2-21-20085/78 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. jaanuar 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-20085

Tsiviilasi

M.M. hagi T.T. vastu tee kasutamise võimaldamise

kohustamisekse

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. märtsi 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.M. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) M.M. (ik XXXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Olavi Järve

Vastustaja (kostja) T.T. (ik XXXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Rait Sarjas

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.M. 22. jaanuari 2025 vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 18. märtsi 2024 otsus osas, milles maakohus mõistis

M.M.lt T.T. kasuks hüvitatavate menetluskuludena välja rohkem kui 3264 eurot

(maakohtu otsuse resolutsiooni p 3). Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

menetluskulud 3264 eurot ületavas ulatuses M.M.lt T.T. kasuks välja mõistmata. Muus

osas jätta Tartu Maakohtu 18. märtsi 2024 otsuse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt otsuse põhjendusi.

3. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks alljärgnevalt:

„1. Jätta rahuldamata M.M. hagi T.T. vastu tee kasutamise võimaldamiseks

kohustamise nõudes.

2. Jätta M.M. riigi õigusabi kulud riigi kanda ja kõik muud menetluskulud M.M.

kanda.

3. Mõista M.M.lt T.T. kasuks välja menetluskulud 3264 eurot.

4. M.M.l tuleb temalt T.T. kasuks välja mõistetud menetluskuludelt tasuda viivist

alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud määras.

5. Tagastada M.M.le ette makstud tunnistajakulud 140 eurot. Tagastatav summa

kanda M.M. pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.“

5. Jätta apellatsioonimenetluses M.M. riigi õigusabi kulud riigi kanda ja kõik muud

menetluskulud M.M. kanda. Mõista menetluskulude katteks M.M.lt T.T. kasuks välja

488 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja nõuab, et kostjat kohustataks võimaldama kasutada XXX kinnistul X külas X

vallas X maakonnas (reg.osa nr XXXXXXX) asuvat teed mõlemasuunaliselt ööpäevaringselt

jalgsi, hobusega ja igat liiki transpordivahendiga ning hoiduma teealal mistahes tegevusest,

mis takistab tee kasutamist. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Veriora Vallavalitsuse 9. oktoobri 1997 korraldusega nr 238 erastati XXX kinnistu kostjale ja

nähti ühe kitsendusena ette kohustus võimaldada liiklus katastriüksust läbival teelõigul. See

tähendab tee avalikku kasutamist. 21. detsembri 2009 otsusega nr 55 otsustas Veriora

Vallavolikogu avaliku huvi puudumisel mitte määrata teed avalikuks kasutamiseks. 10.

jaanuaril 2011 muutis Veriora Vallavalitsus korraldust nr 238 ja määras tee kasutamiseks

vastavalt asjaõigusseadusele (AÕS).

Hagejale kuulub XXX kinnistu läheduses asuv XXXXXXX kinnistu. Hageja rendib X

(XXXX) kinnisasja, teisel pool XXX kinnistut asuvat XX kinnisasja ja korraldab ratsamatku

X rabasse, mis asub samuti teisel pool XXX kinnistut. Kostja takistab hagejal tee kasutamist.

Hagejal on korraldusest nr 238, AÕS § 155 lg-st 1 ja KeÜS §-st 33 tulenev õigus teed

kasutada. Tee on faktiliselt olnud avalikus kasutuses, seda kasutas hageja kinnisasja eelmine

omanik ja alates kinnisasja omandamisest 1999. aastal ligi kümme aastat ka hageja. Tee

kasutamiseks on väljakujunenud tava. Kasutamine ei ole kostjale koormav, tee ei asu

õuemaal. Mesipuud on kostja viinud teele lähemale tõenäoliselt vaidluse tõttu. Maa-ameti

kõlvikukaardil on tee-alune maa tähistatud muu maa, mitte õuemaana.

Tee kasutamise õigus on igaühel, mistõttu ei pea hageja oma erilist huvi tõendama. Samas on

hagejal tee kasutamiseks eriline huvi, kuna ta kasutab kokkuleppe alusel enne kostja

kinnisasja asuvat X kinnisasja ja teisel pool kostja kinnisasja asuvat XX kinnisasja, milleni

pääseb mööda vaidlusalust teed. Tulenevalt Veriora Vallavalitsuse korraldusest nr 238 sai

hageja eeldada, et tal on õigus teed kasutada.

Tee ei pruugi olla avalikult kasutatav ehitusseadustiku (EhS) mõttes, kuid see ei ole AÕS §

155 lg 1 kohaldamisel oluline. Teeseaduse (TeeS) § 4 lg 3 kehtib alates 27. veebruarist 2005.

Kuna korraldus 238 anti varem, ei ole kostja viide sätte kohaldamispraktikale asjakohane.

Kuskilt ei tulene, et varem tekkinud kitsendused automaatselt kaoksid.

2. Kostja leiab, et hagi on valesti menetlusse võetud, kuid nõuet ei tunnista ja vaidleb sellele

vastu. Nõue ei ole selge. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

Hagi on perspektiivitu. AÕS § 156 lg 1 annab õiguse nõuda juurdepääsu oma kinnisasjale üle

võõra kinnisasja, kui puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Hageja kinnisasjale on

juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt.

Hageja käsitab kostja kinnistul asuvat teed avalikult kasutatava teena. See arusaam ei ole õige.

Kostja kinnisasjal ei ole avalikult kasutatavat teed. Ei eksisteeri ka hageja väidetud

seaduslikku kitsendust, mis annaks aluse nõuda eratee kasutamist. Riigikohtu lahendi 3-3-1-

57-16 p 15 kohaselt muutub eratee avalikult kasutatavaks siis, kui pärast sundvalduse

seadmist teeb volikogu eraldi otsuse tunnistada eratee avalikult kasutatavaks. Lahendi 3-3-1-

6-17 p-des 14–15 märkis Riigikohus, et erastamise dokumentides nimetatud kitsendused ei

tähenda, et tee oleks määratud avalikult kasutatavaks teeks. Alates 1. juulist 2015 reguleerib

teede avalikuks kasutamiseks määramist EhS.

Kostja ei nõustu, et tee on faktiliselt olnud avalikus kasutuses. Kostja on soovijatega sõlminud

kokkulepped tee kasutamiseks. Et hageja on teed kasutanud ilma loata, ei saa anda talle

menetluslikku eelist, hageja teekasutus ei põhine väljakujunenud taval. Hageja vajadus teed

kasutada on tõendamata, tema õigus X kinnistut kasutada on lõppenud.

KeÜS § 33 lg 3 ei hõlma hobuse ja sõidukiga liiklemist. Tee läbib kinnisasjal kostja aktiivses

kasutuses olevat ala, seega on tegemist õuemaaga ja liigse koormavuse eelduse

ümberlükkamise kohustus on hagejal. Hobustega liiklemine ei ole samastatav jalgsi,

jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumisega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 18. märtsi 2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole tee kasutamise nõue õiguslikult põhjendatud. Nõude

õigusliku alusena tuleb kõne alla AÕS § 155 lg 1 või KeÜS § 33 lg 3.

Kostja kinnisasja läbiva tee puhul ei ole tegemist AÕS § 155 lg 1 mõttes avalikult kasutatava

teega, mille kasutamine ei vaja kinnisasja omaniku nõusolekut ja mille kasutamist ei või

omanik takistada ega lõpetada. Veriora Vallavalitsuse 9. oktoobri 1997 korralduses nr 238 on

märgitud kostja kui erastaja kohustus võimaldada liiklus katastriüksust läbival teelõigul. Seda

korraldust muudeti Veriora Vallavalitsuse 10. jaanuari 2011 korraldusega nr 5, kus määrati

tee kasutamiseks vastavalt asjaõigusseadusele. Sellega ei määratud teed avalikuks

kasutamiseks. Tartu Ringkonnakohus on selgitanud, et korralduse nr 238 alusel on hagejal

õigus nõuda, et Veriora vald kaaluks kostjaga eratee avalikuks kasutamiseks lepingu

sõlmimist TeeS § 4 lg-s 3 sätestatud alustel. Veriora vald ja kostja tee avalikuks kasutamiseks

lepingut sõlminud ei ole ning vallavolikogu ei ole tunnistanud teed avalikult kasutatavaks.

AÕS § 155 lg 1 järgne kitsendus ja igaühe õigus tee kasutamiseks tekivad haldusaktiga.

Praegu on tegemist erateega, mille kasutamiseks on üldjuhul vajalik kinnistu omaniku

nõusolek, v.a KeÜS §-s 33 sätestatud erandid.

KeÜS § 33 lg 3 alusel ei ole hagejal õigust nõuda kostjale kuuluval erateel liiklemise

võimaldamist igat liiki transpordivahenditega. KeÜS § 33 lg 3 võimaldab hagejal nõuda teel

liikumist vaid jalgsi, jalgrattaga või muul sellesarnasel viisil. Nõude eelduseks on, et

teekasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole kostjale koormav. Hageja ei ole tõendanud,

et teekasutus põhineb väljakujunenud taval. Tunnistajate ütlustest tuleneb, et teed on alates

selle rajamisest kasutanud paari naabruses asuva kinnisasja omanikud kokkuleppel kostjaga.

Sellest ei saa tuletada tava, et kõigi ümberkaudsete kinnisasjadega seotud isikutel oleks õigus

teed kasutada. Kostja on põhistanud, et tee kasutamine hageja poolt on talle koormav.

Asjaolusid arvestades saab öelda, et kostja kinnisasjal asuv tee on KeÜS § 33 lg 3 teise lause

mõttes õuemaal. See jääb eluhoonete lähedusse. Isegi kui tee ei asu õuemaal, on selle

kasutamine kostja jaoks koormav. Hobustega liikumist ei saa pidada jalgsi või jalgrattaga

liikumisega sarnaseks viisiks. Iseenesest ei saa pidada koormavaks tee kasutamist jalgsi või

jalgrattaga, kuid hageja ei ole tõendanud, et sellist kasutust oleks kostja takistanud. KeÜS §

33 lg 3 eeldused ei ole täidetud.

Hageja ei ole tõendanud oma erilist huvi kostja kinnisasjal asuva tee kasutamiseks. Kostja

esitatud tõendid lükkavad ümber hageja väited selle kohta, et tal on õigus kasutada X ja XX

kinnisasju. Hageja kinnisasjale on juurdepääs avalikult teelt.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18. märtsi 2024 otsuse

tühistamist ja hagi rahuldamist ning menetluskulude jätmist täies ulatuses kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõigust ja valesti

kohaldanud materiaalõigust.

Kostja kinnisasjal asuv tee on faktiliselt avalikult kasutatav. AÕS § 155 lg-st 1 tulenev

takistamise keeld on vahetu seadusjärgne kitsendus, teed ei ole vaja AÕS § 155 lg 3 alusel

määrata avalikult kasutatavaks teeks, vastasel korral puuduks AÕS § 155 lg-l 1 regulatiivne

sisu. Korralduse nr 238 kehtestamise ajal ei saanud kohaldada teeseadusest tulenevaid

nõudeid.

Tee on haldusaktiga (korraldusega nr 238) määratud avalikult kasutamiseks, teeseadus sel ajal

ei kehtinud. Hageja õigus teel liigelda tuleneb korraldusest nr 238. Maakohus ei ole käsitlenud

hageja väidet, et hageja õigus teed kasutada tuleneb vahetult korraldusest nr 238 ja seda õigust

on tunnustatud Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2010 otsusega haldusasjas nr 3-10-150.

Hageja saab haldusakti täitmist nõuda kostjalt kui haldusakti adressaadilt.

Tee kasutamise õigus tuleneb ka KeÜS § 33 lg-st 3. Alternatiivses nõudes on hageja taotlenud

tee kasutamist jalgsi, jalgrattaga ja hobustega, mitte igat liiki transpordivahendiga. Tee

kasutamiseks on väljakujunenud tava. Tunnistajate väited tee kasutamise kokkulepete kohta ei

saa tõele vastata, sest need pidid sel juhul olema sõlmitud enne kui kostja sai kinnisasja

omanikuks. Tava tekkimiseks ei pea olema kokkulepet. Hageja sai teed kasutada, kuni kostja

seda takistama hakkas. Tee oli olemas enne, kui tunnistaja A.A. selle enda ütluste järgi rajas.

Tee ei asu õuemaal, sest teisel pool teed õuemaad ei ole. Mesitarud ei tähista õuemaad, kui

neis tegelikult mesilasi ei ole, kuid ka mesilaste pidamine ei muudaks teed õuemaal asuvaks.

Hobusega liiklemine on jalgsi ja jalgrattaga liikumisele sarnane, seda on sarnaseks viisiks

nimetatud ka KeÜS seletuskirjas. Hageja ei soovi teed kasutada primaarselt hobustega

liiklemiseks.

Hageja on tõendanud, et kostja takistab tee kasutamist. Arusaamatuks jääb maakohtu

seisukoht, et lahtiselt peetavad koerad tee kasutamist ei takista.

See, et hageja on esitanud hagiavalduse, nõuet täiendanud ja esitanud taotlusi, ei saa olla

aluseks ebamõistlikult suurte menetluskulude hageja kanda jätmiseks.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

menetluskulude hageja kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt on maakohus käsitlenud hageja väiteid korraldusest nr 238 tuleneva

õiguse kohta. Riigikohtu lahendi 3-3-1-57-16 p 15 kohaselt muutub eratee avalikult

kasutatavaks siis, kui pärast sundvalduse seadmist teeb volikogu eraldi otsuse tunnistada

eratee avalikult kasutatavaks. Alles tee avalikuks kasutamiseks määramisega tekib AÕS § 155

lg 1 järgi seadusjärgne kitsendus ja sellest tulenevalt igaühe õigus tee kasutamiseks. Ei oma

tähendust, et korraldus nr 238 võeti vastu enne teeseaduse jõustumist, Riigikohtu praktika

kohaldub ka varasematele juhtumitele. Hageja ei ole suutnud osutada õiguslikule

regulatsioonile, mille kohaselt oli võimalik korralduse nr 238 alusel erateed määrata avalikult

kasutatavaks.

Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2010 otsusest ei järeldu, et tee oleks määratud avalikult

kasutatavaks või et ringkonnakohus jaatas hageja õigust teed kasutada. Kohtuotsuses märgitu

kohaselt on hagejal õigus nõuda, et Veriora Vallavolikogu kaaluks kostjaga eratee avalikuks

kasutamiseks lepingu sõlmimist. Maakohus on õigesti tuvastanud, et sellist lepingut sõlmitud

ei ole ning teed ei ole ka tunnistatud avalikult kasutatavaks.

Maakohus on õigesti märkinud, et KeÜS § 33 lg 3 ei võimalda rahuldada nõuet liiklemiseks

igat liiki transpordivahendiga.

Arusaamatu on hageja käsitlus, et ta on teed kasutanud tava alusel. Kuna enne erastamist

ulatus tee kostja kasutuses oleva elamuni, sai tee pikendamiseks ja kasutamiseks sõlmida

kokkuleppeid ka enne maa kinnistamist. Tee kasutamisest ilma kokkuleppeta tava ei tekkinud,

ebaseaduslik tegevus tava ei loo. Tavaks on olnud kokkuleppe sõlmimine kostjaga.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei anna alust hinnata ümber maakohtu järeldust

tee asumise kohta õuemaal. Hageja ei ole tõendanud, et kostja mesitarud on tühjad

