2-24-112466/8 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Mai Grauberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. jaanuar 2025.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-112466

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finance Group hagi F.E vastu

võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

2109,61 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: OÜ Aktiva Finance Group, registrikood

10746479; lepinguline esindaja: O.E , e-post xxx;

Kostja: F.E , isikukood XXX, tegelik viibimiskoht

teadmata, menetlusdokumendid kätte toimetatud

Ametlike Teadaannete kaudu

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt F.E hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks põhivõlgnevus

1706,90 eurot, intress 16,27 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, viivis 81,26 eurot ning

viivis alates 21.06.2024 kuni põhinõude summas 1706,90 eurot täitmiseni määras 9,9%

aastas.

3. Jätta poolte menetluskulud kostja kanda.

4. Välja mõista kostjalt F.E hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks

menetluskuludena 670 eurot.

5. Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb F.E-l tasuda OÜ-le Aktiva Finance Group

alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni

viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6. Toimetada käesolev kohtuotsus hagejale kätte.

7. Toimetada otsus kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu, kui kostjale ei ole

õnnestunud otsust kätte toimetada muul viisil.

8. Käesolev kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.

Edasikaebamise kord

Hagejal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem

kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Kostja võib esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale tagaseljaotsuse peale kaja, kui

tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast

põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata

jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui

isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud

seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30

päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva

jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud

täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise

lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt riigilõiv.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi asjaolud, nõue

AS Inbank Finantse (esialgne võlausaldaja) ja F.E (kostja) sõlmisid 7.08.2023

järelmaksulepingu nr. XXX (leping), mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga.

Vastavalt lepingule soetas kostja kauba maksumusega 1706.90 eurot. Lepingu nr. XXX

kohaselt on krediidi kulukuse määr 22.02% aastas, intressimäärast 9.90% aastas ja 0.47

eurot päevas, viivise määrast 9.90% ja 0.03% päevas. Kostja ei täitnud lepingust

tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 5.12.2023.a

kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse

tasumiseks hiljemalt 19.12.2023. 27.12.2023.a saatis esialgne võlausaldaja kostjale

teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava

tähtaja jooksul. Esialgne võlausaldaja loovutas 29.12.2023 kostja vastase nõude OÜ

Aktiva Finance Grouple koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

Hageja palub mõista kostjalt hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja

põhivõlgnevus 1706,90 eurot, intress 94,47 eurot, haldustasu 8,00 eurot,

sissenõudmiskulud 50,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 81,26 eurot; viivis

alates 21.06.2024 kuni põhinõude summas 1706,90 eurot täitmiseni intressimääraga

võrdses määras 9,9% aastas; menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 350,00 eurot ja

hageja õigusabikulud 527,00 eurot ning väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude

suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohtu selgitused

Hagiavaldus, menetlusse võtmise määrus ning menetluskulude nimekiri on kostjale kätte

toimetatud avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 21.11.2024.a. Kostjal oli

kohustus hagile vastata 10 päeva jooksul materjalide kättesaamisest. Kostja ei ole

tänaseni vastust esitanud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole

tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati

kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt

omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse

tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2

järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab

selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise

asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

Hagiavalduses on hageja palunud mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus

1706,90 eurot, intress 94,47 eurot, haldustasu 8,00 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot

ja sissenõutavaks muutunud viivis 81,26 eurot; viivis alates 21.06.2024 kuni põhinõude

summas 1706,90 eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras 9,9% aastas.

Hagiavaldusest nähtub, et AS Inbank Finance (esialgne võlausaldaja) ja F.E (kostja)

sõlmisid 7.08.2023 järelmaksulepingu nr. XXX (leping), mille alusel sai kostja kauba

järelmaksuga. Vastavalt lepingule soetas kostja kauba maksumusega 1706.90 eurot.

Lepingu nr. XXX kohaselt on krediidi kulukuse määr 22.02% aastas, intressimäärast

9.90% aastas ja 0.47 eurot päevas, viivise määrast 9.90% ja 0.03% päevas.

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja

17).

Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et

laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76

lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi

kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane

täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik

on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub

raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Viidatud laenulepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõttes.

Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise

põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on

krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus

kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24. novembri

2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403.4 lg 1

järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest

tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu

krediidi

tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada

oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 3-

2-1-169-13, p 21).

VÕS § 403.4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija

varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava

rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab

krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS §

403.4 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid

andmekogusid.

Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete

pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 403.3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida

tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on

piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja

ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud

muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023. a nr

2-21-13098, p 18). VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline (RKTKm nr 2-21-13098, p 18).

Hagiavaldusest ja lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi

viidud kostja krediidivõime kontroll sõlmitud lepingu osas oli ebapiisav. Kohtu hinnangul

krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude

kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja

krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohus leiab, et ei saa tarbija esitatud

sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja

enda avaldatut ja maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt

nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).

Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja sissetulekuid või kulusid reaalselt üldse

mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. Hageja on

välja toonud üksens seaduste ja direktiivide sätted ning välja toonud, et esialgne

võlausaldaja viis läbi kostja (kliendi) krediidivõimekuse kontrolli enda otsustusmudeli ja

kriteeriumite alusel, eeskätt krediidivõimelisuse hindamise kohta ja vastutustundliku

laenamise põhimõtte täitmise kohta, mida tõendavad hagi lisa 7 (laenutaotlus), 8

(maksehäireregistri väljavõte) ja lisa 9. Kohus märgib, et hagi lisa 9 on Inbank

krediidiotsuse tegemise protsessi selgitus ning ei näita üldse konkreetse laenuvõtja

krediidivõimelisust. Hageja hinnangul krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega

varasemaid maksehäireid polnud. Samas hagis märgitud ja tõendina esitatud

maksehäireregistri väljavõte (hagi lisa 8) näitab, et kostjal on muud finantskohustused

Julianus Inkasso OÜ eest võlgnevustega 2007,40 eurot ning 130,32 eurot, mis ei kajastu

nt laenutaotluses (hagi lisa 7 p „Igakuised kohustused“ 0.00 EUR) ja mille osas oleks

krediidiandja pidanud tarbijalt täiendavaid andmeid küsima.

Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks

krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks.

Kohus kontrollis hagis märgitud laenu andmisel lepingujärgne krediidi kulukuse määra

(22,02%), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr

aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam

kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 31.05.23.a määratud eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 16,72%. Seega vastas 07.08.2023 sõlmitud

järelmaksulepingu nr. XXX krediidi kulukuse määr Eesti Panga poolt avaldatud keskmise

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordsele määrale

(16,78*3=50,16%) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määr on seaduslik,

vastab VÕS § 406² lg 1 ega ole tühine.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403⁴ lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning

muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud

intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et

eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu

puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel

seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on

madalam.

Kostjale on tehtud lepingu alusel laenu väljamakse 1706,90 eurot. Kostja ühtegi

tagasimakset teinud ei ole ja hageja palub kostjalt välja mõista lepingu alusel tagastamata

põhiosa summa 1706,90 eurot. Eelnev tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine

krediidiandja poolt 05.12.2023 avaldusega toimus kehtivalt, kuna kostja oli sellel

kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Kohus mõistab VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt välja

kohtuotsuse tegemise seisuga lepingu alusel sissenõutavaks muutunud laenu 1706,90

eurot.

Hageja nõuab kostjalt intressivõlgnevust alates 1. osamaksest, so 10.09.2023 kuni

ülesütlemiseni

28.12.2023.a

kokku

summas

94,47

eurot

(28.12+22.53+20.83+17.77+5.22=94,47). Lepingus on pooled kokku leppinud

intressimääraks 9,9% aastas. Kuna kohus tuvastas eespool, et lepingud on kostjaga

sõlmitud vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes, tuleb lepingutele kohaldada

VÕS § 403⁴ lg-st 7 tulenevalt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Seega kuulub hageja

intressinõue rahuldamisele osaliselt lepingu alusel perioodil 10.09.23-05.12.23

maksegraafikujärgselt summalt 16,27 eurot.

Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18-

134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p

11).

Hageja palus mõista välja viivist lepingust tulenevalt nõudelt summas 1706,90 eurot

alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o. alates 28.12.23 kuni hagi esitamise

päevani 20.06.24.a summas 81,26 eurot. Viivise nõue on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1

teise lause alusel põhjendatud, kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega.

Hageja nõuab ka edasiulatuvat viivist lepingust tulenevalt põhivõlgnevuselt summas

1706,90 eurot alates 21.06.24.a määraga 9,9%. Hageja nõue on TsMS § 367 alusel

põhjendatud.

Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulude VÕS § 113² lg 2 p 3 alusel

sissenõudmiskulude hüvitis peale lepingu lõppemist summas 50 eurot. Hageja on teinud

kohtuvälises menetluses mõistlikke pingutusi, et saada kostjaga kontakti kokkulepe

saavutamiseks kohtuväliselt, edastades peale lepingu lõppemist kostjale nii e-posti- kui ka

posti teel järgnevad nõudekirjad: 01.03.24 (25 eurot), 20.03.24 (10 eurot), muud kulud

kokku 15 eurot, millega seoses on hageja kandnud kulusid. Need kulutused on tekkinud

küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid tekkinud olukorras, kus võlgnik ei ole

oma kohustusi kohaselt täitnud - olles makseviivituses.

Muid tasusid kostja hagejale ei võlgne. See tähendab, et hagejal ei ole kostjalt õigust

nõuda haldustasusid 8 eurot.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja

kasuks põhivõlgnevus 1706,90 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ning seadusjärgne

intress perioodi 10.09.23-. 05.12.23 eest 16,27 eurot ning viivis 81,26 eurot ja edaspidine

viivis.

Menetluskulude kindlaksmääramine

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise

taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate

kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja

läbivaatamise kulud.

Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 350 eurot

ja esindustasu 527 eurot (sh maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot) ning välja mõistetud

menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.

Kuna hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 350 eurot, siis peab kohus põhjendatuks

hageja kulutusi riigilõivule summas 350 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista.

Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles hageja ja hageja esindaja on kokku

leppinud 1 töötunni hinnaks 169 eurot. Ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile

sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks

põhjendatud jätta vastaspoole kanda. Seega märgib kohus, et hageja esindaja märgitud

teenustasu summas 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda

ebamõistlikult kõrgeks. TsMS § 175 lõike 1 kohaselt peab menetlusosaline kandma teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kohus on seisukohal, et kostja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes

kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja

tunnitasuga. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas

peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi

tunnitasud on pigem erandlikud ning peetud põhjendatuks advokaadi/vandeadvokaadi

puhul. Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Käesoleva

vaidluse sisu ei saanud olla kostja esindaja jaoks keeruline, tegemist on tarbijakrediidist

tuleneva võlavaidlusega, mistõttu arvestab kohus lepingulise esindaja põhjendatud

tunnitasuks 100 eurot.

Hageja toiminguteks menetluskulude nimekirja kohaselt on täiendavate

alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja

koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule, 3 h,

169 eur/h summas 507 eurot. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel

asja keerukust ja mahtu, tsiviilasja hinda, hageja esindaja tehtud tööd ning asjaolu,

käesolevas asjas on esitatud üksnes hagiavaldus, ei ole toimunud sisulist arutelu ega

istungeid ning tegemist on nn tüüphagiga. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatud

ajaliseks kuluks 3 tundi, kokku summas 300 eurot (3*100). Ühtlasi peab kohus tulenevalt

TsMS § 484.2 põhjendatuks kulusid maksekäsu kiirmenetluses summas 20 eurot.

Kokku on põhjendatud ja vajalikud hageja menetluskulusid summas 670 eurot

(350+300+20). Kuna kohus rahuldas küll hagi osaliselt, kuid 96% ulatuses ehk pea terves

ulatuses, siis mõistab kohus hageja menetluskulud kostjalt välja kogu ulatuses, so 670

eurot.

TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib

kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni

täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (670

eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik