3-22-2474/25 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-22-2474

Otsuse kuupäev

29. jaanuar 2025

Kohtunik

Juhan Siider

Haldusasi

Janor Metsalliku (füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi

Metsalliku Mesindustalu) kaebus Põllumajanduse Registrite

ja Informatsiooni Ameti 17. jaanuari 2022. a otsuse nr

12-6/22/64 osaliseks tühistamiseks ja Põllumajanduse

Registrite ja Informatsiooni Ameti kohustamiseks vaadata

taotlus vaidlustatud osas uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja Janor Metsallik (füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi

Metsalliku Mesindustalu)

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet,

volitatud esindaja Ave Paavel

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Janor Metsalliku (füüsilisest isikust ettevõtja, ärinimi Metsalliku Mesindustalu)

kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebaja taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o 28. veebruaril 2025 (halduskohtumenetluse

seadustik (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-22-2474

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Janor Metsallik (füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi Metsalliku Mesindustalu – edaspidi

Metsalliku Mesindustalu) esitas 2019. aastal mahepõllumajandusega jätkamise toetuse

taotluse põllukultuuride kasvatamise, maheloomade pidamise ja rohumaade eest.

2. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) määras 3. veebruari 2020. a

otsusega nr 12-6/20/142

mh

Metsalliku Mesindustalule 2019. a taotletud

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osaliselt. Toetus määrati rohumaade ja kuni

kolmeaastaste külvikorras olevate rohumaade kohta, v.a rohumaade grupis 0,14 ha suuruse

pindalade erinevuse eest. Suviviki ja söödakapsa kultuuride kasvatamise eest kaebajale toetust

ei määratud ning kohaldati ka pindalade erinevusest tulenevaid lisakaristusi.

3. Vaidemenetluse tulemusena andis PRIA uue haldusakti. PRIA tunnistas 31. märtsi 2020. a

otsusega nr 12-6/20/295 enda 3. veebruari 2020. a otsuse Metsalliku Mesindustalu osas

kehtetuks ning määras Metsalliku Mesindustalule osaliselt mahepõllumajandusega jätkamise

toetuse summas 56 827,32 eurot ja suunas täiendavalt väljamaksmisele toetuse summas 5

114,46 eurot. Suviviki ja söödakapsa kultuuride kasvatamise eest kaebajale toetust ei

määratud ning kohaldati ka pindalade erinevusest tulenevaid lisakaristusi.

4. Metsalliku Mesindustalu vaidlustas nimetatud otsuse haldusasjas nr 3-20-769.

Kohtumenetluse ajal tegi PRIA 17. jaanuaril 2022 uue otsuse nr 12-6/22/641, millega

tunnistas 31. märtsi 2020. a otsuse nr 12-6/20/295 kehtetuks ja tegi uue otsuse, millega määras

Metsalliku Mesindustalule mahepõllumajandusega jätkamise toetust summas 51 706,81 eurot

ning nõudis tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse summas 5

120,51 eurot. Muu hulgas leidis PRIA, et 2019. aasta toetustaotlusel deklareeritud

põllumassiivil nr 53254890243 asuval põllul 2-2-1, põllumassiivil nr 53254759085 asuval

põllul 2-3, põllumassiivil nr 53354689843 asuval põllul 2-4, põllumassiivil nr 53354647789

asuval põllul 2-5, põllumassiivil nr 56752919412 asuval põllul nr 52, põllumassiivil nr

56753030671 asuval põllul nr 53, põllumassiivil nr 56653034537 asuval põllul nr 54,

põllumassiivil nr 56452918790 asuval põllul nr 63, põllumassiivil nr 53753150455 asuval

põllul nr 93 ja põllumassiivil nr 54353251144 asuval põllul nr 95 on taotleja kasvatanud 2021.

aastal heintaimi maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele

ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53) § 8 lg 1 p-s 5

sätestatust kauem. PRIA määras need põllud madalamasse ühikumäära gruppi, mille

tulemusena vähenes kaebajale 2019. aasta eest makstud toetus. Seetõttu küsis PRIA nende

põldude eest 2019. aastal makstud lühiajalise rohumaa toetuse tagasi. Ülejäänud osas otsust nr

12-6/20/295 sisuliselt ei muudetud ehk eelnevalt tuvastatud rikkumistele tugineti ka uues

otsuses (põllukultuuride mittenõuetekohane kasvatamine ja pindala vähendustest tulenenud

lisakaristuste määramine).

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 9. novembril 2022 haldusasja nr 3-20-769 kohtuistungil

kaebaja kaebuse muutmise taotluse ning lubas vaidlustada tühistamisnõudega PRIA 17.

jaanuari 2022. a otsust nr 12-6/22/64 samas ulatuses, millises ulatuses oli vaide- ja

halduskohtu menetluses vaidlustatud PRIA varasemaid otsuseid (3. veebruari 2020. a otsus nr

12-6/20/142 ja 31. märtsi 2020. a otsus nr 12-6/20/295). Seega lubati kaebust muuta osas, mis

1 Otsuse pealkiri „31.03.2020 otsuse nr 12-6/20/295 muutmine, 2019. aastal taotletud mahepõllumajandusega

jätkamise toetuse osaline määramine ja tagasinõudmine“.

3-22-2474

puudutas kaebajale suviviki ja söödakapsa kultuuride kasvatamise eest toetuse määramata

jätmist ning selle tagajärjel kaebajale pindalade erinevusest tulenevate lisakaristuste

määramist (kõigi otsuse lisaks oleva tabeli summad 5615,78 eurot ja 33 836,27 eurot koos

vastavate selgitustega). Kaebuse muutmist ei takistanud asjaolu, et kaebaja pole uue

haldusakti osas läbinud vaidemenetlust. Tegemist oli formaalse puudusega, sest varasemalt

vaidlustatud haldusaktidega samasisulise uue haldusakti vaidlustamisel loetakse

vaidemenetlus läbituks (vt täpsemalt jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 30. novembri 2022. a

otsus asjas nr 3-20-769, p 19.2). Seega lühiajalise rohumaa eest toetuse määramist puudutav

osa ei olnud haldusasjas nr 3-20-769 vaidluse all.

6. Haldusasja nr 3-20-769 menetlus on praeguseks lõppenud. Tartu Halduskohus jättis 22.

oktoobri 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata, Tartu Ringkonnakohus ei rahuldanud 30.

novembri 2022. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebust ning Riigikohus jättis 21. veebruari

2023. a määrusega kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

7. Janor Metsallik esitas 14. oktoobril 2022 PRIA-le vaide 17. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-

6/22/64 peale osas, mis puudutas otsuses kajastatud põldudel (10) heintaimede kasvatamise

nõuete täitmist 2021. aastal määruse nr 53 mõttes ning nende põldude madalamasse

ühikumääragruppi määramist ning nende põldudega seonduvalt 2019. aastal makstud

lühiajalise rohumaa toetuse tagasinõudmist. Ülejäänud osas oli otsus vaidlustatud haldusasjas

nr 3-20-769. Lisaks viitas kaebaja haldusasjale nr 3-22-869, milles ta on vaidlustanud PRIA

järeldused 2021. aastal heintaimede kasvatamise kohta.

