3-22-294/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.01.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-294

Haldusasi

N.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.01.2022

otsuse nr 4.2-1/2930-2 tühistamiseks või alternatiivselt

osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja N.G , esindaja Irina Dzjuba

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristin

Annsoo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.02.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

N.G apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tagastada N.G-le tema 10.01.2025 menetlusdokumendi lisa.

2. Jätta N.G apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.02.2023

otsus muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

hiljemalt 03.03.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 2).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-22-294

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N.G-le (kaebaja) oli väljastatud relvaluba nr DL10008129 kehtivusega kuni 12.05.2025,

millele olid kantud jahipidamise otstarbel erinevad sile- ja vintraudsed püssid ning

jahipidamise ja enese ning vara kaitseks püstol ja revolver.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) peatas 29.03.2021 otsusega nr 4.2-1/2930-1 kaebaja

relvaloa kehtivuse, sest teda kahtlustati karistusseadustiku (KarS) § 263 lg 1 p-s 2 sätestatud

kuriteo toimepanemises (avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine, kui see on toime

pandud relva või relvana kasutatava muu esemega ähvardades). Kriminaalmenetlus lõpetati

16.07.2021 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-de 202 ja § 206 alusel (avaliku

menetlushuvi puudumine ja kuna kahtlustatava süü pole suur).

3. PPA lõpetas 06.01.2022 otsusega nr 4.2-1/2930-2 kaebaja relvaloa kehtivuse peatamise,

tunnistas relvaloa kehtetuks ning kohustas kaebajat kolme kuu jooksul võõrandama relvad ja

laskemoon või alustama nende võõrandamist. Otsuse õigusliku alusena on märgitud

relvaseaduse (RelvS) § 43 lg-d 2, 31 ja § 44 lg 6.

PPA on tuvastanud, et kaebajat kahtlustati KarS § 263 lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteo

toimepanemises. Süütegu seisnes selles, et kaebaja viibis 27.03.2021 kella 15.15 paiku

Tallinnas XXX maja juures ning karjus teiste inimeste peale, olles alkoholijoobes ja hoides

käes kirvest. Sellega rikkus kaebaja avalikku korda ja häiris sündmuskohal viibinud inimeste

turvatunnet. Kaebaja andis 28.03.2021 kahtlustatavana ütlusi, milles möönis, et oli tarvitanud

alkoholi ja kahetseb, et selline olukord tekkis. Lisaks on politsei andmebaasis registreeritud

27.02.2020 juhtum, kus kaebaja viibis Y hotelli fuajees, oli joobes ja kukkus ning ei saanud

ümbritsevast aru. Pärast tilgutitega turgutamist viis politsei kaebaja koju. Eesti Jahimeeste

Seltsilt saadud teabe kohaselt ei kuulu kaebaja jahiseltsi.

PPA selgitas kaebajale 17.12.2021 e-kirjas, et teda ennast ja teisi inimesi ohustava käitumise

tõttu esineb alus tunnistada relvaluba kehtetuks. Kaebaja ei esitanud tähtajaks vastust.

RelvS § 43 lg 31 alusel võib tunnistada relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise

isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või

omama. Kui kaebaja on tarvitanud alkoholi, ohustab tema käitumine nii teda ennast kui ka

teisi, mistõttu ta ei ole sobiv tulirelva omama. Alkoholi tarvitades muutub kaebaja käitumine

agressiivseks, ettearvamatuks ja teisi hirmutavaks. Inimene, kes tarvitab alkoholi sellisel

määral, et ei ole enam võimeline ümbritsevast aru saama, on ohtlik ka iseendale. Pole

välistatud, et mõne järgmise konflikti käigus, kui kaebaja on tarvitanud alkoholi, võib ta

kasutada ka tulirelva, kui see juhtub olema käeulatuses. Relv on kõrgema ohu allikas ja selle

omajalt eeldatakse keskmisest vastutustundlikumat käitumist. Kaebaja ei ole käitunud

relvaomanikule kohaselt ja suure tõenäosusega võib ta edaspidi käituda ettearvamatult ka

relva kasutades. Teiste isikute õigused elule, tervisele ja avalikule korrale on kaebaja õigustest

kaalukamad.

4. N.G esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA 06.01.2022 otsus

tervikuna või alternatiivselt vintraudsete püsside Remington-700-ADL, kaliiber 380 Win, nr

C6581059 ja BrnoZKK601, kaliiber 308 Win, nr 46731, püstoli Beretta-92-FS, kaliiber 9x19,

nr F76325 Z ning laskemoona osas.

Kaebajal oli 27.03.2021 vaba päev. Tal oli oma majas külm ning ta oli tarvitanud enda

soojendamiseks klaasi veini. Kaebaja läks oma kodu lähedal asuvasse poodi ja ostis pudeli

viina. Poe juurde olid kogunenud noored, kes jõid seal džinni. Kaebaja tegi neile märkuse.

Koju jõudes oli kaebajal ikka külm, kuid ta ei joonud poest ostetud viina, vaid otsustas minna

2(6)

3-22-294

naabri juurde, kes oli lubanud kaebajal võtta oma hoovist küttematerjali. Puidu tükeldamiseks

võttis kaebaja autost kaasa väikese kirve, mille tera peal oli kaitsevutlar. Naabri maja poole

kõndides möödus kaebaja uuesti poe juures olevatest noortest, kellega kaebajal tekkis

sõnavahetus. Kaebaja ei ähvardanud kedagi kirvega, kuid noorte reaktsiooni järgi sai aru, et

nad ehmusid, nähes kaebaja käes kirvest. Pärast sõnavahetust läks kaebaja koju magama.

Veidi hiljem tuli politsei ja pidas kaebaja kinni. Kaebaja tunnistas üles, et oli alkoholijoobes

ja kõndis tänaval, kirves käes, kuid kaebajale ei tulnud pähegi, et ta võis sellega häirida

tänaval kõndinud inimeste turvatunnet ja avalikku korda. Kaebaja tegi juhtunust järeldused

edaspidiseks.

Väär on PPA oletus, et kaebaja võib edaspidistes konfliktides haarata relva järele. Kaebaja on

jahimees 1983. a-st ning tal ei ole relvanõuete rikkumise eest ühtki karistust.

Kriminaalmenetlus lõpetati põhjusel, et avalik huvi puudus ja kaebaja süü ei olnud suur.

Kaebaja tööandja ja naaber iseloomustavad kaebajat positiivselt. Relvaloa kehtetuks

tunnistamine rikub kaebaja õigust vabale eneseteostusele ning tema omandiõigust, sest

kaebajal tuleb relvad võõrandada. Väär on PPA väide, et kaebaja ei kuulu jahiseltsi. Kaebaja

on MTÜ Käru Jahindusklubi liige ja on viimasel viiel aastal osalenud ühis- ja üksikjahtidel.

Kaebaja omandis on Türi vallas asuv talu, mis asub metsa sees ja mille läheduses liiguvad

metsloomad, sh metssead, hundid ja karud. Enda ja oma pere kaitseks on kaebajal vaja

vähemalt jahirelva.

5. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud otsuse põhjenduste juurde.

PPA ei saanud otsuse tegemisel võtta arvesse uusi asjaolusid ja tõendeid, mille kaebaja esitas

alles kohtumenetluses. PPA arvestas sellega, et kriminaalmenetlus lõpetati. Kaebaja

selgitused näitavad, et ta ei saa aru oma tegude ohtlikkusest ja tagajärgedest. Kaebaja väide, et

ta oli 27.03.2021 tarbinud vaid ühe klaasi veini, ei ole kooskõlas tema käitumisega tänaval.

Kaebajal ei ole seni tõepoolest relvadega seotud rikkumisi, kuid PPA on kaebajale ette

heitnud, et alkoholi tarbinuna võib tema käitumine olla ettearvamatu, sh relva käitlemisel.

Kaebaja on 1983. a-st jahimees ja relvaomanik, kuid inimese iseloom ja käitumine võivad ajas

muutuda, eriti arvestades alkoholi tarbimist. Eluliselt on usutav, et kaebaja on järjepidev

alkoholi tarvitaja (vt mh PPA andmebaasis registreeritud 27.02.2020 juhtum) ning selle

tulemusel võivad ajas muutuda ka kaebaja reaktsioonid, võimed ja iseloom. Ohu hindamine

on prognoosotsus, mistõttu ei saanud PPA täpselt teada, kuidas kaebaja tulevikus käitub, kui

ta on tarvitanud alkoholi ja satub konflikti. PPA ei andnud ega pidanudki andma kaebaja

tegudele karistusõiguslikku hinnangut, vaid selgitas kaebaja tegude põhjal välja temale

iseloomuliku käitumise, mille põhjal hindas, kas kaebaja on sobilik relva omama. PPA on ära

näidanud, et kaebajast võib lähtuda oht ja relvaloa kehtetuks tunnistamine aitab seda ohtu

ennetada.

See, et kaebaja on tubli töötaja ja sõbralik naaber, ei anna alust teha teistsugust otsust. On

usutav, et töö juures ei tarbi kaebaja alkoholi. Enda turvalisust ja oma vara on võimalik kaitsta

ka relva omamata. Seega ei ole kaebaja õigused avalikust huvist ja teiste inimeste õigustest

kaalukamad.

6. Tallinna Halduskohus

jättis

06.02.2023 otsusega

kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus nõustus vaidlustatud

haldusakti põhjendustega ega korranud neid (HKMS § 165 lg 2).

Kaebaja pole relvaomanikuna enam usaldusväärne. Kaebajat kahtlustati süüteos, mis seisnes

selles, et 27.03.2021 kella 15.15 paiku karjus ta Tallinnas tänaval teiste inimeste peale, olles

alkoholijoobes ja hoides käes kirvest. Sellega ohustas kaebaja teiste isikute turvalisust. PPA

on arvestanud asjaoluga, et kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 202 lg 1 alusel. Nimetatud

3(6)

3-22-294

alusel kriminaalmenetluse lõpetamine eeldab, et kahtlustatava või süüdistatava käitumises on

tuvastatud KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused – süüteokoosseis,

õigusvastasus ja süü (vt Tallinna Ringkonnakohtu 13.05.2019 otsus nr 3-17-2282, p 13).

Seega leidis PPA õigesti, et kaebaja on oma käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama.

Relv on kõrgendatud ohu allikas ja selle käitlejale on kehtestatud kõrgendatud nõuded, millele

kaebaja ei vasta. Asjas ei ole tuvastatud ühtki kaalukat alust, mille tõttu tuleks jätta kaebaja

relvaluba kehtima, hoolimata kaebaja käitumisest, mis ohustab teiste inimeste turvalisust. On

üldteada, et metsloomade rünnakud inimeste vastu ei ole kuigi tõenäolised ja muid selgeid

vajadusi relva omamiseks ei ole kaebaja välja toonud. Seetõttu on avalik huvi kaalukam kui

kaebaja vajadus omada relva enda turvalisuse kaitseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. N.G palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 06.02.2023 otsus ja uue otsusega

kaebus rahuldada.

PPA väited kaebajast lähtuva ohu realiseerumise kohta on oletuslikud ja teoreetilised.

Kaebajal on õigus elule ja seega ka relvale, et kaitsta ennast ning oma lähedasi ja vara.

Kaebaja omandis on Türi vallas asuv talu, mis asub metsa sees, teistest elamutest eemal.

Kaebaja käib seal suvel igal nädalavahetusel, talvel harvem. Talu lähedal liiguvad

metsloomad, sh hundid ja karud. Alusetu on väide, et metslooma rünnak on ebatõenäoline.

Seepärast on kaebajal vaja vähemalt jahirelva.

8. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebaja esitas 10.01.2025 menetlusdokumendi lisana uue tõendi – MTÜ Käru

Jahindusklubi 08.01.2025 kinnituse, et kaebaja on selle ühingu liige. Kõnealune dokument

tuleb kaebajale tagastada, sest sellel ei ole asjas tähtsust (HKMS § 62 lg 2). Kaebaja esitas

halduskohtule MTÜ Käru Jahindusklubi 06.04.2022 kinnituse (dtl 94), et kaebaja on selle

ühingu liige ning on osalenud jahtidel. See dokument on haldusasja materjalide juures ja

ringkonnakohus saab sellega arvestada. Asja lahendus ei sõltu sellest, kas kaebaja on

apellatsioonimenetluse ajal jätkuvalt MTÜ Käru Jahindusklubi liige.

10. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

11. PPA tunnistas kaebaja relvaloa kehtetuks RelvS § 43 lg 31 alusel. Selle sätte kohaldamine

ei eelda, et relvaloa omaja oleks süüdi tunnistatud mõnes kuriteos või väärteos. RelvS § 43 lg-

s 31 peetakse silmas laiemalt loa omaja isiksuseomadusi, elustiili ja käitumist, mis annavad

aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saab relva jätkuvalt

omada ja kasutada. Need asjaolud võivad hõlmata kehtivat karistust teisi isikuid ohustava

süüteo toimepanemise eest, kuid relvaloa omaja loomuomase käitumise hindamisel ei ole

õigusvastane tugineda ka nt sellistele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on

karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi. Sellistele andmetele tuginemisel ei anta

hinnangut relvaloa omaja tegudele või nende retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes, vaid

kasutatakse teadaolevat infot relvaloa omaja isikut iseloomustavana. Haldusorgan saab

relvaloa omajast lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta selle isiku poolt

varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas ta väljendab oma suhtumist nendesse

tegudesse (nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.05.2019 otsus nr 3-17-2282, p-d 13 ja 14;

28.04.2021 otsus nr 3-20-1675, p 9; 16.06.2022 otsus nr 3-20-2571, p-d 10 ja 11; 25.11.2022

otsus nr 3-21-578, p 10; Tartu Ringkonnakohtu 28.02.2023 otsus nr 3-20-2002, p 12;

23.02.2023 otsus nr 3-21-1179, p 12; 20.10.2023 otsus nr 3-22-1976, p 12; vrd sarnasel alusel

4(6)

3-22-294

relvaloa andmisest keeldumise kohta Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2022 otsus nr 3-21-

2047, p-d 10 ja 11 ning seal viidatud lahendid).

12. Ringkonnakohus leiab, et PPA ei eksinud kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel. Kaebaja

ei vaidlusta prognoosi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis on välja toodud 06.01.2022

otsuses (s.o 27.03.2021 Tallinnas XXX ja 27.02.2020 Y hotellis toimunud sündmused).

Politseiametniku 21.03.2021 ettekandest (dtl 137) ja tunnistaja 27.03.2021 ütlustest (dtl 136)

nähtub, et kaebaja tegevus, s.o see, et ta kõndis alkoholijoobes olles tänaval, kirves käes, ning

karjus poe juures seisvate noorte peale ja ähvardas ühte neist kirvega, tekitas sündmuskohal

viibinud inimestes hirmu. Kaebaja selgituste kohaselt ei saanud ta ise oma käitumise

ohtlikkusest aru. PPA andmebaasi väljavõtte (dtl 88) kohaselt oli kaebaja 27.02.2020 Y

hotelli fuajees nii tugevas alkoholijoobes, et ei saanud aru, kus ta on ja mis temaga juhtus.

