2-24-19442/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Vallo Kariler ja Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

27. jaanuar 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-19442

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31. detsembri 2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

R.J määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik: R.J (isikukood XXX), määratud esindaja

vandeadvokaat Imbi Seimar

Elukohajärgne vallavalitsus: Tori vald (vallavalitsuse

kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 31. detsembri 2024 määrus muutmata.

2. Jätta R.J määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, isiku abikaasa ja muud isikuga

koos elavad pereliikmed, isiku eestkostja, isiku nimetatud usaldusisik, ja valla- või

linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib

esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks

kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

2-24-19442

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst esitas

29.12.2024 Harju Maakohtule taotluse R.J (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras

tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ja tähtaja pikendamiseks kuni 40

päevani.

2. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik alates 28.12.2024 psühhiaatriakliinikus ning tema

suhtes rakendati kell 17.40 tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi.

3. Taotluse kohaselt on puudutatud isik psühhiaatriakliinikus ravil esmakordselt. Varasemast

on teada, et tal on aastaid esinenud unehäired, mille vastu võttis undsoodustavat ravi. 2021. a

diagnoositi piiripealne vaimne areng olulise kaasuva käitumishäirega (F70.1) ning 2022. a

muud segatüüpi ärevushäired (oli vastuvõtul kaevanud üldist ärevustaseme tõusu ja tunnet, et

teda jälitatakse ja mälu blokeeritakse). Digiloost nähtuvad üksikud epikriisid psühhiaatri

vastuvõtule pöördumisest. Isik on olnud psühhiaatri jälgimisel. Käesolevale

hospitaliseerimisele eelnenust on teada, et isiku psüühiline seisund halvenes 2024. a sügisest.

11.11.2024 tegi isik ise kiirabikutse, kuna tundis end äärmiselt äreva ja rahutuna. Tema

haiglasse toimetamist ei peetud too kord vajalikuks. 28.12.2024 leidis kiirabi Pärnu maanteelt

agressiivselt käituva puudutatud isiku. Ta seisis maanteel ja viskas autode poole erinevaid

isiklikke esemeid, tekitades seejuures liiklusohtlikke olukordi, kuna autod pidid nii isikust kui

ka lendavatest esemetest möödumiseks tegema järske manöövreid. Kiirabi peatus isiku juures,

mille peale viskas isik kiirabi auto aknasse käes olnud märkmiku ja jooksis põllule. Kiirabi

kutsus sündmuspaigale politsei, kes pidas isiku kinni. Isik avaldas kiirabile ja politseile, et oli

Pärnust hääletades Tallinna poole tulnud, et teadmata põhjusel sealt edasi Soome minna.

Koostööd politsei ega kiirabitöötajatega ta tegema ei nõustunud, ähvardas endal kõri läbi

lõigata või end üles puua ning avaldas poliitikute ja politsei suhtes paranoilisi luulumõtteid.

Isik toimetati terviseseisundi hindamiseks PERH-i erakorralise meditsiini osakonda.

Politseiautos hakkas isik karjuma, töötajaid sõimama ja ähvardama ning peksis käte ja

jalgadega vastu auto seinu. Erakorralise meditsiini osakonnas välistati äge kehaline haigus

ning alkoholi- ja narkojoove. Jätkuva rahutu ja agressiivse käitumise tõttu suunati isik

psühhoosi kahtlusel edasiseks käsitluseks PERH-i psühhiaatriakliiniku valvetuppa.

4. Puudutatud isik oli valvepsühhiaatri vastuvõtul rahutu ja kergesti ärrituv, põhjendas oma

eelnevat käitumist afektiseisundis olemisega. Tema mõttekäik oli kiirenenud ja seosetu,

avaldas paranoilisi luulumõtteid poliitikute ja võimuorganite suhtes. Sisulist vestlust ei olnud

isikuga võimalik arendada, kuna ta rääkis seosetult meelevaldsetel teemadel, süüdistas

meditsiinipersonali enda õiguste rikkumises ja keeldus valvepsühhiaatri esitatud küsimustele

vastamast. Raske psüühikahäire (äge psühhoos), psühhoosielamustest juhitud agressiivsest,

ebaadekvaatsest ja ettearvamatust käitumisest tulenevast ohust nii isikule endale kui ka

teistele ning muu ravi ebapiisavuse tõttu alustati tahtest olenematut ravi.