8. PRIA tegi 21. oktoobril 2022 otsuse nr 12-1/22/25014-1, millega tagastas Metsalliku

Mesindustalu 14. oktoobri 2022. a vaide PRIA 17. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/64 peale

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 3 alusel. PRIA leidis, et vaie on esitatud tähtaega

ületades ning tähtaja ennistamine ei ole põhjendatud.

9. Janor Metsallik esitas 21. novembril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus

tühistada PRIA 17. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/64 osaliselt ja kohustada PRIA-t tema

2019. a taotlust vastavas osas uuesti läbi vaatama. Kaebaja asus seisukohale, et PRIA 21.

oktoobri 2022. a otsusega nr 12-1/22/25014-1 on vaie õigusvastaselt tagastatud ning PRIA 17.

jaanuari 2022. a otsus nr 12-6/22/64 tuleks tühistada osas, millega PRIA tuvastas, et 2019. a

toetustaotlusel deklareeritud põllumassiivil nr 53254890243 asuval põllul 2-2-1,

põllumassiivil nr 53254759085 asuval põllul 2-3, põllumassiivil nr 53354689843 asuval

põllul 2-4, põllumassiivil nr 53354647789 asuval põllul 2-5, põllumassiivil nr 56752919412

asuval põllul nr 52, põllumassiivil nr 56753030671 asuval põllul nr 53, põllumassiivil nr

56653034537 asuval põllul nr 54, põllumassiivil nr 56452918790 asuval põllul nr 63,

põllumassiivil nr 53753150455 asuval põllul nr 93 ja põllumassiivil nr 54353251144 asuval

põllul nr 95 on kaebaja kasvatanud 2021. a heintaimi määruses nr 53 sätestatust kauem ja

määras need põllud madalamasse ühikumääraga gruppi ning vähendas selle võrra 2019. a eest

makstud toetust.

10. Tartu Halduskohus tagastas 29. detsembri 2022. a määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1

p 4 alusel, sest kohtu hinnangul tagastas PRIA kaebaja vaide õiguspäraselt. Kaebaja esitas

vaide tähtaega ületades ning tähtaja ennistamise aluseid ei esine, mistõttu ei ole kaebaja

nõuetekohaselt kohtueelset menetlust läbinud. Tartu Ringkonnakohus jättis 3. veebruari 2023.

a määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata.

3-22-2474

11. Riigikohus tühistas 28. aprilli 2023. a määrusega Tartu Halduskohtu 20. detsembri 2022.

a ja Tartu Ringkonnakohtu 3. veebruari 2023. a määruse ning saatis asja menetlusse võtmise

otsustamiseks Tartu Halduskohtule. Riigikohus nõustus küll kohtutega, et kaebaja on vaide

esitamise tähtaega rikkunud, kuid kuna vastustaja jättis PRIA e-teenuse keskkonda haldusakti

õigeaegselt üles laadimata, siis on vastustaja teinud vea, mis on objektiivseks põhjuseks, mis

mõjutas vaide tähtaegset esitamist. Tegemist on mõjuva põhjusega tähtaja ennistamiseks

HMS § 34 lg 1 mõttes. Vastustaja kaalutlusõigus oli tähtaja ennistamise küsimuses vähenenud

nullini, sest tähtaja möödalaskmise tingis PRIA enda viga. Seepärast oleks PRIA pidanud

vaide tähtaja ennistama ja vaide läbi vaatama. Seega on kaebaja läbinud vaidemenetluse

nõuetekohaselt ning kaebus on lubatav.

12. Tartu Halduskohus võttis 5. juuli 2023. a määrusega Janor Metsalliku kaebuse

menetlusse.

13. PRIA esitas 13. septembril 2023 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse

rahuldamata.

14. Tartu Halduskohus määras 24. oktoobri 2024. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus

menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile

vastuväidete esitamiseks.

15. Tartu Halduskohus jättis 10. detsembri 2024. a määrusega kaebaja taotluse tunnistajate

ülekuulamiseks ja vastuväite asja kirjalikus menetluses lahendamise kohta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

16. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

16.1. Määruse nr 53 tõlgendamine viisil, kus taotleja jäetakse toetusest ilma asjaolude tõttu,

mis ei ole ega saagi olla tema kontrolli all, on vastuolus toetuse eesmärkidega, sest sellisel

juhul ei toimi toetus turvavõrguna ning hoopis süvendab ebastabiilsust. PRIA seab

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse maksmise ekslikult sõltuvusse sellest, kui hea ja

ilusa, tiheda ja umbrohuvaba saagi põllupidaja saab. Enamik ühise põllumajanduspoliitika

raames antavaid toetusi on lahti seotud toodetavatest kogustest ehk saadava toodangu

ulatusele nõudeid ei kehtestata. Põllupidaja ei saa garanteerida saaki, sest see ei sõltu ainuüksi

põllupidaja tegevusest, vaid on mõjutatud mitmetest teistest asjaoludest, mis ei ole põllupidaja

kontrolli all. Saagi rohkust ja kvaliteeti mõjutavad enim keskkonnatingimused, mida

põllupidaja ei saa ei valida ega kontrollida. Toetuse põhimõtete ja eesmärkidega ei ühti

toetuse saamise võimaluse sidumine selliste asjaoludega, mille üle taotlejal puudub kontroll,

sh keskkonnatingimused. Samuti tuleb arvestada, et mahepõllumajanduses on lubatud

agrotehnilised võtted piiratud. Külvatud põllukultuuride ülekaal põllul PRIA kontrolli hetkel

ei ole seega asjakohane tingimus ning PRIA on ekslikult lugenud 2021. a kontrollis

asjakohased 10 põldu rohumaaks. Olukord, kus külvatud kultuur ei lähe hästi kasvama, ei saa

põhimõtteliselt olla toetuse maksmisest keeldumise või varasemalt makstud toetuse tagasi

nõudmise aluseks. Seades toetuse saamise eeltingimuseks selle, et külvatud põllukultuur on

põllul enamuses, on PRIA kogu põllumajandusliku tegevusega seotud riski jätnud kaebaja

kanda. See on otseses vastuolus toetuse eesmärgiga. PRIA on jätnud täielikult arvesse

võtmata toetuse eesmärgi kompenseerida saamata jäänud tulu. Olukorras, kus saak ikaldub

või on vähene, jääb mahetootjal saagist loodetud tulu saamata.

3-22-2474

16.2. Kaebaja külvas 2019. ja 2021. aastal asjakohastele põldudele deklareeritud põllukultuuri

ja kasvatas taotluses deklareeritud kultuure. Külvatud kultuurid on põhikultuurid ning need

olid kontrollimisel tuvastatavad. Igasugused lisanõuded kultuuri arengule, saagikusele,

domineerimise vajadusele jms on PRIA poolt ebaseaduslikud ega tugine õigusaktidele.

Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi kiri viitab ka sellele, et

põllumajandustoetuste määramine põllukultuuri arengust lähtuvalt ei vasta liidu õigusele.

Kaebaja ei ole ühtegi oma kohustust rikkunud, tahtlikust rikkumisest rääkimata. Määruse nr

640/2014 art 35 tingimusi pole järgitud, toetuse tagasinõudmine on ebaproportsionaalne.

16.3. Kaebaja on asjakohased põllud 2021. aastal üles kündnud ning nendele külvanud

põllukultuure heintaimede allakülviga. Põldudele 2-2-1, 2-3, 2-5, 52, 53, 54 ja 63 külvas

kaebaja 2021. aastal kaera ning põldudele nr 2-4, 93 ja 95 söödanaerist. Haldusasja nr 3-22-

869 esemeks olev PRIA otsus 2021. aasta toetuse kohta, millest PRIA automaatselt järeldas,

et tagasi tuleb küsida varasemate aastate lühiajaliste rohumaade toetus, on sisuliselt ebaõige.

Lühiajalise rohumaa toetus ei sõltu sellest, kui hästi neljandal aastal põllule külvatud kultuur

kasvama läks. Põllud, kuhu on külvatud söödanaerist või kaera ja mida kasutatakse nende

söödakultuuride kasvatamiseks, ei saa ühelgi juhul olla määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1

kohane püsirohumaa. Kaebaja ei ole kasutanud neid põlde püsirohumaana. Maa üles

kündmine ning nendele põllukultuuride külvamine on põllukultuuride kasvatamise tegevused

ehk põllumajanduslik tegevus määruse nr 1307/2014 mõttes. Kuna põllud ei olnud 2021.

aastal mitte rohumaad, vaid need olid üles küntud ja nendele oli põllukultuure külvatud, siis

katkestas see rohumaade vanuse arvestamise. 2019. aasta eest makstud lühiajalise rohumaa

toetuse tagasiküsimine on seetõttu õigusvastane.

16.4. Täiendavates seisukohtades rõhutas kaebaja, et PRIA on loomühikute jagamisel

arvestuslikult eksinud. Ühikumäära suurendatakse nõuetele vastava maa kohta ehk siis

loomühikud jagatakse maa kohta, millele toetust makstakse.

16.5. 2019. a otsust mõjutab 2021. a kohapeal läbiviidud kontroll, mille tegemisel ei järgitud

kehtestatud nõudeid. Kontrollaruandes märgitud üks PRIA teenistuja ei osalenud

kontrollimisel ning kontrollaruandel kajastatud allkiri on võltsitud. Samuti ei järgitud

kontrollaruande koostamise nõudeid, sest kohapeal kaebajale vastavaid dokumente kätte ei

antud. Kaebaja sai alles hiljem koostatud kontrollaruandest teada, milliseid norme on ta

rikkunud.

17. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused.

17.1. Määruse nr 53 § 4 lg-st 1, § 8 lg-st 1 ja § 12 lg-st 1 ning määruse nr 1305/2013 art 29

lg-st 4 tulenevalt on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse puhul oluline, millised

põllumajanduskultuurid kasvavad toetustaotlusel märgitud põldudel ja millises ulatuses, sest

toetuse määramisel lähtutakse olenevalt põllumajanduskultuurist erinevatest ühikumääradest

ning toetuse eesmärgiks olevate kulude hüvitamise kontekstis ei ole põhjendatud toetuse

määramine põldude eest, millel kasvatatav põllumajanduskultuur ei ole valdav.

17.2. Asjakohased põllud olid aastatel 2018-2020 deklareeritud kuni kolme aastaste

rohumaade ühikumäära grupis (määruse nr 53 § 4 lg 1 p 6). PRIA tuvastas 2021. a

kohapealses kontrollis (kontrollaruanne nr 210380) samadel põllumassiividel asuvatel

põldudel, mis olid deklareeritud 2019. a toetustaotlusel, põllukultuuride asemel heintaimed,

mistõttu ei kasvatanud kaebaja ka 2021. aastal nimetatud põldudel määruse nr 53 § 8 lg 1

punktis 5 sätestatud tähtajaks muud põllumajanduskultuuri, vaid kasvatas endiselt heintaimi.

Seega ei täitnud kaebaja ühte toetusõiguslikkuse nõuet, mis tingis toetuse tagasinõudmise

nende põldude osas varasemate kohustuseaastate, sh ka 2019. aasta eest. PRIA kvalifitseeris

need põllud madalamasse toetuse ühikumäärgruppi ehk määruse nr 53 § 4 lg 1 p 7 järgi muu

rohumaa ühikumäära gruppi, mitte püsirohumaaks. Kuna kaebaja rikkus neljandal aastal

3-22-2474

toetusõiguslikkuse nõuet, siis nõudis PRIA kõrgema ühikumäära osas toetuse kaebajalt tagasi,

sest toetusõiguslikkuse nõude kohaselt pidi kaebaja kuni kolmel järjestikusel aastal põldudel

heintaimi kasvatama ja neljandal aastal pidi ta kasvatama nendel põldudel muud

põllumajanduskultuuri. Seega on kaebaja saanud toetuse siiski muu rohumaa eest, milleks

kõnealused põllud tegelikult kvalifitseerusid.

17.3. Toetuse saamiseks on oluline põllumajanduskultuuri nõuetekohane kasvatamine.

Põllumajandustoetuste maksmist põllu eest, millel kasvavad valdavalt muud heintaimed

põllukultuuri asemel, ei näe ette meetme eesmärgid ega ka ükski õigusakt ning äärmiselt

ebavõrdne oleks teiste taotlejatega võrreldes maksta erandina toetust kaebajale üksnes mingis

koguses põllukultuuri seemne soetamise ja maa ettevalmistamise eest, seejuures

põllukultuuride kasvatamise nõuet täitmata. Kulude tekkimist ei saa põhjendada üksnes

põllumajanduskultuuri tähtaegse külvamisega, vaid ka põllumajanduskultuuri nõuetekohase

hooldamisega õigete agrotehniliste võtetega viisil, mis tagab põllumajanduskultuuri

domineeriva seisundi toetustaotlusega hõlmatud põllul. PRIA ei ole nõudnud kaebajalt kindlas

koguses saagi ette näitamist ega ole saagi koguseid arvestanud, kuid taotletud kultuur peab

olema enamuses visuaalselt tuvastatav. Kohtupraktikas on kinnistunud tõlgendus, et kui

põllumajanduskultuur ei ole põllul domineeriv (valdav), ei saa seda pidada ka põhikultuuriks,

millele toetust taotletakse ja saadakse ning toetuse saamiseks ei ole piisav üksnes

külvikohustuse täitmine, vaid oluline on põllukultuuride nõuetekohane kasvatamine. Asjaolu,

et toetuse saamine ei ole seatud sõltuvusse põllumajanduskultuuri saagi kogusest, ei väära

asjaolu, et toetuse saamiseks peab olema kasvatatav kultuur põllul enamuses. Olukorras, kus

kohapealse kontrolli käigus taotluses deklareeritud teravilja või rühvelkultuuri põllult kaera

või rühvelkultuuri ei leita või teravili või rühvelkultuur on selgelt alarindes, ei ole võimalik

väita, et põllul kasvatatakse kaera või rühvelkultuuri toetuse saamiseks nõutaval viisil.

