3-24-3373/7 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Madis Ernits, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

28.01.2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-3373

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes (kambris üksinda viibimise

võimaldamata jätmine)

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 24.01.2025. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X.X.-i

määruskaebus Tartu Halduskohtu 24.01.2025. a määruse

resolutsiooni p 1 peale HKMS § 207 lg 2 alusel.

2. Tagastada X.X.-i

määruskaebus Tartu Halduskohtu 24.01.2025. a määruse

resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale HKMS § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav

(HKMS § 119 lg 1 ja § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Halduskohtusse laekus 16.05.2024 X.X.-i (kaebaja) poolt esitatud kaebus Tartu

Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 5000 eurot seoses

asjaoluga, et vangla ei võimalda kaebajal viibida kambris üksinda. Kaebaja leiab, et sellise

toiminguga alandab vangla tema inimväärikust. Kaebajal on diagnoositud psüühika- ja

käitumishäired, mistõttu on tal raskendatud lävimine ja suhtlemine teiste inimestega, mis viib

konfliktolukorrani. Kaebaja palus vabastada ta kaebuse esitamise eest riigilõivu tasumise

kohustusest seoses maksejõuetusega.

2. Vastusena kohtunõudele edastas Tartu Vangla 17.12.2024 ja 20.01.2025 halduskohtule

kohtueelse menetluse materjalid.

3. Tartu Halduskohus tagastas esitatud kaebuse 24.01.2025. a määrusega (resolutsiooni p 1),

jättis läbi vaatamata taotluse kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks (resolutsiooni p 3) ja rahuldamata taotluse anda kaebajale riigi õigusabi

(resolutsiooni p 2). Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses kokkuvõtvalt järgmist.

3.1. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 1 sätestab, et kaebuse saanud

alluvusjärgne kohus kontrollib muu hulgas, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või

käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega

selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest

tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

3.2. Kinnipeetaval ei ole õigust otsustada teise kinnipeetavaga kambrit mitte jagada. Otsustus,

millisesse kambrisse ja kellega koos kinnipeetav paigutatakse, on vanglateenistuse pädevuses.

Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub

täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava

vanust, sugu, terviseseisundit ning iseloomuomadusi. Seda regulatsiooni täpsustab vangla

sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 1, mille kohaselt paigutatakse vanglas kinnipeetav ühe- või

mitmekohalisesse tuppa või kambrisse. Seega jätavad õigusnormid vanglale kaalutlusõiguse

otsustamaks, kas paigutada kinnipeetav kambrisse eraldi või koos kaaskinnipeetavatega.1

Lisaks märkis Riigikohus sama lahendi p-s 12, et kaalumisel tuleb silmas pidada VangS § 11

lg-s 1 loetletud aspekte ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11.01.2006 soovituse nr 2

„Euroopa vanglareeglistik“ p-e 18.1 ja 18.5-18.7, samuti üldisi diskretsioonireegleid

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2).

3.3. Kohtule esitatud kaebuses nõuab kaebaja vangla poolt talle tekitatud mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmist summas 5000 eurot selle eest, et vaatamata kaebajal tuvastatud

tervisehäiretele ei võimalda vangla kaebajal kambris üksinda paiknemist. Kohtule ei ole näha,

et kaebaja puhul esineks kaalukas asjaolu teda kambris üksinda hoidmiseks (VangS § 12 lg

4). Kohtu arvates on vangla selgitanud põhjalikult vastuses kaebaja kahjunõudele, et

tulenevalt vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda

üksinda kambrisse paigutamist ja seal hoidmist.2 Vastupidi, on tuvastatud, et üksikvangistuses

viibimine on vaimsele tervisele kahjulik ja pikaajalise üksikvangistuse kohaldamist tuleb

vanglal vältida. Kohtu hinnangul ei esine kaebajal eelpoolnimetatust erandit. See, et kaebaja

läheb kambrikaaslastega konflikti, võib olla tingitud mitte kaebaja vaimsest tervisest ja

suutmatusest viibida kambris kellegagi koos, vaid pigem soovist saavutada eesmärki

meelepäraste kinnipidamistingimuste saamiseks. Kohus märgib, et vangistuse täideviimise

eesmärgiks ongi suunata kaebaja õiguskuulekale käitumisele, sh kaaskinnipeetavate suhtes,

mis sisuliselt tähendab ka seda, et kaebaja peab oskama teiste inimestega koos viibimisel enda

negatiivseid emotsioone ja viha vaos hoida ja neid juhtida (VangS § 6).

