3-23-3008/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-3008

Haldusasi

X.X.-i kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses peatrauma tekitamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2024. a

otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 3. märts 2025.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu mittevaralise kahju

2500 euro hüvitamiseks. Kaebaja esitas samasisulise kahju hüvitamise nõude Viru

Vanglale, kuid vangla ei lahendanud taotlust seaduses sätestatud tähtaja jooksul.

Kaebuse kohaselt sunniti kaebajat 21. septembril 2023 manustama ravimeid, mida ta ei olnud

pikka aega võtnud. Kaebajale antud ravimid ei sobinud omavahel. Kaebajal hakkas seejärel halb

ning voodist tõustes ta minestas ja kukkus. Kukkumise tagajärjel sai kaebaja peatrauma ning

talle tehti viis õmblust.

2. Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja leidis, et kaebaja ei ole tõendanud ühtegi kahju hüvitamise nõude elementi, kuigi

tõendamise koormis lasub eeskätt kaebajal. Vastustajale kättesaadavad tõendid ei viita, et

kaebajale ravi olnuks ebaõige. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et ravimeid kvetiapiin,

amitriptüliin ja mirtasapiin on kaebajale ordineeritud tema vaevuste raviks juba varasemalt.

Kuigi pärast juhtunut on arst veelkord hinnanud, et kvetiapiinil koostoimes teistega võib olla

kõrvaltoimeid, ei tähenda see automaatselt, et 21. septembril 2023 kehtinud raviskeem oleks

olnud arstlikust vaatest ebaõige.

Vangla ei ole teinud raviviga. Seetõttu, puudub vangla tegevuses õigusvastasus riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 7 lg 1 tähenduses ja kaebus on põhjendamatu.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohus 19. aprilli 2024. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

4. Halduskohus sedastas, et kaebaja kirjeldatud vahejuhtum (peahaavaga päädinud

kukkumine) leidis tõepoolest aset ning kaebaja peahaava tuli õmmelda. Vaidluse

lahendamisel kohalduvad kõrvuti võlaõiguse normidega avalik-õiguslikes suhetes

tekitatud kahju hüvitamist reguleerivad riigivastutuse seaduse (RVastS) sätted.

Pooled on eri meelt selles, kas vastustaja tegevus kujutas endast raviviga, mille olemasolul

tekkiva tervisekahju (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043) hüvitamist on alust nõuda. Vastutus

mittevaralise kahju tekitamise eest nii RVastS § 9 lg 1 tähenduses kui ka VÕS § 1050 järgi on

ravivea tõttu põhjustatud kahju puhul süüline.

5. VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiutöötaja vastutuse aluseks

olevat asjaolu, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud

nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kaebaja ravi on terviskaardist nähtuvalt

nõuetekohaselt dokumenteeritud.

6. Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjon, kelle poole pöördus 23. novembril

2023 Viru Vangla meditsiiniosakonna juhataja taotlusega kaebajale osutatud

tervishoiuteenuse hindamiseks, on jõudnud 21. märtsi 2024. a protokollilises otsuses nr

95 (väljavõte dtl 108-110) järeldusele, et patsiendi 21. septembril 2023 ilmnenud

uimasust ja kukkumist ei saa üheselt siduda määratud ravimite toimega.

7. Muud asjas kogutud tõendid ei lükka ekspertkomisjoni järeldusi ümber. Vangla

meditsiiniosakond on vastuseks kaebaja selgitustaotlusele 25. oktoobri 2023. a vastuses

(dtl 24) möönnud, et 21. septembril 2023 võisid uimasuse tekitada õhtul manustatud

ravimid. Samas on meditsiiniosakond selgitanud, et psühhiaater oli juba 26. oktoobril

2022 ordineerinud kaebajale samad ravimid. Kaebaja ei tarvitanud pikemat aega neid

talle ordineeritud ravimeid ning kui ta 21. septembri 2023. a õhtul manustas korrektselt

kõik ordineeritud ravimid, võis see esile kutsuda pearingluse. Kaebajale on raviskeemi

korrektse täitmise vajadust eelnevalt selgitanud nii meditsiiniõde kui ka arst. Kaebajale

on erinevaid ravimeid erinevates kombinatsioonides tema psühhiaatriliste probleemidega

toimetulekuks, sh eelnimetatud ravimeid, välja kirjutatud juba vähemalt 2018. aastast.

8. Tõendatud ei ole kaebaja väide, nagu oleks teda sunnitud talle määratud ravimeid

võtma või, et ta pidi võtma ravimeid, mida ei ole talle välja kirjutatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse

tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et tema peal katsetati erinevaid ravimeid, s.h selliseid, mida

ei ole kaebajale määratud. Seda kinnitab 21. septembri 2023 videosalvestis ning asjaolu, et

kaebaja kukkumise järel sekkusid vastustaja ametniku väga kiiresti.

10. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb vastu apellatsioonkaebusele ja

palub jätta see rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et ainuüksi see, et ravim(id) võisid omada kõrvalmõju, et tähenda

automaatselt raviviga. Tegemist on paratamatu riskiga. Nagu ekspertkomisjon selgitas:

„Ravimite kõrval- ja koostoimete hindamisel kaalutakse kasu-kahju suhet ning kõrvaltoimete

ilmnemisel ravidoose korrigeeritakse vastavalt vajadusele“.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohus selgitas sajakohasele kohtupraktikale tuginedes arusaadavalt ja selgelt

meditsiiniteenuse osutamise, samuti sellega võimaliku kahju tekitamise, korral

hüvitisenõude esitamise õiguslikke aluseid, tõendamiskoormuse jaotumist ning hindas

tõendite alusel faktiliste asjaolude tõendatust, järeldades kokkuvõttes, et vastustaja

õigusvastane tegevus kaebajale meditsiiniteenuse osutamisel ei ole tõendatud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab

põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

12. Halduskohus tugines kaebajale osutatud tervishoiuteenuse nõuetekohasuse

hindamisel eelkõige Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni 21. märtsi 2024. a

protokollilisele otsusele nr 95, kuna asjas kogutud muud tõendid ei seadnud otsuse

järeldusi kahtluse alla. Ekspertkomisjon leidis otsuses, et kaebajale osutatud

psühhiaatriline tervishoiuteenus, s.h kaebaja väidetud sümptomite leevendamiseks

kasutatud raviskeem, vastas arstiteaduse üldisele tasemele. Kaebaja ravi ajalugu ning

ravimite võimalikke koostoimeid hinnates ei pidanud ekspertkomisjon võimalikuks

vaidlusaluses intsidendis ilmnenud kaebaja uimasust ja sellele järgnenud kukkumist

üheselt siduda kaebajale määratud ravimite toimega.

Apellatsioonkaebuses kaebaja ei vaidle otsesõnu vastu ekspertkomisjoni seisukohtadele ega

järeldustele. Eelkõige ei sea kaebaja kahtluse alla, et kaebajale ravimite määramisel vastustaja ei

teinud raviviga. Ringkonnakohus mõistab kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väiteid selliselt,

et kaebaja hinnangul ei põhjustanud tema uimasust ja seega ka kukkumise tagajärjel saadud

vigastust kaebaja raviskeemis ette nähtud ravimite manustamine, vaid see, et vastustaja

ametnikud sundisid kaebajat võtma talle arsti poolt välja kirjutamata ravimeid nende katsetamise

eesmärgil. Kaebaja arvates jättis halduskohus asja lahendamisel arvestamata kaebaja väidet

kinnitava tõendi, s.o valvekaamera salvestise, ning asjaolu, et vastustaja ametnikud jõudsid

kaebaja kambrisse väga kiiresti pärast intsidendi toimumist, s.t kaebajat jälgiti pidevalt.

Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

13. Nagu halduskohus selgitas, tulenevalt HKMS § 59 lg-st 1 ja ka VÕS § 770 lg-st 3

pidi kaebaja praegusel juhul tõendama vastustaja vastutuse aluseks olevaid asjaolusid.

Olukorras, kus kaebajale tervishoiuteenuse osutamine on dokumenteeritud, kaebaja

terviskaardi andmed on kohtule esitatud, oli eelkõige kaebaja ülesanne esitada tõendid,

mis kinnitavad tema väidet, et talle osutati tahtlikult ebakohast tervishoiuteenust.

Kaebaja osutab, et selliseks tõendiks on valvekaamera salvestis, millest on näha kambri, milles

kaebaja viibis 21. septembril 2023, uks. Kaebaja ei ole küll täpsustanud, millise ajahetke

salvestist ta silmas peab, kuid kaebaja väidetest võib mõista, et salvestisel peaks näha olema

kaebajale ravimite andmine 21. septembril 2023. Sellise tõendi kogumist kaebaja ei taotlenud

kaebuse läbivaatamisel halduskohtus. Seetõttu oleks tõendi kogumine apellatsioonimenetluses

lubatav üksnes erandjuhul (HKMS § 198), kui kaebaja selgitaks, miks ei saanud tõendit koguda

juba menetluses halduskohtus. Sellist selgitust ei ole kaebaja esitanud. Tegelikult ei taotle

kaebaja ka apellatsioonimenetluses otsesõnu tõendi kogumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

tõendi kogumine ka sisuliselt vajalik, sest sellest ei ilmneks asja lahendamisel olulisi asjaolusid.

Valvekaamera, mille vaateväli on ühe elukambri sissepääsust selgelt laiem, ei paku võimalust

salvestiselt tuvastada, milliseid ravimeid kaebaja 21. septembril 2023 tegelikkuses sai. Sedavõrd

väikesemõõtmeliste esemete, nagu tabletid, füüsiliste omaduste tuvastamine oleks võimalik

lähikaadris, mitte üldplaanis valvekaamera salvestisel. Liiati on tõenäoline, et praeguseks on

valvekaamera salvestis juba kustunud. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks nõuda

vastustajalt valvekaamera salvestise esitamist täiendava tõendina asja juurde.

14. Olukorras, kus valvekaamera salvestis ei ole asjas tõendiks, ei ole põhjendatud

kaebaja etteheide halduskohtule, et viimane jättis asja lahendamisel salvestise tõendina

hindamata. Infokandjat, mis ei ole tõendina asja juurde võetud ei saanud ega pidanudki

halduskohus hindama.

Asjas kogutud muud tõendid kogumis aga ei kinnita kaebaja väidet, et 21. septembril 2023 anti

kaebajale tundmatuid ravimeid nende katsetamiseks kaebaja peal. Kaebaja terviskaardi

väljavõttel on 13. septembri 2023. a kandes (haigusjuht A16790, dtl 75-76) märgitud kaebaja

raviskeemis kasutatud ravimid ja nende kogused. 21. septembri 2023. a kandes (haigusjuht nr

A11274, dtl 75) märkis õde, et kaebaja ei olnud talle määratud ravimeid võtnud. Samas esitas

kaebaja psühhiaatrilisi kaebusi oma tervise kohta, s.h avaldas suitsiidseid mõtteid. 21. septembri

2023. a õhtul tehtud kandes (haigusjuht A17383, dtl 76-77) märkis arst, et kaebaja enda

kinnitusel võttis ta sel õhtul talle määratud ravimeid. Seejuures tõi arst kandes ära sama

raviskeemi, nagu 13. septembri 2021. a kandes. Puuduvad andmed selle kohta, et kaebajale

ravimite andmisel või hiljem oleks ilmnenud, et kaebaja oleks saanud muid ravimeid tema

raviskeemis ette nähtud ravimite asemel, või et kaebajale oleks teadlikult antud vale ravimit.

Sellisele võimalusele ei viita ükski asjaolu.

15. Kaebajale olid raviskeemis nimetatud ravimid määratud juba varem. Kuigi enne 21.

septembrit 2023 ei olnud kaebaja ravimeid võtnud mõnda aega, võib arvata, et kaebaja

siiski teadis, millise väljanägemisega ravimid on talle määratud. Seetõttu on

vähetõenäoline, et 21. septembril 2023, olukorras, kus talle ei olnud uusi ravimeid

määratud, oleks ta võtnud teistsuguseid (tema jaoks võõra väljanägemisega) ravimeid

selle kohta küsimusi esitamata. Liiati ilmneb haigusjuhu nr A17383 kandest, et intsidendi

järel ka kaebaja ise kinnitas, et võttis talle määratud ravimeid. Nendel asjaoludel ei ole

kaebaja väide talle vale ravimi (teadlikust) andmisest tõendatud. Ringkonnakohus ei näe

võimalust koguda küsimuse selgitamiseks ka täiendavaid tõendeid. Sündmusest

möödunud aja tõttu ei ole võimalik testidega kindlaks teha, milliseid ravimeid kaebaja

võttis just 21. septembril 2023. Samuti on äärmiselt vähetõenäoline, vastustaja ametnikest

kellelegi võiks meenuda asja kohta midagi, mis talle vahetult intsidendi järel meelde ei

tulnud.

Asja materjalidest nähtub, et kaebaja otsustas võtta ravimeid pärast õe vastuvõtul käimist. Nagu

kaebaja ise selgitas, siis veenis õde teda ravimeid võtma. Võib arvata, et õde viitas seejuures

sellele, et kaebaja raviskeem ongi kavandatud samal päeval õele avaldatud psühhiaatriliste

kaebuste leevendamiseks, kuid raviskeemi taotletud mõju avaldub ravimite järjepideval võtmisel.

Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda selles, et isegi kui õde veenis kaebajat ravimite võtmise

kasuks, siis lõpuks otsustas kaebaja ise hakata taas ravimeid võtma. Asjaolud ei viita sellele, et

kaebajat oleks sunnitud ravimeid võtma. Ka isegi ei väida, et teda oleks ähvardatud või

füüsiliselt sunnitud ravimeid manustama.

16. Kaebajale tundmatute ravimite andmist ei saa järeldada ka sellest, et kaebaja

kukkumise järel saabusid vastustaja ametnikud kaebaja kambrisse väga kiiresti.

Vastustaja ametnike kiire reageerimine on seletatav sellega, et kaebaja oli samal päeval

paigutatud valvekaameraga varustatud kambrisse. Nimelt nähtub 21. septembri 2023

kandest kaebaja tervisekaardil (haigusjuht nr A11274, dtl 75), et õe vastuvõtul kaebaja

avaldas, et tal on suitsiidsed mõtted ja kavatsus ning õde edastas ametnikele info kaebaja

paigutamiseks kaameraga varustatud kambrisse. Seega hindas meditsiinitöötaja kaebaja

ohtlikuks iseendale ning tõi vastustaja ametnike jaoks välja vajaduse teostada kaebaja üle

järelevalvet. Olukorras, kus kaebaja ametnikke oli hoiatatud, et kaebaja võib olla ohtlik

iseendale, on oodatav, et ametnikud reageerisid kiiresti, kui valvekaamerast nähtus, et

kaebaja lamab kambri põrandal.

Arvestades veel, et puudub vähimgi viide sellele, et kaebajale võidi anda (teadlikult) vale

ravimit, siis ei ole ametnike kiire tegutsemine seletatav sellega, et ametnikud soovisid näha,

milline mõju on ravimitel kaebajale ja seetõttu jälgisid kaebaja kambrit tähelepanelikult.

17. Seega leidis halduskohus põhjendatult, et vastustaja tegevus kaebajale ravimite

andmisel ei olnud õigusvastane ega too kaasa vastutust kaebaja saadud trauma eest.

Kaebaja apellatsioonimenetluse väited ei ole tõendatud ega vii halduskohtust erineva

järelduseni.

Seetõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

18. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109

lg 1 ls-st 4 kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

(allkirjastatud digitaalselt)