17.4. Toetuse määramine põllukultuuride kasvatamise ühikumääragrupis põldudele, millel

kasvasid valdavalt hoopis rohttaimed, tooks antud juhul kaasa kaebaja tootmise

ülekompenseerimise, kuivõrd tema tehtavad lisakulutused kultuuri kasvatamiseks ning

vähesest saagist tulenev saamata jäänud tulu on väiksemad, kui tavapärase mahetootja

tehtavad ning toetuse ühikumäära arvutamisel aluseks võetud lisakulud ning saamata jäänud

tulu. Ühestki asjakohasest õigusaktist ei tulene kohustust maksta toetust põllukultuuride

ühikumääras rohumaaks kvalifitseeruvate põldude eest. Olukorras, kus kaebajal on mitmetel

aastatel erinevatel põldudel samad probleemid põllukultuuride nõuetekohase kasvatamisega

nii, et rohttaimed domineerivad väidetavalt kasvatatavate kultuurtaimede üle, esinevad

kaebajal agrotehniliste võtete ja püsikultuuride valimisel süstemaatilised puudujäägid.

17.5. Vaidluse all olevate kuni kolmeaastaste külvikorras olevate rohumaade teema ei oma

otsest puutumust püsirohumaade temaatikaga, sest kõnealused lühiajalised rohumaad ei ole

püsirohumaad, mistõttu ei pea vastustaja vajalikuks analüüsida püsirohumaade kohta esitatud

väiteid. PRIA ei ole vaidluse all olevaid üle kolme aastaseid rohumaid kvalifitseerinud

püsirohumaadeks, vaid käsitleb muu rohumaana määruse nr 53 § 4 lg 1 p 7 mõttes, mis ei

kuulu kuni kolmeaastaste rohumaade gruppi, sest püsirohumaa definitsioonist lähtuvalt saab

püsirohumaaks kvalifitseerida sellist rohumaad, mida on kasutatud rohttaimede kasvatamiseks

vähemalt viis aastat või kauem (määrus nr 1307/2013 art 4 lg 1 p h). Asjaolu, et kaebaja on

2021. aastal põlde kündnud ning külvanud lisaks rohttaimedele ka vähesel määral

söödakultuure, ei oma tähtsust ega muuda põldude käsitlemist katkematult rohumaadena, sest

vastustaja on kohapealses kontrollis tuvastanud, et põldudel kasvasid valdavalt rohttaimed,

mitte põhikultuurid. Kuni kolmeaastane külvikorras rohumaa on siiski vaid selline põllumaa,

millel kasvatatakse kuni kolmel järjestikusel kalendriaastal heintaimi ja hiljemalt heintaimede

kasvatamise kolmandale järjestikusele kalendriaastale järgneval kohustuseaastal kasvatatakse

seal muud põllumajanduskultuuri.

3-22-2474

17.6. Põllukultuuride erinevusest tuleneva pindalade erinevuse korral ei ole viited määruse nr

640/2014 artiklile 35 asjakohased ega kohalduvad, kuivõrd artikkel 35 kuulub määruse III

jaotisesse („Maaelu arengu toetuse meetmeid käsitlevad erisätted“), kuid ei kohaldu ka

maaelu arengu meetmete puhul pindala suurusega seotud toetuskõlblikkuse kriteeriumidele.

Mahetoetuse põllukultuuride erinevuse korral kohaldub määruse nr 640/2014 art 19, mitte art

35. Määruse nr 640/2014 art-s 19 sätestatu on imperatiivne norm ning PRIA-l ei ole alust

otsustada pindalade erinevuse korral, kas halduskaristust kohaldada või mitte. Samuti ei saa

PRIA taotlejatele ette kirjutada kasutatavaid agrotehnilisi võtteid.

17.7. Kaebaja majandusüksuses viisid 2021. aastal kohapealse kontrolli läbi kaks PRIA

inspektorit, kes on kontrolli teostanud isikutena kontrollaruandele nr 210380 märgitud.

Asjaolu, et kaebaja seaduslik esindaja kontrolli juures ei viibinud ning PRIA ametnikuga ei

kohtunud, ei tähenda, et ametnik kontrolli läbi ei viinud. Kontrollaruannet ei anta

kontrollitavale kohapeal üle. Kontrollaruanne vormistatakse PRIA-s kohapealse kontrolli

raames fikseeritud asjaolude pinnalt. Määruse nr 809/2014 art 41 ei nõua lõpliku

kontrollaruande vormistamist kohapeal. Kaebaja kontrollimine toimus ajavahemikul 6.-8.

september 2021, kontrollaruanne saadeti kaebajale 5. oktoobril 2021.

17.8. Loomühiku väidetava vale arvestuse kohta on kaebaja esmakordselt vastuväite esitanud

alles täiendavates seisukohtades. Kaebuses ei ole kaebaja loomühikute arvestust vaidlustanud

ega kahtluse alla seadnud. Ühikumäära suurendatakse ainult nõuetele vastava maa eest.

Kõikide ühikumääragruppide toetusmäärasid suurendati loomühikute eest enne rikkumiste

tuvastamist. Kuna vaidlustatud otsusega mõlemas kultuurigrupis (rühvelkultuuride ning

teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud

heintaimede grupis) kaebajale toetust ei määratud, siis nende hektarite eest ei saanud kaebaja

ka loomade eest ühikumäära suurendust. PRIA suurendas ühikumäära loomühikute arvelt

nõuetele vastava maa ehk kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa eest ning rohumaa

eest, st nende hektarite eest, mille eest kaebajale toetus määrati. PRIA lähenemise õigsust

kinnitab ka ringkonnakohtu otsuses asjas nr 3-22-869 esitatud seisukohad.

17.9. Seoses uue programmperioodi alguse ja uue Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika strateegiakava 2023 - 2027 rakendamisega kehtivad uued õigusaktid,

mida kohaldatakse 2023. aastast taotletud uue programmperioodi strateegiakava toetustele,

mitte varasemalt määratud toetustele. Seega ei ole määrus nr 2021/2116 jt uued õigusaktid

selles vaidluses asjakohased ega kohaldatavad.

