3-22-1430/52 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.01.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1430

Haldusasi

X. X-i kaebus Tallinna Vangla 09.05.2022 käskkirja

nr 5-2/22/182 ja 08.06.2022 vaideotsuse nr 5-

15/22/158-2 tühistamiseks ning kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X. X

Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Ann-Enel Valter

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 02.03.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X. X-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X. X-i taotlus täiendavate tõendite kogumiseks.

2. Jätta X. X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.03.2023

otsus muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 03.03.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-22-1430

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla määras 21.01.2022 käskkirjaga nr 5-3/22/89 X. X-i (kaebaja)

majandustöödele abitööliseks alates 24.01.2022 kuni 24.06.2022.

2. Tallinna Vangla

määras 09.05.2022

käskkirjaga

nr 5-2/22/182 kaebajale

distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise 16 ööpäevaks, sest kaebaja ei täitnud

19.04.2022 kella 20.30 paiku vanglaametniku korraldust asuda tööle majandustöödele (teha

sisekoristustöid). Kaebaja põhjendas keeldumist asjaoluga, et oli sel päeval vangla poes juba

piisavalt tööd teinud ega jaksanud enam. See ei ole objektiivne takistus. Kaebajal ei olnud

vangistusseadusest (VangS) tulenevaid aluseid keelduda vanglaametniku korralduse

täitmisest. Karistuse määramisel tuleb mh arvestada, et seadusandja on pidanud

kinnipeetavate töötamist oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, töötamisest keeldumist

peetakse vanglas üldiselt raskeks rikkumiseks, distsiplinaarkaristusel peab olema heidutav

mõju ja kaebajat on varem korduvalt karistatud tööle asumisest keeldumise eest, viimati

kartserikaristusega 14 päevaks. Kaebaja ei ole teinud varasematest karistustest asjakohaseid

järeldusi. Kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.

3. Kaebaja esitas vaide, mille Tallinna Vangla jättis 08.06.2022 vaideotsusega nr 5-

15/22/158-2 rahuldamata. Vanglal oli õigus rakendada kaebajat majandustöödele ka pärast

õhtust loendust ja juhul, kui kinnipeetav on juba teinud päeval tööd. Päeval töötamine (kokku

6 tundi ja 45 minutit, vahepeal lõunapaus 1 tund ja 15 minutit) kinnitab, et kaebajal puudusid

tervisest tulenevad takistused õhtul majandustööde tegemiseks. Väsimus ei ole tööst vabastav

asjaolu ja meedik ei pidanud kaebajat 19.04.2022 õhtul eraldi üle vaatama. Kaebaja tegi

päeval keskmise koormusega tööd.

4. Kaebaja esitas Tallinna Vanglale 22.09.2022 taotluse hüvitada mittevaraline kahju seoses

09.05.2022 käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse täitmise ja kartserikambri

tingimustega.

5. Tallinna Vangla jättis 14.11.2022 vastusega nr 5-37/22/143-2 kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

Kaebaja paigutati kartserisse õiguspäraselt. Kartseris hoidmine iseenesest pole inimväärikust

alandav ning kaebajale ei kaasnenud sellega ülemääraseid piiranguid ja kannatusi.

Kaebaja kandis distsiplinaarkaristust osakonna OK4 kambrites 4k-OK4-06 ja 4k-OK4-11.

Kambrid vastasid VangS §-s 45 ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 7 lg-s 4 sätestatud nõuetele. Mõlema kambri pindala on 7,83 m2

ning kaebaja viibis kambris üksi.

Tagantjärele ei ole võimalik tuvastada täpset temperatuuri neis kambrites, kuid kaudsete

tõendite põhjal on alust arvata, et temperatuur oli nõuetekohane (s.o vähemalt 18 ºC). Tallinna

Vanglas on ühtne küttesüsteem, mis tagab nõuetekohase temperatuuri. 2022. a-l mitmel korral

tehtud mõõtmiste kohaselt jäi temperatuur vahemikku 22–23,4 ºC. Riigi Kinnisvara AS

kinnitusel oli küttesüsteem kaebaja kartserikaristuse kandmise ajal töökorras. Tuleb eeldada,

et kui kaebajal oleks olnud külm, pöördunuks ta selle probleemiga vangla poole, kuid selliseid

pöördumisi ei ole registreeritud. Kaebaja kandis kartserikaristust 2022. a mais ja juunis, kui

ilmad olid juba päikesepaistelised ja soojad. Kaebaja kandis riietust, mis oli ette nähtud

kartserikaristuse kandmise ajaks (T-särk, pikad dressipüksid ja pikkade varrukatega

dressipluus). See riietus ei erine oluliselt kinnipeetava tavavormist.

