2-23-120288/19 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. jaanuar 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-120288

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi O O vastu põhivõlgnevuse, intressi

ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

3 921,56 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ,

registrikood 11542046), asukoht Mustamäe tee 16, 10617

Tallinn, lepinguline esindaja A-L V, e-post xxx

Kostja O O (isikukood xxx), elukoht xxx

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt O O hageja B2 Impact OÜ kasuks välja põhivõlg 3 000 eurot,

intress 8,42 eurot ja viivis perioodi 11.02.2022 kuni 15.08.2023 eest 234,46 eurot.

3. Jätta menetluskuludest 83% kostja kanda ja 17% hageja kanda.

4. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 377,65 eurot (käibemaksuta).

5. Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

6. Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks.

Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hagi esitamise ajal ärinimega OK Incure OÜ, hageja) esitas 16.05.2023

Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse O O (kostja) vastu 3 614,16 euro

saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 27.07.2023 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei

õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 16.08.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista

põhivõla 3 000 eurot, intressi 302,75 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivised (perioodi 12.11.2022–10.02.2023 eest) 618,81 eurot. Hageja palub jätta

menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud. 12.10.2023

kohtumäärusega keeldus kohus sissenõudmiskulude 50 eurot osas menetlusse võtmisest.

Hagiavalduse kohaselt võimaldas xxx kostjale laenulimiidi kasutamist, mida kostja kasutas

kuupäevadel 12.10.2022, 13.10.2022 ja 14.10.2022 kokku 3 000 euro ulatuses. Leping sõlmiti

määramata ajaks, kus tasumisele kuulub miinimummakse 15 päeva jooksul arve

väljastamisest. Lepingu krediidi kulukuse määr oli 48,90%.

Kostja tagasimakseid ei teinud. xxx edastas kostjale 26.01.2023 lepingu ülesütlemise

hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja

tähtajaks minimaalset tagasimakset ei tasunud, luges krediidiandja lepingu üles öelduks

10.02.2023. xxx loovutas nõude hagejale. Nõude loovutamisest on kostjat teavitatud

02.03.2023 kirjaga.

Hageja nõuab viivist põhivõlalt (3 000 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, alates

11.02.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o

40,4785% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud

viivis 618,81 eurot.

3. Kohus toimetas hagi kostjale kätte 29.11.2023 väljavõtte avaldamisega väljaandes

Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.

4. Kohus märkis 20.03.2024 kohtunõudes, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu

andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andis hagejale täiendava tähtaja

ümberarvestuse tegemiseks.

5. Hageja jäi 19.04.2024 menetlusdokumendis seisukohale, et vastutustundliku laenamise

põhimõtet on järgitud. Hageja ümberarvestust ei esitanud, kuivõrd hagejal puudub pädevus

nõutavate ümberarvestuste tegemiseks.

6. 13.06.2024 määrusega teatas kohus, et tulenevalt esitatud nõuete suurusest menetleb

kohus asja lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

7. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 3 000 eurot, intressi 302,75 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viiviseid (perioodi 12.11.2022–10.02.2023 eest) 618,81 eurot.

8. Kohus tuvastas, et xxx ja kostja sõlmisid lepingu, mille alusel võimaldati kostjal kasutada

laenulimiiti kokku 3 000 eurot (dtl 34-35). Leping on sõlmitud panga iseteeninduskeskkonnas.

Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja laenu tagasimakseid teinud.

9. Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatisega, mis

edastati kostjale lepingus märgitud postiaadressile (dtl 48).

10. xxx ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS §

402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust.

Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud

tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas

kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale

(VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

11. Kohus tuvastas, et esimese väljamakse kuupäeva 12.10.2022 seisuga oli eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,30%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse

määr 48,90%. Praegusel juhul ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (48,90%) VÕS § 4062 lg

1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.

12. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks

siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub

asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa

Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa

Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab

krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg

1, VÕS § 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661

selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest

registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).

Tarbijal on küll VÕS § 403⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid,

kuid krediidiandjal on VÕS § 403⁴ lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS)

§ 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud

andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada

(RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta

tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt

äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida

tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad

asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb

vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

13. Kohus selgitas 22.08.2023 kohtumääruses hagejale muuhulgas, et tal lasub kohustus tuua

välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 54-57).

14. Hagiavaldusest ja hageja 13.09.2023 vastusest ning sellele lisatud tõenditest järeldub, et

laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

14.1.

Hageja selgituse (dtl 61-63) kohaselt tegi krediidiandja enne laenu andmist päringud

avalikesse andmebaasidesse, sh Creditinfosse (dtl 215-216). Lisaks on hageja esitanud kostja

konto väljavõtte (dtl 99-214), kuid ei ole oma avaldustes välja toonud konkreetseid faktilisi

asjaolusid, mida krediidiandja tuvastas kostja krediidivõime hindamisel (sh kostja regulaarse

sissetuleku, majapidamiskulude ja rahaliste kohustuste suurus), ehkki kohus on nende

asjaolude välja toomise vajadust selgitanud 22.08.2023 määruses (dtl 56).

Hagimaterjalidest ei selgu, milline oli laenu andmisel kostja varaline seisund ning regulaarse

sissetuleku suurus (KAVS § 49 lg 1 p 1). Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija

regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad,

sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja

tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija

sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2)

aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise

regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida

kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on

tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.

Pole tuvastatav, et laenuandja oleks selgitanud välja, milline on kostja sissetulekuallikas ja

kas tegemist on regulaarse sissetulekuga. Samuti ei ole krediidiandja välja selgitanud kostja

igakuiste kohustuste ja majapidamiskulude suurust ja sisu. Ilma regulaarse sissetuleku ning

majapidamiskulude ja kohustuste suurust välja selgitamata ei olnud krediidiandjal võimalik

veenduda kostja maksevõimelisuses. Kohus märgib, et kostja konto väljavõttega tutvumisel ei

teki veendumust kostja maksevõimes: nimelt võib konto väljavõtte põhjal järeldada, et kostja

regulaarseks sissetulekuks olid töövõimetoetus kuni 506,23 eurot (sageli ka väiksem summa)

ja sotsiaaltoetus 34 eurot; kontolt nähtub arvukalt teadmata sisuga makseid Google’ile

(kulutuste suurus ja sagedus võib viidata ebamõistlikule kulutamisele või ka

mängusõltuvusele); regulaarsete majapidamiskulude suurus ei ole tuvastatav. Tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks ei piisa vaid konto väljavõtte kogumisest ja

registripäringutest, vaid krediidiandja peab kogutud andmeid ka analüüsima ja vajadusel

küsima tarbijalt täpsustavaid andmeid ja selgitusi. Praegusel juhul krediidiandja seda ei

teinud.

14.2.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg

2 esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada

laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te

3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid

mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo

31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).

15. Hageja väitel ei teinud kostja ühtegi tagasimakset alates laenulimiidi kasutamisest.

Esimene väljamakse tehti 12.10.2022. Kostja kohustus 15 päeva jooksul arve väljastamisest

miinimummakse tasuma. Kostja viivitas kolme järjestikuse osamakse tasumisega.

Krediidiandja saatis kostjale 26.01.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale

täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 47). Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, luges

krediidiandja lepingu üles öelduks 15. päeval pärast ülesütlemise hoiatuse saatmist, s.o

10.02.2023. Neil asjaoludel saab lepingu ülesütlemise lugeda kehtivaks. Seega oli lepingu

üldtingimuste punktist 11.2 tulenev ülesütlemise eeldus täidetud (poolte kokkulepe

ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut).

16. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu

kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva

viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise

eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).

17. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse

regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Lepingu kohaselt kehtis

esimesel 30 päeval alates lepingu sõlmimise päevast intressimäär 0% aastas. Seadusjärgne

intressimäär oli 12.11.2022–31.12.2022 0% ja 01.01.2023–10.02.2023 2,5%. Lepingus

kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest suurem, 40,4785% aastas ja 0,1109% päevas.

Hageja saab seega nõuda kostjalt põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras

intressi alates laenu väljastamisest. Intressiarvestuse aluseks olev tehe on järgmine:

01.01.2023–10.02.2023: 3 000 × 2,5% ÷ 365 × 41 päeva = 8,42 eurot.

18. Seega tuleb kostjalt VÕS § 4034 lg 7 ja § 94 alusel välja mõista intress 8,42 eurot. Kohus

jätab rahuldamata hageja intressinõude 294,33 euro ulatuses (302,75 – 8,42).

19. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 11.02.2024 kuni hagi esitamiseni (15.08.2023).

Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 40,4785% aastas.

19.1.

VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või

tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

19.2.

Praegusel juhul on lepinguga ette nähtud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem

intressimäär, kuid intressi puhul kohaldub seadusjärgne määr. Seega tuleb ka viivise puhul

lähtuda seadusjärgsest määrast.

19.3.

Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 teisest lausest oli 12.11.2022–31.12.2022 viivisemäär 8%

aastas (0% + 8% = 8%), 01.01.2023–30.06.2023 10,5% aastas (2,5% + 8% = 10,5%) ja

01.07.2023 kuni hagi esitamiseni (15.08.2023) 12% aastas (4% + 8% = 12%).

Viivisearvestuse aluseks olevad tehted on järgmised:

1) 12.11.2022–31.12.2022: 3 000 × 8% ÷ 365 × 50 päeva = 32,88 eurot;

2) 01.01.2023–30.06.2023: 3 000 × 10,5% ÷ 365 × 181 päeva = 156,21 eurot;

3) 01.07.2023–15.08.2023: 3 000 × 12% ÷ 365 × 46 päeva = 45,37 eurot.

19.4.

Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista 15.08.2023

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 234,46 eurot (32,88 + 156,21 + 45,37). Kohus jätab

rahuldamata hageja viivisenõude 384,35 euro ulatuses (618,81 – 234,46).

20. Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja laenulepingujärgse põhivõla 3 000 eurot,

intressi 8,42 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 234,46 eurot. Muus osas (678,68 eurot)

jääb hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

21. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

21.1.

Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.

21.2.

Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud hageja nõuetest rahuldas

kohus ligikaudu 83% (3 242,88 ÷ 3 921,56 eurot × 100% = 82,69%). Seega jäävad

menetluskulud 83% ulatuses kostja kanda ning 17% ulatuses hageja kanda (100% – 83% =

17%).

22. TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

23. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 455 eurot. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole

tal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.

Tsiviilasja hagihind on 3 921,56 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi kuulus kuni

4 000 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 455 eurot. Tasutud riigilõiv 455 eurot on

põhjendatud ja vajalik menetluskulu.

Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 83%, mõistab kohus kostjalt hageja

kasuks välja 455 × 83% = 377,65 eurot.

24. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise

lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

25. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

26. Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS §

317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva

möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik