3-24-2232/6 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUM Ä ÄR US

Kohtuasja number

3-24-2232

Määruse kuupäev

27. jaanuar 2025

Kohtunik

Ene Andresen

Kohtuasi

X-i kaebus

Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses jalutuskäikude võimaldamata jätmise,

toidust ilmajätmise ning hambaarsti vastuvõtule

registreerimata jätmisega

Menetlusosalised

X

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebaja 24. detsembri 2024. a taotlus tõendi kogumiseks rahuldamata.

2. Tagastada X-i kaebus.

3. Jätta kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

4. Kuulutada haldusasja menetlus Tartu Vangla 15. augusti 2024. a vastuse lisade 2–9 ja

13, s.o 28. detsembri 2023. a, 19. märtsi 2024. a, 4. jaanuari 2024. a, 11. jaanuari 2024.

a, 22. jaanuari 2024. a, 8. veebruari 2024. a, 14. märtsi 2024. a, 2. aprilli 2024. a ja 21.

mai 2024. a videosalvestiste, osas kinniseks. Keelata kaebajal tutvuda nimetatud

videosalvestistega ja saada nendest koopiaid.

5. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Määruse resolutsiooni punktide 2–4 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule

15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 79 lg 5, § 88 lg 5, § 119 lg 1, § 121 lg 4 ja § 204 lg 1). Määrus toimetatakse

kaebajale kätte.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas kinni peetav X esitas 22. mail 2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise

taotluse (reg nr 1-13/24/348-1), milles heidab vanglale ette, et teda ei lubatud 27. detsembrist

2023 kuni 9. veebruarini 2024, 14. märtsist 2024 kuni 27. aprillini 2024, samuti 2. mail 2024,

20. mail 2024 ja 21. mail 2024 värske õhu kätte. Pikemate perioodide puhul oli põhjuseks külm

ilm, kuid see ei saa olla vabanduseks. 22. mail 2024 ei saanud ta viibida õues 60 minutit, sest

3-24-2232

tal oli vaja tualetti kasutada ning valvur lasi ta sisse, kuid õue tagasi ei lubanud. Lisaks ei olnud

kambris piisavalt õhku, aken ei käinud lahti ja ventilatsioon ei töötanud korralikult. Taotluse

kohaselt oli vangla tegevus õigusvastane, sest talle ei tagatud õigust viibida 60 minutit päevas

värske õhu käes. Õues viibimise võimaldamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju eest

taotleb ta ühe päeva kohta 25 eurot, s.o 84 päeva eest kokku 2100 eurot.

X heidab vanglale kahju hüvitamise taotluses ette veel, et talle ei antud 14. märtsist 2024 kuni

20. märtsini 2024 süüa, kuna tema toidunõud olid mustad. Ta viibis lukustatud kambris, mis on

sisuliselt kartser. Asjaolu, et toidunõud olid mustad, ei õigusta söögi andmisest keeldumist.

Vangla oleks pidanud talle sellisel juhul väljastama toidu ühekordsetes nõudes, mis olid

toidujagajal olemas. Seega oli vangla tegevus talle söögi andmata jätmisel õigusvastane. Ta

taotleb mittevaralise kahju hüvitamist 50 eurot iga päeva kohta, mil ta ei saanud süüa, s.o

seitsme päeva eest kokku 350 eurot.

Lisaks on X kahju hüvitamise taotluses märkinud, et ta pöördus alates märtsist 2024 nii

kirjalikult kui ka suuliselt vangla poole, et saada hambaarsti vastuvõtule, kuid talle öeldi, et

hambaarsti pole ja seetõttu ta ei saa vastuvõtule. Vangla tegevus oli õigusvastane, sest vangla

peab tagama hambaarsti vastuvõtu ja kui Tartu Vanglas puudus hambaarst, siis oleks tulnud ta

viia vangla kulul väljaspool vanglat hambaarsti juurde. Ta taotleb hambaravi võimaldamata

jätmise eest mittevaralise kahju hüvitamist summas 800 eurot.

2. X esitas 31. juulil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vanglalt

mittevaralise kahju hüvitamist summas 3250 eurot. Ta viitab vanglale 22. mail 2024 esitatud

kahju hüvitamise taotlusele, millele ta polnud kaebuse esitamise seisuga vastust saanud.

Kaebaja taotleb riigi õigusabi, sest vajab seda terviseseisundi tõttu, samuti on ta riigi

ülalpidamisel ja tal puuduvad rahalised vahendid.

3. Tartu Vangla jättis 14. augusti 2024. a otsusega nr 1-13/24/348-2 X-i 22. mai 2024. a kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsusest nähtub järgnev.

3.1. X viibib alates 22. novembrist 2023 vahistatuna Tartu Vanglas.

3.2. Vangla ei dokumenteeri, kas kinni peetav isik käis konkreetsel päeval jalutamas või

millisel põhjusel jäi jalutuskäik ära. Seetõttu on keeruline ja kohati võimatu tagantjärele

nimetatud asjaolusid kontrollida. Vangla tavapärases praktikas pakutakse vahistatutele

igapäevaselt võimalust viibida jalutuskäigul värskes õhus. Teadaolevalt pakuti X-ile 28.

detsembril 2023 ja 19. märtsil 2024 jalutuskäigule mineku võimalust, kuid vahistatu soovis

minna alasti ega nõustunud riidesse panema. 4. jaanuaril 2024 pakuti talle samuti jalutuskäigu

võimalust, kuid vahistatu seisis kambris ja ei vastanud ametnikele midagi. Samuti pakuti talle

jalutuskäigu võimalust 11. jaanuaril 2024, 22. jaanuaril 2024, 8. veebruaril 2024, 14. märtsil

2024 ja 2. aprillil 2024, kuid ta teatas, et ei soovi jalutama minna. Vanemvalvur J. Melotškov

selgitas 4. juuni 2024. a e-kirjas, et X-ile pakuti mitmel korral jalutamise võimalust, kuid ta

keeldus end ilmale vastavalt riidesse panemast. Mitmel puhul oli väljas temperatuur null kraadi

ringis, aga X soovis õue minna siniste paberist riietega. Ametnikud selgitasid korduvalt, et

külma ilma tõttu teda paberist riietega õue ei lasta, kuid tal on võimalik õue minna, kui ta paneb

tavariided selga. Samuti kinnitas vanemvalvur S. Siniaas 5. juuni 2024. a e-kirjas, et X soovis

mõned korrad ühekordsete siniste riietega õue jalutama minna, kui väljas oli null kraadi või

isegi alla nulli. Talle selgitati korduvalt, et külma ilmaga nii õhukeselt riietatuna jalutama ei

lasta. X keeldus riideid selga panemast ja seetõttu ta jalutama ei saanud.

3-24-2232

Menetluse käigus tuvastati, et X ei viibinud 2. mail 2024 jalutuskäigul värskes õhus, sest talle

ei meeldinud ametniku korraldus panna jalutuskäigule minnes nimesilt kaela; ta võttis kambrist

väljudes nimesildi kaelast ära ja viskas osakonna põrandale maha (J. Heeringu 2. mai 2024. a

ettekanne nr 2-24-1929).

20. mail 2024 ei saanud X viibida jalutuskäigul põhjusel, et ta viibis jalutuskäikude

võimaldamise ajal kohtuistungil (ta paiknes kell 09.20–14.35 väljaspool vanglat). Siiski pakuti

talle nii 20. mail kui ka 21. mail 2024 jalutuskäigu võimalust, kuid talle ei sobinud pakutud aeg.

Ametniku kehakaamera salvestiselt tuvastati, et valvur J. Liiva pakkus 21. mail 2024 kell 13.05

kaebajale võimalust jalutuskäigule minna. Ametnik ja vahistatu vestlesid, X helistas parasjagu,

mistõttu ta ei olnud jalutama minekust huvitatud ja jalutuskäigule teda ei viidud. Kuna kinni

peetud isikul ei ole õigust valida jalutuskäigu aega, ei ole alust pidada vangla tegevust 20. mail

ja 21. mail 2024 õigusvastaseks.

22. mail 2024 viidi X jalutusboksi jalutama. Valvur K. Kilgi 22. mai 2024. a ettekandest nr 2-

24-2166 nähtuvalt helistas X jalutusboksist valveruumi ja andis teada soovist tualetti minna.

Ametnik selgitas vahistatule, et võimalus tualetti kasutada on ainult kambris ja kui ta seda

soovib, siis tuleb ametnik talle järele, aga sellega jalutuskäik lõpeb. Vahistatu soovis hiljem

jalutuskäiguga jätkata. Vangla hinnangul ei ole usutav, et ühel päeval tualeti kasutamise soovi

tõttu jalutuskäigu lõpetamine võiks põhjustada vahistatule niisuguseid kannatusi, mis oleksid

käsitatavad tema väärikuse alandamisena.

3.3. X-il on kambris toidunõud, millega toitu vastu võtta, sest vanglasse saabumisel väljastati

talle kaks kaussi, kaks kruusi ja lusikas ning need asuvad tema kambris.

Menetluse käigus kogutud tõenditest nähtub, et ametnikud ei keeldunud X-ile toidu

väljastamisest õigusvastaselt. X-ile pakuti toidujagamise ajal toitu. Tal jäi toit saamata

põhjusel, et ta ei nõustunud toitu vastu võtma talle kasutamiseks väljastatud nõudesse, samuti

polnud ta neid toidujagamise ajaks puhtaks pesnud. Kui vahistatu ei anna toidu jagamise ajal

ametnikele puhtaid toidunõusid, siis ei ole võimalik toitu väljastada. Sellistel põhjustel toidust

ilmajäämist ei saa pidada vangla õigusvastaseks ja süüliseks tegevuseks. Kinni peetaval isikul

ei ole õigust valida, millistes nõudes talle toit väljastatakse. Vahistatule on toidu

vastuvõtmiseks kohased nõud väljastatud ja ning ta vastutab nende puhtuse ning korrashoiu

eest. Seega asetas vahistatu end ise olukorda, kus ametnikud ei saanud talle toitu väljastada. X-

il oli võimalik sellist olukorda vältida.

3.4. Vanglas ei olnud tõepoolest alates 22. veebruarist 2024 tööl hambaarsti, kes oleks saanud

teostada kinnipeetavate vastuvõtte plaanilise ravijärjekorra alusel. Erakorralise hambaravi

vajaduse korral oli korraldatud vajaliku teenuse osutamine väljaspool vanglat.

Inspektor-kontaktisik V. Tsaplini kinnitusel ei avaldanud X 2024. a märtsis soovi minna

hambaarsti vastuvõtule. Vangla dokumendihaldusprogrammist nähtub, et X esitas 14. mail

2024 vanglale taotluse (nr 6-24/24/2187-1), milles palus end hambaarsti vastuvõtule kirja

panna. Ta ei avaldanud oma pöördumises, millise terviseprobleemi tõttu ta hambaravi vajab.

Samuti ei viidanud ta ühelegi erakorralisele probleemile või vältimatu arstiabi vajadusele. X-i

pöördumisele kirjalikku vastuskirja ei koostatud. Küll aga suhtles temaga inspektor-kontaktisik

ning selgitas, et vanglasse ei ole veel uut hambaarsti leitud; kui leitakse, siis registreeritakse ta

vastuvõtule. Rohkem pöördumisi ei ole X seoses hambaarsti vastuvõtule saamisega või sellest

3-24-2232

keeldumisega ajavahemikul 1. märts kuni 22. mai 2024, s.o kuni kahju hüvitamise taotluse

esitamiseni, esitanud.

X ei täpsustanud vanglale esitatud taotluses, milles on väljendunud talle saabunud kahjulikud

tagajärjed. Ta ei viidanud tervise kahjustamise või halvenemise asjaoludele. Vangla leidis, et

olukorras, kus vanglal ei olnud hambaarsti ning X ei viidanud ühelegi erakorralist sekkumist

vajavale probleemile, ei saanud hambaarsti vastuvõtule registreerimise edasilükkamine kuni

hambaarsti leidmiseni tema väärikust alandada.

4. Tartu Vangla edastas 15. augustil 2024 vastuseks kohtunõudele eraldiseisvalt vastuse lisades

2–9 ja 13 nimetatud videosalvestised.

Vangla taotleb HKMS § 77 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p 1

alusel, et kohus kuulutaks kohtumenetluse lisades nr 2–9 ja 13 nimetatud ja halduskohtule

esitatud videosalvestiste osas kinniseks ning et kohtule edastatud salvestisi ei näidataks X-ile

ega kolmandatele isikutele. Videosalvestised on kinni peetava isiku jaoks piiratud

juurdepääsuga teave. Kuigi vangla siseruumides paiknevad ja ametniku vormi külge kinnitatud

kaamerad on nähtaval kohal, on salvestise vaatlusel võimalik näha kaamera vaateulatust ja

vaatenurki, samuti salvestatava pildi kvaliteeti ja detailsust, mistõttu sisaldub videosalvestisel

teave turvassüsteemide kohta. Tegemist on asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabega

avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p 9 mõistes. Kaamera vaateulatuse täpne teadmine

ohustab vangla julgeolekut, sest annab kinnipeetavatele võimaluse tegutseda väljaspool

kaamera vaateulatust. Kolmandate isikute eest on vajalik videosalvestisi piirata X-i eraelu

kaitseks. Nii näiteks on lisana nr 2 esitatud salvestisel vahistatu kambris ihualasti ning lisadena

nr 4 ja 8 esitatud salvestistel aluspükstes. Seega puudutavad salvestised vahistatu eraelu ja

igapäevaseid toiminguid ning vahistatu eraelu kaitseks on vajalik piirata ka kolmandate isikute

juurdepääsu nimetatud tõenditele.

5. Kaebaja esitas 24. detsembril 2024 ja 17. jaanuaril 2025 täiendavad seisukohad. 24.

detsembri 2024. a avalduses palub kaebaja võtta asja materjalide juurde talle 24. mail 2023

koostatud ekspertiisiakti. 17. jaanuari 2025. avalduse kohaselt ei pakkunud vanglaametnikud

kaebajale sooje riideid ning ühekordseid nõusid soovis ta põhjusel, et kartseri kraanist tuleb

külm ja roostene vesi.

KOHTU SEISUKOHT

6. Kohus jätab kaebaja 24. detsembri 2024. a taotluse 24. mai 2023. a ekspertiisiakti asja juurde

võtmiseks HKMS § 62 lg 3 p 3 alusel rahuldamata, sest kaebaja ei ole tõendi kogumise

vajadust põhjendanud.

7. Kohus mõistab, et kaebaja nõuab kaebuses Tartu Vanglalt mittevaralise kahju tekitamise eest

hüvitist kolmel erineval alusel: 1) värskes õhus jalutuskäikude võimaldamata jätmisega 27.

detsembrist 2023 kuni 9. veebruarini 2024, 14. märtsist kuni 27. aprillini 2024, 2. mail 2024

ning 20. maist kuni 22. maini 2024; 2) toidust ilmajätmisega 14. märtsist kuni 20. märtsini

2024; 3) hambaarsti vastuvõtu mittevõimaldamisega alates märtsist 2024. Tegemist on

mittevaralise kahju hüvitamise kaebusega (HKMS § 37 lg 2 p 4).

8. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, kas esineb

alus kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

3-24-2232

Kaebaja pöördus kohtusse tähtaegselt (riigivastutuse seaduse § 18 lg 2). Vangla lahendas

kaebaja kohtueelselt esitatud kahju hüvitamise taotluse viivitusega (vangistusseaduse (VangS)

§ 11 lg 8).

9. Kohus leiab siiski, et kaebus tuleb tervikuna tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, sest

kaebusega kaitstavate õiguste riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline.

9.1. Jalutuskäikude mittevõimaldamine

9.1.1. Kaebaja väitis vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses, et teda ei lubatud

vaidlusalustel kuupäevadel õue värske õhu kätte ning pikemate perioodide puhul oli keelamise

põhjuseks külm ilm. Kaebaja ei täpsustanud, millistel põhjustel ta ei saanud ülejäänud päevadel

jalutama minna.

9.1.2. Vangla poolt kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebajal oleks keelatud õue jalutama

minna külma ilma tõttu või muudel kaebajast mittesõltuvatel põhjustel.

