2-23-133856/8 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Enely Sepp

Otsuse tegemise aeg

28. jaanuar 2025

Tsiviilasja number

2-23-133856

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi A. P. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

1775,45 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (endise nimega OK Incure OÜ,

registrikood 11542046), lepinguline esindaja Anu Volmer

(e-post: XXX)

Kostja A. P. (isikukood XXX, e-post: XXX)

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista A. P.-lt B2 Impact OÜ kasuks välja põhivõlg 1150 eurot,

sissenõudmiskulu 45 eurot ja viivis ajavahemiku 08.05.2023-09.01.2025 eest

summas 232,90 eurot.

3. Jätta hagi rahuldamata intressinõude 117,12 euro ja sissenõudmiskulude 5 euro

osas.

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

5. Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks.

Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 22.08.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse A. P.-lt (kostja) 1871,81 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 07.09.2023

maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja

jooksul kätte toimetada ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Hageja esitas 25.09.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista

põhivõla 1471,87 eurot, intressi 117,12 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ning

sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi 08.05.2023-25.09.2023 eest) 136,46 eurot.

Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja

menetluskulud ehk tasutud riigilõiv summas 315 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid B OÜ ja kostja 15.09.2022 laenulepingu nr xxxx, milles lepiti

kokku laenusummas 505 eurot, intressimääras 42,02% aastas ning krediidi kulukuse määraga

48,49% aastas. Laen 505 eurot kanti 15.09.2022 kostja kontole.

16.09.2022 sõlmiti lisalaenu leping nr xxxx laenusummas 726,10 eurot, mis koosnes

refinantseeritava lepingu põhiosast 505 eurot, lisalaenu väljamaksest 180 eurot ja

lepingutasust 41,10 eurot); intressi määr oli 41,49% aastas, krediidi kulukuse määr 48,48%

aastas. Lisalaen 180 eurot kanti kostja kontole 16.09.2022.

22.09.2022 sõlmiti lisalaenu leping nr xxxx laenusummas 960,47 eurot (koosnes

refinantseeritava lepingu põhiosast 726,10 eurot, lisalaenu väljamaksest 180 eurot ja

lepingutasust 54,37 eurot); intressimäär 41,11% aastas, krediidi kulukuse määr 48,49% aastas.

Lisalaen 180 eurot kanti 22.09.2022 kostja arvelduskontole.

23.09.2022 sõlmiti lisalaenu leping nr xxxx laenusummas 1193 eurot (koosnes

refinantseeritava lepingu põhiosast 960,47 eurot, lisalaenu väljamaksest 165 eurot ja

lepingutasust 67,53 eurot); intressimäär 41,04% aastas, krediidi kulukuse määr 48,49% aastas.

Lisalaen 165 eurot kanti 23.09.2022 kostja arvelduskontole.

24.09.2022 sõlmiti lisalaenu leping nr xxxx laenusummas 1391,78 eurot (koosnes

refinantseeritava lepingu põhiosast 1193,00 eurot, lisalaenu väljamaksest 120 eurot ja

lepingutasust 78,78 eurot); intressimäär 40,73% aastas, krediidi kulukuse määr 48,50% aastas.

Lisalaen 120 eurot kanti 24.09.2022 kostja arvelduskontole.

20.12.2022 sõlmisid kostja ja B OÜ refinantseerimislepingu nr. xxxx, milles lepiti kokku

laenusummas 1471,87 eurot (koosnes refinantseeritava lepingu põhiosast 1391,78 eurot,

lepingutasust 70,09 eurot ja refinantseeritava laenu tasumata meeldetuletuskirjade tasust 10,00

eurot), intressimäär 27%, viivisemäär 24% aastas (päevamääraga 0,067%), krediidi kulukuse

määr 30% aastas. Refinantseerimislepingu sõlmimisel väljamakset ei toimunud.

Hageja selgituse kohaselt ei ole kostja teinud ühegi lepingu katteks tagasimakseid.

Krediidiandja B OÜ saatis kostjale 22.04.2023 refinantseerimislepingu nr. xxxx ülesütlemise

hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja

tähtaegselt võlgnevust ei likvideerinud, luges B OÜ refinantseerimislepingu 07.05.2023

seisuga ülesöelduks. B OÜ loovutas nõude hagejale. Nõude loovutamisest on kostjat

teavitatud 08.05.2023 kirjaga.

Hageja nõuab viivist põhivõlalt (1471,87 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast,

alates 08.05.2023 lepingus kokku lepitud viivisemääras 24% aastas. Hagiavalduse esitamise

päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivis 136,46 eurot.

Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab

kostjalt sissenõudekulude hüvitamist kokku 50 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 1)

lepingu kehtivusajal saadetud 27.02.2023 esimese tasulise kirja saatmine 5 eurot, 29.03.2023

teise tasulise kirja saatmine 5 eurot ja 22.04.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot; 2)

pärast lepingu lõppemist saadetud 18.05.2023 esimene tasuline kiri 25 eurot, 15.06.2023 teise

tasulise kirja saatmine 5 eurot ja 26.06.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot.

Hageja leiab, et on täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet

nõuetekohase hoolsusega ning järginud VÕS § 4034

sätestatud nõudeid.

Refinantseerimislepingu xxxx puhul kostja krediidivõimelisust uuesti ei hinnatud, kuna kostja

ei saanud juurde lisalaenu, millega oleks tema igakuine kohustus suurenenud ning

refinantseerimisleping sõlmiti kostjale soodsamatel tingimustel.

Hageja täpsustas 09.01.2025 vastutustundliku laenamise asjaolusid. Arvestades, et kostja on

saanud lepingute xxxx, xxxx, xxxx, xxxx, xxxx alusel krediiti kokku 1150 eurot ning et kostja

poolt lepingute (sh refinantseerimislepingu) katteks tagasimakseid tehtud pole, kujuneks

hageja põhivõlaks 1150 eurot.

3. Pärnu Maakohtu Maksekäsu osakond on kostjale üritanud hagimaterjale kätte toimetada

järgmiselt: 24.08.2023 aadressil A. P. - Tagastatud - muu põhjus 29.08.2023 aadressil A. P. -

Tagastatud - muu põhjus Varasemas menetluses võlgniku ema kinnitas 11.07.2023, et võlgnik

ei ela aadressidel xxxx ja xxxx. Ema ei tea kas võlgnik on Soomes või Eestis, ei saa ise ka

võlgnikuga kontakti. Varasemas menetluses seisuga 11.07.2023 võlgnik A. P. ei oma Soome

rahvastikuregistri andmetel registreeritud aadressi Soomes. Varasemas menetluses vastuseks

Pärnu MK maksekäsuosakonna järelepärimisele on Politsei- ja Piirivalveameti Lääne

prefektuur vastanud 14.07.2023, et Politsei- ja Piirivalveameti ühtses menetluse- ja

infosüsteemis on 13.01.2023 aasta seisuga A. P. (A. P.) registrijärgne elukoht xxxx ning

elukoht 06.07.2022 aasta seisuga xxxx. Kontakttelefon 20.11.2018 aasta seisuga on XXX

ning e-posti aadress sama aja seisuga on XXX. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on

tulenevalt eeltoodust 05.05.2024 kostjale kätte toimetatud avalikult. Kostja ei ole kohtule

tähtaegselt vastanud.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

4. Hageja nõuab kostjalt põhivõla 1471,87 eurot, intressi 117,12 eurot, sissenõudmiskulu 50

eurot ja viivise 136,46 eurot väljamõistmist.

5. Kohus tuvastas, et krediidiandja B OÜ ja kostja sõlmisid 15.09.2022 laenulepingu nr.

xxxx ning laenusumma 505 eurot on kontole kantud 15.09.2022 (dtl 150); 16.09.2022

lisalaenu lepingu xxxx alusel on 180 eurot kantud 16.09.2022 kostja arvelduskontole (dtl

157); 22.09.2022 lisalaenu lepingu nr xxxx alusel on 180 eurot kantud 22.09.2022 kostja

arvelduskontole (dtl 164); 23.09.2022 lisalaenu lepingu xxxx alusel on 165 eurot kantud

23.09.2022 kostja arvelduskontole (dtl 171) ning 24.09.2022 lisalaenu lepingu nr xxxx alusel

on 120 eurot kantud 24.09.2022 kostja arvelduskontole (dtl 178). 20.12.2022 sõlmitud

refinantseerimislepingu nr. xxxx alusel kostja täiendavalt laenu ei saanud, vaid sellega

refinantseeriti eelnev laen. 20.12.2022 refinantseerimisleping (dtl 179-185) hõlmas

refinantseeritavate lepingute põhiosa 1471,87 eurot, lepingutasu 70,09 eurot ja

refinantseeritava laenu tasumata meeldetuletuskirjade tasu 10 eurot ning intressi 112,93 eurot.

Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja mitte ühegi lepingu alusel tagasimakseid teinud.

6. Iga järgnev laenuleping on olnud samas ka eelmise laenulepingu refinantseerimisleping.

Viimane refinantseerimisleping, millega on refinantseeritud varasematest lepingutest

tulenevad nõuded, on üles öeldud alates 07.05.2023 (dtl 206). Nõude üleminek krediidiandjalt

hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatisega, mis edastati kostjale lepingus märgitud e-

posti aadressile 08.05.2023 (dtl 207-209).

7. B OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingute puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS

§ 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust.

Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud

tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas

kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale

(VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

8. Kohus tuvastas, et perioodil september 2022 kuni detsember 2022 seisuga oli kehtiv

eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi keskmine kulukuse määr 16,30%. Seega oli

maksimaalne krediidi kulukuse määr lepingute sõlmimise ajal 48,90%. Hagi kohaselt oli

laenulepingute sõlmimisel krediidi kulukuse määrad vastavalt: 18,49%; 48,48%; 48,49%;

48,49%; 48,50% ja refinantseerimislepingu puhul 30%. Seega ei ületanud laenu krediidi

kulukuse määr VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.

9. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks

siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub

asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa

Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa

Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab

krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg

1, VÕS § 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661

selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest

registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).

Tarbijal on küll VÕS § 403⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid,

kuid krediidiandjal on VÕS § 403⁴ lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS)

§ 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud

andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada

(RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta

tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt

äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida

tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad

asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb

vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

10. Hagiavalduse punkti 1.1 kohaselt võeti lepingute nr xxxx, xxxx, xxxx, xxxx, xxxx puhul

laenukoormuse arvutamise aluseks Maksu-ja Tolliameti maksuandmete tõend, mille järgi

saadi kostja nelja kuu keskmiseks netosissetulekuks 851,71 eurot (sealjuures on kostja ise

märkinud enda sissetulekuks 1500 eurot), finantskohustuste tuvastamisel on lähtutud kostja

enda esitatud andmetest ja leitud see olevat 150 eurot kuus. Muude minimaalsete kohustusena

arvestati 234 eurot (lähtuti krediidiandaja sise-eeskirjades kehtestatud minimaalsest

piirmäärast, kuna kostja poolt esitatud kohustuste summa oli väiksem st. 100 eurot).

Krediidiandja riskihinnangutest ja Krediidiandja kehtestatud sise-reeglitest lähtuvalt määrati

kostja maksevõimeks 425 eurot. Lisaks kontrollis krediidiandja enne laenu andmist teavet

järgmistest allikatest: Krediidiregister, Politsei Finantssanktsioonid, Krediidiinfo (puudusid

kehtivad maksehäired), Taust.ee, Ametlikud Teadaanded, EMTA, Pensionikonto,

Rahvastikuregister (puudusid ülalpeetavad), LexisNexis, Riikliku taustaga isikud (Pep info).

11. Hageja selgitas 06.01.2025 vastutustundliku laenamise osas täiendavalt, et maksimaalne

taotletav krediit jäi alla 1500 eurot, seega oli krediidiandaja sise-reeglite kohaselt lubatud

anda krediiti ilma pangakonto väljavõtet küsimata, mis aga ei tähenda, et krediidivõimelisust

ei kontrollitud. Lisaks olid kostja poolt täidetud lisalaenu saamise tingimused- kostja

krediidivõimelisus ei olnud halvenenud ning taotletav krediit jäi kostja maksevõime, see on

425 euro piiresse. Hageja selgitab, et 16.09.2022, 22.09.2022 ja 23.09.2022 märked et

„kontrolliti konto väljavõtteid“ (dtl 140-141) tähendab, et kontrolliti, kas kliendil on kehtiv

konto väljavõtte analüüs olemas ning et kui vastus olnuks ”Jah”, siis poleks kliendilt uut

sissetuleku tõestust küsitud. Kuna lepingu nr xxxx puhul on tegemist väljamakseta

refinantseerimislepinguga, mille eesmärgiks on võlgnevuse restruktureerimine, ei pidanud

krediidiandja kostja krediidivõimelisust uuesti kontrollima. Väljamakseta refinantseerimise

lepingu sõlmimist võimaldab võlausaldaja makseraskustes klientidele. Lepinguga alandatakse

intressimäära, pikendatakse tagasimakse perioodi ja vähendatakse osamakse suurust.

