2-14-6942/278 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Siret Siilbek

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.01.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-14-6942

Kohtuasi

c.v. SNB-REACT u.a hagi U.H

vastu

kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise lõpetamiseks

ja rikkumisest tulevikus hoidumiseks ning kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.11.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

U.H 30.12.2021 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

179 540 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja c.v. SNB-REACT u.a (Hollandi registrinumber

34171875), lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Karmen Turk ja Maarja Pild-Freiberg

Kostja U.H (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Siiri Pajupuu

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel Inter

Connects Inc (välismaa registrikood 5512963),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Triinu Hiob ja

advokaat Grete Savila

Menetluse liik

Asja

läbivaatamine

kohtuistungil

28.11.2024

menetlusosaliste lepinguliste esindajate osavõtul

RESOLUTSIOON

1. Võtta tsiviilasja toimikusse iseseisva nõudeta kostja poolel kolmanda isiku

29.11.2024 menetlusdokumendi lisad ning kontrollida nende põhjal kolmanda

isiku tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet.

2-14-6942

2. Täiendada Harju Maakohtu 30.11.2021 otsuse resolutsiooni otsustusega hagi

osalise rahuldamise kohta.

3. Ülejäänud osas jätta eelmises punktis viidatud otsuse resolutsioon muutmata, kuid

muuta osaliselt otsuse põhjendusi.

4. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus:

5.1. Rahuldada c.v. SNB-REACT u.a hagi kahju hüvitamiseks U.H vastu

osaliselt.

5.2. Välja mõista U.H-lt kahjuhüvitis 106 000,41 eurot c.v. SNB-REACT u.a

kasuks.

5.3. Tagastada kostja poolt 01.11.2021 esitatud järgmised tõendid: Ripe NCC

11.06.2010 kaaskiri; Ripe NCC 14.06.2010 teenuseleping; Ripe NCC

11.06.2010 arve 19; U.H 28.02.2012, 30.03.2021, 18.05.2012, 24.06.2012,

30.07.2012, 25.08.2012, 25.09.2012 ja 01.03.2013 kinnituskirjad, U.H ja Inter

Connects INC 01.03.2013 kavatsuste protokoll, Ripe NCC LIR kasutaja

ligipääs, Webexxpurts Plc asutamise kinnitus, Inter Connects INC

kinnituskirja metaandmed, Inter Connects 25.05.2015 hoiatuskiri hagejale,

23.01.2012 omandamisleping, thewebexperts.net veebilehe 27.01.2007

väljavõte, thewebexperts veebilehe 18.07.2012 väljavõte, Turbovps.com ja

webexxpurts.com domeenide ülevaade.

5.4. Tagastada hageja poolt 19.09.2021 esitatud tõendid (lisad 4–7) U.H pettur

erinevate nimede alt, U.H pettur erinevate nimede alt tõlge, U.H pettur

erinevate nimede alt vol 2 ja U.H pettur erinevate nimede alt vol 2 tõlge.

5.5. Jätta hageja menetluskulud 50% osas kostja kanda ja kostja menetluskulud

kostja kanda.

6. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-14-6942

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. c.v. SNB-REACT u.a (hageja) esitas U.H (kostja) vastu hagi kaubamärgiomaniku õiguste

rikkumise lõpetamiseks ja rikkumisest tulevikus hoidumiseks ning kahju hüvitamiseks.

2. Hageja esitas pärast nõuete täpsustamist hagis järgmised nõuded:

-

kohustada kostjat lõpetama kaubamärkide Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin &

Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kujutiste

kasutamine hageja loetletud 119 veebilehel;

-

kohustada kostjat tulevikus hoiduma eelnimetatud kaubamärkidega identsete tähiste

kasutamisest või kasutamise võimaldamisest Internetis;

-

kohustada kostjat esitama erinevatele tippdomeenide haldajatele taotluse

hagiavalduses loetletud 119 domeeninimest loobumiseks hageja kasuks kahe nädala

jooksul alates kohtulahendi jõustumisest;

-

eelviidatud kohustuse täitmata jätmisel asendada kostja tahteavaldus hagiavalduses

loetletud domeenidest loobumiseks ja hagejale loovutamiseks kohtuotsusega;

-

keelata kostjal tulevikus selliste domeeninimede registreerimine, mis sisaldavad tähist

või on eksitavalt sarnased kaubamärkidega Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin &

Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland;

-

mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 179 540 eurot.

3. Hageja on ülemaailmne kaubamärgiomanikke esindav organisatsioon. Tsiviilasjas esindab

hageja järgmisi kaubamärgiomanikke: Willy Bogner GmbH & Co. KGaA, Burberry Limited,

Name Drop Sarl, Franklin & Marshall S.r.l. a socio unico, Faction Ltd, New Era Cap Cp Inc.,

Pandora A/S, Ape & Partners S.p.A., Puma AG, TBL Licensing LLC, kes on vastavalt

kaubamärkide Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora,

Parajumpers, Puma ja Timberland omanikeks (edaspidi kaubamärgiomanikud). Kõik

kaubamärgiomanikud on hageja liikmed ja neil on Eestis registreeritud kaubamärk, Euroopa

Ühenduse või rahvusvaheline kaubamärk, mis kehtib Eesti territooriumil.

Kaubamärgiomanikud ei ole volitanud, lubanud ega litsentsinud kostjat kasutama enda

kaubamärke. Kaubamärgiomanike ärimudeli kohaselt turustavad nad enda kaubamärkidega

tähistatud kaupu ise või eksklusiivsete turustamiskokkulepete kaudu.

4. Internetis on domeeninimed, milles kasutatud tähised on identsed hageja liikmetele

kuuluvate kaubamärkidega, ning veebisaidid, millel õigusvastaselt müüakse selliste tähistega

tähistatud kaupa. Kostja on nendele domeeninimedele ja veebisaitidele vastavate IP-

aadresside omanik. Kostja on vastutav selle eest, et kõnealuseid tähiseid kasutati nendes

domeeninimedes ja veebisaitidel õigusvastaselt, ning sellele on juhitud korduvalt tema

tähelepanu. Kostja ei registreerinud ise rikkuvaid domeeninimesid ega müünud hagi esitamise

hetkel veebilehtedel (e-poodides) ise võltsitud tooteid. Kostja osutas internetiteenuseid, mida

kasutati kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumiseks, sh võltstoodete müügiks. Kostja

registreeris hinnanguliselt 38 000 IP-aadressi ja rentis need edasi isikutele, kes sidusid need

domeeninimedega. Kostja pakutav teenus võimaldab nn vahekihti, mille eesmärgiks on tagada

anonüümsus domeeninime registreerijale ja veebipoe lõppkasutajale.

5. IP-aadresside osas oli kostja internetiteenuse osutaja, kuna üksnes kostja kaasabil ja

teadmisel oli võimalik IP-aadresse siduda domeeninimedega. IP-aadresside edasirentimine ei

välista kostja vastutust. Kostja ärimudel on üles ehitatud selliselt, et võimaldada

võltskaubandusega tegelevatel isikutel turvaliselt ning anonüümselt tegutseda. Ühegi kostja

võimaldatava IP-aadressi kaudu ei toimu õiguspärane tegevus või kaubandus.

2-14-6942

6. Kostja oli teadlik, et veebilehtedel, millele ta teenust pakkus, toimus ebaseaduslik

võltskaupade müük. Kostja tegevuse mastaapsus ning suunatus võltskaubandusega

tegelevatele isikutele ilmestab tema tahet just sellist teenust pakkuda. Kostja tegevuse suhtes

esitati kuriteokaebus, millele eelnevalt, alates 2013. a juunist esitas hageja kostjale korduvaid

teateid ja taotlusi tegevuse lõpetamiseks. Lisaks on hageja pöördunud ka kõigi

domeeninimedega seotud isikute poole, et rikkumisest teada anda ja paluda rikkumine

lõpetada.

7. Esitatud kahju hüvitamise nõude kohta selgitas hageja esimese alternatiivina, et tema kahju

seisneb saamata jäänud tulus, sest kostja kahjustav tegevus toob kaasa kaubamärkide maine

languse ja on võtnud kaubamärgiomanikelt võimaluse müüa tarbijatele originaaltooteid.

Kostja peab hagejale hüvitama kahju, mis on tekkinud hageja liikmete omandi õigustamatu

kasutamisega. Lisaks omandi kahjustamisele on hageja kandnud kohtueelses menetluses

kulusid vähemalt 3000 eurot. Hageja viidatud veebilehed, millel võltskaupa müüdi, avanesid

hagi esitamise ajal Eestis. Võimalus, et need praegu ei avane, ei välista hageja nõudeid.

Kostja vastuväited

8. Kostja vaidles nõudele vastu.

9. Hagi ei ole esitatud õige kostja vastu. U.H FIE registreeris 2010. a RIPE NCC-s ca 38 000

IP-aadressi, mille rentis India äriühing Web Experts, kes IP-aadresse kasutas ja teenust osutas.

2013. a märtsis rentis U.H FIE kõik registreeritud IP-aadressid USA äriühingule Inter

Connect Inc. Ükski IP-aadressi server ei asunud Eestis, vaid need asusid Rootsis ja USA-s,

millest tulenevalt kasutati IP-aadresse väljaspool Eestit. Kostja ei ole kunagi vaidlusaluste IP-

aadresside internetiteenuseid osutanud. Kuni 14.01.2014 oli vaidlusaluste IP-aadressidega

seotud küll U.H FIE, kuid alates 15.01.2014 võttis USA-s asuv ettevõte Inter Connect Inc

üle kogu U.H FIE varasema äritegevuse ning viimasel ei ole alates 15.01.2014 nende IP-

aadressidega mingit seost.

10. Enamik hagiavalduses nimetatud internetilehekülgi on suletud. Kahjuhüvitise nõue on

alusetu ja tõendamata. Kostja ei ole müünud võltsitud kaupu ega kasutanud kaubamärgi

kujutist. Kostja ei ole hoidnud hageja arvel kokku oma kulutusi ning ei ole tekitanud hagejale

õigusvastaselt kahju, mida saaks käsitada saamata jäänud tuluna. Hageja pole tõendanud, et

tal oleks tekkinud kahju. Asjaolu, et vaidlusalustel veebilehekülgedel pakuti mingil ajal

müügiks väidetavalt võltsitud kaupu, ei tõenda hagejal kahju tekkimist. Kohtueelse õigusabi

kulu 3000 eurot ei ole põhjendatud ja on tõendamata.

11. Kostjal puudus kohustus jälgida mistahes teavet, mida edastasid domeenide omanikud,

kes kasutasid üldkasutatavale andmesidevõrgule ligipääsuks IP-aadresse. Kostja ei ole

vaidlusaluseid internetilehekülgi kunagi kasutanud, sh ei ole algatanud edastusi, ei ole valinud

edastuse vastuvõtjat ega valinud ega muutnud edastuses sisalduvat teavet. Samuti ei toimunud

andmete talletamist. Seetõttu ei saa kostja vastutada internetilehekülgede kaudu edastatud

teabe sisu eest. Kostja ei olnud internetilehekülgede sisust teadlik ega teadnud seda, kes oli

veebimajutuse teenuse osutaja. Vale on hageja väide, nagu oleks IP-aadresside kasutamine

võltskaupu müüvate e-poodide pidamiseks olnud võimalik vaid kostja kaasabil ja teadmisel.

Kostja ei saanud kontrollida seda, mida tegid vaidlusaluste veebilehekülgede registreerijad või

registripidajad. Kostja ei ole kaubamärgiõiguste otsesele rikkumisele kaasaaitaja.

Menetluse edasine käik

2-14-6942

12. Harju Maakohus jättis 27.10.2016 otsusega hagi rahuldamata.

13. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada.

14. Tallinna Ringkonnakohus peatas asja menetluse ja esitas Euroopa Kohtule eelotsuse

küsimused direktiivi 2004/48/EÜ artikli 4 p c tõlgendamise kohta ja direktiivi 2000/31/EÜ

artiklite 12, 13 ja 14 tõlgendamise kohta. Tallinna Ringkonnakohus saatis 26.11.2018

otsusega asja maakohtule uueks lahendamiseks.

15. Harju Maakohus jättis 23.12.2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

16. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse

tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kohustada kostjat lõpetama mistahes internetiteenuse

vahendamine apellatsioonkaebuse esemes nimetatud 119 lehekülje tarbeks. Alternatiivselt,

kui ringkonnakohus nõustub järeldusega, et hagi on rikkumise lõpetamise nõudes

kohtumenetluse ajal osaliselt rahuldatud, siis kohustada kostjat lõpetama mistahes

internetiteenuse vahendamine apellatsioonkaebuse esemes nimetatud 110 lehekülje tarbeks.

Hageja palus kohustada kostjat tulevikus hoiduma Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin &

Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kaubamärgiga

identsete tähiste kasutamise võimaldamisest internetis ning mõista kostjalt välja hageja kasuks

hüvitis 182 540 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

17. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

18. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas 05.10.2020 otsusega hagi osalise tagasivõtmise tõttu

menetluse hageja nõudes kohustada kostjat lõpetama mistahes internetiteenuse vahendamine

apellatsioonkaebuse punktis 3.1 märgitud 110 veebilehe tarbeks. Ringkonnakohus tühistas

maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat

lõpetama mistahes internetiteenuse vahendamine lehekülgede tarbeks, mille suhtes hageja

hagi tagasi ei võtnud (9 veebilehte), samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus

tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hageja nõude kohustada kostjat lõpetama

mistahes internetiteenuse vahendamine lehekülgede tarbeks, mille suhtes hageja hagi tagasi ei

võtnud (9 veebilehte). 20% hageja maakohtu menetluskuludest jäi kostja kanda ja 80% kostja

maakohtu menetluskuludest hageja kanda. Apellatsiooniastme menetluskulud jäid poolte endi

kanda. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata, kuid ringkonnakohus muutis maakohtu

otsuse põhjendusi.

19. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes tühistada

ringkonnakohtu otsuse osaliselt ning teha tühistatud osas hagi rahuldav otsus, millega

kohustada kostjat tulevikus hoiduma Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-Star,

New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kaubamärgiga identsete tähiste

kasutamise võimaldamisest Internetis ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 182 540

eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

20. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

21. Riigikohus tühistas 21.04.2021 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2020 otsuse ja

Harju Maakohtu 23.12.2019 otsuse osas, milles kohtud jätsid hageja 179 540 euro suuruse

kahju hüvitamise nõude kostja vastu rahuldamata, samuti menetluskulusid puudutavas osas;

2-14-6942

muus osas jättis Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu otsuse muutmata. Tühistatud osas saatis

Riigikohus asja uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

Maakohtu otsus ja põhjendused

22. Harju Maakohus rahuldas 30.11.2021 otsusega hageja kahju hüvitamise nõude ning

mõistis kostjalt hageja kasuks kahju hüvitise 106 000,41 eurot. Hageja menetluskulud jättis

maakohus 50% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud kostja enda kanda.

23. Kohtute jõustunud lahendiga on leidnud kinnitust järgmised faktilised ja õiguslikud

asjaolud:

-

hageja võis esitada hagi oma nimel;

-

hagis märgitud veebilehtedel rikuti kaubamärgiomanike õigusi;

-

hagis märgitud veebilehtedel oli äriline seos Eestiga;

-

kostja osutas infoühiskonna teenust infoühiskonna teenuse seaduse (InfoTS) § 2 p 1

tähenduses, kostja pakkus kõiki InfoTS §-des 8-10 nimetatud teenuseid, kuid talle ei

kohaldunud samas sätestatud vastutuse piirangud perioodil;

-

kostjat informeeriti enne hagiga kohtusse pöördumist kaubamärgiomanike õiguste

rikkumisest, misjärel oli kostjal käibekohustus anda endast parim, et rikkumine hagis

märgitud veebilehtedel lõpetataks;

-

kostja pani toime käibekohustuse rikkumise, millega tekitas hageja liikmetele kahju

ning on selle kahju eest solidaarselt vastutav kaubamärgiomanike õiguste vahetute

rikkujatega.

24. Kuivõrd maakohtule on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 658 lg 2 ja 693 lg 2

järgi samas kohtuasjas kõrgemate kohtute antud suunised kohustuslikud, samuti ei ole

maakohtul võimalik võtta seisukohta nõuete osas, mille osas on kohtuotsus jõustunud, ei saa

maakohus võtta seisukohta hageja hoidumisnõude osas ning kostja vastuväidete osas, mida ta

on esitanud juba tuvastatud asjaolude kohta. Maakohus saab lahendada hageja nõude kahju

hüvitamiseks ja menetluskulude jaotuse otsustamiseks.

25. Hageja tugineb oma nõudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 lg-le 1 väites, et üheksal

veebilehel jätkub kaubamärgiomanike õiguste rikkumine kas domeeninimes kaubamärgi

tähise kasutamisega või osal veebilehtedel koos sellega ka hagis käsitletud võltskauba

pakkumisega. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks väidetavat ettevõtte ostjat

teavitanud domeeninimedega seotud kaubamärgiomanike õiguste rikkumisest või astunud

samme rikkumise ärahoidmiseks. VÕS § 1043 võimaldab kaubamärgiomanikul nõuda talle

tegelikult tekitatud ja tõendatud kahju hüvitamist.

26. Kohtud on tuvastanud kahjunõude eeldused, st kostja õigust rikkuva tegevuse, kahju

tekkimise ning põhjusliku seose kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kohtud on

tuvastanud ka selle, et kostja tegevus ei ole vabandatav ja ta on kahju tekkimises süüdi. Kostja

on oma käibekohustuse täitmata jätmisel teadlikult ja tahtlikult aidanud kaasa

kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute õigusvastasele tegevusele ning teda

tuleb käsitada kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumisele kaasaaitajana.

27. Hageja esitas kohtule viis alternatiivset arvutuskäiku kahju suuruse hindamiseks.

Maakohtu hinnangul saab kohus määrata kahjuhüvitise hageja poolt pakutud esimese

alternatiivi alusel, mille kohaselt on hagejale hüvitatav kahju summa 106 000,41 eurot.

2-14-6942

28. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et veebilehtedel müüdi kaubamärkide Bogner,

Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja

Timberland nime all võltsitud tooteid. Arvestades müüdavate kaupade arvu, on kohtu

hinnangul tegemist mastaapse võltsitud kauba müügiga, sest pakkumises on olnud

märkimisväärne hulk kaupu, mille hinnad on oluliselt madalamad, kui originaalkaubal.

Kaupade maksumus on veebilehtedel välja toodu kohaselt kokku 179 540 eurot. Seega on

kohtu jaoks usutav, et 179 540 euro ulatuses on jäänud kaubamärgi omanikud ilma

võimalusest oma tooteid müüa. Toodete koguhind ei ole siiski käsitletav kasumina, mida

kaubamärgi omanikud oleksid saanud, kui nad oleks saanud samas mahus originaalkaupu

müüa. Teisalt on üldiselt teada asjaolu, et võltsitud toodete hind on madalam

originaaltoodetest ning eelkõige peaks lähtuma mitte toodete hinnast vaid võimalikust tulust,

millest kaubamärgi omanikud ilma jäid.

29. Kohtule esitatud tõendid Pandora 2014. a Eesti bruto kasumimarginaali ja võltsitud kauba

kasumimarginaali iseloomustav artikkel on kohtu hinnangul kohased tõendid, mida saab

arvestada kahjuhüvitise määramisel. Artikkel kui selline ei ole küll otsene tõend käesolevas

kohtuasjas toimunud rikkumise hindamisel, kuid kohtul puudub alus kahelda artikli

teaduslikes järeldustes. Kostja on esitanud Pandora 2020. a konsolideeritud majandusaasta

aruande, milles on kasumimarginaaliks kostja arvestuse kohaselt 10,2%, arvestatuna käibelt

19,000 miljonit Taani krooni ja kasumilt 1,938 miljonit Taani krooni. Kohtu hinnangul näitab

konsolideeritud aruanne kogu kontserni kulusid ja tulusid. Hageja on nimetanud, et Eesti

bruto kasumimarginaal, mitte neto kasumimarginaal, oli 2014. a 61%. Seega ei tõenda kostja

esitatud 2020. a konsolideeritud majandusaasta aruanne Eesti osa kasumi marginaali aastal

2014. Majanduse olukord aastal 2020 ning 2014 on erinev, samuti võivad olla eri riikides

toodete kasumimarginaalid erinevad. Seega saab lugeda tõendatuks, et vähemalt ühe

kaubamärgi, Pandora kasumimarginaal rikkumise toimumise ajal oli Eestis 61%.

30. Kohtulahenditega on leidnud tuvastamist, et rikkumine algas 14.06.2010 alates RIPE NCC

lepingu sõlmimisest, kostja osas on esitatud kriminaalmenetlus alustamise avaldus 22.10.2013

ning rikkumine kestis vähemalt juulini 2014. Järelikult on rikkumine toimunud vähemalt nelja

aasta vältel. Kohtulahenditega on leidnud tuvastamist, et kostja pakkus infoühiskonna

teenuseid nii füüsilise isikuna, FIE-na kui ka kahe äriühingu Sonjara OÜ ja Fiber Grid OÜ

tegevuse kaudu. Mõlema äriühingu tegevus on majandusaasta aruannete kohaselt kasumlik.

Asjaolu, et kostja on tegutsenud nime alt „webexxpurts“, on menetluses tõendatud ja

tuvastatud. Kohtud on tuvastanud, et õiguste rikkumine jätkus ka pärast seda, kui kostjat oli

teavitatud õigustrikkuvast tegevusest. Järelikult oli kostja õigustrikkuv tegevus teadlik ja

tahtlik, sooviga teenida sellest majanduslikku tulu. Kostja kogu majandustegevus seisnes

infoühiskonnateenuste pakkumises õigustrikkuvale tegevusele. Seega ei saa öelda, et kostja

tegevus oleks olnud juhuslik või teadmatusest kaubamärgiõiguseid rikkuv.

31. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kahjuhüvitise vähendamine olukorras, kus kostja on

tegutsenud tahtlikult. Asjaolu, et kostja füüsilise isikuna ei ole Eestis deklareerinud

ettevõtlustulu 2013. ja 2014. a vastavalt 41 846,30 eurot ja 36 888,26 eurot, ei ole

automaatselt kahjuhüvitise vähendamise aluseks. Olukord, kus kostja on hageja õiguste

rikkumise eest saanud majanduslikku kasu nii füüsilise isikuna kui ka temale kuuluvate

äriühingute kaudu ning hoolimata teavitusest jätkanud õigust rikkuvat tegevust, ei ole

ebaõiglane. Lisaks on hageja kahjunõuet ise piiranud.

32. Arvestades müügil olnud võltsitud kauba minimaalset hinda 179 540 eurot, võimalikku

kasumimarginaali 20–50% ja kostja majandustegevuse keskmist kasumit aastas, samuti kostja

2-14-6942

kasumimarginaali 59,04%, mis on lähedane Pandora kasumimarginaalile, on maakohtu

hinnangul proportsionaalne ja õiglane kahju hüvitise suurus 106 000,41 eurot ehk võltsitud

kauba hind 179 540 jagatud kostja kasumimarginaaliga 59,04 %. Kogu kostja

majandustegevus piirdus õigusrikkumisele kaasaaitamisega. Seega on kahju hüvitis, mis on

56,46% kostja ühe kalendriaasta kasumist, mõõdukas ja õiglane, sest rikkumine kestis

vähemalt neli aastat.

33. Menetluskulude jaotust otsustades arvestas maakohus, et hageja esitas algses

hagiavalduses nii rikkumise lõpetamise kui ka edasisest rikkumisest hoidumise nõude. Hageja

loobus rikkumise lõpetamise nõudest osade veebilehtede osas ning kohtud jätsid

hoidumisnõude rahuldamata. Hageja tegevus oma õiguste kaitsmisel on olnud edukas, seega

oli kohtusse pöördumine põhjendatud. Kohtu hinnangul tuleb kostja kanda jätta 50% hageja

kõikides kohtuastmetes kantud menetluskuludest ning kostja menetluskulud tuleb jätta tema

enda kanda, sest kohtud on hageja nõuded kokkuvõttes osaliselt rahuldanud.

Apellatsioonkaebus

34. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu

otsuse ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

35. Kostja on seisukohal, et maakohus on põhjendamatult tagastanud kostja 01.11.2021

esitatud tõendid TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel. Kostja on vastavad tõendid esitanud selleks, et

tõendada kahju hüvitamise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, mitte hageja kahju

hüvitamise nõude aluseks olevate asjaolude puudumist.

36. Kostja hinnangul rikkus maakohus otsuse põhjendamiskohustust, jättes põhjendamata

hageja peamise rahalise nõude (179 540 eurot) ja esimese alternatiivi (169 587,10 eurot)

rahuldamata jätmise olukorras, kus hageja järjestas 09.11.2021 kohtuistungil enda nõuded ja

taotles esmase nõude 179 540 euro rahuldamist koos alternatiivide järjekorra esitamisega,

millest 30.11.2021 kohtuotsusega rahuldati hageja esitatud järjekorras alles kolmandana

toodud nõue.

37. Kohus ei ole vastavalt TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule põhjendanud, miks ta ei nõustunud

kostja faktiliste väidetega IP-aadresside kasutusse andmise ja võõrandamise asjaolude kohta

aastatel 2012–2014, samuti ei ole kohus analüüsinud seda, et kostja poolt esile toodud

faktilised asjaolud põhjendavad VÕS § 140 lg 1 alusel kahju hüvitise vähendamist. Kostja

hinnangul ei ole võimalik kohtu põhjendustest aru saada seda, kuidas saab õiglane olla

lahendus, millega kahju hüvitis mõistetakse välja isikult, kes ei olnud kahju väidetava

tekitamise ajal õigusrikkumisest teadlik ning kelle kontrolli all rikkumisega seotud IP-

aadressid ei olnud. Kohus ei ole hinnanud, milline on kostja roll hageja õiguste rikkumises

ning kahju põhjustamises. Samuti ei ole kohus kostja tahtlust rõhutades tuginenud ühelegi

tõendile.

38. Kostjale jääb arusaamatuks kohtu põhjendustes esitatud arvutuskäik, milles on kokku

liidetud nt kostja 2013. ja 2014. a tuludeklaratsiooni tuluread, kuid on arvestamata jäetud

2013. a kulu ja kahjum. Kostja hinnangul on ilmselge, et kui isiku sissetulek (ilma kulusid

arvestamata) on 2013. ja 2014. a tuludeklaratsiooni andmetel keskmiselt 39 367,28 eurot, siis

pärast 2013. a kulude (kahjumi) 273 314,95 euro mahaarvestamist ei ole võimalik jõuda

järeldusele, et kostja tegutses sel ajavahemikul kasumlikult. Lisaks ei ole nende andmete

põhjal võimalik jõuda järelduseni, et 106 000,41 euro suurune kahju hüvitis on kostja

keskmist aasta tulu 39 367,28 arvestades mõistlik.

2-14-6942

39. Maakohus arvestas kahju hüvitise arvutamisel nende äriühingute majandustulemusi,

milles kostja omab osalust, kuid kohus ei arvestanud, et kostja ei ole ainuosanik ning samuti

ei ole kohus sisuliselt põhjendanud seda, miks Fiber Grid OÜ ja Sonjara OÜ

majandustulemused on üldse asjakohased. Kostja on 01.11.2021 seisukohas ja 09.11.2021

kohtuistungil rõhutanud, et kostjaks mitte olevate äriühingute tegevuse ja majandustulemuste

seostamine ja omistamine käesolevale asjale ei ole põhjendatud.

Vastustaja seisukoht

40. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja nõustus maakohtu põhjendustega ning jäi

enda varasemate seisukohtade juurde.

41. Hageja hinnangul jättis maakohus õigesti kostja tõendid vastu võtmata, kuivõrd asjaolud,

mida kõnealuste tõenditega sooviti esitada, on kohtud juba tuvastanud.

42. Hageja märkis, et ei ole järjestanud enda alternatiivnõudeid, vaid on üks nõue

alternatiivsete arvutuskäikudega. Hageja on need küll nummerdanud tagamaks jälgitavust,

kuid nagu hageja kinnitas kohtule istungil, ei ole need järjestatud muul põhjusel. Siiski esitas

hageja enda seisukoha, miks kohtu esitatud põhjendused olid kohased ja piisavad

motiveerituse nõude täitmiseks.

Menetluse edasine käik

43. 16.11.2022 esitas Inter Connects Inc (kolmas isik) avalduse võimaldada temal kui

iseseisva nõudeta kolmandal isikul astuda menetlusse kostja poolel. Kui kohus mõistab

kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitise, saab kostja Inter Connects Inc´i ja kostja vahel

sõlmitud kokkuleppe alusel nõuda omakorda kolmandalt isikult kohtulahendiga kostjalt välja

mõistetud kahjunõude hüvitamist. Kolmandal isikul on seega õigustatud huvi asja

lahendamiseks kostja kasuks.

44. Ringkonnakohus rahuldas 09.02.2024 määrusega Inter Connects Inc avalduse iseseisva

nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel menetlusse astumiseks ning lubas Inter Connects Inc-

il astuda menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

45. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega hagi osalise

rahuldamise kohta ja täiendab osaliselt TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel otsuse põhjendusi.

Ülejäänud osas jääb vaidlustatud otsus muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja

kostja kannab kõik menetluskulud ringkonnakohtus.

46. Hageja esitas 28.11.2024 kohtuistungil taotluse, et kohus kontrolliks kolmanda isiku

tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet. Kolmas isik esitas kohtu korraldusel 29.11.2024

dokumente, mis tema hinnangul viitavad õigusvõime olemasolule. Viidatud dokumendid tuleb

võtta toimikusse.

46.1. TsMS § 204 lg 1 näeb ette, et kohus kontrollib menetlusosaliste tsiviilkohtumenetlus-

õigusvõime ja tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu ning ei luba selle puudumisel isikul

menetluses osaleda. Kuigi seadus ei seo vastavat kontrolli menetlusosalise taotlusega, siis

2-14-6942

tuleneb normi kohustavast sõnastusest, et vastava põhistatud taotluse saamisel peab kohus

kontrolli teostama.

46.2. TsMS § 201 lg 2 järgi on tsiviilkohtumenetlusõigusvõime igal isikul, kellel on

õigusvõime tsiviilõiguse kohaselt. Tsiviilkohtumenetlusõigusvõime on ka välismaisel isikute

ühendusel ja asutusel ning rahvusvahelisel organisatsioonil, kelle õigusvõimet tunnustatakse

Eestis rahvusvahelise eraõiguse sätete alusel.

Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 14 lg 1 näeb ette, et juriidilisele isikule

kohaldatakse selle riigi õigust, mille kohaselt ta on asutatud. Vastavalt REÕS § 15 p-le 3

määratakse selle õigusega ka juriidilise isiku õigusvõime. Hageja on asutatud Delaware´i

osariigi seaduste alusel 08.04.2014. Delaware koodeksi äriühingute esimese peatüki üldsätetes

(The Delaware Code, Corporation, General Corporation Law) sisalduva § 106 kohaselt saavad

pärast asutamisdokumendi esitamist ja registreerimist Riigisekretäri juures vastavalt

käesoleva seaduse §-le 103 asutajad, kes on dokumendi allkirjastanud, ning nende

õigusjärglased alates selle esitamise kuupäevast juriidiliseks isikuks, kandes dokumentides

märgitud nime. Need sätted viitavad Delaware'i Riigisekretäri ametile kui juriidiliste isikute

registripidajale. Ameerika Ühendriikide Delaware osariigi riigisekretäri Jeffrey W. Bullocki

07.11.2023 kinnituse väljavõtte ja tõlke kohaselt on kolmas isik alates 08.04.2014 jätkuvalt

registrisse kantud ja omab õiguslikult kehtiva äriühingu staatust (XII, tl 152 ja 157). Seega

saab järeldada, et kolmandal isikul on õigusvõime tema asukoha riigi õiguse järgi.

Ringkonnakohus tuvastab hageja õigusvõime kohtule esitatud andmetel 07.11.2023 seisuga,

aga puuduvad andmed, et hageja oleks seejärel õigusvõime kaotanud. Kolmas isik on

täiendavalt selgitanud, et Ameerika Ühendriikides määratakse juriidilisele isikule faili number

(file number), mis kannab võrdväärset tähendust ja funktsiooni, nagu registrikood Eesti

õiguses. Samuti esitas kolmas isik väljavõtte ametlikust Delaware osariigi andmebaasist, kust

nähtub, et faili numbriga 5512963 juriidilise isiku nimi on Inter Connect Inc (XIII, tl 62 ja

64). Kuigi võib hagejaga nõustuda, et kuvatõmmist ei saa pidada ametlikuks väljavõtteks

andmebaasist,

kinnitab

veebilehel:

https://icis.corp.delaware.gov/Ecorp/EntitySearch/NameSearch.aspx tehtud tasuta otsing, et

faili numbriga 5512963 juriidilise isiku nimi on Inter Connects Inc. Kolleegium leiab, et

eelnevalt märgitu põhjal on kolmanda isiku õigusvõime piisavalt tuvastatud ja ei ole esitatud

dokumente, millest nähtuks selle kaotamisele viitavaid asjaolusid.

47. Järgmisena märgib kolleegium, et maakohus määratles vaidluse eseme õigesti. Riigikohtu

21.04.2021 otsusega tühistati käesolevas kohtuasjas tehtud maa- kui ka ringkonnakohtu

otsused osas, milles kohtud jätsid hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata, samuti

menetluskulusid puudutavas osas ning asi saadeti tühistatud osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kuna Riigikohtu 21.04.2021 otsusega jäi muutmata 05.10.2020

ringkonnakohtu otsus osas, millega rahuldati hageja nõue kohustada U.H-d lõpetama

mistahes internetiteenuse vahendamise järgnevate lehekülgede tarbeks: pomwa.com;

fitflopsoutletus.com; fitflopshoestw.info; discountsneakersshoes.nl; pandoracharmscanada.ca;

parajumpersdeonline.com;

discountsneakersshoes.nl;

timberlandboots.ca;

timberlandzone.com ning jäeti rahuldamata hageja nõue kohustada kostjat tulevikus hoiduma

Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-Star, New Era, Pandora, Parajumpers,

Puma ja Timberland kaubamärgiga identsete tähiste kasutamise võimaldamisest Internetis, on

otsused selles osas jõustunud. Seega leidis maakohus kooskõlas TsMS § 658 lg-ga 2 ja 693

lg-ga 2 õigesti, et kohtu menetluses on jätkuvalt hageja nõue kahju hüvitamiseks ja

menetluskulude jaotuse otsustamiseks ning kohus ei saa võtta seisukohta hageja

hoidumisnõude osas.

2-14-6942

47.1. Kolleegium nõustub seejuures hagejaga, et kostja vastu esitatud kahjunõue on käsitatav

ühtse rahanõudena ning alternatiivselt on esitatud kahju arvutuskäigud, millistest esmalt

nõutakse kahju arvestatuna summas 179 540 eurot. Seega ei ole iseenesest tegemist

alternatiivsete nõuetega TsMS § 370 lg 2 tähenduses, mistõttu puudus vajadus igal

arvestuskäigul põhinevat kahju eraldi hinnata, nagu leiab kostja.

Samas on ühe alternatiivina märgitud (V alternatiiv, Harju Maakohtu 09.11.2021 kohtuistungi

protokoll, ajamärk 00:39:06, vaidlustatud otsuses alternatiiv IV [XII kd, tl 66p]) alusetu

rikastumise nõue 123 984,39 eurot (rikkuja teenitud tulu), mis moodustub kostja poolt

domeeni- ja talletusteenuste osutamise kaudu saadust. Kolleegiumi hinnangul on võimalik

alusetu rikastumise nõue esitada kumulatiivselt kahju hüvitamise nõudega. Praegusel juhul on

rahanõue esitatud mõlemal õiguslikul alusel, mistõttu täpsustas hageja, et alusetu rikastumise

nõue ei ole esitatud täiendavalt ja hageja soovib eelkõige kahju hüvitist ja alternatiivselt

alusetu rikastumise sätete alusel rikkuja tulu välja mõistmist (XIII kd, tl 59 p ajamärk

01:05:21). Seega saab hageja nõuet 123 984,39 euro saamiseks käsitada alternatiivsena.

47.2. Maakohus rahuldas hageja kahjunõude 106 000,41 euro saamiseks. Seega jättis

maakohus rahuldamata hageja kahjunõude 73 539,59 euro (=179 540-106 000,41) saamise

osas, mistõttu on hagi rahuldatud osaliselt. Täpsuse huvides tuleb maakohtu otsust vastava

otsustusega täiendada. Apellatsioonkaebuse esitas ainult kostja, st p. 47.2 esimeses lauses

viidatud osas on vaidlustatud otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata

jõustunud.

48. Hageja leiab, et kostja peab hüvitama kaubamärgiomanikele tekitatud kahju (solidaarselt

kaubamärgi omajate ainuõiguse vahetute rikkujatega) arvestades, et kostja osutas

internetiteenuseid, mida kasutati kaubamärgi omajate ainuõiguse rikkumiseks. Kolleegium

nõustub maakohtuga, et kohtute jõustunud lahendiga on leidnud kinnitust järgmised faktilised

ja õiguslikud asjaolud:

- hageja võis esitada hagi oma nimel;

- hagis märgitud veebilehtedel rikuti kaubamärgiomanike õigusi;

- hagis märgitud veebilehtedel oli äriline seos Eestiga;

- kostja osutas infoühiskonna teenust InfoTS § 2 p 1 tähenduses, kostja pakkus kõiki InfoTS

§-des 8-10 nimetatud teenuseid, kuid talle ei kohaldunud samas sätestatud vastutuse piirangud

perioodil;

- kostjat informeeriti enne hagiga kohtusse pöördumist kaubamärgiomanike õiguste

rikkumisest, misjärel oli kostjal käibekohustus anda endast parim, et rikkumine hagis

märgitud veebilehtedel lõpetataks;

- kostja pani toime käibekohustuse rikkumise, millega tekitas hageja liikmetele kahju ning on

selle kahju eest solidaarselt vastutav kaubamärgiomanike õiguste vahetute rikkujatega.

48.1. Seega küsimuse osas, kas kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest, pidas Riigikohus

käesolevas kohtuasjas tehtud otsuse p-s 12 põhjendatuks kohtute järeldust, et kostja kui

infoühiskonna teenuse osutaja vastutab praegustel asjaoludel kaubamärgiomanikele tekitatud

kahju eest solidaarselt kaubamärgiomanike ainuõiguse vahetute rikkujatega. Seejuures lähtus

Riigikohus alama astme kohtute tuvastatud asjaoludest leides, et kuna kostja ise võltskaupu ei

müünud, ei ole kostja vahetu kaubamärgiomanike ainuõiguse (kaubamärgiseaduse [KaMS]) §

14) rikkuja. Samas on tuvastatud, kostja osutas internetiteenuseid, mida kasutati

kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumiseks, sh võltstoodete müügiks ning kostja pakub kõiki

InfoTS §-des 8-10 märgitud teenuseid ning on infoühiskonna teenuse osutaja infoühiskonna

teenuse seaduse mõttes ning kostjale kui infoühiskonna teenuse osutajale ei kohaldu vastutuse

2-14-6942

piiranguid. Samuti nõustus Riigikohus kohtutega, et kostjal oli käibekohustus alates hetkest,

kui teda informeeriti kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute õigusvastasest

tegevusest, tõkestada kaubamärgiomanike õiguste rikkumine hagis märgitud veebilehtedel,

mis oleks piiranud kostja vastutust rikkumise kõrvaldamise kuludega. Kokkuvõtlikult leidis

Riigikohus praeguses asjas, et kostja vastustab VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja § 1045 lg 4 ning KaMS

§ 57 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel alates oma käibekohustuse rikkumisest ka kaubamärgiomanike

ainuõigust vahetult rikkunud isikute tekitatud kahju eest solidaarselt VÕS § 137 lg 1 alusel.

Maakohus on lähtunud TsMS § 658 lg 2 ja 693 lg 2 järgi õigesti samas kohtuasjas kõrgemate

kohtute suunistest, kui leidis, et ei ole võimalik võtta seisukohta jõustunud otsusega

lahendatud nõuete ja kostja vastuväidete osas juba tuvastatud eluliste ja õiguslike asjaolude

kohta. Kohtulahenditega on leidnud tuvastamist, et rikkumine algas 14.06.2010 alates RIPE

NCC lepingu sõlmimisest, kostja osas on esitatud kriminaalmenetluse alustamise avaldus

22.10.2013 ning rikkumine kestis vähemalt juulini 2014. Järelikult on rikkumine toimunud

vähemalt nelja aasta vältel. Seda arvestades ei ole ringkonnakohtul alust vaidlustatud otsuses

kostja kohustuse rikkumise ja vastutuse osas väljendatud seisukohti muuta ning hinnata saab

kostja väiteid kahju ulatuse osas.

49. Hagejal on rahalise nõude esitamine võimalik nii kahjuhüvitisena vastavalt KaMS § 57 lg

1 p-le 2 ja VÕS §-le 1043 kui ka alusetu rikastumise sätete alusel VÕS § 1037 ja 1039 järgi.

Maakohus viitas õigesti, et VÕS § 1043 võimaldab õiguste omajal nõuda talle tegelikult

tekitatud ja tõendatud kahju hüvitamist. Sellel alusel välja mõistetud kahjuhüvitise eesmärk

on asetada õiguste omaja olukorda, milles ta oleks olnud, kui talle ei oleks kahju tekitatud

(VÕS § 127 lg 1). VÕS § 127 lg 1 sätestab diferentsihüpoteesist lähtuva põhimõtte, mille

kohaselt hüvitatav on kogu tegelikult tekkinud kahju ning eeldab kõigi kahju hüvitamisega

seotud asjakohaste aspektide tuvastamist ja tõendamist. VÕS § 127 lg 6 teine lause sätestab

intellektuaalomandi õiguste rikkumisel kahjuhüvitise väljamõistmise kohta erinormi. Selle

sätte alusel võib kohus alternatiivselt mõista välja kahjuhüvitise kindlas summas, andes

hinnangu kahju tõenäolisele suurusele lähtuvalt asjakohastest teadaolevatest teguritest.

Viidatud säte võimaldab kohtul mõista välja hinnanguliselt õiglane hüvitis ka olukorras, kus

kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha ning on praegusel juhul asjakohane. Kohtu

arusaama kohaselt on VÕS § 127 lg 6 teise lause eesmärgiks tagada, et ebaproportsionaalsed

tõenduslikud raskused ei takistaks põhjendamatult kahjuhüvitise nõudmist. Sellisel juhul

otsustab kohus kahju suuruse TsMS § 233 lg 1 järgi oma siseveendumuse kohaselt, hinnates

seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ka kindla

summana määratava kompensatsiooni suurus peab põhinema objektiivsetel kriteeriumidel.

Praeguses asjas on Riigikohus selgitanud, et olukorras, kus konkreetse kahju väljaarvutamine

ei ole võimalik, võib kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu arvutada abstraktselt, st

kaubamärgiomanik saab lähtuda kasust, mida asjaolusid arvestades võib tavaliselt oodata.

Ringkonnakohus leiab, et esitatud nõude puhul on VÕS § 127 lg 6 kohaldamisel eesmärk

hinnata, mis on õiguste omajate saamata jäänud tulu.

49.1. Asja materjalist nähtuvalt on hageja esitanud alternatiivsed arvutuskäigud kahju suuruse

hindamiseks. Maakohus pidas põhjendatuks määrata kahjuhüvitise hageja pakutud,

vaidlustatud otsuses alternatiivina I määratletu alusel, ja rahuldada nõue summas 106 000,41

eurot. Maakohus märkis, et arvestab hüvitise suuruse määramisel rikkumise ulatust ja kestust,

õigusrikkuja käivet ja kasumit ning kannatanute majandustegevust Eestis kahju tekkimise ajal.

2-14-6942

Vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus kahjuhüvitise määramisel arvestanud

müügil olnud võltsitud kauba minimaalset hinda 179 540 eurot, võimalikku kasumimarginaali

20–50% ja kostja majandustegevuse keskmist kasumit aastas. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus on nimetatud aspektidest lähtudes järginud praeguses asjas Riigikohtu antud

suuniseid ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda hüvitise suuruse osas

teistsugusele seisukohale.

49.2. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolusid, et erinevatel hagis märgitud

veebilehtedel müüakse kaubamärkide Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star,

New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland nime all võltsitud tooteid: 40

Parajumper toodet, järgneb 5 lehekülge (III kd, tl 83-87); 36 Burberry toodet, järgneb 10

lehekülge (III kd, tl 96-97), 28 toodet, järgneb 10 lehekülge (III kd, tl 103-104), 12 toodet (III

kd, tl 107), 38 toodet (tl 112-113); 36 toodet, järgneb 10 lehekülge (III kd, tl 117-118); 48

toodet (III kd, tl 122-125); 32 toodet (II kd, tl 130-133), 32 toodet (III kd, tl 137-140); Fitlfops

138 toodet (III kd, tl 144-187); Franklin& Marshall 64 toodet (III kd, tl 188-201); G- star 70

toodet (III kd, tl 202-219), 107 toodet (kd IV, tl 3-29), new era 192 toodet (tl 30-99), Pandora

220 toodet 100-157 Parajumper 155 toodet (IV kd, tl 158-222); Puma 28 toodet (V kd, tl 1-

24); Timberland 493 toodet (V kd, tl 83-216). Maakohus tuvastas, et kaupade maksumus on

veebilehtedel välja toodu kohaselt kokku 179 540 eurot. Kolleegium nõustub maakohtuga, et

tõenditest nähtuvalt on usutav, et 179 540 euro ulatuses jäid kaubamärgi omanikud ilma

võimalusest oma tooteid müüa. Arvestades, et antud tõenditest saab järeldada, et vaidlusaluste

kaubamärkide tooted veebilehtedel olid müügiks, kuid neist ei nähtu, palju toodetest müüdi, ei

saa tuvastatud toodete maksumust 179 540 euro käsitada kaubamärgiomanike õiguste

rikkujate käibena. Teisalt on hageja kohtu ette toonud ja tõendanud, et juba üksnes

kaubamärgi Pandora müüdud kaupade koguse ja summa järgi veebilehe www.pomwa.com

näitel on kaupa müüdud ajavahemikul 2014–2020 vähemalt 169 587,08 euro eest (IV kd, tl

124-125, XI kd, tl 26 ja tl 26p). Arvestades, et tarbijad eelistavad odavamaid alternatiive,

mistõttu on nt võltsitud rõivaste järele kõrge nõudlus, saab järeldada, et võltsitud toodete

müük asendab sageli originaaltoodete müüki, põhjustades otsest müügitulu kadu (vt Eser, Z jt,

Counterfeit Supply Chains; Procedia Economics and Finance, lk 412-421, XI kd, tl 182p-

187). Vaidlustatud ei ole maakohtu järeldust, et pakkumises on olnud märkimisväärne hulk

kaupu, mille hinnad on oluliselt madalamad kui originaalkaubal. Nimetatud aspekte

arvestades saab kolleegiumi hinnangul lähtuda sellest, et kaubamärgiomanikud on kaotanud

võimaluse müüa rikkumise tõttu oma tooteid vähemalt ülalmärgitud ühikute võrra 179 540

euro ulatuses, millega on põhjustatud vastavas osas müügitulu vähenemine.

Kuna esitatud nõude puhul on VÕS § 127 lg 6 kohaldamisel eesmärk hinnata, mis on õiguste

omajate saamata jäänud tulu, märkis maakohus aga õigesti, et lähtuma peaks mitte toodete

maksumusest, vaid võimalikust tulust, millest kaubamärgi omanikud ilma jäid.

49.3. Praeguses asjas selgitas Riigikohus, et olukorras, kus konkreetse kahju väljaarvutamine

ei ole võimalik, võib kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu arvutada abstraktselt, st

kaubamärgiomanik saab lähtuda kasust, mida asjaolusid arvestades võib tavaliselt oodata.

Kaubamärgiga kaitstud toodete müümisel vastab tulu teenimine n-ö asjade tavapärasele

käigule. Seega saab järeldada, et kui kaubamärgiomanikud teeninuks 179 540 eurot

müügitulu, jäänuks osa müügitulust pärast kõikide kulude tasumist kaubamärgiomanikele

2-14-6942

kasumina ja seda väljendab kasumimarginaal. Maakohus on menetlusnorme rikkumata

lugenud tõendatuks, et vähemalt ühe kaubamärgi, Pandora kasumimarginaal rikkumise

toimumise ajal oli Eestis 61%.

Ülalmärgitud võltsitud toodete tarneahelate analüüsile keskenduvas artiklis (lk 416, XI kd, tl

182p-187) tuuakse esile, et rõiva- ja jalatsisektoris ulatuvad kasumimarginaalid

võltskaubanduses 20–50%, hulgimüüjate puhul isegi kuni 70–80% ning näiteks kellade

jaemüüjad saavad 60–70% kasumit. Kuigi kaubamärgiomanikele kahjuhüvitise määramisel on

kolleegiumi arvates eelkõige relevantsed kasumimarginaalid vaidlusaluste kaubamärkide

puhul, mitte aga kostja äriühingute kasumimarginaalid, tuleb lugeda kahju abstraktsel

hindamisel piisavaks kaubamärgi Pandora kasumimarginaali rikkumise toimumise ajal, mis

oli Eestis 61% ja kooskõlas ka viidatud artikli järeldustega juveelitoodete jaemüüjate

kasumimarginaalide kohta. Kuna maakohtu arvestuse aluseks võetud kostja äriühingute

kasumimarginaal 59,04% on väiksem kui 61%, mida hageja ei vaidlustanud, ei anna kostja

kaebus alust seda ülespoole korrigeerida ning on kostjale soodsam. Eeltoodut arvestades on

võimalik lähtuda kasumimarginaalist 59,04%, mis on lähedane Pandora kasumimarginaalile,

nagu märkis maakohus.

49.4. Riigikohtu antud suuniste järgi saab kahjuhüvitise kindlakstegemisel arvestada ka

õiguste rikkuja käivet ja teenitud tulu. Kohtulahenditega on leidnud tuvastamist, et kostja

pakkus infoühiskonna teenuseid nii füüsilise isikuna, FIE-na kui ka äriühingute Sonjara OÜ ja

Fiber Grid OÜ kaudu, kelle tegevus on majandusaasta aruannete kohaselt kasumlik (XI kd tl

164-181), nagu leidis õigesti maakohus. Asjaolu, et kostja on tegutsenud nime alt

„webexxpurts“ on menetluses tõendatud ja tuvastatud. Vaidlusväline on asjaolu, et kostjal oli

2011-2023 Fiber Grid OÜ-s 96% osalus ja 2014-2015 Sonjara OÜ-s 100%-line osalus

(Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2024 kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:56:39, XIII kd, tl

60p). Seega viitas maakohus asjakohaselt kahjuhüvitise põhjendatuks lugemisel nii kostja

poolt füüsilise isikuna kui ka temaga seotud äriühingute teenitud tulule kui kasumimarginaali

arvutamise alusele. Arvestades kostja osaluse suurust Fiber Grid OÜ-s ning asjaolu, et kostja

on Sonjara OÜ ainuosanik, ei ole kostja näidanud, kuidas omab määravat tähtsust asjaolu, et

kostja ei ole Fiber Grid OÜ ainuosanik ning Sonjara OÜ osas on kostja väide eksitav. Õige

on, et maakohtu kostja 2013. a ja 2014. a tuludeklaratsioonide andmetel tehtud arvutuskäigus

ei olnud arvesse võetud ettevõtlustulust või ettevõtluse tulumist maha arvestatud kulusid

soetatud kaupadele või teenustele. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda aga kulude

mahaarvamise ja nende järgmisse aastasse edasikandmise õiguse kasutamine lugeda neid igal

juhul põhjendatuks ega muuda asjaolu, et kostjal oli maakohtu määratletud ulatuses rahavoog.

Kuna hageja on sisustanud oma kahju hüvitamise nõude kaubamärgiomanike saamata jäänud

tulu kaudu, st et kaupade müügist saadav tulu on samastatav kaubamärgiomanikel saamata

jäänud tuluga, ei eelda nõude rahuldamine, et tuvastatud oleks kostja poolt just sellise tulu

teenimine. Antud eelduse täitmine oleks vajalik alusetu rikastumise järgi

rikkumiskondiktsiooni alusel nõude rahuldamiseks, mille kontrollimine ei ole aga käesoleva

otsuse p 47.1 põhjendustel vajalik.

49.5. Kolleegium märgib, et praegusel juhul on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta art 13 eesmärkidega

määratleda kahjuhüvitise suurus viisil, mis tagab, et väljamõistetud summa on võimalikult

lähedal sellele summale, milles kahju objektiivselt hinnates hageja esitatud asjaoludel

tõenäoliselt tekkis. See aga pruugi olla täpselt võrdne tegelikult tekkinud kahju suurusega, mis

on kooskõlas Euroopa Kohtu seisukohaga, et selliselt arvutatud kahjuhüvitis ei peagi olema

tegelikult tekkinud kahjuga täpselt samaväärne C-367/15 OTK, p 26 (vt Trasberg, H; Eesti

2-14-6942

kahju hüvitamise regulatsiooni vastavus Euroopa Liidu õigusele autoriõiguse ja

autoriõigusega kaasnevate õiguste rikkumise korral, Justiitsministeerium, lk 15).

49.6. Kokkuvõtlikult märgib ringkonnakohus, et kuigi kostja peab tema vastu esitatud

kahjunõude rahuldamist ebaõiglaseks, ei sisalda kostja kaebus kahjuarvestuse osas väiteid,

mis võimaldaks asuda kahju suuruse osas teistsugusele järeldusele.

50. Kolleegium jääb ka seisukohale, et käesolevas asjas on jõustunud kohtuotsusega

tuvastatud kostja käibekohustuse rikkumine ning, et kostja vastutab kaasaaitajana

kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkunud isikutega solidaarselt, mistõttu ei ole alust

muuta ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2020 otsuse järeldust kostja väite tema poolt IP-

aadresside võõrandamise või nendega seotud õiguste üleandmise tõendamatuse kohta

(viidatud otsuse p 17.2). Samuti ei eksinud maakohus, kui leidis, et kostja teadlik ja tahtlik

kaasaaitamine kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute tegevusele ei

võimalda kahjuhüvitist VÕS § 140 kohaselt vähendada. Kolleegium nõustub maakohtu

vastavate põhjendustega ning kaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale.

51. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega

maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude

rahalist suurust kindlaks ei määra.

52. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Vastavalt otsuse p-s 47.2 kirjeldatud

täpsustusele muudab ringkonnakohus resolutsiooni sõnastust selguse huvides nii, et sisu ei

muutu.

(allkirjastatud digitaalselt)