3-25-149/5 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-149

Määruse kuupäev

25. jaanuar 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

R.V kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

seoses raadio- ja telekanalite piiramise ning isikliku raadio

kasutamise keelamisega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada R.V kaebus.

2. Jätta R.V taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi

vaatamata.

3. Jätta R.V taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule

15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (riigi õigusabi

seaduse (RÕS) § 15 lõige 8 ning halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 119 lõige 1, § 121 lõige 4 ja § 204 lõige 1).

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kaebajale kätte.

ASJAOLUD

1. Tartu Vangla kinnipeetav Siim Grossberg esitas 19. jaanuaril 2025 Tartu Halduskohtule

kaaskinnipeetava R.V nimel kaebuse, milles taotletakse Tartu Vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamist ning mittevaralise kahju summas 3000 eurot hüvitamist seoses

raadio- ja telekanalite piiramise ning isikliku raadio kasutamise keelamisega. Kaebuse

kohaselt vangla piirab õigusvastaselt kinnipeetavatele võimaldatavaid tele- ja raadiokanaleid

ning keelab isikliku raadio kasutamist. Praegu puudub kaebajal võimalus tema eelistatud

kanaleid jälgida. Samuti võimaldab vangla raadiosaateid kuulata sisetelefoni kaudu, mille

helikvaliteet on madal. Kuna kinnipeetavate arv ja seetõttu ka julgeolekuoht on oluliselt

langenud, siis peavad vanglas viibivate kinnipeetavate kinnipidamistingimused oluliselt

paranema ja piirangud vähenema. Vangla tegevus alandab kaebaja inimväärikust ning

asjakohased õigusnormid on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Kaebaja on nõus

kahjunõudest loobuma, kui vangla võimaldab tal edaspidi tarbida meelepäraseid

raadiokanaleid ja laiendab telekanalite loendit. Kaebuses on esitatud ka riigilõivust

vabastamise taotlus ja riigi õigusabi taotlus.

2. Tartu Halduskohus jättis 20. jaanuari 2025. a määrusega R.V kaebuse käiguta ning andis

kaebajale tähtaja kaebuse heakskiitmiseks. Kohus selgitas kaebajale, et S. Grossberg ei saa

kaebaja volitatud esindajaks olla.

3-25-149

3. Kaebaja esitas 21. jaanuaril 2025 kohtule volikirjana pealkirjastatud avalduse, mille

kohaselt on ta nõus, et teda esindab käesolevas haldusasjas S. Grossberg.

4. Tartu Vangla esitas kohtule 23. jaanuaril 2025 vastusena kohtunõudele kohtueelse

menetluse materjalid.

KOHTU SEISUKOHT

5. Esmalt märgib kohus, et 20. jaanuari 2025. a määruses selgitas kohus kaebajale, et

halduskohtumenetluses võivad volitatud esindajaks olla HKMS § 32 lõikes 1 sätestatud isikud

ning kohtule teadaolevalt ei vasta S. Grossberg eelnimetatud sättes toodud tingimustele.

Eeltoodut ei muuda kaebaja 21. jaanuaril 2025 esitatud volikirjana pealkirjastatud avaldus.

Kohus selgitab kaebajale uuesti, et seega ei ole kohtul võimalik lubada S. Grossbergil kaebaja

esindajana halduskohtumenetluses osaleda ning ka edasistes menetlustoimingutes ei saa S.

Grossberg kaebaja volitatud esindajaks olla. Kohus ei pea siiski menetlusökonoomiat

arvestades vajalikuks jätta praegust kaebust uuesti käiguta ning paluda veelkord kaebajal

teatada, kas ta kiidab antud asjas S. Grossbergi esitatud kaebuse heaks, kuivõrd kaebaja

heakskiitu võib eeldada ning kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada.

6. HKMS § 120 lõike 1 punkti 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja

vaidluse eseme. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lõike 4 alusel esitatud kaebust ning lähtub selle

lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse

kindlakstegemist ning mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna hüvitamiskaebuse raames hindab

kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust, siis ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine

kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kohus saab aru, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lõike 2

punkti 4 alusel vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses raadio- ja telekanalite

piiramise ning isikliku raadio kasutamise keelamisega. Kaebaja hinnangul alandas vangla

tema väärikust.

7. HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale

tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt

on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on eelnimetatud sättes toodud

eeldused praegusel juhul täidetud ning kaebaja õigusi ei ole intensiivselt riivatud ja ei ole

tõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks ja kaebaja kasuks kahjuhüvitise välja mõistaks.

8. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva

subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale

tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav

kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).

Praegusel juhul puudub vaidlus selles, et vangla võimaldab kaebajal raadio- ja

televisioonisaateid jälgida ning et talle on selleks tagatud mitmed erinevad kanalid. Asjaolu,

et kaebajal ei ole võimalik kasutada isiklikku raadiot, mille helikvaliteet on tema hinnangul

parem, ning et kinnipeetavatele võimaldatavad raadio- ja telekanalid on piiratud, ei saa

põhjustada kaebaja õiguste intensiivset riivet. Kaebajale on tagatud võimalus saada avalikult

levitatavat informatsiooni ning kaebaja välja toodud etteheidete näol on tegemist pelgalt

ebamugavusega, mis ei saa kaebajale ülemääraseid kannatusi kaasa tuua.

3-25-149

9. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9

lõige 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh

süüliselt väärikuse alandamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle

võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju

tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kaebaja

poolt vanglale ette heidetav tegevus ei ole kohtu hinnangul võrreldav taoliste olukordadega,

mille eest oleks põhjendatud kahjuhüvitise väljamõistmine.

10. Vanglal on vangistusseaduse (VangS) § 31 lõikest 1 tulenevalt kohustus võimaldada

kinnipeetaval jälgida raadio- ja televisioonisaateid ning vangla on selle kohustuse täitnud.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei kohusta VangS § 31 lõige 1 vanglat võimaldama

kinnipeetavale tema eelistatud ja talle huvipakkuvaid raadio- ja telekanaleid, vaid vastavate

kanalite valiku teeb vangla oma äranägemisel. Samuti on kinnipeetava õigused piisavalt

tagatud, kui ta saab raadiosaateid kuulata vangla kambrisse sisse ehitatud raadio kaudu ning

isikliku raadio keelamist ei saa pidada sellisel juhul õigusvastaseks (Tallinna Ringkonnakohtu

9. jaanuari 2024. a määrus asjas nr 3-23-2501, p 10; 22. novembri 2023. a määrus asjas

nr 3-23-2396, p 8; 14. juuli 2022. a määrus asjas nr 3-22-764, p 6; 22. novembri 2021. a

määrus asjas nr 3-21-1781, p 8; Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2023. a määrus asjas nr 3-

23-52, p 8.2; 19. detsembri 2018. a määrus asjas nr 3-16-2697, p 12; Riigikohtu

halduskolleegiumi 19. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-28-15, p-d 32-33). Arvestades

ulatuslikku kohtupraktikat on ka kaebaja viited asjakohaste normide põhiseadusvastasusele

alusetud. Raadio- ja telekanalite piirangu näol on tegemist vangistusega paratamatult

kaasneva ebamugavusega VangS § 41 lõike 1 tähenduses, mida ei saa pidada õigusvastaseks.

11. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne

ning kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine oleks ebatõenäoline, siis tuleb kaebus

selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.

12. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus kaebaja riigilõivust vabastamise

taotluse sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

13. Kaebaja esitas kaebuses ka riigi õigusabi taotluse. Kaebaja põhjendab, et ta ei suuda

ennast ise esindada, kuna tema esitatud kaebuste hulk on lihtsalt niivõrd suur ja tal on raske

adekvaatselt materjalides orienteeruda. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi

enda esindamiseks halduskohtumenetluses (RÕS § 4 lõike 3 punkt 5).

13.1.

RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma

majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse

eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei

võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi

ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS §

7 lõike 1 punkti 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma

õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi

andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja

otsustamist.

3-25-149

13.2.

Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt

halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on

tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja

advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja

asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste

puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lõiked 4 ja 5).

Asjaolu, et kaebaja on esitanud halduskohtule hulgaliselt kaebusi ning et tal on sellest

tulenevalt suurem vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust riigi

õigusabile. Kas ja kui palju peab kaebaja vajalikuks kohtu poole pöörduda erinevate

kaebustega, on tema enda otsustada. Seega ei ole kaebajale riigi õigusabi andmine RÕS § 7

lõike 1 punkti 1 kohaselt põhjendatud. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi

andmist ka RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel, sest kohus on eelnevalt hinnanud kaebuse

eduväljavaadet väga väheseks ja tagastab kaebuse.

13.3.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7

lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)