12. Hagiavaldusest ning nendele lisatud tõenditest järeldub kohtule, et laenu andmise

otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Krediidiandjal

tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse võtta,

millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu,

hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus

sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid

eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.

13. Kohus leiab, et krediidiandja ei selgitanud 15.09.2022 lepingu sõlmimisel välja kostja

muude kohustuste ulatust ega tuvastanud kostja tegelike kulude suurust, sh igakuised

vältimatud püsikulutused toidule, eluasemele jms. Võlausaldaja on tuvastanud kostja viimase

keskmise sissetulekuna 851,71 eurot (dtl 139), sealjuures on arvesse võetud viimase nelja kuu

sissetulekut. Kui võlausaldaja oleks lähtunud viimase viie kuu sissetulekust, siis oleks

keskmiseks

olnud

sama

teabe

pinnalt

(1000+862,42+877,26+59,06+608,08+84,68=3491,50/2) 693,30 eurot. Sealjuures oli kostja

saanud töötasu vaid viimasel kolmel kuul, enne koosnes tema sissetulek Eesti Haigekassa ja

Eesti Töötukassa maksetest, mida ei saa pidada eelduslikult püsivas suuruses sissetulekuks.

Arvestades, et kostja ise on deklareerinud krediidiandjale enda sissetulekuna 1500 eurot, oleks

juba ainuüksi taolise vastuolu pinnalt pidanud krediidiandjal tekkima kahtlusi kostja kõigi

väidete paikapidavuse osas ning mõistlik krediidiandja oleks teostanud lisapäringuid ning

vähemalt nõudnud kontoväljavõtte esitamist.

14. Kostja tegelikke kulusid krediidiandja välja ei selgitanud ning on lähtunud selle asemel

oma sise-eeskirjas sätestatud eelduslikest kuludest. Kuigi krediidiandja raportist nähtuvalt on

kontrollitud kostja kontoväljavõtteid (dtl 140), siis tegelikkuses ei nähtu, et väljavõtteid oleks

esitatud ja et nendest nähtuvat teavet oleks analüüsitud. Hageja on vastanud kohtu küsimusele

taolise vastuolu kohta, et kontrolliti, kas kliendil on kehtiv konto väljavõtte analüüs olemas.

Kui vastus oleks olnud ”Jah”, siis poleks kliendilt uut sissetuleku tõestust küsitud. Kohtule

jääb selgusetuks, mida on hageja selle vastusega tegelikult silmas pidanud. Igal juhul ei nähtu

kohtule, et konto väljavõtet oleks küsitud ja sellest nähtuvat teavet analüüsitud. Kohus

märgib, et see, kui krediidiandja sise-eeskiri ei nõua taolises summas laenu andmisel

kontoväljavõtte küsimist, ei tähenda, et krediidivõimelisus võiks jääda mõningatel juhtudel

välja selgitamata. Praegusel juhul ei nähtu kohtule, kuidas sai krediidiandjal vaid muu teabe

pinnalt ning ilma kontoväljavõtet küsimata tekkida veendumus kostja krediidivõimelisuses.

15. Kohus on seisukohal, et hageja väited on seega vastuolulised ning kogutud andmed ei

olnud piisavad ega usaldusväärsed selleks, et lugeda VÕS § 4034 sätestatud kohustus

nõuetekohaselt täidetuks. Laenu anti matemaatilise tehte puhul, arvestades sissetulekut,

lahutades sellest maha teoreetilised määrad ning eirates ka fakti, et kostja oli esitanud enda

kohta tegelikkusele mittevastavaid andmeid (tegelik vs väidetav sissetulek). Millised

kohustused kostjal tegelikult olemas olid, krediidiandja välja ei selgitanud. Samuti ei

selgitanud krediidiandja välja kostja tegelikke igakuiseid kulutusi. Krediidiandjale pidi oma

majandustegevusest tulenevalt olema teada, et paljud inimesed võtavad laene korraga

mitmetelt krediidiandjatelt ning selline käitumine on jätkuv. Sellisel viisil satub inimene

varem või hiljem makseraskustesse, sest mingil hetkel ei suuda ta uute laenude võtmise kaudu

eelmisi ära tasuda. Konto väljavõtte kaudu on siiski võimalik tuvastada selliseid asjaolusid,

samuti viited teiste kontode olemasolule. Antud juhul kostja hageja väitel ise deklareeris

igakuisteks finantskohustusteks 150 eurot kuus ja muudeks kohustusteks 100 eurot, samas ei

ole väide sedavõrd väikeste kulude kohta kohtu hinnangul usutav - arvestades iga inimese

tavapäraseid elatuskulusid (üür, kommunaalid, toidukulu, rõivad, jalanõud, tervishoid,

transpordikulu jne).

16. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline,

et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast

tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena

ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-

21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava

kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus kõigi

hagiavalduses toodud lepingute korral vastutustundliku laenamise põhimõtet.

17. Eestis ei ole võimalik kontrollida ühestki registrist tarbija laenukohustusi. Konto väljavõte

on hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta.

Seejuures pidi krediidiandja, kes ilmselgelt oli laenude andmisele spetsialiseerunud

turuosaline ning seega hästi kursis turul toimuva ja tarbijate käitumisega, ka hästi teadma, et

tarbijad ei esita tihti õigeid andmeid. Sellises olukorras kogu vastutuse tarbija kaela

lükkamisel (väiteks, et tarbija pidi esitama õigeid andmeid ja et krediidiandja võiski neid

usaldada) ei täidaks vastustundliku laenamise kohustuse regulatsioon oma eesmärki.

18. Praktikas on selline teoreetiliste arvestuste põhjal üksnes tarbija sissetuleku suuruse põhjal

laenu andmine toonud kaasa selle, et tarbijad on saanud võtta suurel hulgal laene erinevatelt

krediidiandjatelt ilma, et keegi oleks kontrollinud, palju tarbijal juba laene tegelikult on ning

kas ta elab sissetulekute piires (mitte üle võimete). Vastutustundliku laenamise kohustuse

eesmärk on hoida tarbijaid võlaorjusesse sattumast. Krediidiandjate kohaldatud

hindamissüsteemid (tuginemine teoreetilistele üldkohaldatavatele määradele) on aga just

viinud selleni, et suur hulk inimesi on võlaorjuses. Just seetõttu on ka Riigikohus 2023.a

novembris tehtud lahendis (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098) märkinud, et üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

19. Kohus on seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s

3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi

võimaldamise osas. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel

tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke

jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr

2-14-21710, p 29.3). Kohtu hinnangul ei saa esitatud asjaolude alusel teha järeldust, et

laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmeid kogumis analüüsinud.

20. VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe

vastavalt VÕS § 4034 lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle

tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei

võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud hagejale mingi teabe teadlikult

esitamata. Õigemini krediidiandja ei ole lähtunud kostja poolte tegelikkusest suuremana

näidatud sissetulekust. Olukorras, kus kostjalt varasemate finantskohustuste ja nende täitmise

kohta teavet ei küsitud, ei saakski kostjale ette heita selle teabe esitamata jätmist. Isegi kui

kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende laenutaotluses

esitamise asjaolu järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase

tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

21. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi,

on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või

lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Asjassepuutuva lepingu sõlmimise hetkel oli VÕS § 94-

järgne intressimäär 0%.

VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks. Kohtule on esitatud lepingu ülesütlemise teatis (dtl 206), mille kohaselt

on krediidiandja palunud kostjal tasuda tekkinud võlgnevuse ning on kostjat teavitanud, et

juhul kui kostja võlgnevust ei tasu, siis loeb krediidiandja lepingu lõppenuks 07.05.2023.

22. Laenulepingu kohaselt kohustus kostja tegema tagasimakseid tasudes igakuiselt

maksegraafiku alusel (dtl 183-185). Hagiavalduses välja toodud andmete kohaselt olid kostjal

lepingu ülesütlemise teatise saatmise seisuga tasumata 20.02.2023, 20.03.2023 ja 20.04.2023

(214-218) osamaksed ning kostja ei tasunud neid ka täiendavalt antud tähtaja jooksul. Seetõttu

leiab kohus, et lepingu ülesütlemise teate saatmise seisuga oli kostja viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Kohus leiab, et leping on kehtivalt üles öeldud

alates 07.05.2023.

23. VÕS § 195 lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles

öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste

täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad

kehtima. Tulenevalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

24. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kuna leping on üles öeldud, on kostja õigus

krediidi kasutamiseks lõppenud. Kohus tuvastas, et kostja sai krediiti kokku 1150

(505+180+180+165+120) euro ulatuses. Kuna kostjalt ei ole lepingu täitmisena raha

laekunud, siis kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenusumma 1150

eurot. Kuna VÕS § 94-järgne intressimäär oli kõigi lepingute sõlmimise ajal 0, jääb nõue

intressi välja mõistmiseks täies ulatuses rahuldamata.