Maakohus on tuvastanud, et peamiselt soovib hageja kasutada teed hobuste pidamise ja

ratsamatkade korraldamisega seoses. KeÜS § 32 lg 4 kommentaaris on märgitud, et hulga

hobustega sagedasti sama marsruudi läbimine võib aga juba loaeelduse piiridest väljuda, kui

sellest jäävad loodusesse maaomanikku häirivad ja omandit kahjustavad jäljed. See on

kohaldatav ka KeÜS § 33 lg 3 puhul. Teed kahjustaval viisil ratsamatkade korraldamine ei ole

võrdsustatav liiklemisega jalgsi või jalgrattaga. Hageja on nõudnud teel liiklemise

võimaldamist muu hulgas hobustega. Kohus ei saa mittevaralist nõuet rahuldada osaliselt või

asuda seda ise ümber kujundama.

MENETLUSE KÄIK

6. Apellatsioonkaebuses esitas hageja muu hulgas korduva taotluse vaatluse korraldamiseks,

et tuvastada, kas vaidlusalune tee asub õuemaal. Ringkonnakohus jättis 14. jaanuaril 2025

taotluse rahuldamata.

7. Hageja esitas 22. jaanuaril 2025 vastuväite kohtu tegevusele, sest kohus on

põhjendamatult keeldunud vaidlusaluse asjaolu kohta tõendi kogumisest. Ringkonnakohus

tundub olevat seisukohal, et hageja oleks pidanud oma väite tõendamiseks esitama kõigepealt

dokumentaalsed tõendid, mille osas oleks siis vaatlusega saanud tuvastada, kas need vastavad

tõele.

8. Ringkonnakohus selgitab, et nagu ka juba 14. jaanuari 2025 määruses märgitud, ei ole

hageja nimetanud, milliste tunnuste alusel, lisaks juba toimikus olevale materjalile, saab

kohus vaatluse käigus tuvastada, kas tegemist on õuemaaga või mitte. Ringkonnakohus ei ole

nõudnud täiendavate tõendite esitamist. Hageja ei ole nimetanud tunnuseid, mille alusel

vaatluse käigus õuemaad tuvastada, ka vastuväites. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus

vastuväite rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

hüvitatavad menetluskulud välja 3264 eurot ületavas ulatuses (maakohtu otsuse resolutsiooni

p 3). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab menetluskulud 3264 eurot

ületavas ulatuses kostjalt välja mõistmata. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse

resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 2² järgi otsuse resolutsiooni juures otsuse kehtiva

resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

10. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas hagejal on õigus nõuda, et kostja

ei takistaks hagejal kostja kinnisasjal asuva tee kasutamist.

11. Maakohus leidis õigesti, et hagejal ei ole õigust kasutada kostja kinnisasjal asuvat teed ei

AÕS § 155 lg 1 ega KeÜS § 33 lg 3 alusel.

12. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

12.1.

Hageja meelest on tal õigus vaidlusalust teed kasutada Veriora Vallavalitsuse 9.

oktoobri 1997 korralduse nr 238 alusel. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

Vallavalitsuse korraldus ei loo hagejale subjektiivset õigust, mida ta saaks vahetult kostja

suhtes maksma panna. Haldusakt reguleerib avalik-õiguslikke suhteid; maa omaniku ja teise

eraõigusliku isiku vaheline suhe, mille sisuks on maa kasutamine, ei ole avalik-õiguslikku

laadi. Kostja suhtes kehtib küll keeld liiklemist takistada, aga liiklemine ise saab toimuda

vastavalt kehtivatele õigusaktidele. Sama selgitas ka Tartu Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-

10-150, et haldusakt on kohustuslik selle adressaadile, kuid antud juhul tuleneb haldusakti

kõrvaltingimusest hageja õigus nõuda vallavolikogult tee avalikuks kasutamiseks lepingu

sõlmimise kaalumist (p 9).

Eraomandi kitsendust ei saa kohalik omavalitsus kehtestada, ilma et see tuleneks seadusest.