3.4. Kaebaja poolt esitatud väited selle kohta, et tal on diagnoositud psüühika- ja

käitumishäired, mistõttu on raskendatud viibimine ja suhtlemine teiste inimestega, ei kinnita

seda, et meditsiiniliselt on tal vajadus kanda vangistust üksinda kambris. See on kaebaja

isiklik arvamus, mis on jäänud objektiivselt kinnitamata. Tõendatud ei ole, et kaebaja ei

suudaks enda käitumist kontrollida ja juhtida. Seni ei ole alust, et kaaluda kaebaja üksinda

kambris hoidmist. Kohus on seisukohal, et kaebaja, viidates vaimse terviseprobleemidele,

otsib võimalusi saada endale meelepäraseid kinnipidamistingimusi. Sellisel juhul ei ole

vanglale etteheidetav see, et ta paigutab kambrisse, kus viibib kaebaja, teisi kinnipeetavaid

muu hulgas põhjusel, et välistada kaebaja pikaajaliselt kambris üksinda viibimist. Pigem on

tegemist vangistusest tuleneva paratamatusega ja ebamugavusega, mida tuleb kaebajal antud

juhul taluda (VangS § 41 lg 1). Seega leiab kohus, et vangla ei riiva vaidlusaluse toiminguga

kaebaja õigusi intensiivselt.

3.5. Kohus ei näe kaebuse põhjendusest tulenevalt alust arvata, et antud juhul oleks vangla

käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt, millega oleks alandanud kaebaja inimväärikust ja

oleks tekitanud kaebajale mittevaralist kahju, mis kuluks hüvitamisele. Järelikult ei ole

1 RKHKo nr 3- 3-1-76-11, p 11.

2 Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne 2014, lk 52; TrtRK 3-09-1168.

täidetud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusi (riigivastutuse seaduse § 7

lg 1 ja § 9 lg 1). Kaebajal ei saanud tekkida ka õiguspärast ootust, et teda alati hoitakse

kambris üksinda. Sel põhjusel leiab kohus, et esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamine on

vähetõenäoline. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 121 lg 2 p-st 21, tagastab kohus

kaebuse. Kuna kohus tagastas kaebuse, jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse läbi

vaatamata.

3.6. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes

oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku

õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle

majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas

ei ole taotleja kehv majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1

p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui

esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta

isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kaebaja on koostanud kohtule piisavalt

arusaadava kaebuse (14 lk), millest nähtuvad kaebaja taotlused ning põhjendused. Kaebaja on

ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses arvukalt kaebusi ja muid

menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline

halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses

selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda

initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus

kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja

taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. X.X. esitas 24.01.2025 määruskaebuse Tartu Halduskohtu sama kuupäevaga määruse

peale. Kaebaja märkis selles, et kaebuse tagastamine on põhjendamatu, kuna on hulgaliselt

tõendeid, kus vastutaja ja kõrged Justiitsministeeriumi ametnikud, sh Rait Kuuse, kinnitavad

meedias, et üksi istumise õigus peaks kinnipeetavatele olema tagatud ja riik liigub selles

suunas. Vastavalt sellele tuleks käesolevat asja ka menetleda. Kaebaja põhiõigusi riivatakse

oluliselt, kui teda sunnitakse istuma kambris koos isikutega, kellega ta koos istuda ei suuda.

Lähtudes eeltoodust on kaebuse tagastamine õigusvastane, kuna kaebaja saab vastutaja

tegevusest ja ametlikest intervjuudest eeldada, et tal on õigus üksi kambris istumisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i määruskaebus halduskohtu 24.01.2025. a määruse

peale kuulub tagastamisele. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus määruskaebuse

tagastada muuhulgas juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguste kaitseks on

ilmselgelt vähene.

5.1. Tartu Halduskohus tagastas vaidlusaluse määruse kohaselt esitatud hüvitamiskaebuse

HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel (kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 24.01.2025. a määruse

põhjendustega kaebuse tagastamise kohta ja ei korda neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).

Esitatud määruskaebuses pole välja toodud ühtegi sellist sisulist põhjendust, mis annaks aluse

asuda halduskohtu seisukohaga võrreldes teistsugusele seisukohale. Halduskohus lähtus

kaebuse tagastamist põhjendades õigesti kohastest õigusaktidest ja kehtivast kohtupraktikast.

Kellegi poolt meedias välja öeldud arvamuse pinnalt kohtud oma lahendeid ei tee.

5.2. Esitatud määruskaebus kuulub tagastamisele ka halduskohtu 24.01.2025. a määruse

resolutsiooni p-de 2 ja 3 osas, millega jäeti läbi vaatamata kaebaja taotlus kaebuse esitamisel

nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja rahuldamata esitatud riigi õigusabi

taotlus. Ringkonnakohtu hinnangul on, arvestades halduskohtu 24.01.2025. a määruses

toodud põhjendusi eelnimetatud taotluste osas, millega ringkonnakohus samuti nõustub,

määruskaebuse esitaja võimalus apellatsiooniastmes oma õiguste kaitseks ka selles osas

ilmselgelt vähene ja seega tuleb määruskaebus ka selles osas tagastada. HKMS § 207 lg 3 p 1

kohaselt võib ringkonnakohus teha HKMS § 207 lg-s 2 nimetatud määruse ilma kirjeldava ja

põhjendava osata, märkides ära määruskaebuse tagastamise õigusliku aluse, kui

ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata. HKMS § 119 lg 1 sätestab,

et menetlusabi andmise küsimuses tehtud määruse peale võib menetlusosaline esitada

määruskaebuse kõrgemalseisvale kohtule. Halduskohtu sellesisulise määruse peale esitatud

määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)