25. Kohus märgib, et hageja on leidnud, et kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis palub hageja alternatiivselt kostjalt hageja kasuks

välja mõista lepingust xxxx tulenev põhivõlgnevuse 1150 eurot, viivise põhivõlalt (1150

eurolt) alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast s.o 08.05.20203 kuni hagi täpsustuse

esitamiseni s.o 09.01.2025 VÕS § 113 lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras ning võla

sissenõudmiskulud summas 50 eurot. Kohus leiab, et selliselt esitatud nõuet ei saa

kohtupraktika kohaselt käsitleda alternatiivse nõudena. Nõude alternatiiviks ei saa olla sama

summa väljamõistmise nõudmine samadel alustel, kuid väiksemas, s.o vaid põhjendatud osas.

Hagejal oli õigus nõudest põhjendamata ulatuses loobuda, hageja seda ei teinud. Seega kohus

lihtsalt rahuldab esitatud nõude osaliselt.

26. Hageja on 09.01.2025 täpsustusega suurendanud viivisenõuet, s.o nõudnud varasemalt

kuni 25.09.2023 nõutud viivise asemel viivise väljamõistmist alates 08.05.2023 kuni

09.01.2025. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. Kohus mõistab kostjalt välja viivise VÕS § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras summas 232,90 eurot.

27. Hageja nõuab hagiavalduses kostjalt ka võla sissenõudmiskulu hüvitamist kogusummas 50

eurot, sh lepingu kehtivuse ajal tekkinud sissenõudmiskulud 15 eurot ja lepingu ülesütlemise

järel tekkinud kulu 35 eurot.

27.1.

VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse

kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes

nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne

vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Krediidiandja kinnitusel on ta lepingu kehtivusajal

edastanud kostjale tasuta meeldetuletuskirjad Kliendikeskkonna kaudu e-posti aadressile

XXX 21.02.2023, 23.03.2023 ja 22.04.2023 (dtl 211-213) ning tasulised võlateatised

27.02.2023 (5 eurot), 29.03.2023 (5 eurot) ja 22.04.2023 (5 eurot) (dtl 214-217). Graafiku

kohaselt (dtl 183) pidid osamaksed toimuma 20.02.2023, 20.03.223 ja 20.04.2023.

Kohtupraktika kohaselt on lubatav saata võlateatis iga üksiku maksega viivitamise korral,

seega oli krediidiandja õigustatud saatma kolme võlateatist enne lepingu ülesütlemist. Samas

ei ole kolmanda, s.o 20.04.2023 osamaksega viivitamise korral eelnenud tasulisele

võlateatisele tasuta meeldetuletust, s.o see on saadetud kostjale samal päeval, s.o 22.04.2023

ja mitte eelnevalt. Tasulise kirja saatmine tasuta meeldetuletuskirja edastamisega samal

päeval on vastuolus hea usu põhimõttega (vt VÕS I komm (2016), § 1132, p 6.1). Seega jätab

kohus hagi rahuldamata hageja 22.04.2023 tasulise meeldetuletuskirjaga seotud

sissenõudekulu 5 euro hüvitamise nõudes.

27.2.

Kostja põhivõlgnevus hageja ees oli 1150 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 1 kohaselt võib

pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt

tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot,

seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot

ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 eurot.

Hagiavaldusega nõuab hageja sissenõudmiskulusid kirjade eest, mis saadeti kostjale

18.05.2023 (25 eurot), 15.06.2023 (5 eurot), 26.06.2023 (5 eurot) (dtl 218-220). Kohus peab

põhjendatuks sissenõudmiskulude hüvitamist kolme tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest

pärast lepingu ülesütlemist, millele vastav hüvitis on kokku 35 eurot.

27.3.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude osaliselt ja

mõistab kostjalt VÕS 1132 lg 1 ja VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel välja sissenõudmiskulud 45

eurot (10+35). Kohus jätab rahuldamata sissenõudmiskulude nõude 5 euro ulatuses.

28. TsMS § 163 lg 1 alusel jätab kohus hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud poolte

endi kanda, sh arvestades hagi rahuldamise ulatust ja asjaolu, et tegemist oli

tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega, millega puhul on tuvastatud krediidiandja poolt

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ning isik, kes hagejale nõude loovutas, aitas

kostja võlgnevuse tekkimisele kaasa, kuna sõlmis vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkudes tarbijaga krediidilepingu (vt ka Trt RngKo 12.05.2023 nr 2-22-11447, p 8).

/allkirjastatud digitaalselt/

Enely Sepp

kohtunik