Korralduses nr 238 viidatud maareformi seaduse ja maakatastriseaduse sätted ei sisaldanud

alust kitsenduste kehtestamiseks. Kuna teeseadust ei olnud korralduse nr 238 andmise ajal

veel vastu võetud, sai kitsendus erastataval maal asuva tee kasutamiseks tuleneda ainult

asjaõigusseadusest ja oli eelduslikult tingitud asjaolust, et tee viib läbi kostja kinnisasja kahe

hoonestatud kinnisasjani (XXXX/X ja X), mis on näha Maa-ameti skeemil (dtl 13). 2011.

aastal on korraldust nr 238 ka vastavalt muudetud ning lisatud viide asjaõigusseadusele.

Teekasutust reguleerivad AÕS § 155 ja § 156 kehtisid kostja kinnisasja erastamise ajal

samasuguses sõnastuses nagu täna, AÕS § 157 on tunnistatud kehtetuks, kuid oli üldjoontes

sama sisuga nagu KeÜS § 33 lg 3.

Maakohus järeldas seega õigesti, et hageja õigus teed kasutada saab põhineda kas AÕS või

KeÜS sätetel ega pidanud eraldi analüüsima korraldusest nr 238 tuleneda võivaid hageja

õigusi. Kehtiva regulatsiooni alusel on võõra maa kasutamine üldjuhul lubatud omaniku loal

(KeÜS § 31 lg 1) st omanik võib oma maal viibimise keelata, va avalikult kasutatav tee (AÕS

§ 155 lg 1) ja tava alusel kasutatav rada, kui kasutus pole koormav (KeÜS § 33 lg 3).

12.2.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et vaidlusalune tee ei ole avalikult

kasutatav tee AÕS § 155 lg 1 mõttes.

Hageja käsitlus, et kostja kinnisasjal olev määrati korraldusega nr 238 avalikuks

kasutamiseks, ei ole ringkonnakohtu hinnangul õige. Ka 1997. aastal pidi eratee avalikuks

kasutamiseks määramine toimuma AÕS § 155 lg 3 alusel seaduses sätestatud korras. Kuni

teeseaduse vastuvõtmiseni 1999. aastal sellist korda ei olnud (Teeseaduse eelnõu seletuskiri,

lk 1), mistõttu ei saa korraldust pidada eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks. Küll aga

sai erastamise korraldaja viidata sellele, et kinnisasjadele, millele puudub juurdepääs avalikult

kasutatavalt teelt, võib olla vajalik tagada ligipääs üle kostja kinnisasja.

Hageja viitab, et asjaõigusseaduse kommentaarides peetakse AÕS § 155 lg-t 1 vahetuks

seadusjärgseks kitsenduseks, mis eristab seda lg-st 3. Kohtupraktika seda lähenemist ei toeta.

Riigikohtu hinnangul tekib alles tee avalikuks kasutamiseks määramisega AÕS § 155 lg 1

järgne seadusjärgne kitsendus ja sellest tulenevalt igaühe õigus tee kasutamiseks (RKHKo 9.

november 2016 nr 3-3-1-57-16, p 15). AÕS § 155 lg 1 ei ole seejuures ilma regulatiivse

sisuta, vaid sätestab omaniku hoidumiskohustuse tema kinnisasja läbiva avalikult kasutatava

tee puhul ka ilma kinnistusraamatu kandeta, ning lg 3 reguleerib, kuidas eratee avalikult

kasutatavaks muutub. Antud asjas on esitatud kohaliku omavalitsuse kinnitus, et teed ei ole

määratud avalikult kasutatavaks (dtl 106).

12.3.

Õige on maakohtu järeldus, et hagejal ei ole õigust kasutada vaidlusalust teed KeÜS §

33 lg 3 alusel.

KeÜS § 33 lg 3 sätestab, et omanik ei või keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga

ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole

talle koormav. Eratee või raja kasutamise liigset koormavust eeldatakse õuemaal asuva eratee

või raja korral, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Maakohus on õigesti märkinud, et KeÜS § 33 lg 3 ei anna õigust kasutada erateed

transpordivahendiga. Samas on hageja 9. septembril 2022 alternatiivselt taotlenud võimalust

kasutada teed jalgsi, jalgrattaga ja hobustega.

