3-23-2220/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.01.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2220

Haldusasi

A.Q kaebus Sotsiaalkindlustusameti otsuste peale

tunnistada varasem vanemahüvitise määramise otsus

kehtetuks ja määrata väiksem vanemahüvitis

Menetlusosalised

Kaebaja – A.Q (ik XXX), esindaja v.adv Olavi Järve

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle

Magnus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18.04.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Halduskohtu 18.04.2024 otsuse resolutsioon muutmata, kuid asendada

otsuse põhjendused ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.

3. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt välja A.Q kasuks apellatsiooniastme menetluskulu

katteks 1688,18 eurot.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.02.2025.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-23-2220

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tegi 20.03.2023 otsuse maksta A.Q-le vanemahüvitist

lapse C. A.Q kasvatamiseks. Hüvitise ühe päeva suuruseks oli märgitud 143,04 eurot (bruto).

2. Sotsiaalkindlustusamet tunnistas 31.08.2023 otsusega alates 01.08.2023 oma

20.03.2023 otsuse kehtetuks. Sotsiaalkindlustusamet määras 01.09.2023 otsusega alates

01.08.2023 A.Q-le vanemahüvitise lapse C. A.Q kasvatamiseks ja märkis hüvitise ühe

päeva suuruseks 25,25 eurot (bruto).

SKA selgitas 31.08.2023 otsuses, et arvestas oma 20.03.2023 otsuses valesti vanemahüvitise

päevamäära. Vanemahüvitise suuruse arvutamisel lähtuti arvestusperioodist 01.08.2019 kuni

31.07.2020, mille vältel oli A.Q töötuna arvel 348 päeva, mis arvati arvestusperioodi

kalendripäevade hulgast välja. Arvestusperioodil oli A.Q sissetulek 757,45 eurot ja tema

eest tasuti isikustatud sotsiaalmaksu kokku 249,96 eurot. Nende andmete põhjal kujunes

kalendrikuude arvuks 0,13. Vanemahüvitis määrati perioodiks 11.04.2023 kuni 06.09.2024

päevamääraga 143,04 eurot, mis on ühes kalendrikuus 4291,29 eurot. Kalendrikuude arvuks

0,13 arvestamine ei ole aga kooskõlas perehüvitiste seaduse (PHS) § 39 lg-tega 5 ja 6. Nende

sätete järgi ei saa kalendrikuude väärtuseks olla 0,13, vaid see tuleb teisendada 1-ks (aluseks

võetakse sissetulek ühes kalendrikuus, mitte poolikus kalendrikuus). Vanemahüvitise

eesmärgist ja õigest arvutusmetoodikast lähtudes on vanemahüvitise õige arvutus järgmine:

tulu 757,45 jagatud 1 kuuga võrdub päevamäär 25,25 ning kuu summa on 757,45.

3. Sotsiaalkindlustusamet rahuldas 02.10.2023 vaideotsusega A.Q vaide osaliselt. SKA

tunnistas oma 31.08.2023 otsuse kehtetuks osas, millega hüvitise määramine tunnistati

kehtetuks alates 01.08.2023, ning luges hüvitise määramise kehtetuks tunnistamise õigeks

kuupäevaks 31.08.2023. Samuti tunnistas SKA 01.09.2023 otsuse kehtetuks osas, millega

määrati hüvitis tagasiulatuvalt alates 01.08.2023 ning luges hüvitise määramise õigeks

kuupäevaks 01.09.2023 ja hüvitise päeva määraks 25,25 eurot (bruto). SKA otsustas ühtlasi

maksta A.Q-le 2023. a augustikuu eest vähem saadud hüvitise vahe ja viivise.

Vaideotsuse põhjenduste kohaselt tingis SKA esialgse otsuse PHS § 39 lg 6 senine tõlgendus,

mille kohaselt võis vanemahüvitise arvutamisega seotud kalendrikuude arvu väärtus olla alla

ühe (nt kui isik oli pikalt töötu) ja isikud said seetõttu vanemahüvitist suuremas ulatuses, kui

oli nende arvestusperioodi aluseks olev tegelikult teenitud tulu. Kuna vanemahüvitise eesmärk

on PHS § 32 lg-st 1 tulenevalt asendussissetuleku tagamine alla kolmeaastast last kasvatavale

vanemale, siis ei ole arvestusperioodi tegelikest sissetulekutest mitu korda suurema hüvitise

saamine kooskõlas kehtiva õigusega. Kuna PHS § 39 lg 6 senine tõlgendus on loonud

tingimused vanemahüvitise arvestusperioodil pikalt töötuna olnud ja tööl käinud

vanemahüvitise saajate ebavõrdseks kohtlemiseks ning sellises suuruses hüvitise maksmine ei

ole kooskõlas ka PHS § 32 lg-st 1 tuleneva vanemahüvitise eesmärgiga, siis muutis SKA

alates 01.08.2023 lapsevanemate võrdse kohtlemise eesmärgil PHS § 39 lg 6 tõlgendamise

