2-19-9619/72 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Ele Liiv ja Kaija Piirmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.01.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-9619

Kohtuasi

X hagi Y OÜ vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks

Y OÜ vastuhagi X vastu kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.05.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

12 255,68 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel

Kostja (apellant) Y OÜ (registrikood XXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin Sarap

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Y OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 30.05.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt

muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Y OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-19-9619

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja, töötaja) esitas 10.12.2018 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile (TVK) Y OÜ

(kostja, tööandja) vastu avalduse, milles palus tuvastada töölepingu ülesütlemisavalduse

tühisuse, lõpetada poolte vahel sõlmitud töölepingu ning mõista kostjalt enda kasuks välja

töösuhte lõpetamise tõttu hüvitise 7255,68 eurot, puhkusehüvitise 2779,95 eurot, saamata

jäänud töötasu 1111,98 eurot ja haigushüvitise 389,19 eurot. Kostja esitas 02.01.2019 TVK-le

avalduse, milles palus mõista hagejalt enda kasuks välja kahjuhüvitise 58 535,39 eurot

(28.03.2019 täpsustatud nõude kohaselt 30 241,48 eurot). TVK liitis 08.01.2019 määrusega

avaldused ühte menetlusse. TVK rahuldas avaldused osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja puhkusehüvitise 2034 eurot, saamata jäänud töötasu 1111,98 eurot ja

haigushüvitise 55,41 eurot ning hagejalt kostja kasuks kahjuhüvitise 5000 eurot. Ülejäänud

osas jättis TVK avaldused rahuldamata.

2. Hageja esitas 25.06.2019 Harju Maakohtule Y OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus

tuvastada töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse ja mõista kostjalt enda kasuks välja

töösuhte lõpetamise tõttu hüvitise 7255,68 eurot (bruto). Ühtlasi palus hageja vaadata

hagimenetluse korras läbi ka kostja vastunõude TVK poolt rahuldatud ulatuses (5000 eurot).

2.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 12.07.2017 e-posti teel töölepingu, mille alusel

asus hageja alates 27.07.2017 kostja juures müügispetsialistina tööle. Alates 17.11.2017

töötas hageja müügi- ja turundusjuhina. Kostja oli rahul hageja töötulemustega ning tõstis

17.11.2017 ja 05.04.2018 hageja töötasu. Töölepingu ülesütlemise ajal oli hageja töötasu

2334,02 eurot kuus (bruto). Hageja tegi ta ära mitme inimese töö – viis läbi

turunduskampaaniaid, haldas tööandja sotsiaalmeedia platvorme, täitis kliendihalduri rolli,

tegi aktiivset müügitööd, täitis kontoris personalijuhile omaseid tööülesandeid (värbas uusi

töötajaid, koolitas neid välja), tegeles inventari ja üldiste büroo olmeküsimustega, täitis

jooksvaid tööandja antud korraldusi jpm. Töökohustuste täitmiseks sai hageja tööandja

sotsiaalmeedia kontode valduse. 2018 juulis sai hageja bürootarvikute, turunduslike

toimingute ja muude tööga seotud kohustuste finantseerimiseks kostja krediitkaardi.

Turunduslike ja olmekulutuste ulatuse kindlaksmääramine toimus kostja juhatuse liikmega

eelnevalt kooskõlastatud eelarvete alusel. Kõige selle kohta esitas hageja kostjale

perioodiliselt aruandeid ning edastas arved kostja raamatupidajale. Kostjal ei olnud hageja

töötulemuste ega kulude kohta terve hageja töötamise aja jooksul ühtegi pretensiooni. Hageja

turunduskulud ei ületanud üldjuhul talle ette nähtud eelarvet, hageja sai hakkama vähema

rahaga. Samuti olid hageja müügiaruannete tagasisided positiivsed (nt 05.09.2018

müügiaruande puhul).

Kostja ja tema raamatupidaja olid teadlikud, et juhatuse liikme endine assistent MH oli jätnud

kostja raamatupidajale esitamata suure hulga kostja krediitkaardiga tehtud kuludokumente.

Kostja küsis korduvalt hagejalt kuludokumentide kohta ning hageja selgitas, et puuduvad

kuludokumendid pärinevad ajast, mil tema ei töötanud kostja juures. Hageja üllatuseks esitas

kostja 26.11.2018 talle valede kuupäevadega kaks kirjalikku hoiatust. Hageja keeldus neid

2-19-9619

allkirjastamast, sest neis sisalduv info oli põhjendamata ja alusetu, aga ka sellepärast, et nende

esitamise kuupäev oli vale. Seejärel saatis kostja hoiatused hagejale e-kirja teel.

Pärast kirjalike hoiatuste saamist pöördus hageja halva enesetunde tõttu perearsti poole, kes

määras hageja haiguslehele, et viia hageja suhtes toime täiendavaid uuringuid. Haiguslehe

algus oli 26.11.2018. Selleks, et kostja saaks teha töökorralduslikke ümberkorraldusi, andis

hageja kostjale haiguslehe määramisest samal päeval teada.

Kostja saatis 28.11.2018, s.o ajal mil hageja oli kaks päeva haiguslehel viibinud, hagejale

e-kirja teel töölepingu erakorralise ülesütlemise teate. Kostja põhjendas teatist hagejapoolse

usalduse kaotuse, finantsdistsipliini rikkumise, raha varastamise, internetikoodide omastamise

ja müüginumbrite kahanemisega. Hageja esitas kostjale 28.11.2018 töölepingu erakorralises

ülesütlemise teatises märgitud põhjendustele enda poolse selgituse. Hageja selgitas, miks

hoiatustes ja töölepingu lõpetamise avalduses välja toodud põhjused on alusetud. Sellele

järgnes kostjapoolne hagejat ähvardava ja survestava sisuga teade, üritamaks mõjutada

hagejat kostja ülesütlemise teadet mitte vaidlustama.

Hageja initsiatiivil toimus kostjale tema vara üleandmine 29.11.2018. Pooled allkirjastasid

vara üleandmise kohta üleandmise-vastuvõtmiseakti. Hageja andis akti alusel kostjale mh üle

ligipääsu kostja sotsiaalmeediakontodele ja hageja töökohustuste täitmiseks tema valdusesse

antud kostjale kuulunud muu vara.

2.2. Hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine on töölepinguseaduse (TLS) § 104 lg 1 alusel

tühine, sest kostjal ei olnud alust töölepingut üles öelda. Hageja ei rikkunud ühtegi tööandja

korraldust ega töölepingust või sisekorraeeskirjast tulenevaid kohustusi. Kostja ütles

töölepingu üles otsitud, ebaõigetel ja näilikel põhjustel. Hageja palub TLS § 107 lg 2 alusel

lõpetada töölepingu 28.11.2018 seisuga ning mõista kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1

alusel välja hüvitise hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses (7255,68 eurot). Hageja

viimase kuue kuu keskmine töötasu oli 2418,56 eurot kuus (bruto).

Kostja vastuväited ja vastuhagi

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Kostja nõustus, et hageja töötas alates 12.07.2017 kostja juures müügijuhina ning alates

17.11.2017 turundus- ja müügijuhina. Kostja andis tööülesannete täitmiseks

(turundustegevusega seotud toimingute tegemiseks ja bürootarvete ostmiseks) hageja

kasutusse kostja deebetkaardi ja PayPal konto. Pangakaart väljastati 09.07.2018 ja suleti

09.02.2019. Hageja pidi esitama kostja raamatupidajale kõik PayPal kontot ja pangakaarti

puudutavad raamatupidamise algdokumendid, samuti Facebooki konto reklaamidega

seonduvad kuludokumendid.

Kostja raamatupidaja EL saatis 18.09.2018 hagejale e-kirja, milles küsis augusti

kuludokumente. Esitamata kuludokumentide summa oli 22 383,3 eurot. Samuti saatis kostja

raamatupidaja 26.10.2018 ja 19.11.2018 hagejale e-kirja teel augusti, septembri ja oktoobri

puuduolevate dokumentide nimekirja. Oktoobris olid esitamata arved 35 044,23 euro ulatuses

ning novembris 1107,92 euro ulatuses. Hageja ei esitanud puuduvaid dokumente.

Hageja on kandnud ajavahemikul 01.08–30.11.2018 15 286,59 eurot (7534,82 eurot

pangakaardiga ja 7751,77 eurot PayPali kontoga) Facebooki reklaamikontole. Kuna kostjale

2-19-9619

ei ole esitanud arveid ja kostjale ei ole teada Facebooki reklaamikontol sisalduv teave, ei saa

kostja kontrollida, kas raha on kasutatud reklaami tellimiseks või muul eesmärgil.

Hageja valdas kostja sotsiaalmeedia kontosid (Facebook, Google, eBay, PayPal).

3.2. Kostjal oli TLS § 87 ja § 88 lg 1 p 5 järgi õigus öelda hagejaga sõlmitud tööleping

mõjuval põhjusel (usalduse kaotuse tõttu) erakorraliselt üles, sest hageja jättis esitamata

tehingute alusdokumendid ega käitunud kostja suhtes lojaalselt ning vajaliku hoolsusega.

Hageja ei näidanud enne töölepingu ülesütlemist üles valmidust oma käitumist muuta või

parandada ka pärast seda, kui raamatupidaja oli temalt korduvalt dokumente küsinud.

3.3. Usalduse kaotuse tõttu töölepingut üles öeldes ei ole eelneva hoiatuse tegemine TLS § 88

lg 3 järgi vajalik. Sellest hoolimata tegi kostja hagejale hoiatuse. Hoiatuse tegemise ajaks oli

dokumentide küsimisest möödunud juba kaks kuud. Hageja käitus pahatahtlikult ega teinud

kostjaga koostööd. Hageja võimetust teha koostööd ilmestab hageja haigestumine hoiatuse

saamise järel. Hageja tervise halvenemine pärast hoiatuste saamist on kaheldav, sest hageja

oli valmis kolm päeva hiljem vormistama üleandmise-vastuvõtmise akti.

4. Kostja esitas 16.04.2020 vastuhagi, milles palus mõista hagejalt kostja kasuks välja

kahjuhüvitise 5000 eurot ja jätta menetluskulud hageja kanda.

Kuna hageja ei esitanud kostjale tehingute aluseks olevaid dokumente, rikkus hageja

töölepingust tulenevaid kohustusi (TLS § 15 lg 1 p 1 ja § 15 lg 2 p 8). Samuti ei käitunud

hageja dokumente esitamata jättes kostja suhtes lojaalselt (TLS § 16 lg 1 ja § 15 lg 1). Kuigi

raamatupidaja küsis hagejalt korduvalt dokumente, ei näidanud hageja üles valmidust oma

käitumist muuta või parandada. Hageja ükskõiksust ilmestab ka see, et ta ei andnud töösuhte

lõppedes kostjale üle kõigi meediakanaliste sissepääsukoode ja paroole. Töövaidluskomisjoni

menetluse ajal andis hageja kostjale osad ligipääsud ning kahju vähenes 24 193,18 euroni

(koos tulumaksuga 30 241,48 eurot). Hageja käitus raskelt hooletult, st ta on rikkumises süüdi

ja vastutab TLS § 74 lg 2 järgi kostjale tekitatud kahju eest 5000 euro ulatuses.

Hageja vastuväiteid vastuhagile

5. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

5.1. Kostja nõue ei ole põhjendatud ega tõendatud. Kostja ei ole tõendanud, et hageja jättis

osad arved esitamata. Samuti ei ole kostja tõendanud endal kahju tekkimist ega põhjuslikku

seost rikkumise ja kahju vahel.

5.2. Hageja ei ole oma kohustusi rikkunud. Kuigi kostja andis hageja kasutusse deebetkaardi

ja ligipääsu PayPal kontole, oli kostja kontodele ligipääs mitmel kostja töötajal (mh

raamatupidajal ja juhatuse liikmel AAl). Hageja sai esitada üksnes enda tehtud kulude, mitte

teiste tehtud kulude kohta kuludokumente. Kostja konto väljavõte sisaldab ka selliseid

kulusid, mida hageja ei teinud ega saanud teha (nt maksud ja töötasud). Isegi kui arveid oli

puudu, pärinesid need ajast, mil hagejal ei olnud maksevahenditele ligipääsu.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus rahuldas 30.05.2023 otsusega hagi osaliselt ja jättis vastuhagi

rahuldamata. Maakohus tuvastas töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse, lõpetas poolte

vahel sõlmitud töölepingu alates 28.11.2018 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

3627,84 eurot. Maakohus jättis (hageja) menetluskulud 66% ulatuses kostja kanda ja kostja

2-19-9619

menetluskulud kostja enda kanda ega määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude

suurust.

6.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

pooled sõlmisid 2017 juulis töölepingu, mille alusel asus hageja kostja ettevõttes tööle;

-

hageja ühe kuu keskmine töötasu oli (2018) 2418,56 eurot;

-

kostja raamatupidaja EL küsis 18.09.2018, 26.10.20118 ja 19.11.2018 e-kirjas hagejalt

erinevate arvete ning 09.11.2018 e-kirjas inventuuriakti esitamist; hageja viivitas

korduvalt raamatupidamise algdokumentide esitamisega;

-

EG saatis 26.11.2018 hagejale hoiatused; 26.11.2018 hoiatuse nr 1126-08 kohaselt

hoiatas kostja hagejat kuludokumentide raamatupidamisele esitamise kohustuse

rikkumise eest; hageja sai hoiatuse kätte; 19.11.2018 hoiatuse nr 1119-07, kuid kostja

ei ole põhjendanud ülesütlemist selles märgitud rikkumisega;

-

hageja oli 26.11.2018–17.12.2018 ajutiselt töövõimetu;

-

kostja seaduslik esindaja AA saatis 28.11.2018 kell 18.43 hagejale e-kirja, milles

avaldas järgmist: „Ma vallandan sinu usalduse kaotuse, finantsdistsipliini rikkumise

pärast. Ma kirjutan kriminaalpolitseile avalduse raha varguse ja Y veebikeskkonna

vara ärandamise asjus!“;

-

kostja seaduslik esindaja AA saatis hagejale 29.11.2018 kell 12:48 e-kirja, milles

märkis järgmist: „Facebooki, Amazoni ja teised kontod on Y omand! Kuna sa ei anna

mulle juurdepääsukoode Y omandile, on see hea põhjus lõpetada töösuhe „usalduse

puudumise“ tõttu + töölt puudumine. Rahaülekanne sinu erakontole ilma mingi

selgituseta, Teliast 599 € ostu sooritamine ilma kuludokumenti esitamata on vargus ja

põhjus võtta ühendust kriminaalpolitseiga Tallinnas! Sa pead tagastama kogu raha,

mis ei ole kuludokumentide ja selgitustega kaetud! Sul tuleks tasuda Y müügi

langusest tuleneva kahju eest“;

-

kostja ei ole enne 28.11.2018 nõudnud hagejalt veebikeskkondades asuvatele kostja

kontodele juurdepääsuks vajaliku teabe (nt kasutajanimed, salasõnad) üleandmist ning

hageja ei ole enne 28.11.2018 keeldunud vastavate juurdepääsude andmisest; hageja ei

aidanud pärast töölepingu ülesütlemist kaasa sellele, et kostja saaks juurdepääsu oma

Facebook Ads kontole;

-

EG 30.11.2018 e-kirja kohaselt edastas hageja EGle Telia Eesti AS-i 09.10.2018

ettemaksuarve nr 9176140, millest nähtub mobiiltelefoni ostmine maksumusega 599

eurot; 29.11.2018 akt kinnitab, et hageja andis kostjale üle mobiiltelefoni

maksumusega 599 eurot.

6.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on töölepingu ülesütlemise avaldus TLS § 104 lg

1 järgi tühine, sest kostja ei tõendanud TLS § 88 lg 1 p-des 3 ja 5 sätestatud töölepingu

ülesütlemise eeldusi.

6.2.1. Kostja ei ole tõendanud TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud eelduste esinemist (s.o hageja on

pannud toime teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu).

Kostja ülesütlemisavaldus sisaldus 28.11.2018 e-kirjas. Kuna kostja ei põhjendanud selles

ülesütlemise põhjuseid vastavalt TLS § 95 lg-tele 2 ja 3, tuleb kostjal tõendada, et esinesid

ülesütlemise aluseks olevad asjaolud. Kostja heitis hagejale 29.11.2018 e-kirjas ette

veebikeskkonnas asuvatele kontodele juurdepääsude üleandmata jätmist, raha ülekandmist

erakontole ning 599 euro suuruse ostu sooritamist ilma kuludokumenti esitamata ning sellega

kostja vara omastamist.

2-19-9619

Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks nõudnud hagejalt enne 28.11.2018

juurdepääsu kontodele, seda ei nähtu ka 26.11.2018 hoiatusest. Samuti ei nähtu asjas esitatud

tõenditest, et hageja oleks enne 28.11.2018 keeldunud juurdepääsude andmisest. Seega ei ole

kostja tõendanud, et hageja keeldus talle kontodele juurdepääsu andmast.

Ülesütlemisavaldusele järgnenud hageja tegevusega ei saa varasemat ülesütlemisavaldust

põhjendada.

Kostja ei ole selgitanud ega tõendanud töölepingu ülesütlemise aluseks olnud rahaülekannet

hageja erakontole, sh ei ole kostja täpsustanud, millise ülekande tegemist ta hagejale ette

heidab.

Kostja ei ole tõendanud, et hageja omandas kostja vara. Hageja edastas kostja esindajale EGle

Telia AS-i 09.10.2018 ettemaksuarve, millest nähtub mobiiltelefoni ostmine maksumusega

599 eurot. Hageja selgitas, et ta ostis töötelefoni. Kostja ei ole hageja väited ümber lükanud.

29.11.2018 aktiga on tõendatud, et hageja andis 599 maksva telefoni kostjale üle.

6.2.2. Töölepingu ülesütlemiseks ei olnud TLS § 88 lg 1 p 3 järgi koosmõjus TLS § 88 lg-ga

3 alust. Kostja ei tõendanud asjaolusid, mille esinemisel ei pidanud kostja hea usu põhimõtte

kohaselt hagejat hoiatama. Samuti ei tõendanud kostja, et hageja pani ajavahemikus 26.–

28.11.2018 toime töölepingu raske rikkumise.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kohustuste hulka kuulus tööülesannete täitmisega seotud

kuludokumentide kostjale esitamine.

Töökohustuste rikkumise tõttu töölepingu ülesütlemise eelduseks oli töötaja hoiatamine. Kuna

hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks

jätkuda, peab hoiatuses selgelt avalduma tahe öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma

käitumist (RKTKo 28.09.2016, 3-2-1-70-16, p 14). Kostja 26.11.2018 e-kirjast nähtub hageja

hoiatamine kuludokumentide esitamise kohustuse rikkumise eest. Asjas esitatud tõenditest ei

nähtu, et kostja oleks enne 26.11.2018 hagejat hoiatanud. Kuigi kostja saatis 26.11.2018

e-kirjaga hagejale 19.11.2018 hoiatuse, ei ole kostja hagejaga töölepingu ülesütlemist selles

sisalduva kohustuse rikkumisega põhjendanud.

Hageja hoiatamiseks ei saa pidada kostja raamatupidaja EL poolt hagejalt erinevate arvete

küsimist 18.09.2018, 26.10.2018 ja 19.11.2018 e-kirjaga. Samuti ei saa hoiatamiseks lugeda

EL 09.11.2018 e-kirja, milles on soovitud inventuuriakti esitamist. Kostja raamatupidaja

e-kirjadest nähtub tööandja ettevõttesisene suhtlus, mis kaasneb tööülesannete täitmisega,

kuid neist ei nähtu teavet, mille kohaselt on kostja heitnud hagejale ette töökohustuste

rikkumist ning avaldanud tahet töölepingu lõpetamiseks, kui hageja lepingut ei täida.

Hoiatuse saatmise ning töölepingu ülesütlemise vahele peab jääma mõistlik aeg, mille jooksul

on töötajal võimalik oma käitumist parandada, heastada töökohustuste rikkumine ning asuda

eelnevalt rikutud kohustust täitma lepingutingimustele vastavalt. Kui töötaja vaatamata

hoiatamisele rikub töökohustust, on tööandjal õigus leping üles öelda. Kostja ei ole välja

toonud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtub hageja pani ajavahemikus 26.–28.11.2018

toime uue töökohustuste rikkumise, mille eest teda hoiatati 26.11.2018. Kuna hageja oli

ajutise töövõimetuse tõttu alates 26.11.2018 töölt eemal, ei saanud hageja rikkuda

töökohustusi, samuti ei olnud hagejal võimalik asuda võimalikke rikkumisi heastama.

2-19-9619

6.3. Kuna töölepingu ülesütlemine on tühine, tuleb hageja taotluse alusel tööleping alates

28.11.2018 lõpetada ning enne 17.03.2023 kehtinud TLS § 109 lg 1 alusel tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista hüvitis.

Pooled ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust hüvitist vähendada,

kuid töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve arvestades on põhjendatud

hüvitise muutmine selliselt, et hüvitis ei ületa hageja pooleteise kuu keskmise töötasu suurust,

arvestades seda, et hageja viivitas korduvalt raamatupidamise algdokumentide esitamisega

ning ei aidanud töölepingu ülesütlemise järel kaasa sellele, et kostja saaks juurdepääsu

Facebook Ads kontole. Poolte kohustus käituda teineteise suhtes heas usus ei lõppe

töölepingu lõppemisega, seejuures ei ole tähtsust sellel, et töölepingu ülesütlemine oli tühine.

Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 3627,84 eurot.

6.4. Kostja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, sest kostja ei ole tõendanud kahju tekkimist.

Raamatupidamise algdokumentideks olevate arvete esitamata jätmisega tekitatud kahju ei

võrdu arvetel märgitud summadega. Kostja koormis oli välja tuua ja tõendada asjaolud,

millest nähtuvalt ei olnud kulutused tehtud kostja huvides ning kulutuste tegemise tõttu

vähenes kostja vara. Kostja ei ole selliseid asjaolusid välja toonud ega tõendanud.

Kosjale võis raamatupidamise algdokumentide esitamata jätmise tõttu tekkida kahju

maksukohustuse tekkimisega, sest selle võrra väheneks kostja vara, kuid kostja tõendanud

asjaolusid, millest nähtub võimaliku maksukohustuse suurus. Töövaidluskomisjoni

09.05.2019 istungil avaldas küll tunnistaja EL, et tööandja on kuluna kandnud tulumaksu

6000 eurot, kuid tunnistaja ütlustest ei nähtu, milliste konkreetsete kulutuste tegemise ja

nende kulutuste osas raamatupidamise algdokumendi puuduse tõttu on selline maksukohustus

tekkinud.

6.5. Otsuses analüüsimata tõendid jätab kohus juhindudes TsMS § 238 lg-test 1 ja 5

arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad.

6.6. Kohus jätab TsMS § 162 lg 1 ja 163 lg 1 järgi menetluskuludest 66% kostja kanda ning

kostja kulud kostja enda kanda.

Kuna hagi tuleb rahuldada osaliselt, on TsMS § 163 lg 1 järgi alus jaotada menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Arvestades hageja esitatud nõude hagihinda (10

755,68 eurot) ja rahuldatud nõudele vastavat hagihinda (7127,84 eurot), on hagi rahuldatud

66% ulatuses, mis annab alust jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 34% ulatuses

hageja ja 66% ulatuses kostja kanda. Vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu on alus jätta

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna vaidluse iseloomu arvestades ei ole

võimalik hagiga ja vastuhagiga seotud toiminguid eristada, on põhjendatud jätta

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel 66% ulatuses kostja kanda ja kostja

menetluskulud kostja enda kanda.

Apellatsioonkaebus

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata, ning teha asjas uue otsuse, millega

jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi või saata asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

2-19-9619

7.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt hindas maakohus vääralt töölepingu lõpetamise

õiguspärasust.

7.1.1. Maakohus jättis TLS § 88 lg 1 p 5 alusel töölepingu ülesütlemist usalduse kaotuse tõttu

hinnates arvesse võtmata asjaolud, mis viisid usalduse kaotuseni. Maakohus tugines vääralt

29.11.2018 e-kirjas nimetatud asjaoludele (kontodele juurdepääsu andmata jätmine ja ost

Telia AS-lt). Need asjaolud ei olnud töölepingu ülesütlemise aluseks. Usalduse kaotuse

põhjustas see, et hageja jättis mitmel korral kostjale edastamata kuludokumendid, mistõttu ei

saanud kostja täita raamatupidamisseadusest tulenevaid kohustusi ega teadnud, kuidas tema

raha kasutatakse. Kuna hageja tegi töökohustusi täites rahalisi väljaminekuid, oli kostjale

oluline saada väljaminekutest ülevaade ja kuludokumendid. Lojaalsuskohustusest tulenevalt

pidi hageja andma kostjale tehtud tehingutest ja täidetud ülesannetest ülevaate. Hoolimata

kostja raamatupidaja küsimisest, ei andnud hageja kostjale vastust. Olukorras, kus töötaja ei

saada tööandjale kuludokumente, tekib tööandjal mõistlik kahtlus, et töötaja soovib midagi

varjata, mis viib usalduse kadumiseni.

Maakohus ei ole hinnanud, kas hageja rikkus lojaalsuskohustust. Hageja ei ole arvestanud

töökohustusi täites kostja huve ega vältinud kostja kahjustamist, mis tähendab

lojaalsuskohustuse rikkumist.

Maakohus jättis TLS § 88 lg 1 p 5 tõlgendades arvestamata, et viidatud säte jätab tööandjale

ettevõtlusvabadusest tulenevalt otsustusruumi. Sellise otsustusruumi kitsendamine kohtu poolt

takistab põhjendamatult ettevõtlusvabadust ning põhiseaduse (PS) §-ga 31 vastuolus.

Efektiivseks ettevõtluseks on vaja, et tööandja saaks töötajaid usaldada. Kui töötaja käes on

tööandja rahaline ressurss, on oluline, et tööandjal on töötaja vastu usaldus. Usalduse kaotus

on tööandja sisemine veendumus. Kui töötaja ei ole nõus avaldama tööandjale, kuidas ta

tööandja vara kasutas on see mõistlik põhjus usalduse kadumiseks. Kohtu ulatuslik

kaalumisõigus ei ole põhjendatud, sest see oleks ettevõtlusvabaduse lubamatu piirang.

