2-23-142578/10 · Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Haapsalus

2-23-142578

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Ruth Sild

Kohtujurist

Krista Kruusa

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. jaanuar 2025, Haapsalu

Tsiviilasja number

2-23-142578

Tsiviilasi

Nord Collect OÜ hagi E.B vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

5965,83 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Nord Collect OÜ, rg-kood 11897588;

lepinguline esindaja R.Y;

Kostja E.B, isikukood XXX, tegelik elu- ja

viibimiskoht teadmata.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Nord Collect OÜ hagi E.B vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.

2. Välja mõista E.B-lt Nord Collect OÜ kasuks põhivõlgnevus 1441,34 eurot.

3. Jätta rahuldamata Nord Collect OÜ hagi E.B vastu järgnevates nõuetes:

põhivõlgnevus 1558,66 eurot, intress 318,03 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis

2332,80 eurot.

4. Jätta menetluskulud 26% ulatuses kostja kanda ja 74% ulatuses hageja kanda.

5. Välja mõista E.B-lt Nord Collect OÜ kasuks menetluskuluna 154,70 eurot ja viivis

menetluskulult VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

6. Saata kohtuotsus menetlusosalistele.

7. Toimetada kostjale E.B-le TsMS § 317 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel käesolev kohtuotsus

kätte kohtuotsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded ja

lugeda kohtuotsus kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte

väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

2-23-142578

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib apellatsioonkaebuse esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Hageja nõue

Nord Collect OÜ esitas Pärnu Maakohtule hagi kostja E.B vastu Monefit Estonia OÜ ja

kostja E.B vahel 23.09.2018 sõlmitud kliendileping nr XXX. Sõlmitud lepingu alusel

võimaldas võlausaldaja kostjale laenu lubatud krediidilimiidi piires, millest kostja võttis

laenuna 500 eurot ning edaspidi perioodil 09.12.2018-02.01.2020 täiendava laenuosana

kasutusse kokku 2500 eurot, s.o kokku on kostja saanud krediidilimiidist laenu 3000 eurot.

Hageja nõue põhineb viimase krediidisumma ülempiiri sõlmimise lepingul, mis sõlmiti

krediidiandja ja kostja vahel 02.01.2020. Intressimääraks on lepingus kokku lepitud 39,60%

aastas ning krediidikulukuse määraks on 47,64% aastas eeltoodud tingimustel ning eeldusel,

et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 53 kuu

jooksul, tagasimaksetega vähemalt 8% põhisumma jäägist. Viivisemääraks lepiti kokku

21,60% aastas.

Kostja on võtnud 02.01.2020 kuupäeva seisuga kogu laenulimiidi kasutusse, tagasimakseid

tegi kostja kokku summas 1558,66 eurot, millest 882,49 eurot arvestas laenuandja laenu

põhiosa katteks, 676,17 eurot muude tasude katteks, mida hagis nimetatud ei ole /dtl 21-22/.

Viimased kostja poolt tehtud tagasimaksed oli hageja arvestuse kohaselt perioodil

18.10.2019-02.01.2020 kokku summas 936,27 eurot /dtl 21/. Seega oli kostja viivituses

edaspidi perioodil 02.01.2020-18.04.2020 arvete maksmisega, mille katteks laekumisi kostja

poolt ei toimunud.

Laenuandja saatis 02.04.2020 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse koos võlgnevuse

tasumiseks täiendava tähtajaga. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud täiendava tähtaja jooksul,

ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingu üles 18.04.2020. Võlausaldaja teavitas kostjat

lepingust tuleneva nõude loovutamisest 20.04.2020 hagejale Nord Collect OÜ.

Lepingust tulenev põhivõlgnevus on summas 3000 eurot, intresside võlgnevus summas

318,03 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 2332,80 eurot (seisuga 07.12.2023).

Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista hageja kantud menetluskulud, milleks hageja on

märkinud tasutud riigilõiv 595 eurot. Hageja taotleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kostja seisukoht

Kostjale on hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud 29.03.2024 TsMS

TsMS § 317 lg 12 p 1 ja § 317 lg 3 alusel avalikult Ametlikes Teadaannetes teate

avaldamisega.

2-23-142578

Maksekäsu kiirmenetluses on võlgnikule E.B-le makseettepanekut üritatud kätte toimetada

järgmistel aadressidel:

-

20.10.2023, 25.10.2023, 30.10.2023 aadressil XXX – vastus seni puudub.

Rahvastikuregistri andmetel on aadress XXX alates 23.02.2022 kehtetu.

XXX omanik (võlgniku vend) kinnitas 02.11.2023, et võlgnik ei ela antud aadressil.

Võlgniku asukohta ei tea, ei suhtle.