Vastustaja esitatud videosalvestitest on näha, et 4. jaanuaril 2024, 11. jaanuaril 2024, 22.

jaanuaril 2024, 8. veebruaril 2024, 14. märtsil 2024, 19. märtsil 2024 ja 2. aprillil 2024 pakkus

vanglaametnik kaebajale võimalust jalutama minna, kuid kaebaja ei soovinud seda. 28.

detsembri 2023. a videosalvestisest nähtub, et vanglaametnik pakkus kaebajale jalutama

minemise võimalust, kuid kaebaja, olles ihualasti, vastas, et soovib jalutama minna nii, nagu ta

parasjagu on. Vanglaametnik selgitas, et see pole lubatud. Lisaks on vanglaametnikud kahju

hüvitamise taotluse lahendamise käigus selgitanud, et kaebajat ei lubatud mitmel korral

jalutama põhjusel, et ta keeldus ilmastikule vastavalt riietumast, ning ühel juhul keeldus

kandmast nimesilti (Tartu Vangla 15. augusti 2024. a vastuse lisad 10 ja 11).

9.1.3. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas

viibida vabas õhus. Tartu Vangla kodukorra punkti 4.8 kohaselt on jalutuskäigule värske õhu

kätte lubatud minna ainult hooajale vastavas riietuses. VangS § 46 lg 1 ja § 90 lg 1 kohaselt on

vahistatu kohustatud kandma riietusel nimesilti ning Tartu Vangla kodukorra punkt 4.3 keelab

kinnipeetaval (sh vahistatul) saatmise ajal mis tahes esemete mahaviskamise. Kui kinnipeetav

paneb jalutuskäigul toime distsiplinaarrikkumise tunnustele vastava teo, on vanglateenistuse

ametnikul õigus jalutuskäik katkestada (kodukorra punkt 4.5).

9.1.4. Kohtu hinnangul ei osuta olemasolev teave vangla tegevuse õigusvastasusele. Päevadel,

mil kaebaja teatas vastuseks jalutuskäigu pakkumisele, et ta ei soovi jalutama minna, loobus ta

VangS § 93 lg-ga 5 tagatud õiguse teostamise võimalusest. Päevadel, mil kaebaja ei olnud nõus

riietuma ilmastikule vastavalt, oli vanglaametnike tegevus kooskõlas Tartu Vangla kodukorra

punktiga 4.8. Kohus ei pea veenvaks kaebaja 17. jaanuari 2025. a avalduses esitatud väidet, et

vanglaametnikud ei pakkunud talle sooje riideid. Ühestki eespool osutatud videosalvestisest ei

nähtu, et jalutama minekut takistas soojade riiete puudumine – kaebaja ei avaldanud soovi

saada sooje riideid, vaid soovis minna õue kas alasti või toariietes. Nimesildi mahaviskamisel

võis vanglateenistuja vangla kodukorra punktide 4.3 ja 4.5 alusel jalutuskäigu katkestada.

20. mai 2024 osas on vangla 14. augusti 2024. a otsuses selgitanud, et kaebaja viibis

jalutuskäikude võimaldamise ajal kohtuistungil. 21. mail 2024 pakkus vanglaametnik kaebajale

jalutamisvõimalust (Tartu Vangla 15. augusti 2024. a vastuse lisa 13 fail „jalutuskäigu

3-24-2232

pakkumine 21.05.2024.mkv“), kuid kaebaja helistas samal ajal ja ei soovinud jalutama minna.

22. mai 2024. a kohta nähtub valvuri ettekandest, et kaebajale küll võimaldati jalutuskäik, kuid

see katkestati seoses tema sooviga minna tualetti (Tartu Vangla 15. augusti 2024. a vastuse lisa

14).

Nimetatud andmetest nähtuvalt teostas kaebaja 20. mail, 21. mail ja 22. mail 2024 jalutuskäigu

võimaldamise ajal oma muid õiguseid. VangS § 93 lg 5 ei pane vanglale kohustust igal juhul

tagada, et vahistatu viibiks iga päev tund aega vabas õhus, sõltumata vahistatu enda tegevusest.