KOHTU SEISUKOHT

18. Vaidluse all on, kas kaebaja on PRIA 17. jaanuari 2022. a otsuses nr 12-6/22/64 kajastatud

ulatuses 2021. a kasvatanud heintaimi määruses nr 53 sätestatust kauem ning kas PRIA on

sellega seonduvalt õigesti arvestanud põllud madalamasse ühikumäära gruppi ja vähendanud

selle võrra 2019. a eest makstud toetust (lühiajalise rohumaa toetuse tagasinõudmine). PRIA

otsus tugineb vaidlustatud osas 2021. a mahepõllumajandusliku tootmisega jätkamise

toetustaotluse menetluse raames tehtud halduskontrolli tulemustele. Need tulemused olid

lisaks vaidluse all haldusasjas nr 3-22-869, sest 2021. a tulemustele tugineti ka PRIA 4.

veebruari 2022. a otsuses nr 12-6/22/202, millega lahendati kaebaja 2021. a

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlus. Samuti mõjutas see 2018. a

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse otsuse muutmist ja tagasinõude tegemist (PRIA 5.

jaanuari 2022. a otsus nr 12-6/22/3) ning 2020. a eest määratud mahepõllumajandusega

jätkamise toetuse suurust (PRIA 20. jaanuari 2022. a otsus nr 12-6/22/107). Nimetatud kolm

otsust vaidlustas kaebaja haldusasjas nr 3-22-869, kuid tema kaebus ei osutunud edukaks.

3-22-2474

19. Selles asjas esitas kaebaja vaide PRIA 17. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/64 peale

osas, mis puudutas otsuses kajastatud põldudel (10) heintaimede kasvatamise nõuete täitmist

2021. aastal määruse nr 53 mõttes ning nende põldude madalamasse ühikumääragruppi

määramist ning nende põldudega seonduvalt 2019. aastal makstud lühiajalise rohumaa toetuse

tagasinõudmist. Seega loomkoormuse ühikumäära suurendamata jätmisega seoses ei ole

kaebaja kohustuslikus kohtueelses menetluses PRIA otsust vaidlustanud ning ei saa selles

osas vaidlustada PRIA otsust ka kohtumenetluses (Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 110 lg 1). Kohus peab siiski

vajalikuks märkida, et kaebaja seisukohad selles osas ei ühti kohtupraktikas välja kujunenud

seisukohtadega. Tartu Ringkonnakohus selgitas 26. septembri 2023. a otsuses asjas nr 3-22-

869 (vt p-d 46-50), et määruse nr 53 § 5 lg 4 alusel tehakse esmalt kindlaks taotletud võimalik

toetussumma ning alles seejärel otsustatakse selle vähendamine. Määruse nr 53 § 5 lg 4

kohaldamisel tuleb esmalt aluseks võtta kogu taotlusel deklareeritud kohustusealune maa ning

alles pärast selle maa osas taotletud toetussumma kindlakstegemist, mis leitakse hektarite ja

ühikumäära korrutisena, kohaldatakse vähendamisi, st jagatakse saadud summa vaid nõuetele

vastava maa hektarite arvuga ehk sättes nimetatud „nõuetele vastav maa“ tuleb tehtesse alles

pärast seda, kui toetussumma kogu taotletud maa osas on kindlaks tehtud. Samuti selgitas

ringkonnakohus, et mahepõllumajanduslikult loomade pidamine iseenesest ei saa anda alust

eelistada toetussummade suurendamisel ebaproportsionaalselt neid põllupidajaid, kelle

kohustusealune maa nõuetele ei vasta, neile, kelle maa toetustingimustele vastab. Seega ei saa

nõustuda kaebaja positsiooniga, et PRIA on eksinud loomkoormuse ühikumäära arvestamise

põhimõtete rakendamisel.

20. Selle vaidluse lahendamisel on esmalt oluline hinnata, kas kaebaja kasvatas 2021. a

nõuetekohaselt otsuses nimetatud 10 põllul deklareeritud põllukultuure (7-l põllul kaera ja 3-l

põllul söödanaerist) või oli tegemist rohumaale iseloomuliku kooslusega ning seejärel tuleb

hinnata, kas PRIA on õigesti arvestanud need põllud 2019. a toetuse osas madalamasse

ühikumääragruppi ja vähendanud toetuse suurust.

21. Kaebaja on seisukohal, et PRIA tõlgendab ekslikult Euroopa Liidu õigust seoses

põhikultuuri kasvatamise ja valdavuse tingimusega ning seab põhjendamatud eeldused toetuse

saamiseks. Sarnastele seisukohtadele on kaebaja tuginenud ka teistes endaga seotud

mahepõllumajandusega jätkamise toetust puudutavates haldusasjades (nt 3-20-769, 3-22-869)

või temaga seotud teiste äriühingutega (P V S Grupp OÜ, P V S Põld OÜ, P V S Lammas

OÜ) seonduvates sarnastes kohtuasjades (nt 3-20-770, 3-21-706, 3-21-1011, 3-22-1598, 3-23-

1532 jt). Kohus ei pea detailselt kõigi kaebaja seisukohtade refereerimist vajalikuks.

Eelnimetatud haldusasjades on neid seisukohti analüüsitud põhjalikult, mistõttu peab kohus

võimalikuks piirduda kohtupraktikas kujundatud seisukohtade abstraktsema esitamisega.

Kohus ei näe, et selles asjas esitatud vastuväited annaks väljakujunenud praktika muutmiseks

alust.

22. ELÜPS § 67 lg 1 kohaselt võis maaelu arengu toetust taotleda isik, kes vastab asjakohastes

Euroopa Liidu õigusaktides, Euroopa Komisjoni otsusega heakskiidetud programmi „Eesti

maaelu arengukava 2014–2020“ ning ELÜPS-s ja selle alusel kehtestatud õigusaktides

sätestatud toetuse saamise nõuetele. EL õiguses reguleeris vaidlustatud otsuse tegemise ajal

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse andmist määruse nr 1305/2013 art 29. EL määruse

art 29 lg 1 kohaselt antakse mahepõllumajanduse meetme kohast toetust põllumajandusmaa

hektari kohta põllumajandustootjatele või põllumajandustootjate rühmadele, kes

vabatahtlikult lähevad üle EL määruses nr 834/2007 määratletud mahepõllumajandusliku

tootmise tavadele ja meetoditele või jätkavad nendega ning kes on aktiivsed

3-22-2474

põllumajandustootjad EL määruse nr 1307/2013 artikli 9 tähenduses, nagu seda kohaldatakse

asjaomases liikmesriigis. Artikli 29 lg-s 2 on täpsustatud, et sellist toetust antakse üksnes

nende kohustuste puhul, mis on rangemad kui EL määruse nr 1306/2013 VI jaotise I peatükis

kehtestatud asjakohased kohustuslikud nõuded, EL määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1

punkti c alapunktides ii ja iii sätestatud asjakohased kriteeriumid ja minimaalsed tegevused,

asjakohased väetiste ja taimekaitsevahendite kasutuse miinimumnõuded ning muud

asjakohased siseriikliku õigusega kehtestatud kohustuslikud nõuded; kõik sellised nõuded

esitatakse programmis. Eesti õiguses on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse täpsemad

nõuded sätestatud ELÜPS § 67 lg 2 alusel kehtestatud määruses nr 53 (vt täpsemalt nt

Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-18-1599, p-d 10–14). Määrustest nr 1305/2013 ja

1306/2013 kui ka Eesti määrusest nr 53 tuleneb piisava selgusega, et mahepõllumajandusega

jätkamise toetuse eesmärk on toetada toetuskõlblike põllukultuuride kasvatamist, mitte pelgalt

nende kasvamist. See nähtub nii EL ühise põllumajanduspoliitika rahastamise üldsätetest kui

ka mahepõllumajanduse toetuse erisättest.