2-24-19442

5. Arstide arvamuse kirjutamise ajaks ei olnud isiku psüühiline seisund paranenud. Osakonnas

oli ta esiti kergesti ärrituv ja konfliktne ning keeldus määratud ravi vastu võtmast, mistõttu

vajas üldrahustava süsteravimi manustamist. Järgnevalt on ta olnud rahulikum, kuid sisulist

vestlust ei ole endiselt võimalik arendada. Ta keeldub hospitaliseerimisele eelnenust

rääkimast ning tema avaldused on seosetud ja napisõnalised (nt tunneb, et tema aju on

„zombie“).

6. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – täpsustamata äge psühhootiline episood

(F23.9). Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma

psüühilisest häirest lähtuva agressiivse, ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumise tõttu olla

ohtlik nii iseendale kui ka teistele. Psüühilise seisundi tõttu pole ta käesolevalt võimeline

otsustama enda ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut.

Menetluse käik

7. Harju Maakohus rakendas 30.12.2024 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni neli ööpäeva, s.o alates

28.12.2024 kell 17.40 kuni 01.01.2025 kell 17.40. Kohus andis loa puudutatud isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud

viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

8. Raviarst teatas 31.12.2024 kohtule, et isiku seisund ei ole muutunud. Tal puudub jätkuvalt

koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja

ümbritsevatele.

9. Ärakuulamisel avaldas raviarst, et isik on varasemalt psühhiaatrilist ravi saanud. Tal on

luulumõtted Eesti riigi ja ravimite osas. On rahutu ja sai rahustamise ravimeid. Isik on tõrges

ega soovi koostööd teha. Haiglaravi on vajalik, sest isik on ohtlik. Tema ravisoostumus on

puudulik. Isikul on diagnoositud täpsustamata äge psühhootiline episood.

10. Puudutatud isik oli ärakuulamisel ohjeldatud ja esmalt magas, seejärel äratati üles. Isik

rääkis, et tema kõrisõlm on paistes. Isik selgitas, et ta ei tunne ennast nii halvasti. Avaldas

soovi advokaadiga rääkida. Vabandas, et jõuluõhtul advokaat välja aeti. Isik selgitas, et

ametnikud ei allu provokatsioonile. Kohtu küsimusele, kas isik on nõus ravile jääma, vastas

ta, et sellest on mõttetu rääkida. Isik ei soovinud rohkem rääkida.

11. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotlust.

Maakohtu määrus ja põhjendused

12. Harju Maakohus pikendas 31.12.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset 40 päevani, s.o kuni 06.02.2025 kell 17.40. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt

ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui

isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis

kohus riigi kanda.

13. Määruse kohaselt on puudutatud isiku suhtes psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s

1 sätestatud eeldused täidetud. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – täpsustamata

äge psühhootiline episood (F23.9). Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks.

Ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest häirest lähtuva agressiivse, ettearvamatu ja

ebaadekvaatse käitumise tõttu olla ohtlik nii iseendale kui ka teistele. Isiku ohtlikkus

lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Psüühilise seisundi tõttu pole ta hetkel

2-24-19442

võimeline otsustama enda ravi üle ega andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut.

Isik on kergesti ärrituv ja konfliktne, sisulist vestlust ei ole temaga endiselt võimalik

arendada, kuna hospitaliseerimisele eelnenust keeldub ta rääkimast ning tema avaldused on

seosetud ja napisõnalised (nt tunneb, et tema aju on „zombie“). Väljaspool haiglat ei ole

tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Kinnisesse asutusse paigutamise

tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii isikule endale kui ka

ümbritsevatele. Isiku seisundit arvesse võttes vajab ta hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi

korral võib isik vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis

ei ole isiku huvides. Isik vajab ravi ja ravimite manustamist.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

14. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu

määruse tühistada. Esindaja suhtles isikuga korduvalt. Isik tunnistab, et tarvitas aasta lõpus

alkoholi ja katus sõitis väheke ära. Nüüd on temaga juba kõik hästi ja tahaks naasta tsiviilellu.

Tal on suured võlad ja ta peab hakkama tegelema oma äridega, et võlad ära klaarida. Tal on

organiseerimisel uus äriühing. Isikul on olemas ka veoauto juhiload, oskused ehituses,

sillutuskivide paigutamises, lammutamises jm. Ta peaks kohe hakkama kõige sellega

tegelema, leidma töötajaid, kliente, sponsoreid jm. Seda ei ole aga haiglas võimalik teha. Arst

ütleb haiglas, et kohus ei luba teda välja kirjutada. Ta on nõus vajadusel võtma ravimeid

kodus edasi. Ravi pikendamine ei olnud õigustatud, kuna tahtevastase ravi kohaldamise

vajadus on ära langenud. Isiku ohtlikkus iseenda ja teiste suhtes ei ole enam asjakohane.