Asjas olemasolevad tõendid ei osuta sellele, et vangla oleks jätnud kaebajale

jalutamisvõimaluse tagamata ka juhul, kui kaebaja oleks olnud valmis seda võimalust kasutama

ning poleks seadnud jalutamisvõimalusele omapoolseid tingimusi.

Kuigi kohtul puuduvad osade kaebuses märgitud kuupäevade osas andmed, kas ja millisel

põhjusel jäi kaebajal õue jalutama minemata, saab pidada olemasoleva teabe põhjal usutavaks,

et kaebajal oleks olnud võimalus õue jalutama minna, kui ta oleks seda soovinud ja oleks olnud

nõus täitma vanglas kehtivaid reegleid. Kaebaja on esitanud kohtule seisukohti ka pärast Tartu

Vangla 14. augusti 2024. a otsuse tegemist, kuid pole otsuses kajastamata ajavahemike osas

väiteid esitanud.

Kuna kohtule teadaolevad andmed ei osuta vangla tegevuse õigusvastasusele kaebajale värskes

õhus viibimise õiguse tagamisel, on hüvitamiskaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

Kaebusel ei oleks eduväljavaateid ka juhul, kui vangla tegevus osutuks mõne üksiku päeva osas

õigusvastaseks – võttes arvesse, et kaebaja ei soovinud korduvalt jalutama minna, ei ole

mittevaralise kahju tekkimine tõenäoline.

9.1.5. Samuti ei pea kohus praeguse juhtumi asjaoludel kaebaja õiguste riivet intensiivseks.

Kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotluses ega kaebuses osutanud asjaoludele, mis viitaksid

mõne tema põhiõiguse intensiivsele riivele. Puuduvad andmed, et vangla oleks vaidlusaluse

tegevusega kahjustanud kaebaja tervist. Juhtudel, mil vangla ei lubanud kaebajal minna talvel

või varakevadel õue alasti või toariietuses jalutama, takistas vangla kaebajal oma tervist ohtu

seadmast. Päevadel, mil kaebaja loobus ise jalutama minemast, ei saa kaebaja õiguste riivet

omistada vanglale.

9.2. Toidust ilmajätmine

9.2.1. VangS § 47 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses

elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet;

kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Tartu

Vangla kodukorra punktide 9.11 ja 9.13 kohaselt asuvad kinnipeetava toidunõud kambris ning

kinnipeetav peab asetama toidunõud toidu vastuvõtmiseks kambri ukseluugile; toidunõud peseb

kinnipeetav ise ning vanglaametnikul on õigus keelata toidu väljastamine ebahügieenilisse

toidunõusse. Nimetatud sätted kohalduvad ka vahistatule (VangS § 90 lg 1 ja Tartu Vangla

kodukorra punkt 1.3).

9.2.2. Kaebaja väitel ei antud talle Tartu Vanglas 14. märtsist 2024 kuni 20. märtsini 2024

süüa.

3-24-2232

Asjas kogutud valvurite ettekanded kinnitavad, et kaebaja jäi 14. märtsil, 15. märtsil ning 18.

märtsil, 19. märtsil ja 20. märtsil 2024 ühest või mitmest toidukorrast ilma (Tartu Vangla 15.

augusti 2024. a vastuse lisad 15–20). Viidatud tõenditest nähtuvalt jäi kaebaja nii hommiku-,

lõuna- kui ka õhtusöögist ilma üksnes 15. märtsil 2024. Tartu Vangla 1. aprilli 2024. a teates

kriminaalmenetluse nr 24922900024 alustamata jätmise kohta on märgitud, et menetluses

kogutud videosalvestiselt nähtuvalt sai kaebaja 20. märtsi 2024 hommikul süüa, lõuna ajal sai

ta sepikut ja piima ning õhtul sepikut (Tartu Vangla 15. augusti 2024. a vastuse lisa 25). Seega

saab pidada usutavaks, et kaebaja ei olnud ühelgi päeval täielikult toiduta.

