56 487,17 eurot.

5.2. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses

vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. HKMS § 152 lg-s 2 on täpsustatud, et kohus

ei lõpeta vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamise korral menetlust, vaid jätkab

menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks

ja kaebaja seda taotleb. Kuna kaebaja on MTA 31.05.2023. a vastutusotsuse osalise kehtetuks

tunnistamisega kaebusega soovitud eesmärgi osaliselt saavutanud, ta ei ole menetluse

osalisele lõpetamisele vastu vaielnud ega taotlenud menetluse jätkamist vastutusotsuse

õigusvastasuse tuvastamist osas, milles see kehtetuks tunnistati, lõpetab kohus menetluse

osaliselt, so MTA 31.05.2023. a vastutusotsuse tühistamiseks 7058,15 eurot puudutavas osas.

5.3. Kaebaja ei ole esile toonud ning kohtule ei ole ka äratuntav, et MTA tegi 08.12.2023. a

otsuse kaebaja esitatud argumentide mõjul. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks

jätta kaebaja menetluskulud seoses menetluse osalise lõpetamisega HKMS § 108 lg 6 alusel

kaebaja enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda.

5.4. Kohus lahendab asja sisuliselt ulatuses, milles kaebaja taotleb MTA 31.05.2023. a

vastutusotsuse tühistamist 56 612,18 eurot puudutavas osas (63670,33–7058,15).

5.5. Maksuhaldur nõuab MTA 31.05.2023. a vastutusotsusega kaebajalt Y maksuvõla tasumist

äriühingu põhivõlga puudutavas osas.

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse

maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või

maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. Äriühingu seaduslik esindaja vastutab maksuvõla

eest solidaarselt maksukohustuslasega juhul, kui ta on rikkunud tahtlikult või raskest

hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi (MKS § 40 lg 1). MKS § 8 lg 1 sätestab, et

juriidilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud korraldama esindatava maksuseadustest

tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise. Seega ei piisa

selleks, et äriühingu juhatuse liige äriühingu maksuvõla eest oma isikliku varaga vastutaks,

pelgalt maksuvõla tekkimisest, olgu selle põhjuseks ebaõnnestunud äriplaan või ebasoodne

majanduskeskkond (sh koroonaviiruse pandeemiline levik Eestis ja kaugemal). Vastutuse

tekkimiseks peab maksuvõlg olema tekkinud äriühingu juhatuse liikme kohustuse tahtliku või

raskelt hooletu rikkumise tagajärjel. Vastutusotsuse tegemise faktiliseks aluseks saab olla vaid

kehtiv maksuvõlg. Juhatuse liikmele ei saa vastutusotsust teha, kui maksuvõlga ei ole

tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud (MKS § 96 lg

6). Lisaks vastutab juhatuse liige äriühingu maksuvõla eest üksnes juhul, kui äriühing ei ole

suuteline maksuvõlga ise tasuma. Seepärast võib juhatuse liikmele teha vastutusotsuse alles

pärast seda, kui äriühingu suhtes on alustatud sissenõudmist, kuid selle tulemusel ei ole

õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui äriühingule on välja kuulutatud

pankrot (MKS § 96 lg 5).

5.6. Kohus kontrollib esmalt, kas MTA 29.09.2023. a maksuotsus nr 12.2-3/058222-40

mõjutab praeguses asjas vaidlustatud vastutusotsuse õiguspärasust. 29.09.2023. a

maksuotsusega vähendati Y maksukohustust 10 536,51 euro võrra ning see puudutab

maksustamisperioode november 2021 kuni jaanuar 2022. Y maksuvõlg, mida vastustaja

kaebajalt vastutusotsusega algselt sisse nõudis, tekkis maksustamisperioodide mai 2020 kuni

detsember 2021 osas. Seega kattuvad maksustamisperioodid november 2021 ja detsember

2021. MTA 08.12.2023. a otsusega nr 13-7/01240-10 tunnistati MTA 31.05.2023. a

vastutusotsus maksustamisperioodide november 2021 ja detsember 2021 eest nõutud summa,

so 7058,15 euro osas, kehtetuks. Nimetatud summa kujunemine on arusaadav MTA

31.05.2023. a vastutusotsuse p-s 3 esitatud tabeli abil – summa kattub kaebajalt

maksustamisperioodide november 2021 ja detsember 2021 eest sissenõutavate

maksekohustuste summaga (6157,79+63,57+114,81+412,46+260,58+30+18,94=7058,15).

Kuna MTA tunnistas vastutusotsuse nende maksustamisperioodide osas kehtetuks, ei nõua ta

seega vaidlusaluse vastutusotsusega kaebajalt Y sellise maksuvõla tasumist, mida äriühingul

enam pole. Osas, milles 31.05.2023. a vastutusotsus kehtib, nõuab MTA kaebajalt sisse

maksustamisperioodidel mai 2020 kuni oktoober 2021 tekkinud maksuvõlga. 29.09.2023. a

maksuotsuses esitatud seisukoht, et Y, A ning B moodustavad ühise majandusüksuse ning

majandavaks äriühinguks on A, ei puuduta maksustamisperioode mai 2020 kuni oktoober

2021, vaid hilisemaid maksustamisperioode. Seega ei mõjuta MTA 29.09.2023. a maksuotsus

MTA 31.05.2023. a vastutusotsuse õiguspärasust. 29.09.2023. a maksuotsuse õiguspärasuse

hindamine ei ole praeguse vaidluse esemeks (HKMS § 2 lg 3 ja § 41 lg 1).

5.7. Vastutusotsuse tegemise ajal oli Y õigusvõimeline äriühing. Asja materjalidest nähtuvalt

oli MTA alustanud Y-lt maksuvõla sissenõudmist ning võlga ei õnnestunud kolme kuu jooksul

enne vastutusotsuse tegemist sisse nõuda. 10.06.2021. a ja 11.02.2022. a maksuotsustega

määratud maksukohustuste sissenõudmiseks arestis MTA Y arvelduskontod krediidiasutustes

vastavalt 05.10.2021 ja 07.04.2022. Pooled ei vaidle ka selle üle, et Y deklareeritud

maksuvõla sissenõudmiseks arestis MTA äriühingu arvelduskontod 05.10.2022. MTA on

märkinud, et pangakontode arestimise tulemusel toimus viimane laekumine Y

ettemaksukontole 26.01.2022 summas 52,84 eurot. Seega ei olnud Y võimeline oma

maksuvõlga ise tasuma.

5.8. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja oli alates 22.03.2017 kuni 21.12.2021 Y ainuke juhatuse

liige. Y maksuvõlg, mida vastustaja kaebajalt praegu kehtiva vastutusotsusega sisse nõuab,

tekkis maksustamisperioodide mai 2020 kuni oktoober 2021 osas. Seepärast puudub pärast

vastutusotsuse osalist kehtetuks tunnistamist alus hinnata, kas kaebaja pidi vastutama

maksustamisperioodil detsember 2021 tekkinud maksuvõla tasumise eest (tähtpäev oli

10.01.2022). Vastuseks kaebaja väitele, et kaebaja ei olnud vastutusotsuse tegemise ajal Y

juhatuse liige, märgib kohus, et see asjaolu ei mõjuta vastutusotsuse tegemise lubatavust.

MKS § 40 lg 1 kohaselt vastutab ka äriühingu endine juhatuse liige juhul, kui ta rikkus

tahtlikult või raskest hooletusest maksukohustusi ning selle tulemusel tekkis äriühingul

maksuvõlg. Maksuvõlga tekitades oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud

juhatuse liikmele vastutusotsuse tegemist ei takista kuidagi tema juhatuse liikme volituste

hilisem lõppemine (vt RKHK otsus asjas nr 3-20-1213, p 13). Vaidlustatud vastutusotsusega

on kaebajat kohustatud tasuma Y maksuvõlga, mis tekkis ajal, mil ta oli selle äriühingu

juhatuse liige.

5.9. Pooled ei vaidle ka selle üle, et Y-l oli vastutusotsuse tegemise ajal maksuvõlg. MTA

10.06.2021. a maksuotsuse nr 12.2-3/055386-8 ja 11.02.2022. a maksuotsuse nr 12.2-

3/057167-28 kohaselt jättis Y deklareerimata ja tasumata töötajatele tehtud väljamaksetelt

kinnipeetavad maksud ja maksed. Lisaks jättis Y tasumata maksustamisperioodidel mai 2020

kuni detsember 2021 deklareeritud maksukohustused. Maksuvõlg oli vastutusotsuse tegemise

ajal kehtiv, seda pole kustutatud ning see pole aegunud. Kaebajalt nõutava summa

kujunemine on vastutusotsuses kajastatu põhjal arusaadav. MTA 10.06.2021. a maksuotsusega

nr 12.2-3/055386-8 määrati Y-le maksustamisperioodi juuli 2020 eest tasumiseks summa

7221,83 eurot. MTA 11.02. 2022. a maksuotsusega nr 12.2-3/057167-28

kohustati Y-d tasuma maksustamisperioodide august 2021 kuni oktoober 2021 eest 9598,70

eurot. Vastutusotsuse p-s 2.1.3 kohaselt oli nende maksuotsustega määratud kogusummast

vastutusotsuse tegemise ajaks tasumata 13 884,54 eurot. Lisaks jättis Y tasumata

maksustamisperioodide mai 2020 kuni detsember 2021 tööjõumaksud ja maksed summas

13501,85 eurot ja käibemaksu summas 36283,94 eurot, so kogusummas 49

785,79 eurot. Vastutusotsuses märgitud nõudesumma 63 670,33 eurot on 13 884,54 euro ja 49

785,79 euro liitmise tulem. Vastutusotsusega sissenõutava maksukohustuse täpsem

kujunemine on esitatud vastutusotsuse p-s 3.

5.10. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et ta on rikkunud maksukohustusi.

Vastutusotsuse kohaselt rikkus kaebaja deklareerimiskohustust, sest esitas teadvalt

valeandmeid. Samuti rikkus ta tasumiskohustust, sest jättis maksud ja maksed õigusvastaselt

tasumata. Deklareerimiskohustuse osas väitis kaebaja, et Y esitas deklaratsioonid vastavalt

oma parimatele teadmistele ja kooskõlas maksuhaldurile esitatud tõenditega. Kaebaja osutas,

et ka MTA märkis vastutusotsuses, et maksuhalduril puudub alus kahelda

maksustamisperioodidel mai 2020 kuni detsember 2021 Y TSD ja KMD

maksudeklaratsioonidel deklareeritud andmete õiguses, mistõttu lähtus MTA, et

maksudeklaratsioonidel kajastatud andmed on õiged (kaebuse p 3.1.1.1 ja vastutusotsuse p

2.1.3). Kohtu hinnangul pole vastutusotsus deklareerimiskohustuse rikkumise osas

vastuoluline. Vastutusotsusest nähtub piisava selgusega, et deklareerimiskohustust heitis MTA

kaebajale ette seoses 10.06.2021. a ja 11.02.2022. a maksuotsustega, mis puudutasid

maksustamisperioode juuli 2020 ning august 2021 kuni oktoober 2021 (vastutusotsuse p-d

2.1.2 ja 2.1.3). Vastutusotsuse p-s 2.1.3 pidas maksuhaldur kaebaja osutatud lauses silmas

makse ja makseid, mida Y oli küll deklareerinud, kuid tasumata jätnud. See nähtub eelkõige p

2.1.3 kokkuvõttest, milles on osutatud üksnes tasumiskohustuse rikkumisele. Ka

vastutusotsuse p 2.2.3 põhjal on mõistetav, et seoses 49 785,79 euro sissenõudmisega ei

heideta kaebajale ette deklareerimiskohustuse rikkumist (vt nt pealkiri: „Y deklareeritud, kuid

tasumata maksuvõla kujunemine“). Kaebaja esile toodud lauses on silmas peetud just seda

summat. Jättes õigete andmetega maksudeklaratsioonid tähtajaks esitamata, rikkus kaebaja

MKS § 8 lg-st 1 tulenevat kohustust korraldada äriühingu deklareerimiskohustus tähtaegselt ja

täielikult. Deklareerimiskohustuse rikkumisega kaasneb deklareerimata jäänud maksuvõla

tasumiskohustuse kestev rikkumine (RKHK otsus asjas nr 3-19-1161, p 16.1).

Kohus ei nõustu kaebajaga ka tasumiskohustust puudutavas osas. Kaebaja ei ole väitnud, et ta

tagas kõigi Y vaidlusaluste maksukohustuste täitmise. Takistused, millele kaebaja osutas

(koroonaviiruse laialdane levik ja sellest tingitud hinnatõus), võivad mõjutada rikkumise

süülisust, kuid ei vabastanud teda kohustusest tagada, et maksud ja maksed saavad tasutud.

Kohtu hinnangul on vastustaja nii vaidlustatud vastutusotsuses kui ka 10.06.2021. a ja

11.02.2022. a maksuotsustes piisavalt ja veenvalt põhjendanud, miks ta asus seisukohale, et

kaebaja rikkus 13 884,54 eurot puudutavas osas deklareerimiskohustust ning kogu temalt

sissenõutava summa osas tasumiskohustust.

5.11. Kaebaja väitel ei ole MTA tõendanud, et ta rikkus maksukohustusi tahtlikult. MKS § 40

lg 4 kohaselt lähtutakse tahtluse tuvastamisel VÕS §-s 104 sätestatust. VÕS § 104 lg 5

sätestab, et tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimise, täitmise või

lõpetamisel. Maksualases kohtupraktikas on rõhutatud, et tahtluse tuvastamise puhul on

oluline kohustuse rikkumise subjektiivne külg, st isik peab olema teadlik käitumise

õigusvastasusest ning soovima õigusvastast tagajärge. Kui isik on oma kohustusest teadlik või

peab sellest kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis arvestades teadlik olema ja jätab kohustuse

täitmata, ei saa olla eluliselt usutav, et ta ei tahtnud õigusvastast tagajärge, s.o maksuvõla teket

(vt nt RKHK otsus asjas nr 3-20-2325, p 23). Kaebaja märkis kaebuses napisõnaliselt, et MTA

menetlusest ei nähtu, millise õigusvastase tagajärje soovimist talle ette heidetakse. Kohtu

hinnangul nähtuvad vastutusotsusest piisavad asjaolud, miks maksuhalduri hinnangul on

kaebajale etteheidetav tahtlus. Vastutusotsuse põhjal pole kahtlust, et maksuhalduri hinnangul

soovis kaebaja jätta maksud nõuetekohaselt tasumata ning seega tahtis ta maksuvõla tekkimist

(vt vastutusotsuse lk 6 esimene lõik, lk 8 kolmas lõik, lk 9 teine lõik, p 2.2.3 eelviimane lõik).

5.12. Deklareerimiskohustuse osas kinnitas kaebaja vastutusmenetluses, et ta esitas

raamatupidajale deklaratsioonide koostamiseks vajalikud andmed. Kui äriühingu ainus

juhatuse liige edastas raamatupidajale maksudeklaratsioonide esitamiseks andmeid ja

dokumente tehingute kohta, mida tegelikult ei toimunud, on tegemist deklareerimiskohustuse

tahtliku rikkumisega (vt RKHK otsus asjas nr xxx, p 11). Kaebaja ei ole kaebuses ühegi

maksudeklaratsiooni ega muu dokumendi osas väitnud, et maksuhalduri hinnang

deklareerimiskohutuse rikkumise kohta oli ekslik. Tasumiskohustuse osas ei nõustu kaebaja

vastutusotsuses esitatud maksuhalduri seisukohaga, et ta oleks pidanud muude kohustuste

kõrval tasuma ka maksuvõlga. Vastutusotsuse kohaselt kaebaja saanud

maksustamisperioodide mai 2020 kuni detsember 2021 osas tagada, et vähemalt osa Y

deklareeritud maksukohustustest tasutakse, s.o summas 49 785,79 eurot (vt vastutusotsuse p

2.2.3, lk 11). Selle summa moodustasid äriühingu põhjendamatud väljamaksed kaebaja

isiklikule arvelduskontole (summas 41 926,26 eurot) ning muude kohustuste suhtes

proportsionaalne osa Y arvelduskontolt maksuvõla tekkeperioodil välja võetud sularahast, mis

polnud kuluaruannetega kaetud (so 7859,53 eurot kogusummast 14 666,04 eurot). Viimati

nimetatud summa väljaarvutamisel aktsepteeris maksuhaldur, et teise osa äriühingu

arvelduskontolt välja võetud, kuid kuluaruannetega katmata sularahast tasus äriühing

kaebajalt saadud laenu tagasimaksena kaebajale (s.o summas 6806,51 eurot). Kaebaja ei ole

kaebuses maksuhalduri metoodikat ega summasid kahtluse alla seadnud ega uusi tõendeid

esitanud, vaid on seisukohal, et olukorras, kus kõikide kohustuste tasumiseks vahendeid ei

jätku, võib äriühing valida, millise võlausaldaja ees ta kohustused täidab. Y eelistas täita

kaebaja ees lasuva laenu tagastamise kohustuse, sest kaebajal on neli last.

Kaebaja arusaam ei ühti kohtupraktikas väljakujunenud seisukohaga. Riigikohtu praktika

kohaselt on makseraskustes äriühingu juhatuse liikmel tõesti võimalik teatud piires valida,

millist kohustust täita ning tal pole kohustust tasuda kogu äriühingule laekuv raha maksuvõla

katteks, kui tal on kohustusi ka teiste võlausaldajate ees. Siiski tuleb äriühingul täita oma

kohustusi proportsionaalselt ning erinevate võlausaldajate huve arvestades (RKHK otsus asjas

nr 3-3-1-37-13, p 17). Kui äriühing eelistas võlgade tasumisel põhjendamatult teisi

võlausaldajaid maksuhaldurile, on ta maksude tasumisest tahtlikult kõrvale hoidunud

(vt RKHK otsus asjas nr 3-19-1876, p 20). Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, millest

tulenevalt oleks Y huvides olnud mõistlik täita muid äriühingu tegevuse jätkamiseks olulisi

kohustusi, mitte aga maksukohustusi. Kaebaja esile toodud argument, et Y pidas silmas

kaebaja nelja lapse vajadusi, ei puuduta Y huve, vaid kaebaja isiklikke huve. Ka kaebaja

hiljem lisatud väited keerulise majanduskeskkonna kohta ei õigusta maksukohustuste

eiramist. Seepärast leiab kohus, et kaebaja eelistas ennast kui võlausaldajat põhjendamatult

ning rikkus sellega tahtlikult tal lasuvat maksude tasumise tagamise kohustust.

5.13. Kaebaja peab paljasõnaliseks vastutusotsuses esitatud kahtlust, et kogu Y

arvelduskontolt kaebajale antud raha ei ole kasutatud äriühingu huvides. Võttes arvesse, et Y

teostas maksuvõla tekkeperioodil oma arvelduskontolt kaebaja isiklikule arvelduskontole

kuluaruanneteta väljamakseid summas 41 926,26 eurot ning ei kasutanud arvelduskontolt

välja võetud sularaha vähemalt osaliselt maksuvõla tasumiseks, tekkis maksuhalduril

põhjendatult kahtlus, et kaebaja ei kasutanud seda raha kogu ulatuses äriühingu huvides.

Äriühingu arvelduskontolt raha väljavõtmisega väheneb äriühingu võime täita

maksukohustusi ning see võib põhjustada maksuvõla tekke (RKHK otsus asjas nr 3-17-1635,

p 14). Kaebaja küll väitis kaebuses napisõnaliselt, et ta esitas menetluses MTA-le nõutud

dokumendid ja tõendid, kuid ta ei ole osutanud ühelegi konkreetsele tõendile, mille põhjal

oleks alust järeldada, et vaidlusalust raha siiski kasutati äriühingu huvides (vt HKMS § 59 lg

1 ja MKS § 150 lg 1). Seepärast nõustub kohus vastutusotsuses esitatud seisukohaga.

5.14. Kohtu hinnangul on ka 10. juuni 2021. a ja 11. veebruari 2022. a maksuotsustega

määratud maksusumma osas (13 884,54 eurot) maksuhaldur vastutusotsuses veenvalt

põhjendanud, kaebaja tegutses tahtlikult, kui ta jättis äriühingu pangakontolt väljamakstud

töötasu ja muud maksed õiges suuruses deklareerimata ning palgamaksetelt arvestatud

maksukohustused tasumata. Kaebaja teadis äriühingu nimel pangaülekandeid tehes ning

raamatupidajale dokumente ja andmeid esitades, millises ulatuses oli äriühing kohustatud

makse deklareerima ja tasuma.

5.15. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt pole vastutusotsuses põhjendatud ega

tõendatud, et Y maksuvõlg tekkis kaebaja väidetavate rikkumiste tõttu. Vastutusotsuse p-s 2.3.

on põhjuslikku seost piisavalt põhjendatud. Seal on märgitud, et kui kaebaja ei oleks

deklareerimis- ja tasumiskohustusi rikkunud (st oleks nõuetekohaselt deklareerinud töötasud,

arvestanud ja tasunud töötasudelt arvestatud tööjõumaksed ja maksud ning ei oleks

deklareerinud alusetult sisendkäibemaksu), ei oleks Y-le maksuotsustega maksusummat 13

884,54 eurot määratud. Lisaks, kui kaebaja ei oleks rahalisi vahendeid äriühingust välja

viinud, oleks 49875,79 euro ulatuses olnud võimalik äriühingu deklareeritud

maksukohustused tasuda. Ka kohtupraktikas on leitud, et tasumiskohustuse rikkumine on

maksuvõla tekkimisega vältimatus põhjuslikus seoses (RKHK otsus asjas nr 3-19-

104, p 14).

5.16. Y maksuvõla sissenõudmine pole ka aegunud. MKS § 96 lg 5 ja § 98 lg 1 kohaselt on

maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral maksusumma määramise

aegumistähtaeg viis aastat. Kuna varaseim vastutusotsusega sissenõutav maksukohustus

pärineb maksustamisperioodist mai 2020, saabub maksusumma määramise tähtaeg

20.06.2025.

5.17. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et MTA 31.05.2023. a vastutusotsus nr 13-7/01240-9

on 56 612,18 eurot puudutavas osas õiguspärane. Seega puudub otsuse selles osas

tühistamiseks alus ning kohus jätab kaebuse rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas 19.02.2024 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

halduskohtu vaidlustatud otsus tühistada osas, millega kohus jättis X.X. kaebuse

rahuldamata ning MTA 31.05.2023. a vastutusotsuse nr 13-7/01240-9 tühistamata. Kaebaja

põhjendas apellatsioonkaebust järgmiselt.

6.1. Kaebaja hinnangul on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning hinnanud

ebaõigesti tõendeid ja rikkunud põhjendamiskohustust.

6.2. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et juhatuse liikmele on etteheidetav deklareerimis-

ja tasumiskohustuse rikkumine. Kaebaja hinnangul ei nähtu vastutusotsusest, et kaebajale on

ette heidetud deklareerimiskohustuse rikkumist perioodi 10.06.2021 ja 11.02.2021 osas ning

seoses 49 785,79 euro sissenõudmisega ei heideta kaebajale seda ette. Kaebaja arusaamise

järgi on vastutusotsus seega endiselt vastuoluline ning talle tehtavad etteheited mitmeti

mõistetavad. Kaebaja täitis deklareerimiskohustust vastavalt oma parimatele arusaamadele.

6.3. Juhatuse liige käesolevas asjas ei esitanud deklareerimiseks andmeid tehingute kohta,

milliseid ei ole tegelikult toimunud, so ta ei rikkunud deklareerimiskohustust tahtlikult. MTA

on Y-le ette heitnud, et teatud tehingute osas on jäetud esitamata alusdokumendid, kuid ka

selle seisukohaga ei ole kaebaja menetluses nõustunud. Kaebaja andis menetluses MTA-le

korduvaid selgitusi ning ütlusi, milliseid ei ole MTA vastutusotsuse tegemisel arvesse võtnud.

6.4. Tasumiskohustuse osas ei nõustu kaebaja kohtu seisukohaga, millise kohaselt oleks

juhatuse liige võlgnevuste tasumisel pidanud teadma, et lisaks muudele kohustustele tuleb

kohtupraktika kohaselt tasuda samaaegselt proportsionaalselt ka maksuvõlga. Kaebaja käitus

vastavalt oma teadmistele ja äriühingu huvidele, täites esimeses järjekohas võetud lepingulisi

kohustusi. Olukorras, kus MTA kohaldatav lahendus ei tulene sõnaselgelt seadusest, ei saa

sellise kohustuse rikkumist kaebajale ette heita. VÕS 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase

tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Olukorras, kus kaebaja ei

teadnud, et tal on kohustus järgida kohtupraktikas kasutatavat ressursside proportsionaalse

kasutamise lähenemist, on arusaamatu, millisel viisil võiks ta sellist kohustust rikkuda

tahtlikult.

6.5. Juhatuse liige on menetluse kestel läbivalt selgitanud, et Y-l tekkinud maksuvõlgnevus sai

alguse 2020. aasta märtsis, mil maailmas hakkas levima COVID-19. Piirangud mõjutasid ka

ehitussektoris tegutsevate ettevõtjate tegevust. Nende järgimiseks pidi Y oma tegevuse ümber

korraldama ning osa võetud ülesannetest jäid täitmata, mis põhjustas ettevõttele täiendavaid

kohustusi ning tekkisid võlgnevused. Kaebaja hinnangul ei saa pandeemia leviku tõttu

tekkinud makseraskused olla juhatuse liikme süü.

7. Vastustaja leidis vastuses apellatsioonkaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata ning

halduskohtu otsus muutmata. Tartu Halduskohtu 18.01.2024. a otsus on õiguspärane ja

apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. Kohus asus õigesti

seisukohale, et kaebaja suhtes vastutusotsuse tegemise eeldused olid täidetud. Vastustaja jääb

oma varasemate seisukohtade juurde ja palub ringkonnakohtul nendega arvestada, märkides

vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist.

7.1. Vaidlustatud kohtuotsuse p-s 26.1 on kohus selgitanud, miks ei ole vastutusotsus

deklareerimiskohustuse rikkumise osas vastuoluline. Vastutusotsusest on arusaadav, et

kaebajale heidetakse deklareerimiskohustuse rikkumist ette seoses 10.06.2021 ja 11.02.2022

maksuotsustega, mis puudutasid maksustamisperioode juuli 2020 ning august 2021 kuni

oktoober 2021.

7.2. Halduskohus jõudis õigele järeldusele, et kaebaja rikkus tahtlikult

deklareerimiskohustust. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust ei asunud kohus

seisukohale, et kui juhatuse liige esitab oma parimal teadmisel raamatupidajale

deklaratsioonide koostamiseks vajalikke andmeid ja need osutuvad hiljem puudulikuks, siis

saab sedastada juhatuse liikme käitumisest tahtlust deklareerimiskohustuse rikkumisel.

Vastutusotsuse lk 5-9 on toodud välja asjaolud, mis viitavad, et kaebaja rikkus

deklareerimiskohustust tahtlikult. Vastustaja hinnangul vastutusotsuses toodud asjaolud

kogumis veenavad, et kaebaja jättis teadlikult makstud töötasudelt tööjõumaksud

nõuetekohaselt deklareerimata ning teadlikult deklareeris alusetult sisendkäibemaksu.

7.3. Seoses tasumiskohustuse rikkumisega tõi MTA tõesti vastutusotsuse p-s 2.2.3. välja, et

osaliselt on esitamata Y-st tehtud väljamaksete aluseks olevad dokumendid. Kaebaja

puuduvaid Y väljamaksete aluseks olevaid dokumente ei esitanud. Etteheited, et kaebaja

selgitusi ja ütlusi ei ole vastutusotsuse tegemisel arvesse võetud, jäävad üldsõnaliseks.

7.4. Halduskohus on piisavalt põhjalikult analüüsinud ka seda, kas kaebajale on ette heidetav

tasumiskohustuse tahtlik rikkumine, sh on analüüsitud kaebaja üldsõnalist väidet, nagu oleks

tasumiskohustuse rikkumine seletatav koroonaviiruse laialdase levikuga ning sellega

kaasnevate piirangute ja keerulisema majanduskeskkonnaga.

7.5. Ainetu on kaebaja väide, et ta ei pidanudki teadma, et lisaks muudele äriühingu

kohustustele peaks ta tasuma ka maksukohustusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et X.X. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ükski

apellatsioonkaebuses toodud väide ei anna alust 18.01.2024. a kohtuotsuse tühistamiseks ja

asjas uue otsuse tegemiseks, millega esitatud kaebus MTA 31.05.2023. a otsuse tühistamiseks

rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel

materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel. Halduskohtu vaidlustatud

otsuses on samuti välja toodud põhjendused, miks kohus sellise lõpplahenduseni jõudis ja

viited asjakohasele kohtupraktikale ning ringkonnakohtul pole alust nõustuda kaebaja väitega,

et halduskohus rikkus otsuse tegemisel põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu vaidlusaluse otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda

neid. Arvestades asjaolu, et apellatsioonkaebuse põhjendused kattuvad suures osas

maksumenetluses ja halduskohtule esitatud kaebuses toodud seisukohtadega, millele on juba

vastanud nii maksuhaldur kui ka halduskohus, siis märgib ringkonnakohus vastuseks

apellatsioonkaebusele üksnes järgmist.

9. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, mille kohaselt ei ole talle, kui äriühingu juhatuse

liikmele ette heidetav deklareerimis- ja tasumiskohustuse rikkumine ning vaidlusalune

vastutusotsus on endiselt vastuoluline, sest sellest ei nähtu kaebaja hinnangul, et kaebajale on

ette heidetud deklareerimiskohustuse rikkumist vaid perioodi 10.06.2021 ja 11.02.2021 osas

ning seoses 49 785,79 euro sissenõudmisega ei heideta kaebajale ette deklareerimiskohustuse

rikkumist.

9.1. MKS § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks

kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja

kohustuste täitmise eest. MKS § 40 lg 1 näeb ette, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või

raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla

eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lg 1 esimese lause järgi on juriidilise isiku

seaduslik esindaja kohustatud korraldama esindatava MKS-st, maksuseadusest ja MKS § 3

lg-s 4 nimetatud seadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning

täieliku täitmise. Neist sätetest tuleneb, et äriühingu juhatuse liige vastutab äriühingu

maksuvõla eest, kui ta rikkus oma MKS § 8 lg-s 1 nimetatud kohustusi, rikkumine on tahtlik

või raskelt hooletu ning selle tulemusel on tekkinud maksuvõlg. 31.05.2023. a vastutusotsuse

kohaselt rikkus kaebaja deklareerimiskohustust, sest esitas teadvalt valeandmeid ning rikkus

ka tasumiskohustust, sest jättis maksud ja maksed õigusvastaselt tasumata ning nende tahtlike

rikkumiste puudumisel oleks olnud välditav Y maksuvõla ning intressivõla tekkimine.

9.2. Vaidlusalusest halduskohtu otsusest ei nähtu, et vastutusotsuses heidetakse kaebajale

deklareerimiskohustuse rikkumist ette vaid perioodi 10.06.2021 ja 11.02.2021 osas.

Halduskohus märkis vaidlusaluse otsuse p-s 26.1, et: „Vastutusotsusest nähtub piisava

selgusega, et deklareerimiskohustust heitis MTA kaebajale ette seoses 10. juuni 2021. a ja

11. veebruari 2022. a maksuotsustega, mis puudutasid maksustamisperioode juuli 2020 ning

august 2021 kuni oktoober 2021 (vrd vastutusotsuse p-d 2.1.2 ja 2.1.3)“. Ringkonnakohtu

hinnangul on halduskohtu otsuse p-s 26.1 samuti selgelt ja jälgitavalt (koos viidetega

vastutusotsuse vastavatele punktidele) selgitatud, miks halduskohtu hinnangul vastutusotsus ei

ole deklareerimiskohustuse rikkumise osas vastuoluline. Vastutusotsuse p-st 2.1.2, millele ka

halduskohus viitas, on arusaadav, et kaebajale heidetakse deklareerimiskohustuse rikkumist

ette üksnes seoses 10.06.2021 ja 11.02.2022 maksuotsustega, mis puudutasid

maksustamisperioode juuli 2020 ning august 2021 kuni oktoober 2021, so

deklareerimiskohustuse rikkumist heidetakse kaebajale ette üksnes eelnimetatud

maksuotsustega tuvastatud deklareerimata jäetud ja vastutusotsuse tegemise ajaks tasumata

jäetud maksusumma 13 884,54 euro osas. Seoses Y enda poolt maksustamisperioodidel mai

2020 - detsember 2021 deklareeritud, kuid tasumata jäetud maksukohustuste kokku 49 785,79

euro suuruse maksukohustuse osas heidetakse kaebajale ette üksnes tasumiskohustuse

rikkumist (vastutusotsuse p 2.1.3).

9.3. Jättes õigete andmetega maksudeklaratsioonid tähtajaks esitamata, rikkus kaebaja MKS §

8 lg-st 1 tulenevat kohustust korraldada äriühingu deklareerimiskohustus tähtaegselt ja

täielikult. Mis puudutab tasumiskohustust, siis ei ole kaebaja taganud kõigi Y vaidlusaluste

maksukohustuste täitmist ning ka väidetavad takistused (koroonaviiruse laialdane levik ja

sellest tingitud hinnatõus) ei vabastanud teda kohustusest tagada, et äriühingu maksud ja

maksed saavad tasutud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vastustaja on

nii vaidlustatud vastutusotsuses kui ka 10.06.2021. a ja 11.02.2022. a maksuotsustes piisavalt

ja veenvalt põhjendanud, miks ta asus seisukohale, et kaebaja rikkus 13 884,54 eurot

puudutavas osas deklareerimiskohustust ning kogu temalt sissenõutava summa osas

tasumiskohustust.

10. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, mille kohaselt ei rikkunud ta deklareerimiskohustust

tahtlikult ja andis menetluses MTA-le korduvaid selgitusi ning ütlusi, mida aga ei ole MTA

vaidlusaluse vastutusotsuse tegemisel arvesse võtnud.

10.1. Halduskohus jõudis vastutusotsust hinnates õigele järeldusele, et kaebaja rikkus

tahtlikult deklareerimiskohustust ning kaebaja väide, et olukorda, kus juhatuse liige esitab

oma parimal teadmisel raamatupidajale deklaratsioonide koostamiseks vajalikke andmeid, mis

osutuvad hiljem puudulikuks, ei saa käsitleda tahtliku rikkumisena, on asjakohatu.

Vastutusotsuse lk-del 5-9 on piisava selgusega välja toodud asjaolud, mis viitavad sellele, et

kaebaja rikkus deklareerimiskohustust tahtlikult ja tegemist ei olnud parimal teadmisel

raamatupidajale deklaratsioonide koostamiseks vajalike andmete esitamisega.

Vastutusotsusest nähtub näiteks, et kaebaja tegi Y juhatuse liikmena ise töötajatele pangakonto

kaudu töötasu väljamakseid ja oli seega teadlik, millises ulatuses on äriühing kohustatud

makse deklareerima, kuid raamatupidajale ei esitanud kaebaja deklareerimisele kuuluvate

andmetena kõiki tehtud töötasu väljamakseid või kajastas neid väiksemas ulatuses. Erinevalt

apellatsioonkaebuses väidetust esitas kaebaja siiski deklareerimiseks ka andmeid tehingute

kohta, mis ei olnud tegelikult toimunud ja seetõttu on halduskohtu viide RKHK lahendile

asjas nr xxx täiesti asjakohane. Nimelt esitas kaebaja raamatupidajale andmed, justkui oleks

Y AS-ilt Xxx kaupu soetanud, kuigi äriühingu majandustegevust korraldava isikuna ei saanud

kaebajale teadmata olla, et tegelikkuses OÜ neid kaupu ei soetatud (vt nt vastutusotsuse lk 6-

7). Seega näitavad vastutusotsuses toodud asjaolud kogumis, et kaebaja jättis teadlikult

makstud töötasudelt tööjõumaksud nõuetekohaselt deklareerimata ning teadlikult deklareeris

alusetult sisendkäibemaksu.

10.2. Seoses tasumiskohustuse rikkumisega tõi MTA vastutusotsuse p-s 2.2.3 välja, et osaliselt

on esitamata Y-st tehtud väljamaksete aluseks olevad dokumendid ja kaebaja nõustus

17.04.2023 vastutusotsuse projektile antud seisukohas sellega, et osaliselt on dokumendid

esitamata ning lubas seni esitamata dokumendid ka esitada. Asja materjalidest nähtuvalt

pikendas MTA korduvalt dokumentide esitamise tähtaega, kuid hoolimata pidevalt antud

lubadusest kaebaja puuduvaid Y väljamaksete aluseks olevaid dokumente maksuhaldurile ei

esitanud. Etteheide, et kaebaja selgitusi ja ütlusi ei ole vastutusotsuse tegemisel arvesse

võetud, jääb sellisena liialt üldsõnaliseks.

11. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et kui juhatuse liige äriühingu võlgnevuste tasumisel ei

pidanud teadma, et lisaks muudele kohustustele tuleb kohtupraktika kohaselt tasuda

samaaegselt proportsionaalselt ka maksuvõlga, siis ei saa kaebajale ette heita, et ta rikkus

tasumiskohustust tahtlikult.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et tasumiskohustuse näol on tegemist tavapärase

äritegevusega kaasneva kohustusega ning kaebajal puudub igasugune alus eeldada, et isegi

kui äriühingul esineb makseraskusi, siis võib maksukohustusi täielikult eirata. Paljasõnaline

on kaebaja väide, mille kohaselt ta käitus piiratud ressursside tingimustes vastavalt äriühingu

huvidele. Nagu ka halduskohus vaidlusaluses kohtuotsuses juba märkis, siis ei toonud kaebaja

menetluste käigus esile selliseid asjaolusid, millest tulenevalt oleks Y majandustegevuse

jätkumise huvides olnud mõistlik täita üksnes muid äriühingu kohustusi, mitte aga

maksukohustusi. Samuti nähtub asja materjalidest selgelt, et äriühingu võlgnevuste tasumisel

eelistati kaebaja tahtel üksnes tema enda isiklikke huve ning kaebaja viis Y-st lihtsalt ka

rahalisi vahendeid välja. Seda ei saa kuidagi pidada piiratud ressursside tingimustes äriühingu

huvides käitumiseks.

12. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et pandeemia leviku tõttu tekkinud makseraskused ei

saa olla juhatuse liikme süü.

12.1. Nagu varasemalt märgitud, tulenes tasumiskohustuse rikkumine osaliselt kaebaja poolt

deklareerimiskohustuse tahtlikust rikkumisest, kuid deklareerimiskohustuse tahtlikku

rikkumist ja sellega kaasnenud tasumiskohustuse rikkumist ei saa kuidagi õigustada

koroonapandeemia ja sellest tuleneva keerulisema majanduskeskkonnaga. Sellises olukorras

on ainetu rääkida, et tasumiskohustust ei ole tahtlikult rikutud.

12.2. Kui kaebaja ei oleks Y juhatuse ainuliikmena rikkunud deklareerimis- ja

tasumiskohustust, st oleks deklareerinud nõuetekohaselt töötasud, arvestanud ja tasunud

töötasudelt arvestatud tööjõumaksed ja maksud ning ei oleks deklareerinud alusetult

sisendkäibemaksu, ei oleks Y-le maksuotsustega määratud maksukohustust tekkinud. Samuti,

kui kaebaja ei oleks Y juhatuse ainuliikmena viinud äriühingust välja rahalisi vahendeid, oleks

nimetatud vahendite arvelt olnud võimalik vähemalt osaliselt tasuda äriühingu poolt

deklareeritud maksukohustused. Sellisel viisil deklareerimis- ja tasumiskohustuse rikkumine

sai olla ainult tahtlik ning kaebaja poolt toime pandud rikkumiste ja Y maksuvõla vahel on

põhjuslik seos. Ringkonnakohus nõustub eeltoodu alusel halduskohtuga, et tuginedes nii

maksu- kui vastutusmenetluse raames kogutud tõenditele, on maksuhaldur õigustatult asunud

seisukohale, et kaebaja rikkus äriühingu maksukohustusi tahtlikult VÕS § 104 lg 5 mõistes.

13. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu vaidlustatud

otsus muutmata.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning vastustaja ei ole

menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis jäävad poolte menetluskulud

apellatsiooniastmes nende endi kanda.

15. Kuna kaebaja esitas halduskohtule vastava taotluse ja halduskohus esitatud taotluse

rahuldas (halduskohtu otsuse põhjendava osas p 32 ja resolutsiooni p 5), siis asendab ka

ringkonnakohus avaldatavas otsuses kaebaja ning äriühingute nimed tähemärkidega (HKMS §

175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)