õiguspäraseks. Kui varasema tõlgenduse kohaselt võis kalendrikuude arvu arvutamisel jääda

kalendrikuude arv ka alla ühe, siis PHS § 32 lg 1 eesmärgiga kooskõlas oleva tõlgenduse

kohaselt, kui vanemahüvitise suuruse arvutamisel sotsiaalmaksuga maksustatud tulu on

saadud lühema perioodi kui kalendrikuu eest, siis arvestatakse seda tulu ühe kalendrikuu

tuluna. Seega saab väikseim kalendrikuude arv olla üks. Suurim kuude arv on PHS § 39 lg 6

kohaselt 12. Vaie on siiski põhjendatud osas, millega tunnistati SKA varasem otsus kehtetuks

tagasiulatuvalt.

4. A.Q esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 31.08.2023 ja 01.09.2023 otsuste

tühistamiseks ning 02.10.2023 vaideotsuse tühistamiseks osas, millega vaie jäeti rahuldamata.

2(6)

3-23-2220

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 18.04.2024 otsusega kaebuse, tühistas SKA 31.08.2023

ja 01.09.2023 otsused, samuti 02.10.2023 vaideotsuse osas, millega vaie jäeti rahuldamata,

ning mõistis SKA-lt kaebaja kasuks välja 2296,35 eurot menetluskulu katteks.

On ebaselge, miks ja kelle suhtes on kaebajale suhteliselt suure vanemahüvitise maksmine

ebaõiglane. Praktika muutus seoses vanemahüvitise arvutamisega ei ole põhjendatud, samas

mingil määral võib see olla vaieldav. Kohus seadis kahtluse alla SKA tuginemise HMS § 67

lg 4 p-le 5, sest otsus ei pruukinud olla õigusvastane. Pigem kohalduvad HMS § 67 lg-d 2 ja

3, mis ei võimalda haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, sest kaebaja on teinud oma

elukorralduses ümberkorraldusi ja muudatusi. Ülekaaluka avaliku huviga ei saa üksikjuhtumi

pinnalt määratud ajutise perehüvitise puhul olla tegemist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Sotsiaalkindlustusamet palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha

asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja eelmise lapse puhul oli vanemahüvitise arvestusperioodiks 01.08.2019–31.07.2020.

Augustis 2019 oli kaebaja eest tasutud sotsiaalmaksu 249,96 eurot, ta oli töövõimetuslehel

kuni 14.08.2019 (s.t 14 päeva arvestusperioodist) ja töötuna arvel alates 19.08.2019 (st 348

päeva 366-st). 20.03.2023 otsuse aluseks olnud arvestuse järgi oli tema igakuine tulu 5826,57

eurot (249,96 (tulult makstud sotsiaalmaks) ÷ 0,13 (nn kalendrikuude arv) ÷ 0,33

(sotsiaalmaks 33%)). 2023. a-l oli vanemahüvitise ülempiir 4291,2 eurot (PHS § 40 lg 1) ning

jagades selle 30-ga (PHS § 40 lg 3) on ühe kalendripäeva hüvitise ülempiiriks 143,04 eurot.

Sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel oli kaebaja tulu 2019. a augustis 757,45 eurot, millelt

maksti sotsiaalmaksu 249,96 eurot ning samalaadses suuruses oli tema sissetulek ka enne

esimese lapse sündi 20.05.2019. Märtsis 2019 maksti tema tulult sotsiaalmaksu 486,10 eurot

(tegemist oli viimase töötasu saamise kuuga enne lapse sündi ehk kõik tasumisele kuuluvad

summad tuli välja maksta), veebruaris oli sotsiaalmaksu summa 235,35 ja jaanuaris 242,04

eurot. Samalaadset sissetulekut sai kaebaja ka aastal 2018.