9.2.3. Valvurite viidatud ettekannetest nähtuvalt pakuti kaebajale süüa ning kaebajal olid

kambris toidunõud, kuid ta ei andnud toidu vastuvõtmiseks puhtaid toidunõusid, vaid soovis, et

vangla annaks talle toitu plastiknõudest. Seega tagas vangla kaebajale võimaluse toidu

saamiseks, kuid kaebaja ei täinud talle vangla kodukorrast tulenevaid kohustusi, vaid soovis

toitu saada enda poolt seatud tingimustel. Kuna vanglal on seadusest tulenev kohustus tagada

toitlustamine kooskõlas toiduhügieeni nõuetega, ei ole alust kahelda, et kodukorras sätestatud

õigus keelduda toidu väljastamisest ebahügieenilisse toidunõusse on seadusega kooskõlas.

Puuduvad andmed, et kaebaja oleks olnud abitus seisundis või muul põhjusel olukorras, kus ta

poleks saanud nõusid lihtsa vaevaga puhtaks pesta. Kaebaja kohtumenetluses esitatud väidet, et

nõude pesemist takistas külm vesi, peab kohus otsituks. Kohtule teadaolevad andmed ei osuta

vangla tegevuse õigusvastasusele ning seepärast pole hüvitamiskaebusel ka toidu saamisega

seotud osas eduväljavaateid.

9.2.4. Kohus ei pea kaebaja õiguste riivet praeguse juhtumi asjaoludel intensiivseks. Kaebaja ei

olnud vaidlusalusel ajavahemikul täielikult toiduta. Kaebaja pole väitnud, et tema tervis oleks

toidupuuduse tõttu halvenenud. Samuti ei osuta miski kaebaja alandavale kohtlemisele. Kohtule

teadaolevalt sõltus toidu väljastamine üksnes kaebaja käitumisest ning takistuse kõrvaldamine

oli talle igati jõukohane. Puudub alus kahelda, et kaebaja sai aru nii nõude pesemise

kohustusest kui ka selle kohustuse täitmata jätmise tagajärgedest. Kuigi kaebaja pidi

tõenäoliselt taluma kõhutühjust, oli selle olukorra muutmine tema kontrolli all. Seepärast ei saa

kaebaja õiguste riivega põhjustatud tagajärgi omistada üksnes vanglale.

9.3. Hambaravi vastuvõtule registreerimata jätmine

9.3.1. Kaebaja väitel pöördus ta hambaarsti vastuvõtule saamiseks vangla poole alates 2024. a

märtsist nii suuliste kui kirjalike taotlustega. Tartu Vangla selgitas kaebaja kahju hüvitamise

taotluse lahendamise käigus välja, et kaebaja esitas vanglale 14. mail 2024 kirjaliku taotluse,

milles palus end hambaarsti vastuvõtule kirja panna (Tartu Vangla 15. augusti 2024. a vastuse

lisa 26). Kaebaja ei ole taotluses märkinud, et tegemist oleks korduva taotlusega. Võttes arvesse

nii 14. mai 2024. a taotluse sõnastust kui ka kaebaja vilumust vanglale taotluste esitamisel,

peab kohus usutavaks, et kaebaja esitas hambaarsti vastuvõtule saamise taotluse esmakordselt

14. mail 2024. Kuna ta ei toonud taotluses esile ühtegi asjaolu, millega seoses ta hambaarsti

vastuvõttu soovis, puudus vanglal alus käsitada tema taotlust erakorralise meditsiiniabi

taotlusena. Kaebaja pole ka hiljem väitnud, et tal oleks esinenud erakorralist sekkumist vajav

terviseprobleem. Võttes arvesse nii eeltoodut kui ka asjaolu, et kaebaja esitas vanglale kahju

hüvitamise nõude 22. mail 2024, ei pea kohus kaebajal mittevaralise kahju tekkimist

tõenäoliseks. Seepärast ei ole hambaravile registreerumisega seoses esitatud hüvitamiskaebusel

eduväljavaateid.

9.3.2. Kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotluses ega kaebuses kohtule välja toonud asjaolusid,

mille alusel saaks möönda kaebaja õiguste intensiivset riivet. Kaebaja ei ole väitnud ning ka

3-24-2232

asja muudest materjalidest ei nähtu, et ta oleks jäänud kiireloomulise abivajaduse olukorras

arstiabist ilma või et talle oleks tekitatud tervisekahju.

10. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust

seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et

kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

11. Kaebaja esitas koos kaebusega riigi õigusabi taotluse.

Kohus mõistab, et kaebaja taotleb riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses

(RÕS § 4 lg 3 p 5). RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma

majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse

eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei

võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1

sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund

asja otsustamist. RÕS § 7 lg 1 p 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline

kaitsma oma õigusi. RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui seda taotletakse

mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi.

Kohus ei pea kaebajale riigi õigusabi andmist põhjendatuks, sest ta on suuteline ise oma õigusi

kaitsma. Kohtule teadaolevalt on kaebaja esitanud hulgaliselt kaebuseid halduskohtule ning on

suutnud kaitsta oma õigusi nii kinnipeetavatele kohalduvas kohustuslikus kohtueelses

menetluses kui ka halduskohtumenetluses. Kohtule teadaolevalt on kaebaja teovõimeline, saab

aru menetluse käigust ning suudab enda õigusi kaitsta. Riigi õigusabi taotlusest ei nähtu

asjaolusid, mis osutaksid riigi õigusabi andmise vajadusele. Kaebus on esitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks ning asjas ei esine kohtu hinnangul tungivat avalikku huvi.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-de 1

ja 6 alusel rahuldamata.

12. Vastustaja esitas 15. augusti 2024. a vastuses kohtunõudele taotluse kuulutada haldusasja

menetlus vastuse lisades nr 2–9 ja 13 nimetatud ja halduskohtule esitatud videosalvestiste osas

kinniseks ning kohtule edastatud salvestisi kaebajale ja kolmandatele isikutele mitte näidata

HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 1 kohaselt kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest

omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik riigi

julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse või salastatud välisteabe

hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks. HKMS § 79 lg 1 p 1

alusel võib kinniseks kuulutatud menetluses menetlusosalise menetlustoimingult eemaldada

riigi julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse või salastatud välisteabe

hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks. HKMS § 79 lg 2

kohaselt on menetlusosalise eemaldamine sama paragrahvi lõikes 1 märgitud alusel võimalik

üksnes tingimusel, et huvi saladuse hoidmiseks on ilmselgelt kaalukam menetlusosalise

õigusest olla menetlustoimingu juures.

Kohus leiab, et vangla julgeoleku ja korra tagamise vajadus on praegusel juhul kohtuasja

arutamise avalikkuse põhimõttest kaalukam. Avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 9 kohaselt on

teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe

3-24-2232

turvasüsteemide, turvaorganisatsiooni või turvameetmete kirjelduse kohta. Vastustaja esitatud

tõendid sisaldavad teavet vangla turvasüsteemide kohta ning vastustajal on vangla julgeoleku

tagamiseks ja õiguserikkumiste ärahoidmiseks põhjendatud huvi hoida kaamerate vaateulatust

ja vaatenurki kinnipeetava eest saladuses. Võttes arvesse, et kaebaja on intsidentides osalenuna

toimunust teadlik, on vastustaja huvi praeguses asjas kaalukam kaebaja õigusest tutvuda

eespool nimetatud videosalvestistega.

HKMS § 88 lg 2 kohaselt võib menetlusosalise õigust tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest

menetlusdokumentidest ärakirju piirata HKMS § 79 lg-s 1 loetletud alustel, kui huvi saladuse

hoidmiseks on menetlusosalise nimetatud õigustest kaalukam. Praeguses menetlusetapis piisab,

et kohus piirab kaebaja õigust nimetatud tõendiga tutvuda ning sellest koopiat saada.

Menetlusväline isik ei või tutvuda kinnises menetluses arutatud asja toimikuga (HKMS § 89 lg

2).

Eeltoodust tulenevalt kuulutab kohus haldusasja menetluse HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1

p 1 alusel Tartu Vangla 15. augusti 2024. a vastuse lisade 2–9 ja 13, s.o Tartu Vangla

valvekaamera videosalvestiste osas, kinniseks ning keelab HKMS § 88 lg 2 alusel kaebajal

nimetatud tõenditega tutvuda ja neist koopiaid saada.

13. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja

§ 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Ene Andresen