15. Avaldaja ja Tori vald (vallavalitsuse kaudu) palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.

16. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus §-

ga 659) alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja

põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

18. Maakohus leidis õigesti, et täidetud on PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5

sätestatud eeldused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse pikendamiseks kuni 40

päevani. Kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 ja §

659 alusel neid täies ulatuses ei korda.

19. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja

kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS

§ 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste

asjaolude koosesinemise korral: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida (p 1), haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire

2-24-19442

tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut (p 2) ning muu psühhiaatriline abi ei ole

küllaldane (p 3).

20. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Puudutatud isikul on

diagnoositud raske psüühikahäire – täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9). Isik oli

hospitaliseerimisel kergesti ärrituv ja konfliktne, avaldas paranoilisi luulumõtteid poliitikute

ja võimuorganite suhtes. Maakohus veendus ärakuulamisel, et isikuga ei ole sisulist vestlust

endiselt võimalik arendada, kuna ta keeldub hospitaliseerimisele eelnenust rääkimast ning

tema avaldused on seosetud ja napisõnalised. Seejuures ei lükka puudutatud isiku enda

arvamus, et ta on igati adekvaatne ja ravi ei vaja, ümber arstide hinnangut tema tervislikule

seisundile ega ole määrav PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimuse täidetuse hindamisel.

21. Maakohus tuvastas õigesti ka puudutatud isiku ohtlikkuse (PsAS § 11 lg 1 p 2), võttes

aluseks konkreetsed elulised juhtumid. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb

hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku

käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi

ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku

ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda,

et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel

olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda

pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha. Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik

haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm 20.03.2019,

2-16-10435, p 18; RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14).

22. Tsiviilasja materjalist nähtub, et puudutatud isik toimetati kiirabi ja politseiga 28.12.2024

psühhiaatriakliinikusse Pärnu maanteel agressiivse käitumise tõttu – isik loopis sõitvaid

autosid isiklike esemetega ja karjus neile korraldusi, millega põhjustas liiklusohtlikke

olukordi. Politsei saabumisel põgenes isik põllule. Isik ei nõustunud kiirabi ega politseiga

koostööd tegema, ähvardas endal kõri läbi lõigata või end üles puua ning avaldas poliitikute ja

politsei suhtes paranoilisi luulumõtteid. Psühhiaatriakliiniku osakonnas oli isik kergesti

ärrituv ja konfliktne ning vajas ärakuulamisel ohjeldamist. Avaldaja 10.01.2025 selgituste

järgi ei ole isiku seisund senini stabiliseerunud – ta keeldub igasugusest ravikoostööst,

ähvardab endiselt enesetapuga ning 08.01.2025 lõhkus ukse ja põgenes haiglast (toodi

politseiga tagasi). Isik vajas psühhiaatriakliinikus ümbritsevate ohutuse tagamiseks ja ravi

teostamiseks ka mehaanilist ohjeldamist. Eeltoodu kogumis kinnitab maakohtu järeldust, et

puudutatud isik ohustab jätkuvalt oma käitumisega ümbritsevaid inimesi ning on ohtlik ka

iseendale, keeldudes ravist ja ähvardades enesetapuga.

23. Samuti nähtub puudutatud isiku raskest psüühikahäirest ja haiguskriitika puudumisest, et

muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3). Psühhiaatrite arvamuse

kohaselt ei olnud puudutatud isik võimeline otsustama enda ravi üle ega andma adekvaatset

nõusolekut edasiseks haiglaraviks. Isik oli kergesti ärrituv ja konfliktne ning keeldus

määratud ravi vastu võtmast. Isikul puudub vabatahtlik ravisoostumus ja ta ei saa aru oma

haiguse tõsidusest, mistõttu vajab ta ravi kontrollitud keskkonnas. Seda kinnitab ka avaldaja

vastuses määruskaebusele märgitu, et puudutatud isik püüdis 08.01.2025 haiglast põgeneda.

Avaldaja märgib, et vaatamata seni manustatud psühhoosivastasele ja meeleolu

stabiliseerivale ravile ei ole isiku psüühiline seisund siiani stabiliseerunud, mistõttu vajalik

ravi on võimalik tagada vaid tugevalt kontrollitud keskkonnas. Seega ei ole muu

psühhiaatriline abi praeguses olukorras küllaldane. Asjaolu, et puudutatud isik ise on

seisukohal, et ta ei vaja ravi psühhiaatriakliinikus, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut

2-24-19442

isiku tervislikule seisundile. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda eriteadmistega isikute

seisukohtades.

24. Maakohus leidis seega õigesti, et täidetud on kõik PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused

isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks. Maakohtu määrus tuleb

seega jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

25. Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)