PHS § 39 lg 1 järgi võetakse vanemahüvitise arvutamise aluseks ühe kalendrikuu ehk terve

kalendrikuu tulu. Arvutamisele kuulub ühe kalendrikuu keskmine tulu ja see arvutatakse ühe

kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel (PHS § 39 lg 2). Seega

võetakse aluseks ühe kalendrikuu tulu, aga mitte üksikute päevade oma. Ühe kalendripäeva

vanemahüvitise suurus on 100% PHS § 39 lg-te 1–6 alusel arvutatud ühe kalendrikuu

keskmisest tulust jagatuna 30-ga (PHS § 39 lg 7). Ka siin võetakse aluseks ühe kalendrikuu

keskmine tulu ning see kuulub jagamisele 30-ga. Kaebajale määrati 20.03.2023

vanemahüvitis suuruses 143,04 eurot päevas, mis ilmselgelt ei ole kooskõlas PHS § 32 lg 1

eesmärgiga (tagada asendussissetulek) ning selle põhjuseks oli seaduse vale kohaldamine.

Tulenevalt PHS § 39 lg-test 1 ja 2 tuleb vanemahüvitise suuruse arvutamisel aluseks võtta ühe

kalendrikuu tulu ning ühe kalendrikuu tulu ei saa olla päeva või päevade arvestuses. Seetõttu

ei ole ka õige jagada ühe kalendrikuu sissetulekut üksikute päevade vahel, mida näitab ka

tulemus, milleni jõutakse sel viisil arvutades. Sarnases olukorras olevaid isikuid tuleb kohelda

võrdselt, kuid varasem tõlgendus tekitas ebavõrdse olukorra ning riigi raha ebaotstarbeka

kasutamise. SKA-l ei olnud võimalik varasema õigusvastase praktikaga jätkata.

Kohus ei ole põhjendanud, millest tulenevalt on ta jõudnud järeldusele, et kaebaja on teinud

oma elukorralduses ümberkorraldusi ja muudatusi ning millistele tõenditele kohus seejuures

tugineb. Kaebaja elukaaslane lõpetas Soomes töötamise aastatel 2020–2021. Seega on kaebaja

3(6)

3-23-2220

viidatud elukorralduslikud muutused toimunud vähemalt 1,5 aastat enne vanemahüvitise

määramist seoses C. A.Q kasvatamisega. Vanemahüvitise suurust muudeti edasiulatuvalt ja

rohkem makstud summat tagasi ei nõuta. Seega on arvestatud võimalusega, et kaebaja on

saadud vara ära kasutanud ning tagastama ta midagi ei pea. Järelikult ei teki ka vastuolu HMS

§ 67 lg-s 2 toodud keeldudega.

7. A.Q palub jätta SKA apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.

PHS § 39 lg-st 1 ei tulene, et arvesse võetakse ainult terve kalendrikuu tulu. Sättes on selgelt

kirjas, et arvesse võetakse keskmine kalendrikuu tulu, mitte terve kalendrikuu tulu. Sõnade

ühe kalendrikuu keskmisest tulust mõte on selles, et vanemahüvitis arvutatakse keskmise

sissetuleku põhjal, mis on saadud ühe kalendrikuu eest. Keskmine kalendrikuu tulu tähendab

seda, et võetakse kogutulu ja see jagatakse kalendrikuude arvuga. Üksikud päevad tähendavad

mingit osa kuust, siinsel juhul siis 0,13 ehk 13/100 kuust. Ja selle alusel arvutatakse keskmine

kalendrikuu tulu. Keskmist tulu saab arvestada ka ühest väiksema kalendrikuu baasil ning

kuskilt ei tulene keeldu, et seda ei peaks praegusel juhul tegema. Sellist keeldu ei tulene ka

SKA poolt viidatud sätetest, sest SKA nende sätete puhul jätnud tähelepanuta sõna keskmine.

Seaduse teistsuguse kohaldamise aluseks ei saa olla praktika muutus – SKA ei saa kohaldada

seadust nii, nagu talle sobib. Asendussissetuleku all mõeldakse keskmist sissetulekut ning

keskmist sissetulekut saab arvestada ka lühema perioodi baasil kui üks kuu. Nimelt teenis

kaebaja oma sissetuleku 0,13 kuu eest ning selle baasil tuleb arvutada terve kuu keskmine

sissetulek. Vaid sellisel juhul on täidetud vanemahüvitise eesmärk – asendussissetulek ehk

sisuliselt keskmise töötasu säilitamine. Tasu teenimise periood (kaebajal 0,13 kuud) on üheks

aluseks keskmise sissetuleku arvutamisel, s.o mida lühem periood, seda suurem keskmine

sissetulek. Kaebaja tulu teenimise periood on lühem 01.07.2021 seadusemuudatuse tõttu ning

selle eesmärk oli just see, et töötuna arvel olemine ei vähendaks vanemahüvitist. Kaebaja ei

ole soovinud laiendada oma sissetulekut ja tema teenitud tulu 0,13 kuu jooksul pole oletuslik,

nagu vastustaja väidab. Kui sissetuleku teenimise perioodi kunstlikult pikendada, siis viiks

see keskmise sissetuleku kunstliku langetamiseni. SKA soovib lähtuda reaalselt ühe terve kuu

sees teenitud sissetulekust. PHS §-st 39 seda aga ei tulene, vaid seal on aluseks keskmine

sissetulek. Sellele, et ei arvestata ühe terve kuu reaalset sissetulekut, viitab ka PHS § 39 lg 6,

mille kohaselt arvestatakse kalendrikuid kahe komakoha täpsusega. Võrdse kohtlemise

põhimõtet pole rikutud, kuna kaebaja tulu teenimise periood oli lühem ja seetõttu ongi tema

keskmine sissetulek suurem.