23. Tartu Halduskohus jättis 12. augusti 2022. a otsusega asjas nr 3-22-869 Metsalliku

Mesindustalu kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis kaebaja eelnimetatud otsuse

peale esitatud apellatsioonkaebuse 26. septembri 2023. a otsusega rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 12. augusti 2022. a otsuse muutmata. Riigikohtu halduskolleegium jättis 16.

jaanuari 2024. a määrusega Metsalliku Mesindustalu kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

Kohtud asusid seisukohale, et piisav ei ole põldudel külvikohustuse täitmine, vaid

põllumajanduskultuuride nõuetekohane kasvatamine. Kui põllul kasvavad põllukultuurina

valdavalt teised taimed ja selleks ei ole objektiivset põhjust, ei ole õigustatud määrata toetust

taotluses märgitud põllumajanduskultuuri kasvatamise eest. Toetuse eesmärgiks on

kompenseerida mahepõllumajandusega tegelejale saamata jäänud tulu ning toetuse saamise

eelduseks ei ole põllumajanduskultuuri kasvatamise tulemusena saadav saak. Sellest ei saa

aga teha järeldust, et kui põllu visuaalse ülevaatuse tulemusena nähtub, et toetustaotlusele

märgitud põllumajanduskultuure põllul praktiliselt ei leidugi või leidub seda muu

rohttaimestikuga võrreldes oluliselt vähem, mis annab aluse kahtluseks, kas ja kuivõrd on

põllupidaja ülesharimisse üldse nii rahaliselt kui agrotehniliselt panustanud, tuleks põld siiski

lugeda toetustaotlusel märgitud põllumajanduskultuuride põlluks. Sel põhjusel

kvalifitseerusid asjakohased põllud madalamasse toetuse ühikumääragruppi ning kaebaja

rikkus toetusõiguslikkuse nõuet. Kohus juhindub nimetatud otsustes tehtud järeldustest ka

selle asja lahendamisel.

24. Tartu Halduskohus asus 31. oktoobri 2022. a otsuses ja Tartu Ringkonnakohus 7.

detsembri 2023. a otsuses (jõustunud Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2024. a

määrusega) J. Metsalliku juhitava teise äriühinguga seonduvas haldusasjas nr 3-21-1011

seisukohale, et toetuse saamiseks ei ole piisav üksnes külvikohustuse täitmine, vaid ka

põllukultuuride nõuetekohane kasvatamine. Toetuse saamiseks peab taotleja olema võimeline

põllukultuuri nõuetekohaselt olemasolevates tingimustes kasvatama. Vastupidisel juhul ei

oleks toetuse eesmärk saavutatav, sest toetuse saamiseks piisaks vaid põllukultuuride

külvamisest ning hilisem tegevus kultuuride kasvatamisel ning põllumaade hooldamisel

muutuks ebaoluliseks. Kui maa ettevalmistamisel ja külvamisel ning hilisemal põllu

hooldamisel esinenud puudujäägid põlluharimises tingivad olukorra, kus toetustaotlusel

märgitud põllukultuur ei ole valdav ning see on suures osas segunenud teiste taimedega, siis ei

ole maa toetusõiguslik olenemata sellest, et põldudel võib olla ka toetustaotluses märgitud

põllukultuure. Tegevus, kus ettevõtja külvab küll seemne maha, kuid ei tee seda viisil, mis

aitaks tagada põllukultuuri saagikust või jätab tegemata muud toimingud, mis saagikust

tagada aitaksid, ei ole käsitatav põllumajandusliku tootmisena. Tulemusliku

3-22-2474

mahepõllumajandustootmise eelduseks on õiged agrotehnilised võtted, sh kasvatatava kultuuri

valimine kasvukohaga sobivalt, põllumaa korrektne ettevalmistamine külviks, õiged

külvimahud ning külvamis- ja kasvatamisviisid.

25. Seega on kohtupraktikas asutud seisukohale, et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse

saamiseks peab toetustaotluses märgitud põllukultuur olema põllul valdav kultuur. Taotletud

põllukultuuri valdavuse nõue aitab kohapealse kontrolli ajal veenvalt kindlaks teha, kas

põllupidaja on toetuse saamiseks vajalikud muud kohustused täitnud ja põldu vajalike

võtetega harinud. Kui põllukultuuri valdavusest loobuda, muutuks mahepõllumajandusega

seotud toetuste määramine ja toetuse saamise tingimuste täitmise kontrollimine keeruliseks –

sel juhul ei oleks võimalik kontrollida, kas põllupidaja haris põldu ja külvas seemet, kasutades

kohaseid agrotehnilisi võtteid (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2024. a otsus

haldusasjas nr 3-22-1598, p 22, samuti haldus- ja ringkonnakohtu otsuseid haldusasjades nr 3-

20-770, 3-20-769, 3-21-706, 3-22-1418, 3-23-1532).

26. Kohus ei pea vajalikuks eelnimetatud otsustes esitatud seisukohti detailsemalt korrata ning

kaebaja tõlgenduste kohta selles asjas detailsemaid seisukohti esitada. Nimetatud

haldusasjades tehtud otsustes esitatud tõlgendustest on ilmne, et kaebaja seisukoht

põllukultuuride kasvatamise ja kasvatatava põllukultuuri valdavuse küsimuses on ekslik ning

PRIA on otsuses lähtunud asjakohasest tõlgendusest. Kaebajal oli määruse nr 53 ning

asjakohaste Euroopa Liidu õigusaktide (vt otsuse p 18) kohaselt toetuse saamiseks nõutav

tegeleda vaidlusalustel põldudel toetusetaotluses näidatud põllukultuuri kasvatamisega

selliselt, et see põllukultuur oleks põllul valdav ja see oleks kohapealses kontrollis visuaalselt

tuvastatav.

27. Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus jõudsid haldusasjas nr 3-22-869 asjakohase

kontrollaruande ja pildimaterjali hindamisel (mis on esitatud ka praeguses asjas) järeldusele,

et 2021. a mahepõllumajandusliku tootmisega jätkamise toetustaotluse menetluse raames

tehtud halduskontrolli tulemused (kontrollaruanne nr 210380) on õiguspärased ning et kaebaja

ei kasvatanud 2021. a vaidlusalustel põldudel valdavalt põllumajanduskultuure, vaid

heintaimi. Kohtud kontrollisid kontrolli vastavust kehtestatud tingimustele ja asusid

seisukohale, et see oli nõuetekohane ning PRIA järeldused vastavate põllumaade olukorra

kohta (rohumaad, mitte põllukultuuri alused maad) olid õiguspärased (Vt Tartu Halduskohtu

otsuse p-d 12-29 ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse samas asjas p-d 15-38). Kohus tugineb selle

asja lahendamisel eelnimetatud otsustes haldusasjas nr 3-22-869 esitatud seisukohtadele.

Seega on 2021. a kontrollaruande 210380 õiguspärasusele antud hinnang juba haldusasja nr 3-

22-869 raames ning selles asjas esitatud kaebaja seisukohad ei lükka neid seisukohti ümber.

Kohus tutvus ka põldude olukorda iseloomustava fotomaterjaliga ning see kinnitab selgelt

varasemas haldusasjas tehtud järelduste ning PRIA hinnangu õigsust, et asjakohased 10 põldu

on kvalifitseeritavad nendel esinenud taimekasvu arvestades rohumaadeks, mitte deklareeritud

põllukultuuri aluseks maaks. Asjaolu, et kaebaja on külvikohustust täitnud ja põllukultuure

külvanud ei muuda olematuks seda, et kontrolli teostamise hetkel ei olnud deklareeritud

põllukultuur valdav ning põldudel oli palju heintaimi, mistõttu on põhjendatud selliseid põlde

kvalifitseerida rohumaadena.

28. Kohtumenetluses on asunud kaebaja väitma, et üks kontrollaruandele alla kirjutanud

ametnikest kontrolli tegemisel ei osalenud, kuid pole selle väite kinnituseks esitanud ühtegi

arvestatavat tõendit. Selline väide on paljasõnaline ja tõendamata. Kohus nõustub ka

vastustajaga selles, et Euroopa Liidu õigusaktid (eelkõige määrus nr 809/2014) ei näe ette, et

3-22-2474

kontrolli tegemisel tuleb koheselt väljastada ka lõplik kontrollaruanne. PRIA on esitanud

lõpliku kontrollaruande kaebajale ning ta on saanud esitada sellele oma seisukoha.

29. Seega on kohus seisukohal, et vastustaja on õigesti 2021. a kontrollis tuvastanud

asjakohase 10 põllu seisukorra ning võtnud 2019. a toetuse määramisel selle aluseks.

30. Kaebaja väitel on vastustaja arvanud asjakohased põllud ebaõigesti madalamasse

ühikumääragruppi ning seetõttu ebaõigesti vähendanud määratud toetust ja nõudnud

ebaõigesti osa määratud toetusest tagasi. Kohus selle seisukohaga ei nõustu.

31. Määruse nr 53 § 8 lg 1 p 5 järgi on toetusõiguslik maa taotleja kasutatav ja

mahepõllumajanduse registrisse kantud kokku vähemalt 1,00 hektari suurune põllumaa, millel

kasvatatakse kuni kolmel järjestikusel aastal heintaimi ja hiljemalt heintaimede kasvatamise

kolmandale järjestikusele aastale järgneval kohustuseaastal p-s 1 või 4 nimetatud

põllumajanduskultuuri. Ajavahemiku arvutamisel, mille jooksul on põllumaad kasutatud

heintaimede kasvatamiseks, võetakse arvesse kohustuseperioodile vahetult eelnenud iga aasta,

millal seal kasvatati järjestikku heintaimi. Nullaastaks loetakse heintaimede allakülvi aasta

(määrus nr 53 § 8 lg 6). Määruse nr 53 § 8 lõike 1 punkti 5 saab tõlgendada vaid selliselt, et

ka lühiajaliste rohumaade eest toetuse saamise tingimuseks on see, et neljandal

kohustuseaastal kasvatatakse põllul põllumajanduskultuuri. Lühiajalise rohumaa (kuni

kolmeaastane külvikorras olev rohumaa) toetust määratakse nendele põldudele, millel

kasvatatakse kuni kolmel järjestikusel aastal heintaimi ja hiljemalt heintaimede kasvatamise

kolmandale järjestikusele aastale järgneval kohustuseaastal kasvatatakse seal määruse nr 53 §

8 lõike 1 punktides 1 või 4 nimetatud põllumajanduskultuuri. Seega on lühiajaliste rohumaade

puhul oluline, kas need vastasid neljandal aastal jätkuvalt rohumaale või kasvatati neljandal

aastal nõuetekohaselt püsikultuuri. Need põllud olid kaebaja esialgsest tahtest ja tehtud

toimingutest hoolimata lõpptulemusena rohumaad. Nendel põldudel põllukultuuride

deklareerimine ja väidetav kasvatamine 2021. aastal ei katkestanud seega rohumaa vanust,

sest põllud olid nende seisundit arvestades jätkuvalt rohumaad. Kuna neljandal aastal vastasid

asjakohased põllud jätkuvalt rohumaa kvalifikatsioonile, siis on rikutud lühiajalise rohumaa

tingimusi, sest tegemist on neljandat aastat rohumaaga ning vastavalt ei ole lühiajalise

rohumaa eest makstud toetus õiguspärane ning see tuleb tagasi küsida. Samuti oli põldude

tegelikku olukorda arvestades õige need arvata õigesse madalamasse ühikumäära gruppi ja

vastavalt muuta varasemaid PRIA otsuseid.

32. Kaebaja hinnangul piisab põllu püsirohumaana mittekäsitlemiseks sellest, kui neljandal

aastal küntakse põld ülesse ja külvatakse põllukultuuri. Kohus sellega ei nõustu. Lisaks külvi

ettevalmistavate tegevuste ja põllukultuuride külvamisele on oluline ka see, milline tulemus

lõppastmes saavutatakse. Kohtupraktikas on rõhutatud, et pelgalt põllu üles kündmisest ja

põllumajanduskultuuride külvamisest ei saa järeldada, et põllul kasvatatakse määruse nr 53 §

8 lõike 1 p-s 1 või 4 nimetatud põllumajanduskultuuri. Kuna vaidlusalused põllud olid ka

2021. aastal sisuliselt rohumaad, rikkus kaebaja määruse nr 53 § 8 lõike 1 p-s 5 sätestatud

põllumajanduskultuuri vahetuse nõuet (vt Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 2023. a otsus

asjas nr 3-22-869, p-d 44-45). Need põllud olid kaebaja esialgsest tahtest ja tehtud

toimingutest hoolimata lõpptulemusena rohumaad. Nendel põldudel põllukultuuride

deklareerimine ja väidetav kasvatamine 2021. aastal ei katkestanud rohumaa vanust, sest

põllud olid nende seisundit arvestades jätkuvalt rohumaad. Kuna 2021. a asjakohastel

põldudel deklareeritud põllukultuurid domineerivad ei olnud ning põllud vastasid rohumaale

iseloomulikule taimkattele (kohtule esitatud pildimaterjalilt on see selgelt tuvastatav), siis on

3-22-2474

PRIA põhjendatult nõudnud tagasi eelnevate aastate eest kaebajale makstud toetuse kuni

kolmeaastase külvikorras olevate rohumaade eest.

33. Kaebaja on viidanud, et põllukultuuri valdavust põllul ja saagikust mõjutavad oluliselt

keskkonnatingimused. Sellega seoses juhib kohus kaebaja tähelepanu sellele, et määruse nr

640/2014 artikli 4 lg 1 ja 2 näevad ette, et kui toetusesaaja ei ole saanud täita

toetuskõlblikkuskriteeriume või muid kohustusi vääramatu jõu või erandlike asjaolude tõttu,

on tal seoses otsetoetustega jätkuvalt õigus saada toetust sellise pindala eest, mis oli

vääramatu jõu või erandlike asjaolude ajal toetuskõlblik. See aga eeldab, et toetusesaaja

teavitab vastavate asjaolude esinemisest PRIA-t kirjalikult ja esitab tõendid. Sellist teavitust ja

tõendeid pole kaebaja PRIA-le esitanud. Seega ei ole kaebuses viidatud

keskkonnatingimused, mida kaebaja ei saa juhtida, praegusel juhul PRIA järelduste õigsust ja

kaebaja toetuskõlblikkusele antavat hinnangut mõjutavad.

34. Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et tagasinõue on määruse nr 640/2014 art 35

tulenevalt ebaproportsionaalne. Praegusel juhul oli tegemist sama määruse art 19 reguleeritud

olukorraga ehk ühikumääragruppides muudatuste tegemise ja selle alusel taotletud ja

kindlaksmääratud pindala erinevusest tulenevate toetussummade vähenduse ning

tagasinõudega. Kuna kaebaja rikkus toetusõiguslikkuse nõude tingimusi, tuli kaebajal toetus

tagasi maksta aastate eest, mil kaebajale maksti toetust kuni kolmeaastase külvikorras oleva

rohumaa eest.

35. Toetuse taotlemise, toetuse saamiseks sätestatud nõuetele vastavuse kindlaks määramise ja

toetuse vähendamise alused ning ka toetusnõuete täitmise viieaastase kohustusega seotud

õigused, kohustused ja vastutus, samuti alusetult saadud toetuse tagasinõudmise alused on

sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega nr 1306/2013, komisjoni delegeeritud

määrusega nr 640/2014, komisjoni rakendusmäärusega nr 809/2014 ja maaeluministri 19.

jaanuari 2021. a määrusega nr 7 "2021. aastal "Eesti maaelu arengukava 2014-2020" alusel

antavad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika kohased maaelu arengu toetused".

ELÜPS § 111 lg 1 nägi ette, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on

eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud

sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrustes nr 1303/2013 ja nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu

asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Määruse nr 1306/2013 art 54 lg 1

alusel taotlevad liikmesriigid iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud

makse puhul selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade

eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on

asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud.

Määruse nr 1306/2013 art 63 lg-test 1 ja 3 tuleneb, et kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta

rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega

ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei

maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult ning nõutakse tagasi toetuse maksmise

lõpetamisega ja karistustega seonduvad summad, sealhulgas nende juurde kuuluvad intressid

ja toetusõigused. Eelnevast tulenevalt oli kaebajale tagasinõude tegemiseks ning varasema

toetuse määramise otsuse muutmiseks õiguslikud alused olemas.

36. Arusaamatu on kaebaja täiendavas seisukohas tehtud viide väärteokaristuse määramisele.

Toetuse tagasinõudmine ei ole väärteokaristus, vaid haldusmeede alusetult makstud toetuse

tagasinõudmiseks. Euroopa Liidu õigusaktide alusel määratavat halduskaristust ei menetleta

kuriteo- ega väärteomenetlusena, vaid see on üks osa haldusmenetlusest. Seetõttu ei oma asja

3-22-2474

lahendamisel tähtsust ka väärteo aegumise regulatsioon. Avalik-õigusliku nõudeavalduse

esitamise korral kriminaalmenetluses on võimalik selle lahendamine ka kriminaalmenetluse

raames, kuid see ei muuda tagasinõude iseloomu ehk tegemist on haldusmeetmega. Samuti ei

tingi kaebuse rahuldamist asjaolu, et vaidluse lahendamise ajal on toetuse määramist

reguleerivaid õigusakte muudetud. Uued õigusaktid puudutavad uuel programmperioodil

jagatavaid toetusi ega oma tagasiulatuvat mõju juba määratud toetustele ega nende vastavuse

kontrollimisele. Kaebaja viited grupiviisilisele piinamisele on sedavõrd üldsõnalised ja

iseloomult meelevaldsed, et ei muuda kohtu seisukohta kaebuse põhjendamatuse osas. Kui

toetuse määramise järgselt toimuvad kaebaja enda tegevuse tulemusena muutused toetusele

kvalifitseerimises, siis on PRIA-l kohustus sellele reageerida. Mahepõllumajandusega

tegelemise ja sellega jätkamise toetus on mitmeaastase iseloomuga ning pärast toetuse

määramist toimunud muutused võivad mõjutada ka varasemaid otsuseid. PRIA süüdistamine

selles kontekstis enda grupiviisilises piinamises on ilmselge ülereageering.

37. Kaebaja palub küsida kaebusega seonduvate Euroopa Liidu õigusaktide tõlgendamiseks

Euroopa Kohtult eelotsust. Kohtu hinnangul ei esine Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks

vajadust. Euroopa Kohtult on võimalik eelotsust taotleda, kui haldusasja lahendavale kohtule

ei ole selge, kuidas tuleb ühenduse õigusakti tõlgendada, või kui ta kahtleb ühenduse

õigusakti kehtivuses. Eelotsuse küsimine ei ole vajalik, kui vaidlusalune küsimus on piisavalt

selge (acte clair) või Euroopa Kohtus juba lahendatud (acte éclairé) (vt nt Euroopa Kohtu 6.

oktoobri 1982. a otsus kohtuasjas nr C-283/81 (CILFIT vs Ministero della Sanità), p 16; 27.

märtsi 1963. a otsus kohtuasjas nr C-28/62, Da Costa en Schaake NV jt vs Administratie der

Belastingen; Riigikohtu halduskolleegiumi 11. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-79-08, p

13). Pikaajalise siseriikliku kohtupraktika alusel on Euroopa Liidu õigus deklareeritud

kultuuride kasvatamise ja valdavuse küsimuses, samuti deklareeritud ja kindlaksmääratud

põllukultuuride aluse pindala erisuse hindamise reeglite osas selge. Kuna vaidluse esemega

seonduvad Euroopa Liidu õigusaktide normid on selged (acte clair), siis puudub vajadus

küsida Euroopa Kohtult eelotsust ning kaebaja vastavasisuline taotlus jääb rahuldamata.

Sarnastes kohtuasjades on eelotsuse küsimisest keeldunud varasemalt ka Tartu

Ringkonnakohus ja Riigikohus (vt nt haldusasjad nr 3-21-706, 3-21-1011, 3-22-869, 3-23-

1532), kusjuures erinevalt esimese astme kohtust lasub Euroopa Kohtu praktika kohaselt riigi

kõrgemail kohtul kohustus küsida põhjendatud kahtluse korral õigusnormi tõlgendamise

suhtes eelotsust.

38. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Janor Metsalliku (füüsilisest isikust ettevõtja, ärinimi

Metsalliku Mesindustalu) kaebuse täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja

menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda

kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109

lg 1 ls 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider