2-24-10929/5 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maris Juha

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.01.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-10929

Tsiviilasi

Bondora AS hagi O. B. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

4040,53 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Bondora AS

(registrikood 11483929),

lepinguline esindaja Elari Arjakas

Kostja: O. B. (isikukood xxxx)

Menetlusviis

Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista hageja ja kostja vahel 22.11.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr xxxx

tulenev põhivõlg 2000 eurot, viivis perioodi 03.03.2023 – 17.07.2024 eest 325,72 eurot,

viivis perioodi 18.07.2024 – 24.01.2025 eest 126,45 eurot ja viivis põhivõlalt alates

kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113

lg 1 lauses 2 sätestatud määras, ent mitte rohkem kui 31% aastas.

3. Jätta rahuldamata põhivõla nõue 126 euro ulatuses, intressinõue 178,85 eurot,

lepingu haldustasu nõue 23,4 eurot, sissenõudmiskulude hüvitamise nõue 5 eurot,

lisateenuste tasu nõue 126,91 eurot ja 17.07.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise nõue 595,59 euro ulatuses.

4. Jätta hageja ja kostja menetluskulud hageja kanda. Jätta kostja kasuks

menetluskulud hagejalt välja mõistmata.

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et

ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses

on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled

esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

HAGI NÕUE JA ASJAOLUD

1. Hageja esitas 17.07.2024 hagi kostja vastu järgmiste nõuetega:

1.1. mõista kostjalt hageja kasuks Bondora AS ja kostja vahel 22.11.2022 sõlmitud

tarbijakrediidilepingust nr xxxx tulenev tagastamata krediidisumma 2126 eurot,

sissenõutavaks muutnud intress 178,85 eurot, lepingu haldustasu 23,40 eurot,

sissenõudmiskulud 5 eurot, lisateenused 126,91 eurot ning viivis 921,31 eurot;

1.2. mõista kostjalt hageja kasuks alates 18.07.2024 kuni tagastamata krediidisumma (2126

eurot) täieliku tasumiseni välja viivis 31% tagastamata krediidisummalt aastas.

2. Hageja selgitab, et nõude aluseks on hageja ja kostja vahel 22.11.2022 sõlmitud

tarbijakrediidileping nr xxxx.

2.1. Lepingu tingimuste kohaselt andis hageja kostjale laenu 2126 eurot, intressimääraga 31%

aastas tagastamata krediidisummalt, kostja pidi tasuma igakuiselt lepingu haldustasu 4%

laenusummalt aastas ning lepingu sõlmimisel lepingutasu 126 eurot, mis on tasaarvestatud

laenu väljastamisel. Krediidi kulukuse määr lepingus on 47,93%. Lepingust tulenevalt

lähtuvalt pooled 30-päevasest kuust ja 360-päevasest aastast.

Bondora AS-st laenutaotluse protsessi saab algatada üksnes klient, kes on end autentinud ID-

kaardi, mobiil-ID või Smart-IDga krediidiandja veebilehel. Leping allkirjastatakse digitaalselt

selliselt, et klient tuvastatakse kontoga seotud kontakttelefoni numbrile saadetava PIN-koodi

abil. See PIN-kood tuleb sisestada krediidiandja kliendiportaalis, pärast seda kui klient on

tutvunud laenupakkumise ja lepingueelse infoga ning on otsustanud laenulepingu

pakkumisega nõustuda. Asjaolu, et klient nõustub Bondora AS-ga laenulepingut sõlmima ja

on selle allkirjastanud, on ka tõendatav lepingu jaluses oleva elektroonilise allkirja infoga, mis

sisaldab laenu võtnud kliendi nime, isikukoodi, kliendi poolt kasutatud seadme IP aadressi

ning kinnitamisega seotud aeg ja IP-aadressi.

2.2. Kostja deklareeris laenutaotluses oma sissetulekuks 1200 eurot ja kohustusteks 85 eurot.

Samuti esitati hagejale kostja pangakonto väljavõte, mille analüüsi tulemusel selgus, et kostja

igakuiseks sissetulekuks on 1072,41 eurot ja igakuisteks kohustusteks on 85 eurot. Hageja on

arvestanud kostja elamiskuludeks 321 eurot. Samuti nähtus pangakonto väljavõttelt, et kostjal

puudusid kulutused hasartmängudele. Laenutaotluse esitamise ajal puudusid avalikustatud

maksehäired. Igakuiselt jäi kostjale vaba raha muude kulutuste tarbeks 589,22 eurot.

2.3. Hageja maksis kostjale välja 2000 eurot kostja arveldusarvele.

2.4. Hageja hoiatas 02.02.2023 saadetud teatisega kostjat lepingu ülesütlemisest, kui kostja ei

tasu 30-päevase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Hageja ütles 02.03.2023

saadetud ülesütlemisavaldusega lepingu üles. Kostja põhiosa katteks makseid pole teinud.

Üles ütlemise avalduse esitamise päeva seisuga oli kostjal tasumata intress ja haldustasu

alates 01.12.2022.

2.5. Lepingu p.13.4 alusel kannab laenuvõtja sissenõutavaks muutunud võla sissenõudmise

kulud. Hageja palub kostjalt välja võla sissenõudmisega seotud kulud kokku summas 5 eurot

tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest 07.12.2022.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude

summa piiresse). Kostjale on hagiavaldus ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud

17.08.2024. Menetlusse võtmise määrusega oli kostjale antud tähtaeg 14 päeva arvates

kättetoimetamisest. Kostja vastanud ei ole.

Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning

kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS §

4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud

ületada maksimaalset lubatud määra.

4. Kas laenuleping on sõlmitud ja laen tarbija kasutusse antud

4.1. VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata

anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab

olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on

jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

VÕS § 410 lg 1 kohaselt VÕS § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista

tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu

sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival

andmekandjal. Selle vorminõude rikkumisega kaasneb sama, tühisuse tagajärg, st VÕS § 408

lg 1.

4.2. Hageja ei ole esile toonud kostja poolt laenutaotluse esitamise aega. Hageja on kohtule

esitanud nõude aluseks oleva laenulepingu. Hageja väitel on kostja lepingu elektroonilise

allkirjaga kinnitanud, et elektrooniline allkiri asub lepingu jaluses (dtl 19).

Hageja selgitustest nähtub, et Bondora laenulepingute puhul toimub autentimine tugeva

isikutuvastusvahendiga, aga allkirjastamine käib telefoninumbrile SMSiga saadetava pin-

koodi sisestamisega kliendiportaalis, kuhu tarbija on end autentinud tugeva

autentimisvahendiga. Hagejast võib aru saada nii, et SMS-ga saadetud pin-koodi sisestamisel

automaatselt lisatakse lepingu faili isiku nimi, isikukood, ajamärge, IP-aadress.

Kohtule on selline fail esitatud pdf failina. Failil endal ei ole juures mingeid andmeid, mille

alusel saaks tuvastada seda, mida hageja on eeltoodud allkirja andmise viisi kohta selgitanud.

Kohus kontrollis hageja esitatud lepingudokumenti, milles hageja väitel on kostja

elektrooniline allkiri, Acrobat Reader ja DigiDoc tarkvaradega, kumbki ei tuvastanud failist

elektroonilist allkirja, mille sertifikaadi kehtivust oleks võimalik valideerida.

Elektroonilise allkirja olemasolu ei võrdu ka TsÜS § 80 mõttes elektroonilise vorminõudega.

TsÜS § 80 lg 3 tuleneb, millistele nõuetele vastava allkirjaga dokumendi saab lugeda selle

sätte tähenduses elektroonilises vormis sõlmituks.

Vastavalt eIDAS-määrusele on kvalifitseeritud e-allkiri võrdväärne omakäelise allkirjaga (art

25 lg 2). Kuna määrus on vahetult kohaldatav, ei ole liikmesriigi õigusaktis võimalik

omakäelise allkirjaga võrdväärse elektroonilise allkirjana määratleda elektroonilist allkirja,

mis ei vasta eIDAS-määruses kvalifitseeritud e-allkirjale sätestatud nõuetele. Sellest

tulenevalt on selge, et TsÜS § 80 lg 1 mõttes kirjaliku vormiga võrdne elektrooniline vorm on

üksnes kvalifitseeritud e-allkirjaga (nagu Eesti digiallkiri) kinnitatu.

TsÜS § 80 lg 1 võrdsustab elektroonilise vormi kirjaliku vormiga reservatsiooniga, et kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kirjalik vorm aga eeldab omakäelist allkirja ning sellega on

eIDAS määruse kohaselt võrdsustatud üksnes kõige kõrgema tasemega e-allkiri.

Muu kui kvalifitseeritud e-allkirjaga kinnitatud (st madalama tasemega e-allkirja) tehingu

puhul on kindlasti täidetud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõue, mille puhul

lähtuvalt TsÜS §-st 79 peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taas esitamist võimaldaval

viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt

allkirjastatud.

Seega isegi kui hageja esitatud lepingudokumendis on tegemist kostja e-allkirjaga, ei ole

kohtu hinnangul tegemist kvalifitseeritud e-allkirjaga eIDAS artikli 3 lõike 12 mõttes. Kuid

nagu märgitud, saab ka eIDAS määrusele mitte vastava elektroonilise allkirja puhul leping

olla sõlmitud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Hageja poolt esile toodud väidetaval elektroonilisel allkirjal on seega kostja tahteavalduse

tegemise tõendamise roll. Tuginedes hageja esitatud selgitustele elektroonilise allkirja

loomise protsessi kohta loeb kohus tõendatuks, et kostja on teinud tahteavalduse laenu

saamiseks ning tahteavalduse sisuks on lepingudokumendi sisu.

Hageja on selgitanud, et lepingudokumendid on peale lepingu sõlmimist tarbijale

kättesaadavad krediidiandja veebikeskkonnas bondora.ee, kuhu tarbija saab end sisse logida.

Hageja on ka tõendanud, et laen summas 2000 eurot on kostjale välja makstud (dtl 41).

Krediidi kulukuse maksimaalne määr 22.11.2022 oli 48,90%. Kohus kontrollis lepingu

tagasimaksegraafiku alusel, et krediidi kulukuse määr maksimaalset määra ei ületanud.

5.Vastutustundliku laenamise kohustus

5.1. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta.

Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:

a) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

b) tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4). Euroopa

Pangandusjärelevalve (EBA) juhendi „Suunised laenude väljastamise ja jälgimise

kohta“ (mille kohaldamise on Finantsinspektsioon otsustanud 22.03.2021.a otsusega)

punkti 85 f järgi tuleb arvestada tarbija regulaarsete kuludega, st mitte nt ainult

eluasemekuludega;

c) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

d) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5);

e) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste

nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muudetõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister,

pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest

kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab

krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte,

pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms).

Riigikohus on 24.11.2023 lahendis märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4

järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud

juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui

krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta

kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

5.2. Hageja esitatud selgituste (vt kohtuotsuse punktist 2.2.) ja tõendite põhjal on kohus

seisukohal, et krediidiandja on rikkunud eeltoodud kohustusi (vastutustundliku laenamise

põhimõtet).

Kohus selgitas vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist menetlusse võtmise määruses

ning hagejale oli antud tähtaeg täiendavate selgituste esitamiseks. Hageja midagi täiendavalt

ei esitanud.

Hageja ei ole esile toonud, et kostjalt endalt oleks küsitud tema majandamiskulude ja

ülalpeetavate kohta või et ülalpeetavate olemasolu oleks kontrollitud (nt rahvastikuregistrist

või konto väljavõttelt).

Hageja ei ole esitanud eraldi laenutaotluse dokumenti, kohus saab aru, et laenu taotlemisel

kogutud andmed sisalduvad krediiditoimiku failis vahelehel „Loan Applications and

contracts“ ühel real. Hageja väitel kostjal maksehäired puudusid, ent hageja ei ole esile

toonud ega tõendanud, kuidas seda kontrolliti. Isegi kui arvestada hageja esitatud

krediiditoimikus lehel „external data queries“ krediidiinfo päringu rida, siis päringu vastus ei

ole inimloetav. Samas failis lehel „Xxxx details“ on hageja ise kostja konto väljavõtte alusel

esile toonud, et 2022.a novembris oli kostja kontolt tehtud ülekanne LDAS viiviste katteks.

Hageja väitel tuvastati kostja konto väljavõtte alusel, et kostja igakuiseks sissetulekuks on

1072,41 eurot. Hageja esitatud krediiditoimiku faili lehel „Xxxx details“ on hageja ise kostja

konto väljavõtte alusel esile toonud, et 2022.a oktoobris sai kostja senisest töökohast (B OÜ)

lõpparve. Ning kui vaadata juurde samas failis lehel „Xxxx“ olevat kostja konto väljavõtet,

milles viimane kirje on kuupäevaga 20.11.2022 (ehk 2 päeva enne laenulepingule kinnituse

andmise päeva), siis selgub, et novembris oli kostja sissetulekuks Töötukassast saadud

töötutoetus 84,78 ning palk B OÜ-lt 55,76 eurot. Seega oli hagejale tema enda kogutud

andmete põhjal selgelt teada, et kostja senine töösuhe (mille alusel hageja oli arvestanud

kostja sissetuleku) on laenu andmise ajaks lõppenud ning kostja on Töötukassas töötuna arvel.

Isegi kui kostja oli saanud uue töö, ei veendunud hageja, et kostja sissetulekuallikas on püsiv.

Kostja konto väljavõttest nähtuvad ka juba võetud laenud – E AS-lt sai kostja 2022.a juulis

3093,80 eurot, I AS-st septembris 500 eurot. Et kostja üüris eluruumi, nähtub Tallinna linna

poolt kostjale antud eluruumi üüri toetusest (ka on Tallinna linn maksnud kostjale

toimetulekutoetust).

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et krediidiandja lähtus krediidi andmisel alusetult

keskmisest sissetulekust olukorras, kus kostja töösuhe oli lõppenud ja ta oli töötuna arvel,

jättis välja selgitamata ülalpeetavate olemasolu ja tegelikud majandamiskulud (üürikulu).

Hagejale teadaolevate andmete põhjal ei saanud tekkida mõistlikku veendumust, et kostja

suudab finantskohustuse (arvestades ka juba võetud laene) lepingu kehtivuse ajal

korrapäraselt tasuda. Kohtu hinnangul on krediidiandja vastutustundliku laenamise kohustust

raskelt rikkunud.

6. Hageja nõuded

6.1. Lepingujärgne laenu tagastamise lõpptähtaeg (01.11.2027) ei ole saabunud. Ent hageja

väitel on leping üles öeldud. Hageja väitel saadeti lepingu üles ütlemise hoiatus 02.02.2023

(dtl 42) ja üles ütlemise teade 02.03.2023 (dtl 45). Tõenditest nähtub, et teated saadeti e-

postiaadressile xxxx (sama meiliaadress on ka krediiditoimikus).

Hageja ei ole nõude ümberarvestust esitanud ega tagasimakseid uuesti määranud. Kohus saab

hageja väidetest aru nii, et kostja ei ole ühtegi tagasimakset teinud. Seda arvestades oleks

lepingu üles ütlemine kehtiv ka ümberarvestuse korral ning kogu laenusumma on muutunud

sissenõutavaks.

Kohus rahuldab hageja põhivõla nõude VÕS § 396 lg 1, § 101 lg 1 punkti 1, § 108 lg 1 ja §

4034 lg 7 alusel osaliselt, mõistes kostjalt välja kostjale tegelikult välja makstud laenusumma

2000 eurot.

6.2. Kuivõrd kohus asus seisukohale, et vastutustundliku laenamise kohustuse täitmine ei ole

tõendatud, saab hageja VÕS § 4034 lg 7 kohaselt nõuda seadusjärgset intressimäära, kui see

ei ole suurem lepingus kokkulepitud intressimäärast. Seadusjärgne intressimäär kuni 2023. a

alguseni, st ka nõude aluseks oleva lepingu sõlmimise ja muutmise ajal, oli 0%.

Lepingujärgne intressimäär asendub VÕS § 4034 lg 7 kohaselt seadusjärgse määraga, mis oli

0%, ning sellest tulenevalt jääb hageja intressinõue rahuldamata.

Hageja on nõudnud mitmeid tasusid – lepingutasu (osana laenusummast), haldustasu,

maksehäireregistrile kostja kohta teate edastamise tasu, lisateenuste tasud (B on Track, B

Secure, B Secure+). Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei võlgne tarbija

krediidiandjale muid tasusid (VÕS § 4034 lg 7). Seetõttu jäävad hageja tasude nõuded

rahuldamata.

Kohus märgib täiendavalt, et hageja nõuab ka kostjalt maksehäire teate tasu 14,99 eurot

viidates hinnakirjale ja lepingu tingimuste punktile 8.4. Selles punktis on sätesatud:

Laenuandja pakutava lisatoote või -teenuse kasutamisel maksab laenuvõtja laenuandjale tasu

laenuandja veebilehel avaldatud hinnakirja alusel. Laenuvõtja maksab laenuandjale kõik

sellised tasud laenuvõtjale portaalis edastatud teate alusel teates märgitud maksetähtaja

jooksul. Hageja aga hinnakirja esitanud ei ole. Ka olemuslikult ei saa olla

maksehäireregistrisse andmete edastamine tarbijale pakutav lisateenus, sest seda ei tehta

tarbija soovil (ega isegi tarbija nõusoleku alusel, sest seda toimingut ei saa teha IKÜM art 6 lg

punkti a ehk andmesubjekti nõusoleku alusel) ega kliendi huvides. See on toiming, mida teeb

krediidiandja enda huvides (IKÜM art 6 lg 1 punkti f ehk õigustatud huvi alusel).

Olemuslikult saab seda käsitleda võla sissenõudmisele suunatud toiminguna, kuivõrd selle

eesmärk on võlgniku survestamine (maksehäireregistri pidaja poolt andmete avalikustamisel

on omaette, muud eesmärgid).

6.3. Viivist ei saa kohtu hinnangul käsitleda antud sätte mõttes muu tasuna, mistõttu hagejal

säilib õigus nõuda viivist. Kuid vastutustundliku laenamise kohustuse mõttest tulenevalt ei saa

hageja kohtu hinnangul nõuda ka viivist enam kui seadusjärgses määras, tingimusel, et

seadusjärgne viivisemäär ei ületa lepingus kokkulepitud viivisemäära.

Lepingujärgne viivise määr oli 31% aastas. Seega mõistab kohus VÕS § 101 lg 1 punkti 6, §

108 ja § 113 lg 1 välja viivise põhivõlalt (2000 eurolt) alates 03.03.2023 (s.o lepingu üles

ütlemisele järgnevast päevast) kuni võla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras, ent mitte rohkem kui 31% aastas. Arvestatud viivis perioodi 03.03.2023-

17.07.2024 eest on 325,72 eurot ja perioodi 18.07.2024 – 24.01.2025 eest on 126,45 eurot.

6.4. VÕS § 1132 lõige 2 ei anna alust nõuda tarbijalt lepingu lõpetamise järgselt

sissenõudmiskulude hüvitamist (st ei ole nõudenorm ega seadustatud hinnakiri), vaid seab

piirid vastavale leppetrahvi- või kahju hüvitamise nõudele. Kui võlausaldaja nõuab

sissenõudmiskulude hüvitamist kahju hüvitamise sätete alusel, peavad kulud olema reaalselt

ka kantud ja võlausaldaja peab neid ka tõendama. Raha nõudmiseks meeldetuletuskirja eest

peab see olema TsÜS-i § 69 mõttes ka tarbijani jõudnud. Hageja viidatud lepingu punktis 13.4

ei sisaldu võla sissenõudmiskulude hüvitamise määrasid, on üksnes üldsõnalise säte, et

Laenuvõtja kannab kõik seadusega lubatud kulud seoses sissenõutavaks muutunud nõuete

sissenõudmisega, sh õigusabikulud, võla sissenõudmise kulud, kohtukulud jne. Kuivõrd hageja

ei ole esile toonud lepingulist kokkulepet meeldetuletuskirjade saatmise hüvitise suuruse osas

ega tõendanud, et kirja saatmisega tekkis kulu just sellises ulatuses, ei ole võla

sissenõudmiskulu hüvitamise nõude eeldused täidetud ja võla sissenõudmiskulu hüvitamise

nõue jääb rahuldamata.

7. Menetluskulud

Hageja palub hagis mõista välja kostjalt hageja kasuks menetluskulud ja väljamõistetud

menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1

teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgi Bondora AS ja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1

kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud

tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi on esitatud 2024. a

juulis, mil Riigikohtu poolt tarbijakrediidi asjades vastutustundliku laenamise põhimõtte

täitmise ja hindamise kohta tehtud lahendist (2023.a novembrist) oli möödunud juba ca 7

kuud ning hageja pidi selle põhjal ka suutma ise hinnata oma nõude perspektiivikust. Hagejal

oli võimalus selle pinnalt esitada hagi nõue ümberarvestatuna, makstes ka nii vähem

riigilõivu. Ümberarvestatud nõude oleks kohus saanud, nii nagu hageja soovis, rahuldada

tagaseljaotsusega. Ringkonnakohus leidis asjas 2-23-126294, et menetluskulude jaotamisel

tuleb arvestada seda, hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja esitab

seetõttu põhjendamatu nõude.

Antud juhul võtab kohus arvesse, et hageja on ise krediidiandja ja rikkus laenu andmisel

kohtu hinnangul vastutustundliku laenamise kohustust raskelt. Laenu andmata jätmisel ei

oleks hagejal ka tekkinud võla tagasinõudmise kulusid. Sel põhjusel jätab kohus hageja

menetluskulud hageja enda kanda.

Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude

nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja.

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS §

178 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Marus Juha

kohtunik