Isegi kui esialgne vanemahüvitis ei olnud õiguspärane, ei saanud seda tühistada tulenevalt

HMS-ist tulenevatest piirangutest. Kaebaja ei saanud olla õigusvastasusest teadlik. Kui see

pidanuks olema kaebaja jaoks ilmselge, nagu SKA väidab, pidi see olema ilmselge ka SKA-

le, kes poleks pidanud suurt vanemahüvitist määrama. Sellisel juhul ei oleks kaebaja perekond

teinud ka otsust, et Y. A.Q tuleb Soomest töölt ära. Soomest äratulemise põhjuseks oli ainult

see, et Eestis oli vanemahüvitis suurem ning puudus põhjus Soomest vanemahüvitise

saamiseks. Ka ei oleks kaebaja ja J. A.Q planeerinud, vähemalt mitte sel ajal, neljandat last.

Vanemad tegid seda arvestusega, et neljanda lapse sünd jääks C. A.Q sünnist kolme aasta

sisse. Nad teadsid, et vanemahüvitis C. A.Q eest saab olema sama arvestusperioodi järgi, mis

eelmise lapse puhul ning sellega seoses planeerisidki C. A.Q sündi ja isa Soomest äratulekut.

J. A.Q oleks saanud jätkata Soomes töötamist. Sarnaselt haldusasjaga nr 3-3-1-74-11 ei saa

siinsel juhul avaliku huviga seotud kaalutlused olla aluseks hüvitise kehtetuks tunnistamisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4(6)

3-23-2220

8. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige,

sest SKA haldusaktid on õigusvastased. Ringkonnakohus siiski täpsustab ning muudab

halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 200 p 4).

9. Õiguslik küsimus seisneb selles, kuidas arvutada vanemahüvitise määramise aluseks

olevat ühe kalendrikuu keskmist tulu olukorras, kus arvestusse võetavate päevade arv jääb alla

ühe kuu, kuid üle nulli. Asjaomased õigusnormid (PHS § 39 sätted 01.02.2023 redaktsioonis,

mis kehtisid vaidlustatud haldusaktide tegemise ajal) on asjassepuutuvas osas järgmised.

„(1) Ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus arvutatakse vanemahüvitise taotleja ühe

kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks.

(2) Ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse

sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete

alusel.

(3) Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse arvutamise periood (edaspidi

käesolevas jaos arvestusperiood) on:

1) isikul, kellel on enne lapse sündi õigus ema vanemahüvitisele, lapse eeldatavale

sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse eeldatavale

sünnikuule eelnenud üheksa kalendrikuud;

2) teistel vanemahüvitise saamise õigust omavatel isikutel ja käesoleva lõike punktis 1

nimetatud isikul jagatava vanemahüvitise saamise õiguse tekkimisel lapse sünnikuule

eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse sünnikuule eelnenud üheksa

kalendrikuud.

(4) [---]

(5) Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on arvestusperioodi isikustatud

sotsiaalmaksu ja selle kalendrikuude arvu jagatis. [---]

(51) [---]

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud kalendrikuude arv on arvestusperioodi

kalendripäevade arvu ja töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu vahe

jagatuna 30-ga, kuid mitte suurem kui 12. Kalendrikuude arv arvutatakse täpsusega kaks kohta

pärast koma. Kui kalendrikuude arv on võrdne nulliga, kuid isik on saanud sotsiaalmaksuga

maksustatavat tulu, jagatakse tema tulu arvuga 12.

