3-24-3373/6 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

3-24-3373

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-24-3373

Määruse kuupäev ja koht

24.01.2025, Jõhvi

Kohtunik

Ülle Polluks

Kohtuasi

Siim Grossbergi kaebus Tartu Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (kambris

üksinda viibimise võimaldamata jätmine)

Resolutsioon

Menetlusosalised

1. Tagastada kaebus.

2. Jätta riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

3. Jätta menetlusabi taotlus läbi vaatamata.

Kaebaja: Siim Grossberg

Vastustaja: Tartu Vangla

Edasikaebamise kord ja muud

selgitused

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates. Määrus toimetatakse

kaebajale kätte.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Halduskohtusse laekus 16.05.2024 Siim Grossbergi (kaebaja) poolt esitatud kaebus

Tartu Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 5000 eurot

seoses asjaoluga, et vangla ei võimalda kaebajal viibida kambris üksinda. Kaebaja leiab, et

sellise toiminguga alandab vangla tema inimväärikust. Kaebajal on diagnoositud psüühika- ja

käitumishäired, mistõttu on tal raskendatud lävimine ja suhtlemine teiste inimestega, mis viib

konfliktolukorrani. Kaebaja palus vabastada ta kaebuse esitamise eest riigilõivu tasumise

kohustusest seoses maksejõuetusega.

2. Tartu Halduskohus esitas Tartu Vanglale 16.12.2024 ja 17.01.2025 päringud, millele

vangla esitas vastused 17.12.2024 ja 20.01.2025.

3-24-3373

Kohtu seisukoht

3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 1 sätestab, et kaebuse saanud

alluvusjärgne kohus kontrollib muu hulgas, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või

käiguta jätmiseks. Kohus on seisukohal, et kaebus ei ole lubatav. HKMS § 121 lg 2 p 21

sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava

õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline.

4. Kohus selgitab, et kinnipeetaval ei ole õigust otsustada teise kinnipeetavaga kambrit mitte

jagada. Otsustus, millisesse kambrisse ja kellega koos kinnipeetav paigutatakse, on

vanglateenistuse pädevuses. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava

paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva

karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, terviseseisundit ning iseloomuomadusi. Seda

regulatsiooni täpsustab vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 1, mille kohaselt paigutatakse

vanglas kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse. Seega jätavad

õigusnormid vanglale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas paigutada kinnipeetav kambrisse

eraldi või koos kaaskinnipeetavatega.1 Lisaks märkis Riigikohus sama lahendi p-s 12, et

kaalumisel tuleb silmas pidada VangS § 11 lg-s 1 loetletud aspekte ja Euroopa Nõukogu

ministrite komitee 11.01.2006 soovituse nr 2 „Euroopa vanglareeglistik“ p-e 18.1 ja 18.5-

18.7, samuti üldisi diskretsioonireegleid (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2).

5. Kohtule esitatud kaebuses nõuab kaebaja vangla poolt talle tekitatud mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmist summas 5000 eurot selle eest, et vaatamata kaebajal tuvastatud

tervisehäiretele ei võimalda vangla kaebajal kambris üksinda paiknemist. Kohtule ei ole näha,

et kaebaja puhul esineks kaalukas asjaolu teda kambris üksinda hoidmiseks (VangS § 12 lg 4).

Kohtu arvates on vangla selgitanud põhjalikult vastuses kaebaja kahjunõudele, et tulenevalt

vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda üksinda

kambrisse paigutamist ja seal hoidmist.2 Vastupidi, on tuvastatud, et üksikvangistuses

viibimine on vaimsele tervisele kahjulik ja pikaajalise üksikvangistuse kohaldamist tuleb

vanglal vältida. Kohtu hinnangul ei esine kaebajal eelpoolnimetatust erandit. See, et kaebaja

läheb kambrikaaslastega konflikti, võib olla tingitud mitte kaebaja vaimsest tervisest ja

suutmatusest viibida kambris kellegagi koos, vaid pigem soovist saavutada eesmärki

meelepäraste kinnipidamistingimuste saamiseks. Kohus märgib, et vangistuse täideviimise

eesmärgiks ongi suunata kaebaja õiguskuulekale käitumisele, sh kaaskinnipeetavate suhtes,

mis sisuliselt tähendab ka seda, et kaebaja peab oskama teiste inimestega koos viibimisel enda

negatiivseid emotsioone ja viha vaos hoida ja neid juhtida (VangS § 6).

6. Kaebaja poolt esitatud väited selle kohta, et tal on diagnoositud psüühika- ja

käitumishäired, mistõttu on raskendatud viibimine ja suhtlemine teiste inimestega, ei kinnita

seda, et meditsiiniliselt on tal vajadus kanda vangistust üksinda kambris. See on kaebaja

isiklik arvamus, mis on jäänud objektiivselt kinnitamata. Tõendatud ei ole, et kaebaja ei

suudaks enda käitumist kontrollida ja juhtida. Seni ei ole alust, et kaaluda kaebaja üksinda

kambris hoidmist. Kohus on seisukohal, et kaebaja, viidates vaimse terviseprobleemidele,

otsib võimalusi saada endale meelepäraseid kinnipidamistingimusi. Sellisel juhul ei ole

vanglale etteheidetav see, et ta paigutab kambrisse, kus viibib kaebaja, teisi kinnipeetavaid

muu hulgas põhjusel, et välistada kaebaja pikaajaliselt kambris üksinda viibimist. Pigem on

tegemist vangistusest tuleneva paratamatusega ja ebamugavusega, mida tuleb kaebajal antud

1 RKHKo nr 3- 3-1-76-11, p 11.

2 Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne 2014, lk 52; TrtRK 3-09-1168.

3-24-3373

juhul taluda (VangS § 41 lg 1). Seega leiab kohus, et vangla ei riiva vaidlusaluse toiminguga

kaebaja õigusi intensiivselt.

7. Kohus ei näe kaebuse põhjendusest tulenevalt alust arvata, et antud juhul oleks vangla

käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt, millega oleks alandanud kaebaja inimväärikust ja

oleks tekitanud kaebajale mittevaralist kahju, mis kuluks hüvitamisele. Järelikult ei ole

täidetud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusi (riigivastutuse seaduse § 7

lg 1 ja § 9 lg 1). Kaebajal ei saanud tekkida ka õiguspärast ootust, et teda alati hoitakse

kambris üksinda. Sel põhjusel leiab kohus, et esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamine on

vähetõenäoline. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 121 lg 2 p-st 21, tagastab kohus

kaebuse. Kuna kohus tagastas kaebuse, jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse läbi

vaatamata.

8. Kohus mõistab, et kaebaja soovib riigi õigusabi tema esindamiseks käesolevas haldusasjas.

Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma

majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse

eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei

võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv

majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta

riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1

sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund

asja otsustamist. Kaebaja on koostanud kohtule piisavalt arusaadava kaebuse (14 lk), millest

nähtuvad kaebaja taotlused ning põhjendused. Kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt

halduskohtumenetluses arvukalt kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on

tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja

advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja

asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste

puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5).

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)