Vastuseks Pärnu MK maksekäsuosakonna järelepärimisele on Politsei- ja Piirivalveameti

Lääne prefektuur vastanud 04.07.2023, et politseil olemasoleva info põhjal on E.B viimaseks

teadaolevaks elukohaks 02.06.2023 seisuga XXX, telefoninumber 29.12.2022 seisuga XXX.

Muid andmeid isiku kohta politseil ei ole.

Varasemas menetluses on XXX omanik kinnitanud, et võlgnik ei ela antud aadressi, võlgnik

on endine omanik.

Seisuga 02.11.2023 võlgnik E.B ei oma Soome rahvastikuregistri andmetel registreeritud

aadressi Soomes.

Kohus proovis menetlusse võtmise järgselt kostjale menetlusdokumente kätte toimetada

registrijärgsele e-posti aadressile XXX, kuid kätte toimetamine ebaõnnestus, kostja ei ole

vastanud ea kohtuga ühendust võtnud. Kohtule ei ole teada kostja elu- ja viibimiskoht.

Kohtu määratud tähtajaks kostja hagile vastust ei ole esitanud.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi

tuleb rahuldada osaliselt.

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt

on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks

esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus

otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele, sätte lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes

seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu.

2.1. Monefit Estonia OÜ ja kostja vahel oli sõlmitud 23.09.2018 kliendileping nr XXX

ning sellele lisaks on kliendilepingut muudetud kümnel korral krediidilimiidi

suurendamisega, mille alusel on kostja saanud laenulimiiti kokku summas 3000 eurot /dtl 22/.

Lepingu kohaselt oli intressi määr 39,60% aastas ja krediidi kulukuse määr 47,4% aastas.

Kostja võttis laenuandja poolt võimaldatud krediidilimiidi summa kasutusse. Hagiavalduse

kohaselt on laenuandja kostjale kokku väljastanud krediiti kogu summas 3000 eurot, kostja

on laenuandjale tagasimakseid teinud kokku summas 1558,66 eurot /dtl 21-22/.

2.2. Käesolevas tsiviilasjas ei ole pooltel vaidlust asjaolu üle, et kostja kui füüsiline isik

võttis krediiti väljaspool majandustegevust. Seega on vaidlusalune leping

tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

3. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul

2-23-142578

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

3.1. Kostja oli viivituses 01.02.2020, 02.03.2020 ja 01.04.2020 osamaksete kohta esitatud

arvete tasumisega, millest tulenevalt saatis Monefit Estonia OÜ kostjale 02.04.2020

meeldetuletuse, millega andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 14

päeva jooksul teate kuupäevast ning märkis, et täiendava tähtaja jooksul võlgnetavate

summade tasumata jätmise korral ütleb krediidiandja krediidilepingu üles /dtl 26, 46/. Kuna

kostja võlgnevust ei tasunud, ütles Monefit Estonia OÜ lepingu 10.04.2023 üles.

4. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust

sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).

Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei

saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi

lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170

sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale,

loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud

või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta

välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.

4.1. Monefit Estonia OÜ selgitas nõude loovutamisest kostjale 02.04.2020 lepingu

ülesütlemise hoiatuskirjas /dtl 104/. Nõude loovutamisest teatati kostjale 20.04.2020 teatisega

/dtl 106/. Kostja ei ole nõude loovutamise osas vastuväiteid esitanud. Seega on hagejal alus

nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.

5. Riigikohus on 24.11.2023 määruses tsiviilasjas 2-21-13098 (p-s 13) selgitanud, et

kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele

lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4),

millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles

sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati,

kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka

Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel

analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-

Finance s. r. o. vs. GK, p 46).

5.1. Seega kontrollib kohus esmalt, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi

kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas, kuna VÕS § 4062 lg 1 esimese

lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas

ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

5.1.1.

Kostjaga sõlmitud krediidilepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 47,64%

aastas /dtl 93/.

5.1.2.

Kostja sai 02.01.2020 sõlmitud lepingut täiendava lepinguosa alusel

võlausaldaja poolt krediiti summas 3000 eurot intressimääraga 39,60% aastas /dtl 93/.

Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja

täies mahus ning makstakse tagasi 53 kuu jooksul, igakuise tagasimakse suurusega 8%

põhisummalt. Viivisemäär on 21,60% aastas. Nimetatid tingimustel on märgitud krediidi

2-23-142578

kogukuluks 4263,02 eurot ja krediidi kulukuse määraks 47,64%. Finantsinspektsiooni

tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaatori kohaselt on hageja poolt välja toodud andmete

(antav krediit, kuumaksete arv, osamakse suurus ja aastaintress) alusel krediidi kulukuse

määr 47,64%. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga poolt avaldatud krediidi

kulukuse määr alates 01.01.2020 on 20,61% ning selle kolmekordne määr 61,83%. Seega

krediidi kulukuse määr on lubatud piirmääras ja leping ei ole VÕS § 406² lõike 1 alusel

tühine.