2(10)

3-22-1430

VSKE § 7 lg 4 ja Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.6 kohaselt ei ole kartserikambris päevasel

ajal madratsit ja voodiriideid, v.a kui selleks on arsti ettekirjutus. Kaebajal puudusid tervisest

tulenevad näidustused ning kaebaja ei vaidlustanud kartseris viibimise ajal madratsi ja

voodiriiete puudumist. Kartserikaristus eeldabki tavapärasest rangemat režiimi, kuigi erisused

ei ole suured. Kaebaja kandis kartserikaristust kahes osas, mis mõlemad olid lühemad kui 14

päeva.

Õigusaktide kohaselt on vanglal õigus teha kinnipeetava kambris tema enda või teiste elu ja

tervise või vangla julgeoleku tagamise huvides elektroonilist järelevalvet. Ka kambrites 4k-

OK4-06 ja 4k-OK4-11 on olemas elektroonilise järelevalve süsteem, kuid kaamerad

lülitatakse sisse põhjendatud vajadusel ja korralduse alusel, mis registreeritakse vangiregistris.

Kaamerate sisse- ja väljalülitamise kohta jääb logina elektrooniline jälg. Kaebaja

elektrooniliseks jälgimiseks ei ole korraldust antud ning videokaamera ei ole neis kambrites

kaebaja seal viibimise ajal töötanud. Seda kinnitavad vangiregistri andmed, videokaamerate

logid ja esimese üksuse juhi 09.11.2022 e-kiri.

Õigusaktid ei sätesta täpseid nõudeid vangla tualetile ja kambri sisustuse paiknemisele.

Kõnealustes kambrites ei olnud WC-pott eraldi ruumis või seintega eraldatud, kuid kaebaja

õiguste riive oli väheintensiivne. Kaebaja oli neis kambrites üksi. Kaebaja ei väida, et keegi

oleks sisenenud kambrisse ajal, kui ta kasutas tualetti. Kaamerad ei olnud samuti sisse

lülitatud. Kaebajale oli kambris kättesaadav puhas voolav vesi ning ta sai kasutada dušši.

Kaebajat toitlustati kooskõlas õigusaktides ettenähtud nõuetega. Kaebajale pakutud menüü ei

erinenud tavarežiimil pakutavast menüüst. Vangiregistri järgi ei olnud kaebajal

kartserikaristuse kandmise ajal kaebusi toidu koguse või kvaliteedi kohta. Kuna kaebajat ei

ole enne ja pärast kartserikaristust kaalutud, ei ole võimalik tagantjärele tuvastada, kas tema

kehakaal langes. Kui kehakaal langes, on tõendamata, et selle põhjustas vangla pakutava toidu

vähesus. Kaebaja kehakaalu võis mõjutada see, et kartserikambris ei saanud ta süüa vangla

kauplusest soetatud isiklikku toitu. Kaebaja kurtis 29.05.2022 (mil ta viibis tavarežiimil)

väsimust ja kahtlustas endal diabeeti, kuid vereanalüüsi näidud olid kõik normi piires ja raviks

puudus vajadus.

6. X. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada

Tallinna Vangla 09.05.2022 käskkiri ja 08.06.2022 vaideotsus ning hüvitada mittevaraline

kahju 800 eurot.

Tallinna Vangla on rikkunud uurimiskohustust ning ebaõigesti järeldanud, et kui kinnipeetav

suutis teha terve päeva tööd, siis suudab ta õhtul veel koristada. Kuigi kaebaja teatas valvurile,

et ta on päevasest tööst kurnatud, ei kutsunud valvur välja meedikut, kes oleks hinnanud

kaebaja tervislikku seisundit. Arst hindas kaebaja töövõimelisust enne 21.01.2022 käskkirja

andmist, mitte sellel õhtul, kui kaebaja keeldus tööst. Kaebaja on juba peaaegu 50-aastane ja

tema jõuvarud ei ole enam sellised, nagu 20 aastat tagasi. Vangla tugineb tööülesannete

raskuse hindamisel üldistele kriteeriumitele, kuid ei arvesta töökoormuse mõju konkreetsele

isikule. Vangla on ebaõigesti järeldanud, et kinnipeetavat võib tööle rakendada pärast õhtust

loendust ning ka juhul, kui kinnipeetav on juba sellel päeval tööd teinud. Selline tõlgendus

viitab sunnitööle. Õiguskantsler on 10.08.2021 arvamuses nr 16-4/211408/2105134 märkinud,

et

kinnipeetavate

kartserikaristuse

ähvardusel

tööle

sundimine

mõjub

võimudemonstratsioonina olukorras, kus vanglal ei ole kõigile tööd pakkuda.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on põhjendatud, sest kartserikaristuse täideviimise

tingimused rikkusid inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3 ning

olid inimväärikust alandavad. Kuigi Tallinna Vangla võimaldas kaebajal kanda 16-päevast

kartserikaristust kahes osas (10+6 päeva) koos vahepealse 8-päevase „kosumispausiga“, ei ole

tegemist lühiajalise kartserikaristusega. Kaebaja kandis distsiplinaarkaristust eluosakonna