Asjas ei ole tuvastatud, et tee kasutamiseks hageja nõutud viisil oleks väljakujunenud tava.

Tava eeldab üldiselt aastatepikkust ja püsivat käitumismustrit. Tunnistajate ütluste kohaselt

oli juba enne kostja kinnisasja erastamist tavaks kostjaga tema maja juurest mööda sõitmine

kokku leppida ja kokku oli lepitud kahe naabriga, kuid teed kasutati harva (dtl 320, 350–351).

Tunnistajate ütlustest tuleneb, et tee oli sõiduautoga läbitav kuni kostja elamuni, edasi pääses

jala. Sellega ei ole vastuolus tunnistaja A.A. ütlused, et ta vedas teele juurde liiva ja kruusa, et

autoga kuni enda kinnisasjani sõita. Hageja ise avaldas, et pole saanud teed kasutada juba

kümmekond aastat (dtl 167), mida kinnitab asjaolu, et aastal 2010 vaidlustas hageja Veriora

Vallavolikogu 21. detsembri 2009 korralduse, millega vaidlusalune tee otsustati jätta erateeks

(dtl 89–96). Et enne seda oleks olnud tava, et hageja kasutab teed jala, jalgrattaga või

hobusega, ei ole tõendatud. Hobustega soovib hageja kostja kinnisasja läbida hobumatkade

korraldamiseks, mida esitatud asjaoludel ei saa pidada väljakujunenud tavaks.

Maakohtu meelest on tee kasutamine kostja jaoks koormav, sest tee asub õuemaal ja hobusega

liikumine ei ole jalgsi ja jalgrattaga liikumisele sarnane liikumisviis.

Ringkonnakohtu hinnangul ei asu tee õuemaal, vaid nähtuvalt esitatud tõenditest piirneb

sellega. Seda saab järeldada hageja esitatud videost (dtl 148), droonifotolt (dtl 216) ja

kõlvikukaardilt (dtl 229). Pooled ei ole nimetanud selgeid kriteeriume, mille alusel õuemaad

piiritleda. Hageja mõõdetud kaugus hoonete ja tee vahel maksimaalselt 21 m (dtl 221, 223) ei

võimalda üheselt järeldada, kas tee asub õuemaal või mitte. KeÜS § 32 kommentaari kohaselt

on õuemaa tuvastamisel oluline mõistliku inimese arusaam, millal on jõutud võõra maatüki

õuemaale. Õuemaaks saab lugeda maaomaniku aktiivses kasutuses oleva maa – hoonete jm

ehitiste (nt välikamin, kasvuhoone, aiamaja) vahelise ja neid vahetult ümbritseva maa, samuti

peenramaa, puuviljaaia, mesila jms (Keskkonnaseaduse üldosa seaduse kommentaarid. O.

Kask jt (koost.). KÕK 2015, § 32 komm 3.1.8). Seega sõltub tee õuemaal asuvaks pidamine

nii tee füüsilisest paiknemisest kui ka omaniku tegevusest kinnisasjal. Mesilaste pidamine ei

ole seejuures õuemaa kohustuslik tunnus, ka ei saaks mesilaste pidamine segada tee

kasutamist näiteks talvel. Kostja kinnisasjal jääb kogu igapäevase tegutsemisega seonduv

teest ühele poole, teisel pool on heinamaa. Heinamaad ei saa pidada õuemaa osaks. Tee ei läbi

seega õuemaad.

Õuemaal asumine ei ole aga teekasutuse koormavuse vältimatu tingimus. Koormav võib olla

ka sellise tee kasutamine, mis ei asu õuemaal, kui seda kasutatakse omanikule koormaval

viisil. Hobusega liikumist saab pidada jalgsi liikumisega sarnaseks (Keskkonnaseaduse üldosa

seaduse kommentaarid. O. Kask jt (koost.). KÕK 2015, § 33 komm 2.1), kui pidada

sarnasteks liikumisviise, mis toimuvad ilma mootorsõidukita. Kostja väited hobuste tekitatud

kahjude kohta on tõendamata. Samas on eluliselt usutav, et tee kasutamine teenuse

pakkumiseks on intensiivsem ja häirivam kui kasutamine isiklikeks vajadusteks, mistõttu saab

lõppjäreldusena koormavuse osas maakohtuga nõustuda.

12.4.

Kuna asjas ei ole tuvastatav hageja õigus kostja kinnisasjal asuvat teed kasutada, ei ole

vaja analüüsida, kas kostja on hagejal tee kasutamist takistanud, kuigi õige on hageja viide, et

lahtiselt peetavad koerad võivad takistada tee kasutamist ilma mootorsõidukita.

12.5.

Hageja ei nõustu maakohtus temalt välja mõistetud menetluskulude suurusega.

Maakohus luges kostja esindaja tunnitasu 160 eurot + käibemaks põhjendatuks ja ajakulu 27,5

tundi mõistlikult vajalikuks ning mõistis hagejalt välja kogu kostja menetluskulu 5299,20

eurot. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja

keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on

ületanud diskretsioonipiire.

Ringkonnakohus nõustub, et kostja esindaja tunnitasu on põhjendatud ning ka tehtud

toiminguid saab pidada vajalikuks, kuid ajakulu on põhjendatud osaliselt. Põhjendatud ja

vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista

lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva

esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt

vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Menetlustoimingute tegemiseks

tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel arvestatakse menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja

mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu (RKTKm 14. aprill 2021 nr 2-19-10324, p 19).

Maakohus ei ole üksikutele toimingutele kulunud ajale hinnangut andnud. Ringkonnakohtu

meelest ei ole põhjendatud hagiavalduse analüüsiks, tõendite kogumiseks ja vastuse

koostamiseks kulunud kuus tundi, eelkõige seetõttu, et kostja esindaja analüüsis peamiselt

AÕS § 156 kohaldamist, mis ei ole hageja nõude aluseks. Asjas peeti küll kaks istungit, kuid

üks neist kestis alla tunni aja, teine kaks tundi. Ajakulu 3,5 tundi ettevalmistuseks esimeseks

istungiks koos sellel osalemisega ja neli tundi teise istungi puhul ei ole põhjendatud. Poolte

esindajad on koostanud palju menetlusdokumente, kuid hageja väited on menetluse algusest

peale olnud samad, dokumentide analüüsimiseks ja neile vastamiseks ei ole iga kord

põhjendatud kulutada kuni kolm tundi. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus kostja

esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks kokku 17 tundi. Seetõttu tuleb maakohtu otsus

menetluskulude suuruse osas tühistada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja maakohtu

menetluskulude katteks koos käibemaksuga 3264 eurot.

13. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse vaidluse sisu puudutavas osas

rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

TsMS § 174 lg 3 alusel määrab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude suuruse

rahaliselt kindlaks.

Kostja palub hagejalt õigusabikulu hüvitamiseks välja mõista 878,40 eurot, lepingulise

esindaja ajakulu oli neli tundi apellatsioonkaebuse analüüsiks ja vastuse koostamiseks ning

0,5 tundi menetluskulude nimekirja koostamiseks, tunnihinnaga 160 eurot, millele lisandub

käibemaks. Tunnihind vastab turuhinnale, kuid arvestades, et apellatsioonkaebuses ei esitanud

hageja uusi seisukohti, on ajakulu ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud osaliselt – kokku

2,5 tunni ulatuses. Ringkonnakohus määrab TsMS § 175 lg 1 alusel kostjale hüvitatavate

menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 488 eurot ning mõistab selle summa hagejalt

kostja kasuks välja.

Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse välja mõista menetluskuludelt viivis TsMS § 177 lg

4 kohaselt, seega tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)