5.2. Teiseks tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, milline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

5.2.1.

VÕS § 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija

varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7

sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks

vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid

andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg

13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist

tõendab vaidluse korral krediidiandja.

5.2.2.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab

krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga

kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise

metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga

seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised

kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende

põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste,

sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud

kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste

täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise

mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise

kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi

andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi

põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3)

metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid

kohustusi intressi muutumise korral.

KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses

sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele.

5.2.3.

Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18),

et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis

2-23-142578

võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama

tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta,

mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse

täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima

tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja

koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

(KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab

krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate

kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS §

49 lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

5.2.4.

Kohus kohustas hagejat 03.12.2024 kohtunõudega hagi täpsustama ning

kohustas hagejat esitama hagiavalduse asjaoludes andmed selle kohta, et vastutustundliku

laenamise põhimõtet kohustust on järgitud laenuandja poolt kostjale väljastatud lisalaenude

puhul. Kohus selgitas, et hagis esitatu põhjal on kohus esialgsel seisukohal, krediidiandja ei

ole vastutustundliku laenamise põhimõtet korrektselt järginud. Kohus palus selgitada, milliste

andmete alusel on kostja krediidivõimekust hinnatud kui laenulimiiti suurendati kuus korda

suuremaks kümnel korral ning kas esitatud teave on olnud piisava selgusega. Samuti tuli

hagejal vastavalt TsMS § 363 lg 1 p-le 3 märkida tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks

olevaid asjaolusid. Kohus selgitas hagejale ka VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevat tagajärge

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise rikkumisel, sh tagasimaksete ümberarvestuse

esitamise võimalust /dtl 305-307/.

5.2.5.

Hageja on kohtunõude kätte saanud 02.01.2025 Kättetoimetamisportaalis

KÄPO, kuid hageja ei ole kohtunõudele tähtajaks 23.01.2025 vastust esitanud.

5.2.6.

Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et krediidiandja

2-23-142578

on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et krediidiandja oleks üles näidanud vajalikku

hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Kohtu hinnangul ei ole

krediidiandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste väljaminekute kohta ega teabe

kogumist tõendanud. Hageja ei ole esitanud kohtule andmeid kostja sissetulekute kohta, sh

selgitusi ega tõendeid, kui suur oli kostja sissetulek ja kas ning kuidas seda kontrolliti, kui

laenu summat üha suurendati. Riigikohus selgitas 09.10.2024 lahendis nr 2-20-1490 (p. 26),

et VÕS § 4034 lg-t 9 tuleb mõista selliselt, et kui tarbijaga sõlmitud krediidilepingut

muudetakse nii, et krediidisumma ehk tarbija käsutusse antud rahasumma või selle

kokkulepitud ülemmäär märkimisväärselt suureneb, siis tuleb tarbija krediidivõimelisust

uuesti hinnata.

Hagis esitatud selgitusest (dtl 17-20) nähtuvalt on krediidiandja vajalikku hoolsust VÕS §

4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel järginud küll kliendilepingu sõlmimisel,

kui väljastati kostjale laen summas 500 eurot, kuid ülejäänud kordadel laenu suurendamisel

kuni 3000 euroni ei ole laenuandja hagimaterjalide kohaselt kostja esitatud andmeid

kontrollinud. Seega ei nähtu kohtule, kuidas laenuandja veendus edaspidistel laenu andmistel,

et tarbija on jätkuvalt krediidivõimeline.

Kuna laenuandja on suurendanud kostjale väljastatud laenu kuue kordselt, hageja ei ole

kohtule esitanud andmeid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimiseks

laenu limiidi märkimisväärsel suurendamisel, siis ei saa kohus lugeda hageja nõude aluseks

olevat laenu väljastamist kogumis vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas

olevaks.

Kohtule esitatu kohaselt ei ole laenuandja kontrollinud kostja krediidivõimelisust ja

tuvastanud kostja igakuiste kulude suuruse kontoväljavõtte põhjal, s.o kohtule ei ole esitanud

analüüsi, mille kohaselt saaks veenduda, et kostja oli laenude korduval väljastamisel

krediidivõimeline ja võimeline tagasi maksma laenulepinguga endale võetud kohustust.

Riigikohus määruse nr 2-21-13098 (p-s 13 ja 25) selgitatust tulenevalt on hagejal

tõendamiskoormis tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

kohustuste täitmist.

Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja õiguseellaseks olev laenuandja on eiranud

VÕS § 4034 lg-tes 2 ja 4 ning KAVS § 50 lg-tes 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja

kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas laenu

suurendamisel kuni 3000 euroni, millise võlgnevuse alusel on hageja nõudega kohtusse

pöördunud. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna

kohtule esitatud asjaolude alusel ei saa järeldada, et laenuandja oleks tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks andmete (kogumis) analüüsi teostanud ja selle tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

5.3. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on sätte lg-s 6 nimetatud kohustuse rikkumise

tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest

tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, kuid hagi saab olla õiguslikult põhjendatud

üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi

ulatuses.

2-23-142578

VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga

poolt avaldatud infole oli aastatel 2018-2020 (s.o 01.01.2018-31.12.2020) intress 0,00%.

Seega 02.01.2020 lepingu sõlmimise ajal kehtis intressimäär 0,00%. Eeltoodust tulenevalt

jätab kohus rahuldamata hageja intressinõude summas 318,03 eurot VÕS § 4034 lg 7 alusel.

5.4.

Hageja on esitanud andmed selle kohta, et lepingu alusel on kogu perioodi

jooksul kostja kasutusse võtnud laenusumma 3000 eurot ja teinud tagasimakseid kokku

summas 1558,66 eurot /dtl 20-22/. Kostjal tuleb tagastada lepingu alusel saadud põhisumma.

Kuigi hageja ei ole kohtule esitanud ümberarvestust, siis lähtudes hagis esitatud viimasest

lepingust laenusumma limiidi suurendamiseks, millega ühtlasi on koostatud tagasimaksete

arvestus hiljemalt 53 kuu jooksul, on käesolevalt põhinõue igal juhul muutunud

sissenõutavaks 06/2024. Kuna kohus leidis, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, tuleb kostja tagasimaksed arvestada põhiosamaksetele. Seega kostja

poolt kasutusse võetud laenusummast 3000 eurot tuleb maha arvestada kostja tagasimaksed

täies ulatuses.

Kohus leiab, et hagi rahuldamine põhivõlgnevuse osas on põhjendatud ning kostjalt tuleb

välja mõista lepingujärgne põhivõlg 1441,34 eurot.

6. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks sissenõutavaks muutunud viivise

summas 2332,80 eurot (seisuga 07.12.2023) ja edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise

määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär,

loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kuna kohus jätab hageja intressinõude lepingus sätestatud määras rahuldamata ja VÕS § 4034

lg 7 tagajärjel kohaldub käesolevalt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.

Hageja ei ole esitanud kohtule oma nõude ümberarvestust, millest nähtuks, millises osas

põhinõue oli sissenõutavaks muutunud hagiavalduse esitamisel. Kohus tuvastas eelnevalt, et

algne laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuna hageja ei ole

esitanud oma viivisenõuet vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral, siis ei ole

hageja viivisenõue, mis põhineb hagiavalduses esitatud andmetel ja arvestustel, selge.

Hagiavalduses esitatud viivisenõue ei ole põhjendatud. Kuna võlgnik VÕS § 4034 lg 7 järgi

peale VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära muid tasusid krediidiandjale ei võlgne ja hageja

seadusjärgse viivise väljamõistmiseks arvestust esitanud ei ole, jätab kohus rahuldamata hagis

taotletud viiviste nõuded.

7. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja

mõista põhivõlgnevus summas 1441,34 eurot.

Kohus jätab hagi rahuldamata põhivõlgnevuse osas summas 1558,66 eurot, intresside nõudes

318,03 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise nõudes 2332,80 eurot ning hagiavalduse

2-23-142578

esitamisest edasiulatuva viivise nõudes.

Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine

8. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral

kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt

poolte endi kanda.

Hageja nõue kostja vastu oli 5650,80 eurot, kuid kohus rahuldab hageja nõuded 1441,34 euro

ulatuses, s.o 26% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 74% ulatuses

hageja kanda ja 26% ulatuses kostja kanda.

8.1. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. Hageja on

hagiavaldusega palunud kostjalt välja mõista hageja poolt tasutud riigilõivu, mis on tasutud

summas 595 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel

tasutud riigilõiv kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus.

8.2. Võttes arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 26% hageja menetluskuludest, tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulud summas 154,70 eurot.

8.3. Kostja ei ole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal

hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

8.4. Kohus rahuldab hageja taotluse menetluskuludelt viisise välja mõistmiseks alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses TsMS § 177 lg 4 alusel.

9. TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada

menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või

kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule

muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi

kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil.

9.1.

Kuna käesolevas kohtulahendis nimetatud asjaolud kostja elu- ja viibimiskoha osas ei

ole kohtule teadaolevalt muutunud ja kostja elukoht või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt

teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ruth Sild

kohtunik