3(10)

3-22-1430

kambrites, mis on ehituselt ja pindalalt pigem mõeldud nn rahustuskambriteks, kus

kinnipeetav viibib vaid tunde, mitte päevi. Tallinna Vanglas on olemas spetsiaalne

kartseriosakond violetses majas, kus on korralikud kartserikambrid, milles on küllaldaselt

liikumisruumi, lauaplaat ja istepink on kaetud puitplaadiga, metallist voodi on statsionaarselt

põranda külge kinnitatud, WC-pott on varjatud kõrge müüriga, seinal on kolm nagi. On

mõistetamatu, miks on eluosakondade kartserikambrid nendest sedavõrd erinevad. Isegi kui

vastab tõele, et vaidlusaluste kartserikambrite pindala on 7,83 m2, on reaalne liikumisruum

alla 3 m2. Õiguskantsler on 10.08.2021 arvamuses nr 16-4/211408/2105134 leidnud, et on

ülemäärane keelata inimesel kasutada kartseris viibides päevasel ajal voodit ja piirata

lugemisvõimalusi. Kartserikambri WC on kaamera vaateväljas. Vaidlusalustes

kartserikambrites kasutatakse nii visuaalset kui ka elektroonilist jälgimist. Kuigi pidev

jälgimine vanglas on tavapärane, ei tohi see olla sedavõrd ulatuslik, et võimaldab jälgida

kinnipeetava tegevust WC-potil. Sel viisil elektroonilise jälgimise kasutamine on

inimväärikust alandav. Kuigi vangla on vaidlusalusel perioodil videojälgimist eitanud, tekitab

kaebajale otse kaamera all WC-potil istumine psühholoogilist ebamugavustunnet ning

alavääristab teda. Kartseris viibija ei tea, kas kaamera töötab või mitte. Vaidlusalusel

perioodil olid kartserikambrid jahedad ning kaebajal oli külm. Riigi pakutav toit oli kasin,

mistõttu võttis kaebaja kaalust alla ja kaotas jõudu. Hommikusel ja õhtusel voodivarustuse

lattu viimisel tekkis kaebajal peapööritus.

7. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde.

8. Tallinna Halduskohus

jättis 02.03.2023

otsusega

kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus nõustus vaidlustatud

käskkirjas ja vaideotsuses ning vastustaja 14.11.2022 vastuses toodud põhjendusega (HKMS

§ 165 lg 2).

Distsiplinaarkaristus

Kinnipeetav on kohustatud töötama, kui seadus ei sätesta teisiti (VangS § 37 lg 1). Kooskõlas

VangS § 37 lg-ga 2 ei ole kohustatud töötama mh kinnipeetavad, kes ei ole tervislikel

põhjustel võimelised töötama. Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (VangS

§ 37 lg 3). Vanglateenistus kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades

kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi, ning kui kinnipeetavat ei ole võimalik

kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel (VangS § 38 lg

1). Vangla majandustöödel töötamine erineb olemuslikult töötamisest töölepingu alusel, sest

kinnipeetaval on seadusest tulenevalt kohustus töötada ning tegemist ei ole seaduses

sätestatud erandiga, mil tööle määramiseks on vajalik kinnipeetava nõusolek (VangS § 37 lg

5). Seega olukorras, kus ei esine töökohustust välistavaid asjaolusid (VangS § 37 lg 2), ei ole

kinnipeetaval õigust keelduda vangla määratud tööst.

Kaebaja võrdlus sunnitööga on alusetu. Põhiseaduse §-st 29 tuleneb küll, et isikul on õigus

vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, kuid samas on ka märgitud, et seadus võib

sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Nimetatud põhiseaduse sättest tuleneb

tahtevastasele tööle sundimise keeld, kuid see ei laiene mh tööle, mida seaduse alusel ja

korras peab tegema süüdimõistetu. Seega on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga

põhiõigusega, mida võib piirata seaduslikel alustel. Kinnipeetavate puhul on nende õigus

vabalt valida töökohta piiratud VangS-i eelpool viidatud sätetega.

Kaebaja oli Tallinna Vangla 21.01.2022 käskkirjaga määratud ajavahemikuks 24.01.2022–

24.06.2022 vangla majandustöödele. Kaebaja tervisekaardist selgub, et tema tervislik seisund

võimaldab tal teha vangla majandustöid. Seda, et kaebaja töövõimelisus ei olnud varasema

hinnanguga võrreldes oluliselt muutunud, kinnitab asjaolu, et kaebaja töötas vaidlusaluse

sündmuse ajal vangla kaupluses abitöölisena.