7.1.2. Töölepingu ülesütlemine on põhjendatud ka TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Kostja tegi

hagejale nõuetekohase hoiatuse ning hageja rikkus oma töökohustusi, sest ei edastanud

kostjale kuludokumente. Hageja esitatud e-kirjad ei tõenda, et hageja ei rikkunud

kuludokumentide esitamise kohustust.

7.2. Maakohus hindas valesti kostja kahju hüvitamise nõuet.

Maakohus heitis kostjale põhjendamatult ette tõendamiskoormise täitmata jätmist. Kostja

kahju seisneb selles, et ta ei saanud oma vara kulutamise eest midagi. Hageja ei ole esitanud

kostjale 30 241,48 euro eest tehtud tehingute kohta kuludokumente. Enamus tehinguid on

tehtud Facebooki reklaamide ostmiseks. Muul eesmärgil kostja vara kasutamist ei ole

võimalik tõendada, kui hageja ei esita kostjale kuludokumente. Seega tuleks kostja kahju

eeldada.

Maakohus käitus vastuoluliselt, kui jättis kostja tõendite kogumise taotluse 11.04.2023

istungil rahuldamata ning kostja nõude tõendamatuse tõttu rahuldamata. Kostja esitas küll

hilinenult kohtule taotluse koguda tõendeid otse ettevõttelt Meta Platforms Ireland Limited

(Facebook), kuid maakohus oli ise nõudnud kostjalt tõendamiskoormise täitmist. Samas see,

et hageja keeldus andmast selgitusi, miks ta jättis kuludokumendid esitamata, on piisav aru

saamaks, et kostja vara ei ole kasutatud eesmärgipäraselt. Hagejal oli võimalik esitada

kuludokumendid ja hageja pidi seda kahjunõude vältimiseks tegema.

2-19-9619

Kahju hüvitamise muud eeldused on täidetud.

7.3. Maakohus jaotas menetluskulud ebaõiglaselt ning jättis arvestamata kostja tehtud

kompromissiettepanekud, millega hageja ei nõustunud. Kostja oli viimases

kompromissiettepanekus nõus loobuma kahju hüvitamise nõudest ja tasuma hagejale hüvitist

2500 eurot.

Vastustaja seisukoht

8. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda. Hageja hinnangul ei eksinud maakohus vaidlus lahendades materiaalõiguse ega

menetlusnormide vastu. Hageja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata

ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada

kohtuotsuse põhjendusi.

10. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud

kostja kanda. Osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda,

ei ole hageja maakohtu otsust vaidlustanud. Seetõttu ei kontrolli ringkonnakohus selles osas

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.

11. Kuna pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses maakohtu tuvastatud asjaolude üle (vt ülal

p 6.1), võtab ringkonnakohus need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse

lahendamisel aluseks.

12. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et kostjal ei olnud TLS §

88 järgi alust öelda hagejaga sõlmitud töölepingut 28.11.2018 erakorraliselt üles, kuid

maakohtu põhjendused on osaliselt ekslikud. Ringkonnakohus saab maakohtu eksimused

kõrvaldada ja põhjendab selles osas kohtuotsust järgmiselt.

12.1. Tööandja võib TLS § 88 lg 1 järgi töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast

tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte

jätkamist.

Mh võib tööandja öelda töölepingu TLS § 88 lg 1 p 3 ja lg 3 esimese lause järgi erakorraliselt

üles, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus ning töötaja on hoiatusest hoolimata

eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Eelnevat hoiatamist ei ole

TLS § 88 lg 3 teise lause järgi ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse

rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt

oodata. Riigikohus on selgitanud, et töötaja hoiatamise eesmärk on anda talle võimalus oma

käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. Seejuures peab tööandja hoiatuses selgelt

avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda

oma käitumist. Eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lg 3 teise lause järgi ülesütlemise

eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel

seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata, samuti juhul, kui töötajal ei ole võimalik oma

käitumist parandada (RKTKo 21.06.2017, 3-2-1-65-17, p 18).

2-19-9619

Lisaks võib tööandja öelda töölepingu TLS § 88 lg 1 p 5 järgi erakorraliselt üles ka siis, kui

töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse

kaotuse enda vastu. Riigikohus on leidnud, et TLS § 88 lg 1 p 5 alusel töölepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks võib anda alust TLS § 15 lg-s 1 sätestatud lojaalsuskohustuse

rikkumine. Töötaja lojaalsuskohustuse rikkumise ja seega ka tööandja töölepingu erakorralise

ülesütlemise õiguse kindlakstegemiseks tuleb mh hinnata töötaja hoolsuse määra TLS § 16

järgi. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral vastutab

töötaja lepingu rikkumise eest, määratakse TLS § 16 lg 2 kohaselt tema töösuhte järgi,

arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet,

ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi,

mida tööandja teadis või teadma pidi. Ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping

erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel (nt usalduse kaotuse tõttu), mille

tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada (TLS § 88 lg 1), ei tähenda üldjuhul seda, et tööandja

võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Seisukohta, et tööandjal on kohustus

hoiatada töötajat mh TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud rikkumise korral, toetab tööõiguses kehtiv

ülesütlemiskaitse põhimõte, mille kohaselt tuleb võimalusel töölepingu ülesütlemisest

hoiduda ja kasutada seda viimase meetmena, kui töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik.

Eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lg 3 teise lause kohaselt vaja, kui töötaja ei saa rikkumise

erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Sellise

rikkumisega on eelkõige hõlmatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 p-des 2–4 sätestatud

asjaolud (VÕS § 196 lg 2). TLS § 88 lg 3 teine lause võimaldab jätta töötaja hoiatamata ka

juhul, kui hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale võimalus oma

käitumist parandada. Seega, kui töötaja on käitunud viisil, mis põhjustas tööandja usalduse

kaotuse tema vastu, tuleb asjaolude kohaselt hinnata, kas töötaja sai oodata, et tööandja teda

enne töölepingu ülesütlemist hoiataks (RKTKo 16.03.2016, 3-2-1-187-15, p 12).

Eeltoodut arvestades tuli maakohtul esmalt välja selgitada, kas kostjal oli mõjuv põhjus

töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 tähenduses, ning kui oli, siis kas

kostja oli hagejat töölepingu ülesütlemisest hoiatanud TLS § 88 lg 3 I lause tähenduses või ei

saanud hageja rikkumise erilise raskuse tõttu või hea usu põhimõtte järgi muul põhjusel

oodata kostjalt hoiatuse tegemist TLS § 88 lg 3 II lause tähenduses.

Seejuures ei ole õige kostja arusaam kohtu piiratud kaalumisõigusest ja ulatusliku

kaalumisruumi vastuolust põhiseadusega seoses tööandja ettevõtlusvabadusega. TLS § 88 lg 1

kohaselt on töölepingu ülesütlemine kaalutlusotsus ning säte näeb ette selged kaalumispiirid

nii tööandjale kui ka kohtule. Olukorras, kus tööandja eksib kaalumispiiride vastu, on kohtu

ülesanne tagada kaalumispiiridele vastav tulemus. Seejuures ei saa usalduse kaotuse aluseks

olla pelgalt tööandja siseveendumus. Selline lähenemine jätaks töötaja õigused täielikult

kaitseta ning ei vastaks tööõiguses valitsevatele põhimõtetele ega tagaks töötaja kui nõrgema

poole kaitset, võimaldades tööandjal igal ajal töösuhte erakorraliselt etteteatamistähtaega

järgimata üles öelda.

12.2. Siinsel juhul ei olnud kostjal alust öelda hagejaga sõlmitud töölepingut hageja

töökohustuste rikkumise ja sellest tuleneva usalduse kaotuse tõttu erakorraliselt üles.

12.2.1. Kostja tegi 28.11.2018 e-kirjas (I kd, tl 30) hagejale töölepingu erakorralise

ülesütlemise avalduse, milles tõi ülesütlemise põhjusena esile usalduse kaotamise ja

finantsdistsipliini rikkumise, viidates raha vargusele ja veebikeskkonna vara ärandamisele

ning sellest tulenevale tulu kahanemisele. Lisaks viitas kostja 29.11.2018 e-kirjas (I kd, tl 90)

usalduse puudumise kõrval ka töölt puudumisele, erakontole tehtud rahaülekandele ja Teliast

2-19-9619

599 euro eest ostu sooritamisele ilma kuludokumenti esitamata ning nõudis kuludokumentide

ja selgitustega katmata raha tagastamist.

TVK-s ja kohtumenetluses on aga kostja tuginenud töölepingu ülesütlemist põhjendades

üksnes sellele, et hageja jättis, hoolimata kostja raamatupidaja korduvatest nõudmistest,

kostjale esitamata tööülesannete täitmise raames kantud kulutuste kohta kuludokumendid,

mistõttu ei saanud kostja kontrollida hageja rahakasutust ning tekkis kahtlus, et hageja ei

pruugi olla kasutanud kostja raha kostja huvides.

Arvestades kostja esitatud väiteid, tuli maakohtul hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemise

õiguspärasust hinnates kontrollida, kas hageja jättis kostjale nõutavad kuludokumendid

esitamata ja kas see võis põhjustada kostja usalduse kaotuse. Samuti tuli maakohtul hinnata,

kas tegemist oli sellise kohustuse rikkumisega, mille puhul pidi kostja hagejat eelnevalt

hoiatama, ning kui pidi, siis kas hageja on seda teinud. Muid töölepingu ülesütlemise alusena

28.11.2018 ja 29.11.2018 e-kirjas nimetatud asjaolusid ei tulnud maakohtul töölepingu

ülesütlemise alusena hinnata ning seda tehes väljus maakohus kostja esile toodud asjaolude

piirest. Kuna maakohus ei hinnanud nõuetekohaselt kostja esile toodud väiteid töölepingu

erakorralise ülesütlemise aluse kohta, teeb seda ringkonnakohus.

12.2.2. Kostja heidab hagejale ette AS-i SEB Pank arvelduskontolt tehtud maksete kohta

kuludokumentide esitamata jätmist, sh kostja Facebooki reklaamikontole tehtud maksete osas

vastavate kontode alt tehtud tehingute kohta kuludokumentide esitamata jätmist, aga ka

muude AS-i SEB Pank kontolt nähtuvate maksete aluseks olevate kuludokumentide esitamata

jätmist, samuti kostja PayPal kontolt kostja Facebooki kontole tehtud ülekannete puhul

kuludokumentide esitamata jätmist. Seejuures on kostja menetluse ajal muutnud arusaama

sellest, millised dokumendid jättis hageja kostjale edastamata.

Kostja heitis TVK menetluses 02.01.2019 menetlusdokumendis ja selle lisades (II kd, tl 28–

34) hagejale algselt ette sisuliselt kõigi raamatupidamise algdokumentide esitamata jätmist,

mis tal väidetavalt puudusid (tehingud väärtusega 58 535,39 eurot). Kostja tugines sellele, et

kostja raamatupidaja oli 18.09.2018, 26.10.2018 ja 19.11.2018 e-kirjades ja neile lisatud

tabelites (II kd, tl 160–166) nõudnud hagejalt suure hulga maksete kohta kuludokumentide

esitamist, kuid hageja ei olnud kuludokumente esitanud. Mh sisaldusid kostja algses

nimekirjas ka sellised maksed, mille kohta oli hageja 14.09.2018 e-kirja manuses

kuludokumendid kostja raamatupidajale saatnud (vrd II kd, tl 30–33 ja tl 182–210 pöördel).

Seega ei olnud kostjal endal hagejaga töölepingut üles öeldes ega selle järel selgelt ülevaadet

sellest, millised kuludokumendid oli hageja kostjale tegelikult saatnud ja millised olid puudu.

TVK menetluse ajal vähendas kostja 28.03.2019 e-kirja ja selle lisade (I kd, tl 177–180)

kohaselt oma nõuet ligi kaks korda, tuues esile AS SEB Pank kontolt ajavahemikul

20.05.2018–26.11.2018 tehtud maksed, mille puhul kostjal kuludokumendid väidetavalt

puudusid, ning PayPal kontolt ajavahemikus 07.11.2018–12.12.2018 Facebook kontole tehtud

maksed (tehingud kokku väärtusega 24 193,18 eurot). AS SEB Pank konto kasutamise kohta

kostja raamatupidaja koostatud tabelist ei nähtu, kellele on raha üle kantud, kuid makse

selgituste kohaselt on tehtud kandeid nii seoses Facebookiga kui ka muude isikutega. PayPal

konto kohta koostatud tabelit arvestades on kostja heitnud hagejale ette üksnes neid PayPal

kontolt nähtuvaid makseid, mis seonduvad Facebookiga.

Maakohtu menetluses esitas kostja oma väidete kinnituseks AS SEB Pank pangakonto

väljavõtte ajavahemiku 01.08.2018–03.09.2018 kohta (II kd, tl 63–65), mille kohaselt on

kostja kontolt tehtud sel ajavahemikul makseid kokku 23 701,38 euro ulatuses (sh

2-19-9619

Facebookiga seotud makseid 7575,1 euro ulatuses), kuid väljavõtte alusel ei ole võimalik

järeldada, kas milliseid makseid tegi hageja. Kostja esitas ka PayPal konto väljavõtte

ajavahemiku 01.11.2018–30.11.2018 kohta (II kd, tl 67–77 pöördel), millest nähtuvad mh

maksed Facebookile (ilmselt 7200 euro ulatuses).

12.2.3. Kuigi kostja raamatupidaja koostas tabeli kostja pangakontolt tehtud maksetest, mille

kohta puudusid väidetavalt kuludokumendid, ei ole kostja toonud esile ega tõendanud, et

tabelis nimetatud maksed tegi hageja.

Kostja väitel sai hageja käsutada kostja pangakontot talle väljastatud pangakaardi abil. Pooled

on ühte meelt selles, et kostja andis hageja käsutusse 2018 juulis kostja pangakontoga seotud

pangakaardi. Seda kinnitab ka AS SEB Pank kinnitus (II kd, tl 61–62), mille kohaselt

väljastas pank 09.07.2018 hageja nimele kostja pangakontoga seotud MC Business

deebetkaardi numbriga 5590775754158410. Samas ei nähtu pangakonto väljavõttelt selle

kaardiga tehtud makseid. Suure osa maksete juures on viide kaardile, mis lõppeb numbritega

377186 või 7186, üksnes 29.08.2018 makse puhul on selgituses viide kaardile, mis lõppeb

numbritega 158410 (makse suurus 1,5 eurot). Ülejäänud perioodi kohta ei ole kostja

pangakonto väljavõtet esitanud. Seega ei ole kostja tõendanud, et hageja tegi AS SEB Pank

kontolt talle väljastatud kaardiga kostja loetletud makseid.

Ühtlasi sisalduvad kostja raamatupidaja koostatud tabelis ka maksed, mis on tehtud enne

hagejale pangakaardi väljastamist ning pärast hagejaga töösuhte lõpetamist, s.o maksed, mida

ei saanud hageja teha.

Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja sai kostja pangakontot käsutada ka muul viisil

kui talle väljastatud kaardiga.

12.2.4. Kostja ei ole tõendanud ka seda, et hageja tegi PayPal konto väljavõttelt nähtuvaid

maksed.

Kostja PayPal konto väljavõtte (II kd, tl 67–77 pöördel) alusel ei saa järeldada, et hageja tegi

esile toodud maksed kostja Facebooki reklaamikontole. Facebookiga seotud maksete puhul

(viide e-postiaadressile XXX) on makse kirjelduseks märgitud „PreApproved Payment Bill

User Payment“ ning kokku on ajavahemikul 01.11.2018–30.11.2018 tehtud 12 makset

väärtusega 600, kuid väljavõtte alusel ei ole võimalik järeldada, millist valuutat on silmas

peetud (ilmselt eurosid). Samas ei nähtu tõendist mingilgi viisil seos hagejaga, sh see, et

hageja oli konto (ainu)kasutaja.

Kuigi hageja väitel oli tal juurdepääs kostja PayPal kontole, oli sellele ilmselt juurdepääs ka

kostja teistel töötajatel ja/või juhatuse liikmel. Hageja kui kostja töötaja käsutusse Google

Drive kaudu antud fail koos paroolide ja kontode kasutamise juhistega (II kd, tl 142–145)

kinnitab, et kostjal pidi olema oma töötajate või juhatuse liikme kaudu PayPal kontole

juurdepääs olemas. Lisaks on hageja edastanud PayPal konto kasutajanime ja parooli ka

kostja raamatupidajale 21.09.2018 e-kirjaga. Samuti nähtub 21.11.2018 e-kirjast, et kostja

juhatuse liikmele on parool ja kasutajatunnus edastatud (II kd, tl 138–139). Seega võis kostja

PayPal kontot ilmselt käsutada iga isik, kellel oli juurdepääs kostja PayPal kontole. Kostja ei

ole tõendanud, et üksnes hagejal oli võimalus käsutada PayPal kontot.

12.2.5. Kostja ei ole toonud esile ja tõendanud ka asjaolusid, mille alusel saaks

ringkonnakohus järeldada, et raamatupidaja koostatud tabelites sisalduvad kostja pangakontolt

tehtud maksed tehti hageja tööülesannete täitmise raames võetud kohustuste täitmiseks

2-19-9619

(tegemist oli turunduskuludega) ning et hagejal oli kohustus esitada kostjale nende maksete

aluseks olevad dokumendid.

Hageja töötas kostja juures vaidlusalusel ajal müügi- ja turundusjuhina. Pooled ei ole esile

toonud, et hageja kohustus esitada kostjale kuludokumendid tulenes poolte vahel sõlmitud

kirjalikust töölepingust või selle muudatustest. Samuti ei ole pooled väitnud, et neil oli kirjalik

kokkulepe selle kohta, milliseid kostja raha käsutamist võimaldavaid kontosid oli hagejal

õigus iseseisvalt oma tööülesandeid täites kasutada ja käsutada ning millistes piirides. Poolte

esile toodust ei nähtu ka seda, et pooltel oleks olnud selged kokkulepped selle kohta, milliseid

kuludokumente või -aruandeid pidi hageja kostjale oma tööülesandeid täites esitama.

Hageja on siiski möönnud, et tal oli õigus kasutada kostja pangakontol olevat raha ja ta pidi

esitama kostjale mingeid kuludokumente, kuid kumbki pool ei ole täpsustanud, milliste

kontode kasutamisel milliste tehingute kohta ja millise aja möödudes pidi hageja kostjale

kuludokumente esitama. Mh ei ole selge, milliseid makseid võis teha hageja ja milliseid kostja

raamatupidaja või keegi teine ning millistel juhtudel olid maksete aluseks oleva tehingu

algdokumendid kättesaadavad üksnes hagejale, mitte kostja raamatupidajale, mis võinuks

tingida selle, et hageja pidi esitama raamatupidajale kuludokumendid.

Ringkonnakohus märgib, et arvestades hageja ametipositsiooni (müügi- ja turundusjuht) ja

poolte vahel sõlmitud lepingut, ei kuulunud hageja tööülesannete hulka raamatupidaja

ülesanded – hageja tegeles kostja nimel toodete müügi ja turustamisega. Küll oli kostja

raamatupidamise seaduse (RPS) § 2 lg 2 järgi raamatupidamiskohustuslane, kes pidi RPS § 4

p 1 järgi mh korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja

võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist,

finantstulemusest ja rahavoogudest. Selleks pidi kostja mh kindlaks määrama, milliseid

raamatupidamise algdokumente peab hageja raamatupidajale esitama. Kostja ei ole toonud

esile ega tõendanud, et hagejaga sõlmitud töölepingus, tema ametijuhendis või kostja sise-

eeskirjades oli kostja selgelt määranud kindlaks selle, milliseid raamatupidamise

algdokumente peab hageja oma tööülesannete raames ise raamatupidajale edastama ja millal.

Kostja ei saa hagejale ette heita selliste kohustuste täitmata jätmist, mis ei olnud selgelt

piiritletud ja arusaadavad või mis ei kuulunud töölepingu ja töö olemuse tõttu hageja

tööülesannete hulka.

Kostja ei ole selgitanud, kuidas seondusid kostja raamatupidaja koostatud tabelis sisalduvad

kostja pangakontolt tehtud maksed (v.a Facebookiga seotud maksed) hageja tööülesannete

täitmisega ning miks ei olnud nende maksete aluseks olevad raamatupidamise algdokumendid

kostjale (kostja raamatupidajale) vahetult kättesaadavad, st miks ja milliseid dokumente pidi

hageja raamatupidajale ise edastama ning miks ei taganud kostja raamatupidajale juurdepääsu

oma kontodele, kus olid vastavad dokumendid salvestatud. Seega ei ole kostja tõendanud, et

hagejal oli kohustus esitada kostjale kõik raamatupidaja koostatud tabelis sisalduvate maksete

aluseks olevad dokumendid, sh ka seda, et need olid hageja valduses.

Samas tuleb möönda, et hageja on siiski teinud kostja raamatupidajaga koostööd ja esitanud

raamatupidajale tema nõudmisel erinevaid raamatupidamise algdokumente, sh teinud ka ise

makseid kolmandate isikute esitatud arvete tasumiseks. Hageja ja kostja raamatupidaja EL

2018 sügise e-kirjavahetusest (I kd, tl 26; II kd, tl 102–110, 120–133, 174–210 pöördel) saab

järeldada, et osad kostja arved tasus hageja ise, edastades raamatupidajale vastavad arved,

osad arved palus ta aga tasuda raamatupidajal. Ühtlasi nähtub e-kirjavahetusest, et pooled on

e-kirjades pidevalt täpsustanud erinevaid raamatupidamist puudutavaid küsimusi, sh on

hageja juhtinud tähelepanu kahtlastele maksetele ning lubanud otsida kuludokumente ka teiste

2-19-9619

isikute tehtud maksete puhul. E-kirjavahetusest nähtub seegi, et veel 19.09.2018 ei ole olnud

hagejale selge, et ta peab esitama raamatupidajale ka PayPal kontolt tehtud maksete

algandmeid (II kd, tl 103). Samuti nähtub e-kirjavahetusest selgelt hageja valmidus esitada

raamatupidajale kõik nõutud dokumendid, mis tal olemas on, seejuures on hageja saatnud

raamatupidajale nt 14.09.2018 e-kirja teel nõutud arveid (II kd, tl 182–210 pöördel) ning seda

on hageja teinud ka hiljem. Eeltoodu alusel järeldab kolleegium, et pooled ei olnud eelnevalt

selgelt kokku leppinud, milliseid dokumente peab hageja raamatupidajale esitama, kuid

raamatupidaja küsis vastavalt vajadusele hagejalt jooksvalt vajalikke raamatupidamise

algdokumente, seejuures ei nähtu e-kirjavahetusest, et hageja ei oleks olnud valmis tegema

raamatupidajaga koostööd ja nõutud dokumente esitama. Kostja ei ole tõendanud asjaolusid,

mis seda kinnitaksid.

Pelgalt sellest, et kostja raamatupidaja palus hagejal esitada erinevate pangakontolt nähtuvate

maksete kohta kuludokumente, ei saa ka järeldada seda, et tegemist oli hageja tööülesannete

raames tehtud maksega, mille alusdokumendid pidid olema hageja käes ja mille hageja pidi ja

sai raamatupidajale esitada. Kostja ei ole toonud esile ja tõendanud asjaolusid, millest saaks

järeldada pangakontolt nähtuvate maksete seotust hageja tööülesannetega ja vastutusalaga.

12.2.6. Ainsana on kostja esile toodud maksetest selgelt hageja tööülesannetega seostatavad

kostja Facebooki reklaamikontole tehtud maksed, s.o nii pangakontolt kui ka PayPal kontolt

Facebookile tehtud maksed, mille arvel on tehtud Facebooki reklaamikonto kasutamisel

kulutusi.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kasutas kostja turundustegevuse raames kostja toodete

reklaamimiseks ja turustamiseks Facebooki reklaamikontot.

Kostja peamine mure on kogu menetluse vältel olnud see, et ta ei tea, kuidas kasutas hageja

kostja Facebooki lehega seotud Facebook Ads kontole (reklaamikontole) kantud raha. Seega,

sõltumata sellest, kes kandis selle raha pangakontolt või PayPal kontolt Facebook Ads

kontole, soovis kostja saada hagejalt Facebooki reklaamikontol tehtud kulude kohta

kuludokumente.

Kuigi üldjuhul on juriidilise isiku võtmeisikud (juhatuse liikmed) ettevõtte Facebooki konto ja

sellega seotud reklaamikonto haldajad, kellel on juurdepääs nii põhi- kui ka reklaamikontole

ja kellel on õigus määrata teiste isikute kasutajaõigusi, ei ole siinsel juhul kostja seda mingil

põhjusel endale taganud. Kostja juhatuse liikme 19.02.2019 e-kirjavahetus Facebooki

administraatoriga kinnitab, et kostja juhatuse liikmel ei olnud vähemalt pärast hagejata

töösuhte lõpetamist reklaamikontole juurdepääsu ja kasutajaõigust (I kd, tl 181–182 pöördel).

Sellele juurdepääsuks vajalikke andmeid (kasutajatunnus, parool vms) ei ole hageja kostjale

ka koos muude juurdepääsudega 29.11.2018 aktis (I kd, tl 34) üle andnud ning neid ei nähtu

ka hageja käsutusse Google Drive kaudu antud paroolide ja kontode kasutamise juhiste failist

(II kd, tl 142–145). Seega saab eeldada, et kostja juhatuse liikmel või mõnel muul tema

töötajal (peale hageja) ei olnud sellele kontole juurdepääsu. Sellest tulenevalt ei saanud kostja

vahetult kontrollida, milleks reklaamikontole kantud raha kasutati. Samas on kostja ise

korraldanud oma ettevõtte töö selliselt, et tema juhatuse liikmel ega mõnel muul töötajal ei

olnud ülevaadet kostja Facebooki reklaamikontol toimuvast, sh ei olnud raamatupidajal

võimalik ise alla laadida reklaamikontol tehtud tehingute alusdokumente.

Lisaks tuleb arvestada, et kostja ei ole hagejaga töösuhte lõpetamise eel kordagi hagejalt ka

reklaamikonto juurdepääsuandmeid küsinud. Olukorras, kus hageja jättis reklaamikontole

kantud raha kohta kostja raamatupidajale reklaami tellimist puudutavad kuludokumendid

2-19-9619

väidetavalt korduvalt esitamata, oli kostjal võimalik küsida hagejalt juurdepääsu sellele

kontole. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud, et ta seda tegi ja et hageja jättis talle

juurdepääsu sellest hoolimata üle andmata. Arvestades kostja võimalusi, ei saanud pelgalt

sellest, et hageja jättis Facebooki reklaamikontole kantud raha kasutamise kohta aruanded või

kuludokumendid esitamata, tekkida kostjal põhjendatud kahtlust, et hageja on reklaamikontol

olevat raha kuritarvitanud, st ei ole kasutanud seda kostja huvides, rikkudes sellega

lojaalsuskohustust. Kostja küll väidab, et tal tekkis selline kahtlus, kuid kostja ei ole toonud

esile ega tõendanud asjaolusid, mis oleksid ülaltoodud asjaolusid arvestades mõistlikult

võinud tööandjas sellise kahtluse tekitada ja kaotada täielikult usalduse oma töötaja vastu.

Arvestada tuleb sedagi, et hageja väitel esitas ta kõik dokumendid, sh Facebooki kulusid

puudutavad kuludokumendid kostja raamatupidajale. Hageja on oma väite kinnituseks

esitanud 14.11.2018 kostja raamatupidajale saadetud e-kirjad, millele on e-kirja selgituse

kohaselt lisatud zip-failina Facebooki juuni ja juuli arved (II kd, tl 134–137). Seda, mida

nimetatud failid sisaldasid, ei ole ringkonnakohtul võimalik kontrollida, sest faile ei ole

kohtule esitatud. Ülejäänud kuude kohta ei ole hageja tõendeid esitanud. Samas kinnitas

kostja raamatupidaja TVK 09.05.2019 istungil (protokolli lk 5) tunnistajana, et hageja esitas

arveid, aga osa arveid jäi puudu, täpsustades, et varem esitas hageja mitme palumise peale

kuludokumendid, kuid novembri kohta jäid need esitamata ning ka teised töötajad ei saanud

neid Facebooki privaatsussätete tõttu välja võtta, kui hageja ei jaganud paroole.

Seega saab asjas esitatud tõendite alusel järeldada, et hagejal jäid kostjale esitamata

Facebooki reklaamikontol olnud raha kasutamise aluseks olevad kuludokumendid üksnes

2018 novembri kohta. Samas, arvestades seda, et kostja ütles hagejaga töölepingu juba

28.11.2018 üles, ei saa nende kuludokumentide esitamata jätmist pidada hageja töökohustuste

rikkumiseks, sest tavapäraselt võib eeldada, et arved esitatakse ühe kuu kohta korraga. Lisaks

tuleb arvestada, et kostjal oli võimalik korraldada ettevõtte raamatupidamine selliselt, et lisaks

hagejale on ka kostja juhatuse liikmel või muul töötajal juurdepääs Facebooki

reklaamikontole, et tagada raamatupidamise algdokumentidele pidev juurdepääs, või enne

hagejaga töösuhte lõpetamist paluda hagejal talle üle anda esitada Facebooki reklaamikontole

juurdepääsuks vajalikud andmed. Seega, ka olukorras, kus hageja ei esitanud kuludokumente

raamatupidaja esimese nõudmise peale ja ei esitanud enne novembri lõppu novembri

kuludokumente, ei saa seda pidada hageja töökohustuste või lojaalsuskohustuse rikkumiseks.

12.3. Ülaltoodut kokku võttes ei ole kolleegiumil alust järeldada, et hageja rikkus töösuhtest

tulenevaid kohustusi ja tegi seda viisil, mis andis kostjale alust öelda hagejaga sõlmitud

tööleping TLS § 88 lg 1 alusel erakorraliselt ilma eelneva hoiatuseta üles.

Kostja ei ole toonud esile ja tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et mõlemapoolseid

huve järgides ei saanud enam eeldada töösuhte jätkamist ning töösuhe tuli päevapealt

lõpetada. Olukorras, kus hageja pidi esitama raamatupidajale kuludokumente raamatupidaja

nõudmisel ning hageja ei esitanud neid kohe esimesel nõudmisel, oli kostjal võimalik nõuda

hagejalt täiendavalt esitamata kuludokumentide esitamist ja/või veebikeskkonnas oma

kontodele juurdepääsu võimaldavate andmete edastamist, et kontrollida hageja tegevust,

määrates hagejale tähtaja nende kohustuste täitmiseks ja hoiatades hagejat, et nende

kohustuste tähtaegselt täitmata jätmise korral ütleb kostja hagejaga sõlmitud töölepingu üles.

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud tegemist olukorraga, kus hageja ei oleks saanud või ei

kavatsenud ilmselt raamatupidajaga koostööd teha ja kuludokumente esitada. Pelgalt kostja

kahtlused, et hageja võib olla reklaamikontole kantud raha kuritarvitanud, mis olid tingitud

sellest, et kostja ei olnud ise taganud endale juurdepääsu oma Facebooki reklaamikontole ja

PayPal kontole, ei saanud põhjustada tööandjal töötaja suhtes usalduse kaotust ega anda alust

2-19-9619

öelda töölepingut ilma hoiatamata üles, kui kostja arvates oli töötaja oma töökohustusi

rikkunud.

Ka juhul, kui hageja käitumises esines minetusi, ei ole kostja siinsel juhul hagejat

nõuetekohaselt hoiatanud, nagu leidis õigesti ka maakohus. Arvestades seda, et kostja tegi

hagejale vastavasisulise hoiatuse 26.11.2018, määramata seejuures hagejale kuludokumentide

esitamiseks täiendavat tähtaega (I kd, tl 27 pöördel), ning hageja oli alates 26.11.2018

haiguslehel, ei olnud kostjal õigust öelda hagejaga sõlmitud töölepingut juba 28.11.2018

erakorraliselt üles, sest selliselt ei andnud kostja hagejale sisuliselt võimalust võimalikke

minetusi oma töös kõrvaldada. Hagejale etteheidetavaid rikkumisi arvestades võis mõistlik

töötaja eeldada, et juhul, kui tema esitatud kuludokumendid ei olnud piisavad, nõuab tööandja

talt kuludokumentide esitamist ega ütle töölepingut ilma hoiatuseta üles.

12.4. Eeltoodud põhjendusi arvesse võttes asus maakohus lõppjäreldusena õigesti seisukohale,

et kostjal ei olnud TLS § 88 lg 1 järgi alust hagejaga sõlmitud töölepingut üles öelda ning

ülesütlemine on seetõttu TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Sellest tulenevalt ei ole ringkonnakohtul

alust tühistada maakohtu otsust ka osas, millega maakohus lõpetas hagejaga sõlmitud

töölepingu ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise. Kostja ei ole nende nõuete osas

apellatsioonkaebuses muid vastuväiteid maakohtu otsuse kohta esitanud.

13. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus õigesti ka kostja vastuhagi rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega

korda neid, kuid täiendab kohtuotsuse põhjendusi.

13.1. VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui

võlgnik on kohustust rikkunud. Kohustuse rikkumiseks on VÕS § 100 järgi eelkõige

võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. Töölepingu korral

on töötaja kohustatud tegema TLS § 1 lg 1 ja § 15 lg 2 p 1 järgi eelkõige kokkulepitud tööd ja

täitma töö iseloomust tulenevaid kohustusi. Kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat

kohustust, saab tööandja TLS § 72 järgi kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud

õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi, seejuures lähtutakse

töötaja hoolsuse määra hindamisel TLS §-s 16 sätestatust, st töölepingu täitmisel järgitav

hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest,

määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi

riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja

võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi. Kui töötaja on töölepingut

tahtlikult rikkunud, siis vastutab ta TLS § 74 lg 1 järgi rikkumise tagajärjel tekkinud kogu

kahju eest, hooletuse korral aga TLS § 74 lg 2 järgi piiratud ulatuses.

13.2. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohtule ei saa ette heita seda, et ta ei

võimaldanud kostjal kahjunõude aluseks olevaid asjaolusid tõendada, kuna ei rahuldanud

kostja 04.04.2023 esitatud tõendite kogumise taotlust.

Kostja taotlus oli suunatud Facebooki reklaamikontolt kuludokumentide väljanõudmisele

erinõude korras Iirimaa pädeva asutuse abil, kuid see oli esitatud hilinenult, mistõttu võis

maakohus jätta selle TsMS § 238 lg 3 p 3 alusel koosmõjus TsMS §-dega 66 ja § 331

rahuldamata, sest selle rahuldamise korral oleks selgelt viibinud asja lahendamine ning kostja

ei põhistanud, et tal oli hilinemiseks mõjuv põhjus.

Lisaks märgib kolleegium, et kostjat esindas kohtumenetluses vandeadvokaat, kes pidi

mõistma, et TsMS § 230 lg 1 järgi tuleb kostjal kõik kahjunõude aluseks olevad asjaolud

2-19-9619

tõendada. Kuna hageja vaidles kohe kostja vastuhagis esitatud kahjunõudele vastu ja leidis, et

kahjunõude aluseks olevad asjaolud ei ole tõendanud, pidi kostja hiljemalt siis mõistma, et ta

peab oma vastuhagis esile toodud asjaolusid tõendama. Täiendavalt selgitas maakohus

31.03.2022 eelistungil kostjale tõendamiskoormist ning juhtis mh tähelepanu, et kostja

koormis on näidata ära konkreetne kulutus, mille hageja on teinud, ning põhistada või esitada

tõendeid selle kohta, et hageja ei ole konkreetse kulutuse kohta kuludokumente esitanud,

seejärel on hagejal omakorda võimalus tõendada positiivset asjaolu. Samuti selgitas maakohus,

et kui kostja heidab hagejale ette seda, et vara ei ole sihipäraselt kasutatud, siis peaks kostja

näitama konkreetse kulutuse ja kostjal on asjaolude väljatoomise koormis, millest on näha, et

kulutus ei ole tehtud kostja huvides, ning hagejal on omakorda võimalus tõendada, et ta tegi

selle kulutuse kostja huvides. Maakohus määras kostjale tähtaja 20.05.2022. Seega pidi kostja

mõistma, et kõik asjaolud ja tõendid tuleb esitata hiljemalt selleks ajaks. Pärast seda ei ole

maakohus kostjale täiendavalt tõendamise vajadust selgitanud. Pooled on pidanud üksnes

kompromissi-läbirääkimisi, mille järel esitas kostja vaidlusaluse tõendite kogumise taotluse

04.04.2023. Seega ei ole maakohus käitunud vaidlust lahendades ja menetlust juhtides

vastuoluliselt.

13.3. Siinsel juhul heitis kostja hagejale rikkumisena ette kostja pangakontolt ja PayPal

kontolt nähtuvate osade maksete, sh Facebooki reklaamikontole tehtud maksete kohta

raamatupidamise algdokumentide esitamata jätmist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole, kostja toonud esile ja tõendanud asjaolusid, mis

kinnitaksid, et hageja pidi oma tööülesandeid täites esitama raamatupidajale kostja

pangakontolt ja PayPal kontolt nähtavate vaidlusaluste maksete algdokumendid, kuid jättis

need esitamata (vt ülal p 12.2.2–12.2.6).

Hageja jättis küll kostjale esitamata 2018 novembri Facebooki reklaamikonto

kuludokumendid, kuid seda rikkumist ei saa kostja hagejale VÕS 101 lg 3 järgi ette heita ja

sellele tuginedes kasutada hageja vastu õiguskaitsevahendina kahju hüvitamise nõuet, sest

selle rikkumise põhjustas kostja enda tegu ning asjaolu, mille riisikot kannab kostja ise. Kuna

kostja ütles hagejaga 28.11.2018 töölepingu päevapealt üles, mille tagajärjel ei saanud hageja

enam kasutada kostja e-postiaadressi, ei olnud hagejal enam võimalik pääseda ligi ka kostja

Facebooki reklaamikontole ega laadida sealt alla novembrikuu kuludokumente, mida kinnitab

ka Facebooki administraatori 18.04.2019 e-kiri (I kd, tl 194). Seega ei olnud hagejal pärast

kostjaga töösuhte lõppemist võimalik kostjale reklaamikontol tehtud kulude kohta dokumente

alla laadida ja kostjale esitada. Kuigi ka kostjal ei õnnestunud töösuhte lõppemise järel saada

Facebooki reklaamikontole juurdepääsu, oli see kostja enda risk, kuna tema pidi tööandjana

korraldama oma ettevõtte Facebooki kontole ja sellega seotud reklaamikontole juurdepääsu

selliselt, et ta ei kaota seda töötaja töölt lahkumise või tema e-postiaadressi sulgemise korral.

Lisaks ei ole kostja selgitanud, kas ja miks ei ole tal õnnestunud hiljem saada sellele kontole

juurdepääsu. 19.02.2019 e-kirjas andis Facebooki administraator kostjale soovituse võtta

ühendust Facebooki reklaamikonto administraatoriga (I kd, tl 181 pöördel). Ringkonnakohtule

ei ole teada, et kostja oleks seda teinud ja ei oleks sellest hoolimata saanud reklaamikontole

juurdepääsu.

Seega ei ole kostja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja on

pannud toime selliseid rikkumisi, mille alusel saaks kostja nõuda hagejalt kahju hüvitamist.

13.4. Samuti ei ole kostja toonud esile ja tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et

hagejale etteheidetud rikkumised olid toime pandud TLS § 16 ja VÕS § 104 järgi süüliselt.

Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja jättis

2-19-9619

raamatupidamise algdokumendid raamatupidajale esitamata tahtlikult, st sooviga tekitada

sellega kostjale kahju VÕS § 104 lg 5 tähenduses, või jättis järgimata tema töö iseloomust

tuleneva vajaliku hoole TLS § 16 ja VÕS § 104 lg-te 3–4 tähenduses.

13.5. Lisaks järeldas maakohus õigesti, et kostja ei ole tõendanud ka seda, et tal tekkis hageja

rikkumise tõttu kahju.

Maakohus leidis õigesti, et sellest, kui hageja jättis raamatupidajale esitamata maksete aluseks

olnud raamatupidamise algdokumendid, ei saanud kostjal tekkida kolmandatele isikutele

tehtud maksete ulatuses kahju – selline kahju võinuks tekkida siis, kui maksed oleksid olnud

õigusliku aluseta, kuid selliseid asjaolusid ei ole kostja esile toonud ega tõendanud.

Õige on ka maakohtu järeldus selle kohta, et kostjale võis raamatupidamise algdokumentide

puudumise korral tekkida kahju tulumaksu tasumise kohustuse näol, sest ettevõtlusega

mitteseotud kuludelt tuleb residendist juriidilisel isikul tasuda tulumaksuseaduse § 1 lg 3 ja §

51–52 järgi tulumaksu, kuid kostja ei ole sellise kahju tekkimist tõendanud. Kostja ei ole

esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et ta maksis Facebooki reklaamikontole tehtud maksete

aluseks olevate raamatupidamise algdokumentide puudumise tõttu tulumaksu. Pelgalt kostja

raamatupidaja tunnistajana antud ütlus, et kostja maksis 6000 eurot tulumaksu, ei ole sellise

kahju tõendamiseks piisav.

13.6. Mh märgib kolleegium, et ka juhul, kui hageja minetuste tõttu oleks kostjale tekkinud

tulumaksu tasumise kohustus ning hageja vastutaks sellise rikkumise tagajärjel tekkinud kahju

eest, tuleks kahju ulatust määrates arvestada VÕS § 139 järgi kostja enda osa

raamatupidamise dokumenteerimise korraldamisel ning TLS § 74 lg 2 järgi esineks alus

vähendada oluliselt kahjuhüvitist. Lisaks tuleks arvestada, et maakohus on hagejale TLS §

109 lg 2 alusel hüvitist välja mõistes juba hageja minetusi arvestanud ja hageja kasuks välja

mõistetavat hüvitist poole võrra vähendanud, mistõttu oleks hageja suhtes samadel asjaoludel

kostja kasuks kahjuhüvitise välja mõistmine hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja vastuolus

hea usu põhimõttega.

14. Maakohus ei ole eksinud ka poolte vahel menetluskulusid jaotades.

Ringkonnakohus märgib, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on

kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus TsMS § 163 lg 2 alusel jätta

menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.

Viidatud säte annab kohtule õiguse kaaluda VÕS § 163 lg-s 1 sätestatust erinevat kulujaotust

ning jätta menetluskulud kompromissiga mitte nõustunud poole kanda, kui see on kõiki

asjaolusid arvestades õiglane. Siinsel juhul aga ei lahendanud maakohus vaidlust kostja

pakutud kompromissiettepanekuga sarnases ulatuses, mistõttu ei olnud maakohtul alust

kaaluda kulude erinevat jaotust. Maakohus tuvastas, et kostja ülesütlemisavaldus oli ühine, ja

mõistis kostjalt hageja kasuks sellest tulenevalt välja hüvitise 3627 eurot, jättes kostja

kahjunõude rahuldamata. Sellises olukorras ei saa kostja pakutud 2500 euro tasumist pidada

piisavaks, et jaotada kulud TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust erinevalt.

15. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu

otsuse resolutsiooni muutmata.

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate

2-19-9619

menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate

menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks

mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)