Kaebaja ei ole lükanud ümber PPA väidet, et ta tarvitab alkoholi sageli. Asja materjalide

põhjal on seega piisavalt alust arvata, et alkoholijoobes olles ei kontrolli kaebaja oma

käitumist. Sellistel asjaoludel pole alusetu PPA hinnang, et kaebaja võib alkoholi tarvitanuna

kujutada ohtu nii endale kui ka teistele inimestele ning ohu ennetamiseks tuleb välistada

võimalus, et järgmisel korral alkoholijoobes olles konflikti sattudes võib ta kasutada ka

tulirelva.

13. PPA ei teinud kaalutlusvigu ja 06.01.2022 otsus on proportsionaalne. Kohus hindab

vaidlustatud haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (haldusmenetluse seaduse §

54, HKMS § 158 lg 2). PPA palus 17.12.2021 e-kirjas (dtl 81) Eesti Jahimeeste Seltsil teatada,

millisesse jahiseltsi kaebaja kuulub, ning edastada selle jahiseltsi kontaktandmed. Eesti

Jahimeeste Seltsi esindaja kinnitas 17.12.2021, et nende andmebaasi kohaselt ei ole kaebaja

ühegi jahiseltsi liige (dtl 81). PPA selgitas kaebajale 17.12.2021 e-kirjas (dtl 83), et kavatseb

tunnistada kaebaja relvaloa kehtetuks, tuues välja selle peamised põhjused. Kaebaja ei

esitanud PPA-le mingeid selgitusi ja vastuväiteid. Sellises olukorras ei olnud PPA-l ajendit

uurida põhjalikumalt kaebaja jahipidamise harrastusega seonduvat, sest asja materjalide põhjal

ei olnud PPA-l selle kohta mingit täpsemat teavet. PPA on vaidlustatud haldusaktis üldisemalt

arvestanud asjaoluga, et relvaloa kehtetuks tunnistamine piirab kaebaja õigust vabale

eneseteostusele, sh õigusele kasutada relva jahipidamiseks. Seega – kuigi kaebaja on

kohtumenetluses tõendanud, et ta oli juba vaidlustatud haldusakti andmise ajal MTÜ Käru

jahindusklubi liige (dtl 94 jj) ja on osalenud mitmel jahil, ei saa PPA-le sellega seoses ette

heita kaalumisviga.

14. Samamoodi ei saanud PPA 06.01.2022 otsuse tegemisel arvestada kaebaja poolt alles

kohtumenetluses esitatud selgitusega, et tal on Türi vallas maamaja, kus ta viibib suvel

nädalavahetustel ja talvel harvem (üksnes kütmiseks), ning vajab relva, et kaitsta ennast ja

oma perekonda oma maamaja läheduses liikuvate metsloomade eest. PPA-le teadaolevalt oli

kaebaja elukoht Tallinnas ning nagu eespool märgitud, ei esitanud kaebaja haldusmenetluses

PPA-le mingit täiendavat teavet ega tõendeid. Seega ei saa nende asjaolude kaalumata jätmist

PPA-le ette heita. Lisaks tuleb märkida, et kaebaja kohtumenetluses esitatud selgitused on

väga üldsõnalised, sh pole ta väitnud, et tal oleks varem kordagi olnud vaja kasutada relva, et

kaitsta end oma maakodu läheduses metsloomade eest. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga, et Eestis on metsloomade rünnakud inimestele väga ebatõenäolised, sh ei ole

kaebaja välja toonud ühtki konkreetset juhtumit. Kaebaja ei väida ka, et ta peaks oma

maakodus lambaid, mesilasi vms, keda metsloomad nagu hunt või karu võiksid ohustada.

Seega on usutav PPA väide, et kohtumenetluses välja toodud uued asjaolud ei oleks andnud

alust teha teistsugust otsust.

15. Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

5(6)

3-22-294

16. Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel kummagi menetlusosalise

enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)