4(10)

3-22-1430

Kaebaja ei eita töötamisest keeldumist, kuid leiab, et keeldumine oli põhjendatud. Vastustaja

leiab õigesti, et kaebaja väidetav väsimus ei olnud tervislik seisund, mis välistaks töötamise

või vajanuks meediku kutsumist. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et asjaolu, et kaebaja

töötas ajavahemikel kell 8.30–11.30 ja kell 12.45–16.30 vangla kaupluses (keskmise

töökoormusega), ei vabasta teda hiljem majandustöödel osalemisest. Vangla majandustööd on

olemuselt lihtsad koristustööd, mis ei nõua ülemäära suurt füüsilist pingutust. Kõnealune

olukord on võrreldav sellega, kui vabaduses töötav inimene saabub pärast tööpäeva koju ning

asub kodu koristama. Ka vastustaja esitatud tõendid samal õhtul korvpalli mängimise kohta

tõendavad, et kaebaja väidet kaupluses töötamisest tingitud kurnatusest ja jõuetusest ei saa

pidada tõsiseltvõetavaks. Kaebajal võis pärast kaupluses töötamist ja korvpalli mängimist

ning pärast õhtuste hügieenitoimingute lõpetamist olla mõnevõrra ebamugav majandustöödele

minna, kuid tegemist ei olnud asjaoludega, mis andnuks kaebajale õiguse tööst keelduda.

Seega puudusid VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alused, mis oleksid välistanud kaebaja töötamise

kohustuse. Samuti ei olnud tegemist olukorraga, kus kaebaja tulnuks VangS § 38 lg 22 alusel

töökohustust vabastada, kuna ta ei ole võimeline töökohustust täitma.

Vanglateenistuse ametnikul oli õigus anda kaebajale korraldus tööle asumiseks ning selline

korraldus ei vasta tühise haldusakti tunnustele. Kaebuse asjaolusid ja kohtule esitatud

tõendeid arvestades on kinnipeetavale etteheidetav distsiplinaarsüütegu tõendatud. Sellises

olukorras on vanglal avar kaalumisruum otsustada karistamise vajalikkus ning valida

õiguspärase kaalumise tulemusel kohane karistusliik ja -määr (vt nt Riigikohtu 19.05.2017

otsus nr 3-3-1-10-17, p 16).

Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas põhjendanud nii karistamise vajalikkust kui ka karistuse

valikut, märkides, et viimati määrati kaebajale tööle asumisest keeldumise eest karistuseks

kartserisse paigutamine 14 ööpäevaks. Kaebaja ei ole teinud varasematest karistustest

asjakohaseid järeldusi. Kaebajat tuli sel korral karistada rangemalt, et anda tugevamalt märku

kaebaja rikkumise olulisusest ja mõjutada teda hoiduma edasisest korrarikkumisest.

Käskkirjas on põhjendatud, miks on õige määrata kaebajale distsiplinaarkaristuseks 16

ööpäeva pikkune kartserikaristus. Vastustaja kaalutlused on asjakohased ja arusaadavad.

Kinnipeetava eelnevad samaliigilised rikkumised iseloomustavad tema käitumist ja suhtumist

õiguskorda, sh vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini ning viitavad

süstemaatilisele allumatusele. Vastustaja on kooskõlas VangS § 63 lg-ga 3 võtnud

distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Toime pandud

distsiplinaarsüüteol on negatiivne mõju vangla distsipliinile. Kartserisse paigutamist tuleb

karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel ja nii lühiajaliselt kui võimalik (vt ka

Riigikohtu 22.03.2006 otsus nr 3-3-1-2-06, p 11). Samas on kohtupraktikas korduvalt leitud,

et kinnipeetava mitteallumine tööle asumise korraldustele on raske rikkumine. Seadusandja on

VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud kinnipeetavate töötamist oluliseks taasühiskonnastamise

viisiks, mistõttu seab töökohustuse täitmisest keeldumine ohtu vangistuse eesmärkide

saavutamise (vt Riigikohtu 10.10.2017 otsus nr 3-15-3133, p 17). Kaebaja on selgitanud, et

kandis karistuse kahes osas ning nende vahel oli 8 päeva pikkune „kosumispaus“ avatud

osakonnas. Eeltoodut arvestades saab 16 päeva pikkust kartserikaristust pidada

proportsionaalseks.

Distsiplinaarmenetlus toimus vastavalt VangS § 64 nõuetele. Kaebajat teavitati

distsiplinaarmenetluse alustamisest ja talle tutvustati asjakohaseid dokumente. Kaebajale anti

võimalus anda selgitusi ning kaebaja on seda võimalust kasutanud. Talle tutvustati 05.05.2022

distsiplinaarmenetluse protokolli, milles sisaldus karistamisettepanek. Kaebaja ei esitanud

protokollile vastuväiteid. Karistus on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul.

Kahjunõue

5(10)

3-22-1430

Kaebaja on seisukohal, et talle määratud kartserikaristuse täitmine ja kartserikambri

tingimused olid õigusvastased ning sellega tekitati talle mittevaralist kahju (alandati tema

inimväärikust).

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3,

4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Füüsiline isik võib nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1).

Hüvitamisnõue on põhjendamatu. Kuna kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri

on õiguspärane, ei saa kartserikaristuse kohaldamist iseenesest pidada õigusvastaseks ja

väärikust alandavaks. Kuigi kaebajale määratud kartserikaristus ületas 15 päeva, ei ole põhjust

pidada seda pikaajaliseks, kuna see pöörati täitmisele kahes osas (vrd Riigikohtu 08.12.2021

otsus nr 3-18-1895, p 22). Haldusasja materjalidest ei nähtu, et vastustajal tulnuks järgida

kõrgendatud nõudeid seoses kaebaja terviseseisundi jälgimise või üksikvangistusega

kaasnevate mõjutuste leevendamisega.

Kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse

kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui

need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega (VangS § 41 lg 1). Kinnipeetava

inimväärikust alandavaks tuleb pidada selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega

kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse

võtta nende kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes

tingimustes peeti.

Siinsel juhul ei olnud kartserikambrite (olme)tingimused sellised, mis viitaksid inimväärikust

alandavale kohtlemisele. Vastustaja on õigesti märkinud, et kinnipeetaval puudub subjektiivne

õigus valida kambrit. Nimetatud põhimõte kohaldub ka kartserikambrile. Eluosakonna juures

asuvad kartserikambrid, milles kaebajat kinni peeti, vastavad nii põrandapinna kui ka

sisustuse osas õigusaktide nõuetele. Ainuüksi asjaolu, et need kambrid võivad olla mõnevõrra

teistsugused kui nn kartseriosakonnas asuvad kambrid, ei muuda kaebaja kinnipidamise

tingimusi õigusvastaseks. Temperatuuri osas on vastustaja põhistanud, et kartserikambrite

temperatuur vastas vaidlusalusel ajal nõuetele. Kohtul ei ole alust neis selgitustes kahelda.

Vastustaja on välja toonud, et kinnipeetavat on võimalik kambris elektrooniliselt jälgida, kuid

kaamera lülitatakse sisse vaid põhjendatud vajadusel, kui selleks on antud korraldus, mille

kohta tehakse märge vangiregistris. Kaamerate sisse- ja väljalülitamise kohta jääb logina

elektrooniline jälg. Vastustaja on kinnitanud, et kaebaja suhtes ei kohaldatud kartserikambris

videojärelevalvet. Seega ei ole vastustaja tegutsenud õigusvastaselt. Tualetti kasutades

kaamera nägemine võis sõltumata kaamera mittetöötamisest tekitada kaebajas

ebamugavustunnet, kuid üksnes (väljalülitatud) kaamera olemasolu kambris ei ületa lävendit,

mis annaks aluse pidada vangla tegevust inimväärikust alandavaks. Kaebaja väited toitlustuse

ebapiisavuse ja sellest tuleneva negatiivse mõju kohta tervisele on vastustaja ümber lükanud,

viidates mh kaebaja tervisekaardi andmetele. Vastustaja on õigesti märkinud, et õiguskantsleri

arvamused või rahvusvaheliste organisatsioonide soovitused ei ole kohustuslikud. Pelgalt

asjaolu, et vangla on kartserikaristuse täideviimisel soovitusest osaliselt hälbinud, ei tähenda,

et tegemist oleks kaebaja inimväärikust alandava kohtlemisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. X. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega

rahuldada tema kaebus.

6(10)

3-22-1430

Kaebaja keeldus koristustöödest tervislikel põhjustel (VangS § 37 lg 2). Kaebaja oli

varasemast tööpäevast ja sellele järgnenud korvpallimängust nii kurnatud, et ta ei jaksanud

õhtul enam tööd teha. Valvur ei kutsunud meedikut, kuigi kaebaja seda taotles, ning ei

vaadanud kaebajat ka ise visuaalselt üle (korraldus anti raadio kaudu). Kaebaja tajus vanglas

töötamist sunnitööna, mis on põhiseaduse § 29 kohaselt keelatud. Kaebaja põdes 2022. a

veebruaris läbi COVID-19, kuid töötamisega seotud tervisekontroll toimus 2020. a-l.

Kaebajale pakuti 19.04.2022 mittetöötava kinnipeetava menüüd, mistõttu pole üllatav, et

kaebaja oli õhtuks väga väsinud. Halduskohtu võrdlus kodu koristamisega ei ole asjakohane,

sest „koduna“ saanuks käsitada kaebaja kambrit, mitte tervet osakonda.

Kahjunõude lahendamise põhjendused on vastustaja poole kaldu ja kaebaja väited on jäänud

tähelepanuta. Kohus ei ole vangla väiteid sisuliselt kontrollinud, eelkõige ei küsinud

halduskohus välja vangla projekte ega selgitanud välja, miks eluosakonnas asuvad

kartserikambrid on nii erinevad n-ö kartseriosakonna kambritest. Kambrid, milles kaebaja pidi

distsiplinaarkaristust kandma, alandasid tema inimväärikust. Tegelikku liikumisruumi oli

kambrites kindlasti vähem kui 3 m2. Kaebajal oli kartserikambris külm ja temalt võeti päeva

ajaks ära tekk, mille sisse end mässida. Jopet ei lubatud kanda ja teed ei saanud samuti keeta.

Kaamera all tualetis käimine on inimväärikust alandav. Lisatoidu ostmise võimaluseta jääb

inimene Tallinna Vanglas nälga. Perearstile pääsemise järjekorrad on vanglas pikad.

10. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Kaebaja taotlus nõuda vastustajalt välja andmed kinnipeetavatele 19.04.2022 pakutud

toidu ja selle kalorsuse kohta ning Tallinna Vangla projekt jääb rahuldamata, sest neil

tõenditel ei ole asja lahendamisel tähtsust (HKMS § 62 lg 2; vt täpsemalt allpool).

12. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4).

Distsiplinaarkaristus

13. Tallinna Vangla määras 21.01.2022 käskkirjaga kaebaja ajavahemikul 24.01.–

24.06.2022 vangla majandustöödele abitööliseks. See käskkiri oli 19.04.2022 seisuga kehtiv

haldusakt, mis oli kaebajale täitmiseks kohustuslik (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg

2) ning siinses asjas ei saa selle õiguspärasust enam kahtluse alla seada. Ringkonnakohus

märgib siiski, et VangS § 37 lg 3 (21.01.2022 kehtinud redaktsioonis) kohaselt pidi

kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks tegema arst ning arsti otsus oli siinsel juhul

olemas (vt väljavõte kaebaja haigusjuhtudest, dtl 65). Vanglas töötamine ei ole üldjuhul ohtlik

tegevus, mis eeldaks igakordset arstlikku kontrolli vahetult enne tööle määramist. Tegemist

on üldise ennetava töövõime tuvastamisega, et vangla teaks, kas ja millistele töödele on

võimalik kinnipeetavat määrata (vt Riigikohtu 03.03.2023 otsus nr 3-20-2194, p 10). Seega

pole tähtsust, et arst kontrollis kaebaja töövõimelisust juba 2020. a-l.

14. Vaidlust ei ole selle üle, et vanglateenistuse ametnik andis kaebajale 19.04.2022 kella

20.30 paiku korralduse asuda koristustöödele, kuid kaebaja ei täitnud seda korraldust. Kaebaja

ei väida ja ka ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et vanglaametniku 19.04.2022 korraldus

asuda tööle oli tühine (HMS § 63 lg 2). Kinnipeetaval on aga õigus keelduda tööst ning

vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada ka juhul, kui

esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest, sh kui kinnipeetav ei ole võimeline töötama

tervisest tulenevatel põhjustel (p 3).

15. Kaebaja väidab, et 19.04.2022 koristamistöödest keeldumise põhjuseks oli kurnatus,

mis tekkis järgmiste asjaolude koosmõjul: tööpäev vangla kaupluses, sellele järgnenud

7(10)

3-22-1430

korvpallimäng, kaks kuud varem läbi põetud COVID-19, 19.04.2022 pakutud liiga kasin toit

ja hiline kellaaeg. Kaebaja hinnangul andis kurnatus aluse keelduda koristustöödest VangS §

37 lg 2 p-s 3 sätestatud alusel. Kaebaja heidab vastustajale ette, et kohale ei kutsutud

meedikut, kes oleks hinnanud kaebaja tervislikku seisundit.

16. Kaebaja seisukohaga ei saa nõustuda. Distsiplinaarmenetluse materjalide kohaselt viitas

kaebaja 19.04.2022 õhtul tööle asumisest keeldumise põhjendusena tõepoolest väsimusele ja

kurnatusele, kuid ei toonud välja selliseid tervisest tulenevaid asjaolusid, mille tõttu oleks

vanglaametnikul tulnud tervishoiutöötaja viivitamata kohale kutsuda. Kohtumenetluses ei ole

kaebaja samuti maininud mingeid tõsisemaid terviseprobleeme peale 2022. a veebruaris läbi

põetud COVID-19. Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks enne 19.04.2022 kaevanud selle

haiguse läbipõdemisest tingitud kurnatuse üle, mis takistas tal töö tegemist. Kaebaja märkis

16.11.2022 seisukohas, et käis perearstile väsimust kurtmas alles 29.05.2022, s.o enam kui

kuu aega pärast vaidlusalust distsiplinaarsüütegu.

17. Kaebaja töötas 19.04.2022 vangla poes abitöödel kell 8.30–11.30 ja kell 12.45–16.30

ning vangla hinnangul oli tegemist keskmise koormusega tööga. Kaebajal oli seega võimalik

tööst puhata lõuna ajal ja ka pärast vangla poes töötamise lõpetamist. Puuduvad tõendid, et

kaebajal oleks olnud 19.04.2022 või ka hiljem etteheiteid vangla toidu kogusele või

kvaliteedile. Selle päeva menüüde väljanõudmine ei ole siinse asja lahendamiseks vajalik, sest

igal juhul ei takistatud väidetavalt liialt kasin toit kaebajal pärast tööpäeva (ajavahemikul kell

18.37–19.40) üksuse palliplatsil korvpalli mängimast. Kellaaeg 20.30 ei olnud lihtsamate

koristustööde tegemiseks ülemäära hiline ja vangla igapäevaelu arvestades võib olla vaja teha

majandustöid ka siis, kui teised kinnipeetavad viibivad juba oma kambrites (vt ka Riigikohtu

14.11.2012 otsus nr 3-3-1-44-12, p 19). Kaebaja ei väida ja ringkonnakohtul puudub samuti

alus arvata, et kell 20.30 antud tööle asumise korralduse tulemusel ei oleks kaebajale tagatud

piisavalt uneaega. Halduskohus on seda põhjendatult võrrelnud olukorraga, kus vabaduses

viibivad inimesed teevad pärast päevatööd ja tunniajast treeningut õhtul kodus veel erinevaid

koristustöid. Halduskohus selgitas õigesti ka seda, et kinnipeetavalt töö nõudmine ei ole

sunniviisiline töö, mis oleks vastuolus rahvusvahelise õiguse või põhiseaduse § 29 lg-ga 2 (vt

ka Riigikohtu 15.04.2020 otsus nr 3-18-360, p 17).

18. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et kaebaja võis küll olla 19.04.2022 õhtul

väsinud, kuid pole alust arvata, et tal oli lihtsa iseloomuga koristustööst keeldumiseks tegelik

tervisest tulenev takistus. Koristamine ei ole väga suurt füüsilist jõupingutust nõudev töö ja

seda saab teha ka juhul, kui inimene ei ole kõige paremini välja puhanud ja reibas. Ainuüksi

kaebaja enda hinnang, et tema tervislik seisund ei võimaldanud tal 19.04.2022 õhtul tööle

asuda, ei saanud olla õiguspäraseks aluseks keelduda tööle asumisest. Kuna tööle asumisest

keeldumist õigustavaid asjaolusid VangS § 37 lg 2 p 3 tähenduses ei esinenud, siis oli kaebaja

keeldumine teha tööd ja mitte kuuletuda vanglateenistuse ametnikule vastuolus VangS § 67 p-

ga 1 ja § 37 lg-ga 1. Seega esines alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks.

19. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et vastustaja on teostanud kaebajale karistuse

määramisel kaalutlusõigust nõuetekohaselt ning karistuse liik ja määr on proportsionaalsed.

Puudub vajadus neid põhjendusi korrata. Tööst keeldumisega olukorras, kus keeldumiseks

puudus õiguspärane alus, on kaebaja jätnud täitmata vanglaametniku seadusliku korralduse

ning rikkunud sellega VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust. Pole vaidlust, et sarnaste

süütegude eest on kaebajat varem korduvalt karistatud. Riigikohtu pikaajalise praktika

kohaselt loetakse tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist raskeks rikkumiseks

(08.12.2021 otsus nr 3-18-1895, p 19). Vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtinud VangS §

63 lg 1 p 4 kohaselt võis kinnipeetavale määrata karistuseks kartserisse paigutamise

maksimaalselt 45 päevaks. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine

16 päevaks, võttes arvesse, et kaebaja oli juba varem korduvalt keeldunud korraldusest asuda

8(10)

3-22-1430

tööle ning viimati määrati talle selle eest distsiplinaarkaristuseks 14 päevaks kartserisse

paigutamine. Ringkonnakohus ei näe kehtivas õiguses muid mõjutusvahendeid, mis oleks

kaebaja puhul olnud tõhusad. Pole vaidlust, et distsiplinaarkaristus viidi täide kahes osas

selliselt, et sinna vahele jäi 8 päeva, mil kaebaja viibis tavarežiimil.

20. Eelneva põhjal on vastustaja 09.05.2022 käskkiri ja 08.06.2022 vaideotsus õiguspärased

ning nende tühistamiseks ei ole alust.

Kahjunõue

21. Kaebaja leiab, et vastustaja tekitas talle distsiplinaarkaristuse täitmisega mittevaralist

kahju, mis seisnes kaebaja inimväärikuse alandamises.

22. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

mh süüliselt väärikuse alandamise korral. Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid

kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (VangS §

41). Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta nende kumulatiivset mõju ja

ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (nt Riigikohtu

19.06.2012 otsus nr 3-3-1-18-12, p 25). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja

ei alandanud kaebaja inimväärikust. Kaebaja kordab apellatsioonkaebuses väiteid, millele

halduskohus on juba asjakohaselt ja piisava põhjalikkusega vastanud.

23. Vastustaja andmetel oli mõlema kambri pindala 7,83 m2 ning kaebaja viibis neis

üksinda. Õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tulenenud kohustust tagada kaebaja enam kui 3

m2 põrandapinda lisaks kambri sisustuse alla jäävale pinnale (välja arvatakse üksnes kambris

asuva WC alune pind, vt Riigikohtu 16.03.2017 otsus nr 3-3-1-83-16, p 11). Kui kambripinda

ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m2, tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3

nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega.

24. Pole vaidlust, et kaebaja kandis 16 päeva pikkust kartserikaristust kahes osas (kaebaja

kinnitusel 10+6 päeva, mille vahele jäi 8 päeva n-ö tavarežiimil). Seega oli tegemist

suhteliselt lühikest aega kestnud üksikvangistusega.

25. Kuigi mõlemas kambris olid olemas kaamerad kinnipeetava elektrooniliseks

jälgimiseks, on vangla kinnitanud, et kaebaja seal viibimise ajal kaamerad ei töötanud. Vangla

14.11.2022 vastusest saab järeldada, et videokaamerate kasutamise kohta puudub

vangiregistris märge ning videokaamerate sisse- ja väljalülitamist ei kinnita ka logid.

Tualetitoimingud kambris võisid olla kaebaja jaoks sellegipoolest ebamugavad, kuna kaebaja

ei teadnud, kas kaamerad tegelikult töötavad või mitte, kuid faktiliselt kaebajat

tualetitoimingute ajal elektrooniliselt ei jälgitud. Kaebaja viibis kambris üksi, mistõttu ei

pidanud ta tualetti kasutama teiste kinnipeetavate juuresolekul. Ükski vanglaametnik ei

sisenenud kaebaja kambrisse ajal, kui ta kasutas tualetti. Kaebaja sai kambris kasutada puhast

voolavat vett ja väljaspool kambrit duši all käia.

26. Kaebaja ei väida, et ta oleks pöördunud kartserikaristuse kandmise ajal vastustaja poole

seoses kambri liiga madala temperatuuri, ebapiisava toidu või tervise probleemidega ning

vangla jättis tema pöördumised tähelepanuta. Vangla on kindlaks teinud, et vangla ühtne

küttesüsteem töötas kaebaja kartserikaristuse kandmise ajal tavapäraselt, kambrite

temperatuur ületas küttesüsteemi korrektse töötamise korral (sh 2022. a erinevatel aegadel

tehtud mõõtmiste tulemusel) õigusaktidega minimaalselt nõutava ja kaebajale

kartserikaristuse ajaks antud riietus (sh dressipüksid ja pikkade varrukatega dressipluus) ei

erinenud oluliselt tavarežiimil viibivate kinnipeetavate riietusest. Seega ei ole usutavad

kaebaja väited, et ta pidi kambris pidevalt külmetama. Asja materjalide kohaselt ei olnud

kaebajal sellised erivajadusi, millest tulenevalt saaks madratsi ja voodiriiete puudumist

päevasel ajal lugeda tema inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. Kuigi kaebajal ei olnud

9(10)

3-22-1430

võimalik tarbida kartserikaristuse kandmise ajal enda soetatud lisatoitu, on ilmselgelt

liialdatud tema väide, et lisatoiduta jääb inimene Tallinna Vanglas nälga. Pole tuvastatud, et

Tallinna Vanglas kinnipeetavatele pakutav toit ei vastaks sotsiaalministri 31.12.2002

määruses nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ ettenähtud nõuetele. Kaebajale oli

tagatud soe toit kolm korda päevas vastavalt ettenähtud toidunormile.

27. Need asjaolud, mida vastustaja on põhjalikult analüüsinud 14.11.2022 vastuses

kahjunõudele koos viidetega asjakohastele õigusaktidele, kinnitavad kogumis, et kaebajat ei

ole koheldud inimväärikust alandavalt.

28. Halduskohus selgitas õigesti, et kui eluosakonnas asuvad kambrid, kus kaebaja kandis

distsiplinaarkaristust, vastasid VangS-s ja selle alusel antud õigusaktides kehtestatud

kartserikambrile esitatavatele nõuetele ega alandanud kaebaja inimväärikust, siis ei ole

tähtsust, et kaebajat ei paigutatud distsiplinaarkaristuse kandmiseks n-ö kartseriosakonda,

mille sisustus ja muud tingimused on kaebajale meelepärasemad.

29. Kokkuvõttes jättis halduskohus kahjunõude õigesti rahuldamata.

Menetluskulud

30. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude

väljamõistmist. Seega jäävad menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)