(61) Kui isik on olnud arvestusperioodi jooksul Eesti Töötukassas töötuna arvel, lähtutakse

vanemahüvitise suuruse arvutamisel käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud põhimõtetest, kuid

arvestusperioodi kalendripäevade arvust lahutatakse peale töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt

vabastatud päevade arvu ka arvestusperioodil töötuna arvel oldud nende päevade arv, mis

töövõimetuslehe päevadega ei kattu. [---]

(62) [---]

(63) [---]

(7) Ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus on 100 protsenti käesoleva paragrahvi lõigete 1–

6 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmisest tulust jagatuna 30-ga.“

10. Ringkonnakohus leiab, et SKA on vaidlustatud haldusaktide tegemisel eksinud PHS § 39

sätete tõlgendamisel. Seadusandja on nendes sätetes kasutanud legaaldefinitsioone ega ole

5(6)

3-23-2220

jätnud mõisteid määratlemata. Sellises olukorras pole alust kasutada selliseid argumente nagu

seaduse eesmärk, ühiskonna õiglustunne ja riigi raha otstarbeka kasutamise põhimõte. SKA

tõlgendus võiks olla mõeldav, kui seadus ei sisaldaks PHS § 39 lg-t 6, mis defineerib selgelt,

ühemõtteliselt ning erandeid mittevõimaldavalt, et käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud

kalendrikuude arv on arvestusperioodi kalendripäevade arvu ja töövõimetuslehe alusel

ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu vahe jagatuna 30-ga, kuid mitte suurem kui 12 (lisaks

töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvule tuleb lõike 61 mõjul lahutada

arvestusperioodi kalendripäevade arvust ka arvestusperioodil töötuna arvel oldud nende

päevade arv, mis ei kattu töövõimetuslehe päevadega). Norm näeb ette üksnes matemaatilise

tehte tegemist. Seega ei ole PHS § 39 sätete kohaldamisel mõiste kalendrikuude arv käsitatav

määratlemata õigusmõistena, mille sisustamisel peab õiguse kohaldaja arvesse võtma sätte

üldist konteksti ning seaduse eesmärki ja mõtet.

11. Kuna kaebaja puhul osutub kalendrikuude arvuks matemaatilise tehte tulemusena 0,13,

siis tulebki ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse (PHS § 39 lg 5) ning

selle alusel ühe kalendrikuu keskmise tulu (lg 2) ja ühe kalendripäeva vanemahüvitise suuruse

(lg-d 1 ja 7) arvutamisel lähtuda kalendrikuude arvust 0,13. Ühestki teisest PHS § 39 sättest ei

tulene välistust sellise tehte tegemiseks. PHS § 39 lg 6 teine lause näeb ette, et kalendrikuude

arv arvutatakse täpsusega kaks kohta pärast koma – selle sättega on SKA vaidlustatud otsused

kooskõlas. Puudub vastuolu ka sama sätte kolmanda lausega, kuna kalendrikuude arv 0,13 ei

ole võrdne nulliga.

12. Ringkonnakohus möönab, et selline tulemus võib teatud juhtudel viia tulemuseni, mis ei

pruugi olla kooskõlas seadusandja esialgse eesmärgiga vanemahüvitise suuruse normistiku

kehtestamisel. Probleem tekkis ilmselt pärast seda, kui COVID-19 kriisi ajal võimaldati

suurenenud töötuse ja väheneva sündimuse tingimustes arvestada 12-kuuse arvestusperioodi

hulgas maha ka neid päevi, mil isik oli töötuna arvel. Seadusandja jättis tähelepanuta, et

erinevalt ajutise töövõimetuse ajast võib töötuna arvel olek kesta peaaegu kogu 12-kuulise

arvestusperioodi. Kui inimene saab selle perioodi jooksul tulu vaid mõned päevad, võib selle

eest saadud tulu arvestamine näidata hüvitise saaja keskmist tulu kunstlikult suurena. Samas

on õigus saada vanemahüvitist ka sellisel inimesel, kelle puhul arvestatakse arvestusperioodi

hulka ainult üksikud kalendripäevad. Ilmselt on otstarbekas kehtestada selliste olukordade

jaoks erireeglid. Kuid nii kaua, kuni seadusandja neid kehtestanud ei ole, peab haldusorgan

kohaldama kehtivat seadust, seda isegi juhul, kui ta peab tulemust ebamõistlikuks või

ebaõiglaseks. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus põhiseaduse § 3 lg 1 esimesest lausest

tuleneva seaduslikkuse põhimõttega.

13. Sotsiaalkindlustusameti otsused on seega õigusvastased, rikkusid kaebaja õigusi ning need

tuli tühistada. Neil kaalutlustel pole enam vajalik hinnata õiguspärase ootusega seotud väiteid.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kaebaja apellatsiooniastme menetluskulu

jätta HKMS § 108 lg 1 alusel vastustaja kanda. Esindajakulu 1688,18 eurot, mille kaebaja

palub vastustajalt välja mõista, on asja mahtu ja keerukust arvestades vajalik ja põhjendatud

(HKMS § 109 lg 6).

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)